Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 10. juuni 2021, Tartu 3-21-926 Xi kaebus Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna
15.detsembri 2017. a avalduse nr 4- 7.1/08418 tühisuse tuvastamiseks Xi määruskaebus Tartu Halduskohtu 5. mai 2021. a määruse peale Kirjalik menetlus Kaebaja X
RESOLUTSIOON
Tagastada Xi määruskaebus Tartu Halduskohtu 5. mai 2021. a määruse peale.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 2. mail 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna 15. detsembri 2017. a avalduse nr 4- 7.1/08418 kui haldusakti tühisus.
1.1.Tartu Linnavalitsus teatas 15. detsembri 2017. a avalduses nr 4-7.1/08418 Xile, et temaga
16.detsembril 1998 sõlmitud eluruumi üürileping öeldakse korraliselt üles. Avalduses paluti Xil koos pereliikmetega vabastada tema kasutusse antud eluruum, aadressil xxx, Tartu linn, hiljemalt 28. märtsil 2018.
1.2.Kaebaja leiab, et viidatud avaldus on haldusakt, milles sisaldub või selle alusel on tehtud vastustaja eraõiguslik tahteavaldus. Avalduses ei ole viidet, et Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjon oleks linnavarade osakonnale andnud volituse Xiga üürilepingu korraliseks ülesütlemiseks. Linnavarade osakonnal puudus pädevus üürilepingu lõpetamise otsust teha ja üürnikele üürilepingu lõpetamise teadet saata. Ainult eluasemekomisjonil on pädevus otsustada munitsipaaleluruumi üürilepingu lõpetamise üle. Linnavarade osakond ei ole lugenud haldusaktiks Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni väidetavat 5. detsembri 2017. a otsust ega linnavarade osakonna juhataja poolt 15. detsembril 2017 kaebajale saadetud avaldust. Kaebaja
järeldab eelnevast, et Tartu linnavalitsuse eluasemekomisjonis ei ole Xiga üürilepingu lõpetamist arutatud.
1.3.Kaebaja esitas vastuväiteid teistes kohtuasjades tuvastatule ja märkis, et on viidud kohtute poolt eksitusse, et vaidlustatud avaldus ei ole haldusakt. Haldusakte ja (menetlus)toiminguid ei piiritleta nende vormi, vaid sisu järgi. Üürilepingu lõpetamise avalduse puhul sisaldas haldusakt linnavarade osakonna juhataja eraõiguslikku tahteavaldust kaebaja üürileping lõpetada, kuid see tahteavaldus sai võimalikuks ainult haldusakti andmisega. Seega ei saa väita, et üürilepingu ülesütlemisel haldusakti ei antud.
2.Tartu Halduskohus tagastas 5. mai 2021. a määrusega Xi kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 alusel. Halduskohus selgitas, et üürilepingu kui tsiviilõigusliku lepingu ülesütlemist puudutavad vaidlused tuleb lahendada maakohtus. Halduskohus on viidanud kaebajaga seotud kohtuasjas nr 3-18-2163 antud selgitustele, et linna vara kasutusse andmisel toimub mitmeastmeline menetlus ning lõpuks sõlmitakse tsiviilõiguslik leping ja poolte vahel tekib eraõiguslik suhe. Poolte vahelised lepinguõiguslikud vaidlused jäävad tsiviilõiguslikuks ka siis, kui üheks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik. Kuigi kaebajaga sõlmitud munitsipaaleluruumi üürilepingu üheks pooleks on Tartu linn, on selle üürilepingu puhul tegemist tsiviilõigusliku lepinguga. Kaebaja ja Tartu linna vahel sõlmitud munitsipaaleluruumi üürilepingus puudub avalik-õiguslikule suhtele iseloomulik regulatsioon. Kaebaja üürilepingu ülesütlemist puudutavad vaidlused on võrsunud eraõiguslikust suhtest ning halduskohtul puudub pädevus käesoleva kaebuse lahendamiseks. Üürilepingu ülesütlemisel ei teki lepingupoolte vahel avalikõiguslikku suhet ega anta välja haldusakti, mida saaks halduskohtus vaidlustada. Selliseks haldusaktiks ei ole ka Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna 15. detsembri 2017. a avaldus üürilepingu ülesütlemiseks. Avalduses on ka märgitud, et seda on võimalik vaidlustada Tartu Maakohtus. Kaebaja on oma õiguste kaitseks maakohtu poole pöördunud tsiviilasjas nr xxx.
3.X esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu 5. mai 2021. a määruse tühistamiseks ja uue määruse tegemiseks, taotledes kaebuse menetlusse võtmist.
3.1.Kaebaja selgitab, et puudub teine menetluskord, kus kaebaja saaks oma õigusi kaitsta. Tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) puudub menetluskord, kuidas menetleda kaebaja taotlusi haldusakti tühisuse tuvastamiseks. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 4 alusel saab haldusakti tühisuse kindlakstegemist nõuda vaid halduskohtult, mitte maakohtult.
3.2.Kaebaja pidas 15. detsembri 2017. a avaldust toiminguks HKMS § 106 lg 1 mõttes ja taotles tsiviilasjas xxx avalduse õigusvastaseks tunnistamist. Kohtud ei analüüsinud, kas 15. detsembri 2017. a avaldus on toiming või haldusakt. Kohtud menetlesid hagi 15. detsembri 2017. a avalduse kehtetuks tunnistamiseks või tühistamiseks, mistõttu taotlebki kaebaja viidatud avalduse tühisuse tuvastamist.
3.3.Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et käesoleva kaebuse puhul on tegemist üürilepingu vaidlustamist käsitleva kaebusega või üürisuhtest tuleneva kaebusega. Kaebaja taotleb 15. detsembri 2017. a avalduse kui haldusakti tühisuse tuvastamist, sest linnavarade osakonnal puudus pädevus ja volitus üürilepingu ülesütlemise teadet saata ja sellist haldusakti anda.
3.4.Selle vaidluse lahendamine, kas kohalikule omavalitsusele kuuluva eluruumi üürilepingu üles ütlemiseks oli haldusorganil või ametnikul pädevus, ei ole tsiviilkohtu pädevuses. Tsiviilkohtul puudub õigus halduskohtumenetlust läbi viia. Kaebaja ei vaidlusta 1998. a sõlmitud üürilepingut, vaid linnavarade osakonna juhataja tegevust haldusakti andmisel. Eluasemekomisjoni põhimäärusega on antud eluruumide üürilepingute ülesütlemine vaid eluasemekomisjoni pädevusse, siis puudus ilma selle komisjoni otsuseta linnavarade osakonna juhatajal pädevus üürileping üles öelda.
3.5.Viidates HKMS § 5 lg-le 2, sisaldas 15. detsembri 2017. a avaldus linnavarade osakonna juhataja eraõiguslikku tahteavaldust kaebajaga üürileping lõpetada, kuid see tahteavaldus sai võimalikuks ainult haldusakti andmisega.
3.6.Halduskohus leiab, et üürilepingu lõpetamisega seotud vaidluses teeb kohalik omavalitsus toiminguid, mis ei ole toimingud HMS § 106 lg 1 tähenduses ja annab õigusakte, mis ei ole haldusaktid HMS § 51 lg 1 tähenduses. Kohalikul omavalitsusel ei ole õigust selliseid toiminguid teha ja otsuseid anda, mis ei allu halduskohtulikule kontrollile.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4.Tartu Ringkonnakohus leiab, et Xi määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust ning määruskaebus kuulub tagastamisele HKMS § 207 lõike 2 alusel.
5.HKMS § 207 lg 2 alusel võib ringkonnakohus määruskaebuse lisaks käesoleva seadustiku § 187 lõikes 3 sätestatule määrusega tagastada juhul, kui määruskaebuse esitaja võimalus oma õiguse kaitseks on ilmselgelt vähene. Asja materjalidest saab kohus aru, et kaebaja vaidlustab eelkõige asjaolu, et üürilepingu ülesütlemise avalduse koostas ja edastas kaebajale selleks pädevust mitteomav Tartu Linnavalitsuse ametnik, vormistades avalduse haldusaktina. Halduskohus tagastas kaebaja kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel leides, et üürilepingu ülesütlemisest tulenev vaidlus kaebaja ja Tartu linna vahel on olemuselt tsiviilõiguslik vaidlus ning kuulub lahendamisele maakohtus. Ringkonnakohus kontrollib määruskaebuse menetlemisel, kas vaidlust seoses kaebajaga sõlmitud üürilepingu ülesütlemisega on pädev lahendama haldus- või maakohus.
6.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ning HKMS § 201 lg 4 alusel koostoimes HKMS § 203 lg-ga 2 põhjendusi ei korda. Halduskohus selgitas arusaadavalt ja jälgitavalt, miks puudub halduskohtul pädevus antud vaidluse lahendamiseks ja tagastas kaebuse õiguspäraselt HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel. Määruskaebuses esitatud väited ei ole aluseks Tartu Halduskohtu 5. mai 2021. a määruse tühistamiseks. Vastuseks määruskaebusele selgitab ringkonnakohus järgnevat.
7.TsMS § 1 kohaselt vaadatakse tsiviilasi läbi tsiviilkohtumenetluses, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tsiviilasi on eraõigussuhtest tulenev kohtuasi. HKMS § 1 lg 1 kohaselt lahendatakse halduskohtus haldusasju ning § 4 lg 1 järgi on halduskohtu pädevuses avalikõiguslikus suhtes tekkinud vaidluse lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Kaebaja ja Tartu linna vahel sõlmiti 1998. a üürileping, mis on tsiviilõiguslik leping. Kuigi üürileandjaks on kohalik omavalitsus, on kaebaja ja Tartu linna vahel sõlmitud munitsipaaleluruumi üürilepingu ülesütlemisest tekkinud vaidlus eraõiguslik vaidlus, mis kuulub läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluses (TsMS § 1) ning kohtuasja on pädev TsMS § 9 lg 1 kohaselt esimese astme kohtuna menetlema maakohus.
8.Riigikohus on korduvalt tõdenud, et pooltevahelised lepinguõiguslikud vaidlused jäävad tsiviilõiguslikuks ka siis, kui üheks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik (Riigikohtu erikogu 24. märtsi 2015. a määruse nr 3-3-4-1-15 p 9; 20. detsembri 2001. a otsuse nr 3 3-1-1501 p-d 13-16). Seega, kuigi kaebajaga sõlmitud munitsipaaleluruumi üürilepingu üheks pooleks on Tartu linn, on selle üürilepingu puhul tegemist tsiviilõigusliku lepinguga. Eelnevat arvestades on halduskohus asjakohaselt märkinud, et kaebaja üürilepingu ülesütlemist puudutavad vaidlused on võrsunud eraõiguslikust suhtest ning halduskohtul puudub seetõttu pädevus ka käesoleva kaebuse lahendamiseks.
9.Kuna üürileping on tsiviilõiguslik leping, siis üürilepingu ülesütlemisega seonduv kuulub samuti tsiviilõiguse valdkonda, mitte ei kaldu üle haldusõiguslikuks vaidluseks. Tsiviilõigusliku lepingu ülesütlemisel ei teki lepingupoolte vahel avalik-õiguslikku suhet. Seetõttu on ebaõige kaebaja arvamus, et Tartu linnavarade osakonna 15. detsembri 2017. a avaldust nr 4-7.1/08418 saab käsitleda haldusaktina ja vaidlustada halduskohtus. Tartu linna 15. detsembri 2017. a
avaldusega soovitakse üles öelda eraõiguslikus suhtes sõlmitud leping ning sellise vaidluse lahendamine kuulub maakohtu pädevusse.
10.Kaebaja väited Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna 15. detsembri 2017. a avalduse välja andnud ametniku pädevuse osas on samuti analüüsitavad ja lahendatavad üürilepingu ülesütlemise vaidlustamisel maakohtus.
11.Viidatud asjaoludest tuleneb, et kaebajaga sõlmitud üürilepingu ülesütlemisega seonduv vaidlus kuulub lahendamisele maakohtus. Vaidluse asjaoludest tulenevalt on selgelt äratuntav, et kaebaja esitatud määruskaebusega on tema võimalused oma õiguse kaitseks halduskohtus ilmselgelt vähesed ning põhjendatud on määruskaebuse tagastamine HKMS § 207 lg 2 alusel.
12.Kaebaja tasus 6. mail 2021 riigilõivu 15 eurot, märkides maksekorralduse selgitusse, et tegemist on riigilõivuga kaebuse esitamise eest Tartu Halduskohtu asjas nr 3-21-926. HKMS § 104 lg 5 p 2 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub käesoleva seadustiku § 121 lg 2 alusel. Antud juhul halduskohus ei tagastanud kaebust HKMS § 121 lg 2 alusel, vaid HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel. HKMS § 104 lg 8 kolmas lause sätestab, et tagastamisele kuuluva riigilõivu tagastab kohus riigilõivu tasumise kohustust kandnud menetlusosalise nõudel. Sama paragrahvi lg 81 alusel lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.