Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma, Monika Laatsit
Määruse tegemise aeg ja koht
21.08.2020, Tallinn
Haldusasja number
3-20-1232
Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Ülle Elva Puudutatud isik – XX, riigi õigusabi korras määratud esindaja v.adv Aleksei Ratnikov Tallinna Halduskohtu 29.06.2020 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
RESOLUTSIOON
Jätta XX määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 29.06.2020 määrus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättetoimetamisest (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3 ning § 265 lg 5).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 28.06.2020 kell 00.12 Tallinnas kinni joobetunnustega ja dokumentideta isiku, kelle PPA tuvastas kui Valgevene kodaniku XX (sünd. XX.XX.XXXX). XX esitas 28.06.2020 kl 17.00 PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse.
2.PPA esitas 28.06.2020 Tallinna Halduskohtule taotluse XX kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse (KPK) välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p 4 alusel.
3-20-1232 Eurodaci andmebaasist puudutatud isiku sõrmejälgede kontrollimisel selgus, et ta on varasemalt taotlenud rahvusvahelist kaitset ka Austrias aastatel 2014, 2017 ja 2018 ning Leedus 2018. XX avaldas, et ei soovi enam tagasi Leetu minna, vaid soovib rahvusvahelist kaitset Eestis. PPA on tuvastanud, et Šveits on XX suhtes kohaldanud sissesõidukeeldu Schengeni alale alates 19.06.2019 kuni 18.06.2022 ning XX-l on kehtiv elamisluba Leedus viibimiseks kuni 09.09.2020. XX puhul esineb põgenemisoht tulenevalt tema suhtes kehtestatud sissesõidukeelust Schengeni alale (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p 7). Dokumentideta isiku puhul, kellele on kehtestatud sissesõidukeeld, ei ole võimalik kohaldada VRKS §-s 29 nimetatud leebemaid järelevalvemeetmeid, kuna need ei pruugi tagada menetluse eesmärki ja efektiivsust.
3.Tallinna Halduskohus andis 29.06.2020 määrusega PPA-le loa XX kinnipidamiseks ja KPK-sse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks, s.o kuni 29.08.2020. VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Põgenemisohuna käsitatakse seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu või isik on loata lahkunud teisest Euroopa Liidu liikmesriigist (VRKS § 361 lg 21). XX eelnevat käitumist arvestades esineb põgenemise oht, mis annab aluse tema kinnipidamiseks. Puudutatud isik on viimase kuue aasta jooksul taotlenud rahvusvahelist kaitset kahes erinevas riigis kokku neljal korral (16.12.2014, 19.10.2017 ja 07.08.2018 Austrias ning 15.06.2018 Leedus), kuid ühtegi taotlust pole rahuldatud ning isik saadeti Austriast välja 10.11.2017. Arvestades, et Šveits on tema suhtes kehtestanud Schengeni alale sisenemise keelu tähtajaga kuni 18.06.2022, esineb praegusel juhul VSS § 68 p-s 7 nimetatud asjaolu. Kuigi kohtul puudub informatsioon selle kohta, kas Austrias ja Leedus isiku suhtes toimuva rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise ajal oli isikul keelatud riigi territooriumilt lahkuda, nähtub, et isik on pärast Leedus rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist (15.06.2018) lahkunud Austriasse ning pärast seal viimase taotluse esitamist (07.08.2018) lahkunud Šveitsi ja viimaks Eestisse. XX senisest käitumisest järeldub, et ta ei oota ära rahvusvahelise kaitse menetluse tulemust, vaid lahkub võrdlemisi kiiresti pärast taotluse esitamist teise riiki. Seega on alust arvata, et puudutatud isik võib nii käituda ka Eestis toimuva menetluse ajal. Põgenemisohtu suurendab asjaolu, et isiku suhtes kehtib Schengeni alale sisenemise keeld, mistõttu võib isik hakata väljasaatmise vältimiseks end PPA eest varjama. Põgenemisohu tõttu ei ole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine võimalik. Kuna isik ei allunud kinnipidamisel politseiametnike korraldustele, esineb põhjendatud kahtlus, et ta ei pruugi täita ka varjupaigataotlejate majutuskeskuses elamise kohustust ja tingimusi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
XX palub määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 29.06.2020 määrus ning teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta KPK-st.
PPA taotlusest ei selgu, kust ja kuhu määruskaebuse esitaja põgenes ning kuidas seondub PPA kirjeldus reaalse põgenemisohuga. Kohus jättis arvestamata asjaoluga, et isikul on Leedus pooleli rahvusvahelise kaitse menetlus, mis on kestnud juba kaks aastat, ilma et pädev asutus oleks taotluse kohta otsust teinud. Samuti ei arvestanud kohus sellega, et isikule on antud elamisluba Leedus viibimiseks ja töötamiseks. Järelikult on isikul õigus lühiajaliselt ka Eestis 2(6)
3-20-1232 viibida. Austrias elavad XX varasemast kooselust sündinud kaks last. 2018. a juunis sõitis XX oma teise lapse sünni puhul Austriasse ning taotles viisa väljastamist. Austria pädev asutus teatas määruskaebuse esitajale 10.08.2018, et talle ei saa väljastada viisat, kuni kehtib Šveitsi võimude kehtestatud sisenemiskeeld Schengeni alale. XX suundus 2018. a detsembri alguses Šveitsi olukorra lahendamiseks, kuid ta võeti seal kinni ning pärast viie kuu pikkust kinnipidamist saadeti ta 2019. a aprillis Leetu. Leedu pädev asutus ei teinud määruskaebuse esitaja rahvusvahelise kaitse taotluse kohta otsust ning lisaks lõpetati tema ravikindlustuskaitse. Seega ei jäänud XX-l muud valikut kui lahkuda Leedust riiki, kus tema rahvuslahelise kaitse taotlus lahendatakse mõistlikult ja õiglaselt. Kuivõrd puudutatud isik saabus Eestisse olude sunnil, järeldub sellest põgenemisohu puudumine. Põgenemisohu välistab ka asjaolu, et lähiajal vaadatakse üle isiku parem jalg, mis on murtud kolmest kohast ning on valesti kokku kasvanud; suure tõenäosusega murtakse luud meditsiiniliselt uuesti lahti, et need õigesti kokku kasvaksid. Ravikuur ja taastumine võtab aega vähemalt kolm kuud ning selle aja jooksul ei suuda määruskaebuse esitaja kuhugi põgeneda. Määruskaebuse esitaja tunnistati Leedus erivajadustega isikuks VRKS § 151 lg 1 tähenduses. Sellest tulenevalt on põhjendatud tema suhtes kohaldada kinnipidamisest leebemaid järelevalvemeetmeid. Kinnipidamisel püüdis XX PPA ametnikele selgitada, et tema vasak käsi on vigastatud ja palus seda mitte puutuda, kuid politseiametnikud väänasid sellegipoolest vigastatud kätt, tekitades määruskaebuse esitajale valu, mida ta ka väljendas. PPA ei ole väitnud, et määruskaebuse esitaja on ohtlik. Halduskohus isegi ei kaalunud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist, vaid lähtus üksnes PPA seletustest. Kohus ei hinnanud, kas XX-ga seotud asjaolusid arvestades on kinnipidamine proportsionaalne meede. Määruskaebuse esitaja oleks PPA-le kättesaadav ka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuses viibimisel. XX täidab kõik PPA nõudmised, aitab vajadusel kaasa oma reisidokumentide hankimisele ning on vajaduse korral nõus Eestist vabatahtlikult lahkuma.
Politsei- ja Piirivalveamet palub jätta määruskaebus rahuldamata.
XX kinnipidamise eesmärk on tagada tõhus rahvusvahelise kaitse menetlus ja isiku hilisem Leedule üleandmise võimalus. XX-l puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks ning ka kehtiv reisidokument. Isik saabus enda väitel Leedust Eestisse 27.06.2020 tuttava autoga läbi Läti, kuid ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust viivitamatult pärast Ikla piiripunkti kaudu Eestisse saabumist. 28.06.2020 viibis isik joobnuna Tallinnas ning viidi kainenemisele. XX ebaseaduslik Eestisse sisenemine annab alust arvata, et ta on valmis õigusrikkumisteks. Põgenemisohule viitab ka rahvusvahelise kaitse esitamine üksnes selleks, et vältida Leetu tagasisaatmist. Põgenemisoht ei seisne ainult Eestist lahkumise võimaluses, vaid ka selles, et isik võib asuda ennast varjama ning ei ole rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise korral Leedule üleandmiseks PPA-le kättesaadav. Põgenemisohu tõttu pole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine praegusel juhul võimalik. Oht, et isik pole KPK-st vabastamise korral enam kättesaadav, pole ära langenud, ning kaalub jätkuvalt üles vabadusõiguse riive. XX esitas PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse raames Vilniuse regiooni jaoskonnakohtu 05.03.2020 otsuse, millest nähtub, et isik saabus Leetu 2018. aastal ning esitas seal rahvusvahelise kaitse taotluse; 10.07.2018 lahendiga määrati XX viibimiskohaks välismaalaste registreerimiskeskus, kust ta lahkus 22.07.2018; 24.04.2019 saadeti XX Šveitsist tagasi Leetu; 26.04.2019 kohtulahendi alusel peeti XX kinni kuni 25.07.2019 ning 25.07.2019 lahendiga pikendati kinnipidamise kestust kuni 25.10.2019; XX rahvusvahelise kaitse menetlus
3(6)
3-20-1232 uuendati ning 25.10.2019 lahendi alusel paigutati ta välismaalaste registreerimiskeskusesse ilma liikumispiirangute kehtestamiseta. Leedu rahuldas 14.07.2020 kirjaga Eesti palve XX tagasivõtmise kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 604/2013 art 18 lg 1 punkti c alusel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu 29.06.2020 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks või muutmiseks puudub alus.
7.VRKS § 361 lg‐te 1 ja 2 alusel on isiku kinnipidamine lubatav, kui on põhjendatud kahtlus, et VRKS § 29 lg‐s 1 sätestatud järelevalvemeetmed ei ole VRKS § 361 lg‐s 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks tõhusad. VRKS § 361 lg 2 p‐de 1–5 ja 7 kohaldamise esmaseks eelduseks on vajadus tagada nendes sätetes nimetatud toimingute tegemine. PPA tugines 28.06.2020 taotluses VRKS § 361 lg 2 p-le 4, mille kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, kui esineb põgenemise oht. Riigikohus selgitas 30.01.2018 määruse nr 3-17-792 p-s 18.1, et isiku VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel kinnipidamise eesmärgiks on see, et ta oleks haldusorganile asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamisteks) kättesaadav. Seejuures aitab viidatud sätte kohaldamine kaasa ka isiku edasiliikumise ennetamisele (vt ka Euroopa Kohtu 14.09.2017 otsus nr C-18/16, p 39). PPA esitas halduskohtule taotluse XX kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse vahetult pärast isiku varjupaigataotluse saamist, mil esines ilmne vajadus selgitada välja taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud. Seega oli kinnipidamise alusena VRKS § 361 lg 2 p-le 4 tuginemine põhjendatud.
8.VRKS § 361 lg 21 järgi käsitatakse sama paragrahvi lõike 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna seda, kui esineb väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §-s 68 nimetatud asjaolu või isik on loata lahkunud teisest Euroopa Liidu liikmesriigist. PPA tugines oma taotluses VSS § 68 p-le 7, millest tulenevalt esineb välismaalase põgenemise oht juhul, kui ta on sisenenud Eestisse tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul. Puudub vaidlus, et XX suhtes on kehtestatud Schengeni alale, sh Eestisse, sissesõidukeeld kuni 18.06.2022.
9.Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamine on äärmuslik abinõu, mida võib kasutada vaid siis, kui muud järelevalvemeetmed ei ole piisavalt tõhusad, kusjuures hinnang tuleb anda igal üksikjuhtumil kõiki taotlejaga seotud asjaolusid arvestades (VRKS § 361 lg 1). Põgenemise oht võib muuta muud järelevalvemeetmed ebatõhusaks (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 331-93-16, p 12). Põgenemisohu tuvastamisel ei suuda põgenemist eelduslikult tõhusalt ära hoida majutamiskeskusse paigutamine, kus isik peab VRKS § 34 lg 5 järgi viibima kella 22.00st kuni 6.00-ni, ning VRKS § 29 lg‐s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine. Põgenemisohu tuvastamisel on KPK-sse paigutamine proportsionaalne VRKS § 361 mõttes (Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 18). KPK-sse paigutamise loa andmine toimub praegusel juhul mittetäieliku ja kontrollimist vajava informatsiooni pinnalt. Sellises olukorras võib
4(6)
3-20-1232 kohtupraktika järgi piisata ka sellest, et KPK-sse paigutamine on vajalik ega ole ilmselgelt mittemõõdukas (samas, p 14).
10.Halduskohus on õigesti tuvastanud põgenemise ohu ning arvestanud XX isikuga seotud asjaolusid. Halduskohus on vaidlustatud määruses viidanud XX varasemalt Austrias ja Leedus esitatud rahvusvahelise kaitse taotlustele ning asjaolule, et isik on menetluse tulemust ära ootamata lahkunud teise riiki. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus põhjendatult järeldanud, et isik võib selliselt käituda ka Eestis toimuva menetluse ajal. Leedu pädeva asutuse 14.07.2029 kirjas on märgitud, et XX lahkus Leedust enne tema rahvusvahelise kaitse taotluse kohta otsuse tegemist. Seega lisaks sellele, et praegusel juhul esineb VSS § 68 p-s 7 nimetatud asjaolu, mille puhul eeldatakse põgenemise ohu esinemist, näitab määruskaebuse esitaja senine käitumine, et ta võib menetluse ajal riigist lahkuda. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks määruskaebuse esitaja väidet, et põgenemisohtu ei esine, kuivõrd ta lahkus Leedust olude sunnil, Leedu ametiasutuse tegevusetuse tõttu tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel. Leedust lahkumine ja Eestis uue taotluse esitamine ei aita kuidagi kaasa taotluse lahendamisele mõistliku aja jooksul. Asjaolu, et XX-le on Leedus väljastatud elamisluba, ei välista tema kinnipidamist Eestis.
11.Kuigi PPA pole 28.06.2020 taotluses tuginenud VRKS § 361 lg 2 p-le 5, leiab PPA vastuses määruskaebusele, et XX varjupaigataotlus on esitatud väljasaatmise vältimise eesmärgil, kuivõrd taotlust ei esitatud viivitamatult pärast Eestisse saabumist: XX saabus 27.06.2020 Eestisse autoga Lätist, kuid esitas varjupaigataotluse 28.06.2020 alles pärast seda, kui ta oli Tallinnas joobetunnustega kinni peetud ja kainenema toimetatud. Ringkonnakohus nõustub PPA-ga, et see asjaolu annab täiendavalt põhjust arvata, et XX ei pruugi vabaduses viibides olla PPA-le menetlustoimingute läbiviimiseks kättesaadav. XX kinnipidamise täpsemad asjaolud, sh mis põhjusel ei allunud määruskaebuse esitaja politsei korraldustele, ei mõjuta seda järeldust.
12.Vilniuse regiooni jaoskonnakohtu 05.03.2020 lahendist nähtub, et XX põhjustas 16.02.2020 alkoholijoobes sõidukit juhtides avarii ning sai selle tulemusel vigastusi (jalaluumurd, ajupõrutus); XX oli kohtulahendi asjaolude kohaselt tunnistatud haavatavaks isikuks. Ringkonnakohus märgib, et Leedus avarii järgselt haavatavaks isikuks tunnistamine ei tähenda, et määruskaebuse esitaja tuleks ka praegusel ajal, kui avariist saadud vigastused on paranenud, lugeda haavatavaks isikuks ning eitada põgenemise ohtu. Eesti pädev asutus ei ole vastavalt VRKS § 151 lg-le 2 tuvastanud XX erivajadust. Kui määruskaebuse esitaja vajab arstiabi, on tal seda võimalik saada ka kinnipidamiskeskuses viibides. Määruskaebuse esitaja pole esitanud tõendeid selle kohta, et tema jalg murtakse lähiajal lahti ning pannakse uuesti lahasesse. Ringkonnakohus märgib, et avarii tulemusel saadud vigastused ei takistanud XXl Leedust lahkumist ega kaklustesse sattumist. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist raskendab ka määruskaebuse esitajal isikut tõendavate dokumentide ning Eestis kindla elukoha puudumine. XX-ga seotud asjaolusid arvestades ei ole ringkonnakohus sarnaselt halduskohtule veendunud, et isik oleks varjupaigataotlejate majutuskeskusesse paigutamise korral PPA-le kättesaadav mh võimalikuks tagasisaatmiseks Leetu. Kuna leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole praegusel juhul võimalik, on määruskaebuse esitaja kinnipidamine proportsionaalne meede.
13.Halduskohus andis loa XX kinnipidamiseks kuni kaheks kuuks, mis on praegusel juhul põhjendatud. Määruskaebuse esitaja ei viibinud Leedust lahkumisele eelnenud kuudel
5(6)
3-20-1232 kinnipidamisasutuses. Juba seetõttu on asjakohatu määruskaebuse viide Riigikohtu 16.06.2017 määruse nr 3-3-1-24-17 p-le 14 korduvate kinnipidamiste kohta.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.