Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

menetlemisega; 4) MaaPS § 75 lg 2 järgi tuleks enne MaaPS-i jõustumist menetlusse võetud kaevandamisloa taotluste​le kohaldada taotluste menetlusse võtmise ajal kehtinud õigusnorme. Säte ei erista menetlusja materiaalõigust. MaaPS-i seletuskirjast saab järeldada, et seadusandja ei soovinud õiguse kohaldamise üldisi põhimõtteid muuta ning lubade andmise sisuliste eelduste hindamisel tuleks kohaldada MaaPS-i; 5) avalik huvi tagada Eesti pikaajaline energiaga varustuskindlus, mille tõttu kehtestati kaevandamis​mahu piirangud, kaalub üles isikute ootuse, et KKM-i 12. mai 2005. a käskkiri nr 625 jääb kehtima. Taotlejate õiguspärast ootust ei kahjustata ebaproportsionaalselt. Loataotluste menetlusse võt​mine ei anna alust eeldada nende rahuldamist; 6) ka MaaPS § 301 ei anna alust VKG-le ja Riverito AS-ile lubade andmiseks. VKG-l jätkub kehtiva​te kaevandamislubade alusel põlevkivivaru kauemaks kui viieks aastaks ning Riverito AS-il pole ühtegi põlevkivi kaevandamise luba; 7) kuna VKG-le ja Riverito AS-ile tuleb kaevandamisloa andmisest keelduda, puudub alus enam​pakkumise korraldamiseks. Seega tuleb sellekohane käskkiri tunnistada kehtetuks; 8) EEK taotlust tuleb menetleda MaaPS § 301 alusel, sest tema loaga KMIN-075 määratud maavara​varu ammendub vähem kui viie aasta jooksul ning loa KMIN-053 alusel planeeritakse kaevandamise peatamist aastal 2013 hetkel kasutatava tehnoloogiaga kaevandatava varu lõppemise tõttu. EEK uuele loale aastamäära andmiseks kasutatakse nende lubade maksimaalset aastamäära, mistõttu EEK-le antud kõigi kaevandamislubade alusel määratud maksimaalne aastamäär ei muutu.

p-le 2 ei piisa. Enampakkumine, mis pidanuks MaaPS v.r alusel toimuma, jäeti õigusvastaselt korraldamata MaaPS-ile tuginedes. Isegi kui MaaPS oleks kohaldatav, näeb ka see ette enam​pakkumise; 5) MaaPS § 301 ei ole kohaldatav. MaaPS v.r ei andnud EEK-le teiste taotlejate ees eelist. Ka MaaPS § 301 lg 1 ei võimalda EEK-d eelistada, sest ka VKG-l on kaevandamisluba. Pealegi on sättes silmas peetud olukorda, kus kaevandaja kõikide lubadega antud põlevkivivarud hakkavad viie aasta jooksul ammenduma. KKM-i praegune käsitlus on vastuolus konkurentsireeglitega; 6) isegi kui MaaPS § 301 oleks asjakohane, tuleks see jätta kohaldamata vastuolu tõttu EL-i esmase õigusega (konkurentsinormidega). EEK on Eesti põlevkiviturul turgu valitsevas seisundis ning KKM on sätet tõlgendanud nii, et EEK praegustel ega tulevastel konkurentidel pole või​ma​lik uusi lubasid taotleda või oma tegevust laiendada. Mõne EEK kaevandamisloa kehtivusaja lõpp on pidevalt viie aasta piires, mistõttu tal on alati eelisõigus; 7) EEK-l jätkub praeguseks tootmistegevuseks ja ka selle planeeritud laiendamiseks ressurssi olemas​olevatest karjääridest aastakümneteks. Tal pole tegelikku vajadust eelisõiguse järele; 8) Viru karjääri varud ei ammendu viie aasta jooksul, kaevandamistegevuse lõpetamine enne varude fakti​list ammendamist ei saa olla aluseks eelisõiguse tekkimiseks. Samuti on loa andmisel eiratud fakti, et Aidu karjääri varude ammendumisele tuginedes suurendati juba EEK Estonia kaevanduse loa mahtu; 9) menetlus on toimunud ebaefektiivselt ja ebamõistlikult kaua. Taotlus lahendati alles kolm aastat pärast menetluse peatamise aluse äralangemist, kusjuures kahe aasta jooksul ei tehtud ühtki menetlus​toimingut; 10)

ebaõige on käsitlus, nagu oleks konkurentsi piiramine EEK kasuks õigustatud elektrienergia

tootmise ettekäändel. Sel eesmärgil põlevkivi kaevandamisele eelistuse andmiseks puudub õiguslik alus, mida kinnitab ka Konkurentsiameti analüüs. Riiklike huvide kaitsmiseks piisab EEK-le senistest kaevandustest. Märkimisväärne osa EEK toodetud põlevkivielektrist eksporditakse. EEK soovib täien​davat põlevkivi VKG-ga konkureeriva tegevus​valdkonna – põlevkiviõli tootmise – tarbeks.

TLA kaebuse põhjendused on järgmised:

1) loataotlus on Riverito AS-ilt TLA-le üle läinud ja vastustaja oli sellest teadlik. Seega on käskkiri antud vale menetlusosalise suhtes; 2) kohaldada tuli MaaPS v.r ja kohelda kõiki taotlejaid võrdselt; 3) isegi kui MaaPS § 301 oleks kohaldatav, tuleks see jätta kohaldamata vastuolu tõttu EL-i konkurentsi​normidega (Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 106 p 1 koostoimes art-ga 102); 4) EEK-l puudus uue loa järele vajadus, kuid seda pole käskkirjas hinnatud; 5) rikutud on MaaPS v.r ja ELTL-i sätteid ning HMS-i nõudeid. Korraldada tulnuks enam​pakkumine. Nõuetekohane menetlus on läbi viidud vaid EEK suhtes. Menetlusaeg oli ebamõistlikult pikk; 6) käskkiri on puudulikult põhjendatud, mh selles osas, miks ei lähtuta MaaPS § 75 lg-st 2.

Tallinna Halduskohus rahuldas 10. märtsi 2014. a otsusega haldusasjas nr 3-11-2585 VKG

kaebuse osaliselt ja tühistas vaidlustatud käskkirja p-d 3 ja 4, rahuldas TLA kaebuse osaliselt ja tühis​tas vaidlustatud käskkirja p-d 1, 3 ja 4, mõistis vastustajalt VKG kasuks välja õigusabikulud 10 852 eurot ja 45 senti (käibemaksuta) ja riigilõivu 7 eurot ja 99 senti ning jättis ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Otsuse põhjendused on järgmised: 1) vaidlustatud käskkirja andmisel on põhjendatult rakendatud haldusakti andmise ajal kehtinud materiaalõiguse norme. Neile materiaalõiguse sätetele, mis piiravad kaevandamislubade andmist, tuleb anda sisuliselt tagasiulatuv jõud. MaaPS § 75 lg 2 ei erista materiaal- ja menetlusõiguse rakendamist, kuid selline grammatiline tõlgendus ei oleks kooskõlas uue regulatsiooni põhilise ees​märgi ja mõttega. Olukorras, kus põlevkivi kaevandamise maksimaalset aastamäära vähendati ning seejuures peatati kuni vastavate normide kehtestamiseni loataotluste menetlus, oleks uute lubade and​misel nende normidega mittearvestamine seadusandja tahte ja avalike huvidega vastuolus; 2) taotluste lahendamisel oli õige rakendada MaaPS §-s 251 sätestatud piirangut; 3) tulenevalt MaaPS § 34 lg 1 p-s 6 sätestatud piirangust ning asjaolust, et VKG taotluse rahuldamise korral suureneks põlevkivi aastane kaevandamismäär viie miljoni tonni võrra ja sellega ületataks MaaPS §-s 251 sätestatud maksimummäära, oli VKG-le kaevandamisloa andmine välistatud. Kuna VKG-le kuuluvad kaevandamisload ei lõppenud vaidlustatud haldusakti väljaandmise ajal viie aasta jooksul, ei olnud tal võimalik taotleda ka eelisõigusega loa andmist MaaPS § 301 alusel; 4) Merko Kaevandused OÜ (Riverito AS-i õiguseellane) ja OÜ Lepakaev (TLA õiguseellane) vahel 26. juunil 2007 sõlmitud ettevõtte müügilepingus on selgelt väljendatud poolte tahe, et müügi​objektiks on mh kaevandamisloa taotlus. TLA ega Riverito AS ei ole esitanud vastustajale taotlust loataotluse ümbervormistamiseks, kuid vastustaja sai kinnituse loataotluse ülemineku kohta hilje​malt haldusasja nr 3-10-2266 raames 25. märtsil 2011. Puudub vajadus piirata sisult majanduslike avalikõiguslikust suhtest tulenevate õiguste üleminekut teisele isikule, kui selleks pole olulist põhjust. Puudub vajadus eraldi normi järele sarnaselt MaaPS §-ga 44 – kui toimiva loa üleandmine eeldab loa saaja nõuetelevastavuse kontrollimist, siis loataotluse esitamiseks erinõudeid ette nähtud pole. Vastus​taja on seega lahendanud loataotluse teadlikult vale menetlusosalise suhtes. Seetõttu tuleb käskkirja p 1 tühistada; 5) MaaPS § 301 eesmärgiks saab olla ainult tooraine tagamine põlevkivi kaevandamisega juba tegele​vatele (põlevkivi kasutavatele) ettevõtetele. Normi eesmärki arvestades on ainuvõimalik tõlgendus, et sätte rakendamisel on oluline kaevandajale kokku kaevandada antud põlevkivivaru, mitte igal üksikul loal näidatud varu lõppemine. Üksiku loa lõppemisest lähtuv tõlgendus ei toetaks tootmiseks vajaliku vara tagamist, vaid aitaks kaasa täiendava ja pikaajalise varu loomisele teiste võimalike kae​vandajate arvel ja piiraks uute kaevandajate turule sisenemist. KKM-i tõlgenduse järgi oleks täna põlevkivi kaevandamise lubasid omavatel isikutel sisuliselt igavene õigus jagada omavahel kõik turule tulevad põlevkiviressursid (eeldusel, et MaaPS §-s 251 sätestatud aastamäära ei suurendata). Samuti tagab ainult kohtu tõlgendus põlevkivivarude säästliku kasutamise põhimõtte järgimise – vastasel korral oleks palju lubasid omaval isikul võimalik pidevalt viia lõpuni kaevandamine majanduslikult

suuremat kasu andvate lubade alusel, taotleda seejärel uut ning jätta väiksemat kasu tõotav varu kaevanda​mata. Kuna EEK-l on kõigi kehtivate kaevandamislubadega eraldatud kaevandamisvaru oluliselt pikemaks ajaks kui viis aastat, oli MaaPS § 301 rakendamine EEK-le loa andmisel välistatud. See​tõttu tuleb tühistada käsk​kirja p-d 3 ja 4; 6) KKM-i käskkirjas nr 1319 toodud kaevemahtude jaotus kehtib ainult selles märgitud lubade suhtes ega laiene automaatselt igale uuele loale. Käskkirja piiratud mõjule viitab ka põlevkivi kasutamise arengukavas ettenähtud aastas kaevandada lubatud põlevkivikoguse vähendamine 15 miljoni tonnini. Isegi kui Riigikogu peab tulevikus võimalikuks jääda tänase kaevandamismäära juurde, ei tähenda see, et käskkiri nr 1319 väljendaks lõpmatult ja edasiulatuvalt riiklikke prioriteete. Riiklikke prioriteete, konkurentsi ja riigiabi õigust arvestav põlevkiviressursi jaotuse meetod tuleb Eestis veel seaduse tasandil luua; 7) MaaPS § 301 on vastuolus nii EL-i konkurentsiõiguse aluspõhimõtetega (takistab vaba sisenemist turule ja annab põhjendamatud eelised ligipääsul tootmiseks vajalikule piiratud ressursile, millega luuakse ressursile ligipääsu kuritarvitamise võimalus piirnevatel turgudel turu​osa haaramiseks või säilitamiseks) kui ka õigusselguse põhimõttega. Kuna selles asjas see säte aga kohaldatav ei ole, pole võimalik algatada põhiseaduslikkuse järelevalvet ega jätta sätet kohaldamata vastuolu tõttu EL-i õigusega; 8) kaebajad pole suutnud veenvalt näidata, et enampakkumise käskkirja kehtetuks tunnistamine oleks õigusvastane. Kuna oli õiguslik alus kaebajatele loa väljastamisest keeldumiseks, oli alus ka enam​pakkumise ärajätmiseks.

KKM esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse osas, millega

kaebused rahuldati ja mõisteti VKG kasuks välja menetluskulud, teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kaebused rahuldamata, ja mõista kaebajatelt KKM-i kasuks välja menetluskulud.

VKG esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse osas, millega jäeti

VKG kaebus rahuldamata, rahuldada kaebus täies ulatuses ning jätta menetluskulud KKM-i kanda.

TLA esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse osas, millega jäeti

TLA kaebus rahuldamata, rahuldada kaebus täies ulatuses ning jätta menetluskulud KKM-i kanda.

EEK esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse osas, millega

kaebused rahuldati, ning teha uus otsus, millega jätta kaebused rahuldamata ja EEK menetluskulud võrdsetes osades kaebajate kanda.

Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. novembri 2015. a otsusega haldusasjas nr 3-11-2585

VKG ja TLA apellatsioonkaebused rahuldamata, rahuldas KKM-i ja EEK apellatsioonkaebused, tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis kaebused täies ulatuses rahuldamata, mõistis VKG-lt EEK kasuks välja esimese ja teise kohtuastme menetluskulu katteks 15 015 eurot ning muus osas jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Otsust põhjendati järgmiselt: 1) lähtuda tuli käskkirja andmise ajal kehtinud MaaPS-ist. Sellele osutavad seadusele 2006. a ja 2008. a muudatustega lisatud rakendussätted. Loataotluste menetluste peatamine arengukava koosta​mise ajaks ning menetluste jätkamine üksnes selliste taotluste puhul, mille kohta oli Eesti Maavarade

Komisjon teinud ettepaneku loa andmiseks, näitab, et seadusandja pidas võimalikuks kaitsta üksnes nende taotlejate usaldust, kelle taotluste lahendamine oli sisuliselt otsustatud ja jäänud üksnes vormis​tada. Järelikult muude taotluste puhul tuli lähtuda MaaPS-ist koos selle muudatustega; 2) MaaPS §-st 251 ja § 34 lg 1 p-st 6 tulenevalt oli VKG-le loa andmine välistatud. Käskkirjas nr 1319 kehtestatud piirangud ei kehtinud üksnes käskkirja andmise hetkel ja sellega muudetud lubade suhtes, vaid kehtivad edasi; 3) MaaPS §-st 251 ja § 34 lg 1 p-st 6 tulenevalt oli nii Riverito AS-ile kui ka TLA-le loa andmine välis​tatud. Haldusmenetluses Riverito AS-i asendamine TLA-ga ei oleks midagi muutnud, loa andmi​sest oleks ikkagi tulnud keelduda. Seega ei saanud väidetav viga mõjutada haldusakti õigus​pärasust ning tühistamiseks puudub alus; 4) kuna polnud mitut taotlust, mida saanuks rahuldada, oli enampakkumise tühistamine õige; 5) EEK-le on kaevandamisluba antud õiguspäraselt. MaaPS § 301 ei kohaldunud, sest säte eeldab, et oleks mitu taotlust, mille seas ühel oleks eelisõigus. Valele õiguslikule alusele viitamine ei vii siiski käskkirja tühistamiseni, kuna see sisaldab ka loa andmise aluseks olevat pädevusnormi MaaPS § 28 lg-t 4 ja käskkiri on sisuliselt põhjendatud. EEK puhul ei esine loa andmisest keeldumise aluseid, kuna loa sai väljastada selliselt, et MaaPS §-s 251 sätestatud aastamäära ei ületata; 6) KKM-i õigusabikulud jäävad tema enda kanda, sest kaevandamislubade andmine on tema seadusest tulenev ülesanne ja tal oli piisav võimekus osaleda kohtuvaidluses välist õigusabi kasutamata; 7) EEK menetluskulud olid esimeses astmes kokku 45 175 eurot ja 44 senti. Töö mahtu ja keerukust arvestades on vajalik ja põhjendatud kulu 12 000 eurot. EEK apellatsiooniastme menetlus​kulud koosne​vad esindaja kulust 13 242 eurot ja 60 senti ning riigilõivust 15 eurot. Töö mahtu ja keerukust arvestades on vajalik ja põhjendatud kulu 3000 eurot ja riigilõiv. Muus osas jäävad EEK kulud tema enda kanda. Kokku 15 015 eurot tuleb välja mõista VKG-lt.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

OÜ VKG Kaevandused esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu

otsuse tervikuna ja halduskohtu otsuse osas, millega jäeti kaebus rahuldamata, ning teha uus otsus, millega VKG kaebus rahuldada täies ulatuses. Kassatsioonkaebuse põhiväited on järgmised: 1) MaaPS § 75 lg 2 alusel tuleb kohaldada MaaPS v.r; 2) MaaPS § 34 lg 1 p 6 koos §-ga 251 ei saa olla VKG-le loa andmisest keeldumise aluseks; 3) käskkirjast nr 1319 ei saa tuleneda piiranguid uute lubade andmisele. Ringkonnakohus jättis oma vastupidise seisukoha põhjendamata; 4) enampakkumise käskkirja kehtetuks tunnistamine rikkus VKG õiguspärast ootust, on vastuolus MaaPS § 32 lg-ga 3 ja Tallinna Ringkonnakohtu 14. juuli 2006. a otsusega käskkirja kehtivuse ja õiguspärasuse kohta; 5) EEK esitas taotluse MaaPS § 301 eelisõiguse alusel ja sel alusel luba ka väljastati. Kui ringkonna​-

kohus ei pidanud alust asjakohaseks, tulnuks vaidlustatud otsus tühistada. MaaPS ei sätesta alust vabaneva varu ülekandmiseks väljaspool MaaPS § 301; 6) ringkonnakohus jättis käsitlemata kaebaja väited selle kohta, et EEK-le loa andmisest keeldu​miseks annavad aluse MaaPS § 26 lg 6 ja § 34 lg 1 p 7; 7) ringkonnakohtu käsitlus, mille kohaselt oli välistatud kõigile teistele taotlejatele peale EEK uue loa andmine, on vastuolus konkurentsiseadusega ning ELTL art-tega 102 ja 106.

TLA Invest OÜ esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse

tervi​kuna ja halduskohtu otsuse osas, millega jäeti TLA kaebus rahuldamata, ning teha uue otsuse, millega rahuldada TLA kaebus täies ulatuses. Kassatsioonkaebuse põhiväited on järgmised: 1) haldusmenetluses on lähtutud valedest faktilistest asjaoludest ja käskkiri välja antud ebaõige isiku suhtes. Kohus ei saa selles olukorras haldusorgani asemel teise isiku suhtes haldusotsust teha; 2) kohaldada tuleb MaaPS v.r; 3) enampakkumise oleks pidanud korraldama, sõltumata sellest, kas kohaldub MaaPS-i vana või uus redaktsioon; 4) EEK-le loa andmine oli õigusvastane. Kui MaaPS § 301 ei olnud kohaldatav, ei saa kohus hakata otsima teisi aluseid haldusakti kehtima jäämiseks. Loa andmisest keeldumiseks annab aluse MaaPS § 26 lg 6 koosmõjus § 34 lg 1 p-ga 7;

5) käsitlemata on jäetud haldusakti vastuolu konkurentsireeglitega.

Enefit Kaevandused AS (Enefit; varasem ärinimi Eesti Energia Kaevandused AS) vaidleb

kassatsioon​kaebustele vastu ja palub need jätta rahuldamata. Enefit jääb varasemate seisukohtade juurde ning rõhutab järgmist: 1) loa andmisel tuli kohaldada otsustamise ajal kehtinud MaaPS-i redaktsiooni; 2) VKG-le kaevandamisloa andmisest keeldumine oli õiguspärane. Käskkirja nr 1319 kehtivus ega mõju ei ole lõppenud. VKG pole seda käskkirja tähtaegselt vaidlustanud; 3) VKG ei saa tugineda võimalike varude ammendumisele tulevikus kui endale loa andmise alustele. VKG ei taotlenud loa andmist mingil muul viisil, sh tulevikku suunatult; 4) TLA-le kaevandamisloa andmisest keeldumine oli õiguspärane. Kuna ka TLA-le ei saanud ilm​selgelt luba anda, ei olnud alust haldusakti tühistamiseks uurimisprintsiibi rikkumise tõttu; 5) enampakkumise käskkiri on õigesti kehtetuks tunnistatud, kuna kaevandamisloa andmine teistele taotlejatele peale Enefiti oli välistatud; 6) Enefitile loa andmine oli õiguspärane. Peamine põhjus loa andmiseks oli see, et selle andmisel ei ületata MaaPS §-s 251 sätestatud aastamäära. Liiatigi puudub VKG-l ja TLA-l Enefitile loa andmise osas kaebe​õigus, kuna neile poleks luba nagunii saanud väljastada; 7) konkurentsireegleid ei ole rikutud. Enefitil ei ole Euroopa Kohtu otsuses C-553/12 P nimetatud ettevõtjaga samaväärseid eeliseid. Enefitil on luba vaja ennekõike elektrijaamade varustamiseks põlevkiviga. Seega on Enefiti pikaajaline juurdepääs põlevkivivarudele riiklikes huvides.

äriühing kasutas kogu enda kaevandatud ligniidi ise ära elektrienergia tootmiseks, siis Enefit on kogu aeg müünud olulise osa põlevkivist kontserni mittekuuluvatele ettevõtetele. Uute põlev​kivil põhinevate jaamade ehitust ei ole Eestis takis​tatud. Oluline on märkida, et elektrienergia tarne​kindluse tagamiseks vajalikku põlevkivi tuleb Eestis käsitada prioriteetsena. Elektritootmise ja hulgi​müügi kaubaturul ei ole Eesti Energia AS-i kontserni ettevõtjatel turgu valitsevat seisundit. Põlevkivi​õli turul on suurim tootja Eestis VKG. Lisaks tuleb eristada kahte sorti põlevkivi: energeeti​list ja kontsentraati, mis kuuluvad erinevatele kaubaturgudele. VKG tehased vajavad kont​sentraati ning ei tööta energeetilise põlev​kiviga. Kontsentraadi tootmise ja hulgimüügi kaubaturul ei oma Enefit valitsevat seisundit.

Keskkonnaministeerium vaidleb kassatsioonkaebustele vastu ja palub need jätta rahuldamata,

rõhutades järgmisi asjaolusid: 1) kohaldada tuli uut MaaPS-i; 2) VKG-le oli MaaPS § 251 ja § 34 lg 1 p 6 kohaselt kaevandamisloa andmine välistatud. Käskkirjaga nr 1319 vähendati proportsionaalselt kaevandamise maksimaalselt lubatud aasta​määrasid lubade kaupa. Kui sellise vähendamise võimalust poleks ette nähtud, olnuks MaaPS § 251 eesmärgi saavuta​mine olnud praktikas võimatu. Käskkirja regulatiivne toime ei ole ammendunud ning KKM ei saa seda ühe loataotleja soovil muuta ning mõnele teisele kaevandajale antud aasta​määra ära võtta. Käsk​kirjas sätestatu muutmine eeldab loaomanike kokkulepet; 3) Enefitile sai loa väljastada nii, et MaaPS §-s 251 sätestatud aastamäära ei ületata, sest lubade KMIN-075 ja KMIN-053 alt oli vabanemas varu, mida on võimalik kanda Uus-Kiviõli kaevan​duse loale. Samale varule VKG konkureerida ei saa, sest talle väljastatud load ei olnud ammendumas; 4) ringkonnakohus leidis õigesti, et isegi kui haldusorgan tegi Riverito AS-i asemel TLA haldus​menetlusse kaasamata jätmisega vea (KKM ise sellega nõus ei ole), ei saanud see mõjutada otsuse sisulist õiguspärasust. MaaPS § 251 ja § 34 lg 1 p 6 alusel oli ka TLA-le loa andmine välistatud; 5) enampakkumine on õigesti kehtetuks tunnistatud; 6) ringkonnakohus leidis õigesti, et kuna Enefit oli ainus taotleja, polnud sisulist vajadust kohaldada MaaPS § 301. Ringkonnakohus ei asunud KKM-i asemel taotlust põhjendama. Ka KKM oli menetluses tuginenud sellele, et kuigi käskkirjas sisaldub viide MaaPS §-le 301, on selle õiguslikuks aluseks MaaPS § 28 lg 4; 7) Enefitile loa andmine ei ole MaaPS § 26 lg-ga 6 ja § 34 lg 1 p-ga 7 vastuolus. Allmaa​kaevandamisel tekivad tavapäraselt kaod suurusjärgus 35%. Kaevandamise aastamäär neid kadusid ei sisalda. Arvestada tuleb ka võimalusega suurendada loale määratud maksi​maalset aastamäära; 8) kuna mõlemad kohtud leidsid, et MaaPS § 301 ei ole kohaldatav, ei olnud võimalik jätta seda sätet kohaldamata vastuolu tõttu EL-i õigusega.

2) MaaPS § 301 alusel võib uue loa anda lõppeva loaga samas mahus. Maksimaalset aastamäära tuleb siiski piira​ta käskkirjaga nr 1319 sätestatud kaevandada lubatud aastamääraga. MaaPS § 35 lg 1 p 6 kohaldub juhtumitel, mil loa andmisel ületataks 20 miljoni tonni piiri. MaaPS § 301 võimal​dab olu​korda hinnata viie aasta perspektiivis, arvestades kehtivate lubade ammendumise aegasid. Kuna VKG puhul ei esinenud MaaPS §-s 301 kirjeldatud situatsiooni, ei saanuks talle luba edasi​lükkava tingimusega anda; 3) MaaPS § 301 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et ammenduvate lubadega kaevandajal on eelis​õigus ka selliste kaevandajate ees, kelle varud ei hakka viie aasta jooksul ammenduma; 4) käskkirja nr 1319 kehtestamisega ei muutunud turul valitsenud olukord. Seega ei saa konkurentsi​õiguse rikkumist tuua kaasa ka käskkiri nr 1442. Käskkirja andmise ajal kehtinud arengu​kava andis prioriteedi põlevkivi tootmise ja müügi kaubaturul ettevõtjale, kes kasutab põlev​kivi elektrienergia tootmisel. MaaPS § 301 eesmärk on tagada väljakujunenud põlevkivisektori jätku​suutlikkus, mis on avalik huvi. ELTL art-t 102 ei ole rikutud. Enefit ei ole turgu valitsev ettevõte – ei saa rääkida ühtsest põlevkivi tootmise ja hulgimüügi kaubaturust. Enefit müüb põlev​kivi ka teis​tele soovijatele, mitte ei kasuta seda vaid ise. Takistatud ei ole ka konkureerivate tootjate tege​vust – Eestis pole keegi avaldanud soovi sarnaseid põlevkivil töötavaid elektrijaamu rajada.

Kaasatud haldusorgan Konkurentsiamet esitas Riigikohtule seisukoha, milles leiab järgmist:

1) Konkurentsiametil puudub pädevus võtta lõplik seisukoht ettevõtja tegevuse kooskõla kohta ELTL art-tega 101 ja/või 102. Vastav otsustusõigus on Euroopa Komisjonil (Nõukogu määruse nr 1/2003 art-d 5 ja 10). ELTL art 106 lg 1 kohaldamine ei ole Konkurentsiameti pädevuses; 2) Enefit Kaevandused AS saab emaettevõtja Eesti Energia AS-i kaudu, mis on 100-protsendilise riigi osalusega äriühing, lugeda riigi osalusega äriühinguks ELTL art 106 lg 1 mõistes (C-73/95 P: Viho vs. komisjon; C-97/08 P: Akzo Nobel NV jt vs. komisjon); 3) ELTL art 102 on kohaldatav vaid juhul, kui ettevõtjal on turgu valitsev seisund EL-i siseturul või selle olulisel osal ning tema tegevus võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Kohtud ei ole praeguses asjas välja selgitanud asjaolusid, mille põhjal oleks võimalik võtta seisu​koht, kas need tingimused on täidetud. Konkurentsiamet on oma praktikas piiritlenud põlevkivi sektoris kaubaturu kitsalt Eesti territooriumi ühe osana (nt 19. oktoobri 2015. a teates Kirde-Eestis paiknevad põlevkivi kaevandamise alad). Vastavalt komisjoni teatisele kaubandusmõju mõiste kohta (ELT C 101, 27. aprill 2004) tuleks, juhul kui ettevõtja turgu valitsev seisund hõlmab liikmes​riigi osa, mis on ühise turu seisukohalt olulise kaaluga, ja turgu valitseva seisundi kuritarvitamine ras​kendab teistest liikmesriikidest pärit ettevõtjatel pääsu turule, kus ettevõtja omab turgu valitse​vat seisundit, selline käitumine üldiselt lugeda märgatavat kaubandusmõju tekitavaks. Asjas ei ole teavet selle kohta, et potentsiaalsete konkureerivate ettevõtjate olemasolu oleks mõistlikult ette näh​tav ning teistest liikmesriikidest pärit ettevõtjad oleksid reaalselt huvitatud võimalusest hakata põlev​kivi kaevandama ja tarnima või kasutama seda tootmises; 4) eri- või ainuõiguste tekitamine või säilitamine ei ole iseenesest ELTL art-ga 102 vastuolus. Vastu​-

olu tekib siis, kui ettevõtjat ajendatakse temale antud eri- või ainuõiguste lihtsa kasutamisega oma valitsevat seisundit kuritarvitama või kui need õigused võivad luua olukorra, kus ettevõtja sellise kuritarvituse toime paneb (C-475/99: Ambulanz Glökner, p 39; C-451/03: Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, p 23). Kuritarvitamine peab olema piisavalt ettenähtav ja arusaadav. Praeguses asjas ei ole ka Enefiti võimaliku kuri​tarvituse kohta andmeid esitatud. Konkurentsiamet ei ole senistes menetlustes Eesti Energia AS-i ega tema tütar​ühingute tegevuses tuvastanud konkurentsi​õiguse rikkumisi, mis võiksid seonduda kaevandamis​lubade alusel saadud riiklike meetmetega antud eelistega. Enefit ei ole keeldunud põlevkivi müügist VKG kontserni ettevõtetele ning põlevkivi hinna üle on järelevalvemenetlus lõpetatud järeldusega, et hind ei olnud ebaõiglaselt kõrge ega diskrimineeriv. Samuti ei ole võimalik järeldada, et Enefitile suure turuosa säilitamine oleks väljendunud konkurentsimoonutusena ja teiste ettevõtjate tegevust takistava asjaoluna mõnel järgne​val kaubaturul, kus kasutatakse põlevkivi sisendina. Erinevalt DEI positsioonist Kreeka elektri​energia hulgimüügiturul asjas C-553/12 P on Eesti Energia AS-i kont​serni ettevõtja (Eesti Energia Õlitööstus AS) õliturgudel rahvusvahelises mõõtkavas võrdlemisi väike turu​osaline. Samuti ei oma Eesti Energia AS DEI-ga võrreldavat seisundit elektrienergia hulgi​müügi​turul, sest Eesti elektriturg on integreeritud Skandinaavia ja Balti riikide turuga.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

2008. aastal muudeti maapõueseadust ning määrati "Põlevkivi kasutamise riikliku arengukava

2008–2015" alusel uus põlevkivi aastane kaevandamismäär kõigi kaevandamislubade peale kokku 20 miljonit tonni. Sel ajal kehtinud põlevkivi kaevandamise lubadega määratud lubatud maksimaal​sete aastamäärade summa oli suurem. Seetõttu tuli ette näha meetod, kuidas aastamäär 20 miljonit tonni loaomanike vahel ära jagada. Jagamine toimus KKM-i 10. augusti 2009. a käskkirjaga nr 1319. Selle käskkirjaga otsustas KKM mitte vähendada 20 miljoni tonni piirangu järgimiseks igale kaevandamis​loale seatud lubatud maksimaalset aastamäära, vaid määras iga kaevandamisloa omaniku kohta kaevandada lubatud aastamäära, mis oli väiksem kui iga kaevandaja lubade kogusumma. Käsk​kirjaga jagati aastamäärad proportsionaalselt seniste lubadega antud aastamäärade osakaaluga kõigi lubade aastamäärade kogusummas. EEK kasutada jäi ca 75% põlevkivi aastasest kaevandamis​määrast, VKG-le ca 14%, Kiviõli Keemiatööstuse OÜ-le ca 10% ja AS-ile Kunda Nordic Tsement ca 1%. Kuigi selles asjas on menetluses KKM-i 7. oktoobri 2011. a käskkirja nr 1442 peale esitatud tühistamis​kaebus, on menetlusosaliste vahel sisuliselt vaidlus peamiselt selle üle, millised on 2009. aastal tehtud jaotuse taga​järjed ja kuidas see mõjutab uute põlevkivi kaevandamise lubade andmist.

Seetõttu võtab kolleegium kõigepealt seisukoha küsimuses, kas Keskkonnaministeeriumi

I

MaaPS § 251 lg 1 sätestab, et põlevkivi aastane kaevandamismäär (edaspidi PAK) on

kalendriaastas kõigi lubade alusel kokku maksimaalselt kaevandada lubatud põlevkivi kogus. Põlevkivi aastane kaevandamismäär on 20 miljonit tonni. PAK piirab seega kaevandatava põlevkivi üleriigilist summaarset kogust kõigi loaomanike peale kokku. Seevastu on MaaPS § 26 lg 1 kohaselt maavara kaevandamise aastamäär aastas keskmiselt kaevandatav maavaravaru kogus, mille kaevan​damisega tagatakse loa kehtivusaja jooksul mäeeraldise maavaravaru ammendamine. Maavara kaevandamise lubatud maksi​maalne aastamäär (edaspidi LMAM) omakorda on maksimaalselt kaevandada lubatud maavaravaru kogus aastas (MaaPS § 26 lg 3). LMAM on seega igale konkreet​sele kaevandamisloale seatud piirang aastas kaevandatavale põlevkivi kogusele. MaaPS § 26 lg 4 kohaselt määratakse LMAM turba ja põlevkivi kaevandamisel. Teiste maavarade kaevandamisel määratakse LMAM, kui see on vajalik keskkonnanõuete täitmiseks. MaaPS § 26 lg 51 kohaselt võib põlevkivi kaevandamise loaga põlevkivi aastase kaevandamis​määra paindlikumaks kasutamiseks lisaks lubatud maksimaalsele aastamäärale määrata ka kaevan​dada lubatud aastamäära (edaspidi KLAM). Kaevandada lubatud aastamäär võib olla aastati erinev, kuid ei või olla suurem kui loale märgitud maksimaalne aastamäär. Kaevandada lubatud aastamäär määratakse, kui põlevkivi kaevandamise lubade omanike vahel on kokkulepe, millega tagatakse põlevkivi kaevan​damine põlevkivi aastase kaevandamismäära piires. Kokkuleppes peab olema määratud iga kokku​leppe osaliseks oleva kaevandamisloa omaniku kaevandada lubatud aastamäär kokkuleppe kehtivus​aja jooksul. Sellisel juhul ei ole loa alusel lubatud kaevandada aastas rohkem, kui loaga määratud kaevandada lubatud aastamäär. KLAM on sisuliselt igale kaevandamis​loa või -lubade omanikule määratud osa PAK-st, mille piires ta võib oma kaevandamislubade alusel põlevkivi kaevandada. KLAM-i eesmärk on tagada, et sõltumata lubadele märgitud LMAM-idest ei ületataks kõigi loaomanike peale kokku põlevkivi kaevandamisel 20 miljoni tonni piiri. MaaPS § 42 lg 3 näeb ette, et kui MaaPS § 26 lg-s 51 sätestatud kokkulepet ei saavutata, vähendatakse iga kaevandamislubade omaniku aastast põlevkivi kaevandamise lubatud maksi​maalset aastamäära proportsionaalselt talle kaevandamislubadega antud maksimaalse aastamäära osakaalule selle mahu suhtes, mille võrra PAK on väiksem kui kehtivatele lubadele märgitud LMAM-id kokku. Kaevandamisloa omanik võib ise määrata, millistel talle antud lubadel millises osas LMAM-i vähendatakse. MaaPS § 75 lg 9 järgi rakenda​takse sätte jõustumise ajal kehtivate ning enne sätte jõustumist taotletud põlevkivi kaevandamise lubade suhtes MaaPS § 42 lg 1 p 7 ning § 42 lg-t 3, kui § 26 lg-s 51 sätestatud kokkulepet ei ole sõlmi​tud kolme kuu jooksul sätte jõustumisest arvates.

MaaPS § 26 lg 51, § 42 lg 3 ja § 75 lg 9 jõustusid 23. novembril 2008. KKM-i käskkirjast

nr 1319 nähtub, et põlevkivi kaevandamise lubade omanikud ei saavutanud MaaPS § 75 lg-s 9 ettenähtud täht​aja jooksul MaaPS § 26 lg 51 järgset kokkulepet. Olles loaomanikud ära kuulanud, otsustas KKM, et kaevandajale määratud põlevkivi kaevandamise LMAM-i paindlikumaks kasu​tamiseks jäetakse lubade muutmisel alles loal olnud maksimaalne aastamäär, kuid piiratakse seda,

lisades tingimuse, et loa omanikule antud kõikide põlevkivi kaevandamise lubade alusel kokku ei tohi kaevandada rohkem kui talle lubatud, MaaPS § 42 lg 3 alusel arvutatud määr.

Kolleegium on seisukohal, et MaaPS § 42 lg 3 rakendamine sellisel viisil oli õiguspärane.

Kuigi säte ei sisalda MaaPS § 26 lg-s 51 kasutatud mõistet "kaevandada lubatud aastamäär", järgib käskkiri nr 1319 MaaPS § 42 lg 3 teises lauses ettenähtut, et kaevandamisloa omanik võib ise määrata, millistel talle antud lubadel millises osas LMAM-i vähendatakse. KKM-i poolt kasuta​tud aasta​määrade vähendamise viisi tulemusena saab loaomanik konkreetsete lubade lõikes aasta​määra vähendamise ulatuse ise määrata igal aastal vastavalt vajadusele. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et eeltoodud regulatsioon on ülejäänud seadusest lahkneva terminoloogia ja keeruka sõnastuse tõttu ebaõnnestunud.

Selgemalt on käsitletud küsimused reguleeritud 1. jaanuaril 2017 jõustunud maapõueseaduses

(MaaPS u.r), mille § 61 lg 2 sätestab, et põlevkivi kaevandamise loa omaja poolt kasutatava põlev​kivi kaevanda​mise aastamäära osa leidmiseks määratakse iga loa omaja kõikidele põlevkivi kaevandamise lubade​le kantud maksimaalsete aastamäärade summa osakaal protsentides kõikide loa omajate kõikidele põlevkivi kaevandamise lubadele kantud maksimaalsete aastamäärade summast ning seejärel leitakse saadud protsentuaalsele osakaalule vastav osa põlevkivi kaevandamise aastamäärast numbri​liselt. MaaPS u.r § 61 lg 1 kohaselt määrab loa omaja poolt kasutatava põlevkivi kaevanda​mise aastamäära osa valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga. Seega ei ole enam võimaldatud jagada kaevandada lubatud aastamäärad kokkuleppel ning kasutusele on võetud paremini aru​saadav terminoloogia. MaaPS u.r § 133 järgi jääb käskkiri nr 1319 siiski kehtima kuni põlev​kivi kaevandamise aastamäära muutmiseni. II

Kaebajad on seisukohal, et kuna nende kaevandamisloa taotlused on esitatud enne 1. aprilli

2005, mil jõustus vaidlusaluse käskkirja andmise ajal kehtinud MaaPS, tuleks taotlused lahendada taotluste esitamise ajal kehtinud MaaPS v.r alusel. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et kuigi MaaPS § 75 ei ole selles küsimuses selge, kuulub kohaldamisele MaaPS. On tõsi, et MaaPS § 75 lg 2 sätestab: "Enne käesoleva seaduse jõustumist menetlusse võetud üld​geoloogilise uurimistöö loa, uuringuloa ning maavara ja maa-ainese kaevandamisloa taotlustele, maa​vara kasutuslubade ja maavara ajutiste kasutuslubade ümbervormistamise taotlustele kohalda​takse menetlusse võtmise ajal kehtinud õigusnorme." Samas nähtub hilisematest (2006. ja 2008. a) MaaPS-i muudatustest seadusandja selge soov võtta edaspidi lubade andmisel aluseks uus seadus. Nii nägi 28. märtsil 2006 jõustunud MaaPS § 75 lg 6 ette enne lõike jõustumist esitatud loataotluste menetle​mise peatamise kuni põlevkivi kasutamise riikliku arengukava kehtestamiseni, kuigi varasem seadus, erine​valt MaaPS § 34 lg 1 p-st 17, ei sidunud põlevkivi kaevandamise loa and​mist arengukava olemas​oluga. 13. juulil 2008 jõustunud MaaPS § 75 lg 7 nägi ette menetluse jätka​mise üksnes selliste taotluste puhul, mille menetlus oli juba jõudnud lõppjärku, st mille kohta oli Eesti Maavarade Komisjon teinud ette​paneku loa andmiseks. Lisaks ei võimaldaks teistsugune tõlgendus saavutada põlevkivi kasutamise riiklikust arengukavast lähtudes kehtestatud PAK-d ning tekitaks

olukorra, kus varem antud kaevandamislubade alusel KLAM-isid piirati, kuid veel andmata kaevandamis​lubade puhul seda teha ei saaks.

MaaPS § 34 lg 1 p 6 kohaselt keeldutakse kaevandamisloa andmisest, kui sama maavara

kaevandamiseks varem antud kaevandamislubades fikseeritud aastased kasutusmäärad (s.o LMAM-id) ületavad maksi​maalselt kaevandada lubatud maavaravaru kogust aastas või kui loa andmise korral see ületa​takse. See säte koosmõjus MaaPS §-ga 251 ja käskkirjaga nr 1319 välistab uute põlevkivi kaevanda​mise lubade väljasta​mise olukorras, kus ükski käskkirja nr 1319 kehtestamise ajal kehtinud kaevandamisluba ei ole kehtivust kaotanud.

MaaPS § 34 lg 1 p 6 lähtub keeldumise alusena lubades fikseeritud LMAM-ide summast, mitte

käskkirjaga nr 1319 kehtestatud KLAM-ide summast. Seega võimaldab säte loa anda, kui käskkirjaga nr 1319 määratud KLAM-id endiselt kehtivad, kuid mõni kaevandamis​luba on kaotanud kehti​vuse ja selle tulemusena jääb kõigi​le põlevkivi kaevandamise lubadele kantud LMAM-ide summa alla MaaPS §-s 251 ettenähtud PAK.

Kolleegium märgib aga, et käskkirjaga nr 1319 ei kehtestatud üksnes eraldi iga loaomaniku

KLAM-e, vaid sellega muudeti kõiki sel ajal kehtinud lubasid ja märgiti summaarne KLAM ka iga loa andmetesse. Sisuliselt tähendab see, et isegi kui mõni kaevandamis​lubadest kaotab kehtivuse, tuleks selleks, et ühe loa​omaniku KLAM-i muuta, muuta kõiki tema kehtivaid kaevandamis​lubasid. Ükski MaaPS § 42 lg-s 1 sätestatud kaevandamisloa muutmise alustest ei võimalda luba muuta põhjusel, et loaomaniku kaevandamislubadele kantud LMAM-ide summa on väiksem kui talle MaaPS § 26 lg 51 või § 42 lg 3 alusel määratud KLAM. Aluse sellises olukorras KLAM-ide muutmiseks annab aga MaaPS § 26 lg 51 teine lause, mille kohaselt võib KLAM olla aastati erinev, kuid ei või olla suurem kui loale märgitud maksimaalne aastamäär. Tingimus, et KLAM ei või olla suurem kui loale märgitud maksimaalne aastamäär, tähendab, et kui loa​omaniku kaevandamis​lubadele märgitud LMAM-ide summa langeb alla sellele isikule määratud KLAM-i, tuleb tema KLAM-i vähendada. Vastasel korral ei ole tagatud eeltoodud seaduses sätestatud piirangu järgimine. Seega, kui kõigi loaomanike peale kokku langeb põlevkivi kaevandamise aastamäärade summa alla 20 miljoni tonni, jääb kasutamata osa 20 miljonist tonnist vabaks ressursiks, mille kasutamisele on võimalik ettevõtjatel konkureerida MaaPS §-s 32 sätestatud korras.

Eeltoodud olukorda muudab MaaPS u.r, mille § 61 lg 5 sätestab, et põlevkivi kaevandamise

aasta​määra osa (s.o varasema seaduse mõttes KLAM-i) ei muudeta kaevandamis​loa muutmise või kehtivuse lõppemise tõttu. Kui aastamäära osa MaaPS u.r § 61 lg 6 alusel lepinguga ei võõrandata, on MaaPS u.r § 55 lg 2 p 4 järgi alus kaevandamisloa andmisest keeldumiseks, kui 90 päeva jooksul loataotluse esitamisest ei ole taotlejale määratud põlevkivi kaevandamise aastamäära osa. Aasta​määra osa vabaneb MaaPS u.r § 61 lg-test 7 ja 8 tulenevalt vaid juhul, kui loaomanik sellest ise loobub või kui isiku kõikide põlevkivi kaevandamise lubade kehtivus on lõppenud ja ta ei ole kolme kuu jooksul viimase loa lõppemisest esitanud uut põlevkivi kaevandamise loa taotlust. Järelikult võimaldab MaaPS u.r isegi juhul, kui isiku kehtivatele kaevandamislubadele kantud LMAM-ide summa ei

võimalda tal kogu KLAM-i ulatuses kaevandada, hoida ülejäävat osa n-ö varus. III

MaaPS § 301 lg 1 sätestab, et kui kehtiva põlevkivi kaevandamise loaga antud kaevandatavat

maavaravaru jätkub kuni viieks aastaks ning kaevandamisloa omanik taotleb uut kaevandamisluba uue mäeeraldise saamiseks, menetletakse nimetatud taotlust eelisjärjekorras kehtivat põlevkivi kaevandamise luba mitteomavate isikute taotluste ees. Sellisel juhul ei kohaldata MaaPS § 32. MaaPS § 301 lg 2 järgi antakse esimeses lõikes nimetatud tingimustel põlevkivi kaevandamise luba ainult kaevan​daja taotluse esitamise ajal kehtivatele lubadele kantud põlevkivi kaevandamise lubatud maksimaalse aastamäära ja kaevandada lubatud aastamäära piires.

Haldus- ja ringkonnakohus asusid seisukohale, et Enefitile kaevandamisloa andmisel ei kuulu​-

nud kohaldamisele MaaPS § 301. Halduskohus põhjendas seda MaaPS § 301 lg 1 tõlgendusega, mille kohaselt annab säte kaevandamisloa saamiseks eelisõiguse ainult siis, kui kaevandajale kokku kaevandada antud põlevkivivaru ammendub viie aasta jooksul. Ringkonnakohus seevastu leidis, et säte rakendub ainult sel juhul, kui eksisteerib mitu konkureerivat taotlust, kuid kuna VKG ja TLA taotlu​seid ei olnud võimalik rahuldada, jäi taotlusi ainult üks.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et MaaPS § 301 ei kuulunud Enefiti

taotluse lahendamisel kohaldamisele. MaaPS § 34 lg 1 p 6 välistab kaevandamisloa andmise, kui sama maavara kaevandamiseks varem antud kaevandamislubades fikseeritud LMAM-id ületavad PAK-d või kui loa andmise korral see ületataks. Seega ei võimalda säte kaevandamisluba anda olu​korras, kus n-ö asendatav kaevandamisluba veel kehtib. Sellest teeb erandi üksnes MaaPS § 301, mille lg 2 annab aluse loa andmiseks ka sel juhul, kui seni kehtivate LMAM-ide summast lähtudes tuleks üldjuhul kaevandamisloa andmisest keelduda. Järeli​kult tuleb praeguses asjas kindlaks teha, kas MaaPS § 301 lg-s 1 nimetatud tingimused on täidetud.

Kolleegium ei nõustu ka halduskohtu tõlgendusega, mille kohaselt MaaPS § 301 lg 1 käsitleb

üksnes olukorda, kus kaevandajale kokku kaevandada antud põlevkivivaru ammendub viie aasta jooksul. Sättes on selgelt käsitletud konkreetse kehtiva loaga antud kaevandatavat maavaravaru, mitte kaevan​da​jale kõigi lubadega kokku antud maavaravaru. Kolleegium nõustub, et sätte ees​märgiks on tooraine tagamine põlevkivi kaevandamisega juba tegelevatele ettevõtetele. See seisu​koht ei toeta aga halduskohtu tõlgendust. Sättest, nagu ka selle eelnõu ettevalmistamise materjali​dest (14. novembri 2007. a nõu​pidamise protokoll, I kd, tl 224 jj) nähtub, et silmas on peetud pidevat toor​aine tagamist senises mahus, mitte üksnes enne viimase loa lõppemist.

Arvestades, et Enefit oli praegusel juhul ainus loataotleja, kelle puhul võis MaaPS § 301 anda

aluse erandi tegemiseks MaaPS § 34 lg 1 p-s 6 sätestatust, ei võta kolleegium seisukohta, kelle ees annab säte eelise. Kuna ei VKG-l ega TLA-l ei olnud käskkirja nr 1442 andmise ajal viie aasta jooksul ammendumas ühegi loaga antud kaevandatav maavaravaru, ei võimaldanud MaaPS § 34 lg 1 p 6 neile luba anda.

Vaidlust ei ole selle üle, et Enefitile kuuluva kaevandamisloaga KMIN-075 määratud varu

oli 2012. aastal ammendumas. Seega on selle loa kaudu MaaPS § 301 kohaldamise eeldus täidetud. Lisaks oli käskkirja kohaselt 2013. aastal lõppemas loa KMIN-053 alusel käesoleval ajal kasutatava tehnoloogiaga kaevandatav varu. Enefit on selgitanud, et on sunni​tud seal kaevandamise lõpetama objektiivsel põhjusel, kuna kaevanduses olev põlevkivi jääk pole hetkel parima teadmise juures ja saadaoleva tehnoloogiaga lihtsalt kaevandatav (III kd, tl 16). KKM on seda asjaolu kontrollinud (vt ka III kd, tl 29 pöördel). VKG on aga seisukohal, et see Enefiti väide ei ole mäetehniliselt õige (III kd, tl 101 pöördel). Kuna kohtud ei kohaldanud MaaPS § 301, ei ole nad neid väiteid analüüsinud. Sel küsimusel ei ole järgnevatel põhjustel praeguse kohtuasja lahendamisel siiski määravat tähendust.

Asjas on vaidlus selle üle, millise LMAM-iga võib MaaPS § 301 alusel uue kaevandamisloa

anda. Kolleegium on seisukohal, et MaaPS § 301 lg-t 2 koosmõjus § 34 lg 1 p-ga 6 ja §-ga 251 tuleb tõlgendada selliselt, et kaevandamis​loa lõppemisel ei saa uut luba alati anda sama LMAM-iga nagu kehtivuse kaotanud luba. Uue loa andmise tulemusena ei tohi kõigi selle isiku kaevandamis​lubade LMAM-ide summa ületada temale määratud KLAM-i. KLAM-ide näol on tegu ajutise meetmega, mille ees​märk oli tagada 20 miljoni tonni piiri järgimine ilma kehtivaid LMAM-e muutmata. Uusi lubasid andes tuleb ees​märgiks seada olukord, kus ka reaalselt ei ületa kõigi kaevandamislubade LMAM-idde summa §-s 251 sätestatud PAK-d. Sellist tõlgendust toetab vaidlusaluse käskkirja and​mise ajal kehtinud "Põlev​kivi kasutamise riiklikus arengu​kavas 2008–2015" seatud siht vähendada põlevkivi aastast kaevandamis​mahtu pikaajalises perspektiivis veelgi, 15 miljoni tonnini aastas (arengukava 3. ptk alap. 1.2; kokkuvõtte p 1). Ka MaaPS § 34 lg 1 p-st 6 tuleneb selgelt eesmärk tagada, et lubadele kantud LMAM-id ei ületaks kogusummas §-s 251 ettenähtud määra. Suurem paindlikkus kaevandamislubade kasutamisel ei ole piisavalt kaalukas eesmärk, mis õigus​taks teistsugust tõlgendust. MaaPS § 1 lg 1 seab eesmärgi tagada lisaks maapõue kasutamise majanduslikule ots​tarbekusele ka selle keskkonna​säästlikkus. Sama põhimõtet väljendavad MaaPS § 34 lg 1 p-d 7 ja 12, millest tuleneb, et kui mõne maavaravaru kaevandamist alustatakse, tuleks see ammendada, mitte eelistada kaevanda​misel uusi, majanduslikult soodsamalt kaevandatavaid maavaravarusid. Uue kaevandamisloa and​mine selliselt, et see jätab isiku kaevandamislubadele kantud LMAM-ide summa endiselt oluliselt suuremaks tema KLAM-ist, soodustab aga viimast. IV

Järgnevalt lahendab kolleegium eespool esitatud tõlgendustest lähtudes kassatsioonkaebused.

Vaidlust ei ole selle üle, et vaidlusaluse käskkirja andmise ajal ületas kehtivates kaevandamis​-

lubades fikseeritud LMAM-ide summa PAK-d. Seega andis MaaPS § 34 lg 1 p 6 tõepoolest aluse VKG-le uue kaevandamisloa väljastamisest keelduda. Erandi sellest saab teha üksnes MaaPS § 301 alusel, mille kohaldamise eeldused ei ole aga VKG puhul täidetud. Järeli​kult jääb VKG kaebus käskkirja nr 1442 p 2 tühistamise nõude osas rahuldamata.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna nii Riverito AS-ile kui ka tema

väidetava​le õigusjärglasele TLA-le ei olnud MaaPS § 34 lg 1 p-st 6 tulenevalt võimalik kaevandamis​luba anda, ei saanud võimalik vale adressaadi valik lõpptulemust mõjutada. Seega puudub alus TLA kaebuse rahuldamiseks käskkirja nr 1442 p 1 tühistamise nõude osas.

Kui MaaPS § 34 lg 1 p 6 andis aluse kaebajatele kaevandamisloa andmisest keeldumiseks,

puudus enampakkumise korraldamiseks § 32 lg-st 1 tulenevalt alus (mitu taotlejat), mistõttu oli enam​pakkumise korraldamise käskkirja kehtetuks tunnistamine õiguspärane.

Kuigi kaebajate kaevandamisloa taotlused jäeti õigesti rahuldamata, on neil kolleegiumi

hinnangul õigus vaidlustada Enefitile kaevandamisloa andmist. MaaPS § 4 lg 1 sätestab, et alus​põhja maavara, üleriigilise tähtsusega maardlas olev maavara ning ravitoimega järve- ja mere​muda (ravimuda) kuuluvad riigile. Arvestades ka asjaolu, et MaaPS § 251 piirab oluliselt põlev​kivi kaevandamis​mahtu ning sellest lähtuvalt on KKM-il alus põlevkivi kaevandamise loa andmisest keelduda, on põlevkivi kaevandamise lubade andmisel tegemist riigi poolt piiratud avaliku ressursi jagamisega. Kaebajad väidavad muu hulgas, et seda avalikku ressurssi on praegusel juhul jagatud vastuolus ELTL art-tega 106 ja 102. ELTL-i konkurentsi kaitseks kehtestatud sätted ei kaitse üksnes avalikke huve, vaid ka teiste turuosaliste huve, mida turgu valitseva seisundi kuri​tarvitamise ohu loomine selgelt riivab. Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et EÜ asutamislepingu art-l 82 (praegu ELTL art 102) on vahetu õigusmõju üksikisikutevahelistele suhetele ja nendest sätetest tulenevad isikutele õigused, millele nad võivad riigisiseses kohtumenetluses tugineda (vt nt Euroopa Kohtu otsused kohtuasjades C-453/99: Courage ja Crehan, p 23, ja C-282/95: Guérin Automobiles, p 39). Juhul kui vaidlusaluse käskkirjaga on Enefitile kaevandamis​luba antud õigus​vastaselt ja see tühistatakse, loob see suurema võimaluse, et tulevi​kus avaneb ka kaebajatel võimalus põlevkivi kaevandamise õigusele konkureerida.

Vaidlusaluse käskkirja p-dega 3 ja 4 anti Enefitile kaevandamisluba Uus-Kiviõli kaevanduses,

määrates LMAM-iks 4 150 000 tonni. Aastamäär on saadud, liites kokku 2012. aastal ammenduva varuga kaevandamisloa KMIN-075 LMAM-i 2 050 000 tonni ja 2013. aastal lõppeva käesoleval ajal kasutatava tehnoloogia​ga kaevandatava varuga kaevandamisloa KMIN-053 LMAM-i 2 100 000 tonni. Seejuures ei ole vaidlust selle üle, et Enefitile kuuluvate kaevandamislubade LMAM-ide summa ületab selle uue loa tulemusena endiselt temale määratud KLAM-i. Käesoleva otsuse p-s 38 asus kolleegium seisukohale, et MaaPS § 301 lg 2 ei võimalda uut kaevandamisluba anda sellises mahus, et ületataks vastava loaomaniku KLAM-i. Järelikult on uus kaevandamisluba Enefitile antud õigusvastaselt. MaaPS § 26 lg 6 sätestab, et mäeeraldise kaevandatav maavaravaru ei tohi olla suurem kui kaevanda​mise aastamäära või kaevandamise lubatud aastamäära ja kaevandamisloa aastateks ümber​arvestatud kehtivusaja korrutis. Seda arvestades ei ole võimalik luba osaliselt tühistada.

Kaebajad on kahtluse alla seadnud käskkirja nr 1319 ja MaaPS-i regulatsiooni kooskõla ELTL

art 106 lg-ga 1 koostoimes art-ga 102. Kolleegium on seisukohal, et kaevandamisloa andmisest

keeldumine põhju​sel, et loa andmisel ületataks MaaPS §-ga 251 ettenähtud PAK-d, ei ole EL-i konkurentsi​reeglitega vastuolus. MaaPS § 34 lg 1 p 6 ei võimalda ühtegi konkreetset loataotlejat teisele eelistada. MaaPS § 34 lg 1 p-st 6 võimaldas aga mõne loataotleja (praegusel juhul Enefiti) kasuks erandi teha MaaPS § 301. Kolleegium ei saa võtta praeguses asjas seisukohta MaaPS § 301 kooskõla kohta EL-i konkurentsireeglitega. Enefitile antud kaevandamisluba tuli käesoleva otsuse p-s 44 esitatud põhjus​tel tühistada juba vastuolu tõttu Eesti õigusega. Seetõttu ei sõltu asja lahendus regulatsiooni võimalikust vastuolust ELTL art 106 lg-ga 1 koostoimes art-ga 102.

Kolleegium peab siiski vajalikuks selgitada järgmist. Juhul kui KKM asub Enefiti taotlust

uuesti lahendama, tuleb tal silmas pidada ka EL-i konkurentsiõigust. Kolleegium nõustub kaebajate etteheitega, et MaaPS § 301 võimaldas kinnistada käskkirjaga nr 1319 määratud KLAM-ide jaotuse teadmata ajaks, sulgedes põlevkivi kaevandamise turu uutele ettevõtjatele ning välistades turuosade muutumise muul viisil kui mõne senise loaomaniku vabatahtliku loobu​mise korral enda turuosast. Nagu eespool kirjeldatud, kinnistab sama olukorra veel tugevamalt MaaPS u.r, mis sõna​selgelt välistab KLAM-i vabanemise isegi mõne kehtiva kaevandamisloa lõppemise korral. KKM-il tuleb analüüsida, kas selline olukord, mis soosib Enefiti kui riigi osalu​sega äri​ühingu positsiooni säilitamist, on kooskõlas ELTL art 106 lg-ga 1 koostoimes art-ga 102.

Eeltoodud põhjustel rahuldab kolleegium kassatsioonkaebused osaliselt. Kolleegium tühistab

ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ning halduskohtu otsuse osas, millega tühistati käskkirja nr 1442 p 1, ja menetluskulude jagamist puudutavas osas. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab TLA kaebuse käskkirja nr 1442 p 1 tühistamise nõude osas rahuldamata. Seega jääb käskkiri nr 1442 jõusse osas, millega jäeti VKG ja TLA kaevandamisloa taotlused rahuldamata (p-d 1 ja 2), ja enampakkumise käskkirja tühistamist puudutavas osas (p 5) ning on tühistatud osas, millega rahuldati EEK kaevandamisloa taotlus ja määrati selle tingimused (p-d 3 ja 4). V

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 285 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne selle

seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende välja​mõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuna praeguses asjas on kaebused esitatud 2011. aastal, on osa kulusid põhjustavatest menetlustoimingutest tehtud

sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastas​pool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude välja​mõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kulu​dokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetlus​kulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjenda​tud menetluskulud.

VKG kandis esimese astme kohtus õigusabikulu 21 714 eurot ja 90 senti (siin ja edaspidi

käibe​maksuta) ning tasus riigilõivu 15 eurot ja 97 senti. Apellatsiooniastmes kandis VKG 18. augus​ti 2015. a nimekirja järgi õigusabi​kulusid 7326 eurot ja tasus riigilõivu 15 eurot. Lisaks esitas ta

Kolleegiumi hinnangul on kaebused rahuldatud umbes pooles ulatuses. Seega tuleb vastustajalt

kummagi kaebaja kasuks välja mõista pool nende põhjendatud ja vajalikest menetlus​kuludest. TLA menetluskulud, mis koosnevad vaid riigilõivust, on täies ulatuses põhjendatud, mistõttu tuleb KKM-ilt tema kasuks välja mõista 15 eurot ja 50 senti. Hoolimata asja keerukusest ja mahust ei saa VKG õigusabikulude suurust pidada põhjendatuks. Kolleegiumi hinnangul on menetlus​kulud

põhjendatud kokku 20 000 euro ulatuses, mistõttu tuleb KKM-ilt VKG kasuks välja mõista 10 000 eurot. KKM-i õigusabikulud jäävad tema enda kanda, kuna neid ei saa pidada vajalikuks. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kaevandamislubade andmine on KKM-i seadusest tulenev ülesanne ning vastustaja töötajad pidid olema võimelised teda ise esindama (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-26-12, p 30). Arvestades, et kolmas isik Enefit oli kohtumenetluses kaebajate vastaspoolel, tuleb kaebuse osalise rahuldamata jätmise tõttu pool Enefiti põhjendatud ja vajalikest menetluskuludest välja mõista kaebajatelt. Kolleegiumi hinnangul on Enefiti menetluskulud põhjendatud 20 000 euro ulatuses, millest 10 000 eurot mõistab kollee​gium välja VKG-lt ja TLA-lt solidaarselt.

Kassatsioonkaebuste esitamisel tasutud kautsjonid tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel

tagastada. (allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.