Eesistuja Jaak Luik, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Osaühingu Flashpoint hagi OÜ SoeAuto ja OÜ AutoComfort vastu põhivõla 6639 euro 60 sendi ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-39445
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Flashpoint kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
7629 eurot 67 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Osaühing Flashpoint, esindaja vandeadvokaat Meelis Pirn Kostja OÜ SoeAuto
Asja läbivaatamise kuupäev
29. august 2016. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-39445 ja Harju Maakohtu 25. mai 2015. a otsus samas tsiviilasjas osas, milles maakohus luges kohtuotsuse resolutsiooniga tuvastatuks, et Osaühing Flashpoint ja OÜ SoeAuto sõlmisid töövõtulepingu Tallinnas Lüli 1 asuva hoone ehitustööde tegemiseks ja tööjõurendilepingu.
2.
Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-39445 ja Harju Maakohtu 25. mai 2015. a otsus samas tsiviilasjas osas, milles maakohus luges kohtuotsuse resolutsiooniga tuvastatuks, et Osaühing Flashpoint ei ole sõlminud OÜ-ga AutoComfort töövõtulepingut Tallinnas Lüli 1 asuva hoone ehitustööde tegemiseks ja tööjõurendilepingut.
3.Jätta läbi vaatamata Osaühingu Flashpoint hagi osas, milles ta palus maakohtul tuvastada, kas ta sõlmis töövõtulepingu Tallinnas Lüli 1 asuva hoone ehitustööde tegemiseks ja tööjõurendilepingu OÜ-ga SoeAuto või OÜ-ga AutoComfort.
4.Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-39445
osas, milles ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 25. mai 2015. a otsuse ja saatis asja uueks lahendamiseks maakohtule, arvestades Riigikohtu otsuses toodud põhjendusi.
1.Osaühing Flashpoint (hageja) esitas 27. augustil 2013 Harju Maakohtule OÜ SoeAuto (kostja I) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt I välja põhivõla 6639 eurot 60 senti ja viivise. 31. oktoobril 2013 palus hageja kaasata kostjana menetlusse OÜ AutoComfort (kostja II). Hageja palus
13.novembri 2013. a täpsustatud hagis tuvastada, kas ta sõlmis lepingud kostjaga I või kostjaga II, ning mõista põhivõlg ja viivis välja kostjalt I või kostjalt II alternatiivselt või solidaarselt. Hagiavalduse kohaselt pöördus kostja I ehitustööde hinnapakkumise saamiseks ja lepingu sõlmimiseks hageja poole. Pooled pidasid läbirääkimisi hinnapakkumise ja lepingu üle, kuid kuna kogu objekti osas ei jõutud kokkuleppele, siis kõigi kostja I soovitud tööde kohta lepingut ei sõlmitud. Kostja I teatas 7. septembril 2012 hagejale, et ta soovib hagejalt tellida üksnes nn esimese etapi tööd. Hageja koostas hinnapakkumise, mille järgi oli esimese etapi tööde hind kokku 4544 eurot, ning kostja I aktsepteeris seda. Lisaks hinnapakkumises märgitud ehitustöödele leppisid pooled suuliselt kokku mullatööde hinna 1900 eurot ning et kostja I kasutab hageja töötajaid hinnaga 15 eurot tund. Hagejaga pidas läbirääkimisi kostja I töötaja M. Maasik, kelle kohta oli hagejal tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lg 1 järgi õigus eeldada, et ta peab läbirääkimisi kostja I nimel. Kui osa töödest oli tehtud ja hageja soovis esitada arvet, palus kostja I juhatuse liige T. Lind esitada arve kostjale II. Hageja hinnapakkumise aluseks olnud ehitusprojektil ja joonistel oli tellijana märgitud kostja I, kes oli olnud ka ehitusloa taotlejaks. Esimene osa töödest valmis 26. septembril 2012 ning hageja esitas 2. oktoobril 2012 nende vastuvõtmiseks kostjale I e-postiga akti. Teine osa hinnapakkumises märgitud töödest ja mullatööd lõpetati 18. oktoobril 2012 ning hageja edastas töö lõpetamisel kostjale I kõigi tehtud tööde akti. Kostja I keeldus tööd vastu võtmast, viidates kolmele puudusele, mille palus kõrvaldada. Hageja kõrvaldas kostja I näidatud puudused ning esitas 8. oktoobril 2012 uuesti töö vastuvõtmise akti. Kostja I ei võtnud tööd vastu ning esitas hagejale järjest uusi nimekirju väidetavatest puudustest, neid selgelt kirjeldamata ning märkides mh tööd, mida hageja ei olnud teinud. 1. novembril 2012 keeldus kostja I lõplikult tööd vastu võtmast ja tasu maksmast. Hageja andis 5. novembril 2012 talle täiendava tähtaja töö vastuvõtmiseks ja tasu maksmiseks ning teatas, et võla tasumata jätmisel ta taganeb lepingust. Kostja I ja kostja II juhatuse liige T. Lind teatas 7. novembril 2012 hagejale, et tellija keeldub tööd vastu võtmast ja tasu maksmast ning nõuab hinna alandamist, sest hinnapakkumises esitatud tööde hind on liiga suur. Lisaks teatas ta, et töö ei vasta RYL kvaliteedinõuetele. Pooled ei leppinud lepingu sõlmimisel kokku RYL kvaliteedinõuete kohaldamises ning kostja I ei täpsustanud, milliseid nõudeid ta silmas peab ja millistele nõuetele töö ei vasta. Kuna kostja I ei võtnud tööd vastu ega maksnud selle eest tasu, taganes hageja 11. novembril 2012
lepingust. Kostja I ja/või kostja II peavad hüvitama hagejale enne lepingust taganemist üleantu väärtuse. Hageja tehtud töö eest maksti hagejale 3000 eurot, maksmata on 4732 eurot 80 senti. Hageja töötajate kasutamise ja muude kulude (lampide ostuhind ja remonditava ukse transpordikulu) eest on hagejal saamata 1906 eurot 80 senti.
2.Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja I ei ole hagejaga lepingut sõlminud, hagi on esitatud vale kostja vastu. Kostja I juhatuse liige T. Lind sõlmis hagejaga lepingud kostja II nimel. Hagejaga ei ole kunagi sõlmitud suulist kokkulepet mullatööde kohta, need tööd tegi hageja oma algatusel ilma selleks luba ja kooskõlastust saamata. Hagejale maksti 3000 eurot, ülejäänud nõude ulatuses alandati hinda, sest hageja on tekitanud kostjale II puudustega töö tegemisega kahju. Hageja tegi tööd oluliste puudustega, mida ei saa mõistlike kuludega kõrvaldada. Hageja väited tööjõu rentimise kohta on valed.
3.Kostja II vastuväidete kohaselt ei ole ta kolmanda isikuna kostja kohustusi täitnud. Oluline on, kas läbirääkimisi pidanud kostja I seaduslik esindaja väitis, et ta esindab kostjat II. Hageja ei ole tõendanud, et arve paluti koostada kostja II nimele. Hagejal oli õigus nõuda kirjaliku lepingu sõlmimist, kuid ta ei teinud seda.
4.Harju Maakohus rahuldas 25. mai 2015. a otsusega hagi osaliselt, tuvastades, et hageja sõlmis töövõtulepingu ja tööjõurendilepingu kostjaga I, mitte kostjaga II, ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja põhivõla 6639 eurot 60 senti ning sissenõutavaks muutunud viivise 1280 eurot 46 senti ja alates 1. aprillist 2015 kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Kostja I vastu esitatud hagi rahuldati ning selle menetlemise kulud jättis maakohus kostja I kanda, kellelt mõisteti hageja kasuks välja menetluskulu 4955 eurot. Kostja II vastu esitatud hagi jäi rahuldamata ja tema menetluskulud hageja kanda, kellelt mõisteti välja menetluskulu 587 eurot 40 senti. Maakohtu otsuse kohaselt on tõendatud, et hageja sõlmis kostjaga I töövõtulepingu hinnapakkumises nimetatud tööde kohta hiljemalt 15. septembril 2012 ning pinnase- ja kaevetööde tegemise kohta hiljemalt 11. oktoobril 2012. Ei ole tõendatud, et ehitustööd tellis, lepingueelseid läbirääkimisi pidas ja lepingu sõlmis kostja II. Lepingupoolena nimetati kostjat II esimest korda tema rekvisiitidega varustatud 7. novembri 2012. a taganemisavalduses pärast seda, kui hageja oli lepingust 5. novembril 2012 taganenud. Asjaolud, et tööde aktid saadeti kostjale II ja viimane tasus osaliselt arve, ei tõenda, et kostja II oli lepingupooleks. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja lõpetas tööd 18. oktoobril 2012 ja esitas 6988 euro 40 sendi suuruse arve, millest tasuti 26. oktoobril 2012 kokku 3000 eurot. Kohtule esitatud 2. oktoobri 2012. a kirjavahetusest nähtub, et hageja tehtud töös olid puudused. Hageja väitel ta kõrvaldas need ning edastas 8. oktoobril 2012 uuesti tööde vastuvõtmise akti. 10. oktoobril 2012 alanud kirjavahetusest nähtub, et kostja I osutas järjest uutele ülevaatusprotokollides märgitud puudustele, mh heideti ette RYL normidest kõrvalekaldumist. Kostja I keeldus tööd vastu võtmast, esitades hagejale mitu nimekirja esinevate puuduste kohta. Kirjavahetusest ja ülevaatusprotokollidest nähtuvalt heideti
hagejale ette puudusi ka sellistes töödes, mis ei kajastu hageja hinnapakkumistes ega töö üleandmise aktides, samuti ehitusnormide ja kvaliteedinormide rikkumist, milles pooled ei olnud kokku leppinud. Lisaks viidati hagejalt renditud töötajate ebakvaliteetsele tööle, mille üle ei olnud hagejal juhendamise ega kvaliteedi kontrollimise kohustust. Hageja andis 5. novembri 2012. a avalduses kostjale I tähtaja töö vastuvõtmiseks ja 6640 euro tasumiseks ning märkis, et kohustuste täitmata jätmise korral tuleb avaldus lugeda lepingust taganemiseks. Kuna kostja I sai hageja taganemisavalduse kätte, lõppes leping hageja taganemisega
5.novembril 2012. Hageja taganes lepingust põhjendatult, sest kostja I sõlmis töövõtulepingu hagejaga oma majandus- ja kutsetegevuses, kuid ei täitnud kohustust teavitada hagejat õigel ajal ja piisavalt selgelt puudustest (VÕS § 644 lg 2). Kostja I viivitas põhjendamatult töö vastuvõtmisega, sest puudused olid väikesed ega takistanud kostjal I kõiki töid vastu võtta (VÕS § 638). Kostja I rikkus töö ja materjalide eest tasumata jätmisega VÕS § 635 lg-t 1 ja § 637 lg-t 4. Kuna kostja I ei täitnud oma kohustust hageja VÕS § 114 lg 1 alusel antud täiendava tähtaja jooksul, oli hagejal õigus lepingust taganeda. 7. novembril 2012 kostja II esitatud lepingust taganemise avaldus ei ole oluline, sest hageja oli juba lepingust taganenud ning kostja II ei olnud lepingupool. Kostja I hagejale 1. novembril 2012 saadetud kirjast nähtub mh soov alandada hinda 20% võrra. Kuna hinna alandamine eeldab töö vastuvõtmist, tuleb lugeda, et kostja I võttis töö vastu, sõltumata aktide allkirjastamata jätmisest. Eksperdihinnangu, eksperdi kirjalike vastustega poolte küsimustele ning eksperdi kohtuistungil antud ütlustega on tõendatud, et hageja tegi töö rahuldava kvaliteediga ja turuhinnast väiksema tasu eest. Arvestades asjaoluga, et parandamist vajavate tööde maksumus on lepingu hinnast ca 1,8%, ei olnud kostjal I põhjendatud alandada hinda 20%. On tõendatud, et hageja andis kostja I kasutusse oma töötajad, leppides kokku töötajate tunnihinna 15 eurot. Seega sõlmisid pooled tööjõurendilepingu, mille alusel on hagejal õigus kostjalt I nõuda 1764 euro tasumist. Kostja I väited hageja töötajate töö ebakvaliteetsuse kohta ei välista hageja nõude rahuldamist. Töötajate rentimine ei eelda kokkulepet töö tulemuse kohta (VÕS § 339) ning pooled ei olnud töö tulemuses kokku leppinud ja töö tehti kostja määratud mahus ja tema kontrolli all. Kuna eksperdi hinnangust nähtuvalt on töölise rentimise keskmine tunnihind 20 eurot, ei ole põhjendatud hageja nõutud renti alandada. Kostja I ei ole esitanud vastuväiteid hageja nõutud 142 euro 80 sendi suuruse kulu (lampide ostuhind ja remonditava ukse transpordi kulu) kohta. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud hageja nõue kostja I vastu, kellelt tuleb hageja kasuks mõista välja põhivõlg 6639 eurot 60 senti, sh töövõtulepingu järgi 4732 eurot 80 senti, rendilepingu järgi 1764 eurot ning lampide ostuhind ja remonditava ukse transpordikulu 142 eurot 80 senti. Lisaks tuleb kostjalt I mõista hageja kasuks välja viivis. Kostja I vastu esitatud hagi rahuldamise tõttu tuleb selle menetlemise kulud jätta kostja I kanda ja mõista temalt hageja kasuks välja riigilõiv 400 eurot ja lepingulise esindaja tasu 4555 eurot. Kostja II vastu esitatud hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad kostja II menetluskulud hageja kanda, kellelt tuleb välja mõista ekspertiisitasu 587 eurot 40 senti.
5.Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati. Kostja I palus saata asja kordusekspertiisi määramiseks ja uueks arutamiseks maakohtule või teha uus otsus, sh määrata kordusekspertiis. Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis maakohus valesti, et hageja töö ei olnud puudustega. Eksperdi arvamus on vastuoluline. Õiged ei ole hageja väited, et kostjal I ei olnud alust tööd vastu võtta. Maakohus leidis valesti, et pooled sõlmisid suulise kokkuleppe mullatööde kohta. Arvestades hageja töö kvaliteeti ja parandustööde hinda, sai hageja õiglase tasuna 3000 eurot. Hageja ei ole tõendanud rendilepingu sõlmimist, samuti ei ole tal õigust nõuda selle lepingu alusel kostjalt I tasu, sest selle lepingu alusel tehtud töö oli puudustega ja liiga kallis. Maakohus leidis valesti, et hagejaga sõlmis lepingud kostja I.
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse 8. jaanuari 2016. a otsusega osas, milles maakohus rahuldas kostja I vastu esitatud hagi ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja põhivõla ja viivise ning jaotas menetluskulud ja mõistis need kostjalt I hageja kasuks välja, ning saatis asja uueks lahendamiseks maakohtule. Maakohtu otsus jäi muutmata osas, milles maakohus tuvastas, et hageja oli sõlminud lepingud kostjaga I ning hageja ja kostja II ei olnud lepinguid sõlminud, ning milles maakohus jättis rahuldamata kostja II vastu esitatud hagi ja jaotas kostja II vastu esitatud hagi menetlemise kulud ja mõistis need hagejalt välja. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis maakohus õigesti, et hagejal olid lepingulised suhted kostjaga I, mitte kostjaga II. Maakohus tuvastas asjaolud, mille alusel saab järeldada, et kostja I töötaja tegutses hagejaga lepinguid sõlmides kostja I nimel, hagejal pidi lepingu sõlmimisel tekkima mõistlik arusaam sellest, et lepingud sõlmitakse just kostjaga I, ning kostja I pidi teadma, mida tema töötaja teeb ja kelle nimel tegutseb. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt I välja töövõtulepingust ja rendilepingust tuleneva võla. Töövõtulepingust tuleneva rahalise nõude lahendamiseks peab maakohus asja uuel arutamisel tuvastama, millised tööd telliti ja millistele nõuetele pidi töö vastama. Maakohus leidis, et kuna töövõtuleping sõlmiti e-posti teel, ei lepitud kokku nendes kvaliteedinõuetes, mille rikkumisele kostja I tugineb. Samas ei teinud maakohus kindlaks, mis nõuetele pidi töö vastama. Samuti ei tuvastanud maakohus otsuses selgelt ja arusaadavalt, mis tööd tehti. Asja uuel lahendamisel peab maakohus selgitama ka selle, millistele konkreetsetele puudustele ja muudele rikkumistele tugineb kostja I töö vastuvõtmisest keeldumisel, kas tal on õigus nendele rikkumistele tugineda ja kas rikkumised on tuvastatud. Seejärel tuleb maakohtul hinnata, mis õiguskaitsevahendeid ja kujundusõigusi pooled kasutasid, kas neil oli selleks õiguslik alus ning mis õigussuhe pooltel oli. Kui maakohus leiab, et kostjal I ei olnud õigust töö vastuvõtmisest keelduda, tuleb maakohtul võtta seisukoht, kas töö tuleb lugeda vastu võetuks põhjusel, et kostja I keeldus seda
vastu võtmast alusetult. Juhul, kui kostja I keeldus alusetult tööd vastu võtmast, võis hagejal tekkida tasunõue. Sellisel juhul tuleb tuvastada, kas hageja soovis ja sai töövõtulepingust taganeda põhjusel, et kostja I keeldus tööd vastu võtmast ja tasu maksmast, või on hagejal kostja I vastu töövõtutasu maksmise nõue. Asja uuel lahendamisel peab maakohus samuti tuvastama, kas hageja töö oli puudustega ja kas kostjal I oli õigus nõuda hagejalt puuduste kõrvaldamist ning kas kostja I määratud tähtaeg oli VÕS § 114 tähenduses piisav. Kuna samas avalduses esitas kostja I ka hinna alandamise avalduse ja kahju hüvitamise nõude, tuleb maakohtul tuvastada, mis õiguskaitsevahendit või kujundusõigust kostja I kasutas ja kas ta tegi seda kogu lepingu ulatuses või osaliselt. Ekslik on maakohtu seisukoht, et kuna hageja saatis kostjale I taganemisavalduse 5. novembril 2012, millega määras tööde vastuvõtmiseks viis päeva, ja kuna kostja I sai selle avalduse kätte samal päeval, lõppes töövõtuleping 5. novembril 2012. Maakohus jättis põhjendamatult hindamata kostja I hagejale 7. novembril 2012 esitatud taganemise ja hinna alandamise avalduse. Selle avalduse tähelepanuta jätmiseks pidanuks maakohus tuvastama, et kostjal I ei olnud alust lepingust taganeda, st töö ei olnud puudustega või kostjal I ei olnud muul alusel õigust taganeda või tema avaldust ei saa lugeda taganemisavalduseks või puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaeg oli liiga lühike. Isegi kui kostjal I ei olnud õigust lepingust taganeda, tema avaldust ei saa lugeda taganemisavalduseks vms, ei saanud töövõtuleping lõppeda hageja 5. novembri 2012. a taganemisavalduse alusel samal kuupäeval, sest sellest kuupäevast alates hakkas alles kulgema puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaeg. Maakohus peab asja uuel lahendamisel hindama, kas kostja I avaldusel oli tähendus, kuna ka varem olid pooled teinud taganemise ja hinna alandamise avaldusi ning nõudnud tööde vastuvõtmist, tuginedes sellele, et tööd on valmis. Kui poolte varasemad avaldused ei lõpetanud lepingut ja kui varasemate avaldustega ei võetud vastu mittenõuetekohast sooritust, tuleb maakohtul hinnata kostja I
7.novembri 2012. a avaldust ja selgitada välja, kas sellega sooviti taganeda lepingust tervikuna või osaliselt või sooviti avaldusega alandada terve lepingu hinda. Selleks tuleb hinnata kostja I tahet. Asja uuel lahendamisel otsustab maakohus, kas ja millises ulatuses saab kohus tugineda eksperdihinnangule. Maakohus asus eksperdihinnangu alusel ekslikule seisukohale, et töö puuduste väärtus oli ca 1,8%, mistõttu ei saa kostja I üldse hinda alandada. Kui kostja I alandas hinda rohkem, kui alust oli, peab maakohus lähtuma hinna alandamisest ulatuses, milleks on alust. Leides, et kuna poolte kokkuleppe kohaselt oli hageja iga rendile antud töötaja tunnitasu 15 eurot ja eksperdihinnangu järgi on ehitustöölise keskmine tunnitasu 20 eurot, ei ole põhjendatud hinda alandada, ei arvestanud maakohus sellega, et kahju hüvitamist ja kahjuhüvitise kokkulepitud tasunõudega tasaarvestamist või hinna alandamist ei välista poolte kokkulepe turuhinnast madalama rendi kohta. Maakohus peab selle nõude lahendamiseks tuvastama, mis soorituses pooled rendilepingus kokku leppisid, mida kostja I hageja (töötajate tehtud) sooritusele ette heidab, kas puudused on tõendatud ja kas need on käsitatavad lepingu rikkumisena, mis annavad aluse alandada hinda või nõuda kahju hüvitamist, ning kas ja millist õiguskaitsevahendit on kostja I kasutanud ning kas ja kui suures ulatuses annab see kostjale I õiguse maksta vähem tasu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega tühistati maakohtu otsus ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks maakohtule, ning jätta jõusse maakohtu otsuse. Hageja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust osas, milles maakohtu otsus jäi muutmata. Hageja palub mõista kostjalt I välja apellatsiooniastme menetluskulu 480 eurot ja kassatsiooniastme menetluskulu 720 eurot. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus märkinud otsuses ühtegi õigusnormi, mida otsuse tegemisel kohaldati, viidatud ei ole ühelegi maakohtu seaduse valele kohaldamisele ega menetlusõiguse normi rikkumisele, mille tõttu tuli asi saata uueks arutamiseks maakohtule. Samuti ei viidanud ringkonnakohus ühelegi hinnatud tõendile ega põhjendanud asja saatmist uueks lahendamiseks maakohtule. Lisaks ületas ringkonnakohus otsuse tegemisel apellatsioonkaebuse piire, sest heitis maakohtule ette, et viimane ei tuvastanud, millistele nõuetele lisaks kostja I väidetud kvaliteedinõuetele pidi hageja töö vastama. Ringkonnakohtu otsus on üllatuslik, sest ringkonnakohus ei selgitanud, et kavatseb tuvastada asjaolud maakohtust erinevalt.
9.Kostja I vaidleb kassatsioonkaebusele vastu.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, millega tuvastati, et hageja oli sõlminud töövõtulepingu ja tööjõurendilepingu kostjaga I ning et hageja ja kostja II ei olnud selliseid lepinguid sõlminud. Sellega seonduvalt jätab kolleegium hagi osas, milles hageja palus maakohtul tuvastada, kas ta sõlmis töövõtulepingu ja tööjõurendilepingu kostjaga I või kostjaga II, TsMS § 423 lg 1 p 4, § 425 lg 3 ja § 691 p 3 järgi läbi vaatamata. Osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule, jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muudab ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
11.Kooskõlas TsMS § 688 lg-s 1 sätestatuga kontrollib kolleegium ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Kolleegium ei ole kassatsioonkaebuse piiridega seotud juhul, kui ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 669 lg-tes 1 või 2 nimetatud menetlusõiguse norme (TsMS § 692 lg 4). Hageja ei vaidlusta kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsust osas, millega jäeti muutmata maakohtu otsus jätta rahuldamata hageja kostja II vastu esitatud hagi. Seega on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi ringkonnakohtu otsus hageja kostja II vastu esitatud töövõtu- ja rendilepingutest tuleneva nõude osas jõustunud. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes kostja I vastu esitatud töövõtu- ja rendilepingutest tuleneva nõude üle.
12.Esmalt märgib kolleegium, et maakohus on rahuldanud hageja esitatud tuvastusnõude, mida ta ei võinud esitada. Ringkonnakohus on jätnud maakohtu olulise menetlusõiguse rikkumise tähelepanuta,
rikkudes ka ise oluliselt menetlusõiguse normi (TsMS § 669 lg 2). Hageja on palunud tuvastada, kas ta sõlmis töövõtu- ja rendilepingud kostjaga I või kostjaga II, ning mõista põhivõlg ja viivis välja kostjalt I või kostjalt II alternatiivselt või solidaarselt. Seega on hageja esitanud mõlema kostja vastu nii tuvastus- kui ka rahalise sooritusnõude. Kolleegium on varem selgitanud, et hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks võib hageja TsMS § 368 lg 1 järgi esitada juhul, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi, mida tuleb hagejal ka vastavalt põhjendada ning mis tuleb kohtul kahtluse korral välja selgitada (Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-11, p 26). Kolleegiumi varasema seisukoha järgi ei ole hagejal üldjuhul iseseisvat tuvastushuvi nt lepingust taganemise õiguspärasuse (kehtivuse) tuvastamiseks, sest lepingust taganemise kui asjaolu tuvastamine ei anna hagejale midagi rohkemat kui nõuded, mis tulenevad lepingust taganemisest, sh lepingu tagasitäitmise nõue (Riigikohtu 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-12, p 14). Kolleegium leiab, et hagejal ei ole üldjuhul iseseisvat tuvastushuvi ka lepingupoole tuvastamiseks. Hageja on mõlema kostja vastu esitanud lepingutest tuleneva rahalise nõude. Hageja ei ole väitnud, et tal on tuvastusnõude esitamiseks muud huvi, kui lepingutest tulenevate nõuete (sooritushagi) rahuldamine. Kolleegium järgib oma varasemat seisukohta, et juhul, kui hageja esitab lisaks sooritushagile tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb nagunii teha otsustus sooritushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes, on tuvastushagi ja sooritushagi käsitatav sama hagina samade poolte vahel (Riigikohtu
17.detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-12, p 14). Seetõttu pidi maakohus keelduma TsMS § 371 lg 1 p 5 järgi menetlemast hageja nõuet tuvastada, kumma kostjaga ta lepingud sõlmis, kuna sama vaidlus tuli lahendada hageja sooritusnõude lahendamisel nagunii. Pärast hageja esitatud tuvastusnõude ekslikku menetlusse võtmist oleks maakohus pidanud jätma hagi selles osas läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 4 järgi. Sellise rikkumise oleks pidanud ringkonnakohus TsMS § 657 lg 1 p 4 järgi kõrvaldama ning jätma hagi selles osas TsMS § 425 lg 3 esimese lause järgi läbi vaatamata. Kuna ringkonnakohus seda ei teinud, tuleb ringkonnakohtu otsus selle rikkumise kõrvaldamiseks hageja esitatud tuvastushagi osas tühistada ja jätta see läbi vaatamata.
13.Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohus ei ole otsust tehes toonud välja õigusnorme, millel ringkonnakohtu otsus põhineb, rikkudes sellega TsMS § 436 lg-s 1, § 438 lg-s 1 ja § 654 lg-s 4 sätestatut. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et õigusnormi täpseks ja arusaadavaks kohaldamiseks peab kohus õigusnormile täpselt viitama (Riigikohtu 2. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p 17). Kuigi ringkonnakohus ei ole otsuses märkinud materiaalõiguse norme, mida kohus vaidluse lahendamisel kohaldas, on ringkonnakohtu otsuse lõppjäreldus kolleegiumi arvates õige.
14.Põhjendatud on ringkonnakohtu seisukoht, et kuna hageja on esitanud nõude kahe erineva lepingu alusel, tuleb hagi rahuldamise üle otsustamisel käsitleda kahest õigussuhtest tulenevaid nõudeid eraldi. Ringkonnakohus leidis kooskõlas TsMS § 435 lg-s 1, §-s 436 ja § 438 lg-s 1 sätestatuga, et töövõtulepingust tuleneva nõude lahendamiseks peab maakohus tuvastama nii töövõtulepingus kokkulepitud töö ja selle kvaliteedi nõuded kui ka selle, mis töö hageja valmis tegi, milliseid
õiguskaitsevahendeid ja kujundusõigusi pooled kasutasid, kas neil oli selleks õiguslik alus ning milline õigussuhe poolte vahel sellest tulenevalt kehtib. Tööjõu rendilepingust tuleneva nõude lahendamiseks peab maakohus ringkonnakohtu arvetes tegema kindlaks, millises soorituses tööjõu kasutada andmise lepingus pooled kokku leppisid, millised etteheited kostja I tegi, kas neid saab pidada lepingu rikkumiseks, mis andsid kostjale I õiguse alandada hinda või nõuda kahju hüvitamist ning kas ja millises ulatuses on kostjal I õigus maksta hagejale lepingus kokkulepitust väiksemat tasu. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu eeltoodud seisukohtadega.
15.Kolleegium nõustub ka ringkonnakohtu järeldusega, et asja õigeks lahendamiseks peab maakohus tegema mh kindlaks, millist õiguskaitsevahendit või kujundusõigust hageja kasutas. Selleks tuleb maakohul võtta mh seisukoht hageja väite kohta, et ta esitas 5. novembril 2012 kostjale I avalduse, milles teatas, et kui viimane ei täida täiendava tähtaja jooksul kohustust töö vastu võtta ja maksta tasu, tuleb 5. novembri 2012. a avaldus lugeda lepingust taganemise avalduseks (kohtutoimiku I kd, tl-d 3 ja 162). Seejuures peab maakohus kooskõlas TsMS §-s 232 sätestatuga hindama hageja
5.novembril 2012 esitatud avaldust (kohtutoimiku II kd, tl-d 18-20). Iseenesest vastab seadusele ringkonnakohtu seisukoht, et töövõtuleping ei saanud hageja 5. novembri 2012. a avalduse alusel lõppeda samast kuupäevast, kuna sellest kuupäevast alates hakkas kulgema puuduste kõrvaldamiseks määratud tähtaeg. Kolleegium on varem selgitanud, et TsÜS § 68 ja § 69 lg 1 esimese lause mõtte kohaselt ei ole lepingut võimalik üles öelda tagasiulatuvalt. Seega lõpeb leping igal juhul alles ülesütlemisavalduse kättetoimetamise järel, st kas avalduse kättetoimetamisest või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumisel (14. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-16, p-d 12 ja 13). Kolleegium selgitab, et eeltoodud seisukoht kohaldub ka lepingust taganemise korral VÕS §-de 116 ja 188 järgi. Asjaolu, et erinevalt lepingu lõppemisest ülesütlemisega kaasneb taganemisega lepingu tagasitäitmise kohustus (VÕS § 189), ei tähenda, et lepingust saab taganeda tagasiulatuvalt. Samuti ei lõpe leping tagasiulatuvalt VÕS § 116 lg 5 esimeses lause järgi, mis annab lepingupoolele õiguse määrata, et kui kohustust ei täideta täiendava tähtaja jooksul, loeb ta ennast lepingust taganenuks. Seega juhul, kui hageja oli kostjale I andnud 5. novembril 2012 täitmiseks täiendava tähtaja (VÕS § 116 lg 2 p 4 ja lg 4), sai töövõtuleping lõppeda hageja taganemisega üksnes pärast selle tähtaja möödumist. Kolleegium märgib, et eelöeldu ei tähenda siiski seda, et pooled ei võiks kokku leppida lepingulise suhte lepingust taganemise või ülesütlemise tõttu lõppemise teistsuguses ajas. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel tõlgendama hageja 5. novembri 2012 avaldust kui tehingut ja võtma seisukoha, kas hagejat saab lugeda selle avaldusega töövõtulepingust taganenuks pärast
5.novembrit 2012.
16.Ringkonnakohus märkis oma otsuses, et maakohus peab tegema kindlaks ka selle, millist õiguskaitsevahendit või kujundusõigust kasutas kostja I, hinnates seejuures mh tema 7. novembri 2012. a avaldust. Järeldust, et 7. novembri 2012 avaldus ei ole oluline, põhjendas maakohus nii seisukohaga, et leping
oli lõppenud hageja taganemisega töövõtulepingust 5. novembril 2012, kui ka asjaoluga, et
7.novembri 2012. a avaldust ei esitanud kostja I. Kostja I ei ole ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses väitnud, et maakohus leidis valesti, et 7. novembril 2012 esitas lepingust taganemise avalduse hagejale kostja II. Ringkonnakohus ei ole oma otsuses märkinud, et maakohus tuvastas 7. novembri 2012. a avalduse esitaja valesti. Ringkonnakohus on käsitanud seda avaldust kostja I avaldusena, kuid ei ole seda järeldust põhjendanud, st ta on jätnud selles osas poolte esitatud asjaoludele ja tõenditele hinnangu andmata. Seetõttu ei vasta ringkonnakohtu otsus selles osas TsMS § 654 lg-tele 4 ja 5. Selline rikkumine ei anna aga alust ringkonnakohtu otsust tühistada, sest maakohtule on asja uuel läbivaatamisel TsMS § 658 lg-st 2 tulenevalt kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Ringkonnakohus ei saa maakohtule ette kirjutada, millised asjas tähtsad asjaolud on ringkonnakohtu arvates tõendatud ja millised mitte (vt selle kohta Riigikohtu 17. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-14, p 17 ja 18. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-14, p 14). Seega ei ole maakohtule kohustuslik ringkonnakohtu seisukoht, et
7.novembril 2012 avalduse tegi hagejale kostja I.
17.Kolleegium märgib veel, et kostja I saab tugineda hinna töövõtulepingus kokku lepitud alandamisele üksnes siis, kui hageja ei ole töövõtulepingust taganenud. Maakohus on küll viidanud hageja nõude õigusliku alusena VÕS § 189 lg-tele 1 ja 2, kuid ei ole põhjendanud hageja nõude suurust. Asjaoludel, millele kostja I viitas hinna alandamisel, võib olla tähtsust VÕS § 189 lg 4 järgi. See tähendab, et töö puuduste tõttu võib väheneda hageja hüvitisnõue VÕS § 189 lg-te 1-3 järgi.
18.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.
19.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Jaak Luik, Ants Kull, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.