Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar 28. jaanuar 2020, Tartu 3-17-2049
Haldusasi
X kaebus Viru Vangla 18. augusti 2017. a käskkirja nr 62/682-1 tühistamiseks, alternatiivselt vangla tegevusetuse (26. septembril 2017 või 4. oktoobril 2017 või 17. novembril 2017 haldusmenetluse uuendamata ja 18. augusti 2017. a käskkirja nr 6-2/682-1 kehtetuks tunnistamata jätmine) õigusvastasuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 31. mai 2019. a otsus X ja Viru Vangla apellatsioonkaebused Kirjalikus menetluses Kaebaja – X Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata X taotlus asjas kohtuistungi korraldamiseks ja tunnistajate ülekuulamiseks.
2.Jätta rahuldamata X taotlus täiendavate tõendite kogumiseks ja ekspertiisi määramiseks.
3.Tagastada X apellatsioonkaebuse ja 22. detsembri 2019. a menetlusdokumendi lisana esitatud dokumentaalsed tõendid.
4.Jätta läbi vaatamata X apellatsioonkaebus Tartu Halduskohtu otsuse resolutsiooni punktide 2 ja 3 tühistamiseks.
5.Jätta X apellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata.
6.Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus, tühistada Tartu Halduskohtu 31. mai 2019. a otsuse resolutsiooni punkt 5. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta rahuldamata X kaebus Viru Vangla tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamiseks.
7.Tühistada Tartu Halduskohtu 31. mai 2019. a otsuse resolutsiooni punkt 7.
8.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 27. veebruar 2020.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla määras 18. augusti 2017. a käskkirjaga nr 6-2/682-1 kinnipeetav X (kaebaja) alates
21.augustist 2017 tähtajatult majandustööde abitööliseks koristaja ametikohale V7 ja V8 eluosakondade üldkasutatavates ruumides tunnitasuga 0,63 eurot vastavalt töötatud tundidele.
2.Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi tühistada Viru Vangla 18. augusti 2017. a käskkiri, alternatiivselt, tuvastada vangla tegevusetuse (26. septembril 2017 või 4. oktoobril 2017 või 17. novembril 2017 haldusmenetluse uuendamata ja 18. augusti 2017. a käskkirja kehtetuks tunnistamata jätmine) õigusvastasus. Kaebuse kohaselt takistas kaebaja tervislik seisund tema tööle määramist ning vastustaja ei ole kaebaja töövõimet nõuetekohaselt tuvastanud. Vangla on jätnud arvestamata eriarsti ja Eesti Töötukassa otsustega kaebaja töövõime kohta ning tuginenud hoopis vangla perearsti ebaõigetele hinnangutele. Vangla perearstil R. Aadamsool puudub õiguslik alus ja eriteadmised töövõime hindamiseks. Vangla üldarst R. Aadamsoo edastas 26. septembril 2017 ja 17. novembril 2017 teisele üksusele tõendid, mille kohaselt saab kaebaja täita ainult koristaja tööjuhendi punktides 1.1 ja 1.3 nimetatud ülesandeid. Seega ei saanud kaebaja enam arsti hinnangul täita tööjuhendi punktis 1.4 mainitud ülesannet. Faktiliste asjaolude muutumise tõttu oleks vastustaja pidanud haldusmenetluse uuendama.
3.Viru Vangla vaidles kaebusele vastu, selgitades, et on haldusmenetluses hinnanud kaebaja töövõimet ning on pidanud võimalikuks, et kaebaja osaleb piiratud ulatuses majandustööl. Puudub põhjus kahelda vangla tervishoiutöötajate, kes on hinnanud kaebaja töövõimeliseks, pädevuses. Vangla tervishoiutöötajatele on teada vangla majandustöö laad ja tingimused, mistõttu saavad tervishoiutöötajad nendega arvestada kooskõlastuse andmisel. Töötukassa hinnang isiku töövõimele on üksnes üheks tõendiks, mida vangla arst saab VangS § 37 lõike 3 alusel otsust tehes arvesse võtta. Neuroloogi otsused ei tühista vangla arsti otsuse lõppjäreldusi kaebaja töövõime kohta.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.31. mai 2019. a otsusega rahuldas Tartu Halduskohus kaebuse osaliselt ja tunnistas õigusvastaseks Viru Vangla tegevusetuse, s.o 26. septembril 2017 ja 17. novembril 2017 haldusmenetluse uuendamata ja 18. augusti 2017. a käskkirja nr 6-2/682-1 kehtetuks tunnistamata jätmine osas, mis nägi kaebajale ette koristaja tööjuhendi punktis 1.4 nimetatud ülesande täitmise (resolutsiooni p 5) ning jättis ülejäänud osas kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 6). Lisaks jättis halduskohus otsusega rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks (resolutsiooni p 1), tunnistaja ülekuulamiseks (resolutsiooni p 2) ja tõendite kogumiseks (resolutsiooni p 3) ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 10 eurot menetluskulude katteks (resolutsiooni p 7).
5.Otsuse põhjenduste kohaselt on kaebaja tööle määramise käskkirjas märgitud, et meditsiiniosakonna 31. juuli 2017. a kooskõlastuse järgi on kinnipeetav töövõimeline ja saab täita koristaja tööjuhendi punkte 1.1, 1.3 ja 1.4 (põrandate kuivpuhastus; tolmu pühkimine horisontaalsetelt pindadelt, aknalaudadelt ja mööblilt (kapid, lauad, toolid, radiaatorid jne); uste, ukselinkide puhastamine, ukseklaaside korrashoid). Pikaaegse ja väljakujunenud kohtupraktika järgi on vangla arst õigustatud ja pädev tegema tõendite alusel kindlaks kinnipeetava töövõime. Töövõimetoetuse seaduse alusel toimuv töövõime hindamine Töötukassa poolt on sama seaduse järgi vajalik eelkõige selleks, et otsustada, kas ja millises ulatuses on isikul õigus saada töövõime toetust ega ole vanglale siduv. Perearstil on oma eriala ampluaad arvestades piisavalt laiaulatuslikud teadmised, et suuta adekvaatselt hinnata kinnipeetava võimelisust teha vanglas majandustöid. Kinnipeetava töövõime hindamiseks ei ole vaja teda eraldi suunata mõne eriarsti
juurde või uuringutele. Kohtupraktikas on korduvalt leitud, et arst võib kinnipeetava töövõimelisuse kohta otsuse langetada ka ainult dokumenteeritud terviseandmete (nt tervisekaardi kannete) põhjal ning tal ei ole kohustust kinnipeetavat eraldi läbi vaadata. Terviseameti veebilehe andmetel on R. Aadamsoo Terviseameti tervishoiutöötajate registris registreeritud ning tal on arsti kutse. Seega on R. Aadamsool õigus tegutseda Eestis arstina.
6.Meditsiinitöötajad on kaebaja seljaprobleemidest Viru Vanglasse saabumisest alates teadlikud olnud, on teda jälginud, talle vajaduse korral määranud ravimeid ning andnud soovitusi ravivõimlemiseks. Arst R. Aadamsoo on 31. juulil 2017 leidnud, et kaebaja on teatud ulatuses töövõimeline, st ta saab teha koristaja tööjuhendi punktides 1.1, 1.3 ja 1.4 ette nähtud ülesandeid. Seega ei ole kaebajat hinnatud täielikult töövõimeliseks, vaid üksnes nimetatud tööde osas. Miski ei viita sellele, et R. Aadamsoo oleks oma otsuse teinud meelevaldselt või erapoolikult. Koristaja tööjuhendi punktides 1.1, 1.3 ja 1.4 kirjeldatud ülesanded on vaieldamatult lihtsad koristustööd, mis ei nõua erilist füüsilist pingutust ega ka kaua sundasendis olemist. Kaebajal oli võimalik neid töid teha rahulikus tempos ning asendeid vahetades. Seega kaebaja seljaprobleemid ei välistanud 18. augustil 2017 tema tööle määramist koristaja tööjuhendi punktides 1.1, 1.3 ja 1.4 nimetatud ülesannete täitmiseks. Kaebaja tervisekaardist ei nähtu 18. augusti 2017. a seisuga ka muid terviseprobleeme, mis pidanuks tingima kaebaja tööst vabastamise. Seetõttu ei ole alust Viru Vangla 18. augusti 2017. a käskkirja tühistamiseks.
7.Kaebaja esitas 4. oktoobril 2017 vanglale Töötukassa 27. septembri 2017. a otsuse nr TVH/17/045199, mis tugineb Qvalitas Arstikeskus AS-i ekspertarsti Ü. Melnikovi 26. septembri 2017. a eksperthinnangule. Eksperthinnang on koostatud ainult dokumentide põhjal, sh kaebaja antud kirjalike selgituste põhjal. See tähendab, et ekspertarst andis oma hinnangu nii, et ta ei ole ise kordagi kaebajat näinud ega saanud välise vaatluse põhjal kontrollida, kas kaebaja väited tema terviseprobleemide kohta tõele vastavad. Vangla meditsiinitöötajad on kaebajaga pika aja vältel kokku puutunud, teda visiitide ajal näinud ning saanud tema tervisliku seisundi kohta teavet ka teistelt vanglateenistujatelt. Seetõttu tuleb pidada vangla meditsiinitöötajate tehtud kandeid kaebaja tervisekaarti usaldusväärsemaks tõendiks kui ühe arsti dokumendipõhist ühekordset hinnangut. Seega ei olnud vanglal kohustust
4.oktoobril 2017 Töötukassa 27. septembri 2017. a otsusest ajendatuna haldusmenetlust uuendada ja enda 18. augusti 2017. a käskkirja kehtetuks tunnistada.
8.Kaebaja on olnud arsti otsuse alusel haigusseisundi ägenemise tõttu tööst vabastatud 18. kuni
25.septembrini 2017, mil arst tunnistas kaebaja taas töövõimeliseks. Raviloo nr 72 kohaselt saab kaebaja täita koristaja tööjuhendi ülesandeid 1.1 ja 1.3 , samas on märkus, et seljaprobleemi tõttu ei tohi ta tõsta raskusi üle 5kg. Selle teabe edastamise järel pidi aga vastustaja haldusmenetluse uuendama ja 18. augusti 2017. a käskkirja kehtetuks tunnistama osas, millega kohustati kaebajat täitma koristaja tööjuhendi punktis 1.4 nimetatud ülesandeid. Vanglal ei olnud arsti vastava otsuse saamisel enam põhjendatud alust kohustada kaebajat 18. augusti 2017. a käskkirjaga täitma punktis 1.4 nimetatud ülesandeid. R. Aadamsoo on 17. novembril 2017 uuesti leidnud, et kaebaja tervislik seisund võimaldab teha kergemaid majandustöid, nagu tolmu pühkimine horisontaalpindadelt, laudadelt, aknalaudadelt ja radiaatoritelt ning põrandate kuivpuhastus harjaga (I kd, tl 88). Kirjeldatud lubatud tööd vastavad koristaja tööjuhendi punktides 1.1 ja 1.3 nimetatud ülesannetele. Koristaja tööjuhendi punktis 1.4 nimetatud töid, s.o uste, ukselinkide ja -klaaside puhastamist ei ole arst lubatud tööde hulgas esile toonud. 17. novembri 2017. a tõendit tuleb 25. septembri 2017. a otsuse valguses mõista nii, et arst oli ka 17. novembril 2017 veendumusel, et kaebajale sobilikuks tööks ei ole koristaja tööjuhendi
punktis 1.4 nimetatud ülesanded ja vastavalt esines alus menetluse uuendamiseks ja käskkirja osaliseks tühistamiseks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
9.X esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuste resolutsiooni punktide 1, 2, 3, 6 ja 7 tühistamist ja uute otsuste tegemist, millega kaebus täielikult rahuldada. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus ei saanud asja lahendada kohtuarstlikku ekspertiisi määramata, kuna asja lahendamiseks on vajalikud eriteadmised, mis kohtul endal puuduvad. Ebaõige on halduskohtu seisukoht töötukassa töövõime hindamise otsuse tähenduse, samuti vangla perearsti pädevuse ja volituse kohta hinnata kaebaja töövõimet. Töövõime hindamise pädevus on ainult töötukassal ja tema lepingulistel partneritel. Väär on kohtu arusaam, et vangla perearstil on terviklik ülevaade kaebaja tervislikust seisundist. Kaebaja tööle määramiseks anti kooskõlastus juba tema teisel visiidil arsti juurde ja puuduvad andmed, et arst oleks saanud andmeid kaebaja kohta teistelt vangla ametnikelt või kaebaja enda ära kuulanud. Seetõttu ei saa vangla arsti seisukoht olla usaldusväärsem kui töötukassa eksperdi kehtiva metoodika kohaselt koostatud ekspertiis. Lisaks on kohus jätnud arvestamata neuroloogi, kes on läbinud töövõime hindamiseks vajaliku koolituse, otsustega. Vangla perearst määras kaebajale valuravi 11. septembril 2017, kuid töövabastust ei määranud. Sama kordus 25. septembril 2017, samas kui vahepealsel ajal oli neuroloog töövabastuse määranud. Kohus on alusetult keeldunud kaebuse muutmise lubamisest, kuna täiendavate tuvastamisnõuete lahendamine oleks andnud selge aluse tühistamisnõude rahuldamiseks. Apellatsioonkaebuses kordab kaebaja juba halduskohtule esitatud täiendavaid tuvastamisnõudeid, lisaks taotleb kaebaja tuvastada tema diskrimineerimine töövõime hindamisel ja halduskohtu kohtuniku erapooletuse nõude rikkumine. Kaebaja taotleb ka R. Adamsoo tunnistajana ülekuulamist ja täiendavate dokumentaalsete tõendite kogumist.
10.Viru Vangla esitas vastuse apellatsioonkaebusele, milles palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, leides et kaebaja ei esita apellatsioonkaebuses väiteid, millele halduskohus ei oleks vastanud. Põhjendamatu on kaebaja etteheide, et tema tööle määramine oli õigusvastane, kuna kooskõlastuse selleks ei ole andnud töötervishoiu arsti kvalifikatsiooni mitte omav arst. Kohtupraktikas on tunnustatud põhimõtet, et kinnipeetava tööle määramiseks võib kooskõlastada vangla arst sõltumata arsti erialast.
11.Viru Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 5 tühistamist ja selles osas uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja nõustub halduskohtuga, et vangla arst oli pädev hindama kaebaja töövõimet ja kaevatav käskkiri on õiguspärane. Kuna arsti kooskõlastus muutus käskkirja kehtivuse ajal, siis käskkirja osaliselt kaebaja kasuks kehtetuks tunnistamist reguleerib HMS § 65 lg 3. Selle kohaselt on menetluse uuendamise aluseks isiku taotlus. Menetluse uuendamine võib toimuda ka haldusorgani algatusel, menetluse kohene uuendamata jätmine ei ole vastustajale etteheidetav. Käesoleval juhul kaebaja töökohustus säilis, kuid tal tekkis õigus keelduda tööülesannetest, mis oleks jäänud väljapoole arsti viimast hinnangut.
12.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Lisaks taotleb kaebaja N. Neglasoni tunnistajana ülekuulamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb halduskohtu otsus tühistada osas, millega kaebus rahuldati.
Ringkonnakohus lahendab esmalt kaebaja apellatsioonkaebuse (I), seejärel vastustaja apellatsioonkaebuse (II) ning seejärel menetluslikud küsimused (III). I
14.Kaebaja tugineb sellele, et tema tervislik seisund ei võimaldanud teda vanglas tööle rakendada ning vangla arst ei olnud õigustatud tuvastama kaebaja töövõimelisust. Kuna kaebaja töövõime hindamine ei olnud nõuetekohane ja andis ebaõige tulemuse kaebaja töövõime kohta, siis on õigusvastane ka vangla arsti kooskõlastusele tuginev vangla käskkiri kaebaja tööle määramise kohta. Käskkiri tuleb seetõttu tühistada. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
15.Halduskohus on põhjalikult selgitanud kinnipeetava vanglas tööle määramise menetlust ja selles menetluses kinnipeetava töövõime hindamist, hinnanud asjas kogutud tõendeid ning neid analüüsides tuvastanud, et vangla arst hindas sisuliselt kaebaja tervislikku seisundit ja sellest tulenevalt kaebaja võimet täita tööülesandeid kavandatud ulatuses ja ajal, kusjuures asjas kogutud tõendid ei lükka ümber vangla arsti järeldusi. Halduskohus on vastanud kõigile kaebaja väidetele ja seisukohtadele, põhjendades selgelt ja arusaadavalt nendega mittenõustumist. Apellatsioonkaebuses on kaebaja eelkõige korranud juba halduskohtus esitatud väiteid ja seisukohti, jättes samas selgitamata, milles seisneb asjaolude ebaõige tuvastamine või õiguse ebaõige kohaldamine halduskohtu otsuses. Ringkonnakohus vastab siiski kaebaja põhiväidetele.
16.Riigikohtu praktikas on selgelt välja kujunenud seisukohad1 kinnipeetava töökohustuse ning kinnipeetava võimelisuse tööd teha tuvastamise kohta tööle määramisel, s.h vangla arsti pädevuse ja arsti kooskõlastuse tähenduse kohta kinnipeetava tööle määramisel. VangS § 37 lg-st 1 tuleneb, et kui vangistusseadus ei sätesta teisiti, on kinnipeetav kohustatud töötama. VangS § 37 lg 2 p 3 järgi ei ole töötama kohustatud kinnipeetav, kes ei ole tervislikel põhjustel võimeline töötama. Kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst (VangS § 37 lg 3). Töövõimelisuse kindlakstegemisel on arstil ainupädevus ning seda küsimust ei saa otsustada meditsiiniõde. Arst täidab VangS § 37 lg 3 alusel töövõimelisust hinnates avalik-õiguslikku ülesannet. Tööle määramise kooskõlastuse andmine on haldusesisene menetlustoiming. Vangla arst on vangla teenistuja ning kui ta annab haldusmenetluses ebaõige kooskõlastuse, siis muudab see õigusvastaseks ka kooskõlastusele tugineva käskkirja.
17.Kaebaja seisukoht, et kinnipeetava töövõimelisus tema tööle määramisel vanglas tuleb kindlaks teha töövõimetoetuse seadusega kehtestatud korras ja selleks on pädev üksnes Eesti Töötukassa või tema määratud ekspert, on väljakujunenud kohtupraktikaga otseses vastuolus. Kaebaja viidatud töövõimetoetuse seaduse § 7 lg 1 reguleerib töövõime tuvastamist eelkõige tööhõive ja töövõime kaotusega seotud leevendavate meetmete rakendamisel ega välista selliselt vangistusseaduses sätestatud töökohustuste täitmisel kinnipeetava töövõimelisuse kindlakstegemist vangla perearsti poolt. VangS § 37 lg 2 alusel kinnipeetava töövõimelisuse hindamine ei ole samastatav töövõimetoetuse seaduse (TVTS) 2. peatükis sätestatud töövõime hindamisega. Kinnipeetava töövõimelisuse hindamise eesmärgiks on teha kindlaks, kas kinnipeetava tervislik seisund võimaldab tal sooritada tööoperatsioone, mida vangla kavatseb kinnipeetavale ülesandeks teha. Hindamise tulemusel antaval vangla arsti kooskõlastusel ei ole kinnipeetava õigustele ja kohustustele mingisugust mõju väljaspool VangS § 37 lg-st 1 tulenevat vangistuse täideviimise ajal töötamise kohustust. Sellest ei teki kinnipeetaval õigust riiklikule toetusele, ümberõppele või muule abile tööhõives osalemiseks, aga samas puudub kooskõlastusel ka negatiivne mõju selles vallas.
Vt RKHK 10. oktoobri 2017. a otsus asjas nr 3-15-3133, 22. jaanuari 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-53-14,
29.septembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-2-1-15 ja 13. november 2014 otsus asja nr 3-3-1-44-14 ning neis viidatud praktika
Töövõimetoetuse seaduse eesmärk on aga pikaajalise tervisekahjustuse tõttu vähenenud töövõimega isikute töötamise ja töölesaamise toetamine ning neile seaduses sätestatud tingimustel ja ulatuses sissetuleku tagamine. Seaduses sätestatud korras osalise või puuduva töövõime tuvastamine annab isikule õiguse töövõimetoetuse saamiseks, v.a erandjuhul, näiteks ka karistuse kandmisel vanglas (TVTS § 12 lg 6). Seejuures ei too osalise või puuduva töövõime tuvastamine iseenesest kaasa piiranguid või keeldu tööle asumisele ega ka mitte isiku tööle määramisele vangistuse ajal. Nimelt ei näe VangS § 37 lg 2 ega muu säte ette, et TVTS-s sätestatud korras osalise või puuduva töövõime tuvastamise korral kinnipeetaval puuduks vanglas töötamise kohustus või et Eesti Töötukassa otsus oleks vangla arstile siduv kinnipeetava töövõimelisuse hindamisel.
18.26. septembri 2017. a Qvalitas Arstikeskus AS dokumendipõhise töövõime hindamise eksperthinnang saab seega olla tõendiks kinnipeetava tervislikule seisundile hinnangu andmisel, kuid sellega ei määratletud vastustaja jaoks siduvalt kaebaja töövõimelisuse küsimust. Eksperthinnangu olemasolu ei takista vangla arstil hinnangus välja toodud piirangute rakendamisel arvestada kinnipeetavale määratava töö tegelikku iseloomu. Olukorras, kus vangla perearst on kaebajale sobivad tööülesanded määratlenud koristaja tööjuhendi punkti täpsusega ei ole alust kahelda, et arst on arvesse võtnud tööülesannete sobivust kaebajale tulenevalt just tema terviseseisundist. Oluline on siinjuures, et kaebajale on peetud sobivaks üksnes kolme koristaja tööjuhendis kirjeldatud kümnest tööülesandest ning välja on jäetud näiteks põrandate märgpuhastus, seinte ja lagede kuivpuhastus ja prügikastide tühjendamine. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, et Qvalitas Arstikeskus AS eksperthinnang välistab kaebaja töötamise talle määratud koristaja ametikohal. Eksperthinnang on koostatud üksnes dokumentide alusel, kaebaja arstlikku läbivaatust hinnangu andmisel ei toimunud. Eksperthinnangu andmisel ei pidanud arstid vastama küsimusele, kas Viru Vangla V7 ja V8 eluosakondade üldkasutatavate ruumide koristamine osalise koormusega (vangla kinnitusel tavapäraselt kuni 1,5 tundi) on kaebajale sobiv töö. Selle küsimuse otsustas vangla perearst esmalt kaebaja tööle määramise käskkirja kooskõlastamisel ja hiljem uuesti kaebaja arstlikul läbivaatusel vastuseks kaebaja väidetele töövõime puudumise kohta. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et 20. septembril 2018 tunnistas vastustaja kehtetuks kaebaja tööle määramise käskkirja tuginedes Eesti Töötukassa 14. augusti 2018. a otsusele nr TVH/18/034612 (I kd, tl 120). Vastustajal ei ole keelatud kinnipeetava töövõime hindamisel lähtuda Eesti Töötukassa otsusest, kui vastustaja hinnangul on see asjakohane ja piisav kinnipeetava töövõime puudumise sedastamiseks. Seejuures on Eesti Töötukassa otsus muutunud aasta varasema otsusega võrreldes, mistõttu ei saa 2018. aasta otsuse alusel teha järeldusi kaebaja võimelisuse kohta täita koristaja tööülesandeid 2017. aastal.
19.Halduskohus on ammendavalt põhjendanud, miks vangla arst R. Adamsoo võib arstina töötada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega selles osas ning jätab põhjendused kordamata. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud väiteid ega seisukohti, mis halduskohtu põhjendused ümber lükkaks.
20.Eeltoodu alusel ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et vangla arsti 31. juuli 2017. a kooskõlastust (I kd, tl 84) tuleb pidada õiguspäraseks. Asjaolud lubavad järeldada, et arst on sisuliselt ja tegelikult hinnanud kaebaja tervislikku seisundit kavandatud tööülesannete valguses. Arstil vastustaja teenistujana oli hea ülevaade sellest, mida kaebaja tööle määramise järel tegema pidi hakkama, samuti kogemusega saavutatud vilumus selles küsimuses, kuna sarnaste tööülesannete panemine kinnipeetavatele on vanglas tavapärane. Teisalt olid arstile teada tervisekaardil kajastatud andmed kaebaja tervise kohta ning arst oli kaebajat ka vahetult näinud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siinjuures määrav, et nõusoleku andmine võis toimuda kaebaja teisel visiidil arsti juurde. Kohtupraktikas on sedastatud, et nõusoleku andmine on lubatav ka ainuüksi dokumenteeritud terviseandmete alusel, vahetut läbivaatust teostamata. Seega kaebaja visiit arsti juurde eeldatavalt lihtsustas tema terviseseisundi hindamist, kuid ei ole nõutav, et
hinnangu andmiseks toimunuks kindel arv kaebaja ja arsti kohtumisi. Halduskohus on põhjendatult osutanud, et asjaolu, et arst pidas vajalikuks eraldi ära märkida kaebajale sobivad tööülesanded punkti täpsusega viidetena koristaja tööjuhendile osutab, et arst võttis kooskõlastuse andmisel arvesse kaebaja tegelikku võimekust ning välistas tööülesannete hulgast need, mis ei olnud kaebajale tema tervise tõttu jõukohased.
21.Halduskohus on selgelt ja arusaadavalt põhjendanud ka seda, miks ta ei arvesta vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse hindamisel nende tõenditega (eelkõige 4. oktoobril 2017 vanglale esitatud Eesti Töötukassa 27. septembri 2017. a otsusega nr TVH/17/045199), mida käskkirja andmise ajal veel ei olnud. Tõepoolest tuleneb HKMS § 158 lg 2 ls-st 2 otsene kohustus hinnata vaidlustatud haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga. Vastavalt peab kohus kontrollima seda, kas haldusakti andmise ajal olemasoleva tõendikogumi pinnalt on vastustaja asjaolud õigesti tuvastanud. Hilisemad tõendid saavad olla üksnes kaudseks infoallikaks ja seega osundada näiteks algse tõendikogumi ebapiisavusele või tõendist nähtuva teabe ebaõigsusele. Praegusel juhul ei nähtu aga ka hilisematest tõenditest, et tööle määramise käskkirja andmise ajal puudunuks kaebajal üldse võimekus täita koristaja tööülesandeid või, et vastustaja pidanuks selle asjaolu kohta täiendavaid tõendeid koguma. Esmalt on kaebaja ise järjekindlalt väitnud, et tema tervislik seisund on muutlik. Seega ei saa hilisemast tõendist teha ühest järeldust kaebaja varasema tervisliku seisundi kohta. Teiseks on asjakohane arvestada sellega, et Eesti Töötukassa otsus põhineb eksperthinnangul, mis lisaks dokumentaalsetele tõenditele tugineb suuresti kaebaja enda väidetele ja hinnangutele oma tervisliku seisundi kohta. Lisaks on oluline seegi, et otsust tehes ei kujundanud Eesti Töötukassa seisukohta selles, kas kaebaja on lühiajaliselt võimeline täitma koristaja tööülesandeid Viru Vanglas. Seetõttu on põhjendatud kaebaja vanglas töötamise võimelisuse hindamisel tugineda vangla arsti kooskõlastusele, pidades kooskõlastust selles küsimuses usaldusväärsemaks ja asjakohasemaks tõendiks.
22.Erinevalt kaebaja väidetust ei saa ka neuroloog N. Neglason 18. septembri 2017. a otsusest anda kaebajale töölt vabastus üheks nädalaks teha järeldust, et varasemad (31. juuli ja 12. septembri 2017) vangla arsti tõendid kaebaja töövõimelisuse kohta oleks ebaõiged. Kaebaja terviskaardi andmetest (I kd, tl 23, 44) nähtuvalt on neuroloog seostanud vabastuse kaebaja terviseprobleemi ägenemisega. Seega oli kaebaja tervislik seisund ajas muutunud ning neuroloogi otsusest ei järeldu, et kaebaja ei oleks olnud võimeline koristaja tööülesandeid täitma varasemal või hilisemal ajal. Seetõttu on ekslik ka kaebaja väide, et neuroloogi otsus ja hinnang kaebaja tervisliku seisundi kohta on vastuolus vangla arsti kooskõlastuse ja hilisemate hinnangutega. Vangla arst on pärast töötamiseks kooskõlastuse andmist korduvalt (12. ja 26. septembri, 31. oktoobril ja 17. novembril 2017) hinnanud kaebaja võimekust täita koristaja tööülesandeid ning igakordselt leidnud, et kaebaja saab töötada. Ka N. Neglason on 11. detsembril 2017. a (I kd, tl 97) sedastanud, et kaebaja ei ole töövõimetu. II
23.Viru Vangla leiab apellatsioonkaebuses, et vangla arsti 26. septembri (I kd, tl 86) ega 17. novembri (I kd, tl 88) 2017. a tõend ei loonud vastustajale kohustust uuendada kaebaja tööle määramise menetlust ega muuta kaebaja tööle määramise tingimusi. Ringkonnakohus jagab vastustaja seisukohta.
24.26. septembri 2017. a tõendis on arst pidanud kaebajale sobivaks koristaja tööjuhendi punktis 1.1 ja 1.3 nimetatud tööülesandeid, kuid mitte tööjuhendi punktis 1.4 nimetatud tööülesandeid, samas kui kaebaja tööle määramiseks nõusoleku andmisel pidas arst ka neid kaebajale sobivaks. Vaidlustatud käskkirjas järgis vastustaja aga arsti nõusolekut ja märkis kaebaja tööülesanded tööjuhendi punkti täpsusega. Seega tõepoolest arsti 26. septembri 2017. a tõendi andmisega muutus nende ülesannete koosseis, mida võis kaebajale tema tervisliku seisundi tõttu sobivaks
pidada. See asjaolu iseenesest ei tinginud aga menetluse uuendamise kohustust haldusorgani algatusel.
25.Tulenevalt HMS § 44 lg 1 p-st 1 haldusorgan uuendab menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud. Kaebaja ei taotlenud vastustajalt haldusmenetluse uuendamist kaevatava käskkirja muutmiseks vastavalt vangla arsti 26. septembri 2017. a tõendile. Seadusest tulenevalt ei olnud vastustajal endal aga imperatiivset kohustust menetlus uuendada. Ka sisulises mõttes tuleb kaebaja tervisliku seisundi kohta käskkirja kehtivuse ajal antud tõendeid ja neis kajastatut pidada käskkirja täitmise küsimuseks, mitte tingimata käskkirja andmise aluseks oleva asjaolu muutumiseks HKMS § 44 lg 1 p 1 mõttes. Olukorras, kus muutused kaebaja tervislikus seisundis toimusid suhteliselt lühikese aja jooksul tooks vastupidine seisukoht kaasa vastustaja ebamõistliku halduskoormuse, aitamata sealjuures kaasa kaebaja õiguste tõhusamale kaitsele. Seetõttu saab menetluse uuendamise ja tööle määramise käskkirja kehtetuks tunnistamise aluseks pidada eelkõige seda, kui käskkirja kehtivuse ajal arst tuvastab, et kinnipeetav püsivalt ei ole võimeline tööülesandeid täitma. Kui arsti hinnang kinnipeetava tervislikule seisundile ei muuda olulises osas võimatuks tema tööle rakendamist või kui tervislikust seisundist tulenev takistus on ajutise iseloomuga, siis piisab kinnipeetava õiguste kaitseks sellest, kui vangla arvestab arsti hilisema hinnanguga kinnipeetava tööle rakendamisel. Et ka kaebaja ja halduskohus on sellist tõlgendust võimalikuks pidanud ilmestab selgelt asjaolu, et nad ei pidanud haldusmenetluse uuendamise ja kaevatava käskkirja peatamise aluseks neuroloogi antud ühenädalast tööst vabastust.
26.Vangla arsti 26. septembri 2017. a tõendiga ei muutunud olulises osas need tööülesanded, mida võis kaebajale sobivaks pidada, kuna ta võis jätkuvalt teostada põrandate kuivpuhastust (tööjuhendi 1.1) ja tolmu pühkimist horisontaalpindadelt (tööjuhendi 1.2), ära langes üksnes uste, ukselinkide, ukseklaaside puhastamine (tööjuhendi 1.4). Seegi oli ajutise iseloomuga, kuna
31.oktoobri 2017. a tõendis (I kd, tl 87) pidas arst jälle sobivaks ka tööjuhendi punktis 1.4 nimetatud tööülesandeid. Samas 17. novembri 2017. a tõendist võib selles kirjeldatud tööülesannete loetelu kaudu aru saada, et arst uuesti ei pidanud tööjuhendi punktis 1.4 nimetatud tööülesandeid kaebajale sobivaks. Kuna tõendis aga tööjuhendile punkti täpsusega ei viidata, kaebajale tervislikule seisundile vastavaks peetakse kergemaid majandustöid ning tööülesannete loetelu on antud näidisloeteluna (sellele osutab mõiste „nagu“ loetelu ees), siis võib tõendit mõista ka selliselt, et arst ei muutnud oma
31.oktoobri 2017. a tõendis väljendatud järeldust, et kaebajale sobivad on kõik tööjuhendi punktides 1.1, 1.2 ja 1.4 nimetatud tööülesanded. See ei ole aga asja lahendamisel määrava tähtsusega. Kaebaja tervisliku seisundi muutus, selle kohta mõnenädalaste vahedega uute arstlike hinnangute andmine ja sobivaks hinnatud tööülesannete loetelu jätkuv muutmine seadnuks vastustaja keerulisse olukorda, kui nõustuda halduskohtuga, et iga muudatus tingib automaatselt kohustuse uuendada menetlus ja muuta kaebaja tööle määramise käskkirja. Selliselt toimides olnuks käskkirja regulatsioon tööülesannete osas olulise osa ajast sammu võrra maas võrreldes arsti tuvastatud kaebaja tervisliku seisundiga. Seetõttu ei ole põhjendatud lugeda, et vangla arsti
26.septembri ja 17. novembri 2017. a tõendite andmisega oleks kaebaja tööle määramise aluseks olnud asjaolu osaliselt ära langenud HMS § 44 lg 1 p 1 mõttes. Arsti hinnanguid kaebaja tervislikule seisundile pidi vastustaja arvestama kaebaja tööle rakendamisel. Kaebaja ei olegi väitnud, et teda oleks sunnitud täitma tööjuhendi punktis 1.4 nimetatud tööülesandeid. Seega ei ole selge, et vaidlusalusel ajal ja osas käskkirjal üldse olnuks mõju kaebaja õigustele ja kohustustele.
27.Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et vastustaja tegevus kaebaja tööle määramisel, tööle määramise käskkiri, samuti menetluse uuendamata jätmine vangla arsti 26. septembri 2017. a tõendi andmise järel oli õiguspärane. III
28.Ringkonnakohus tagastab kaebajale apellatsioonkaebuse lisana esitatud dokumendid, kuna need ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohased, sest ei puuduta andmeid kaebaja tervise kohta. Samuti jääb rahuldamata kaebaja taotlus täiendavate dokumentaalsete tõendite (töövõime hindamise metoodika ja rahvusvaheline funktsioneerimisvõime, vaeguste ja tervise klassifikatsioon) kogumiseks, kuna ka neist ei ilmne asja lahendamiseks olulisi andmeid.
29.Ringkonnakohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse istungi korraldamiseks ning R. Adamsoo ja N. Neglasoni tunnistajana ülekuulamiseks. Käesolevas asjas on vaidluse all, kas arstide antud tõendid kaebaja tervis kohta on usaldusväärsed ja kas vastustaja nendele tuginedes oli kohustatud vaidlustatud käskkirja muutma või kehtetuks tunnistama. Kui välja arvata nädalane periood 2017. aasta septembris, siis on mõlemad arstid kirjalikult märkinud, et kergemad majandustööd on kaebajale tema tervislikust seisundist tulenevalt jõukohased. Selles olukorras ei saa arstide täiendavad selgitused kaebaja tervisliku seisundi kohta viia järelduseni, et kirjalike tõendite sisuks oli tegelikult see, et kaebaja ei saa üldse koristaja tööülesandeid täita. Seetõttu ei ole tunnistajate ülekuulamine asja lahendamiseks vajalik. Seega on ka halduskohus põhjendatult keeldunud tunnistaja ülekuulamisest.
30.Samal põhjusel jääb rahuldamata kaebaja taotlus kaasata menetlusse ekspert või korraldada kohtulik ekspertiis kaebaja tervisliku seisundi hindamiseks. Kaebaja tervisliku seisundi kohta vaidlusalusel ajal on asjas piisavalt tõendeid ja neist ei ilmne, et kaebaja ei oleks olnud võimeline koristaja tööülesandeid täitma. Selles olukorras puudub vajadus rakendada meditsiinilisi eriteadmisi vastustaja tegevuse hindamiseks.
31.Kaebajal on õigus selles, et üldjuhul tuleb menetlusosalisele anda võimalus esitada oma seisukohad suuliselt kohtuistungil. Käesolevas asjas kaevatav käskkiri on kehtetuks tunnistatud 2018. aastal kaebaja esitatud Eesti Töötukassa otsusele tuginedes, millega tuvastati kaebaja töövõime täielik puudumine. Seetõttu ei ole alust arvata, et vastustaja kaebaja uuesti tööle määrab. Kaebajat on küll distsiplinaarkorras karistatud selle eest, et ta jättis täitmata vangla ametnike korraldused asuda tööle, kuid karistamise käskkirjade vaidlustamiseks halduskohtule esitatud kaebus jäi rahuldamata (haldusasi nr 3-18-233), kohtuotsus on jõustunud ja kohtupraktika kohaselt ka tööle määramise käskkirja õigusvastasus ei too kaasa kohtuotsuse ümbervaatamist teistmise korras. Lisaks ei väida kaebaja, et teda oleks sunnitud täitma tööjuhendi punktis 1.4 nimetatud tööülesandeid. Seetõttu on käesoleva asja lahendamisest tulenev võimalik kasu kaebaja õigushüvele ilmselt vähene ning kuna asja lahendamiseks vajalikud asjaolud on võimalik välja selgitada istungit korraldamata, siis tulenevalt HKMS § 131 lg 1 p-st 2 ringkonnakohus istungit ei korralda.
32.Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellatsioonkaebuse taotlused tuvastada Viru Vanglas töövõime tuvastamise õigusvastasus, kuna vanglal ja vangla arstil puudub tegevusluba ja pädevus selleks; tuvastada, kas R. Adamsoo võis üldse arstina töötada; tuvastada kaebaja diskrimineerimine töövõime hindamisel; tuvastada halduskohtu ja kohtuniku erapoolikus. Ringkonnakohus selgitab, et kaebajal puudub õigus täiendada kaebust apellatsioonimenetluses nõuetega, mida halduskohus ei ole sisuliselt lahendanud. Loetletud tuvastamisnõuete esitamine ei oleks ka sisuliselt lubatav tulenevalt HKMS § 45 lg-s 2 sätestatud kaebeõiguse piirangust. Seetõttu on halduskohus põhjendatult keeldunud kaebuse muutmise lubamisest. Siiski ei ole kaebaja
õigused jäänud kaitseta, kuna asjasse puutuvas osas on halduskohus ja ringkonnakohus kaebuse lahendamisel hinnanud vangla tegevuse õiguspärasust. Ringkonnakohus märgib, et asjast ei nähtu, et halduskohus või asja halduskohus lahendanud kohtunik olnuks kallutatud kaebuse läbivaatamisel. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu halduskohtu otsuse põhjendustega ei anna alust selliseks järelduseks. Kaebaja ei ole nimetanud ka ühtegi TsMS §-s 23 loetletud alust, mille esinemisel pidanuks kohtunik asja lahendamisest taanduma. Kuna sellise asjaolu esinemine ei ole ka ringkonnakohtule äratuntav, siis ei saa jaatada HKMS § 199 lg 1 p-s 5 toodud alust, s.o et asja lahendas ebaseaduslik kohtukoosseis, kuhu kuulunud kohtunik oleks pidanud ennast taandama halduskohtu otsuse tühistamiseks.
33.Ringkonnakohus ei saa sisuliselt läbi vaadata edasikaebust halduskohtu otsuse resolutsiooni punktide 2 ja 3 peale, kuna need otsustused ei ole ringkonnakohtus vaidlustatavad. Selles osas jääb apellatsioonkaebus läbi vaatamata. Küll on ringkonnakohus arvestanud kaebaja asjakohaste väidetega halduskohtu otsuse õiguspärasuse kontrollimisel.
34.X apellatsioonkaebus selle lubatavas osas jääb rahuldamata. Viru Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 5 ja teeb selles osas uue otsuse, millega jätab kaebuse tuvastamisnõude rahuldamata.
35.HKMS § 109 lg 4 järgi, kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Viru Vangla ei ole esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.