4.Jätta menetluskulud A.A. kanda (TsMS § 171 lg 1).
Edasikaebamise kord
Menetlusosalisel
on
õigus
esitada
määruskaebus
Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Tartu linn (Tartu Linnavalitsuse kaudu) (hageja) esitas 11. oktoobril 2019 hagi A.A.(kostja I) ja B.B. (kostja II) vastu eluruumi vabastamiseks ja eluruumist väljatõstmiseks. Kostja I esitas 7. mail 2021 hageja vastu vastuhagi, milles taotleb tuvastada Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna juhataja Kunnar Jürgensoni 15. detsembri 2017. a avalduse nr 47.1/08418 (Eluruumi üürilepingu korraline ülesütlemine) kui haldusakti tühisus või alternatiivselt, kui kohus keeldub hagiavalduse menetlusse võtmisest põhjendusega, et asi on halduskohtu pädevuses, siis saata taotlus asja lahendamiseks pädeva kohtu määramiseks Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule.
MAAKOHTU SEISUKOHT
2.Tartu Maakohus keeldus 2. juuni 2021. a määrusega kostja I vastuhagi menetlusse võtmisest ning jättis menetluskulud kostja I kanda. Kostja I palus haldusasjas nr 3-18-2163 esitatud kaebuses tuvastada kostjaga I üürilepingut lõpetava haldusakti teinud haldusorgan; tunnistada kehtetuks ja tühistada haldusakt, millega otsustati lõpetada kostjaga I üürileping ning tuvastada, et eelnimetatud haldusakt on antud pettuse või muul viisil haldusorgani õigusvastase mõjutamise tulemusena. Tartu Halduskohus tagastas 22. novembri 2018. a määrusega kostja I kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel. Tartu Ringkonnakohus jättis 18. detsembri 2018. a määrusega kostja I määruskaebuse rahuldamata, muutes halduskohtu määruse põhjendusi. Ringkonnakohus selgitas, et linna vara kasutusse andmisel sõlmitakse tsiviilõiguslik leping ja poolte vahel tekib eraõiguslik suhe (Riigikohtu 20. detsembri 2001 määrus asjas nr 3-3-1-8-01, p 17). Lepinguõiguslikud vaidlused jäävad tsiviilõiguslikuks ka siis, kui üheks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik (Riigikohtu 20. detsembri 2001. a otsus asjas nr 3-3-1-15-01, pd 13–16). Seega, kuigi kostjaga I sõlmitud munitsipaaleluruumi üürilepingu üheks pooleks on Tartu linn, on selle üürilepingu puhul tegemist tsiviilõigusliku lepinguga, mille suhtes ei ole välistatud võlaõigusseaduse (VÕS) üürilepingut reguleerivate normide kohaldamine (VÕS § 272 lg 4 p 4). Üürilepingu ülesütlemisel ei teki lepingupoolte vahel avalik-õiguslikku suhet ega anta välja haldusakti, mida saaks halduskohtus vaidlustada. Sõltumata sellest, et üürileandjaks on kohalik omavalitsus, on kostja I ja Tartu linna vahel sõlmitud munitsipaaleluruumi
üürilepingu ülesütlemisest tekkinud vaidlus eraõiguslik vaidlus, mis kuulub läbivaatamisele tsiviilkohtumenetluses (TsMS § 1) ning kohtuasja on pädev TsMS § 9 lg 1 kohaselt esimese astmena menetlema maakohus. Kostja I esitas haldusasjas nr 3-18-1779 kaebuse Tartu linnavalitsuse eluasemekomisjoni
5.detsembri 2017. a protokollilise otsuse tühisuse tuvastamiseks, millega otsustati üles öelda eluruumi üürileping. Tartu Halduskohus tagastas 7. novembri 2018. a määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub kaebeõigus. Tartu Ringkonnakohus jättis 8. jaanuari 2019. a määrusega kostja I määruskaebuse rahuldamata, muutes halduskohtu määruse põhjendusi ning selgitas, et jääb haldusasjas nr 3-18-2163 väljendatud seisukoha juurde. Tegemist on eraõigusliku vaidlusega, mille lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse ja see tuleb lahendada maakohtus. Linnavalitsuse elamuosakonna protokolliline otsustus üürilepingu ülesütlemiseks on antud eraõigusliku suhte raames ning see on käsitatav tsiviilõigusliku tahteavaldusena. Tartu Ringkonnakohtu määrused haldusasjades nr 3-18-2163 ja nr 3-18-1779 jõustusid 12. märtsil 2019. Seega ei ole hageja 15. detsembri 2017. a avaldus nr 4-7.1/08418 (Eluruumi üürilepingu korraline ülesütlemine) käsitatav haldusaktina. Hageja 15. detsembri 2017. a eluruumi üürilepingu korralise ülesütlemise avalduse puhul on tegemist eraõiguslikus lepingulises suhtes tehtud tahteavaldusega. Kohaliku omavalitsuse poolt tsiviilõigusliku üürilepingu ülesütlemise üle peetav vaidlus kuulub tulenevalt TsMS § 1 ja § 9 lg 1 põhimõtteliselt lahendamisele tsiviilkohtumenetluses hagimenetluse korras ning on maakohtu pädevuses. Juhul, kui 15. detsembri 2017. a eluruumi üürilepingu korralise ülesütlemise avalduse puhul oleks tegemist haldusaktiga, kuuluks selle tühisuse tuvastamine halduskohtu pädevusse. Sellisel juhul tuleks maakohtul keelduda vastuhagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 1 alusel. Tulenevalt TsMS § 368 lg 1 on tuvastushagi esitamine, seda ka vastuhagina, iseenesest võimalik. Vastuhagiga soovib kostja I saavutada tulemust, kus kohus tuvastaks kohaliku omavalitsuse poolt kostjaga I sõlmitud eluruumi korralise ülesütlemise avalduse tühisuse. Kostja I tegelikuks tahteks on saavutada tema ning hageja vahel sõlmitud eluruumi üürilepingu jätkumine. Selline vaidlus samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel on kohtus juba olnud arutusel ning vaidluses on olemas jõustunud kohtuotsus. Tartu Maakohtu 25. septembri 2018. a otsusega tsiviilasjas nr 2-18-582 jättis kohus kostja I hagi hageja vastu üürilepingu korralise ülesütlemise õigusvastaseks tunnistamiseks rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus nõustus 25. veebruari 2019. a kohtuotsuses maakohtu järeldustega ning jättis kostja I apellatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohus jättis 19. juuni 2019. a määrusega kostja I kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Seega on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et kostja I ja hageja vahel sõlmitud eluruumi üürileping on lõppenud korralise ülesütlemisega. Ülesütlemine on kehtiv. Üürileping lõppes 28. märtsil 2018. Tulenevalt TsMS § 371 lg 1 p 4 ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus, samuti Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Kuivõrd jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-18-582 on juba tuvastatud vaidlusaluse üürilepingu ülesütlemise kehtivus, jättis maakohus kostja I vastuhagi menetlusse võtmata.
Kuivõrd maakohus ei ole keeldunud hagiavalduse menetlusse võtmisest põhjendusega, et asi on halduskohtu pädevuses, pole võimalik rahuldada ka vastuhagi esitaja taotlust saata asja lahendamiseks taotlus pädeva kohtu määramiseks Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule.
MÄÄRUSKAEBUS
3.Kostja I esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrus tervikuna, lugeda vastuhagi menetlusse mittevõtmise õiguslikuks aluseks TsMS § 425 lg 4, saata taotlus asja lahendamiseks pädeva kohtu määramiseks Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule ning jätta menetluskulud vastuhagi kostjate kanda. Määruskaebuse kohaselt ei ole samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel tehtud ühtegi Eesti kohtu otsust või menetluse lõpetamise määrust. Tsiviilasja nr 2-18-582 menetluse esemeks oli Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna juhataja Kunnar Jürgensoni 15. detsembri 2017. a avalduse kui toimingu haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106 lg 1 tähenduses õigusvastasuse tuvastamine. Tegemist ei olnud toiminguga HMS § 106 lg 1 mõttes, vaid haldusaktiga, sest see vastab HMS § 51 lg-s 1 märgitud tunnustele. Kostjal I on seega võimalik nõuda HMS § 63 lg 4 alusel halduskohtult selle haldusakti tühisuse tuvastamist. Selle tühisuse tuvastamist ei ole ükski kohus menetlusse võtnud. HKMS § 5 lg 2 eristab haldusakti ning selles sisalduvat või selle alusel tehtud eraõiguslikku tahteavaldust. Üürilepingu lõpetamise avaldus kui haldusakt sisaldas K. Jürgensoni eraõiguslikku tahteavaldust kostjaga I üürileping lõpetada, kuid see tahteavaldus sai võimalikuks ainult haldusakti andmisega. Seega ei saa väita, et üürilepingu ülesütlemisel haldusakti ei antud. Haldusakti puhul saab nõuda nii selle kehtetuks tunnistamist kui ka selle tühisuse tuvastamist. Kostja I taotleb haldusakti tühisuse tuvastamist. Tartu Maakohtul ei ole pädevust analüüsida, kas vaidlustatava Tartu Linnavalitsuse 15. detsembri 2017. a avalduse puhul on tegemist haldusaktiga. Seda saab tuvastada ainult halduskohus. Maakohus on oma pädevust ületanud. Maakohtu määruses analüüsitud haldusasjad nr 3-18-1779 ja nr 3-18-2163 olid algatatud kostja I poolt teise haldusakti, s.o Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni 5. detsembri 2017. a protokollilise otsuse vaidlustamiseks. Seega viidatud haldusasjad ei puutu käesoleva tsiviilasja menetlusse. Tartu Halduskohus ei analüüsinud 5. mai 2021. a määruses haldusasjas nr 3-21-926, kas Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna juhataja K. Jürgensoni 15. detsembri 2017. a avaldus nr 4-7.1/08418 on haldusakt või mitte. Tartu Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et tegemist on Tartu Linnavalitsuse 15. detsembri 2017. a avaldusega. Avalduse tegijaks oli K. Jürgenson, kes on linnavarade osakonna juhataja ja kellel ei ole pädevust eluruumide üürilepingute lõpetamist otsustada. See pädevus on ainult Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjonil, kes ei ole mitte kunagi vastavasisulist otsust teinud. Selle tuvastamine, et K. Jürgensoni avaldus kui haldusakt oli tühine, ongi halduskohtu pädevuses. Tartu Maakohus õigusvastaselt leiab, et haldusakti tühisuse tuvastamine kuulub TsMS § 1 ja § 9 lg 1 lahendamisele tsiviilkohtumenetluses hagimenetluse korras. Ühegi kohtuotsuse resolutsioonis ei ole tuvastatud, et kostja I ja hageja vahel sõlmitud üürileping oleks lõppenud. Maakohus oli kohustatud TsMS järgi lähtuma ainult vastuhagi
taotlustest ning tal ei olnud pädevust arutada selle üle, mis oli vastuhagi esitaja tegelik tahe. Maakohus pidi vaatama tsiviilasjas nr 2-18-582 jõustunud kohtuotsust ja võrdlema, kas selle resolutsioonis otsustati haldusakti tühisuse tuvastamise üle. Tartu Maakohus jättis 25. septembri 2018. a otsusega tsiviilasjas nr 2-18-582 kostja I hagi hageja vastu üürilepingu korralise ülesütlemise õigusvastaseks tunnistamiseks rahuldamata, sest kohus lähtus tõendist, mida pooled ei olnud selles menetluses üldsegi esitanud, s.o Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni 5. detsembri 2017. a protokolliline otsus, mis kohtuotsuse p 13 järgi olevat haldusakt. Riigikohus ei võtnud kostja I kassatsioonkaebust menetlusse, kuna arvas, et eluasemekomisjoni otsus kui haldusakt on olemas. Tegelikult sellist haldusakti ei ole olemas ja ringkonnakohus oli teinud ebaõige otsuse. Hageja esindaja oli kohut eksitanud valeväitega haldusakti olemasolust ning kohus ei kontrollinud, kas hageja oli haldusakti teinud. Kohus leidis tsiviilasjas nr 2-18-582 muuhulgas, et poolte vahel sõlmitud üürileping muutus alates 15. detsembrist 2003 tähtajatuks. Sellise asja väitmiseks otsuses puudus alus, sest mitte ükski kohus ei ole üürilepingu tähtajatuks muutumist oma otsuse resolutsioonis tuvastanud. Kostjal I on jätkuvalt tähtajaline üürileping, mida ei saa korraliselt üles öelda. Üürilepingu ülesütlemine ei ole kehtiv. Keegi ei ole mitte ühelgi kohtul palunud selle ülesütlemise kehtivuse või mittekehtivuse tuvastamist. Maakohus jättis õigusvastaselt tuvastamata, et vaidlustatud K. Jürgensoni 15. detsembri 2017. a avalduse kui haldusakti tühisuse tuvastamine on halduskohtu pädevuses ja jättis rahuldamata kostja I taotluse saata taotlus asja lahendamiseks pädeva kohtu määramiseks Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule.
4.Hageja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja I kanda. K. Jürgenson oli pädev isik kostjaga I sõlmitud tähtajatut üürilepingut korraliselt üles ütlema. Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna pädevus eluruumide üürilepingute sõlmimiseks ja lõpetamiseks on sätestatud Tartu Linnavolikogu 11. septembri 2008. a määrusega nr 97 „Tartu linna omandis olevate eluruumide kasutusse andmise kord“ ja hageja poolt kinnitatud linnavarade osakonna teenistuste ülesannetes. Hageja ja K. Jürgensoni vahel sõlmitud töölepingu kohaselt on tema ülesandeks osakonna juhtimine, esindamine ja töö korraldamine. Samuti sätestab Tartu linna põhimääruse § 20 lg 7, et linnavalitsuse osakonna juhataja esindab linna oma tegevusvaldkonnaga seotud küsimuste ja ülesannete piires. Linnavarade osakonna ülesannete hulka kuulub muuhulgas osakonna valitsemisel olevate eluruumide üürimise ja tasuta kasutusse andmise korraldamine ning tasuta kasutamise lepingute sõlmimine. Seega on linnavarade osakonna ülesandeks ka üürilepingute sõlmimine ja lõpetamine. Avaldus eluruumi üürilepingu korraliseks ülesütlemiseks on antud eraõigusliku suhte raames ja sellega on tegemist tsiviilõigusliku tahteavaldusega, avaldus ei ole käsitatav haldusaktina. Eluasemekomisjoni koosoleku 5. detsembri 2017. a protokollilise otsuse p 14 kohaselt asus eluasemekomisjon seisukohale, et põhjendatud on kostjaga I sõlmitud üürilepingu ülesütlemine ja andis linnavarade osakonnale juhise algatada üürilepingu ülesütlemise menetlus ja öelda korraliselt üles eluruumi XXX kasutamiseks sõlmitud üürileping. Tartu Halduskohus nõudis haldusasjas nr 3-18-1779 linnavalitsuselt nimetatud protokollilise otsuse välja ja edastas koopia sellest kostjale I. Kuigi sellel koopial puudus väljavõtte õigsust kinnitav märge, on see identne kinnitatud väljavõttega protokollilisest otsusest. Kostja I on hilisemates kohtuvaidlustes koopiat protokollilise otsuse väljavõttest korduvalt tõendina kasutanud. Haldus- ja ringkonnakohus on
nimetatud haldusasjades põhjalikult kaebajale selgitanud, et eluasemekomisjoni otsus on välismõju mitteomav halduse siseakt ja kostjal I puudub selle suhtes kaebeõigus. Mõlemad kohtulahendid on jõustunud. Üürilepingu sõlmimisega tekkis hageja ja kostja I vahel eraõiguslik lepinguline suhe. Üürilepingu ülesütlemisel ei teki lepingupoolte vahel avalik-õiguslikku suhet ja ei anta välja haldusakti, mida saaks halduskohtus vaidlustada. Maakohus on õigesti jätnud kostja I vastuhagi menetlusse võtmata TSMS § 371 lg 1 p 4 alusel, kuna jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-18-582 on juba tuvastatud eluruumi üürilepingu ülesütlemise kehtivus.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Ringkonnakohus leiab, et kostja I määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu 2. juuni 2021. a määrus muutmata (TsMS § 659, § 657 lg 1 p 1). Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab rahuldamata kostja I taotluse saata asi asja lahendamiseks pädeva kohtu määramiseks Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning ei korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel.
6.Kostja I palus 7. mail 2021 esitatud vastuhagis tuvastada Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna juhataja Kunnar Jürgensoni 15. detsembri 2017. a avalduse nr 4-7.1/08418 (Eluruumi üürilepingu korraline ülesütlemine) kui haldusakti tühisus; kui Tartu Maakohus keeldub hagiavalduse menetlusse võtmisest põhjendusega, et asi on halduskohtu pädevuses, siis palub hageja saata taotlus asja lahendamiseks pädeva kohtu määramiseks Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule ning mõista kohtukulud välja vastaspoolelt. Maakohus leidis põhjendatult, et 15. detsembri 2017. a avaldus nr 4-7.1/08418 (Eluruumi üürilepingu korraline ülesütlemine) on hageja poolt tehtud ning see ei ole haldusakt. Seda, et tegemist on eraõigusliku vaidlusega ning et 15. detsembri 2017. a avaldus nr 4-7.1/08418 ei ole haldusakt, on kostjale I korduvalt selgitatud haldusasjades nr 3-18-2163 ja nr 3-18-1779. Ringkonnakohus ei korda neid põhjendusi. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et vaidlusaluse üürilepingu ülesütlemise vaidlustamise pädevus on tuvastatud ka tsiviilasjas nr 2-19-3720. Ekslik on kostja I määruskaebuse väide, et Tartu Halduskohus ei analüüsinud 5. mai 2021. a määruses haldusasjas nr 3-21-926, kas Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna juhataja K. Jürgensoni 15. detsembri 2017. a avaldus nr 4-7.1/08418 on haldusakt või mitte. Viidatud halduskohtu määruse p-s 6 on halduskohus selgelt märkinud, et Tartu Linnavalitsuse 15. detsembri 2017. a avaldus nr 4-7.1/08418 ei ole haldusakt. Ka Tartu Ringkonnakohus on samas haldusasjas 10. juunil 2021 tehtud määruse p-s 9 rõhutanud, et Tartu Linnavalitsuse 15. detsembri 2017. a avalduse nr 4-7.1/08418 vaidlustamine kuulub maakohtu pädevusse. Seega ei oma tähtsust ka kostja I etteheide, et haldusasjades nr 3-18-1779 ja nr 3-18-2163 ei käsitletud
15.detsembri 2017. a avaldust nr 4-7.1/08418. Nendes haldusasjades tuvastati üldiselt, et kostja I ja hageja üürilepingust tulenevad suhted on tsiviilõiguslikud ning üürilepingust tulenevad vaidlused kuuluvad maakohtu pädevusse. Asjaolu, et 15. detsembri 2017. a avaldus nr 47.1/08418 ei ole haldusakt, on tuvastatud haldusasjas nr 3-21-926.
7.Vastuhagi avaldusele kohaldatakse hagiavalduse kohta sätestatut (TsMS § 373 lg 3).
TsMS § 371 lg 1 p 4 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus, samuti Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, muu hulgas õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Ringkonnakohus leiab, et maakohus keeldus põhjendatult käesolevas asjas vastuhagi menetlusse võtmisest, kuna tsiviilasjas nr 2-18-582 jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et vaidlusalune üürilepingu lõpetamine on kehtiv. Meelevaldne ja ekslik on kostja I tõlgendus selle kohta, mis peab kajastuma kohtulahendi resolutsioonis. TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Sama paragrahvi lg 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Seega ei pea kohus resolutsioonis kajastama ja loetlema kõiki tuvastatud asjaolusid. Need sisalduvad otsuse põhjendavas osas. Hageja palus tsiviilasjas nr 2-18-582 esitatud hagiavalduses muuhulgas tunnistada õigusvastaseks kostjaga I sõlmitud üürilepingu ülesütlemine alates 28. märtsist 2018. Hageja leidis viidatud tsiviilasjas, et üürilepingu ülesütlemine ei ole kehtiv seetõttu, et korraliselt saab öelda vaid tähtajatut üürilepingut. Seega oli nimetatud tsiviilasjas muuhulgas vaidluse all ka üürilepingu ülesütlemise kehtivus või kehtetus. Maakohus jättis hagi selles osas rahuldamata ja ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis 25. veebruari 2019. a otsuse tsiviilasjas nr 2-18-582 p-s 12, et üürileping on kehtivalt üles öeldud. Asjaolu, et käesolevas tsiviilasjas esitatud vastuhagis on hageja kasutanud nõude sisustamisel teistsugust sõnastust, ei tähenda, et tegemist oleks uue nõudega, mida kohtud pole veel lahendanud. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja eesmärk on vaidlustada üürilepingu ülesütlemine ning ülesütlemise kehtivus on tuvastatud tsiviilasjas nr 2-18-582 jõustunud kohtulahendiga. Ekslik on kostja I seisukoht, nagu oleks tal jätkuvalt tähtajaline üürileping, mida ei saa korraliselt üles öelda. Asjaolu, et leping oli muutunud tähtajatuks on põhjalikult käsitlenud maaja ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-18-582. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid põhjendusi käesolevas asjas korrata.
8.Kostja I leiab, et ülesütlemise avaldust allkirjastanud isikul polnud selleks pädevust. Hageja vaidles nimetatule vastu ning viitas asjakohastele õigusnormidele ning asutuse sisestele õigusaktidele. Asjaolu, kas ülesütlemise avaldus oli allkirjastatud pädeva isiku poolt või mitte, on käsitletud tsiviilasjas nr 2-18-582. Tartu Ringkonnakohus selgitas 25. veebruari 2019. a otsuse tsiviilasjas nr 2-18-582 p-s 13, et ülesütlemisavalduse on allkirjastanud Tartu Linnavalitsuse Linnavarade osakonna juhataja ning linnavarade osakonna ülesannete hulka kuulub muuhulgas osakonna valitsemisel olevate eluruumide üürimise ja tasuta kasutusse andmise korraldamine, üürilepingute ning tasuta kasutamise lepingute sõlmimine. Seega on linnavarade osakonna ülesandeks ka üürilepingu ülesütlemiseavalduse esitamine. Samuti tuleneb linnavarade osakonna pädevus eluruumide üürilepingute sõlmimiseks ja lõpetamiseks Tartu Linnavolikogu
11.09.2008 määrusega nr 97 kinnitatud „Tartu linna omandis olevate eluruumide kasutusse andmise korrast“.
9.Kostja I palub lugeda vastuhagi menetlusse võtmisest keeldumise aluseks TsMS § 425 lg 4 ning saata taotlus asja lahendamiseks pädeva kohtu määramiseks Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule. TsMS § 425 lg 4 sätestab, et kui kohus leiab, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata seetõttu, et avalduse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse, ja halduskohus on eelnevalt samas asjas leidnud, et see ei kuulu tema pädevusse, esitab kohus viivitamata asja lahendamiseks pädeva kohtu määramiseks taotluse Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule, teavitades sellest menetlusosalisi. Kuivõrd ei maa-, ega ringkonnakohus ei leia, et kostja I vastuhagi tulnuks lahendada halduskohtus, siis ei ole viidatud säte ka kohaldatav. Kohtud on õigesti varasemates menetlustes tuvastanud ning ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde, et vaidlust üürilepingu ülesütlemise üle on pädev lahendama maakohus.
10.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebuse lahendamisega seotud menetluskulud jätta kostja I kanda (TsMS § 171 lg 1). Maakohus ei ole määruses poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Vahur-Peeter Liin
Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.