Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma, Monika Laatsit
Määruse tegemise aeg ja koht
12.10.2020, Tallinn
Haldusasja number
3-20-1734
Haldusasi
XX kaebus Tallinna Vangla rakendatud täiendavate julgeolekuabinõude asjus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Taotleja – XX Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Katri Aavik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 17.09.2020 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX riigi õigusabi taotlus rahuldamata.
2.Jätta rahuldamata XX taotlused ekspertiisi korraldamiseks ning tõendite kogumiseks.
3.Jätta Tallinna Halduskohtu 17.09.2020 määrus muutmata ning XX määruskaebus rahuldamata. Selgitused Määruse peale võib 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates esitada Riigikohtule määruskaebuse, v.a esialgset õiguskaitset puudutavas osas (HKMS § 119 lg 4, § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3, § 252 lg 7; RÕS § 15).
Tallinna Vangla kohaldas 04.09.2020 käskkirjaga nr 1-20/1-2/206 alates 04.09.2020 XX suhtes järgmisi täiendavaid julgeolekuabinõusid: eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, kehakultuuriga tegelemise keelamine ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine. Abinõusid kohaldati kuni asjaolude äralangemiseni. Käskkirja kohaselt ähvardas XX 04.09.2020 oma kambrikaaslasele „pastakaga kõri pihta panna“. Tallinna Vanglal on põhjust arvata, et kinnipeetav võib käituda ettearvamatult ja vägivaldselt. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega välditakse XXi kokkupuudet teiste kinnipeetavatega ning võimalike konfliktide tekkimist, et hoida ära raskeid õigusrikkumisi ning tagada üldine julgeolek vanglas.
3-20-1734
2.Tallinna Vangla kohaldas 09.09.2020 käskkirjaga nr 1-20/1-2/214 XXi suhtes järgmisi täiendavaid julgeolekuabinõusid: eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine (v.a vangla sisekorraeeskirja (VSKE) §-s 60 nimetatud esemed), kehakultuuriga tegelemise keelamine ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine. Abinõusid kohaldati kuni asjaolude äralangemiseni. Käskkirjas on märgitud, et 09.09.2020 ähvardas XX lõhkuda kambrit ja panna madratsi põlema, kui ta lähiajal arsti juurde ei saa. Seega on vanglal alust arvata, et XX võib jätkata rikkumiste toimepanemist ja ohustada teiste isikute julgeolekut. Eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisega on võimalik kinnipeetava üle efektiivsemalt järele valvata ning vältida vangla julgeoleku ohustamist. Vältimaks XXi kokkupuuteid teiste kinnipeetavatega, tuleb piirata tema vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust ning kehakultuuriga tegelemise võimalust. Selleks, et kinnipeetaval poleks võimalik kasutada isiklikke esemeid vangla vara rikkumiseks, tuleb keelata ka isiklike esemete kasutamine.
3.XX esitas 13.09.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 09.09.2020 käskkirja peale koos esialgse õiguskaitse taotlusega. Kaebaja palub lõpetada tema väärkohtlemine, kohustada vanglat peatama kaebuses loetletud piirangud ning toimetada kaebaja psühhiaatri juurde. Kaebuse kohaselt ei ole vangla täitnud lubadust toimetada kaebaja arst-psühhiaatri juurde ning kaebajal keelati ära ilukirjanduslikud teosed. Kaebaja vajab meelelahutust ja rehabiliteerivaid tegevusi nagu kirikus ja psühholoogi vastuvõtul käimine, jooga ning meditatsioon.
4.Tallinna Vangla palus 16.09.2020 vastuses jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Tallinna Vanglas ei ole registreeritud kaebaja vaiet 09.09.2020 käskkirja peale. Vangla on teadlik kaebaja tervislikust seisundist ja sellega arvestatakse ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel, kuid sõltumata kaebajal diagnoositud haigustest tuleb vanglal kohaldada teiste isikute kaitsmise huvides ennetavaid meetmeid. Kaebaja diagnoosi puhul pole välistatud eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine. Tallinna Vangla direktori asetäitja Enar Pehki edastatud seisukoha järgi on kaebaja manipuleeriv ning ärritub kergesti, kui ei saa soovitut kohe. Kaebaja huvid ei kaalu üles avalikku huvi tagada vanglas üldine julgeolek.
5.Tallinna Halduskohus jättis 17.09.2020 määrusega XXi esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata ning tagastas kaebuse. Halduskohus rahuldas XXi menetlusabi taotluse ning vabastas ta riigilõivu tasumisest. Tallinna Vangla vastusest nähtuvalt on kaebaja esitanud vaide 04.09.2020 käskkirja peale (registreeritud 08.09.2020), kuid 09.09.2020 käskkirjale pole vaiet esitatud. 08.09.2020 vaide kohaselt vajab kaebaja üksikvangistuses viibides igapäevaseid tegevusi, nagu kirikus käimine, arvuti kasutamine, jooga, meditatsioon, psühholoogi vastuvõtt ja kirjanduse lugemine. Dokumendiregistri väljavõttest kaebaja pöördumiste kohta nähtub, et kaebajale on 11.09.2020 võimaldatud vangla kulul televiisor ning 16.09.2020 ajalehed. Samuti on määratud kindlaks ajad psühholoogi ja psühhiaatri vastuvõttudele. Seega on kaebajale võimaldatud teatud meelelahutus. Jooga ja meditatsiooniga on kaebajal võimalik tegeleda ka kambrist väljumata. Usulistes ja hingehoidlikes küsimustes tuleb kaebajal pöörduda vangla kaplani poole kontaktisiku vahendusel (Tallinna Vangla kodukorra p 18.1). Kuna kaebaja võib oma käitumisega avaldada ohtu nii endale kui ka teistele isikutele, on põhjendatud kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid. Seega tuleb esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata jätta. Kuivõrd kaebaja ei ole esitanud vaiet 09.09.2020 käskkirja peale, on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg-le 1 ja vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-le 5. Seega tuleb kaebus HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastada.
2(7)
3-20-1734
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.XX palub 22.09.2020 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 17.09.2020 määrus ning teha uus määrus, millega tühistada Tallinna Vangla 04.09.2020 ja 09.09.2020 käskkirjad isiklike asjade omamise keelu ja liikumispiirangu osas. Lisaks palub kaebaja kohustada Tallinna Vanglat registreerima tema poolt 09.09.2020 käskkirjale esitatud vaie ning koguda täiendavaid tõendeid (videosalvestised, kaebaja avaldused, menetluse protokollid, vangla selgitus). Kohus jättis arvestamata võimalusega, et kaebaja saab kirikus viibida käeraudadega. Samuti ei arvestanud kohus sellega, et kaebajal ei võimaldata lugeda ilukirjandust, samas kui talle on kambris lubatud VSKE § 60 lg-s 1 loetletud esemed. Seega on kaebajal võimalik sellegipoolest kahjustada vangla vara. Kohtu järeldus, et kaebajal on kambris televiisor, on ekslik. Tugevdatud järelevalvega kambris, kus kaebaja viibib, puuduvad isegi pistikupesad. Kaebajal võimaldatakse kuulata raadiot, lugeda ajalehti Stolitsa (kord nädalas) ja Postimees (kaks korda nädalas), kasutada arvutit 1–2 korda nädalas seaduste lugemiseks ning jalutada üks tund päevas jalutusboksis, kus puuduvad spordiseadmed. Kaebajal puudub ametnike ja psühholoogide tugi ja toetavad tegevused, üksnes kontaktisik käib kord nädalas. Kaebajal on depressioon ning sotsiaalsete kontaktide puudumine raskendab tema seisundit. Halduskohus on ebaõigesti jätnud kaebuse 09.09.2020 käskkirja osas sisuliselt läbi vaatamata.
7.XX esitas 24.09.2020 Tallinna Ringkonnakohtule riigi õigusabi taotluse. Kaebaja selgitab, et Tallinna Vanglas on korduvalt katkestatud tema senine bipolaarse häire ravi, mille tõttu halvenes kaebaja seisund ning ta muutus rahutuks ja agressiivseks. Lukustatud kambris viibimisel ei anta kaebajale vajalikku ravi ega võimaldata toetavaid tegevusi (kirikus käimine, psühhiaatri vastuvõtt). Kaebaja vajab esindaja määramist, kuna kaebuse kirjutamine tekitab temas ärrituvust, rahutust, viha ja nördimust ning tema seisund halveneb. Kui kaebaja saab aga suure koguse antipsühhootikume, ei ole ta võimeline mõtlema. Vangla kaotas kaebaja poolt 09.09.2020 käskkirja peale esitatud vaide ning andis halduskohtule valeteavet, et vaiet pole esitatud.
8.27.09.2020 esitas XX Tallinna Ringkonnakohtule taotluse ekspertiisi tegemiseks ning dokumentaalsete tõendite kogumiseks (kaebaja haigusloo väljavõtted vahemikes 01.07.2017– 28.02.2018 ja 01.01.–09.07.2020 Tartu Vangla meditsiiniosakonnalt). Kaebaja leiab, et vanglas on talle pandud ebaõiged diagnoosid ning ekspertiis ja nimetatud tõendid näitaksid seniste diagnooside ekslikkust.
9.30.09.2020 avalduses teatab XX, et Tallinna Vangla on andnud 30.09.2020 uue käskkirja (nr 1-20/1-2/231) tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta, millega lõpetati varasemate käskkirjadega kohaldatud meetmed ning kohaldati järgmisi piiranguid: eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine (v.a vangla sisekorraeeskirja (VSKE) §-s 60 nimetatud esemed), ohjeldusmeetmete (käerauad) kasutamine kambrisse sisenemisel ja vanglasisesel saatmisel, kehakultuuriga tegelemise keelamine ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine. Piirangud kehtivad kuni asjaolude äralangemiseni. Kaebaja palub kohtul tühistada 30.09.2020 käskkiri osas, milles liikumispiirangu tõttu ei võimaldata kaebajal käia kirikus ja osaleda taasühiskonnastavates tegevustes, keelatud on ilukirjanduslikud teosed ning osas, milles käskkiri näeb ette käeraudade kasutamise 19.10.2020 kl 11.00 kriminaalasjas nr 1-15-1007 toimuval kohtuistungil. Kaebajal võimaldatakse telefoni kasutada vaid kord nädalas. Lisaks palub kaebaja koguda täiendavaid tõendeid – küsida Tallinna Vangla meditsiiniosakonnalt välja teise kinnipeetava raviandmed ning teatud ravimite infolehed.
10.05.10.2020 avaldusega esitas XX täiendavad tõendid (haldusasjas 3-17-1503 esitatud materjalid). XX leiab, et uute käskkirjade andmisega takistab vangla tal kaebeõiguse tõhusat 3(7)
3-20-1734 teostamist. Kaebaja arvates on liikumispiirang käeraudade kasutamise tõttu ebavajalik. Lisaks märgib kaebaja, et ei ole siiani saanud tõhusat ravi.
11.Tallinna Vangla palub jätta määruskaebus rahuldamata. Kaebaja huvid ei kaalu üles avalikku huvi tagada vanglas üldine julgeolek ning vähendada ohtu teistele kinnipeetavatele ja vanglapersonalile. 30.09.2020 käskkirja andmise aluseks oli kaebaja pöördumine pealkirjaga „Mässuhoiatus!“, milles kaebaja märgib, et kuna arst-psühhiaater A. Kott 28.09 taaskord valetas talle, kavatseb ta pidada näljastreiki, lõhkuda vangla vara ning tungida kallale vanglapersonalile. Kaebajale selgitati käskkirja andmise asjaolusid, kuid ta ei soovinud vastuväiteid esitada. Tallinna Vangla on teadlik kaebaja tervislikust seisundist ja arvestab sellega täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel. Kaebaja kohtus 18.09 ja 02.10 kliinilise psühholoogiga, kes viimasel vastuvõtul leidis, et järgmist kohtumist pole vaja planeerida. 18.09.2020 vastuvõtu käigus märkis dr A. Kott, et patsient käitus korrektselt ning psühhootilise käitumise tundemärke ei esinenud. Tartu Vanglas diagnoositi kaebajal bipolaarne meeleoluhäire, kuid ravimi kõrvaltoimete tõttu loobus ta määratud ravist. Kaebaja nimetab põhilise probleemina aeg-ajalt tekkivat impulsiivset käitumist, milles vallandub verbaalne agressiivsus ning võimalikud on vägivaldse käitumisega seotud intsidendid. Arsti hinnangul võib kaebaja suhtes kohaldada täiendavad julgeolekuabinõusid. Määratud ravi Olanzapin ja sümptomaatiline ravi jätkub edasi rahustitega. Varasemalt määratud Ketipinori kuur lõppes 25.09 ning 26.09 on fikseeritud meditsiiniõele edastatud teavitus, et patsient ei saa ilma unerohuta magada. 28.09 vastuvõtul on dr A. Kott märkinud, et patsient on läinud pahuraks ning ähvardab valvureid, olles arstiga siiski rahulikum. Patsient on nõus tümostabilisaatori (kasutatakse nende meeleoluhäirete ravis, mida iseloomustavad intensiivsed tujumuutused, eriti biopaarse häire ravis) taasalustamisega. Raviks määrati karbamasepiini 200 mg kolm korda päevas kaheks kuuks. Ka seekord ei andnud arst seisukohta, millest tulenevalt peaks üksuse juht täiendavate julgeolekuabinõude käskkirja üle vaatama. 05.10.2020 teatas XX, et kuna arst teda vastu ei võta, ei jää tal muud üle kui ametnikke rünnata. Seega on kaebaja jätkuvalt ohtlik ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on põhjendatud. Asjaolu, et kinnipeetav ei ole rahul arsti määratud raviga või ei saa enda hinnangul piisavalt kiiresti järgnevale arsti vastuvõtule, ei õigusta kinnipeetava käitumist (ähvardus rünnata ametnikke) ega anna alust täiendavate julgeolekuabinõude lõpetamiseks. Kaebaja ei saa eeldada, et sõltumata tema ähvardustest jätkub kõik talle varem võimaldatu. Kaebaja on esitanud hagi Harju Maakohtule seoses psühhiaatrilise ravi andmisega. Vaidlusaluste käskkirjadega ei ole piiratud kaebaja telefoni kasutamist; varasemaga võrreldes piiratumad helistamisvõimalused on tingitud kaebaja eraldatud lukustatud kambris viibimisest. Kaebajale on lubatud vaid hädavajalikud asjad, mh mõistlikus koguses õppe- ja usukirjandust. Kaebajal on piisavalt võimalusi vaba aja veetmiseks. Televiisorit ei ole vangla kaebajale väljastanud. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist kindlates ruumides või konkreetsete vahenditega. Pole põhjendatud võtta etteulatuvalt seisukohta selle osas, kas kaebaja peaks 19.10.2020 kohtuistungil käeraudu kandma, kuivõrd kaebaja võib enne seda oma käitumist muuta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Riigi õigusabi taotlus
12.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 110 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus menetlusabina isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja ei pea maksma tasu menetlusabi 4(7)
3-20-1734 korras määratud advokaadi õigusabi eest või ei pea seda tegema kohe või täies ulatuses. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg-st 1 tulenevalt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut.
13.RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. RÕS § 7 lg 3 näeb ette, et riigi õigusabi võib anda RÕS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud piiranguta, kui advokaadi abi on asja õigeks lahendamiseks ilmselt vajalik poolte võrdsuse tagamiseks või arvestades asja keerukust.
14.Ringkonnakohus leiab, et XXi riigi õigusabi taotlus tuleb jätta RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata. Hinnang sellele, kas isik suudab ise oma õigusi kaitsta, oleneb üldjuhul mitte sellest, kas isik omab õigusalaseid teadmisi, vaid eelkõige vaidlusaluse asja keerukusest ja isiku käitumisest protsessis (vt nt Riigikohtu 11.03.2008 määrus nr 3-2-1-7-08, p-d 10–13; 02.11.2005 määrus nr 3-3-1-58-05, p-d 7–8). Kaebaja on vaidlustanud vangla käskkirjad, millega tema suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kaebaja on suutnud iseseisvalt koostada kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse, milles on välja toonud, milliste piirangutega ja miks ta ei nõustu ning millist õiguskaitset ta vajab. Hoolimata sellest, et kaebaja tarvitab enda sõnul ravimeid, mis pärsivad tema mõtlemist, on kaebaja esitanud ringkonnakohtule arusaadava sisuga määruskaebuse ja veel mitu täiendavat avaldust. Vaidlus ei ole õiguslikult ega faktiliselt keerukas või mahukas ning ringkonnakohtu hinnangul ei vaja kaebaja advokaadist esindajat. Arvestades, et haldusasja menetluses tagab kohus uurimisprintsiibist lähtudes, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata või tõendid esitamata, pole vajalik kaebajale õigusabi andmine üksnes poolte võrdsuse tagamiseks. Määruskaebus
15.Määruskaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu 17.09.2020 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks või muutmiseks puudub alus. Kaebuse tagastamine
16.Kaebaja vaidlustas kohtus 09.09.2020 käskkirja, kuid vangla andmetel oli ta kaebuse esitamise ajaks esitanud vaide üksnes 04.09.2020 käskkirja peale. Isegi kui kaebaja oli esitanud vaide 09.09.2020 käskkirja peale, on kaebus esitatud ennatlikult. VangS § 11 lg 5 järgi on kinnipeetaval õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav on eelnevalt esitanud vaide vanglateenistusele või Justiitsministeeriumile ning vanglateenistus või Justiitsministeerium on vaide tagastanud, osaliselt rahuldanud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. Vaie lahendatakse 30 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest vaiet läbivaatavale haldusorganile (VangS § 11 lg 7). Kaebuse esitamise ajaks ei olnud vaide lahendamise tähtaeg möödunud ning polnud tehtud ka vaideotsust. Samal põhjusel pole praegu veel lubatav 30.09.2020 käskkirja tühistamise nõue. Halduskohus on seega kaebuse õigesti tagastanud.
17.Kaebaja saab käskkirjade tühistamise nõuded kohtusse esitada pärast vaidemenetluse läbimist. Ringkonnakohus selgitab, et uue käskkirja andmine ega varasemate käskkirjade kehtivuse lõppemine ei takista kaebajal oma õiguste kaitsmist. Käskkirja, millega kohaldatakse kinnipeetava suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid, on võimalik tühistada ka pärast selle kehtivusaja lõppemist (vt Riigikohtu 19.05.2017 otsus nr 3-3-1-10-17, p 13).
18.Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus vangla ajaliselt üksteisele järgnevad käskkirjad reguleerivad üldjoontes sama küsimust ja asendavad samasisulist varasemat otsustust, võib vangla vaided nende peale läbi vaadata ühes vaidemenetluses, mis võimaldab vaidlusküsimuste 5(7)
3-20-1734 ökonoomsemat ja õigemat lahendamist. Kui menetluse ajal antakse uus sama küsimust reguleeriv haldusakt, saab menetleja võimaldada isikul oma vaiet muuta (lisada) sellele ka järgnevate käskkirjade tühistamise nõuded), selmet suunata isikut ja menetlejat tervikuna uut täiemahulist vaidemenetlust läbima (haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2). Esialgne õiguskaitse
19.Arvestades, et kaebaja on esitanud vaided 04.09.2020 ja 30.09.2020 käskkirjade peale ning arvatavasti ka 09.09.2020 käskkirja peale, on kohtul võimalik lahendada taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks vaidemenetluse ajal. Ringkonnakohus märgib, et tõlgendab kaebaja 30.09.2020 avaldust (registreeritud 01.10.2020) määruskaebuse täiendusena, milles kaebaja palub ringkonnakohtul arvestada esialgse õiguskaitse kohaldamise küsimuses muutunud asjaoludega.
20.HKMS § 249 lg 1 kohaselt võib kohus teha määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse või kaebuse eesmärgi saavutamine kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse taotluse võib esitada halduskohtule ka vaidemenetluse ajal (HKMS § 249 lg 2). Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks peab seega isikut ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab kohus HKMS § 249 lg-te 1 ja 3 järgi arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi isikule, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 15).
21.Kuivõrd kaebaja suhtes kohaldatakse jätkuvalt täiendavaid julgeolekuabinõusid, on tal esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebaja avaldustest järeldub, et ta ei vaidlusta julgeolekuabinõude kohaldamist täies ulatuses, sh eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vaid liikumispiirangu ja isiklike asjade omamise piirangu osas. Kaebaja on toonud välja soovi käia kirikus, osaleda taasühiskonnastavates tegevustes ning lugeda ilukirjandust.
22.Ringkonnakohtu hinnangul on liikumispiirang ning isiklike esemete kasutamise keelamine asjaolusid arvestades põhjendatud ja proportsionaalsed meetmed. 04.09.2020, 09.09.2020 ja 30.09.2020 käskkirjadest ning vangla edastatud materjalidest nähtub, et kaebaja on ähvardanud nii konkreetsele kinnipeetavale kui ka vanglapersonali liikmetele kallale tungida ning vangla vara kahjustada; kaebaja võib käituda ettearvamatult ning ka kaebaja ise tunnistab agressiivsust ja ähvardamist. Puudub vaidlus, et kaebajal on vaimne häire või haigus. Samas on arst pidanud kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist lubatavaks. Vanglateenistujad on iseloomustanud kaebajat manipuleeriva inimesena, kes oma tahtmist mitte saades ärritub kergesti ning ähvardab kaebuste kirjutamisega. Ka praeguse asja materjalidest ilmneb, et kui vangla ei täida kaebaja nõudmisi – näiteks ei võimalda kiirelt arsti või psühhiaatri vastuvõttu või kohtumist mõne muu tema nõutud isikuga – järgnevad sellele kaebaja ähvardused. Kaebaja tegevusest ilmneb kaalutletus ning võime oma käitumist kontrollida, kuigi see võib tema seisundist tulenevalt olla raskendatud. Neid asjaolusid arvestades ei välista kaebaja tervislik seisund tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist.
23.Avalik huvi tagada vanglas üldine julgeolek ning kaitsta teiste isikute õigushüvesid kaalub üles kaebaja huvi piirangute vähendamise vastu. Arvestades, et kaebaja käitumine võib muutuda, s.o ta võib taltuda, kuid samas ka kedagi rünnata või vangla vara kahjustada, peab vanglal olema võimalus operatiivselt otsustada, kas piiranguid leevendada või karmistada, sh kas kasutada 19.10.2020 toimuvale istungile toimetamisel kaebaja suhtes ohjeldusmeetmeid. Sellest, et kaebaja ei saa julgeolekuabinõude kehtivuse ajal käia kirikus, osaleda sotsiaal- ja muudes programmides ning lugeda ilukirjandust, ei tulene kaebajale raskeid tagajärgi, mida hiljem pole võimalik kõrvaldada. Ringkonnakohtule ei nähtu, et julgeolekuabinõude kohaldamisega alandataks kaebaja inimväärikust või riivataks põhjendamatult põhiõigusi. 6(7)
3-20-1734 Vaidlust ei ole selles, et kaebajal võimaldatakse kuulata raadiot, lugeda ajalehti ning õppe- ja usukirjandust, kasutada 1–2 korda nädalas arvutit, kord päevas ühe tunni jooksul jalutada (VangS § 55 lg 2) ning kord nädalas telefoni kasutada (VSKE § 51 lg 2). Samuti on kaebajal hiljuti toimunud kaks psühholoogi vastuvõttu ning talle on määratud ravi. Asjaolu, et halduskohus on ekslikult leidnud, et kaebajale on väljastatud televiisor, ei mõjuta halduskohtu määruse õiguspärasust. Mida vähem asju kaebaja kasutuses on, seda väiksem on vangla vara kahjustamise või muul moel julgeoleku ohustamise võimalus (vt ka Riigikohtu 19.05.2017 otsus nr 3-3-1-10-17, p 18.3). Kaebaja saab kasutada hädavajalikke esemeid ning olla kursis uudistega.
24.Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et halduskohus jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse õigesti rahuldamata ning ka muutunud asjaolusid arvestades ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud. Taotlus täiendavate tõendite kogumiseks
25.Kaebaja on ringkonnakohtule esitanud taotluse psühhiaatrilise ekspertiisi tegemiseks ning muude täiendavate tõendite kogumiseks. Kuivõrd halduskohtu määrus jääb kaebuse tagastamise osas jõusse ning kaebaja taotletud tõendid ei ole määruskaebuse lahendamiseks vajalikud, jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse rahuldamata (HKMS § 62 lg 2).
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.