Maksuõigus › Muud maksumenetluses tehtud korraldused ja otsused (v.a maksuotsused)

3-16-586 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

XXXXXX.

3-16-586 Ringkonnakohtu 22.04.2015 otsus nr 3-14-50119; Riigikohtu 25.02.2016 otsus nr 3-3-1-6915). MTA tegevus kontrollimenetluse väliselt kaebajalt ja kolmandalt isikult teabe kogumisel oli õigusvastane. Maksuhalduri 01.02.2016 ja 03.02.2016 vastustest nähtub, et maksuhaldur nõudis kaebajalt ja kolmandalt isikult tõendite esitamist maksumenetluse väliselt, ähvardades vastasel juhul pidada sõiduki registreerimist kinni (faktiliselt ka pidas) ning seades sõiduki registreerimise sõltuvusse vastuste andmisest. Maksuhaldur nõudis kaebajalt ja kolmandatelt isikutelt nn maksuõiguslikult tähtsust omavate tõendite esitamist mitte maksuseaduste alusel, vaid majandus- ja kommunikatsiooniministri 03.03.2011 määruse nr 19 (määrus nr 19) ja haldusorganite koostöökokkulepete alusel. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 63 lg-st 2 tulenev õigus küsida maksustamise seisukohast tähendust omavat teavet on maksuhalduril alles olukorras, kus ta on alustanud konkreetset kontrollimenetlust (üksikjuhtumi kontrolli või revisjoni). Mõistetamatu on, milles seisnes kaebajale kuuluva sõiduki soetusarvel kajastatud soetussumma tähtsus võimaliku maksuriski või omandiõiguse tuvastamisel. Omandamise fakt ei ole sõiduki Eesti liiklusregistrisse arvele võtmise registritoimingu puhul täiendavat kontrollimist vajav (sõiduk juba oli kaebaja omanduses ja kantud Saksamaa liiklusregistrisse). Maanteeameti Saue liiklusbüroo, kes on kaebaja esitatud dokumentatsiooni üle vaadanud, ei ole kordagi informeerinud teda täiendavate dokumentide esitamise vajalikkusest. Maksuhaldur on teadlik, et kaebaja on füüsilise isikuna kõnealuse sõiduki soetanud oma isiklikuks tarbeks ning tegemist ei ole käibemaksuseaduse (KMS) § 2 lg 7 mõttes uue transpordivahendiga. Seega pidi maksuhaldurile olema Maanteeametilt 22.01.2016 infovahetuse korras laekunud teabe valguses arusaadav, et antud tehinguga ei saa kaasneda maksuriski. Igasugune kaebajat puudutav tegevus maksuhalduri ja Maanteeameti vahelises infovahetuses (sh märgete seadmisel) peab olema kantud olulisest avalikust huvist kindlustada maksude tõhus laekumine riigieelarvesse. Kaebajale teadaolevalt ei ole seatud märkel mingisugust legitiimset eesmärki. Seda ei ole selgitanud ka maksuhaldur. Sisuliselt viiakse kaebaja suhtes läbi jälgimistegevust. Maanteeameti ja MTA vastustes kajastatud seisukohti arve ebaselguse osas pole vastustajad varasemas menetluses väljendanud ja need on ilmselgelt otsitud. MTA on kogu kaebajaga peetud kirjavahetuse vältel korduvalt märkinud, et tegemist on ostu-müügi või soetusarvega. Seega ei saa vaidlust olla selles, et justkui arve nr 1142 puhul poleks arusaadav, mis tehingut kajastava arvega tegemist oli. Eluliselt usutav ei ole, et kaebaja esitatud arve oleks vastustajatele olnud niivõrd uudne, et sellest ei olnud võimalik mõista tehingu sisu. Kaebaja poolt vastutajatele edastatud soetusarvel nr 1142 on sõnaselgelt lahti kirjutatud, et tegemist on müügitehingu arvega. Maksuhaldurile „ebakindlust valmistanud seadusesätete“ puhul oli tegemist müüja viidetega Saksamaa käibemaksuseaduse §-le 25a. Eksitav on vastustajate väide, mille kohaselt viibis sõiduki registrisse kandmine, kuna kaebaja ei esitanud korrektsete andmetega sõiduki soetusdokumente. Kogu kirjavahetuse vältel soovis kaebaja maksuhalduri käest saada selgitust, missuguse menetluse raames maksuhaldur soovib tehingu hinda teada ja missugune seos on tehingu hinnal registrikande tegemisel ja omandiõiguse tõendamisel. Maksuhaldur ühtegi adekvaatset vastust ei andnud. Maanteeamet ei olnud huvitunud ega palunud koostöökorras soetusarve maksuõiguslikku küsimust kontrollida. Oma pädevust ei saa maksuhaldur lepingu alusel maanteeametile delegeerida ega ka vastupidi.

3(11)

3-16-586

3-16-586 selgitamiskohustust. Nimetatu ilmneb ka edasise asjaajamise käigust, kus MTA-l õnnestus 12.02.2016 telefoni teel ilma rahvusvahelise päringuta vajalik teave saada ning pärast seda oli kaebajal ka võimalik sõiduk registrisse kanda. MTA rakendas teabe saamiseks kiireimat võimalikku meetodit ning kaebuse etteheited kolmandalt isikult teabe nõudmise õigusvastasusest on asjakohatud. Haldusorganite infovahetus nende omavahelise koostöö käigus konkurentsikeskkonna parandamiseks on õiguspärane tegevus ning kaebaja väited, nagu oleks tegemist tema vastu suunatud jälitustegevusega, on alusetud. MTA on kaebajale selgitanud, et märge ei takista tema edasisi tehinguid sõidukiga ega too kaasa viivitusi registrikannete tegemisel. Märke eesmärk on seotud maksuriskide hindamisega edaspidiste tehingute seisukohalt. Märge on üksnes MTA teavitamine juba toimunud ja registrisse kantud tehingust ning see ei saa iseenesest kaebaja õigusi rikkuda. Kaebaja kohtule esitatud arve nr 1142 tõlge on eksitav. Näiteks on kaebajale esitatud arve tõlkes tõlgitud käsikirjaline märkus „Betrag in bar erhalten“ eesti keelde „Ostusumma on saadud kätte sularahas“. MTA-le teada olevalt ei tähenda saksakeelne väljend „betrag“ mitte sõna „ostusumma“, vaid üksnes sõna „summa“. See aga mõjutab oluliselt arvest tehtavaid järeldusi arvelt nähtava tehingu sisu kohta. Kaebaja tõlkeversioonist on võimalik tehingu sisu osas aru saada ka teisiti, sest ka näiteks teenuseid ostetakse.

3-16-586 lubatavust. MKS § 63 lg 2 sätestab, et riiklike maksude maksuhalduril on õigus saada tasuta riigi andmekogu vastutavalt või volitatud töötlejalt taotluses näidatud perioodil maksustamise seisukohast tähendust omavaid tehinguid sooritanud isikute identifitseerimist võimaldavaid andmeid ning nende poolt sooritatud tehingute andmeid. Halduskoostöö seaduse (HKTS) § 18 lg 1 p-de 1‒3 kohaselt võib haldusorgan taotleda teiselt haldusorganilt ametiabi, kui haldusülesande täitmiseks vajaliku akti andmine või toimingu sooritamine ei ole tema pädevuses; haldusülesande täitmiseks on vaja andmeid, mis haldusorganil puuduvad või mida haldusorgan ei ole võimeline välja selgitama või haldusülesande täitmiseks on vaja teise haldusorgani valduses olevaid dokumente või muid tõendeid. LS § 184 lg 5 kohaselt on riigija kohaliku omavalitsuse asutusel, notaril, kohtutäituril, abipolitseinikul ja samuti liikluskindlustuse seaduse §-s 10 nimetatud liikluskindlustuse fondil õigus juurde pääseda seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks vajalikele andmetele. Riigiga või kohaliku omavalitsusega sõlmitud halduslepingu alusel avalikku ülesannet täitval isikul on õigus juurde pääseda andmetele, mis on talle vajalikud avalike ülesannete täitmiseks. Lisaks on MTA ja Maanteeamet sõlminud 28.01.2013 koostöökokkuleppe nr 14-00392/017 (koostöökokkulepe), mis jõustus 18.08.2014 ning on sõlmitud tähtajatult. Koostöökokkulepe on sõlmitud eesmärgiga tõhustada meetmeid maksualaste õigusrikkumiste ärahoidmiseks, väljaselgitamiseks ning tõkestamiseks. Koostöökokkuleppe p 1.1. alusel teevad Maanteeamet ja MTA koostööd sõidukiomaniku Maanteeametile esitatud andmete täpsustamisel ja teavitamisel. Kõrgendatud huvi all on 2009. a ja hiljem kasutusele võetud esmaselt Eestis registreerida soovitavad sõiduautod ja automüügiplatsidel kontrollitud sõidukid. Maanteeamet volitab lisas 1 nimetatud MTA teenistujaid tegema sõidukiomanikele täiendavaid päringuid puuduste kõrvaldamiseks ja teavitama sõidukiomanikke sõidukite registreerimise võimalikkusest lähtuvalt HMS §-st 15 ja § 40 lg-st 1 ning määruse nr 19 § 3 lg-st 7. Kaebajaga seonduvaid materjale menetlesid kontrolliosakonna revident Ita Froš ning juhtivrevident Siim Tamm, kes on kantud koostöökokkuleppe lisa nr 1 volitatud isikute nimekirja. Seega on MTA-l õigus koguda MKS § 63 lg 2 alusel riigi andmekogudest maksustamise seisukohast tähendust omavaid tehinguid sooritanud isikute identifitseerimist võimaldavaid andmeid ning nende sooritatud tehingute andmeid. Sellisteks andmeteks on ka liiklusregistris olev informatsioon (vt LS § 184 lg 5). Haldusmenetluses teabe kogumine teiselt haldusorganilt on haldusesisene menetlustoiming, mille iseseisev vaidlustamine ei ole üldjuhul lubatud (Riigikohtu halduskolleegiumi 25.02.2016 otsus nr 3-3-1-69-15, p 20; HKMS § 45 lg 3). Haldusesisese menetlustoiminguga teabe kogumine või edastamine ei saa kaebaja õigusi lõplikust toimingust sõltumata rikkuda. Fakt, et Maanteeamet on volitanud MTA-d koguma täiendavaid tõendeid, ei saa rikkuda eraldiseisvalt kaebaja õigusi, kuna kaebaja ei esitanud Maanteeametile vaidlusaluse sõiduki registreerimisel kõiki määruse nr 19 § 4 lg-s 4 nimetatud dokumente. Asjaolu, milline ametkond kohustas kaebajat vastavaid tõendeid esitama, ei oma praegusel juhul määravat tähtsust. Seetõttu tuleb jätta läbi vaatamata kaebaja nõue tuvastada MTA poolt kaebajalt ja kolmandalt isikult kaebajat puudutava teabe ja dokumentide kontrollimenetluse välise nõudmise õigusvastasus. Vaidlusaluse märke legitiimseks eesmärgiks on avalik huvi takistada Euroopast Eestisse sõidukeid toonud isikutel teenida nende sõidukite hilisemal võõrandamisel saadud kasu tulumaksu deklareerimata ja maksmata. Juhul, kui sõidukit arvele võttes esitatakse ka selle omandamise aluseks olevad dokumendid, kust nähtub sõiduki hind, on sellise märke tegemine ja teabe kogumine vajalik meede sõiduki võimalikust võõrandamisest saadava kasu kindlaksmääramiseks. Märge on seega preventiivne ja võib anda MTA-le signaali teostada üksikjuhtumi kontrolli (eriti, kui mõnel isikul on Euroopast toodud arvele võetud sõidukeid arvukalt). Kaebaja suhtes ei toimunud maksumenetlust ja MTA ei kogunud tõendeid 6(11)

3-16-586 maksumenetlusega seoses. Alusetud on kaebaja väited, nagu teostataks tema suhtes jälitustegevust, kuna ühtegi jälitustegevuse seaduses sätestatud jälitustoimingut kaebaja suhtes läbi viidud ei ole. Euroopa Nõukogu 29.04.1999 direktiivi nr 1999/37/EÜ (muudetud Euroopa Nõukogu 23.12.2003 direktiiviga nr 2003/127/EÜ) sõidukite registreerimise kohta art 3 p 1 sätestab, et liikmesriigid annavad registreerimistunnistused välja nendele sõidukitele, mis kuuluvad registreerimisele nende siseriiklike õigusaktide alusel. Art 2 p d kohaselt on sõiduki omanik isik, kelle nimele on sõiduk registreeritud. Sõiduki registreerimistunnistuse osa I p-st C4c tulenevalt ei saa registreerimistõendi valdaja selle abil identifitseerida ennast sõiduki omanikuna. Vastav märge esineb ka registreerimistunnistuse osas II. Seega annab registreerimistunnistus isikule õiguse sõidukit kasutada, kuid ei tõenda omandiõigust. LS § 76 lg 1 alusel peavad mootorsõiduk ja selle haagis olema kehtestatud korras registreeritud ning neil peavad olema riiklikud registreerimismärgid. Liikluses kasutatav mootorsõiduk või selle haagis tuleb registreerida viie tööpäeva jooksul pärast sõiduki Eestis kasutusele võtmist. Konkreetsemad mootorsõidukite ja nende haagiste registreerimise tingimused on kehtestatud määruse nr 19 § 4 lg-tes 1 ja 4. Registreerimiseelse tehnonõuetele vastavuse kontrolli käigus kontrollitakse sõiduki vastavust lg-s 4 nimetatud dokumentidele, riiklikule tüübikinnitusele ja kehtivatele nõuetele § 5 lg-tes 1–3 toodud mahus ning määratakse § 5 lg-s 4 toodud andmed (määruse nr 19 § 4 lg 5). Kaebaja esmasel Maanteeameti poole pöördumisel sõiduki omandiõigust tõendavaid dokumente ei esitanud. Nimetatut tõendab ka registreerimiseelse tehnonõuetele vastavuse kontrolli akti nr ARK0311003 lehele lisatud märge „müügileping puudub uurib asja ja helistab tagasi!“. Akt on kinnitatud 26.01.2016. Maanteeameti kinnitusel esitas kaebaja 28.01.2016 MTA-le vaidlusaluse sõiduki omandamise õiguslikku alust tõendava dokumendina arve nr 1142, millel oli sõiduki hind musta markeriga maha tõmmatud ja loetamatuks muudetud. Maanteeameti poolt kohtule esitatud XX-le väljastatud saksakeelsel arvel nr 1142 hinna kohal sisaldub üksnes märge „§ 25a UstG“. Samas kaebaja poolt võõrkeelsetest dokumentidest tehtud tõlkel arvest nr 1142 sisaldub hinna koha peal märge „13 500, --eurot UstG § 25a“. Õige on kaebaja viide, et Maanteeametis registrikande tegemisel ei oma hinna olemasolu asjas määravat tähtsust. Samas oli kaebajal kohustus Maanteeametile sõiduki omandiõigust tõendav dokument esitada tervikuna. Arve tõlkeviga ei oma haldusasja lahendamisel tähtsust. Ka haldusmenetluse kestel ei ole arvest tulenevat omandiõigust toodud põhjustel kahtluse alla seatud. Ette on heidetud üksnes arve nr 1142 osalist varjamist. LS ega selle alusel antud õigusaktid ei sätesta tähtaega, mille jooksul sõiduk tuleb liiklusregistrisse kanda, mistõttu lähtub Maanteeamet kõnealuse haldusmenetluse läbiviimisel haldusmenetluse üldpõhimõtetest ning üldjuhul vaadatakse sõiduki registreerimiseks esitatud taotlus läbi ja tehakse vastav kanne liiklusregistrisse 30 päeva jooksul. Praktikas on vastav haldusmenetlus aga oluliselt kiirem, registreerimiskanne võidakse teha isegi taotluse esitamise päeval. Kui õigusaktides ei ole menetlustähtaega kehtestatud, siis tuleb viia haldusmenetlus läbi viivituseta (HMS § 5 lg 4). Riigikohtu halduskolleegium on senises praktikas leidnud, et see tähendab menetluse läbiviimist mõistliku aja jooksul (29.04.2014 määrus nr 3-3-1-78-13, p 16). Kaebaja nõuetekohast (hinda mittevarjavat) omandiõigust tõendavat dokumenti vastustajatele ei esitanud, põhjustades enda tegevusega Maanteeameti poolt menetlustoimingu tegemise viivituse, mistõttu kaebaja väited haldusmenetluse venitamisest on alusetud. Vastustajad lahendasid sõiduki registreerimistaotluse mõistliku aja jooksul. Maanteeameti sisemisse infosüsteemi kantud informatiivne märkus ei piiranud selle kehtivuse ajal kaebaja õigust sõidukit kasutada ega käsutada, mistõttu ei piiranud see tema 7(11)

3-16-586 omandiõigust. Vastav informatsioon nähtub ka vaidlusalusest märkest tehtud arvuti ekraani pildilt. Määruse nr 75 § 3 p 21 võimaldab Maanteeametil kui registripidajal kanda sõidukite andmebaasi ka lisamärkeid. Lisaks tulenes MKS ja HKTS sätetest MTA-le volitus paluda Maanteeametil kanda Maanteeameti infosüsteemi informatiivne märge selle kohta, et registreerimistoimingut tegevale ametnikule meelde tuletada selgituskohustuse täitmist ning MTA-le andmete edastamisest informeerida. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-16-586 esitamise nõue ei olnud seotud maksuõiguslikult tähtsust omavate tõendite esitamise nõudega. Koostöökokkuleppe täitmine ei vaja volitust seaduses, sest sellega ei laiendata maksuhalduri pädevust. Praeguseks ajaks võib nõustuda kaebajaga selles, et ta soetas sõiduki füüsilise isikuna isiklikuks tarbeks. Samas puudus see informatsioon sõiduki registrisse kandmise ajal. Alust kaebaja eesmärkides kahtlemiseks suurendas asjaolu, et kaebaja ei esitanud algselt sõiduki soetamist tõendavat dokumenti ja kui ta selle hiljem esitas, siis varjas osa andmeid, mille avaldamisest keeldus. MTA ei kogu valimatult teavet kõikide isikute osas, vaid konkreetsetel põhjustel. Alusetu on kaebaja väide, nagu oleksid vastustajad teadnud, et arve nr 1142 hinna andmeväli sisaldab üksnes tehingu hinda. Saksamaalt sõiduki soetamise korral sisaldab arvel hinna andmeväli peale hinna ka Saksamaal kehtiva käibemaksuseaduse sätteid. Seetõttu võisid arvel varjatud hinna andmeväljal sisalduda Saksa käibemaksuseaduse sätted, millest nähtunuks sõiduki soetamine äriühingule. Arvestada tuleb ka seda, et hinna andmevälja varjamisest võis tuleneda võimalus, et ka nähtavad andmed ei pruugi olla tõesed või üheselt tõlgendatavad. Probleem ei olnud mitte sõiduki hinnas, vaid sõiduki omandiõiguse tekkimise küsitavuses. Kaebaja oleks saanud sõiduki registrisse kandmist oluliselt kiirendada, kui ta oleks varjamata andmetega sõiduki soetamisdokumendi ise esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-16-586 Saksamaa registreerimistunnistus ei tõendanud kaebaja omandiõigust (otsuse p 31) ega pea vajalikuks neid põhjendusi HKMS § 201 lg 4 alusel korrata. Küsimust, kas kaebaja soetas sõiduki eraisikuna või oli omanikuks hoopis äriühing, ei aidanud lahendada ka kaebaja poolt maksuhaldurile esitatud arve nr 1142 (tl 50), kus oli ostusumma musta markeriga maha kriipsutatud. Asjaolu, et arve viitas Saksamaa käibemaksuseadusele (§ 25a UStG), võis MTA viia põhjendatult oletusele, et sõiduk on tegelikult soetatud äriühingule erikorra alusel (vt ka I. Froši 01.02.2016 vastus XX-le, tl 8). Et registreerimistoimingu tegemisega viivitamisel oligi tegelikuks põhjuseks omandiõiguse väljaselgitamine ja tegemist ei ole otsitud põhjusega, nähtub kaebaja ja vastustajate kirjavahetusest läbivalt (vastustajad ei ole kordagi haldusmenetluses väitnud kontrollieesmärgi olevat midagi muud) ning juba 26.01.2016 sõiduki registreerimiseelse tehnonõuetele vastavuse kontrolli aktist (tl 49), kus ülevaataja on omakäeliselt aktile märkinud „müügileping puudub“. Kui lisada siia juurde, et nii Saksamaa registreerimistunnistusel kui ka arvel märgitud aadressile Tule 6-25 Saue on registreeritud ka äriühing (OÜ Center Services, tl 76-77), mille juhatuse liige kaebaja on, ei saa taunida vastustajate eesmärki sõiduki omandiõigust täiendavalt kontrollida. Sellises kontekstis ei saa Maanteeameti viivitust registrikande tegemisel perioodil 26.01.2016 (mil toimus sõiduki registreerimiseelne ülevaatus) kuni 15.02.2016 (mil MTA teatas kaebajale, et helistas Saksamaa automüüjale ja see kinnitas arvel kajastatut) pidada õigusvastaseks.

(allkirjastatud digitaalselt)

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 07.07.2018 otsusega

RESOLUTSIOON

10(11)

3-16-586

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.