Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
316586 7. juuni 2018 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Nele Parrest Toomas Kulderknupu kaebus Maanteeameti poolt sõiduki liiklusregistris registreerimisega viivitamise, Maksu- ja Tolliameti poolt kaebajalt ja menetlusväliselt isikult teabe küsimise ning liiklusregistris informatiivse märke seadmise õigusvastasuse tuvastamiseks Kaebaja Toomas Kulderknup, esindajad vandeadvokaadid Vahur Kivistik ja Gerly Kask Vastustajad Maanteeamet ning Maksu- ja Tolliamet, ühine esindaja Aiki Meister Tallinna Ringkonnakohtu 20. septembri 2017. a otsus Toomas Kulderknupu kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 28. oktoobri 2016. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu
20.septembri 2017. a otsus Maksu- ja Tolliameti poolt menetlusväliselt isikult kaebajat puudutava teabe küsimise osas.
3.Tunnistada Maksu- ja Tolliameti poolt menetlusväliselt isikult kaebajat puudutava teabe küsimine õigusvastaseks.
4.Jätta ülejäänud osas kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
5.Mõista Maksu- ja Tolliametilt Toomas Kulderknupu kasuks välja menetluskulud 1064 eurot 88 senti. Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
6.Tagastada kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja ostis 2015. a oktoobrikuus Saksamaalt 2012. aastal esmaselt registreeritud sõiduauto. Sõiduk kanti Saksamaa liiklusregistrisse ja kaebaja nimele väljastati sõiduki
3-16-586 registreerimistunnistus. Kaebaja esitas 2016. a jaanuaris Maanteeametile taotluse võtta sõiduk arvele Eesti liiklusregistris.
2.Pärast sõiduki registreerimiseelse ülevaatuse läbimist 26. jaanuaril 2016 selgitas Maanteeamet kaebajale, et kuna tegemist on üsna uue sõidukiga, peab Maanteeamet edastama dokumendid Maksu- ja Tolliametile (MTA) ning seetõttu ei ole sõiduki kohene registreerimine võimalik. Seejärel esitas Maanteeamet sõidukiga seonduvad dokumendid kontrollimiseks MTAle. MTA teavitas kaebajat, et majandus- ja kommunikatsiooniministri 3. märtsi 2011. a määruse nr 19 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord“ (määrus nr 19) § 4 lg 4 p 2 kohaselt peab sõiduki omanik või valdaja esitama sõiduki registreerimiseelseks kontrolliks kontrollijale vajaduse korral sõiduki omandamise või valduse õiguslikku alust tõendavad dokumendid ning sama määruse § 6 lg 5 p 2 järgi tuleb sõiduki registreerimisel esitada sõiduki seaduslikku omandamist tõendavad dokumendid. MTA selgitas, et omandamist ei saa tõendada Saksamaa registreerimistunnistus, millesse isik on kantud kasutajana, mitte omanikuna. Kuna kaebaja esindaja esitatud sõiduki ostuarvel on muudetud sõiduki hind loetamatuks, peab maksuhaldur vajalikuks pöörduda lisateabe saamiseks päringuga sõiduki müüja poole. Seetõttu menetlusaeg pikeneb. Tulenevalt MTA ja Maanteeameti koostööst kasutab Maanteeamet võimalust menetleda registreerimistaotlust vajaduse korral kuni 30 päeva ning küsib seejuures MTA-lt, kas sõiduki eest maksude arvestamisega ning soetus- ja müügidokumentidega, sh arvetega, on kõik korras. Kaebaja järelepärimise peale, kuidas on sõiduki registreerimise menetlus seotud maksuhalduri ülesannete täitmisega, selgitas MTA, et Maanteeamet on volitanud koostöökokkuleppe alusel MTA teenistujaid teatud toiminguid tegema. Sõidukite registreerimise tingimuste täitmise kontrollimine on kaudselt seotud ka maksudega. Maksuseaduste rikkumise ilmnemisel menetleb MTA juhtumeid maksukorralduse seaduse alusel, kuid liiklusregistri toimingute tegemist see asjaolu ei mõjuta.
3.MTA teatas 16. veebruaril 2016 kaebajale, et ta on sõiduki 15. veebruaril 2016 vabastanud ning kaebaja võib minna sõidukit registreerima. Siiski on sõidukile seatud Maanteeameti-siseses infosüsteemis informatiivne märge. Märge ei piira sõiduki kasutamist ega käsutamist, kuid märke seadmise aluseks olevad kriteeriumid ei kuulu avaldamisele. Maanteeamet registreeris
16.veebruaril 2016 kaebajale kuuluva sõiduki liiklusregistris.
4.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada Maanteeameti poolt kaebajale kuuluva sõiduki liiklusregistris registreerimisega viivitamise, MTA poolt kaebajalt ja kolmandalt isikult kaebajat puudutava teabe nõudmise ning Maanteeameti infosüsteemis informatiivse märke seadmise õigusvastasuse ning kohustada Maanteeametit kustutama kaebajale kuuluvale sõidukile seatud informatiivne märge Maanteeameti infosüsteemist. Kohustamiskaebusest kaebaja hiljem loobus. Kaebuse kohaselt viivitas Maanteeamet sõiduki registreerimisega liiklusregistris 25 kalendripäeva. Kaebaja hinnangul viivitas Maanteeamet registritoimingu tegemisega üksnes põhjusel, et toimingu tegemiseks ei saadud maksuhaldurilt nõusolekut. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 1. märtsi 2013. a määrusega nr 16 kinnitatud „Maanteeameti põhimääruse“ (määrus nr 16) §dest 8 ja 9 ei nähtu Maanteeameti pädevust ega kohustust kontrollida ning jälgida maksude arvestamise ja tasumise õigsust. Registritoiminguga viivitamine ei ole põhjendatud isegi olukorras, kus MTA hinnangul võib registrikande taotlejal esineda maksukäitumises riskikriteeriume. Registrimenetlus oleks tulnud läbi viia taotluse esitamise päeval, nagu seda tavapäraselt tehakse. Sõiduki omandamise fakt ei vaja sõiduki arvele võtmisel Eesti liiklusregistris lisakontrolli, sest sõiduk oli juba kaebaja omanduses ja oli kantud 2(11)
3-16-586 Saksamaa liiklusregistrisse. Maanteeameti ja MTA osundatud ebaselgus ostuarvel on ilmselgelt otsitud ega õigusta viivitamist sõiduki arvele võtmisega. MTA-l puudus registritoimingute tegemisel vajalike dokumentide nõudmiseks ja kontrolli teostamiseks pädevus. Sisuliselt on MTA asunud Maanteeameti asemel registritoiminguid tegema. Maanteeamet ei saa oma pädevust koostöökokkuleppega maksuhaldurile delegeerida. Kaebaja suhtes toimus jälgimistegevus. MTA nõudis maksuõiguslikult tähtsust omava teabe esitamist väljaspool maksumenetlust, kuid tugines maksuseaduste asemel MTA ja Maanteeameti koostöökokkuleppele ning määrusele nr 19. MTA ja Maanteeameti vahel sõlmitud koostöökokkulepe ei anna maksuhaldurile volitust anda Maanteeameti asemel isikule korraldusi. Kaebajale on mõistetamatu, milles seisnes temale kuuluva sõiduki ostuarvel kajastatud hinna tähtsus võimaliku maksuriski või omandiõiguse tuvastamise seisukohalt. Kaebaja leiab, et tema sõidukile Maanteeameti-siseses infosüsteemis märke seadmine oli õigusvastane. Igasuguste kaebajat puudutavate märgete tegemiseks, olgu kasvõi haldusorganisisesesse infosüsteemi, peab olema õiguslik alus, vajadus ja põhjendatus. Kaebaja sõidukile märke seadmine ei saa olla mingilgi moel kantud maksuõiguslikust huvist ja sellel puudub ka igasugune muu legitiimne eesmärk. Kaebaja leiab, et sisuliselt on tegemist passiivse elektroonilise jälgimistoiminguga ja märke tõttu võib tekkida tulevases registreerimismenetluses põhjendamatu viivitus.
5.Tallinna Halduskohus jättis 28. oktoobri 2016. a otsusega kaebaja nõude tuvastada MTA poolt kaebajalt ja kolmandalt isikult kaebajat puudutava teabe nõudmise õigusvastasus läbi vaatamata ning kaebuse ülejäänud nõuete osas rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
Maanteeametil puudub määruse nr 16 § 9 kohaselt pädevus kontrollida maksuseaduste täitmist, kuid nimetatud määrus ei välista haldusorganite vahelist koostööd. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 63 lgst 2, halduskoostöö seaduse (HKTS) § 18 lg 1 pdest 1–3 ning liiklusseaduse (LS) § 184 lgst 5 tulenevalt on avalikku ülesannet täitval isikul õigus juurde pääseda andmetele, mis on talle avalike ülesannete täitmiseks vajalikud. Maanteeamet ja MTA on sõlminud koostöökokkuleppe, mille eesmärk on tõhustada meetmeid maksualaste õigusrikkumiste ärahoidmiseks, väljaselgitamiseks ja tõkestamiseks. 2014. aastal sõlmitud koostööleppe p 1.1. alusel teevad Maanteeamet ja MTA koostööd sõidukiomaniku Maanteemetile esitatud andmete täpsustamisel ja teavitamisel. Maanteeamet on volitanud sama kokkuleppe lisas 1 nimetatud MTA teenistujaid tegema täiendavaid päringuid puuduste kõrvaldamiseks ja teavitama sõidukiomanikke sõidukite registreerimise võimalikkusest lähtuvalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §st 15 ja § 40 lgst 1 ning määruse nr 19 § 3 lgst 7. Seega oli MTA-l koosmõjus MKS § 63 lgga 2 ja LS § 184 lgga 5 õigus koguda riigi andmekogudest maksustamise seisukohast tähendust omavaid tehinguid sooritanud isikute identifitseerimist võimaldavaid andmeid ja nende sooritatud tehingute andmeid.
Haldusmenetluses teabe kogumine teiselt haldusorganilt on haldusesisene menetlustoiming, mille iseseisev vaidlustamine ei ole üldjuhul lubatud (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 45 lg 3; Riigikohtu halduskolleegiumi 25. veebruari 2016. a otsus nr 3316915, p 20). Haldusesisese menetlustoiminguga teabe kogumine või edastamine ei saa praegusel juhul kaebaja õigusi lõplikust toimingust sõltumata rikkuda. Asjaolu, et Maanteeamet volitas MTA-d koguma lisatõendeid, ei saa eraldiseisvalt kaebaja õigusi rikkuda, kuna kaebaja ei esitanud Maanteeametile vaidlusaluse sõiduki registreerimisel kõiki määruses nr 19 nimetatud dokumente. Asjaolu, milline ametkond kohustas kaebajat neid tõendeid esitama, ei ole praegusel 3(11)
3-16-586 juhul määrava tähtsusega. Seetõttu tuleb jätta läbi vaatamata kaebaja nõue tuvastada MTA poolt kaebajalt ja kolmandalt isikult kaebajat puudutava teabe nõudmise õigusvastasus.
Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011. a määruse nr 75 „Liiklusregistri pidamise põhimäärus“ (määrus nr 75) § 3 p 21 võimaldab registripidajal kanda sõidukite andmebaasi lisamärkeid. Lisaks oli MTA-l maksukorralduse seaduse ja halduskoostöö seaduse sätete kohaselt volitus paluda Maanteeametil kanda infosüsteemi informatiivne märge, millega tuletada registreerimistoimingut tegevale ametnikule meelde selgituskohustuse täitmist ja teavitada MTA-d andmete edastamisest. Maanteeameti infosüsteemis tehtava informatiivse märke legitiimne eesmärk on takistada Eestisse sõidukeid toonud isikutel teenida nende sõidukite hilisemal võõrandamisel kasu tulumaksu deklareerimata ja maksmata. Kui sõidukit arvele võttes esitatakse sõiduki omandamise aluseks olevad dokumendid, kust nähtub sõiduki hind, on sellise märke tegemine ja teabe kogumine vajalik meede sõiduki võimalikust võõrandamisest saadava kasu kindlaksmääramiseks. Märge võib anda MTA-le signaali teostada üksikjuhtumi kontrolli. Kaebaja suhtes ei toimunud maksumenetlust ega jälitustegevust. Märge ei piiranud selle kehtivuse ajal kaebaja õigust sõidukit kasutada ega käsutada.
Maanteeamet ei ole menetlusega põhjendamatult viivitanud, sest kande tegemist registrisse raskendas kaebaja enda tegevus. Euroopa Nõukogu 29. aprilli 1999. a direktiivi nr 1999/37/EÜ (muudetud Euroopa Nõukogu 23. detsembri 2003. a direktiiviga nr 2003/127/EÜ) kohaselt tunnustavad liikmesriigid teises liikmesriigis välja antud sõiduki registreerimistunnistust sõiduki identifitseerimisel rahvusvahelises liikluses või selle uuel registreerimisel teises liikmesriigis ning registreerimistunnistus annab isikule õiguse sõidukit kasutada, kuid ei tõenda omandiõigust. Kaebaja ei esitanud Maanteeametile koos taotlusega sõiduki omandiõigust tõendavaid dokumente. Hiljem esitas kaebaja vaidlusaluse sõiduki omandamise õiguslikku alust tõendava dokumendina arve nr 1142, millel oli sõiduki hind musta markeriga maha tõmmatud ja loetamatuks muudetud. Registrikande tegemisel ei ole hinna olemasolu arvel küll määrava tähtsusega, kuid kaebajal oli kohustus esitada Maanteeametile sõiduki omandiõigust tõendav dokument tervikuna.
Liiklusseadus ega selle alusel antud õigusaktid ei sätesta tähtaega, mille jooksul tuleb sõiduk liiklusregistrisse kanda, mistõttu lähtub Maanteeamet haldusmenetluse üldpõhimõtetest. Üldjuhul vaadatakse sõiduki registreerimiseks esitatud taotlus läbi ja tehakse kanne liiklusregistrisse 30 päeva jooksul. Praktikas on see haldusmenetlus aga palju kiirem – registreerimiskanne võidakse teha isegi taotluse esitamise päeval. Sellega, et kaebaja jättis (hinda mittevarjavat) omandiõigust tõendava dokumendi esitamata, põhjustas ta ise viivituse sõiduki registrisse kandmisel, mistõttu on tema väited haldusmenetluse venitamise kohta alusetud. Vastustajad lahendasid sõiduki registreerimistaotluse mõistliku aja jooksul.
6.Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus täies ulatuses rahuldada või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule.
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. septembri 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
Ehkki halduskohus on jätnud kaebaja ühe nõude ‒ tuvastada MTA poolt kaebajalt ja kolmandalt isikult kaebajat puudutava teabe nõudmise õigusvastasus – kohtuotsuse resolutsioonis läbi vaatamata, nähtub otsuse punktist 28, et kohus on andnud sellele nõudele 4(11)
3-16-586 siiski ka sisulise hinnangu. Olukorras, kus dokumendi esitamise nõue tulenes kaebajale õigusaktist, ei saa kaebaja subjektiivseid õigusi eraldiseisvalt rikkuda see, kas seda dokumenti nõuab kaebajalt Maanteeamet (kes on selleks pädev määruse nr 19 § 3 lg 7 alusel) või MTA (kes on selleks pädev HKTS § 18 lg 1 pde 1‒3, LS § 184 lg 5 ja koostöökokkuleppe pde 1.1 ja 1.2 alusel nende koosmõjus). MTA ei ole nõudnud kaebajalt ühtegi dokumenti, mis poleks olnud sõiduki registreerimismenetluses vajalik. Maanteeamet ei andnud üle kogu kontrollipädevust, vaid on MTA-le andnud volituse teha sõidukiomanikele lisapäringuid ja neid teavitada. Sõidukite registrisse kandmiseks teabe kogumine ei tähenda MTA-le täiendavate volituste andmist, vaid Maanteeameti pädevust realiseeriti MTA üksikute teenistujate kaudu. Tegemist on haldusorganite vahelise koostööga, mis ei koorma sõidukit liiklusregistris registreerida soovivat isikut ega piira tema õigusi.
Maanteeameti viivitust registrikande tegemisel ei saa pidada õigusvastaseks. Kaebaja esitatud sõiduki Saksamaal väljastatud registreerimistunnistus ei tõendanud kaebaja omandiõigust. Asjaolu, et arvel viidati Saksamaa käibemaksuseadusele (§ 25a UStG), võis panna MTA põhjendatult oletama, et sõiduk on tegelikult soetatud äriühingule erikorra alusel. Registreerimistoimingu tegemisega viivitamise põhjustas omandiõiguse väljaselgitamine.
Maanteeameti-sisesesse infosüsteemi kantud õigusliku tähenduseta informatiivne märkus ei puutunud kuidagi kaebaja subjektiivsetesse õigustesse, sest see ei takistanud tal sõidukit kasutada ega käsutada, mistõttu ei piiranud see tema omandiõigust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub alama astme kohtute otsused tühistada, kaebuse rahuldada ja mõista vastustajalt välja kaebaja kantud menetluskulud. Kassaatori põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
Kaebuse nõue ei saa olla üheaegselt resolutiivosaga läbi vaatamata ja otsuse põhjendustes läbi vaadatud. Lisaks ei kontrollinud ringkonnakohus halduskohtu otsust kõigis olulistes aspektides, rikkudes nii HKMS § 197 nõudeid.
Kohtud on ebaõigesti hinnanud ja tõlgendanud Maanteeameti ja MTA vahelist koostöökokkulepet, MKS § 63 lgt 2, LS § 76 ja § 173 lgt 2 ja selle alusel antud määrusi, samuti faktilisi asjaolusid, mille kohta tehtud järeldused ei haaku olemuslikult asja lahendamisel tähtsust omavate asjaoludega.
MTA kogus andmeid Maanteeameti volituse alusel Maanteeameti registritoimingute raames. MTA kogutud teave ei asunud riigi andmekogus, vaid nende esitamist nõuti kaebajalt ning kolmandalt isikult. Seega ei ole kohtute viide MKS § 63 lgle 2 asjakohane. MTA tegevus ei ole käsitatav haldusesisese menetlustoiminguna, sest selle mõju on suunatud haldusvälisele isikule. Üks haldusorgan ei saa riigisiseses halduses oma pädevust üle anda teisele haldusorganile, sh ka mitte halduskoostöö seaduse alusel. Maanteeametil puudus HKTS § 18 lg 1 pdes 1–3 sätestatud alus ametiabi saamiseks MTA-lt. Kohtud ei ole analüüsinud, kas MTA nõudis maksuõiguslikku või registriandmete menetlemiseks vajalikku teavet ja kas Maanteeameti haldusülesannete täitmiseks MTA ametniku küsitud andmed olid registritoimingu tegemisel olulised.
Maanteeametil ei olnud sisulisi takistusi registreeringu tegemiseks pärast sõiduki tehnoülevaatuse tegemist ja 28. jaanuaril 2016 sõiduki omandiõigust kinnitava arve esitamist. 5(11)
3-16-586 Sõiduki soetamishind ei oma registreerimisel ja omandiõiguse tuvastamisel tähtsust, mistõttu ei takistanud tehinguhinna varjamine sõiduki registreerimiskande tegemist. Olukorras, kus Maanteeametil kui pädeval asutusel ei tekkinud esitatud dokumentide kohta küsimusi ega pretensioone, ei saanud ta registritoimingu tegemisega viivitamist põhjendada sellega, et ta ootab teise haldusorgani heakskiitu. Seega puudus takistus sõiduki registreerimiseks ja Maanteeameti viivitus oli õigusvastane.
8.5.Asjaolu, et liiklusregistri pidamise põhimääruses ei ole täpsustatud, mis laadi lisamärkeid võib sõidukite andmebaasi kanda, ei tähenda, et liiklusregistrisse võiks teha igasuguste andmetega märkeid. Registrisse kantavad lisamärked saavad tuleneda vaid määruse nr 75 § 10 lgs 3 loetletud dokumentidest. Kuna Maanteeameti ja MTA vaheline koostööleping ei kuulu määruse nr 75 § 10 lgs 3 nimetatud dokumentide hulka, ei ole informatiivse märke tegemiseks õiguslikku alust.
9.Vastustajad paluvad ühises vastuses kassatsioonkaebusele jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Nende vastuväited on kokkuvõtlikult järgmised.
Haldus- ja ringkonnakohus ei ole menetlusnõudeid rikkunud. Halduskohus kontrollis, kas kaebajalt teabe nõudmise kui menetlustoimingu peale esitatud tuvastamiskaebus oli lubatav ning kas see rikkus eraldiseisvalt kaebaja õigusi. Kuna halduskohus leidis, et see menetlustoiming ei saanud kaebaja õigusi rikkuda, jättis ta tuvastamisnõude läbi vaatamata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu põhjenduste ja järeldustega. Seepärast ei olnud halduskohtu kõigi seisukohtade kordamine vajalik.
9.2.Kohtud on jätnud õigesti läbi vaatamata kaebaja nõude tuvastada MTA poolt kaebajalt ja kolmandalt isikult kaebajat puudutava teabe nõudmise õigusvastasus. Maanteeamet realiseerib oma pädevust üksikute MTA teenistujate kaudu, sest neil on suurem kogemus ja kompetents eristada moonutatud andmetega või võltsimiskahtlusega dokumente tõestest dokumentidest. Seetõttu saavad nad hinnata dokumentatsiooni sisulist nõuetelevastavust kiiremini ja põhjalikumalt.
9.3.Maanteeamet ei ole sõiduki liiklusregistris registreerimisega õigusvastaselt viivitanud, sest kaebaja ei esitanud Maanteeametile sõiduki registreerimiseelse tehnonõuetele vastavuse kontrolli käigus 26. jaanuaril 2016 ega MTA-le 28. jaanuaril 2016 nõuetekohast sõiduki omandiõigust tõendavat dokumenti. Osaliselt kaetud andmetega arve esitamist ei saa pidada nõuetekohaseks dokumendiks.
9.4.Maanteeamet kui liiklusregistri pidaja võib teise asutuse taotlusel teha liiklusregistri andmebaasi lisamärkeid. Lisaks sõiduki kasutamise või käsutamise piirangutele ja muudele erimärkustele võib andmebaasi kanda ka muud asjakohast teavet sõiduki ja sellega seotud isikute kohta, seda nii sõiduki omaniku või muu õigustatud isiku taotlusel kui ka registripidaja enda algatusel.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium annab esmalt hinnangu kaebaja kaebeõigusele ja MTA teenistujate menetlustoimingute õiguspärasusele (I), seejärel võtab seisukoha, kas Maanteeamet viivitas kaebajale kuuluva sõiduki liiklusregistris registreerimisega õigusvastaselt (II), ja käsitleb Maanteeameti infosüsteemis informatiivse märke seadmise õigusvastasuse tuvastamise nõuet (III). Seejärel vastab kolleegium kassaatori väitele menetlusnormide rikkumise suhtes, lahendab kassatsioonkaebuse ja jaotab menetluskulud (IV). 6(11)
3-16-586 I
11.Halduskohus jättis HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata kaebaja nõude tuvastada MTA poolt kaebajalt ja menetlusväliselt isikult kaebajat puudutava teabe nõudmise õigusvastasus. Kolleegium nõustub haldus- ja ringkonnakohtu seisukohaga, et kaebajal puudub kaebeõigus MTA teenistujate poolt sõiduki registreerimise menetluses kaebajalt tema sõiduki seaduslikku omandamist tõendava teabe küsimise vaidlustamiseks. Küll aga on kaebajal õigus vaidlustada seda, et MTA teenistujad pöördusid tema sõiduki seaduslikku omandamist tõendava teabe saamiseks menetlusvälise isiku poole.
HKMS § 45 lg 3 näeb ette, et menetlustoimingu peale võib ilma haldusakti või lõpliku toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust, või kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise. Praeguses asjas küsiti kaebajalt sõiduki seaduslikku omandamist tõendavat dokumenti. Kaebajat ei kohustatud selleks haldusaktiga. Kuna kaebajal ei olnud kohustust MTA teenistujate päringule vastata, oli tal võimalus jätta teave esitamata. Sel juhul pidi kaebaja siiski arvestama võimalusega, et Maanteeamet keeldub dokumendi esitamata jätmise tõttu LS § 77 lg 1 p 1 alusel sõidukit registreerimast. Kaebaja õiguste riive kaasnenuks siis, kui Maanteeamet oleks sõiduki registreerimisest keeldunud. Keeldumise peale oleks kaebaja saanud esitada vajadusel kaebuse. Seepärast puudub kaebajal MTA teenistujate poolt sõiduki registreerimise menetluses kaebajalt tema sõiduki seaduslikku omandamist tõendava teabe küsimise vaidlustamiseks kaebeõigus.
12.Seevastu menetlusväliselt isikult kaebaja kohta teabe küsimine riivab kaebaja informatsioonilist enesemääramisõigust sõltumata registreerimismenetluse lõpptulemusest, muu hulgas põhjusel, et kaebajal puudub võimalus otsustada haldusorganile esitatavate andmete sisu üle. Kolleegium rõhutab, et ka maksumenetluses on maksuhalduri võimalused menetlusväliselt isikult teabe kogumiseks seadusega piiratud (MKS § 61). Lisaks HKMS § 45 lgs 3 sätestatule peab tuvastamiskaebuse esitamine olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 38 lg 4). Kaebaja on kaebuses selgitanud, et ta soovib ära hoida MTA samasugust praktikat tulevikus, sest see võib mõjutada kaebaja õigusi mõne muu sõiduki omandamisel või olemasoleva sõiduki võõrandamisel. Kolleegium leiab, et tuvastamiskaebust saab pidada kaebaja esitatud põhjenduse alusel tema õiguste kaitseks praeguses kohtuvaidluses vajalikuks. Seega on tal MTA teenistujate poolt menetlusväliselt isikult kaebaja sõiduki seaduslikku omandamist tõendava teabe küsimise vaidlustamiseks kaebeõigus.
13.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebajale kuuluva sõiduki registreeris Maanteeamet. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et enne kaebaja sõiduki registreerimist pöördusid sõiduki registreerimisega seotud küsimustes menetlusvälise isiku poole MTA teenistujad. Senises kohtumenetluses pole aga lahendatud küsimust, kas MTA teenistujad võisid kaebaja sõiduki registreerimise menetluse käigus menetlusväliselt isikult andmeid küsida.
14.LS § 76 lg 7 esimese lause kohaselt teeb mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise toimingu või sellest keeldumise otsuse ning nendega seonduvad registritoimingud Maanteeamet. Maanteeamet ja MTA on selgitanud, et MTA teenistujate tegevuse aluseks oli 18. augustil 2014 jõustunud Maanteeameti ja MTA vaheline koostöökokkulepe nr 1400392/017. Selle kohaselt on 7(11)
3-16-586 MTA huviks tõhustada sõidukite võõrandamisel maksude laekumist. Vastavalt kokkuleppe ple 1.1. teevad Maanteeamet ja MTA koostööd sõidukiomaniku Maanteeametile esitatud andmete täpsustamisel ja teavitamisel. Kõrgendatud huvi objektiks on 2009. aastal ja hiljem kasutusele võetud esmaselt Eestis registreerida soovitavad sõiduautod ja automüügiplatsidel kontrollitud sõidukid. Tuginedes määruse nr 16 § 12 ple 9, volitas Maanteeamet koostöölepingu lisas 1 nimetatud MTA teenistujaid (volitatud isikuid) tegema sõidukiomanikele täiendavaid päringuid puuduste kõrvaldamiseks ja teavitama sõidukiomanikke sõidukite registreerimise võimalikkusest lähtuvalt HMS §st 15 ja § 40 lgst 1 ning määruse nr 19 § 3 lgst 7 (koostöölepingu p 1.2.). Koostöölepingu p 2.1.1. järgi on volitatud isikul õigus teha suulisi ja kirjalikke päringuid Maanteeameti nimel, kuid punktides 2.1.2. ja 2.1.3. on täpsustatud, et päringuid on lubatud teha üksnes määruse nr 19 alusel, üksnes kõrgendatud huvi pakkuvate sõidukite kohta ja üksnes lepingu lisas 2 toodud juhtumite korral.
15.Kui seaduses või määruses ei ole sätestatud teisiti, määratakse HMS § 8 lg 2 kohaselt haldusmenetluses haldusorgani nimel tegutsevad isikud haldusorganisiseselt. Kui tegemist ei ole üksikisikust koosneva haldusorganiga, võib haldusorgani nimel tegutsemiseks volitada iga isikut, kes kuulub haldusorgani organisatsioonilisse struktuuri (vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus haldusasjas nr 3311312, p 20). VVS § 41 lg 5 teise lause kohaselt ei või valitsusasutused delegeerida nende pädevusse antud õigusi ja kohustusi teistele riigi- või omavalitsuse asutustele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti või kui seda ei näe ette seaduse alusel sõlmitud haldusleping. Kuna seadus ei sätesta Maanteeametile LS § 76 lgs 7 sätestatud pädevuse edasivolitamise õigust, ei võinud Maanteeamet volitada MTA teenistujaid Maanteeameti nimel menetlustoimingute tegemiseks.
16.Õiguslik alus menetlustoimingute sooritamiseks võib lisaks konkreetset haldusmenetlust reguleerivatele normidele tuleneda ka ametiabi käsitlevatest sätetest. Nii näiteks võib haldusorgan HKTS § 18 lg 1 pde 4 ja 5 kohaselt taotleda teiselt haldusorganilt ametiabi, kui haldusorgan ei saa mingil põhjusel akti anda või toimingut sooritada või kui ametiabi kasutamine on majanduslikult oluliselt soodsam. Kolleegiumi hinnangul on Maanteeameti ja MTA vahel sõlmitud koostöökokkulepe käsitatav haldusesisese kokkuleppena, milles lepiti kokku ametiabi andmise üldine raamistik (nt ametiabi andmise juhtumite üldkirjeldus, toimingute sisu ja ametiabi andvad isikud). Olemuselt on niisugune kokkulepe sarnane halduseeskirjaga, mis abistab ressursside planeerimisel ja töö korraldamisel, kuid ei väära samal ajal kohustust igal konkreetsel juhul hinnata, kas seaduses sätestatud ametiabi eeldused on täidetud. Maanteeametil on määruse nr 19 § 3 lg 7 alusel õigus kontrollida esitatud andmete õigsust enne registritoimingu tegemist, tehes vajadusel järelepärimisi, või muul viisil, samuti kontrollida ja täpsustada andmeid päritoluriigi registreerimistunnistuse välja andnud asutusest. Vastustajad on vastuses kassatsioonkaebusele selgitanud, et MTA teenistujatel on suurem kogemus eristada tõestest dokumentidest moonutatud andmetega või võltsimiskahtlusega dokumente ning nad saavad seetõttu dokumentatsiooni sisulist nõuetelevastavust kiiremini ja põhjalikumalt hinnata. Kolleegium leiab, et MTA teenistujate kaasamine ametiabi korras võib HKTS § 18 lg 1 pde 4 ja 5 alusel olla mõnel juhul põhjendatud, sest määruse nr 19 § 6 lg 6 kohaselt peab taotleja esitama sõiduki registreerimisel andmed riigilõivu ja maksu tasumise kohta, kui nende tasumine on seaduses ette nähtud. Ka praeguses asjas selgitas MTA teenistuja 1. veebruari 2016. a vastuses kaebajale, et Maanteeamet küsib MTA-lt koostöö raames muu hulgas seda, kas sõiduki eest maksude arvestamisega on kõik korras. Vastustajad ei ole siiski selgitanud, kuidas seondus 8(11)
3-16-586 ostuarve küsimine maksu tasumise kontrollimisega, sest ilmselgelt ei olnud kaebaja sõiduk uus transpordivahend KMS § 2 lg 7 p 3 tähenduses, mille soetamisel teisest liikmesriigist tuleb tasuda KMS § 38 lgs 4 sätestatud korras käibemaks. HMS § 38 lg 1 kohaselt on haldusorganil õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt ning muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. Siiski puudus MTA-l praegusel juhul tegelik vajadus pöörduda teabe saamiseks menetlusvälise isiku poole. Sõiduki registreerimist taotleval isikul on kohustus esitada koos taotlusega vajadusest lähtuvalt muu hulgas sõiduki seaduslikku omandamist tõendavad dokumendid (määruse nr 19 § 6 lg 5 p 2). Kuna kaebaja jättis nõutud dokumendi esitamata, pidanuks Maanteeamet määrama talle selle puuduse kõrvaldamiseks tähtaja (HMS § 15 lg 2) ning selgitama, et dokumendi esitamata jätmisel keeldub Maanteeamet sõiduki registreerimisest (LS § 77 lg 1 p 1). Olukorras, kus haldusorgani jaoks oli selge, et kaebaja ei soovinud haldusorgani küsitud andmeid esitada, ei olnud soodustava mõjuga toimingu sooritamise menetluse käigus menetlusvälise isiku poole pöördumine põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt oli MTA poolt menetlusväliselt isikult kaebaja sõidukit puudutava teabe küsimine õigusvastane. II
17.Seoses kaebaja nõudega tuvastada Maanteeameti viivituse õigusvastasus on menetlusosalised eriarvamusel küsimuses, kas viivituse põhjustas kaebaja või Maanteeamet.
18.Kohtuasja materjalidest nähtub, et sõiduki registreerimine viibis eelkõige põhjusel, et kaebaja ei esitanud kohe ostuarvet ja esitas arve hiljem nii, et andmed olid osaliselt varjatud. Kaebaja sõiduk registreeriti viivituseta pärast seda, kui selgus ostuarves varjatud andmete sisu (ostuhind). Maanteeamet ei pidanud aktsepteerima sõiduki omandamist tõendavaid dokumente, mis olid esitatud mittetäielikul kujul, ega registreerima nende alusel sõidukit, eirates määruse nr 19 § 6 lg 5 p 2 ja § 3 lgt 7. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust rahuldada kassatsioonkaebust osas, milles taotletakse Maanteeameti viivituse õigusvastasuse tuvastamist. III
19.Kaebaja on esitanud ka nõude tuvastada Maanteeameti infosüsteemis informatiivse märke seadmise õigusvastasus. Asja materjalidest nähtuvalt on liiklusregistri sõidukite andmebaasi tehtud märge kaebaja sõiduki registreerimismenetluse käigus. Selles sisaldub MTA teavitus, et sõiduki võib registreerida kaebaja või muu isiku nimele ja Maanteeametil tuleb klienti teavitada dokumentide kättesaadavaks tegemisest MTA-le. Samuti määrati märkes kindlaks selle kehtivusaeg. Seega toimus teabevahetus riigiasutustele pandud avalike ülesannete täitmise eesmärgil. Sellise informatiivse märke tegemine on haldusesisene menetlustoiming.
20.Kolleegium leiab, et selle nõude osas ei ole HKMS § 45 lgs 3 sätestatud kaebeõiguse eeldused täidetud. Kaebaja ei ole väitnud, et märkega oleks seatud tema sõiduki kasutamisele või käsutamisele piiranguid (LS § 184 lg 7), et talle oleks keeldutud tagamast tasuta juurdepääsu kõikidele temaga seotud registriandmetele (LS § 184 lg 2) või et liiklusregister sisaldaks kaebaja kohta ebaõigeid andmeid (IKS § 21 lg 1). Kaebaja pole väitnud ka muude õiguste rikkumist. Seepärast nõustub kolleegium haldus- ja ringkonnakohtu seisukohaga, et praeguses asjas puudub kaebajal liiklusregistrisse kantud märke vaidlustamiseks kaebeõigus. IV 9(11)
3-16-586
21.Kolleegium nõustub vastustajate seisukohaga, et kohtud ei rikkunud muid menetlusnorme. Halduskohus jättis läbi vaatamata kaebaja nõude tuvastada MTA poolt kaebajalt ja menetlusväliselt isikult teabe nõudmise õigusvastasus. Nähtuvalt halduskohtu otsuse pdest 28 ja 29 ei võtnud halduskohus seisukohta, kas MTA rikkus teabe nõudmisega kaebaja õigusi. Seepärast ei ole väide selle nõude sisulise läbivaatamise kohta põhjendatud. Lisaks leiab kaebaja, et ringkonnakohus ei kontrollinud halduskohtu otsust kõigis olulistes aspektides ja jättis apellatsioonkaebuse enamikule väidetele vastamata. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus analüüsinud apellatsioonkaebuse väiteid piisava põhjalikkusega. Samuti märkis ringkonnakohus Maanteeameti vastu esitatud nõuete kohta vastavalt HKMS § 201 lgle 4, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. Sel juhul ei ole nende kordamine vajalik.
22.Eeltoodust lähtudes tuleb kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kolleegium tühistab HKMS § 230 lg 5 p 5 alusel halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuse menetlusväliselt isikult teabe küsimise osas. Kolleegium teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab kaebaja nõude tuvastada kaebaja sõiduki registreerimise menetluses MTA poolt menetlusväliselt isikult kaebajat puudutava teabe küsimise õigusvastasus. Ülejäänud osas jääb kassatsioonkaebus rahuldamata.
23.Kaebaja taotles halduskohtus 2910 euro 5 sendi suuruse menetluskulu väljamõistmist. Menetluskulud koosnesid taotluse järgi õigusabikuludest (2895 eurot 5 senti) ja tasutud riigilõivust (15 eurot). MTA vaidles kaebaja õigusabikulude taotlusele vastu, leides, et kaebaja ei ole nõuetekohaselt tõendanud advokaadibüroo arve tasumist. Panga maksekorraldus näitab, et õigusabikulud on kandnud advokaadibüroo pangakontole advokaadibüroo assistent oma isiklikult kontolt ja märkinud selgituseks, et tegemist on kaebaja tehtud sularaha sissemaksega. Kolleegiumi hinnangul tõendab kirjeldatud maksekorraldus küll kaudselt, kuid piisava kindlusega, et kaebaja on õigusabikulud kandnud. Kaebaja halduskohtus kantud menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud. Apellatsioonimenetluses taotles kaebaja ringkonnakohtus kantud menetluskulude väljamõistmist. Kaebaja esitas ringkonnakohtule riigilõivu tasumist tõendava maksekorralduse (15 eurot), kuid ei esitanud ringkonnakohtu määratud tähtajaks menetluskulude nimekirja ega muid kuludokumente. Seetõttu jäävad apellatsiooniastme võimalikud õigusabikulud kaebaja kasuks välja mõistmata (HKMS § 109 lg 1 neljas lause). Kassatsioonimenetluses palus kaebaja vastustajatelt menetluskuludena välja mõista kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjoni 25 eurot ja õigusabikulu 1334 eurot 46 senti. Kaebaja on lugenud kautsjoni ekslikult teiselt menetlusosaliselt väljamõistetavate kulude hulka (HKMS § 107 lgd 4 ja 8). Kolleegiumi hinnangul tõendavad arved ja arvete tasumise kohta esitatud pangakonto väljavõtted, et õigusabikulud on kantud. Arvestades asja sisu ja mahtu, on kaebaja kassatsiooniastmes kantud menetluskulud vajalikud ja põhjendatud. Kolleegium rahuldab kaebuse ligikaudu 1/4 ulatuses ja arvestab kaebuse rahuldamise proportsiooni menetluskulude jagamisel. Maksu- ja Tolliametilt tuleb kaebaja kasuks välja mõista halduskohtus (2910 eurot 5 senti), ringkonnakohtus (15 eurot) ja Riigikohtus (1334 eurot 46 senti) kantud kuludest 25%. Vastustajad on palunud kaebaja menetluskulude väljamõistmise korral mõista need välja Maksu- ja Tolliametilt. Kuna kaebuse rahuldatud osa puudutab Maksuja Tolliameti tegevust, mõistab Riigikohus Maksu- ja Tolliametilt menetluskuludena kaebaja kasuks välja 1064 eurot 88 senti.
10(11)
3-16-586
24.Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonkaebuses esitatud taotluse järgi (maksja rekvisiitide alusel). (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.