Talsar Ehitus OÜ ja OSAÜHING Bariot Group avaldus AS Spordikeskus TERAS pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 06.11.2015.a väljakuulutamiseks
määrus
pankroti
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS-i Spordikeskus TERAS (pankrotis) määruskaebus Menetlusosalised esindajad
ja
nende Võlausaldaja 11626375)
I:
Talsar Ehitus OÜ (registrikood
Võlausaldaja II:
OSAÜHING
(registrikood 10887040)
Bariot
Group
Võlausaldajate tehingulised esindajad: Jelena Aru ja Tatjana Kostrõkina Võlgnik (määruskaebuse esitaja): AS Spordikeskus TERAS (registrikood 12299626), tehinguline esindaja vandeadvokaat Ilja Santašev Ajutine pankrotihaldur: vandeadvokaat Maire Arm Menetluse liik
Tühistada Harju Maakohtu 06.11.2015.a määrus osaliselt osas, millega maakohus määras ajutise pankrotihalduri vajalike kulutuste hüvitise suuruseks 102 eurot (sh käibemaks) ja mõistis kulutuste hüvitise 102 eurot välja AS-ilt Spordikeskus TERAS (pankrotis) Advokaadibüroo Kraavi & Partnerid kasuks. Muus osas jätta määrus muutmata.
1(11)
Tsiviilasi nr 2-15-12308
3.Määruse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:
3.1.Rahuldada Talsar Ehitus OÜ ja OSAÜHING Bariot Group avaldus AS Spordikeskus TERAS pankroti väljakuulutamiseks.
3.2.Kuulutada välja AS Spordikeskus TERAS (registrikood 12299626, asukoht Juhkentali 15-17, Tallinn) pankrot 6. novembril 2015.a kell 14.00.
3.3.Nimetada AS Spordikeskus TERAS pankrotihalduriks Maire Arm (asukoht OÜ Advokaadibüroo Kraavi & Partnerid, Tatari 25 Tallinn, telefon xxx, exxx).
3.4.Määrata AS Spordikeskus TERAS võlausaldajate esimese üldkoosoleku ajaks 30. november 2015.a algusega kell 13.00 Tallinnas Kentmanni 13 asuvas Harju Maakohtu saalis nr 418.
3.5.Võlausaldajad on kohustatud hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast arvates teatama haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nende tekkimise alusest ja nõude tähtajast. Sama tähtaja jooksul on kohustatud kõik isikud, kelle valduses on ükskõik mis alusel võlgniku vara, teatama sellest haldurile. Kui nõue esitatakse pärast nimetatud tähtaja möödumist ning võlausaldajate üldkoosolek nõude esitamise tähtaega ei ennista, siis võetakse nõue vastavalt pankrotiseaduse (PankrS) § 102 lg 2 kaitsmisele, kuid tunnustamise korral rahuldatakse pärast õigeaegselt esitatud tunnustatud nõuete rahuldamist. Pankrotivõlgnikule võlgnetavate kohustuste täitmist võib pärast pankroti väljakuulutamist vastu võtta üksnes pankrotihaldur.
3.6.Peatada AS Spordikeskus TERAS vara suhtes toimuv sundtäitmine.
3.7.Keelata AS Spordikeskus TERAS ilma pankrotihalduri nõusolekuta vara käsutada.
3.8.Saata määruse ärakiri Talsar Ehitus OÜ-le, OSAÜHINGULE Bariot Group, AS-le Spordikeskus TERAS ja pankrotihaldurile.
3.9.Pankrotimäärus kuulub viivitamatule täitmisele.
3.10.Määrata AS Spordikeskus TERAS ajutise pankrotihalduri Maire Armi töötasu 2223 eurot (sh käibemaks). Jätta ajutise pankrotihalduri taotlus kulutuste hüvitamiseks rahuldamata.
3.11.Välja mõista AS-lt Spordikeskus TERAS OÜ Advokaadibüroo Kraavi & Partnerid (registrikood 12019915) kasuks ajutise halduri tasu 2223 eurot (sh käibemaks). Ettenähtud summad tuleb tasuda arvelduskontole nr EE732200221050996778.
3.12.Avaldada teade pankroti väljakuulutamise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded (PankrS § 33 lg 1).
4.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud
1.Võlausaldajad esitasid 18.08.2015.a avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt võlgneb võlgnik avaldajatele 318 377 eurot töövõtulepingu alusel osutatud tööde eest. 14.04.2014.a sõlmisid võlausaldaja II ja võlgnik ehituse töövõtulepingu nr 06-2014. Vastavalt 14.04.2014.a töövõtulepingu punktile 1.1 on lepingu ese äri- ja spordihoone ehitamine objektil asukohaga Rannamõisa tee 4c ja Rannamõisa tee 4g. Võlgnik ei ole täitnud lepingust tulenevaid tasumiskohustusi. Seoses tekkinud võlgnevusega oli võlgnikule saadetud 18.03.2015.a võlameeldetuletus, milles paluti tasuda võlgnevus 344 708,89 eurot. 01.04.2015.a saldokinnituses kinnitas võlgniku esindaja AM ja raamatupidaja JJ võlgnevuse summas
2(11)
Tsiviilasi nr 2-15-12308 344 708,89 eurot. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele, telefonikõnedele ja võlgniku poolt antud lubadustele, ei ole võlgnik kuni tänaseni võlgnevust tasunud ning 18.08.2015.a seisuga moodustab võlgnevus kokku 318 377 eurot. Arvestades asjaolu, et võlausaldaja II poolt teostatud ehitustööd on võlgnik vastuvõtmise aktide alusel vastu võtnud ja aktsepteerinud, puudub võlgnikul õiguslik ja faktiline alus kohustuste täitmisest keeldumiseks. 19.05.2015.a sõlmis võlgnik nõude loovutamise lepingu võlausaldajaga I, mille kohaselt loovutas võlausaldaja II võlausaldaja I osa võlgniku vastu olevatest ja tulevikus tekkitavatest (sh kõrvalkohustused) nõuetest, mis tulenevad 14.04.2014.a töövõtulepingust 06-2014. Juhindudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 165 oli võlausaldajale I loovutatud 93% võlgniku vastu olevatest nõuetest. Eeltoodust tulenevalt moodustab võlgniku võlgnevus võlausaldaja II ees 22 286,39 eurot ja võlausaldaja I ees 296 090,61 eurot. 05.08.2015.a saatsid võlausaldajad võlgnikule pankrotihoiatuse. Võlgnik tema vastu esitatud nõuet pankrotihoiatusel märgitud tähtajaks ei tasunud ega ole ka pankrotiavalduse esitamise ajaks võlga tasunud. Võlausaldaja leidis, et võlgnik on maksejõuetu, ei kavatse võlausaldajatele võlgnevust vabatahtlikult tasuda ning võlgniku puudulik likviidsus ei võimalda ettevõttel võlgasid tasuda. Võlausaldajatel on alust arvata, et võlgniku maksejõuetus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, kuna võlgnik ei suuda võetud kohustusi täita. Võlausaldajad on seisukohal, et asjaolu, et võlgnik ei ole suutnud täita oma kohustusi võlausaldaja ees pika aja jooksul, viitab üheselt võlgniku maksejõuetusele, mis ei ole ajutise iseloomuga. Võlgniku makseraskustele viitab lisaks ka maksuvõlgnevus (18.08.2015.a seisuga 7279,70 eurot) ja 2014.a kohta esitamata majandusaasta aruanne. Võlgniku 2013.a majandusaasta aruande kohaselt moodustas võlgniku vara kokku 671 636 eurot, kuid 2013.a kohustused moodustasid juba 476 657 eurot. Kinnistusraamatu kohaselt puudub võlgnikul registrivara. Samas on äriregistrist nähtav, et 2013.a ja 2015.a seati võlgnikule kommertspandid, mis omakorda viitavad kohustuste suurendamisele. Kahtlusele, et võlgnikul on tõsised makseraskused, viitab ka asjaolu, et äriühingu juhtkond vastavalt äriregistri andmetele pidevalt muutub. On levinud praktika, et makseraskuste tekkimisel vahetatakse äriühingu juhatus ning uueks juhatuse liikmeks määratakse kas nn varatu isik või välismaa kodanik. Nimetatu toimus ka võlgniku puhul, kuna uus juhatuse liige on erinevalt eelmisest juhatuse liikmest varatu, mis vaieldamatult tekitab võlausaldajatel kahtlusi. Võlausaldajatel on tekkinud põhjendatud kahtlus, et võlgniku kohustused ületavad olemasolevat vara, äriühing ei suuda rahuldada kõiki võlausaldajate kohustusi oma vara arvel ning selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.
2.22.09.2015.a esitas võlgnik vastuväited, milles leidis, et pankrotiavalduse aluseks olev nõue on vaieldav, sest tehtud tööd on puudustega ja seda tuleks lahendada hagimenetluses. Samuti leidis võlgnik, et ta pole maksejõuetu, kuivõrd ta on tavapärases režiimis funktsioneeriv ja igapäevast rahavoogu genereeriv ettevõte, kellel on ca 1000 püsiklienti. Ainus võlgnevus on ehitusfirmast võlausaldajale. Võlgnik on esitanud majandusaruanded õigeaegselt. Seisuga 21.09.2015.a moodustas võlgniku põhivara kokku 1 777 274,05 eurot, aga aktiva kokku moodustab 2 620 697,21, kusjuures omakapital moodustab 150 000 eurot. Müügitulu perioodil 01.01.2015.a - 21.09.2015.a moodustab 332 748.38, eurot.
3.Kohus määras 05.10.2015.a määrusega võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks Maire Arm’i, kuivõrd leidis, et võlausaldajate nõue võlgniku vastu on selge ja tõendatud ning võlgnik on esitanud üksnes paljasõnalisi ning tõendamata väiteid nõude vaieldavuse kohta. Võlgnik esitas 16.10.2015.a määruskaebuse Harju Maakohtu 05.10.2015.a määrusele. Tallinna Ringkonnakohus jättis Harju Maakohtu 05.10.2015.a määruse muutmata ja jättis määruskaebuse läbi vaatamata oas, milles kaebaja vaidlustas ajutise halduri nimetamise.
3(11)
Tsiviilasi nr 2-15-12308
4.Ajutine pankrotihaldur esitas 28.10.2015.a kohtule ajutise pankrotihalduri aruande, mille kohaselt ta leidis, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu ning see kujunes välja hiljemalt 2015.a augustis-septembris. Ajutise halduri hinnangul viitavad võlgniku selgetele makseraskustele alljärgnevad asjaolud: 1) võlgniku likviidsete käibevahendite - rahaliste vahendite vähesus (arvestades võlgniku bilansimahtu); 2) võlgniku rahaliste vahendite kassa suuruse oluline muutus perioodil 01.01.2015.a - 05.10.2015.a (- 41 222,73 eurot); 3) tekkinud maksuvõlgnevus summas 22 940,77 eurot; 4) võlgnevused töövõtjatele; 5) võlgniku likviidse vara – arvestatava väärtusega sõidukipargi täies ulatuses võõrandamine võlgnikuga seotud isikutele vahetult pärast õigusvaidluse tekkimist pankrotiavalduse esitanud võlausaldajatega; 6) võlgniku vallasvara on koormatud kommertspandiga suurima võlausaldaja ZAO “STOUN“ kasuks; 7) võlgniku igakuised käibed ei ole vähemalt hetkel sellise ulatusega, mida võiks oodata investeeringute mahtu arvesse võttes; 8) kahjum suurusega 349 414,75 eurot perioodil (01.01.2015.a - 05.10.2015.a); 9) võlgnevus hankijatele sh pankrotiavalduse esitanud võlausaldajatele ulatuses, mille likvideerimiseks ei piisa ilmselgelt võlgniku likviidsest käibevarast. Ajutine haldur selgitas, et analüüsides võlgniku bilanssi on võimalik, et äriühingu varade väärtust tuleks alla hinnata. Seega ei ole võimalik välistada, et tegelikkuses võib äriühingu netovara olla negatiivne. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et võlgniku netovara katab bilansiliselt võlgniku kohustusi täies ulatuses, viitavad eeltoodud andmed selgelt asjaolule, et võlgnik ei ole vähemalt hetkel suuteline püsivalt rahuldama võlausaldajate sissenõutavaks muutunud nõudeid. Vähemalt mitte seni, kuni võlgniku peamine võlausaldaja ning tõenäoline investor ei asu võlgniku likviidsust parandama. Arvestades eeltoodut leidis haldur, et vähemalt hetkel ei ole alust pidada võlgniku finantsseisundi normaliseeriva tulevikustsenaariumi realiseerumist tõenäoliseks. Ajutise halduri arvates viitavad eeltoodud asjaolud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu ka pankrotiavalduse esitanud võlausaldajate nõudeid arvestamata jättes. Ajutise pankrotihalduri hinnangul oli maksejõuetuse tekkimise peamiseks põhjuseks ebaõnnestunud äritegevus ning ebapiisavad igakuised käibed, mistõttu puudub vajalik võimekus täita võlausaldaja nõudeid.
5.Harju Maakohus tegi 06.11.2015.a määruse, millega rahuldas võlausaldajate avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks ning kuulutas võlgniku pankroti välja, nimetas võlgniku pankrotihalduriks Maire Arm’i, määras võlausaldajate esimese üldkoosoleku ajaks 30.11.2015.a, peatas võlgniku vara suhtes toimuva sundtäitmise ning keelas võlgnikul ilma pankrotihalduri nõusolekuta vara käsutamise. Sama määrusega määras kohus võlgniku ajutise pankrotihalduri Maire Arm’i töötasu 2223 eurot ja vajalike kulutuste hüvitise suuruse 102 eurot ning mõistis need võlgnikult OÜ Advokaadibüroo Kraavi & Partnerid kasuks välja. Määruse kohaselt leidis kohus, et kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega on kindlaks tehtud, et võlgniku maksejõuetus on püsiva iseloomuga. Võlgnikul on kohustusi 6 788 276,13 euro ulatuses ning bilansiliselt vara väärtus on samuti 6 788 276,13 eurot. Samas tuvastas haldur, et võlgniku varast moodustab suure osa küsitava väärtusega ning likviidsusega nõue Venemaa Föderatsioonis registreeritud äriühingu ZAO “STOUN“ (registrikood 1117746455309) vastu summas 4 300 500 eurot. Kohus leidis, et ajutise halduri poolt esile toodud asjaolud tõendavad selgelt võlgniku maksejõuetust ja selle püsivat iseloomu. Ajutine haldur asus aruandes seisukohale, et antud juhul saab pankrotimenetluse kulud katta võlgniku vara arvelt. Kohus leidis eeltoodu alusel, et esineb alus pankroti väljakuulutamiseks. Ajutise halduri poolt 28.10.2015.a esitatud aruande kohaselt kulutas ta PankrS §-st 22 tulenevate ülesannete täitmiseks kokku 19,5 t. Töötasu arvutamisel lähtus ajutine haldur tunnitasu määrast 95 eurot ja palus määrata ajutise halduri tasuna 1852,50 eurot, millele
4(11)
Tsiviilasi nr 2-15-12308 lisandub käibemaks 370,50 eurot ning vajalike kulutuste hüvitise suuruseks 85 eurot, millele lisandub käibemaks 17 eurot, kõik kokku 2325 eurot (sh käibemaks). Ajutine haldur palus katta tasu ja kulud pankrotivara arvelt. Kohus leidis, et eeltoodud ulatuses märgitud tasu ja tehtud kulutused on mõistlikud, põhjendatud ning kooskõlas tehtud töö mahuga ja ajutise halduri kutseoskustega. Võlgnik ega võlausaldajad ei ole ajutise halduri aruandele ning tasu arvestusele vastu vaielnud.
6.Võlgnik esitas Harju Maakohtu 06.11.2015.a määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada ning jätta võlausaldajate avalduse pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata ning menetluskulud võlausaldajate kanda. Harju Maakohus on 16.10.2015.a määruskaebuse jätnud tähelepanuta ja lahendamata. Võlgnik leidis, et 16.10.2015.a määruskaebuses on tõstatatud olulised küsimused ja on tehtud põhjendatud etteheited maakohtu tegevusele pankrotiavalduse menetlemisel. Võlgnik leidis, et maakohtu ebapiisav süvenemine asjasse on viinud selleni, et töötavale ettevõttele on kuulutatud välja pankrot, kuigi selleks ei olnud alust. Maakohtu etteheide, et võlgnik ei ole ajutise halduri tasu suurusele ja aruandele vastuväiteid esitanud, ei ole arusaadav. Võlgnik küll ei esitanud ajutise halduri aruandele vastuväiteid, kuid maakohus ei ole palunud ega kohustanud võlgnikku esitama oma seisukohtasid ajutise halduri aruandele. Antud kohustus ka ei tulene pankrotiseadusest. Võlgnik leidis, et vastuväiteid ajutise halduri aruandele saab esitada määruskaebuses, kuna määruskaebusega, reeglina, esitatakse menetluslikud vastuväited. Samuti ei anna asjaolu, et võlgnik ei ole ajutise halduri aruandele vastuväiteid esitanud, alust asuda seisukohale, et võlgnik on aruandega nõus ja on seetõttu maksejõuetu. Kuna võlgnik vaidles algusest peale pankrotiavaldusele vastu, pidi maakohus lähtuma sellest, et võlgnik ennast maksejõuetuks ei tunnista. Maakohtu seisukoht, et kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega on kindlaks tehtud, et võlgniku maksejõuetus on püsiva iseloomuga, on üllatav, kuna maakohus ei pidanud menetluse jooksul vajalikuks koguda tõendeid ning ei arvestanud ega analüüsinud tõendeid, mida võlgnik esitas. Seega jäi arusaamatuks, milliseid kogutud tõendeid maakohus silmas pidas ning milliseid tõendeid maakohus kohtuistungil uuris, sest kohtuotsuses puuduvad viited tõenditele, mis on maakohtu poolt justkui kogutud ja uuritud. Võlgnik leidis, et peale ajutise halduri aruande, ei ole maakohtul tõendeid, mille alusel oleks võimalik üheselt tulla järeldusele, et võlgnik on maksejõuetu. Ainuüksi asjaolu, et võlgnik põhjendatult (võlaõigusseaduse § 111 lg 1 alusel) keeldus arvete tasumisest, kuna võlgnikul on kahtlused, et ehitustööd vastavad lepingutingimustele, ei saa tähendada, et võlgnik on maksejõuetu. Muid põhistusi, peale selle, et võlgnik ei tasu arveid, ei ole võlausaldaja esitanud. Määrusest ei ole võimalik aru saada, mis alusel on kohus jõudnud järeldusele, et võlgniku pankrot tuleb välja kuulutada. Pole võimalik ka aru saada, mis alusel on kohus tuvastanud, et võlgnik ei ole maksejõuline ja nõue on selge ning põhjendatud. Võlgnik eeldas, et maakohus on rajanud oma lõppjärelduse vaid tuginedes ajutise halduri aruandele, kuid antud juhul ainult aruandest kindlasti ei piisanud pankrotimenetluse alustamiseks. Maakohus on rikkunud koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-ga 463 lg 2 ka TsMS § 442 lg-t 8. Maakohus on jätnud tähelepanuta kõik võlgniku poolt esitatud tõendid, neid analüüsimata. TsMS rikkumise tõttu kuulub määrus tühistamisele. PankrS § 15 lg 3 p-st 1 tulenevalt on juriidilise isiku pankroti väljakuulutamise kui ajutise halduri nimetamise üks eeldus selge võlausaldaja nõue, mis tähendab, et nii nõude suurus kui ka alus peab olema tuvastatud, sõltumata sellest, kas on kahtlus võlgniku maksevõimes või mitte. Käesolevas asjas on vaidlus nii nõude aluse osas kui ka nõude suuruse osas, sest võlgnik leiab, et ehituse puudused võivad viia selleni, et võlgnikust tellija ei pea üldse midagi tasuma võlausaldajale vähemalt hetkeni, kui puudused on kõrvaldatud. Kusjuures antud vaidluses puudub erimeelsus ehitustööde valmimises, sest võlausaldaja ise tunnistab, et
5(11)
Tsiviilasi nr 2-15-12308 ehitusööd ei ole lõpuni tehtud. Lähtudes võlgniku vastuväidetest, mille osas maakohus seisukohta ei kujundanud, ning töövõtulepinguga seotud asjaoludest on võimalik olukord, kus võlausaldajal ei pruugi sellist nõuet hetkel üldse olla. Pankrotiavalduse esitamine ei tohi viia selleni, et kohus alustab pankrotimenetlust (või nimetab ajutise halduri) asja süvenemata, aga antud juhul on juhtunud nii, et töötav ettevõte suure tõenäosusega lõpetab oma tegevuse vaid põhjusel, et maakohus ei ole järginud ei TsMS ega PankrS sätteid. Lõpetamise põhjus saab olla mitte asjaolu, et on alustatud pankrotimenetlust, vaid asjaolu, et ei kliendid ega koostööpartnerid ei soovi jätkata tööd ettevõttega, mis on pankrotis. Juba praegu mõned kliendid ei soovi maksta võlgnikule arveid, sest kardavad, et nende raha kaob ära. Maakohus on muuhulgas jätnud tähelepanuta võlgniku olulise vastuväite, et võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud, sealhulgas ei ole võlausaldaja põhistanud, et nõude rahuldamist ei ole võimalik saavutada ilma võlgnikku rohkem koormava pankrotimenetluseta. Võlausaldaja ei esitanud piisavaid tõendeid, et võlgnik on maksejõuetu. Võlgnik on seletanud ja põhjendanud, miks ta ei tasunud vaidlusaluseid arveid. Tasumata jätmise põhjus on mitte võlgniku maksejõuetus, vaid asjaolu, et töövõtja ei soovi oma ehitusvigu parandada, mistõttu võlgnik, tuginedes võlaõigusseaduse §-le 111 lg 1, keeldus tasumast. Võlausaldaja spekuleerimine teemal, et võlgnikul ei pruugi vara üldse olla võlgade tasumiseks ei ole asjakohane, sest nõude suurus on küsitav ning võlausaldajale oli pakutud kompromissina 150 000 eurot, millega ta nõus ei olnud. Võlausaldaja eesmärk on mitte raha saamine, vaid võlgniku likvideerimine, sest igale mõistlikule inimesele peab olema arusaadav, et pankrotimenetluses on keerulisem raha kätte saada, kui tavalises (nt hagi-) menetluses. Samuti maakohus on jätnud tähelepanuta võlgniku väite, et võlgnikul puuduvad nõuded teistelt võlausaldajatelt, mis viitab sellele, et tegemist ei ole ettevõttega, kes ei saa oma kohustustega hakkama. Maakohus oleks pidanud sügavalt analüüsima, kas olukorras, kus ettevõttel on vaid üks võlausaldaja, kelle nõue on väga küsitav, on õigustatud ja põhjendatud alustada pankrotimenetlust, isegi arvestades, et maksevõime ei ole võlgnikul kõrgemal tasemel. Seoses pankrotihalduri aruandega, märkis võlgnik, et suurima investori ja finantseerija (kes on ZAO „STOUN“) eesmärk oli luua suur ja edukas ettevõte, mis oleks üks liider Eesti turul sporditeenuseid pakkuvatest ettevõtetest (AS Spordikeskus TERAS). Investeeringute maht oli planeeritud summas 5 000 000 eurot. 2015.a seisuga äriplaani täismahust on realiseeritud vaid 20%, mis tähendab, et võlgnik ole veel võimeline minema üle sellele tasemele, mis võimaldaks tegutseda puhaskasumiga. Äriplaaniga on ette nähtud, et pärast kogu projekti lõpetamist, mis hõlmab peale spordiklubi ka teisi huvitavaid ja kasumlikke tegevussuundasid, oleks võlgnik üks suurematest Tallinnas sporditeenuseid pakkuvatest ettevõtetest. Äriplaani kohaselt esimesed viis aastat pidi võlgnik töötama kahjumis, mistõttu ei ole üllatav see pilt, mida on näinud ajutine pankrotihaldur. Seega ei ole analüüsitud kõiki perspektiive kogumis. Õige ei ole ajutise halduri järeldus, et äriregistrist nähtuvad 2013.a ja 2015.a seatud kommertspandid viitavad kohustuste suurenemisele. Kommertspandid seati investorite kasuks ja kaitsevad investorite panuseid. Kuna investorid ei ole veel alustanud oma investeeringute tagasinõudmist aruande koostamise hetkel, ei saa järeldada, et kommertspandid viitavad kohustuste suurenemisele. Võlgnik esitas võlgniku äriplaani, mis on seotud OÜ Teras Beach (kus võlgnik on osanik) arendamisega, mille kohaselt peaksid mõlemad äriühingud moodustama ühe, omavahel seotud ettevõtte, mille käive peaks olema ca 1 000 000 eurot aastas. Käesoleval juhul pankrotimenetluse alustamine võib tähendada seda, et suur rahvusvaheline ettevõte (ZAO STOUN) läheb Eesti turult ära, mis omakorda tähendab, et kohalikud inimesed jäävad ilma võimalusest tegeleda spordiga kohas, kus nad on juba harjunud käima, ning kohalikud inimesed
6(11)
Tsiviilasi nr 2-15-12308 (treenerid, abipersonal, tegevjuhid jne) kaotavad oma töökohad, mis ei ole kindlasti Eesti Vabariigi huvides. Samuti ei saa riik võimalikke makse. Tuleb muuhulgas analüüsida, kas ühe isiku (antud juhul ehitajast võlausaldaja) huvid kaaluvad üles avalikud huvid. Võlgnik leidis, et võlgnik ei ole pankroti seisundis ega maksejõuetu. Võlgnik on tavapärases režiimis funktsioneeriv ja igapäevast rahavoogu genereeriv ettevõte, kellel oli enne pankrotimenetluse alustamist keskmiselt 1000 püsiklienti. Samuti pakkus peainvestor ZAO STOUN võlgniku kaudu ehitusfirmale kompromissina 150 000 eurot, millega aga ehitusfirma ja pankrotiavalduse esitaja nõus ei olnud. Samuti ei ole õige ajutise halduri järeldus, et kahtlusele, et võlgnikul on tõsised makseraskused, viitab ka asjaolu, et äriühingu juhtkond vastavalt äriregistri andmetele pidevalt muutub. Äriseadustikuga ei ole ettenähtud piiri muuta äriühingu juhtkonda. Samuti tuli arvestada mitte sellega, et on vahetatud juhtkond, vaid pidi arvesse võtma asjaolu, et nõukogu koosseis ja omanik on jäänud samaks. Asjaolu, et nõukogu on otsustanud vahetada juhatuse liiget ei saa tähendada, et äriühingul on makseraskused. Võlgnik ei nõustunud ajutise halduri seisukohaga, et võib menetluses kogutud dokumentide põhjal teha järelduse, et võlgniku maksjõuetus kujunes välja hiljemalt 2015.a augusti- ning septembrikuuks. Arvestades, et võlgnikul on sõlmitud investeerimisleping, ei pidanud võlgnikule olema selge, et võlgnik ei suuda täita sissenõutavaks muutunud rahalisi kohustusi. Arvestades investeerimislepingu suurust, oli võlgnikul selge arusaam, et ta saab kõikide nõuetega hakkama, kusjuures halduri märgitud perioodil võlgniku vastu oli esitatud vaid üks nõue – võlausaldajalt ehitusfirmalt OÜ Bariot Group, kuid võlgnik on juba korduvalt seletanud, miks ta ei asunud seda nõuet tasuma. Võlausaldaja OÜ Bariot Group arvete maksmata jätmine on seotud sellega, et võlgniku arvamusel ei vasta ehitaja poolt tehtud tööd ehitusnõuetele ja kokkulepitud tingimustele. Samuti ei ole ehitustööd lõpuni viidud. Teatud puudustest oli ehitaja teadlik ja ta ei ole neid kõrvaldanud aastate jooksul, kuid viimasel ajal eitab ehitusfirma puuduste olemasolu. Selleks, et välja selgitada probleemi reaalne ulatus tellis võlgnik sõltumatu ekspertiisi, mis peaks valmima enne 10.12.2015.a. Sellest teatati ka maakohtule, kuid maakohus teatas, et ei saa nii kaua oodata.
7.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Võlausaldajad ja pankrotihaldur vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid selle jätta rahuldamata ning määruse muutmata. Määruse põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 06.11.2015.a määrus tuleb tühistada osaliselt osas, milles maakohus määras kindlaks ja mõistis välja ajutise halduri kulutused. Selles osas saab ringkonnakohus teha uue määruse, jättes selles osas ajutise halduri tasu taotluse rahuldamata ning kulutused kindlaks määramata ja välja mõistmata. Seega tuleb määruskaebus rahuldada osaliselt. Muus osas on maakohtu määrus põhjendatud ja seaduslik ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust kohtumääruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 659 ja § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud põhjendustega ning ei pea neid vajalikuks korrata.
9.Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et Tallinna Ringkonnakohus on 18.11.2015.a määrusega lahendanud võlgniku määruskaebuse Harju Maakohtu 05.10.2015.a määruse peale, jättes selle rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata. Eeltoodust tulenevalt ei käsitle ringkonnakohus võlgniku 19.11.2015.a määruskaebuses sisalduvaid väiteid nimetatud määruse osas. Vastuseks võlgniku 19.11.2015.a määruskaebusele 06.11.2015.a pankrotimääruse peale märgib ringkonnakohus järgmist.
7(11)
Tsiviilasi nr 2-15-12308
10.Seoses pankrotiavalduse esitanud võlausaldajate nõudega märgib ringkonnakohus, et selle selgust ei hinnata enam pankroti väljakuulutamisel ning seda hinnatakse ajutise halduri määramisel. PankrS § 31 lg 1 koostoimes lg-ga 2 kohustab kohut kuulutama püsivalt maksejõuetu juriidilise isiku pankroti välja ka juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele vastu ja kohus leiab, et nõue ei ole selge (RKTKm 3-2-1-60-14, p 16). Seega ei käsitle ringkonnakohus võlgniku väiteid seoses võlausaldajate nõuete selgusega ning jätab need tähelepanuta.
11.Ringkonnakohus selgitab, et määrusest nähtuvalt käsitles maakohus ajutise halduri aruandele vastuväidete esitamist ajutise halduri tasu ja kulutuste hindamise juures ning seda ei saa seostada pankroti väljakuulutamise põhjendustega. Maakohtu määrusest ei nähtu, et maakohus oleks pankroti väljakuulutamisel lähtunud sellest, et võlgnik tunnistab end ise maksejõuetuks ning nimetatud vastuväited on asjakohatud. Ajutise halduri aruandele vastuväidete esitamine enne määruse tegemist ei ole pankroti väljakuulutamise eeldus. TsMS § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja ainult siis, kui võlgnik on maksejõuetu. Ringkonnakohus ei nõustu, et võlausaldajate pankrotiavaldus ei olnud põhistatud. PankrS § 10 lg 2 kohaselt peab võlausaldaja võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks muu hulgas tuginema vähemalt ühele selles lõikes nimetatud asjaoludest. Seda on võlausaldajad ka teinud. Käesolevaks hetkeks on võlgniku majanduslikku seisundit hinnanud ka ajutine haldur, kes on leidnud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu, tuginedes muuhulgas ka osaliselt pankrotiavalduses toodud asjaoludele. Arvestades ajutise halduri aruandes märgitut, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et halduri poolt väljatoodud asjaolud ja andmed annavad aluse jõuda järeldusele, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu ega suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ning see ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Seoses nimetatud järeldustega ei ole võlgnik määruskaebuses esitanud ühtegi asjaolu ega tõendit, mille alusel saaks jõuda teisele järeldusele.
12.Ringkonnakohus märgib seoses võlgniku väidetega investeerimis- ja äriplaani osas, et nimetatud väited ei anna alust arvata, et maksejõuetus ei ole püsiv. Isegi kui eeldada, et äriplaan nägi ette viis aastat kahjumlikult tegutseva ettevõtte, ei saa see olla alus jätta isiku pankrot välja kuulutamata, kui on tuvastatud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Ühe äriühingu huvid enda äriplaani teostamiseks kahjumlikult töötada ei saa kahjustada teisi majanduskäibes osalevaid äriühinguid, mh võlgniku lepingupartnereid. Käesoleval juhul on võlgnik ise enda majandustegevuse tulemusena seadnud ennast olukorda, kus ta on püsivalt maksejõetu ning selliste äriühingute kõrvaldamine majanduskäibest tagab avalikke huve mitte ei kahjusta neid. Ringkonnakohus nõustub halduri seisukohaga, et investori olemasolu korral saaks võlgnik esitada tõendeid täiendava likviidse vara olemasolu kohta, kuid võlgnik ei ole seda teinud. Võlgniku majandusliku seisundi osas ei anna alust jõuda teisele järeldusele ka määruskaebusega esitatud äriplaan seoses OÜ Teras Beach ühinguga. Samuti ei anna alust jõuda võlgniku majandusliku seisundi osas teisele järeldusele ka võlgniku deklaratiivsed väited, et tegemist on tavapärases režiimis funktsioneeriva ja igapäevast rahavoogu genereeriva ettevõttega, kellel oli varasemalt 1000 klienti. Ka igapäevast rahavoogu genereeriv ettevõte võib olla püsivalt maksejõuetu, kui igapäevaselt ei teenita piisavalt rahalisi vahendeid, et tagada kohustuste täitmine. Võlgniku ja võlausaldajate vahelised läbikukkunud kompromissläbirääkimised ei oma tähendust pankroti väljakuulutamisel. Seoses võlgniku juhtkonna pideva vahetusega märgib ringkonnakohus, et see on käesoleval juhul üks asjaolu kogumis, mis viitab sellele, et ühingul on tekkinud makseraskused ning ringkonnakohus nõustub nii ajutise halduri kui ka maakohtuga, et selline asjaolu kogumis võib viidata maksejõuetuse olukorrale. Võlgniku väide, et pankrotti ei tohiks välja kuulutada, sest pankroti väljakuulutamine kahjustab võlgniku mainet, on asjakohatu.
8(11)
Tsiviilasi nr 2-15-12308
13.Võlgniku vastuväite osas, et pankrotiavalduse esitanud võlausaldajate nõue ei saa olla ainuke põhjus pankroti väljakuulutamiseks, märgib ringkonnakohus, et ajutine haldur on enda aruandes tuvastanud, et ka arvestamata nimetatud nõudega, on võlgnik püsivalt maksejõuetu. Ajutine haldur on leidnud, et kuigi võlgniku kogu bilansimaht on arvestatava väärtusega, moodustavad suure osa võlgniku varadest nõuded kolmandate isikute vastu ning võlgniku tegevuskohtades teostatud investeeringud. Kuivõrd materiaalse põhivarana kajastatavad parendused võlgniku tegevuskohtades (spordiklubides) on tehtud üürileandjatele kuuluvatele kinnistutele ja ehitistele, võivad parendused vähemalt suures osas olla muutunud ehitiste olulisteks osadeks, mistõttu ei saa parendusi käsitleda iseseisvate tsiviilkäibe objektidena. Seega ei ole nimetatud parendusi iseseisvalt võimalik realiseerida, rahuldamaks nimetatu arvel võlausaldajate sissenõutavaks muutunud nõudeid. Ajutine haldur leidis veel, et analüüsides võlgniku bilansi on võimalik, et äriühingu varade väärtust tuleks alla hinnata. Seega ei ole võimalik välistada, et tegelikkuses võib äriühingu netovara olla negatiivne. Halduri arvates ei ole võimalik pidada võlgniku finantsseisundi normaliseeriva tulevikustsenaariumi realiseerumist tõenäoliseks määral, mis õigustaks piisavat maksevõimet. Määruskaebuses ei ole esitatud asjaolusid ega väiteid, mille alusel tuleks jõuda teistsugustele järeldustele. Kui hagiavalduse esitamise seisuga (19.08.2015.a) oli võlgniku maksuvõlg 7279,70 eurot, siis ajutise halduri aruande koostamise hetkeks (28.10.2015.a) oli see 22 940,77 eurot ning seisuga 15.03.2016.a on see äriregistri andmetel 48 710,26 eurot (ilma intressita). Lisaks moodustavad enamus võlgniku kohustustest lühiajalised laenukohustused (umbes 6,3 miljonit, kuhu ei ole arvestatud võlausaldajate nõuet). Seega on alusetu väide, et võlausaldajate nõue on ainus nõue võlgniku vastu. Samuti oli võlgnikul ajutise halduri aruande kohaselt rahalisi vahendeid vaid summas 7870,14 eurot ning kui arvestada akumuleeritud põhivara kulumiga, seatud kommertspantidega ning parenduste suure osakaaluga (mille realiseerimine on kaheldav), ei paranda olemasolev materiaalne põhivara oluliselt võlgniku likviidust. Ülejäänud osas moodustub suure osa võlgniku varast erinevad debitoorsed nõuded, mille likviidsust on samuti raske hinnata. Samuti nõustub ringkonnakohus, et likviidse varana ei saa hinnata ka äriühingu Stoun ZAO-ga sõlmitud investeerimislepingust tulenevat nimetatud äriühingu vastu olevat nõuet summas 4 300 500 eurot. Ringkonnakohus nõustub selles osas ajutise halduri põhjendustega. Seega on võimalik, et tegelikkuses võib äriühingu netovara olla negatiivne, kuid kindlasti on majandusnäitajate alusel võimalik jõuda järeldusele, et võlgniku suutmatus rahuldada võlausaldajate nõudeid ei ole ajutine.
14.Tõendite osas märgib ringkonnakohus, et maakohus hindas kõiki tõendeid kogumis ja ei ole alust arvata, et maakohus jättis võlgniku poolt esitatud tõendid tähelepanuta ja analüüsimata. Võlgnik esitas enamiku tõenditest seoses vastuväidetega võlausaldajate nõuetele. Pankroti väljakuulutamisel aga nimetatud tõendid enam asjakohased ei ole. Nagu eespool märgitud, siis nõude selgust ei hinnata pankroti väljakuulutamisel vaid ajutise halduri määramisel ning seega ei olnud nimetatud tõendid vaidlusaluse määruse tegemisel ka asjakohased. Võlgnik ei ole ka välja toonud, mis tõendeid maakohus oleks pidanud ja saanud koguda, mis oleks tõendanud võlgniku maksevõimelisust. Ajutise halduri aruanne on üks menetlusdokument, mille alusel saab kohus hinnata võlgniku maksejõulisust. Ajutise halduri ülesanne on seaduse kohaselt mh selgitada välja võlgniku vara ja kohustused (sh võlgniku poolt saadud bilansi alusel) ning anda hinnang võlgniku varalisele seisundile ja maksejõulisusele. Kohus ei ole küll seotud ajutise halduri järeldustega, kuid kohus saab tugineda ajutise halduri aruandes toodud analüüsile, kui ta sellega nõustub. Käesoleval juhul ei ole määruskaebuses ka esile toodud, miks ja kas ajutise halduri aruandes tehtud analüüs on võlgniku hinnangul ebaõige. Samuti ei ole esitatud määruskaebuses selliseid väiteid või asjaolusid, mis annaks alust kahelda ajutise halduri tehtud järeldustes. Üldsõnalised vastuväited (ei ole võimalik tulla järeldusele, et võlgnik on maksejõuetu, ei ole võimalik aru saada, mis alusel kohus on tuvastanud, et võlgnik
9(11)
Tsiviilasi nr 2-15-12308 ei ole maksejõuline jne) ei anna alust maakohtu määrust tühistada. Maakohus on piisavalt põhjendanud, toetudes ajutise halduri aruandele, miks võlgnik on maksejõuetu ning ringkonnakohus ei näe, et maakohus oleks nimetatud järeldusele jõudmisel ületanud diskretsiooni piire.
15.Ringkonnakohus märgib, et määruskaebusest tulenevalt on võlgnik vaidlustanud Harju Maakohtu 06.11.2015.a määruse täies ulatuses, sh ka ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitamise osas. PankrS § 23 lg 7 kohaselt võib võlgnik ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitamise kohta tehtud kohtumääruse peale esitada määruskaebuse. Seega peab ringkonnakohus kontrollima ka maakohtu poolt määratud ajutise halduri tasu ja kulutuste õiguspärasust. PankrS § 23 lg 1 kohaselt on ajutisel halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu ja keerukust ning ajutise halduri kutseoskusi. Kohus kontrollib ajutise halduri ülesannete täitmiseks tehtud kulutuste põhjendatust ja kinnitab vajalike ning põhjendatud kulutuste suuruse. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole ületanud diskretsiooni piire ajutise halduri tasu määramisel. Kulunud aeg ja tunnitasu on vajalik ja põhjendatud ning vastavuses asja materjalidega.
16.Nähtuvalt ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitamise taotlusest (II kd, tl 58), palus ajutine haldur lisaks välja mõista talle 85 eurot (ilma käibemaksuta) kulutuste eest, mis oli büroo-, side- ja transpordikulu arvestatuna proportsionaalselt teiste menetluses olevate pankrotimenetluste osakaalu. Selles osas leiab ringkonnakohus, et maakohus on ületanud enda diskretsiooni. Maakohus on määranud ajutise halduri kulutustena hüvitamisele selliseid kulutusi, mis ei ole põhjendatud ega vajalikud PankrS § 23 lg 1 lause 3 mõttes. Maakohus ei ole määruses analüüsinud kulutuste vajalikkust ega põhjendatust ning on üldsõnaliselt järeldanud, et kulutused on mõistlikud, põhjendatud ning kooskõlas tehtud töö mahuga ja ajutise halduri kutseoskustega. Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu. Ringkonnakohus selgitab, et PankrS § 23 lg 1 lause 3 mõttes ei ole halduri kohustuste täitmiseks tehtud vajalikud ja põhjendatud kulutused advokaadibüroo, mille kaudu pankrotihaldur tegutseb, ülalpidamisega seotud kõik üldised kulud, mis kanti ajutise haldurina tegutsemise ajal. Samuti ei ole õigustatud ka selliste kulude jagamine nende menetluste vahel, mis on ajutisel halduril aktiivsed. See ei ole PankrS § 23 eesmärk. Pankrotipesa ei pea vastutama ajutise halduri poolt büroo ülalpidamise eest tekkinud kulude eest.
17.Advokaadibüroo ülalpidamisega seonduvatest kuludest võivad olla vajalikud ja põhjendatud vaid halduri kohustuste täitmiseks selle konkreetse pankrotimenetluse raames tehtud erakorralised kulud, näiteks tõlkekulud seoses konkreetse pankrotimenetlusega või transpordikulu konkreetse sõiduga konkreetse pankrotiasja raames, nt vajadus sõita teise linna kohtuistungile. Selliseid kulutusi aga halduri taotlusest ei nähtu, vaid seal nähtuvad vaid üldised kulud, mis on jagatud proportsionaalselt teiste menetluses olevate pankrotimenetluste vahel. Büroo ülalpidamisega seonduvad kulutused peaks haldur katma halduri poolt saadavast tasust. Seega juhul kui haldur soovib katta advokaadibüroo ülalpidamisega seotud üldiseid kulusid, on halduril võimalik arvestada nimetatud kuludega enda tunnihinna ja tasu määramisel.
18.Samuti märkis maakohus põhjendustes, et võlgnik ega võlausaldajad ei ole ajutise halduri aruandele ning tasu arvestusele vastu vaielnud. Ringkonnakohus märgib, et ajutise halduri aruandele ega tasu arvestusele vastu vaidlemine ei ole ajutise halduri tasu ja kulutuste määramise vaidlustamise eeldus. PankrS § 23 lg 1 lause 3 kohaselt peab kohus hoolimata vastuväidetest kontrollima tasu ja kulutuste vajalikkust ja põhjendatust. PankrS § 23 lg 1 lause
10(11)
Tsiviilasi nr 2-15-12308 1 (ega ka PankrS § 66 lg 1) ei võimalda üldise bürookulu, sidekulu ja transpordikulu hüvitamise nõudmist.
19.Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu määrus tühistada selles osas, millega maakohus leidis, et kulutused kuuluvad hüvitamisele. Ringkonnakohus saab selles osas teha käesoleval juhul uue määruse, jättes kulutuste taotluse summas 102 eurot (koos käibemaksuga) rahuldamata. Muus osas, sh ajutise halduri tasu osas, jääb määrus muutmata. Ringkonnakohus selgitab, et kuna ajutise halduri töötasu taotlusest on võimalik selgesti välja lugeda, mille eest kulutuste hüvitamist nõutakse, puudub vajadus määrata ajutisele pankrotihaldurile tähtaega kulutuste hüvitamise taotluses puuduste kõrvaldamiseks. Ringkonnakohus märgib siiski, et vastupidisel juhul oleks võimalik asi saata ajutise halduri tasu ja kulutuste osas uueks lahendamiseks maakohtule.
20.Maakohus on määruses kohaldanud ka pankrotiavalduse tagamise abinõusid, mis on samad, mis kohaldati ajutise halduri nimetamise määruses. Määruskaebuses ei ole selles osas ühtegi vastuväidet esitatud ning maakohus on tagamise abinõusid kohaldanud õigesti ning põhjendatult. Pankrotiavalduse tagamata jätmine seaks ohtu võimaliku pankrotivara säilimise ning võlausaldajate võrdse kohtlemise.
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.