Maksuõigus › Maksuotsused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.03.2019, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-17-2307 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-17-2307 arvutist salvestatud failidega CD-plaadi koos väljatrükiga sellel olevatest andmetest üle kontrolliosakonna revidendile. Samuti teostati 26.04.2016 läbiotsimine teisel aadressil ja võeti ära mobiiltelefon iPhone 6. Telefonis olevatest andmetest koostati kaks faili nimedega "C meilid“ ja „C sõnumid“ ja salvestati CD-plaadile, mis samuti anti üle revidendile. Täiendavalt on lauaarvutist salvestatud CD-plaat ja väljatrükk CD-plaadile kopeeritud andmetest revidendile üle antud veel 15.09.2016. Maksumenetlusse on eraldi aktiga antud ka CC-lt ära võetud mälupulk, XXX aadressil toimunud läbiotsimisel ära võetud dokumendid ning väärteomenetluses üle kuulatud kuue tunnistaja ja ühe äratundmiseks esitamise protokollid. Väärteomenetluses kogutud tõendite üleandmine-vastuvõtmine on seega toimunud sama asutuse sama osakonna erinevate allüksuste töötajate vahel. Vastupidiselt kriminaalmenetluses toimuvale pole keegi tõendite üleandmise põhjendatusele hinnangut andnud. On küsimus, kas maksumenetluses saab tugineda väärteomenetluses ja kriminaalmenetluses kogutud tõenditele, kui nende menetluste raames ei ole asja lahendav kohus või prokurör andnud hinnangut menetlustoimingute õiguspärasusele. Vaidlust ei ole selles, et maksumenetluses ei saa maksuhaldur läbiotsimist teostada. Väärteomenetluse algatas kontrolliosakond, kes samuti viis läbi maksumenetlust. Pärast väärteomenetluse raames korraldatud läbiotsimist ei nähtu, et oleks tehtud muid menetlustoiminguid. Väärteoasjas kogutud tõendite ilma piiranguteta maksumenetluses kasutamisel võib tekkida olukord, kus väärteomenetluse algatamise tegelikuks ajendiks võib olla soov saada tõendeid maksumenetlusse. Kohtule pole esitatud teavet ega dokumente, millisel alusel on väärteomenetlus algatatud, seega ei saa selle põhjendatust hinnata. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga väärteoasja maakohtusse esitatud ei ole. Tallinna Ringkonnakohus leidis 19.06.2018 otsuses nr 3-16-183, et süüteomenetluses kogutud tõendid võivad olla tõenditeks haldusmenetluses, kui nende tõendite lubatavust ei välista haldusmenetluse seadus või vastavat valdkonda reguleeriv muu menetlusseadus. Tõendi lubamatuse saab kaasa tuua üksnes tõendi kogumise nõuete ja korra oluline rikkumine, eelkõige kui rikuti oluliselt isiku põhiõigusi ja demokraatialiku õigusriigi põhiprintsiipe. Läbiotsimise käigus teabe kogumist ei saa võrdsustada teabe kogumisega jälitustegevuse raames. Tõendid, mille kogumisega on riivatud isiku sõnumisaladust (läbiotsimisel võetud lauaarvutist ja mobiiltelefonist saadud e-kirjavahetus ning mobiiltelefonist saadud sõnumid), riivavad isiku põhiõigusi märkimisväärselt. Ehkki seda teavet pole saadud jälitustegevuse tulemusena, on riive isiku õigustele samaväärne. Erandeid õigusele sõnumite saladusele saab teha üksnes kohtu loal kuriteo tõkestamiseks või kriminaalasjas tõe väljaselgitamiseks seadusega sätestatud juhtudel ja korras. Sõnumisaladust riivavate tõendite ülevõtmine haldusmenetlusse ei saa olla lubatav ilma, et väärteoasja lahendav kohus oleks andnud hinnangu nende tõendite kogumise seaduslikkusele. Seetõttu pole läbiotsimise teel CC valduses olnud arvutist ja mobiiltelefonist saadud e-kirjad ja sõnumid maksuotsuse põhjendamisel lubatavad. Kuigi ka muude tõendite puhul tekib küsimus väärteomenetluse algatamise põhjendatusest, ei ole dokumentide (nii paberil kui elektrooniliste) isikult äravõtmine sama koormav kui sõnumisaladuse riive. Väärteomenetluses kogutud tõendid on lubatavad eeldusel, et väärteomenetluse algatamine oli põhimõtteliselt lubatav ning isikute põhiõigusi ei ole rängalt riivatud. Pole teada, millises väärteos kaebajat kahtlustatakse, kuid need saaksid põhimõtteliselt olla vedelkütuse seaduse §-des 31-32 sätestatud väärteod. On nähtav, kuidas tõendid maksumenetlusse üle anti. Kohtuväline menetleja võib väärteomenetluses läbi otsida oma määruse alusel, millel on resolutsioonina maakohtuniku luba. Seda määrust ei ole

3(9)

3-17-2307 kohtule esitatud, kuid pole ka põhjust eeldada, et seda pole olemas. Seega puudub alus kahelda väärteomenetluses teostatud läbiotsimistoimingute lubatavuses. Maksuotsuses on lõppkokkuvõttes jõutud õigetele järeldustele. Sealt nähtub veenvalt, et OÜ N juhatuse liige SS on variisik, kes ei vallanud eesti keelt. Seega ei saanud ta eestikeelseid kirju ja dokumente koostada. Ta on kinnitanud, et ei kasutanud arvutit ega e-posti ning ei teinud kaebajaga tehinguid. SS-le väidetavalt antud volitust (millele viidatakse N OÜ-ga sõlmitud müügilepingus) esindada N OÜ-d enne juhatuse liikmeks saamist, pole maksuhaldurile esitatud. SS kinnitas maksuhaldurile, et andis enne N OÜ juhatuse liikmeks saamist oma ID-kaardi tuttava J kätte ja pole seda tagasi saanud. J lubas maksta palka 800 eurot kuus, kuid pole seda teinud. SS seletustest maksuhaldurile nähtub, et ta ei tunne YY, CC, kaebajat, E OÜ-d ega D OÜ-d. OÜ N ei saanud kaebajale kütust müüa, sest tal puudus reaalne majandustegevus. Ta ei täitnud maksuhalduri korraldusi, ei asunud registreeritud aadressil, ei esitanud ettevõtlust kinnitavaid dokumente. OÜ N ei ole käibemaksudeklaratsioonides kütuse müüki ja soetust deklareerinud, samuti pole ükski Eestis või muus EL liikmesriigis registreeritud äriühing deklareerinud kütuse müüki OÜ-le N. Välistatud on kaebaja heausksus, sest ta oli teadlik, et ta pole OÜ-lt N kütust soetanud (kontrollakti p 1.1.2.4). Katseprotokollid lasti kütusele teha peale ostmist. On põhjendatud eeldada, et katseprotokollid oleksid pidanud ostetud kütusel olemas olema juba ostmise hetkel. Kütuse päritolu kohta ei ole tõendeid: vastavussertifikaadid puudusid, saatedokumentidel on kajastatud eelnimetatud katseprotokollid. Saatelehtedes on palju puudusi, mh ei ole need allkirjastatud autojuhtide poolt. Puudub info, kuhu ostetud kütus maha laaditi. Saatelehtedele ei ole seda märgitud. Kahtlust äratab veel asjaolu, et kaebaja oli arvete alusel nõus maksma suuri summasid mitte müüjale OÜ N, vaid talle tundmatule isikule (faktoorile). Tõenditest nähtub, et mingit faktooringlepingut tegelikult sõlmitud ei ole. Puuduvad tõendid, et kütuse vedu oleks organiseerinud E OÜ. Veo tellijaks ja korraldajaks oli E OÜ ning kaebaja oli sellest teadlik, sest nendes tehingutes esindas mõlemat äriühingut CC. Tõendatud on ka maksuotsuses tehtud järeldus, et kaebaja ei ole vaidlusalust kütust augustisseptembris 2015 E OÜ-le müünud. Tegelikult ostiski E OÜ sama kütuse tundmatult kolmandalt isikult, kuid näidati nagu oleks müüja OÜ N ja ostja X AS, kes siis müüs kütuse edasi E OÜ-le. Sellise tehinguahela mõte sai olla vaid soov arvata kütuse ostult maha sisendkäibemaks ja näidata samas piisavalt palju müügikäibemaksu, et sisendkäibemaksu mahaarvamine oleks ka reaalselt võimalik.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-17-2307 seadus (MKS) ette ei näe. Kohus oleks pidanud hindama vähemalt seda, kas väärteomenetluse läbiviimine oli põhimõtteliselt lubatav. Kohus ei selgitanud otsuses, millised tõendid ta kõrvale jättis ning milliste maksuhalduri seisukohtadega ta sel põhjusel ei nõustunud. Seetõttu pole maksu- ega ka kohtuotsus kontrollitavad ja jälgitavad. Kaebajal ei ole võimalik tuvastada, millistele tõenditele ja asjaoludele tuginedes on tema maksukohustust muudetud. Kohus ei kaalunud piisavalt lubamatute tõendite mõju maksuotsusele. Kohtunik leidis kohtuistungil, et kogu maksuhalduri järeldus tuleks üle revideerida. Seda kohus aga ei teinud ja ei saakski teha, sest muidu asuks ta maksuhalduri asemele. Maksuotsus oleks tulnud tühistada. Maksuotsus pole ka sisuliselt põhjendatud. Kütusemüügi dokumentatsiooni koostamise nõuete rikkumised ei olnud ulatuslikud ning puudutasid vaid väikest osa tehingutest. Pika maksumenetluse käigus koguti 196 tõendit, kuid kontrollaktis ja maksuotsuses on neile vaid piiratult viidatud. See tähendab, et maksuotsus on sisuliselt motiveerimata ning tõendamiskoormus pole kaebajale üle läinud. Maksuotsuse aluseks ei saa olla väidete kogum. Kuna praegusel juhul jättis kohus osa tõenditest arvestamata, on eriti oluline tuvastada maksuotsuse tegelik tõenduslik baas. Kohus leidis otsuses lakooniliselt, et kaebaja ei ole OÜ-lt N kütust soetanud ning kaebaja oli sellest teadlik, mistõttu on kaebaja heausksus välistatud. Kohus tugines kontrollakti p-le 1.1.2.4, mis sisaldab endas umbes veerand lehekülge maksuhalduri üldsõnalisi väiteid. Kohus oleks pidanud seda kaalukat asjaolu otsuses pikemalt põhjendama. Kohus pole põhjendanud ka oma järeldust, et kuna kütuse ostmine OÜ-lt N on teeseldud tehing, ei ole vaja tuvastada maksueelist ega kaebaja tahtlust saada maksueelist. Nii MKS § 83 kui § 84 kohaldamine eeldab maksueelise saamise tahtluse tuvastamist. Kohus tõlgendas kaebaja kahjuks asjaolu, et kütusele lasti peale kaebaja poolt ostmist teha uuesti katseprotokollid. Kaebaja ei lasknud teha kütusele katseprotokolle, vaid osale kütusest on tehtud NCC&PO kommertslaos riikliku sertifitseerimisasutuse OÜ A poolt vastavussertifikaadid. Kaebaja esitas sellekohased selgitused 19.02.2018 menetlusdokumendis. Katseprotokollidega soetatud kütus moodustas vaid 13% kõikidest vaadeldava perioodi tehingutest OÜ-ga N. Ülejäänud kütusekogustele oli tehtud seaduses sätestatud vastavussertifikaat. Kohus ei põhjendanud otsuses, miks on faktoorile tasumine etteheidetav. Juhul, kui lepinguosalist on nõude loovutamisest teavitatud, siis on ta ka kohustatud tegema soorituse isikule, kellele nõudeõigus on loovutatud. Tõendatud pole, et OÜ N polnud kütuse müüjaks. Asjaoludest, et SS ei oska dokumente koostada ja ei valda eesti keelt ning OÜ N pole kütuse soetamist deklareerinud, ei saa tuletada, et OÜ N polnud tegelik kütuse müüja. Vastustaja ei sea kahtluse alla OÜ N arvetel kajastatud kütuse olemasolu. Tehingud OÜ-ga N ei toimunud ebatavalistel tingimustel. Kaebaja ei pidanud teadma, et OÜ N on kütuse müügiahelasse kaasatud vaid maksupettuse eesmärgil. Kaebaja jaoks ei ole olemuslikku vahet, kas kütuse müüjana esineb isik, kes müüb tegelikult kellelegi teisele kuuluvat kütust või esineb tegelikult kütust müünud tundmatu kolmas isik OÜ-na N. Kaebaja näol on tegemist kütuse vahendajaga, kes otsib pidevalt turult konkurentsivõimelise hinnaga erinevaid kütuseid ning müüb selle vaheltkasuga edasi ostjatele. Kaebaja ei saa kas üldse 5(9)

3-17-2307 kauba valdust või saab kaebaja selle laos, kus kütus juba paikneb. Laos saadud kütuse veo ostjale korraldavad kolmandad isikud või kliendid ise. Kaebaja ei osuta kütuse veoteenuseid. Kütuse omandamine OÜ-lt N ei erinenud kaebaja poolt tavapäraselt tehtavatest tehingutest. Ka siis, kui teatud juhtudel toimus kaebaja poolt kütuse edasimüük ja mahalaadimine enne, kui OÜ N oli allkirjastanud saatelehe, pole selles midagi õigusvastast. Kaebaja oli e-kirjade teel kütuse soetuses OÜ-ga N kokku leppinud ning laopidaja E OÜ nõustus kütuse laost väljastama. See on tavapärane, sest saateleht vormistatakse siis, kui on selge, kui palju kütust väljastati. Kohus pole sõnaselgelt viidanud ega tuvastanud, et kaebaja osales maksupettuses. Kaebaja on tõendanud, et ta täitis hoolsuskohustust. Vastustaja pole selgitanud, millist kasu kaebaja väidetavast maksupettusest sai või oleks pidanud saama. Ilma reaalse kasuta pole maksupettuses osalemine eluliselt usutav. Kohus ei ole jaganud poolte vahel tõendamiskoormust ega selgitanud, millised asjaolud on kaebaja tõendada ning kas mõni neist asjaoludest vajab veel tõendamist. HKMS § 175 lg 3 alusel tuleb kohtulahendis avaldada andmed piiratult selliselt, et kaebaja ning CC, YY ning teiste kaebaja töötajate nimi asendatakse tähemärgiga ning ei avaldata registrikoodi, isikukoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad neid üheselt identifitseerida. Kaebaja on kaebuses avaldanud ulatuslikult andmeid oma finantsseisu kohta, samuti andmeid, mis on käsitatavad ärisaladusena. Töötajate ja juhatuse liikmete näol on tegemist eraisikutega, kelle nime avaldamine ei ole vajalik ja eesmärgipärane.

6(9)

3-17-2307 Kaebaja ei ole ümber lükanud maksuhalduri seisukohta, et ta oli teadlik, et tehinguid OÜ-ga N ei toimunud. Kasu saamise aspektist ei saa vaadelda üksnes kaebajat, vaid kogu ahelat. Tehingute tulemusel tekitas kaebaja koos E OÜ-ga riigile kahju ca 300 000 eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-17-2307 tõttu, ei lükka eeltoodud järeldusi ümber. Maksumenetluses on tõendamisstandard madalam kui süüteomenetluses. Kui menetleja hinnangul ei olnud süüteo tõendamiseks piisavaid tõendeid, ei tulene sellest vahetult, et maksuõigussuhtes mingeid rikkumisi ei esinenud.

8(9)

3-17-2307 (allkirjastatud digitaalselt)

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.