Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Määruse tegemise aeg ja koht
14. detsember 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-20-1697 Politsei- ja Piirivalveameti 11. septembri 2020. a taotlus XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa saamiseks Taotluse esitaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Julia Novodevitšenski von Jung Puudutatud isik – XX, esindaja v.adv Aleksei Ratnikov
Haldusasi
Menetlusosalised ja nende esindajad Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 11. septembri 2020. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja toimikusse Tallinna Ringkonnakohtule esitatud tõend digitoimiku lehekülgedel 106 ja 107.
2.Jätta XX määruskaebus rahuldamata.
3.Muuta Tallinna Halduskohtu 11. septembri 2020. a määrust haldusasjas ja lubada Politsei- ja Piirivalveametil XX kinnipidamiskeskuses kinni pidada kuni väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud aluse äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 24. septembrini 2020 (k.a).
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse punktide 2 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3; § 265 lg 5). Määruse punkt 1 ei ole edasikaevatav.
1.XX (sünd. XX.XX.XXXX Ghana, Techiman, Brong Ahafo) peeti 09.09.2020 48 tunniks kinni väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1, § 15 lg 2 p-de 1, 2 ja 3, § 15 lg 3 ning § 19 lg 1 alusel ja 10.09.2020 koostati isikule lahkumisettekirjutus nr 1052233620 Eesti Vabariigist lahkumiseks kohe, kuid mitte hiljem kui 10.09.2020.
3-20-1697
2.PPA esitas 11.09.2020 Tallinna Halduskohtule taotluse loa saamiseks XX kinnipidamiseks ja PPA kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks VSS § 23 lg 1 alusel, sest esinevad VSS § 15 lg 2 p-des 1, 2 ja 3 sätestatud isiku kinnipidamise alused. XX asüülitaotlus lükati 27.07.2017 Saksamaal tagasi. 03.06.2019 liikus isik Saksamaalt teadmata suunas. XX selgitas, et saabus Eesti Vabariiki umbes kuu aega tagasi Helsingist Tallinna Vanasadamasse saabunud reisilaevaga. Schengeni viisaruumi sisenes ta Itaalia Vabariigi kaudu Liibüast ja Itaaliast edasi liikus Saksamaale. Saksamaal elas isik pikemat aega. Saksamaal talle viisat ei antud. Sellepärast helistas ta Eesti politseisse ning uuris, kas saab teha viisat Eestis, mille peale sai vastuse, et viisat ei saa väljastada, kui isik viibib Saksamaal. Eestis helistas ta mitmele juristile eesmärgiga küsida abi riigis viibimise legaliseerimiseks, kuid teda ei võetud jutule. Eestis elas ta raha eest juhututtava juures. Reisi eesmärk Soome oli leida kogukondi, kes saaksid aidata teda rahaliselt ning seejärel naasta kohe Eestisse. XX keeldus isiku kinnipidamise protokolli, ebaseaduslikult Eestis viibinud välismaalase isikuandmete ankeedi, isiku tuvastamise akti, seletuskirja ja ettekirjutuse nr 1052233620 allkirjastamisest. Dokumente on XX-le tutvustatud ja tõlgitud. Samuti selgitati talle, et 11.09.2020 tuleb kohtuistung, kus otsustatakse tema paigutamise üle kinnipidamiskeskusesse. Seejärel ütles XX, et soovib muuta oma seletusi sünnikuupäeva osas. XX-l puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus. Isikul puudub võimalus kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu ja soov lahkumisettekirjutust täita. Ta ei täida kaasaaitamiskohustust ega soovi vabatahtlikult uut reisidokumenti taotleda. XX paigutamine kinnipidamiskeskusesse on proportsionaalne, kohane ja vajalik. XX suhtes ei ole võimalik kohaldada VSS §-s 10 loetletud järelevalvemeetmeid. Isik võib hakata väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduma ning see raskendaks oluliselt tema väljasaatmist. Isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole vastuolus turvalisuse ja tervisekaalutlustega (VSS § 23 lg 4). Kinnipidamise asendamine VSS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmetega ei vii piisava tõenäosusega soovitud tulemuseni. Isik ei ole oma varasema käitumisega tekitanud PPA-s sellisel määral usaldust, et oleks võimalik leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine. Isikul puuduvad sidemed Eestiga ja tal ei ole Eestis elu- ega töökohta.
3.Tallinna Halduskohtu 11.09.2020 määrusega rahuldati PPA taotlus ning anti luba XX kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 11.11.2020. XX-l puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks. Isiku väljasaatmist ei olnud võimalik lõpuni viia 48 tunni jooksul, sest päritoluriiki tagasipöördumiseks vajalikke dokumente isikul ei ole ning dokumentide saamise ja väljasaatmisega seonduvad toimingud võtavad aega. Esineb alus isiku kinnipidamiseks VSS § 15 lg 1 ja lg 2 p-de 1, 2 ja 3 alusel. Põgenemisoht on olemas, isik ei ole täitnud kaasaaitamiskohustust ja tagasipöördumiseks vajalikke dokumente tal hetkel ei ole. Isiku väljasaatmine ei ole perspektiivitu. Kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole ebaproportsionaalne.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.XX palub 17.09.2020 määruskaebuses (täiendatud 02.10.2020) tühistada Tallinna Halduskohtu 11.09.2020 määrus ning teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada XX viivitamatult kinnipidamiskeskusest.
2(8)
3-20-1697 Puudub oht, et isik põgeneb. XX soovis minna Soome, et enda kogukonnaga kohtuda ning asüüliküsimusi arutada. Ta helistas enne Eestisse tulekut vastustajale ja uuris PPA ametnikult, kuidas tal on võimalik Eestisse tulla, siin viibida ning taotleda rahvusvahelist kaitset. Usalduse puudumine ei saa olla aluseks isiku kinnipidamisekeskusesse paigutamiseks (vt ka Riigikohtu 19.06.2019 määrus asjas nr 3-19-415, p-d 9 ja 11). Tuvastatud põgenemisoht peab olema objektiivne, mitte sõltuv haldusorgani usaldusest (vt ka Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovitus (EL) 2017/2338). Viidatud soovituses märgitakse, et liidu õiguse üldpõhimõtete ja eelkõige proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt tuleb kõik tagasisaatmisdirektiivi alusel tehtavad otsused vastu võtta iga juhtumit individuaalselt hinnates. Vältida tuleb automaatseid järeldusi. Mõnel juhul ei pruugi põgenemisohtu esineda ka siis, kui üks või mitu siseriiklikus õiguses kindlaks määratud kriteeriumi on täidetud. Vastustaja ega halduskohus ei ole XX-ga seotud asjaolusid arvestanud. Vastustaja ega halduskohus ei ole kaalunud teiste järelevalvemeetmete kohaldamist, nt Vao keskusesse paigutamist (vt Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-3-1-24-17, p 13). Määruskaebuse esitaja kinnitab, et täidaks vastuvõtukeskuses elamise ajal kõik esitatavad nõudmised.
5.PPA palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Esineb oht, et isik põgeneb. PPA ei ole seda sidunud jäigalt VSS § 68 p-ga 8. Tegemist on prognoosotsusega ning põgenemisoht hõlmab endas mh võimalust siseriiklikult väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduda. Vabaduses viibiva dokumendita isiku väljasaatmine ei ole võimalik ja isikul puudub motivatsioon ning võimalus vabatahtlikuks lahkumiseks päritoluriiki. Seega on PPA piisavalt kaalunud isiku suhtes VSS § 10 lg-s 2 sätestatud muude järelevalvemeetmete kohaldamist. XX ei täitnud kaasaaitamiskohustust VSS § 15 lg 2 p 2 mõttes ja isikul puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (VSS § 15 lg 2 p 3). Vao vastuvõtukeskus on mõeldud üksnes varjupaigataotlejatele. Isiku väljasaatmise osas käivad läbirääkimised rahastamise küsimuses.
6.PPA 24.09.2020 otsusega nr 75 anti XX üle Saksamaa Liitvabariigile vastavalt Dublini III määruse art 18 lg 1 punktile d. PPA-le on teatavaks saanud, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 määruse (EL) nr 604/2013 (Dublini III määruse) art 18 lg 1 punkti d alusel on isiku eest vastutavaks liikmesriigiks Saksamaa Liitvabariik. Seega kuulub isik üleandmisele hiljemalt 21.03.2021 lähtudes EÜ määruse 604/2013 art 29 lg-st 1. PPA teavitas XX 23.09.2020, et Saksamaa on tema eest vastutav liikmesriik. Isikul vastuväiteid ei olnud ning ta soovib naasta Saksamaale.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3(8)
3-20-1697 I
7.PPA lisas määruskaebuse vastusele 24.09.2020 otsuse nr 75 (dtl-d 106 ja 107). Ringkonnakohus võtab esitatud tõendi haldusasja materjalide juurde. Haldusasja menetluse aluseks olevatele faktilistele asjaoludele hinnangu andmise seisukohalt on tõend asjakohane. Tõendi esitamine määruskaebuse menetluses on lubatav ega põhjusta haldusasja lahendamise venimist. II
8.PPA selgitas vastuses määruskaebusele, et esitas Saksamaa Migratsiooniametile palve isiku tagasivõtmiseks. 21.09.2020 teatas Saksamaa Migratsiooniamet, et Saksamaa on Dublini III määruse art 18 lg 1 punkti d alusel nõus isiku tagasi võtma. XX märkis 23.09.2020, et tal ei ole vastuväiteid ja ta soovib naasta Saksamaale.
9.XX esitas 2014. a-l Saksamaal rahvusvahelise kaitse taotluse, mis jäeti 2017. a-l rahuldamata. Isik lahkus 03.06.2019 Saksamaalt. PPA on isiku tagasivõtutaotluse esitanud Dublini III määruse art 18 lg 1 punkti d alusel, mis sätestab, et määruse kohaselt vastutav liikmesriik on kohustatud võtma art-tes 23, 24, 25 ja 29 sätestatud tingimustel tagasi kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku, kelle taotlus on tagasi lükatud ja kes on esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis või kes viibib elamisloata mõne muu liikmesriigi territooriumil. Dublini III määruse art 24 lg 4 kohaselt, kui määruse art 18 lg 1 punktis d osutatud isik, kelle rahvusvahelise kaitse taotlus lükati lõpliku otsusega ühes liikmesriigis tagasi, viibib teises liikmesriigis elamisloata, võib viimati nimetatud liikmesriik paluda esimesel liikmesriigil asjaomane isik tagasi võtta või kohaldada tagasisaatmismenetlust kooskõlas direktiiviga 2008/115/EÜ. Kui viimati nimetatud liikmesriik otsustas paluda esimesel liikmesriigil asjaomane isik tagasi võtta, ei kohaldata direktiivis 2008/115/EÜ sätestatud eeskirju.
10.Ringkonnakohus on selgitanud, et Dublini III määruse art 28 lg 2 kohaselt võivad liikmesriigid isikuid kinni pidada, et tagada üleandmismenetluse täideviimine, kui esineb märkimisväärne oht asjaomase isiku põgenemiseks, hinnates iga juhtumit eraldi. Seejuures on kinnipidamine lubatud vaid juhul, kui kinnipidamine on proportsionaalne ning leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Dublini III määruse art 28 on võetud Eesti õigusesse üle välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-ga 7 ja lg-ga 21 (vt Riigikogu XIII koosseisu 81 SE seletuskiri, lk-d 35 ja 39). VRKS § 361 lg 2 p 7 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku üleandmiseks Dublini III määruses sätestatud korras, kui esineb isiku põgenemise oht. VRKS § 361 lg 21 sätestab, et VRKS § 361 lg 2 p-s 7 nimetatud põgenemisohuna käsitatakse muu hulgas seda, kui isik on loata lahkunud teisest Euroopa Liidu liikmesriigist (Tallinna Ringkonnakohtu 27.02.2018 määrus asjas nr 3-17-1837, p 11).
11.Euroopa Liidu õiguse järgi tuleb ükskõik millises liikmesriigis taotluse esitanud isikut käsitada rahvusvahelise kaitse taotlejana ning Dublini III määruse art-s 28 sätestatud nõuded kohalduvad ühtviisi nii nende isikute suhtes, kes on tagasivõtupalve esitajaks olevas liikmesriigis esitanud uue rahvusvahelise kaitse taotluse (art 23), kui ka nende suhtes, kes ei ole uut taotlust esitanud (art 24). Muu hulgas nähtub 01.05.2016 jõustunud VRKS muudatusi selgitavast eelnõu (Riigikogu XIII koosseisu 81 SE) seletuskirjast (lk 35), et Dublini määruse menetluste puhul ei hinnata põgenemisohtu mitte VSS § 68, vaid VRKS § 361 lg 21 alusel, kuigi muus osas kohaldub kinnipidamise praktilisele ja menetluslikule poolele VSS (arvestades VRKS-st tulenevaid piiranguid; vt viidatud määruse p 12).
4(8)
3-20-1697
12.XX ei esitanud Eestis rahvusvahelise kaitse taotlust. Samuti oli isiku Eestisse jõudmise ja tema kinnipidamise hetkeks lõppenud rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus Saksamaal. PPA 24.09.2020 otsusega nr 75 antakse XX üle Saksamaa Liitvabariigile vastavalt Dublini III määruse art-le 18 lg 1 punktile d. Eelnevast tulenevalt kohaldusid isiku tagasisaatmisele Saksamaale Dublini III määruse sätted.
13.Seega, kuigi XX ei saanud käsitada rahvusvahelise kaitse taotlejana VRKS § 3 lg 1 ja § 14 lg 1 tähenduses, ei olnud VRKS sätete kohaldamine isiku kinnipidamisele alates 24.09.2020 välistatud. Isiku kinnipidamisel ei saanud nimetatud kuupäevast arvates enam tugineda VSS § 15 lg-s 1 ja lg 2 p-des 1–3 sätestatud alustele. XX kinnipidamisel pidi sellest ajast alates tuginema VRKS § 361 lg 2 p-le 7 (koostoimes VRKS § 361 lg-ga 1) ning VRKS § 361 lg-le 21, mis viitab põgenemisohu hindamisel VSS §-le 68 ja loata lahkumisele teisest Euroopa Liidu liikmesriigist (sisuliselt identne VSS § 68 p-s 9 sätestatud alusega). Alates 24.09.2020 ei peeta isikut kinni selleks, et valmistada ette tema tagasisaatmist või väljasaatmist direktiivi 2008/115 art 8 lg 3 alapunkti d mõttes. Tagasisaatmisena mõeldakse isiku saatmist oma päritoluriiki, transiitriiki või muusse kolmandasse riiki. Ebaseaduslikult riigis viibiva kolmanda riigi kodaniku tagasisuunamist mõnda teise liikmesriiki ei saa käsitada liidu õiguse alusel tagasisaatmisena ning erandkorras võib selline toiming olla võimalik näiteks Dublini määruses sätestatud normide alusel isiku üleandmiseks teise liikmesriiki (selle kohta vt lähemalt Euroopa Komisjoni 16.11.2017 soovitus nr 2017/2338, p 1.3; vt Tallinna Ringkonnakohtu 09.10.2020 määrus asjas nr 3-20-1232, p 14.2).
14.Praegune haldusasi erineb eelnevalt viidatud haldusasjast nr 3-17-1837, sest viidatud asjas oli isiku tagasivõtmise otsus koostatud juba PPA taotluse esitamise ajaks. Praegusel juhul muutus õiguslik olukord isiku kinnipidamise kestel. Seega ei saanud isikut alates 24.09.2020 enam kinnipidamiskeskuses kinni pidada halduskohtu 11.09.2020 loa alusel, vaid PPA-l tuli taotleda uus luba isiku võimalikuks kinnipidamiseks VRKS alusel (vt ringkonnakohtu eelnevaid selgitusi). Kohaldatavad ei ole ka ringkonnakohtu 27.02.2018 määruse asjas nr 3-171837 p-s 12 esitatud seisukohad osas, milles ringkonnakohus pidas võimalikuks isiku kinnipidamise vajadust ise hinnata, kuigi loataotluses oli tuginetud ekslikule õiguslikule alusele. Nagu ringkonnakohus eelnevalt selgitas, muutus praegusel juhul olukord pärast isiku paigutamist kinnipidamiskeskusesse. Taotlus isiku kinnipidamiseks tuleb esitada PPA-l ning kohus ei saa isiku kinnipidamise vajalikkust hinnata ilma vastava taotluseta.
15.Kohtute infosüsteemist ei nähtu, et PPA oleks esitanud muid loataotlusi peale selle, mille ta esitas praeguses haldusasjas. Seega tuli PPA-l isik kinnipidamiskeskusest vabastada 48 tunni möödumisel pärast 24.09.2020 otsuse kättetoimetamist.
16.Eelnev ei too aga kaasa määruskaebuse rahuldamist, sest PPA 11.09.2020 taotluse esitamise ajal tuli XX kinnipidamiskeskusesse paigutamise võimalikkust hinnata VSS § 15 lg-s 2 sätestatud aluseid silmas pidades.
17.PPA tugines 11.09.2020 taotluses VSS § 15 lg 2 p-dele 1–3. VSS § 15 lg 2 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1), välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib (p 3). Taotluse põhjendavas osas on PPA tuginenud sellele, et isikul puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus, isik ei soovi riigist lahkuda ja ta ei täida kaasaaitamiskohustust ega soovi taotleda uut reisidokumenti. 5(8)
3-20-1697
18.Kohtupraktikas on selgitatud, et VSS § 15 lg 2 p-i 3 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1. Direktiivi art 15 lg 1 punkt b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Seetõttu on võimalik tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tugineda üksnes siis, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisel. Euroopa Kohus leidis asjas nr C146/14 (p 73), et väljasaadetava kinnipidamise direktiivi art 15 lg 6 alusel pikendamise ainsaks põhjenduseks ei saa olla dokumentide puudumine (Riigikohtu 16.06.2017 määrus asjas nr 3-31-24-17, p 11).
19.Koostöö puudumine direktiivi 2008/115 art 15 lg 6 tähenduses eeldab, et ametiasutus, kes langetab otsust kolmanda riigi kodaniku kinnipidamise pikendamise osas, uurib ühelt poolt selle kodaniku käitumist esialgse kinnipidamise ajal, tegemaks kindlaks, kas viimane on keeldunud pädevate ametiasutustega koostööst seoses väljasaatmise elluviimisega, ja teiselt poolt uurib võimalust, et nimetatud kodaniku käitumise tõttu kestab väljasaatmine kauem kui ette nähtud. Kui viimase väljasaatmine kestab või kestis ettenähtust kauem mõnel muul põhjusel, ei saa tuvastada asjaomase kodaniku käitumise ja kõnealuse väljasaatmise kestuse vahel põhjuslikku seost ja seega ka viimase koostöö puudumist (Euroopa Kohtu 05.06.2014 otsus asjas nr C-146/14, p 82).
20.Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud eeldused VSS § 15 lg 2 p-de 2 ja 3 kohaldamiseks täidetud. PPA ei ole taotluses täpsustanud, milles seisnes isiku kaasaaitamiskohustuse rikkumine koostöös PPA-ga. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb eelnevalt viidatud kohtupraktikat mõista nii, et selleks, et jaatada isiku kaasaaitamiskohustuse rikkumist, peab isik olema keeldunud koostööst PPA-ga. Selliseid asjaolusid ei ole vastustaja välja toonud. PPA ei ole väitnud, et isik oleks takistanud tema väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimist. PPA ei ole toonud välja ühtegi asjaolu, millest nähtuks, et PPA on püüdnud hankida isiku tagasipöördumiseks vajalikke dokumente, kuid isik ei ole sellele kaasa aidanud.
21.Kuigi PPA on märkinud loataotluses, et XX avaldas soovi muuta enda sünnikuupäeva pärast seda, kui talle selgitati, et 11.09.2020 tuleb kohtuistung, kus otsustatakse tema paigutamise üle kinnipidamiskeskusesse, ei ole ringkonnakohtu hinnangul siiski põhjust kahelda tema isikusamasuses. XX on esitanud sama sünnikuupäeva nii tema kinnipidamise protokollis (dtl 3), isikuandmete kaardil (dtl 5) kui ka isiku tuvastamise aktis (dtl 9). Sama sünnikuupäev selgub Saksamaa päringu vastusest (dtl 13; vrdl ka dtl 16). Kuigi nimetatud vastusest selgub ka, et isik on mh tuntud nimekujuga YY, puudub alus arvata, et tegemist on erineva isikuga. Asjaolu, et isik ei tahtnud kinnipidamisel öelda enda kodakondsust ja sünnikohta, kaasaaitamiskohustuse rikkumisele ei viita (dtl 11). Isik esitas PPA-le talle Saksamaal väljastatud dokumendid (dtl-d 15 ja 16). Samuti ei saa olla kinnipidamise aluseks üksnes asjaolu, et isikul puuduvad reisidokumendid. PPA ei ole veenvalt põhjendanud, et väljasaatmismenetlus pikenes üksnes XX-st tulenevatel põhjustel, sh dokumenteerimata jätmise tõttu.
22.Lisaks on PPA tuginenud VSS § 15 lg 2 p-le 1, kuna esineb oht, et isik põgeneb. PPA on taotluses küll maininud, et esineb isiku põgenemise oht ning isik võib hakata väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidma, kuid ei ole sidunud oma väiteid ühegi VSS §-s 68 sätestatud alusega. Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise osas on PPA viidanud usalduse puudumisele, mille osas on ringkonnakohus korduvalt selgitanud, et usalduse puudumine ei saa olla aluseks isiku kinnipidamisel, vaid kinnipidamise alus peab tulenema konkreetsest VSS (või VRKS) sättest. Vastuses määruskaebusele on PPA küll viidanud VSS § 68 p-le 8, ent see säte ei ole praegusel juhul asjakohane. XX ei peetud kinni Eesti välispiiri
6(8)
3-20-1697 ebaseaduslikul ületamisel (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 23.09.2020 määrus asjas nr 3-201360, p 9).
23.Eelnevast hoolimata ei ole alust määruskaebuse rahuldamiseks. VSS § 68 kehtestab üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Põgenemisohu jäik sidumine VSS §-s 68 loetletud asjaoludega ei oleks proportsionaalne ega kooskõlas direktiivi 2008/115 art 15 lg-ga 1, samuti direktiiv 2013/33 art 8 lg-ga 2 (vt Riigikohtu 31.05.2017 määrus asjas nr 3-3-1-93-16, p 13 ja seal viidatud Euroopa Kohtu praktika). Direktiivi 2008/115/EÜ nõuete ühetaoliseks rakendamiseks koostatud tagasisaatmise käsiraamatu p 1.6 kohaselt võivad välismaalase põgenemise ohule viidata muu hulgas dokumentide puudumine, samuti elukoha või püsiva viibimiskoha puudumine, varasem käitumine ja rahaliste vahendite puudumine, samuti ebaseaduslik sisenemine muu hulgas Schengeni alale. Seejuures tuleb iga juhtumit hinnata individuaalselt ja tervikuna ning ükski loetletud asjaoludest ei anna automaatselt alust järeldada põgenemisohu olemasolu. Põgenemisohu prognoos peab arvestama kõiki asjakohaseid tegureid kogumis.
24.Ringkonnakohus selgitas eelnevalt, et VSS § 68 p 8 ei ole põgenemisohule hinnangu andmisel kohane alus. Kohus on olemasolevate asjaolude põhjal siiski pädev andma kinnipidamisele õige juriidilise kvalifikatsiooni. Põgenemise ohule osutavad VSS § 68 p-s 9 sätestatud asjaolud: välismaalane on loata lahkunud teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist. Saksamaa vastusest päringule nähtub, et isik sisenes Saksamaale 26.08.2014 ning esitas 11.09.2014 varjupaigataotluse. Taotlus lükati 27.07.2017 tagasi. Isik lahkus Saksamaalt 03.06.2019 teadmata suunas (dtl 13). Isikul puudus õiguslik alus liikuda erinevate Schengeni liikmesriikide vahel, vaid ta pidi viibima Saksamaal kuni tema rahvusvahelise kaitse taotluse kohta otsuse tegemiseni ning selle tagasilükkamisel lahkuma päritoluriiki. Ka õigusteadmisteta isik ei saa eeldada, et Schengeni ruumis võib liikuda kehtiva viibimisaluseta. Isik pole väitnud, et talle oleks väljastatud muid õiguslikke aluseid Schengeni konventsiooni liikmesriigi territooriumitel viibimiseks.
25.Isiku põgenemisohule viitab ka tema varasema käitumine. XX saabus Eestisse Soome kaudu. Tema senise käitumise põhjal ei ole põhjust arvata, et kinnipidamiskeskusest vabastamise korral ei lahkuks ta mõnda teise Euroopa Liidu liikmesriiki. Isiku varasem käitumine viitas sellele, et ta on korduvalt ületanud ebaseaduslikult nende riikide piire, kus viibimiseks puudub tal seaduslik alus (vt ka PPA selgitused halduskohtu 11.09.2020 istungil, kohtuistungi protokoll 12:18:12). See asjaolu iseloomustas isiku valmisolekut lahkuda omavoliliselt Eestist mõnda teise Schengeni konventsiooni liikmesriiki. Euroopa Liidu varjupaigasüsteemi eesmärk ei ole võimaldada isikul liikuda erinevate Schengeni riikide vahel ilma õigusliku aluseta ning valida endale meelepärane riik, kus varjupaika taotleda (vt ka dtl 17). Tegeliku kaitse vajaduse puudumisel ei peaks isik saama lõputult vältida enda väljasaatmist ning esitada erinevates Euroopa Liidu liikmesriikides uusi varjupaigataotlusi.
26.Eelneva põhjal puudus alus arvata, et isiku kättesaadavus väljasaatmiseks oleks olnud saavutatav VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisega. Põgenemisohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne meede taotletava eesmärgi suhtes (s.o tagada isiku kättesaadavus väljasaatmise korraldamiseks). Isiku kinnipidamine ei olnud ebaproportsionaalne. Vaidlustatud halduskohtu määrusega antud luba ei ületanud kinnipidamise maksimaalset lubatud pikkust 18 kuud (VSS § 25 lg 2).
7(8)
3-20-1697
27.Ringkonnakohtule ei nähtu mingite sedalaadi asjaolude esinemist, millest saaks järeldada, et vaatamata VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud asjaolu esinemisele oli isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamine perioodil 11.09.2020–24.09.2020 ebaproportsionaalne. III
28.Kuigi ringkonnakohus jätab XX määruskaebuse rahuldamata, tuleb muuta halduskohtu määrust vastavalt ringkonnakohtu määrusele. PPA-l tuleb lubada XX kinnipidamiskeskuses kinni pidada kuni VSS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud aluse äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 24.09.2020 (k.a). Vastasel juhul oleks isikut võimalik kinni pidada halduskohtu 11.09.2020 määruse alusel ka olukorras, kus isiku kinnipidamise alused on tegelikkuses ära langenud.
(allkirjastatud digitaalselt) Tühistatud osaliselt Riigikohtu 08.06.2021 määrusega
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada määruskaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. detsembri 2020. a määruse resolutsiooni punkt 2. Muuta sama määruse resolutsiooni punkti 3, asendades sõnad „24. septembrini 2020 (k.a)“ sõnadega „15. septembrini 2020 (k.a)“, ja põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.
3.Rahuldada vandeadvokaat Aleksei Ratnikovi riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotlus ja määrata tema poolt Advokaadibüroo A. Ratnikov & Partners kaudu kassatsiooniastmes X-le osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 129 eurot 60 senti (koos käibemaksuga).
4.Asendada avaldatavas määruses puudutatud isiku nimi tähemärgiga.
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.