Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Villu Kõve ja Ants Kull
Kohtuasi
Anett Maasalu kaebus kohtutäitur Reet Rosenthali otsuse peale
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-8645
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Anett Maasalu määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja Anett Maasalu Kohtutäitur Reet Rosenthal
Asja läbivaatamise kuupäev
24. august 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 2015. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-8645 ja Tartu Maakohtu 8. detsembri 2014. a määrus samas tsiviilasjas osas, milles kaebus kohtutäitur Reet Rosenthali 23. jaanuari 2014. a otsuse peale täiteasjas nr 186/2006/2058 jäeti rahuldamata ja õigusvastaseks tunnistamata täiteasjas nr 186/2006/2058 korduvas täitekutses (21. novembrist 2013) suurema täituritasu märkimine, kui oli märgitud 19. oktoobri 2007. a kohtutäituri tasu väljamõistmise osas, ning tunnistada see õigusvastaseks.
2.
Muuta käesoleva määruse p-s 1 nimetatud kohtumääruseid menetluskulude jaotuse osas. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes menetlusosaliste endi kanda.
3.Muus osas jätta käesoleva määruse p-s 1 nimetatud kohtumäärused muutmata.
4.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
5.Tervikresolutsioon käesolevas asjas: „1. Tunnistada õigusvastaseks täiteasjas nr 186/2006/2058 korduvas täitekutses (21. novembrist 2013) suurema täituritasu märkimine, kui olid märgitud 19. oktoobri 2007. a kohtutäituri tasu väljamõistmise osas. Rahuldada selles osas kaebus kohtutäitur Reet Rosenthali 23. jaanuari 2014. a otsuse peale täiteasjas nr 186/2006/2058.
2.Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
3.Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta menetlusosaliste endi kanda."
1.Anett Maasalu (avaldaja) esitas 25. veebruaril 2014 Tartu Maakohtule kaebuse kohtutäitur Reet Rosenthali (täitur) 23. jaanuari 2014. a otsuse peale täiteasjas nr 186/2006/2058. 28. märtsil 2014 täiendas avaldaja kaebust. Avaldaja väitel sõlmisid Madis Paddar (sissenõudja), Heldur Sepma (laenusaaja) ja Anne Maasalu (pantija) 5. detsembril 1997 notariaalselt tõestatud laenu- ja pandilepingu (1997. a leping), mille järgi andis sissenõudja laenusaajale laenu 590 000 krooni (73 750 Saksa marka) ja laenu tagas pantija mh talle kuuluva Tartus Xxxx xx-xx asuva korteriga (korter). Edaspidi korter kinnistati ja pant kanti hüpoteegina kinnistusraamatusse. Korteri omandiõigus on pantijalt läinud üle avaldajale. Laenusaaja ei täitnud laenulepingut nõuetekohaselt ja sissenõudja avalduse alusel algatati võla sissenõudmiseks täitemenetlus nr T-13000. 6. oktoobril 2006 tasus avaldaja korteri võõrandamise vältimiseks võla (põhinõude) katteks täiturile 283 168 krooni, mille täitur hoiustas, kuna sissenõudja keeldus seda vastu võtmast. Täituritasu jm täitekulud tasus avaldaja täituri 7. aprilli 2004. a otsuse alusel täiturile
5.oktoobril 2006. Täitur peatas sissenõudja 27. oktoobri 2006. a avalduse alusel täitemenetluse ja
22.novembri 2006. a avalduse alusel lõpetas selle.
14.novembril 2006 esitas sissenõudja sama täitedokumendi (1997. a leping) täitmiseks täiturile uue täitmisavalduse, mille alusel algatas täitur uue täitemenetluse nr 186/2006/2058 avaldaja korteri arvel laenusaaja võla ja leppetrahvi saamiseks. Avaldaja vaidles täituri nõudele ja täitekuludele vastu, kuna oli need juba tasunud. Täitur ei võinud teist täiteasja algatada. Kuna täitur asus siiski korterit müüma, hoiustas avaldaja notari juures laenujäägi 282 138 krooni. 30. aprillil 2010 tasus Marian Macri sundtäitmise vältimiseks avaldaja eest täituri arvestuse järgse laenujäägi katteks 99 968 krooni. Avaldajal ei ole kohustust tasuda sissenõudjale leppetrahvi. Pantija ei ole 1997. a lepingut rikkunud. Sissenõudja esitatud leppetrahvi sissenõudmise hagi menetluse lõpetas Tartu Maakohus
18.veebruaril 2008 hagist loobumise tõttu. Seega ei või täitur ka leppetrahvi nõudelt tasu arvutada. Täitur nõuab avaldajalt tasu 2774 eurot 60 senti, millest avaldaja nõustus vaid täitemenetluse alustamise tasuga 120 krooni. Täitur on tekitanud avaldajale kahju, jättes sissenõudjale välja maksmata hoiustatud laenujäägi. Avaldaja kahju on 40 809 eurot. Lisaks on avaldajal menetluskulusid 63 000 krooni ja hagilt on ta tasunud riigilõivu 25 000 krooni. Avaldaja esitas täiturile 9. detsembril 2013 kaebuse, mille täitur jättis 23. jaanuari 2014. a otsusega rahuldamata.
2.Täitur palus jätta kaebus rahuldamata. Täituri väitel tunnistas Tartu Maakohus 11. septembri 2007. a otsusega tsiviilasjas nr 2-06-38561 avaldaja hagi alusel täiteasjas nr 186/2006/2058 täitmise lubamatuks intressi- ja viivisenõude osas, seega oli lubatud täitmine 382 136 krooni osas (põhivõlg ja leppetrahv). Avaldaja varasemad kaebused täituri 19. detsembri 2007. a otsuse ja 23. novembri 2009. a otsuse peale on Tartu Maakohus jätnud rahuldamata. Viimane võlgnevuse osa (99 968 krooni) laekus sissenõudjale
30.aprillil 2010, seega on kõik nõuded täidetud kohtuotsusega lubatavaks tunnistatud osas täitemenetluse käigus. Avaldaja sai 19. oktoobril 2007 kätte täituri otsuse tasu väljamõistmise kohta täiteasjas nr 186/2006/2058, millega muudeti 14. novembri 2006. a otsust. Selle alusel tuli tasuda 41 710 krooni 14 senti. Avaldaja ei vaidlustanud tasuotsust. Laenusaaja suhtes toimunud täitemenetlus nr T-13000 (186/2006/2016) lõpetati sissenõudja avalduse alusel. Selles menetluses tasuti 1998. a-l 66 000 krooni ja sissenõudja võttis üle vara 282 136 krooni ulatuses, 2002 tasus pantija veel 1000 krooni. Hagita menetlus on kahju hüvitamise nõude jaoks ebaõige menetlusliik, esitada tuleks hagi.
3.Tartu Maakohus jättis 8. detsembri 2014. a määrusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Määruse põhjenduste kohaselt soovis avaldaja vaidlustada täituri tasu täiteasjas nr 186/2006/2058. Kuigi täitur on laenusaaja vastu algatatud täitemenetluses avaldaja täitmist vastu võtmata jättes ja seejärel täitemenetlust peatades käitunud segadust tekitavalt ja ebaotstarbekalt, ei ole sel tähtsust kaebuse lahendamisel. Avaldaja pidanuks vaidlustama täitemenetluse peatamise laenusaaja suhtes või enda suhtes täitemenetluse algatamise. Täitur muutis 19. oktoobri 2007. a otsusega 14. novembri 2006. a tasu väljamõistmise otsust. Selle otsuse sai avaldaja kätte 19. oktoobril 2007. Vaidlustades üksnes täituri 23. jaanuari 2014. a otsust, on avaldaja valinud oma õiguste kaitseks vale õiguskaitsevahendi ja kaotanud võimaluse täituri tasu suurust vaidlustada (tähtaeg selleks oli kümme päeva). Kui avaldaja on täiturile tasu juba ära maksnud, oleks kohaseks õiguskaitsevahendiks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Kuivõrd täituri kontol hoiustatud raha oli võlgnikule tagastatud, ei toimunud topelt tasumist sissenõudjale. Kahju hüvitamise nõue tuleb lahendada eraldi hagimenetluses, kuid selle hagi rahuldamine on asjaolusid arvestades vähetõenäoline.
4.Avaldaja palus määruskaebuses maakohtu määrus tühistada ja kaebus rahuldada. Täitur palus jätta määruskaebus rahuldamata. Tartu Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja saatis selle lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tartu Ringkonnakohus jättis 6. märtsi 2015. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata ning menetluskulud avaldaja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega ega korranud neid. Täitur edastas
21.novembril 2013 avaldajale korduva täitekutse täiteasjas nr 186/2006/2058, milles nõudis 25 euro 98 sendi täitekulude ning 2718 euro 62 sendi täituri tasu (kokku 2744 eurot 60 senti) maksmist. Avaldaja vaidlustas üksnes täituri tasu. Täiteasjas nr 186/2006/2058 on täituri tasu väljamõistmise otsus tehtud 19. oktoobril 2007 ja avaldaja sai selle samal päeval kätte. Korduvas täitekutses on täitur nõudnud tasu maksmist, mille suurus tuleneb 19. oktoobri 2007. a tasu väljamõistmise otsusest. Kuna avaldaja ei ole täituri tasu väljamõistmise otsust täitemenetluse seadustiku (TMS) § 217 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul vaidlustanud ega taotlenud ka täiturilt kaebuse esitamise tähtaja
ennistamist, ei saa ta enam tasuotsust vaidlustada. Seega on tasuotsus kehtiv ja täitur on õigesti jätnud avaldaja kaebuse 21. novembri 2013. a korduva täitekutse peale rahuldamata. Täituri tasu määratakse lähtudes nõudest konkreetses täiteasjas.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Määruskaebuses Riigikohtule palub avaldaja kohtute määrused tühistada ja kaebus rahuldada. Avaldaja leiab, et täitemenetluses puudub regulatsioon, mis võimaldaks vastavalt muutunud asjaoludele ja tuvastatud faktidele võlgnikku tõhusalt kaitsta täituri omavoli eest. Täitemenetluse olemusest tulenevalt (eelkõige selle formaliseeritusest) võib tekkida vajadus mistahes kohtutäituri tasuotsust muuta. Täituri kui avalik-õiguslikke ülesandeid täitva ametiisiku suhtes peavad kehtima haldusmenetluse reeglid, sh õigus ja kohustus oma eksimusi tunnistada ja neid parandada. Avaldaja täitis 2006. a oktoobris kohustuse täies ulatuses ja nõuetekohaselt. See, et täitur tasutu tagastas ja uute tasumäärade alusel uues menetluses täitekulude otsuse tegi, on ebaõiglane. Täituri ametialasele arvelduskontole raha kandmine on võrdsustatav nõuetekohase täitmisega. Täitur tagastas tasutu arusaamatul põhjusel ja alustas uut täitemenetlust sama täitedokumendi alusel. Kohtutel tulnuks võtta seisukoht, kas tasu võis arvestada võlalt, mis oli täiturile tasutud. Kaebuse lahendamisel on võimalik tuvastada kohtutäituri seaduse (KTS) § 41 lg 1 nimetatud asjaolusid ja teha järeldusi ebaõige täitemenetluse ja ebaseadusliku täituritasu kohta ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamata.
7.Täitur palub jätta määruskaebus rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3 esimese lause alusel tühistada osas, milles kaebus täituri otsuse peale jäeti rahuldamata ja õigusvastaseks tunnistamata täiteasjas nr 186/2006/2058 korduvas täitekutses (21. novembrist 2013) suurema täituritasu märkimine, kui oli märgitud 19. oktoobri 2007. a kohtutäituri tasu väljamõistmise osas, ning tunnistada see õigusvastaseks. Samuti tuleb kohtumäärused tühistada menetluskulude jaotuse osas ja jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes menetlusosaliste endi kanda. Muus osas jäävad kohtute määrused muutmata.
9.Kolleegium käsitleb esmalt kaebuse eset ja täituritasu otsuse tähendust (I), seejärel aga kaebuse tähtajalisust (II), täituritasu sissenõudmist (III) ja muid olulisi menetluses kerkinud õigusküsimusi (IV). Lõpetuseks käsitleb kolleegium menetluskulude jaotust ja muid menetlusküsimusi (V). I
10.Kolleegium märgib sissejuhatavalt, et avaldaja ega kohtud ei ole selgeks teinud avaldaja taotlust, st mida avaldaja oma kaebusega taotles. Ka on menetlusosalised esitanud asjaolusid ja tõendeid ebasüstemaatiliselt ja katkendlikult, mis raskendab toimunu mõistmist. Nii näiteks puudub toimikus
isegi avaldaja esialgne kaebus kohtutäiturile, mis on sisuliselt menetluse aluseks, ja kinnistusraamatu väljavõte, millest nähtuks korteri kuuluvus ja hüpoteek. Sisuliseks vaidluse esemeks olev täituri tasuotsus ja andmed selle kättetoimetamise kohta avaldajale on esitatud alles ringkonnakohtu nõudmisel määruskaebuse lahendamisel (tl 94, 99, 102). Kuna TsMS § 475 lg 1 p 15 järgi lahendatakse kaebus kohtutäituri otsuse peale hagita menetluses, pidanuks kohtud TsMS § 5 lg 3 esimesest lausest ja § 477 lg-st 5 tulenevalt selgitama asja lahendamiseks vajalikud asjaolud ja koguma tõendid ise. Kui menetlusosalised vaatamata kohtu ettepanekule asjast ülevaate saamiseks vajalikke andmeid esitada ei suuda, pidanuks kohus toimunust ülevaate saamiseks võtma asja juurde täiteasjade täitetoimikute koopiad.
11.Avaldaja esialgsest kaebusest kohtule ja selle täiendusest (tl 1-5, 21-26) ning kaevatavast täituri otsusest (tl 6-14) saab järeldada avaldaja esmast tahet vaidlustada temalt täituritasu väljamõistmine. Selliselt on kohtud avaldaja kaebust põhimõtteliselt ka käsitlenud. Avaldaja on esitanud kaebuse kohtutäiturile 9. detsembril 2013, pärast korduva täitekutse (tl 96) saamist 21. novembril 2013, milles nõuti temalt täitekulude 25 eurot 98 senti, täitemenetluse alustamise tasu 7 eurot 67 senti ja täituritasu 2718 eurot 62 senti maksmist. Võlgnetava summana on täitekutses märgitud kokku siiski 2744 eurot 60 senti (ehk 7 euro 67 sendi võrra vähem). Avaldaja ei ole vaidlustanud temalt täitemenetluse alustamise tasu (tl 22) ega täitekulude väljamõistmist.
12.Kohtud on põhimõtteliselt õigesti lähtunud sellest (olgugi et seda ei ole sõnaselgelt määrustes märgitud), et täitekutsest ei saa tuleneda avaldajale kohustust maksta täituritasu, mistõttu ei ole
9.detsembri 2013. a täitekutses täituritasu märkimisel tähendust. Täitedokumendiks täituritasu ja muude täitekulude osas saab TMS § 2 lg 1 p 16 järgi olla kohtutäituri otsus kohtutäituri tasu ja täitekulude ning sunniraha määramise kohta. Kohtutäituri tasu otsus peab vastama KTS §-s 31 sätestatud nõuetele, mh peab selles KTS § 31 lg 2 p 5 järgi olema märgitud viide otsuse vaidlustamise korra (seega mh tähtaja) kohta. Samasugused nõuded tulenesid kohtutäituri tasu otsusele ka enne 1. jaanuari 2010 kehtinud KTS (KTS(2001)) §-st 222. Muude täitekulude väljamõistmise otsuse kohta ei ole seaduses selgeid formaalseid nõudeid kehtestatud. TMS § 38 lg 2 üksnes sätestab, et täitekulud nõuab võlgnikult sisse täitekulude otsuse alusel kohtutäitur, kes tegi täitekulude otsuse. Kolleegiumi arvates peab aga võlgnikule sarnaselt täituritasuga olema selge vähemasti see, milliseid täitekulusid täitur talt nõuab, millal need tasuda tuleb ning kuidas ja millise tähtaja jooksul ta täitekulusid vaidlustada saab. Seega peab muude täitekulude väljamõistmise otsus vähemalt neid andmeid ka kajastama, et seda pidada täitedokumendiks.
13.Eelnevat arvestades on täituritasu ja kulude väljamõistmisel keskse tähendusega täitedokumendina käsitatav 19. oktoobri 2007. a täituritasu otsus (tl 99). Selles on võlgnetava summana märgitud täitemenetluse alustamise tasu 118 krooni (7 eurot 54 senti) ja täituritasu 41 710 krooni 14 senti (2665 eurot 76 senti), kokku 41 946 krooni 14 senti (2680 eurot 85 senti). Samad summad on märgitud 19. oktoobri 2007. a täitetoimingu teates (tl 100).
14.Võrreldes 2013. a täitekutsega (vt käesoleva määruse p 11), on tasuotsuses märgitud väiksemad summad, täitekulusid seal märgitud ei ole. Ekslik on seega ringkonnakohtu määruses märgitu, et korduvas täitekutses nõuti sama täituritasu maksmist mis tasuotsusega (vt ringkonnakohtu määruse p 11). Ringkonnakohus oleks pidanud oma määruse p-des 9 ja 11 märgitud summasid võrreldes eksitusest aru saama, kui ta oleks kroonid teisendanud eurodesse (või vastupidi). Kolleegiumi arvates on täitur täitekutsega avaldajat eksitanud. Kui täitur soovib võlgnikult sisse nõuda suuremat tasu, kui on märgitud tasuotsuses, tuleb teha uus tasuotsus. Sel juhul tuleb aga ka arvestada, et see asendab varasemat tasuotsust (vähemalt muudetud tasude osas) ja algab ka uus tähtaeg selle vaidlustamiseks. Täitekulude kohta tuleb teha selge vaidlustatav otsus. Täitekutse ei asenda täituritasu ega kulude väljamõistmise otsust ja seal täitedokumendist suuremate summade märkimine on eksitav ja lubamatu. Täitemenetlus on formaliseeritud ja täitur peab olema võimeline ka selgelt oma nõuded esitama.
15.Täitekutses tasuotsusest suurema summa märkimist ei õigusta ka see, kui 2007. a-ga võrreldes on suurenenud käibemaksu määr (18%-lt 20-le). Nimelt lisandub kohtutäituri tasule KTS § 32 lg 3 järgi käibemaks (sama tulenes KTS(2001) §-st 242). Täituritasu ja täitekulude osas tuleb lähtuda täituri otsusest kui täitedokumendist. Kolleegium ei hinda siinkohal, kas täituril üldse oli õigust nõuda esialgu nõutud summades käibemaksu suurenemise tõttu suuremat summat. Kui see õigus tal aga ka oli, ei saanud seda vähemasti teha uue (muudetud) täituritasu otsuseta.
16.Lisaks märgib kolleegium, et võimalik täituritasu suurendamine seadusega pärast tasuotsuse tegemist ei õigusta muutma tasu juba tehtud toimingute eest (KTS § 107, KTS(2001) § 59 lg 24).
17.Eelnevast järeldub, et 2013. a täitekutses on täitur nõudnud avaldajalt eksitavalt suuremate summade tasumist, kui tal olnuks õigus. Seetõttu tuleb kaevatavad kohtumäärused osaliselt tühistada ja tunnistada õigusvastaseks korduvas täitekutses täituri tasuotsusest suurema täituritasu nõudmine. Kuna avaldaja vaidlustas üksnes täituritasu, ei tunnista kolleegium õigusvastaseks täitemenetluse alustamise tasu ega täitekulude täitekutses märkimist.
18.Algses kaebuses nõudis avaldaja ka täiturilt kahju hüvitamist (tl 5). Kolleegium nõustub kohtutega, et selleks tulnuks esitada avaldajal nõuetekohane hagi. Kohtud jätsid kaebuse selles osas õigesti läbi vaatamata ja avaldaja ei ole seda Riigikohtus ka vaidlustanud. II
19.Kolleegium nõustub kohtutega, et enam ei saa hinnata täituri 19. oktoobri 2007. a tasuotsusega määratud tasude avaldajalt väljamõistmist. Selles osas on avaldaja kaebus jäetud õigustatult rahuldamata.
20.Avaldaja ei ole vaidlustanud tasuotsuse formaalsetele nõuetele vastavust. Muu hulgas oli selles märgitud vaidlustamise kord (nagu see tulenes KTS(2001) §-st 222 ja tuleneb ka KTS §-st 31). Samuti ei ole avaldaja vaidlustanud, et ta sai tasuotsuse 19. oktoobril 2007 ka kätte (tl 102).
21.Kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse võis avaldaja KTS(2001) § 28 (sarnane on ka kehtiva KTS § 52) ja TMS § 217 lg 1 järgi vaidlustada kohtutäiturile kaebuse esitamisega kümne päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. See tähtaeg möödus juba 2007. a-l, kaebus esitati aga alles
9.detsembril 2013. Kolleegium rõhutab, et kui täitur teinuks 2013. a-l uue (või muudetud) tasuotsuse, olnuks võimalik seda vaidlustada sõltumata sellest, kas varasemat tasuotsust vaidlustati (vt ka käesoleva määruse p 14).
22.TMS § 217 lg 2 järgi saab kohtutäitur kaebuse esitamise tähtaja ennistada TsMS-s sätestatud korras ning ennistamata jätmise saab omakorda kohtus vaidlustada. Põhimõtteliselt võinuks sissenõudja ja täituri tekitatud segadus kahe täitemenetluse korraldamise ja raha vastuvõtmisest keeldumisega anda selleks ka aluse. Avaldaja ei ole tähtaja ennistamist sõnaselgelt taotlenud. Isegi kui tema kaebuses olevat taotlust lugeda tähtaja ennistamise taotluseks, ei oleks see aga TsMS § 67 lg 2 järgi tähtaegne, kuna see tuleb esitada 14 päeva jooksul takistuse äralangemisest ja hiljemalt kuue kuu jooksul möödalastud tähtaja lõppemisest.
23.Tulenevalt TMS § 217 lg-st 6 kaotas avaldaja tasuotsuse peale kaebuse õigeaegse esitamata jätmise tõttu õiguse tugineda tasu ebaõigsusele, mh sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga, kuna ta saanuks tasuotsuse peale esitada kaebuse (vt ka Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 24). See tagab õiguskindlust ja täitemenetluse toimingute tõhusamat ja kiiremat tegemist. Riigikohus on vaid erandlikult pidanud võimalikuks täitekulude lahendamist hagimenetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga, eelkõige kui tasu on määratud diskretsiooniotsusega (vt Riigikohtu 13. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-09, p 14). III
24.Kui täitur on hüpoteegiga koormatud kinnisasja arestist vabastanud ja täitemenetluse lõpetanud, ei ole tal võimalik enam koormatud kinnisasjale (ega muule avaldaja varale) sissenõuet tasuotsuse alusel pöörata.
25.Täitemenetluse aluseks korteri suhtes sai esitatud asjaoludel olla täitedokumendina üksnes hüpoteek korterile koos laenulepingu, kohese sundtäitmise kokkuleppe ja tagatiskokkuleppega (asjaõigusseaduse (AÕS) § 352 lg 1; TMS § 2 lg 1 p 19 (sama tulenes ka enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TMS § 1 lg 1 p-st 14); vt ka Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9306, p 13; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 13). Ei ole väidetud, et avaldaja, pantija või laenusaaja suhtes oleks tehtud mõnd kohtulahendit, millega neilt midagi oleks välja mõistetud. Seega jääb arusaamatuks ka varasema täitemenetluse alustamine laenusaaja vastu, mida võidi alusetult teha tema suhtes kehtiva täitedokumendita. Kui selle täitemenetluse raames aga arestiti avaldaja korter ja alustati selle võõrandamisega, tuleb ka varasemat täitemenetlust lugeda hüpoteegi realiseerimisele suunatud täitemenetluseks. Sellises täitemenetluses on hüpoteegiga koormatud
kinnisasja omanik võlgnikuks vaid tinglikult, kuna isiklikku täitedokumenti tema suhtes ei ole. On vaid asjaõiguslik nõue koormatud kinnisasja võõrandamiseks, st sellises täitemenetluses ei saa pöörata sissenõuet muule kui hüpoteegiga koormatud kinnisasjale (vt ka nt Riigikohtu 28. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 16; 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 17). TMS sätteid kinnisasja võõrandamise kohta (mis eeldavad ka täitedokumenti omaniku vastu isiklikult) saab seejuures kohaldada vaid osaliselt.
26.Kohtutäituril on õigus saada oma ametitoimingutelt tasu (KTS § 28 lg 1, KTS(2001) § 21 lg 1). Täituritasu on KTS § 30 lg 2 esimese lause ning TMS § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 järgi (aga oli ka KTS(2001) § 221 lg 1 järgi) kohustatud tasuma vähemasti eelduslikult täitedokumendi järgi maksma kohustatud isik (võlgnik).
27.Iseenesest annab täituritasu otsus täiturile TMS § 2 lg 1 p 16 (sama tulenes ka enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TMS § 1 lg 1 p-st 12) järgi ka täitedokumendi avaldaja suhtes (vt käesoleva määruse p 12). Riigikohus on samas leidnud, et kuna hüpoteegi alusel sundtäitmise korraldamisest ei teki isiklikke nõudeid kinnisasja omaniku vastu (vt ka käesoleva määruse p 25), ei saa ka sellest menetlusest tuleneva täituritasu nõuet pöörata kinnisasja omaniku muule varale kui hüpoteegiga koormatud kinnisasjale hüpoteegisumma ulatuses, st täituri tasu ja kulude otsus ei ole täitedokumendiks kinnisasja omaniku muu vara suhtes (Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 47). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
28.Kinnisasja täitemenetluses müümisel on täiturile tagatud tema tasu ja täitekulude saamine TMS § 174 lg 2 järgi sel viisil, et täitur saab need tulemist maha arvata enne raha sissenõudjatele jaotamist. Selliselt on sisuliselt kohaldatav ka KTS § 32 lg 2 teine lause, mille järgi mitterahaliste nõuete täitmisel ja muude täitetoimingute tegemisel muutub põhitasu sissenõutavaks täitetoimingute lõpetamisega (sama tulenes ka KTS(2001) § 23 lg 1 teisest lausest).
29.Kohtutäituril tekib õigus saada tasu ka juhul, mil sundtäitmisele esitatud nõue pärast täitmisteate kättetoimetamist võlgnikule rahuldatakse kohtutäituri otsese tegevuseta, nt kui võlgnik või kolmas isik maksab võla otse sissenõudjale, samuti ka juhul, mil sissenõudja esitab pärast täitmisteate kättetoimetamist kohtutäiturile avalduse täitemenetlus lõpetada (vt Riigikohtu 13. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-09, p 9). Täitur peab TMS § 48 lg 1 p 2 järgi lõpetama täitemenetluse mh kirjaliku dokumendi esitamisel, kui sellest nähtub, et sissenõudja nõue on rahuldatud, mh kui võlg on tasutud otse sissenõudjale või tehtud seda nt notari vahendusel. Täitur saab sel juhul keelduda menetluse lõpetamisest ja kinnisasja arestist vabastamast, kuni tema tasunõue on rahuldatud (vt ka Riigikohtu 7. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-10, p 14). Täitur saab oma tasunõude realiseerida arestitud kinnisasja arvel, vajadusel see tasu katteks müües. Kui kinnistu on aga juba aresti alt vabastatud ja täitemenetlus hüpoteegi realiseerimiseks lõpetatud, uut täitemenetlust täituri tasuotsuse realiseerimiseks alustada ei saa.
30.Kui sissenõudja nõue rahuldatakse täielikult või osaliselt väljaspool täitemenetlust ja
täitemenetlus seetõttu lõpetatakse, on täituril õigus vaid osale tasust. Seejuures kohaldub kolleegiumi arvates vastavalt KTS § 41 lg 2, mille järgi, kui sissenõudja taotleb täitemenetluse lõpetamist enne nõude täielikku sissenõudmist kohtutäituri poolt ning kohtutäitur on nõude sissenõudmiseks teinud täitetoiminguid, maksab sissenõudja menetluse alustamise tasu ja pool menetluse põhitasust, arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt. Seega on kohustatud isikuks sissenõudja, kelle suhtes võib täitur teha tasuotsuse, arvestades tasu poolelt väljaspool täitemenetlust tasutud summalt. Olgugi et täitur võis varem olla teinud oma tasuotsuse tasu täies ulatuses väljamõistmise kohta kinnisasja omanikult, saab ta kinnisasja arvel rahuldada oma nõude üksnes sissenõutud summalt arvestatud ulatuses, millele lisandub pool tasust, mis on arvestatud sissenõudmata jäänud summalt. Vastavalt tuleb kinnisasja omanikule väljastada ka uus tasuotsus. Sissenõudja ja kinnisasja omaniku vahelises suhtes on vabatahtlikult tasutud summalt arvestatud täituritasu suhtes aga kohustatud isikuks sissenõudja. IV
31.Kolleegium peab kohtupraktika ühtlustamise ja õiguse selgitamise eesmärgil vajalikuks käsitleda ka muid asja lahendamisel kerkinud õigusküsimusi.
32.Tagatiskokkulepe kehtib AÕS § 346 lg 2 teise lause järgi hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku vahetumisel ka uue omaniku suhtes (vt ka nt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 19). Sama kehtib algselt ehitisele kui vallasasjale seatud pandi registreerimisel hüpoteegina asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 133 alusel (vt ka nt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 24). Kinnisasja omaniku vahetumisel kehtib TMS § 2 lg 2 järgi uue omaniku suhtes ka kinnistusraamatusse kantud kohese sundtäitmise kokkulepe. AÕSRS § 133 lg 3 neljanda lause järgi kantakse ehitise pandi hüpoteegina ümberregistreerimisel hüpoteegisummana kinnistusraamatusse ehitise pandiga tagatud võla summa, kui pooled ei lepi kokku teisiti (vt selle kohta ka Riigikohtu 5. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-02, p 18).
33.Iseenesest on sissenõudjal TMS § 48 lg 1 p 1 alusel õigus igal ajal taotleda täitemenetluse lõpetamist ja seejärel TMS § 49 lg 2 järgi ka uue täitemenetluse alustamist sama täitedokumendi alusel. Samas on eraldi täitemenetluse lõpetamise aluseks TMS § 48 lg 1 p 3 järgi see, kui nõude rahuldamiseks vajalik raha on makstud kohtutäiturile. Täitur peab selle TMS § 43 lg-te 1 ja 2 alusel kandma edasi sissenõudjale. Sissenõudja keeldumisel hoiab täitur raha kontol kuni viis aastat (TMS § 43 lg 3). Makstud raha tuleb kolleegiumi arvates lugeda tasutuks täitedokumendi alusel ka siis, kui üks täitemenetlus sissenõudja avalduse alusel lõpetatakse ja alustatakse uut. Võlausaldajal ei ole õigust keelduda täitmise vastuvõtmisest kolmandalt isikult, kelle vara tagab võlgniku kohustuse täitmist ja kes võib täitemenetluse käigus varast ilma jääda (võlaõigusseaduse (VÕS) § 78 lg 3 p 1; vt ka Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p 16). Kolleegiumi arvates oleks esitatud asjaoludel ka osalise täitmise vastuvõtmisest keeldumine (mh kui
vaidluse all oli, kas leppetrahv tuleb tasuda täiendavalt) olnud vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 83 lg 1).
34.Sarnaselt põhivõlaga võis seda tagava korteri omanik maksta (või seda teha tema eest ka muu isik) võlgniku asemel täituritasu. Sel juhul tuleb täituritasu lugeda tasutuks täitemenetluse katteks õiges summas ka siis, kui varasema täitemenetluse lõpetamisel ja uue alustamisel soovib täitur arvestada nt vahepeal seaduse järgi toimunud tasu tõstmise alusel suurema tasu. See kehtib ka siis, kui esialgu makstud tasu tagastatakse. Tasu mõttes tuleb esialgne ja uus täitemenetlus lugeda seega üheks ja täitur võib arvestada vaid varasema tasu. Erinevate täitemenetlustega manipuleerimine ei või viia võlgniku õiguste kahjustamiseni. Sellega vastuolus toimimine võib olla aluseks kahju hüvitamise nõudele täituri vastu, mille esemeks võib olla mh varasema ja hilisema (suurema) täituritasu vahe hüvitamine, samuti viivitamisest tekkinud kahju (vt KTS(2001) §-d 6 ja 7; kehtiva KTS §-d 9 ja 10).
35.Lisaks võib kolmandast isikust tagatisvara omanikul, kelle suhtes täitemenetlust põhjendamatult jätkati, olla nõudeid sissenõudja vastu. Samuti võib kohustuse täitnud kolmandast isikust pantijal olla nõudeid tagatud nõude võlgniku vastu AÕS § 349 lg 3 ning VÕS § 78 lg 4, § 173 lg 3 p-de 2 ja 3 alusel (vt ka Riigikohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06, p 16; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p-d 10, 14).
36.Kui ehitise pandilepingus sisaldus pantijale kohustusi tagada pandi ümberregistreerimine, kindlustamine vms, mis ei kuulunud pandi asjaõiguslikku sisusse, sai see luua võlaõigusliku kohustuse vaid lepingu sõlminud pandipidajale, mitte aga üle minna hüpoteegiga koormatud kinnisasja omandanud avaldajale. Hüpoteegi asjaõiguslik sisu on määratud seaduse ja kinnistusraamatu kandega. Sama puudutab nende kohustuste täitmise tagamiseks sõlmitud leppetrahvikohustust (VÕS § 158). Võlaõiguslikud kohustused saavad teisele isikule üle minna üldjuhul vaid ülevõtja tahteavalduse ja võlausaldaja nõusoleku alusel kohustuse või lepingu ülevõtmisena (VÕS §-d 175, 179). Küll võib eeldada poolte algset tahet, et leppetrahvikohustus oleks pandiga tagatud (AÕS § 279 lg 4), st selle hõlmatuse korral tagatiskokkuleppega seob see tagatiskokkulepe ka avaldajat. Seega ei saanud avaldaja esitatud asjaoludel vastutada isiklikult pandipidaja võlaõiguslike kohustuste täitmise ega neid tagava leppetrahvi maksmise eest, kuid see ei välistanud kohustuste rikkumisega kaasnenud leppetrahvikohustuse tagatust hüpoteegiga. Küll saanuks avaldaja hüpoteegipidajana esitada sisulised vastuväited leppetrahvile sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga, mh taotleda selle vähendamist (vt ka Riigikohtu 18. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 17).
37.Kui täitemenetluse käigus selgub, et võlgnik on nõude sissenõudja ees nõuetekohaselt täitnud enne, kui sissenõudja esitas avalduse kohtutäiturile (mh eelmises täitemenetluses), maksab sissenõudja KTS § 41 lg 1 esimese lause järgi menetluse alustamise tasu ja pool menetluse põhitasust. V
38.Käesolevas asjas on õigesti loetud menetlusosalisteks avaldaja ja kohtutäitur, kuna vaidlustatud on täituritasu väljamõistmist avaldajalt. Menetlusosaliseks ei ole TsMS § 198 lg-st 3 tulenevalt sissenõudja, olgugi et talle on osa menetlusdokumente edastatud.
39.Kuna kaebus rahuldatakse osaliselt ja lähtudes mh täituripoolsest segaduse tekitamisest üheaegselt täitemenetluste toimumise ja tasutud raha tagastamisega, leiab kolleegium, et menetlusosaliste menetluskulud kõigis kohtuastmetes tuleb TsMS § 172 lg 1 teise lause järgi jätta nende endi kanda.
40.Kolleegium märgib, et menetluskulude (abstraktne) jätmine avaldaja kanda oli eksitav aga ka juhul, kui lähtuda sellest, et avaldaja kaebus jäeti rahuldamata (nagu tegid kohtud). Nimelt tulnuks TsMS § 172 lg 10 järgi tasutud riigilõiv sel juhul jätta nagunii avaldaja kanda. Kohtutäituri õigusabikulusid TsMS § 175 lg 31 järgi kaebuse lahendamisel kohtutäituri otsuse peale, sõltumata menetluse tulemusest, aga ei hüvitata. Pealegi ei nähtu toimikust, et täiturit oleks menetluses esindanud keegi teine.
41.Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Ants Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.