1-18-158/249 - Õigusemõistmisevastased süüteod - Isiku õiguste vastased süüteod kohtueelses, kohtuvälises ja kohtumenetluses

2.Harju Maakohtu 30. septembri 2020. a otsusega mõisteti Oliver Kruuda õigeks talle KarS § 3891 lg 1 järgi esitatud süüdistuses osas, mis puudutab maksustamisperioodil märts 2015 ja mai 2015 maksuhaldurile X AS-i käibedeklaratsioonides tahtlikult valeandmete esitamist. Mõisteti Rein Lepasson õigeks talle KarS §-de 3891 lg-te 1, 3 – 22 lg 3 järgi esitatud süüdistuses. Tunnistati Oliver Kruuda süüdi talle KarS § 3891 lg 1 järgi esitatud süüdistuses osas, mis puudutab maksustamisperioodil jaanuar 2015 – juuni 2016 maksuhaldurile X AS-i tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsioonides tahtlikult valeandmete esitamist ning mõisteti Oliver Kruudale KarS § 3891 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest karistuseks 2 (kahe) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkune vangistus. Arvestati KarS § 68 lg 1 alusel Oliver Kruuda eelvangistus 2 (kaks) päeva (16.08.2016-17.08.2016) karistusaja hulka ja loeti kandmisele kuuluvaks karistuseks 2 (kahe) aasta, 5 (viie) kuu ja 28 (kahekümne kaheksa) päeva pikkune vangistus. Jäeti KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel Oliver Kruudale mõistetud ja kandmisele kuuluv vangistus täielikult tingimisi kohaldamata, juhul kui Oliver Kruuda ei pane 2 (kahe) aasta ja 8 (kaheksa) kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut, tahtlikku kuritegu. Mõisteti Jaanus Rätsep õigeks talle KarS §-de 3891 lg-te 1, 3 – 22 lg 3 järgi esitatud süüdistuses. Mõisteti Oliver Kruuda õigeks talle KarS § 320 lg 1 järgi esitatud süüdistuses. Mõisteti Oliver Kruudalt välja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 876,00 eurot. Hüvitati Oliver Kruudale riigieelarve vahenditest valitud kaitsjatele makstud tasu osutatud õigusabiteenuste eest kokku 62 000,00 eurot. Ülejäänud õigusabikulu jäeti Oliver Kruuda enda kanda. Hüvitati Rein Lepassonile riigieelarve vahenditest valitud kaitsjale makstud tasu osutatud õigusabiteenuste eest kokku 14 968,20 eurot. Hüvitati Jaanus Rätsepale riigieelarve vahenditest valitud kaitsjale makstud tasu osutatud õigusabiteenuste eest kokku 14 124,60 eurot.

Q OÜ juhatuse liige Rein Lepasson eelneval kokkuleppel Oliver Kruudaga soetas 24.03.2015 OÜ B (registrikood XXXXXXXX; kustutatud 14.05.2015) pankrotivara kogusummas 246 000 eurot, millest käibemaks 41 000 eurot. Pankrotivara hulgas olid jäävee tootmise süsteem maksumusega netohind 56 744,64 eurot ja lisanduv käibemaks 11 348,92 ja vaakumauruti maksumusega netohind 91 761,74 eurot ja lisanduv käibemaks 18 352,35. Seejärel Q OÜ näitas ülalnimetatud jäävee tootmise süsteemi ja vaakummahuti müüki X AS-le esitades müügiarved järgnevalt: 1) 24.03.2015 arve nr 9250002, kus AS X soetas jäävee tootmise süsteemi summas 258 000, millest netohind 215 000 eurot ja käibemaks 43 000 eurot. 2) 13.05.2015 arve nr 9250003, kus AS X soetas vaakumauruti summas 672 000 eurot, millest netohind 560 000 ja käibemaks 112 000 eurot. Näitamaks näilike tehingute toimumist kanti X AS pangakontolt raha soetatud seadmete eest Q OÜle, mis jõudis Oliver Kruuda soovil ning Allan Viirma organiseerimisel suuremas osas tagasi X ASle alljärgnevalt. 30.03.2015 tasus X AS Q OÜ-le soetatud seadme eest 258 000 eurot. Q OÜ tasus laekunud vahenditest samal päeval OÜ-le B seadmete eest 246 000 eurot ning 12 000 eurot kandis tagasi ASle X märkega ,,arve nr 014167706 eest“. OÜ B tasus laekunud vahenditest Maksu- ja Tolliametile 198 947,60 eurot ning 30.03.2015 kandis X AS-le 30 900 eurot ja AS-le L 5 000 eurot kompromissi täitmise eest tsiviilasjas nr 2-14-50077. Teise ostutehingu puhul tasus X AS 13.05.2015 Q OÜ-le soetatud seadme eest 672 000 eurot. Q OÜ kandis samal päeval laekunud vahenditest 590 000 eurot üle R OÜ-le (registrikood XXXXXXXX; juriidiline aadress XXX; juhatuse liige Rein Lepasson) märkega ,,Laenuleping 1/13.05-1“ ja 82 030,80 eurot tagasi X AS-le märkega ,,arvete katteks“. R OÜ arvelduskontolt nähtub, et Q OÜ-lt laekunud 590 000 eurot kanti samal päeval edasi AS-le X märkega ,,Laenulepingu 40/31.12-1 alusel“. Samal päeval, kui X AS tasus Q OÜ-le seadme eest 672 000, siis sama raha jõudis tagasi X AS-le. Q OÜ esitas 27.04.2015 märtsi 2015 käibedeklaratsiooni, mille INF A osas kajastas seadme müüki X AS-le summas 215 000 eurot, sh käibemaksu 43 000 eurot ning INF B osas seadmete soetust OÜlt B summas 246 000 eurot, sh käibemaksu 41 000 eurot. Q OÜ-l tekkis märtsis 2015 tasumisele kuuluv käibemaks summas 1 554,69 eurot. Q OÜ maikuu käibedeklaratsiooni Oliver Kruuda korraldusel käesoleva ajani esitanud ei ole. Kuigi X AS kajastas raamatupidamise dokumentides seadmete soetamist Q OÜ-lt, siis tegelikkuses oli tegemist näiliku tehinguga, mida Oliver Kruuda huvides korraldas Allan Viirma ning mille eesmärgiks oli varjata tegelikku tehingut AS X ja OÜ B vahel ning kaubahinna kunstliku tõstmisega näidata X AS-i käibedeklaratsioonides alusetult sisendkäibemaksu ja vähendada sellega maksukohustust. Samal ajal Q OÜ enda maksukohustust ei deklareerinud ja rahalised vahendid tagastati X AS-ile. Kuivõrd tegemist oli varjatud tehinguga maksukorralduse seaduse (RT I 2002, 26, 150; koos hilisemate muudatustega, edaspidi MKS) § 83 lg 4 mõistes, siis rikuti käibemaksuseadust (RT I 2003, 82, 554; koos hilisemate muudatuste ja täiendustega, edaspidi KMS) järgnevalt: § 29 lg 3 p 1 kohaselt on sisendkäibemaks maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks, kusjuures KMS § 31 lg 1 kohaselt sisendkäibemaks arvatakse maksustatavast käibest maha KMS §-s 37 sätestatud nõuetele

X AS väljamaksete alusena näidati pangaülekannetes laenulepinguid või muid kokkuleppeid. Samas puudub E OÜ-l igasugune majandustegevus. Eelneval kokkuleppel Oliver Kruudaga kandis Hjalmar Konno E OÜ arvelduskontole laekunud rahasummad edasi Oliver Kruuda isiklikule arvelduskontole või Oliver Kruudaga seotud isikute (nt AS L, Z SIA, D OÜ, Hjalmar Konno, R jt) arvelduskontodele või tasus Oliver Kruudaga seotud ettevõtete kohustusi. Oliver Kruuda suunas oma isiklikule kontole laekunud raha otsetarbimisse: laekunud summadest tasuti Oliver Kruuda ja RR ning R krediitkaardimakseid ja finantseeriti Oliver Kruuda poja motosporti läbi äriühingu Z SIA. Tagasimakseid ega intressi E OÜ poolt X AS-le tasutud ei ole. Sellest tulenevalt ei olnud X AS arvelduskontolt tehtud väljamaksed osaühingutele E, S ja O seotud X AS majandustegevusega, ülekannete aluseks olid näilikud laenulepingud või tegelikkusele mittevastavad dokumendid, seega rikuti tulumaksuseaduse (RT I 1999, 101, 903; koos hilisemate muudatustega, edaspidi TuMS) sätteid järgnevalt: TuMS § 1 lg 3 kohaselt paragrahvides 49-52 sätestatud tulumaksuga maksustatakse residendist juriidilise isiku poolt tehtud ettevõtlusega mitteseotud kulud ja väljamaksed. TuMS § 4 lg 1 kohaselt on tulumaksu määr 20%. Sama paragrahvi lõike 11 kohaselt jagatakse paragrahvi 1 lõigetes 2-4 maksuobjekti puhul maksustatav summa enne maksumääraga korrutamist maksukohustuse tekkimise ajale vastavalt arvuga 0,80. TuMS § 51 lg 1 alusel residendist äriühing maksab tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt, välja arvatud juhul, kui nendelt kuludelt on tasutud tulumaks vastavalt §-dele 48-51. TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel ettevõtlusega mitteseotud kulu lõike 1 tähenduses on väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. TuMS § 54 lg 2 kohaselt on residendist juriidiline isik kohustatud esitama maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu 10. kuupäevaks MTA maksudeklaratsiooni §-des 48-53 nimetatud kulude ja väljamaksete kohta eelmisel kalendrikuul. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt on maksumaksja kohustatud kandma §-de 48-53 alusel maksmisele kuuluva tulumaksu MTA pangakontole hiljemalt maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu 10. kuupäevaks. Raamatupidamise seaduse § 7 lg 1 kohaselt peab raamatupidamisarvestuse algdokument kinnitama majandustehingu toimumist ja sellest peab olema võimalik välja lugeda majandustehingu sisu ja tehingu teine pool. Kui tehingu majanduslik sisu ja tehingu teine pool on arvele märgitud ebaõigesti, siis ei ole tegemist nõuetekohase algdokumendiga. Seega on alust kahtlustada, et X AS ja juhatuse liige Oliver Kruuda on esitanud jaanuar 2015 – juuni

10.11.2015 esitatud 2015 märts TSD jäeti tahtlikult deklareerimata väljamakse (kood 6070, 6150) summas 96 184,31 eurot ning sellelt tasumisele kuuluvat tulumaksu (kood 6160) summas 24 046,08 eurot. 10.11.2015 esitatud 2015 aprill TSD jäeti tahtlikult deklareerimata väljamakse (kood 6070, 6150) summas 46 408,10 eurot ning sellelt tasumisele kuuluvat tulumaksu (kood 6160) summas 11 602,02 eurot. 10.11.2015 esitatud 2015 mai TSD jäeti tahtlikult deklareerimata väljamakse (kood 6070, 6150) summas 116 650 eurot ning sellelt tasumisele kuuluvat tulumaksu (kood 6160) summas 29 162,50 eurot. 10.11.2015 esitatud 2015 juuni TSD jäeti tahtlikult deklareerimata väljamakse (kood 6070, 6150) summas 77 800 eurot ning sellelt tasumisele kuuluvat tulumaksu (kood 6160) summas 19 450 eurot. 11.08.2015 esitatud 2015 juuli TSD jäeti tahtlikult deklareerimata väljamakse (kood 6070, 6150) summas 32 500 eurot ning sellelt tasumisele kuuluvat tulumaksu (kood 6160) summas 8 125 eurot. 23.10.2015 esitatud 2015 august TSD jäeti tahtlikult deklareerimata väljamakse (kood 6070, 6150) summas 64 700 eurot ning sellelt tasumisele kuuluvat tulumaksu (kood 6160) summas 16 175 eurot. 23.10.2015 esitatud 2015 september TSD jäeti tahtlikult deklareerimata väljamakse (kood 6070, 6150) summas 20 900 eurot ning sellelt tasumisele kuuluvat tulumaksu (kood 6160) summas 5 225 eurot. 02.12.2015 esitatud 2015 oktoober TSD jäeti tahtlikult deklareerimata väljamakse (kood 6070, 6150) summas 49 450 eurot ning sellelt tasumisele kuuluvat tulumaksu (kood 6160) summas 12 362,50 eurot. 29.12.2015 esitatud 2015 november TSD jäeti tahtlikult deklareerimata väljamakse (kood 6070, 6150) summas 58 795,01 eurot ning sellelt tasumisele kuuluvat tulumaksu (kood 6160) summas 14 698,75 eurot. 16.02.2016 esitatud 2015 detsember TSD jäeti tahtlikult deklareerimata väljamakse (kood 6070, 6150) summas 45 410 eurot ning sellelt tasumisele kuuluvat tulumaksu (kood 6160) summas 11 352,50 eurot. 22.02.2016 esitatud 2016 jaanuar TSD jäeti tahtlikult deklareerimata väljamakse (kood 6070, 6150) summas 40 740 eurot ning sellelt tasumisele kuuluvat tulumaksu (kood 6160) summas 10 185 eurot. 08.04.2016 esitatud 2016 veebruar TSD jäeti tahtlikult deklareerimata väljamakse (kood 6070, 6150) summas 68 605 eurot ning sellelt tasumisele kuuluvat tulumaksu (kood 6160) summas 17 151,25 eurot. 12.04.2016 esitatud 2016 märts TSD jäeti tahtlikult deklareerimata väljamakse (kood 6070, 6150) summas 47 900 eurot ning sellelt tasumisele kuuluvat tulumaksu (kood 6160) summas 11 975 eurot. 10.06.2016 esitatud 2016 aprill TSD jäeti tahtlikult deklareerimata väljamakse (kood 6070, 6150) summas 33 445 eurot ning sellelt tasumisele kuuluvat tulumaksu (kood 6160) summas 8 361,21 eurot.

13.06.2016 esitatud 2016 mai TSD jäeti tahtlikult deklareerimata väljamakse (kood 6070, 6150) summas 28 981 eurot ning sellelt tasumisele kuuluvat tulumaksu (kood 6160) summas 7 245,17 eurot. 13.07.2016 esitatud 2016 juuni TSD jäeti tahtlikult deklareerimata väljamakse (kood 6070, 6150) summas 27 340 eurot ning sellelt tasumisele kuuluvat tulumaksu (kood 6160) summas 6 835 eurot. X AS juhatuse liikme Oliver Kruuda korraldusel teostati näilike tehingute (laen, kokkulepe) alusel X AS arvelduskontolt varjatult kasumi väljaviimist eesmärgiga kõrvale hoiduda maksude tasumisest. Kuivõrd X AS arvelduskontolt OÜ E, S OÜ ja O OÜ arvelduskontodele tehtud väljamaksed ei olnud seotud ettevõtlusega, kuuluvad need maksustamisele tulumaksuga kui ettevõtlusega mitteseotud kulu tulenevalt TuMS § 51 lg 2 p-st 3. Seega X AS ei arvutanud ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt kokku summas 1 030 112,42 eurot tasumisele kuuluvat tulumaksu seadusega sätestatud korras, mille tulemusel jäi tulumaksuna riigile laekumata 257 528,98 eurot, milline tegu on kvalifitseeritav KarS § 3891 lg 1 järgi. Korduvate maksukuritegudega jättis Oliver Kruuda riigile deklareerimata ja tasumata kokku (125 298,83 käibemaksuna + 257 528,98 tulumaksuna) 382 827,81 eurot. Seega pani Oliver Kruuda toime KarS § 3891 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo – maksuhaldurile valeandmete esitamise maksukohustuse vähendamise eesmärgil, kui sellega varjatakse maksukohustust suurele kahjule vastavas summas. Vastavalt KarS § 121 on suur kahju üle 40 000 euro. Kooskõlas KrMS § 268 lg 2 muutis prokuratuur 17.10.2019 O. Kruudale KarS § 320 lg 1 järgi esitatud süüdistust ning muudetud süüdistuse järgi süüdistatakse O. Kruudat KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et X AS (registrikood XXXXXXXX) juhatuse liikmena esitas X AS saneerimismenetluse raames Harju Maakohtule teadlikult valeandmeid, kuigi kinnitas vande all, et esitatud andmed vastavad tegelikkusele. 02.10.2010 sõlmisid X AS ja W OÜ käenduslepingu, mille kohaselt vastutab X AS 06.11.2008 W OÜ ja L AS vahel sõlmitud laenulepingust ja selle lisadest tulenevate L AS laenukohustuste nõuetekohase täitmise eest. 06.11.2008 laenulepingu ning hilisemate lisade alusel andis W OÜ laenu L AS-le kokku summas 958 675 eurot tähtajaga 15.01.2015. 06.11.2008 laenulepingu lisa nr 5 kohaselt muutus L AS laen sissenõutavaks laenu tagastamise tähtaja saabumisega ehk 15.01.2015. 01.02.2010 käenduslepingu kohaselt võib võlausaldaja nõuda 06.11.2008 laenulepingust tulenevate kohustuste mittenõuetekohase täitmise korral lepingu täitmist omal äranägemisel kas L AS-lt või X AS-lt või mõlemalt ühiselt. 01.02.2010 käenduslepingu p 2.1 kohaselt on X AS kohustatud täitma L AS-i täitmata jäänud kohustused võlausaldaja kasuks 36 kalendrikuu jooksul, täites L AS kohustused igakuiste osamaksetena. L AS ei tagastanud laenusummat tähtaegselt. L AS ei tasunud laenu põhisummat ning intresse tasuti kuni 17.08.2015. Pärast seda ei ole L AS 06.11.2008 laenulepingust tulenevaid kohustusi täitnud. 29.06.2016 esitas Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ jurist kui W OÜ esindaja X AS-le nõude, milles nõuti 01.02.2010 käenduslepingust tulenevalt X AS-lt 06.11.2008 laenulepingust tuleneva põhisumma, intresside ja viivise tasumist. 08.02.2016 esitas Oliver Kruuda X AS esindajana Harju Maakohtule avalduse X AS suhtes saneerimismenetluse algatamiseks. Esitatud avaldusele lisati muuhulgas võlanimekiri, mis kajastas

X AS võlakohustusi kogusummas 48 308 583,07 eurot. Oliver Kruuda kinnitas 17.02.2016 toimunud kohtuistungil järgnevat: „Mina, Oliver Kruuda, kinnitan oma au ja südametunnistuse juures, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja äritegevuse kohta on mulle teadaolevalt õiged“. Oliver Kruuda teadmisel ja korraldusel jäi Harju Maakohtule esitatud võlanimekirjast välja W OÜ ja X AS vahel 01.02.2010 sõlmitud käenduslepinguga võetud, 06.11.2008 laenulepinguga seonduv X AS käenduskohustus kokku summas 1 014 619,45 eurot (958 675 eurot põhikohustus + 55 944,45 eurot intressid) mille kohaselt vastutab X AS 06.11.2008 laenulepingust ja selle lisadest tulenevate L AS laenukohustuste nõuetekohase täitmise eest. X AS-i võlanimekirja koostas pearaamatupidaja C, kes lisas võlanimekirja vaid need kohustused, mis olid bilansis kajastatud. Bilansiväliseid kohustusi võlanimekirjas ei kajastatud. Seejärel edastas C võlanimekirja X AS-i finantsjuhile J-le ja juhatuse liikmele Oliver Kruuda, kes otsustasid, milliseid kohustusi kajastatakse kohtule esitatavas võlanimekirjas. 15.06.2016 sõlmisid W OÜ ja L AS laenulepingu lisa 6 tagasiulatuvalt, millega pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni 02.01.2017. Kuigi W OÜ esitas X AS kui käendaja vastu nõude, loobuti tagantjärele lisa 6 vormistamisega esialgsest nõudest X AS vastu. Esialgset laenu käendas ka Oliver Kruuda kui füüsiline isik. Saneerimisseaduse § 7 lg 3 kohaselt tuleb saneerimisavaldusele lisatavas võlanimekirjas märkida võlausaldaja nimi, kontaktandmed ning põhi- ja kõrvalnõude suurus, samuti andmed ettevõtja vara kohta. Raamatupidamise seaduse § 17 lg 1 p 1 ja § 3 lg 7 kohaselt peab finantsaruandlus tuginema rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetele, mida täpsustavad toimkonna juhendid. Raamatupidamise toimkonna juhend nr 8 sätestab eraldiste, tingimuslike kohustuste ja varade kajastamise raamatupidamises. Juhendi kohaselt on tingimuslik kohustus võimalik või eksisteeriv kohustus, mille realiseerumine on vähemtõenäoline kui mitXaliseerumine. Tingimuslikke kohustusi ei kajastata bilansis, kuid informatsioon oluliste tingimuslike kohustuste kohta avalikustatakse aruande lisades. Kohustust peab bilansis kajastama, kui selle realiseerumise tõenäosus on suurem, kui 50%. L AS juhatuse liige on Oliver Kruuda ning äriühing on äriregistri teabesüsteemi andmetel likvideerimisel. Äriühingu lõpetamise otsus võeti vastu 25.11.2014. Lisaks ei tasunud L AS põhiosa ning intresse tasus kuni 17.08.2015. L AS ei täitnud tähtajaks oma laenukohustust W OÜ ees. Lähtudes raamatupidamise toimkonna juhendist peab tingimuslike kohustuste puhul hindama nende realiseerumise tõenäosust. Seega Oliver Kruuda, olles L AS juhatuse liige, teadis, et L AS ei täida oma laenukohustusi tähtajaks. X AS saneerimisavaldus ühes võlanimekirjaga esitati 08.02.2016, selleks ajaks oli 06.11.2008 laenulepingust tulenev L AS kohustus muutunud sissenõutavaks. Arvestades L AS majanduslikku olukorda ja laenukohustuse sissenõutavaks muutumist enne saneerimisavalduse esitamist, teadis Oliver Kruuda, et X AS käenduse kohustus suure tõenäosusega realiseerub, millest tulenevalt oleks seda pidanud kajastama võlanimekirjas. Oliver Kruuda teadmisel ja korraldusel jäeti 01.02.2010 käenduslepingust tulenev X AS käenduskohustus summas 1 014 619,45 eurot võlanimekirjast välja. 27.02.2016 andis Oliver Kruuda Harju Maakohtus toimunud kohtuistungil vande, väites, et X AS poolt esitatud andmed vastavad tegelikkusele, teades aga samas, et võlanimekirjas ei kajastu 01.02.2010 käenduslepinguga võetud, 06.11.2008 laenulepingust ja selle muudatustest, täiendustest ning lisadest tulenevaid kohustusi tagav X AS käenduskohustus.

Seega pani Oliver Kruuda toime menetlusosalise poolt vande all teadvalt vale vara nimekirja andmise, s.o KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Rein Lepassoni süüdistatakse selles, et tema osutas vaimset, ainelist ja füüsilist kaasabi X AS juhatuse liikme Oliver Kruuda, raamatupidaja C ja X AS (registrikood XXXXXXXX; juriidiline aadress XXX; käibemaksukohustuslasena registreeritud 30.07.2007) poolt maksuhaldurile maksukohustuse vähendamise eesmärgil maksustamisperioodil märts ja mai 2015 X AS käibedeklaratsioonides tahtlikult valeandmete esitamisele. Nimelt kajastati X AS poolt esitatud käibedeklaratsioonides Q OÜ (äriregistri kood XXXXXXX; juriidiline aadress XXX; juhatuse liige Rein Lepasson; käibemaksukohustuslasena registreeritud 01.09.2013) nimelt koostatud reaalseid majandustehinguid mittekajastavaid arveid kauba soetamise kohta selleks, et X AS saaks oma raamatupidamises arvestada sisendkäibemaksu hulka Q OÜ nimelt esitatud arvetel kajastatud käibemaksu kokku summas 155 000 eurot. Q OÜ juhatuse liige Rein Lepasson, eelneval kokkuleppel Oliver Kruudaga, soetas 24.03.2015 OÜ B (registrikood XXXXXXXX; kustutatud 14.05.2015) pankrotivara kogusummas 246 000 eurot, millest käibemaks 41 000 eurot. Pankrotivara hulgas olid jäävee tootmise süsteem maksumusega netohind 56 744,64 eurot ja lisanduv käibemaks 11 348,92 ja vaakumauruti maksumusega netohind 91 761,74 eurot ja lisanduv käibemaks 18 352,35. Seejärel Q OÜ oma juhatuse liikme Rein Lepassoni tegevuse läbi näitas ülalnimetatud jäävee tootmise süsteemi ja vaakummahuti müüki X AS-le, esitades müügiarved järgnevalt: 1) 24.03.2015 arve nr 9250002, kus AS X soetas jäävee tootmise süsteemi summas 258 000, millest netohind 215 000 eurot ja käibemaks 43 000 eurot. 2) 13.05.2015 arve nr 9250003, kus AS X soetas vaakumauruti summas 672 000 eurot, millest netohind 560 000 ja käibemaks 112 000 eurot. Näitamaks näilike tehingute toimumist kanti X AS pangakontolt raha soetatud seadmete eest Q OÜle, mis jõudis Oliver Kruuda soovil ning Allan Viirma organiseerimisel suuremas osas tagasi X ASle alljärgnevalt. 30.03.2015 tasus X AS Q OÜ-le soetatud seadme eest 258 000 eurot. Q OÜ tasus laekunud vahenditest samal päeval OÜ-le B seadmete eest 246 000 eurot ning 12 000 eurot kandis tagasi ASle X märkega ,,arve nr 014167706 eest“. OÜ B tasus laekunud vahenditest Maksu- ja Tolliametile 198 947,60 eurot ning 30.03.2015 kandis X AS-le 30 900 eurot ja AS-le L 5 000 eurot kompromissi täitmise eest tsiviilasjas nr 2-14-50077. Teise ostutehingu puhul tasus X AS 13.05.2015 Q OÜ-le soetatud seadme eest 672 000 eurot. Q OÜ kandis samal päeval laekunud vahenditest 590 000 eurot üle R OÜ-le (registrikood XXXXXXXX; juriidiline aadress XXX; juhatuse liige Rein Lepasson) märkega ,,Laenuleping 1/13.05-1“ ja 82 030,80 eurot tagasi X AS-le märkega ,,arvete katteks“. R OÜ arvelduskontolt nähtub, et Q OÜ-lt laekunud 590 000 eurot kanti samal päeval edasi AS-le X märkega ,,Laenulepingu 40/31.12-1 alusel“. Samal päeval, kui X AS tasus Q OÜ-le seadme eest 672 000, siis sama raha jõudis tagasi X AS-le. Q OÜ esitas 27.04.2015 märtsi 2015 käibedeklaratsiooni, mille INF A osas kajastas seadme müüki X AS-le summas 215 000 eurot, sh käibemaksu 43 000 eurot ning INF B osas seadmete soetust OÜlt B summas 246 000 eurot, sh käibemaksu 41 000 eurot. Q OÜ-l tekkis märtsis 2015 tasumisele kuuluv käibemaks summas 1 554,69 eurot. Q OÜ maikuu käibedeklaratsiooni Oliver Kruuda korraldusel käesoleva ajani esitanud ei ole.

Kuigi X AS kajastas raamatupidamise dokumentides seadmete soetamist Q OÜ-lt, siis tegelikkuses oli tegemist näiliku tehinguga, mida Oliver Kruuda huvides korraldas Allan Viirma ning mille eesmärgiks oli varjata tegelikku tehingut AS X ja OÜ B vahel ning kaubahinna kunstliku tõstmisega näidata X AS-i käibedeklaratsioonides alusetult sisendkäibemaksu ja vähendada sellega maksukohustust. Samal ajal Q OÜ enda maksukohustust ei deklareerinud ja rahalised vahendid tagastati X AS-ile. Rein Lepasson oli kogu kuriteoskeemist teadlik ning lubas kasutada endaga seotud juriidilisi isikuid: OÜ-d Q ning OÜ-d R – käibemaksupettuse toimepanemiseks. Kuivõrd tegemist oli varjatud tehinguga maksukorralduse seaduse (RT I 2002, 26, 150; koos hilisemate muudatustega, edaspidi MKS) § 83 lg 4 mõistes, siis rikuti käibemaksuseadust (RT I 2003, 82, 554; koos hilisemate muudatuste ja täiendustega, edaspidi KMS) järgnevalt: § 29 lg 3 p 1 kohaselt on sisendkäibemaks maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks, kusjuures KMS § 31 lg 1 kohaselt sisendkäibemaks arvatakse maksustatavast käibest maha KMS §-s 37 sätestatud nõuetele kohase arve alusel. KMS § 37 lg 7 p 2 kohaselt peab arvele olema märgitud maksukohustuslase, so kauba või teenuse müüja nimi, aadress, käibemaksukohustuslasena registreerimise number. Seega on KMS kohaselt sisendkäibemaksu arvestamise tingimuseks asjaolu, et kaup või teenus peab olema maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud, kusjuures tehingu kohta peab olema nõuetekohane arve. Raamatupidamise seaduse § 7 lg 1 kohaselt peab raamatupidamisarvestuse algdokument kinnitama majandustehingu toimumist ja sellest peab olema võimalik välja lugeda majandustehingu sisu ja tehingu teine pool. Kui tehingu majanduslik sisu ja tehingu teine pool on arvele märgitud ebaõigesti, siis ei ole tegemist nõuetekohase algdokumendiga. Oliver Kruuda, olles nii OÜ B kui ka X AS omanik, näitas X AS-i raamatupidamises ja käibedeklaratsioonidel Q OÜ vahendusel Rein Lepassoni kaasabil jäävee tootmise süsteemi soetust 158 255,38 euro võrra ja vaakumauruti soetust 468 235,26 euro võrra kallimalt, kui oleks näidanud otse ostu-müüki. Kuivõrd Q OÜ juhatuse liige Rein Lepasson tegutses X AS huvides, siis tegelikkuses soetas X AS ülalnimetatud kaubad hinnaga, millega oli OÜ B pankrotihaldur need pannud müüki enampakkumisel ehk siis jäävee tootmise süsteem maksumusega 56 744,64 eurot ja käibemaks 11 348,92 ning vaakumauruti maksumusega 91 761,74 eurot ja käibemaks 18 352,35. Seega märtsi 2015 käibedeklaratsioonis X AS kajastas alusetult sisendkäibemaksu 31 651,08 eurot (43 000-11348,92) ja mai 2015 käibedeklaratsioonis 93 647,75 eurot (112 000-18352,25). X AS deklareeritud Maksusta misperiood

10.Kaitsja leiab, et maakohus on jätnud Oliver Kruuda teopanuse välja toomata ja põhistamata. Kaitsja leiab, et süüdistusest ei selgu O. Kruuda teopanust ning süüdistuse puudulikkuse tõttu pole seda võimalik tuvastada. Mitte ükski asjas kogutud ja uuritud tõend ei viita ei otseselt ega kaudselt sellele, et O. Kruuda ja C esitasid asjassepuutuvaid TSD-deklaratsioone üheskoos.Maakohtu põhistusest järeldub, et maakohtu hinnangul tuleb äriühingu juhatuse liiget alati lugeda maksudeklaratsiooni esitajaks ning sellest johtuvalt sooritab juhatuse liige maksudeklaratsiooni esitamise teo alati, kui äriühingu nimel maksudeklaratsioon makshaldurile esitatakse (sõltumata sellest, kas deklaratsiooni esitab juhatuse liige ise või spetsialist, kellele juhatuse liige on selle ülesande delegeerinud). Selline hinnang on kaitsja arvates põhimõtteliselt väär. Asjaolust, et maksukohustuslasest juriidilise isiku juhatuse liige vastutab maksuseaduse kohaselt maksuhaldurile andmete esitamise ja esitatud andmete õigsuse eest, ei saa järeldada, et iga maksudeklaratsioon tulebki lugeda juhatuse liikme poolt esitatuks ning seega paneb juhatuse liige karistusõiguslikus mõttes toime maksuhaldurile maksudeklaratsiooni esitamise teo alati, kui juriidilise isiku nimel deklaratsioon esitatakse (sõltumata sellest, kas juhatuse liige esitab deklaratsiooni ise või teeb seda keegi teine). Kaitsja leiab, et isegi kui konkreetsed tõendid (mida maakohus esile toonud ei ole) toetaks järeldust, et C „ei tegutsenud üksi“ ja O. Kruuda „teadis midagi“ valeandmete esitamisest, ei oleks nende asjaolude pinnalt ikkagi tuvastatav konkreetne O. Kruuda-poolne kaastäideviimise kvaliteediga teopanus maksuhaldurile valeandmete esitamisse. Maakohtu otsuses sisalduvad põhistused selle kohta, et asjassepuutuvad AS-i X väljamaksed teostati O. Kruuda korraldusel ja huvides, ei ole kaitsja arvates kaastäideviimisteo tuvastamise küsimuses asjakohased. Maakohus oletab O. Kruuda ettevõtlus- ja juhtimiskogemusele viidates seda, et süüdistatav oli „väga hästi kursis sellega, millistelt väljamaksetelt tuleb makse maksta ja millistelt mitte“ ning nimetab ettevõtlusega mitteseotud kulude maksustamist „ettevõtja ABC“-ks. Sellistele hinnangutele tuginedes teeb maakohus järelduse, et süüdistatav oli TSD-deklaratsioonides maksuhaldurile valeandmete esitamisest teadlik. Vaidlustatud kohtuotsusest ei nähtu, et O. Kruuda oleks AS-i X TSD deklaratsioonidega seonduvalt andnud C-le mistahes korraldusi, juhiseid, suuniseid vms. Tõendeid, mis annaksid alust sellist asjaolu tuvastada, antud asjas kogutud ja uuritud ei ole. Mitte ühegi süüdistuses nimetatud AS-i X TSDdeklaratsiooni osas ei ole süüdistuses väidetud ega kohtuotsuses tuvastatud, et O. Kruudal oli mingi roll (teopanus) sellesse andmete sisestamisel ja andmete maksuhaldurile esitamisel.

O. Kruuda teopanuse sisustamise osas tuleb käsitleda maakohtu järeldust, et C esitas valeandmed „kooskõlastatult ja ühiselt O. Kruudaga“. Kaitsja arvates väljend „kooskõlastatult ja ühiselt“ ei ole käsitletav kaastäideviimisteo väljatoomisena ja konkretiseerimisena. Kuivõrd maakohus on (õigesti) tuvastanud, et kõnealused AS-i X TSD-deklaratsioonid kinnitas ja esitas maksuhaldurile C, siis sellest saab järeldada, et O. Kruuda maksudeklaratsioone ei kinnitanud ega esitanud ning tema teopanus deklaratsioonide esitamisse pidi seisnema milleski muus. Kui O. Kruuda teopanus on nii süüdistuses kui vaidlustatud otsuses üldse avamata jäetud, siis väidetava kaastäideviija C osas on nõutavad faktilised asjaolud samuti puudulikult tuvastatud. Maakohus on väljendanud, et „C e-kirju vaadates on selge, et pearaamatupidaja teadis suurepäraselt seda, et ülekanneteks vajalikke alusdokumente ei olnud ning raha ringitati X AS-ist läbi kolmandate ettevõtete O. Kruudale ja/või temaga seotud isikutele.“ Kohtuotsusest ei selgu, millistele e-kirjadele maakohus sellise järelduse rajab. Kaitsja leiab, et kohtu kõnealusel järeldusel puudub tõenduslik alus. C andis kohtus tunnistajana ütlusi (vt 13.02.2019.a. kohtuistungi protokoll) ning tunnistajana väitis ta mh seda, et konkreetselt E OÜ-le teostatud maksete osas oli temal raamatupidamise algdokument olemas laenulepingu näol (vt 13.02.2019.a. kohtuistungi protokoll, lk 24, samuti lk 29). Maakohus ei ole võtnud seisukohta, et tunnistaja kõnealune ütlus ei ole tõendina arvestatav, samuti ei nähtu otsusest mistahes põhjuseid selle ütluse arvestamata jätmise kohta. Ühtegi konkreetset e-kirja, millest saaks järeldada C teadmist AS-i X TSD-deklaratsioonides valeandmete sisaldumisest, kohtuotsuses nimetatud ei ole. Järelikult ei ole maakohus nõuetekohaselt tuvastanud, et C tegevuses olid täidetud KarS § 3891 lg 1 sätestatud kuriteo kaastäideviimise objektiivsed ja subjektiivsed tunnused Maakohus märkis, et „kohtule on esitatud e-kirjad, kus O. Kruuda kirjutab pearaamatupidajale, et ringitame läbi O ja S, so pabereid võisid vormistada ja vormistasidki O. Kruuda alluvad ja temaga tööalaselt seotud inimesed (C, I, H. Konno) kuid see, kuidas seda teha (mis ettevõtteid kasutada jne) seda otsustas O. Kruuda“ (vt maakohtu otsuse lk 90, 2. lõik). Kaitsja maakohtu sellise järeldusega ei nõustu. Kaitsja leiab, et maakohtu eksimus viidatud tõendite hindamisel seisneb selles, et asjaosaliste mitteformaalses suhtluses kasutatud sõnale „ringitame“ on meelevaldselt omistatud tähendus, mida asjaosalised tegelikult silmas ei pidanud ja mis antud e-kirjadest tegelikult ei nähtu (vt maakohtu otsuse lk 83, 3. lõik, lk 90 1. ja 2. lõik): maakohtu järelduste kohaselt tähendas „ringitama“ seda, et AS-i X raha kanti läbi kolmandate ettevõtete O. Kruudale või temaga seotud isikutele, samal ajal kui selle sõna kasutamist kajastavatest e-kirjadest nähtub selgelt see, et „ringitamise“ all peeti silmas üksnes konkreetset maksete jada, mille esimene etapp oli AS-i X väljamakse S OÜ-le viimase teenusearvete tasumiseks ja teine etapp S OÜ poolt laekunud summa arvel kaubamärgi registreerimise kulu kandmine. Viidatud kirjavahetuses puudub vähimgi viide AS-i X rahaliste vahendite ettevõttest välja viimisele sellel eesmärgil, et kanda seda raha edasi O. Kruudale või temaga seotud isikutele. Ainuüksi tolle samale ühest tõenditest tehtud ekslikule järeldusele rajab maakohus oma hinnangu, mille kohaselt „pabereid võisid vormistada ja vormistasidki O. Kruuda alluvad ja temaga tööalaselt seotud inimesed (C, I, H. Konno) kuid see, kuidas seda teha (mis ettevõtteid kasutada jne) seda otsustas O. Kruuda“ (vt maakohtu otsuse lk 90, 2. lõik).Kaitsja leiab, et tsiteeritud seisukoht rajaneb ühest tõendist tehtud valele järeldusele ja ainuüksi seetõttu ei saa seda lugeda õigeks ja põhjendatuks. Kaitsja märgib, et isegi kui O. Kruuda otsustas, millised dokumendid tuleb AS-i X tehingute kohta vormistada ja milliseid väljamakseid ja kellele AS-i X poolt teostatakse, ei saa sellest järeldada, et ta otsustas ka selle üle, milliseid andmeid esitatakse maksuhaldurile AS-i X TSD-deklaratsioonides, rääkimata siis sellest, et ta otsustas deklaratsioonides valeandmete esitamise üle. Eeltoodust tulenevalt rikkus maakohus O. Kruudat süüdi tunnistades kohtuotsuse põhistamise kohustust (KrMS § 3051 lg 1). Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses, sest see tõi kaasa olukorra, kus süüdistatava kui kaastäideviija teopanus on nõuetekohaselt tuvastamata (vt RKKK 15.06.2015.a. otsuse nr 3-1-1-42-15 p 83).

11.1.Maakohus on otsuses teinud järgmise järelduse: „Kokkuvõtvalt leiab kohus, et 29.05.2014 lepingud ja selle alusel sõlmitud lisad ei kajastanud pooltevahelisi tegelikke õigussuhteid. Lepingute tegelik eesmärk oli X AS-ist raha kandmine E OÜ-sse“ (vt maakohtu otsuse lk 72, 2. lõik). Selline seisukoht osutab, et maakohus on tehingu näilikkuse mõistet ebaõigesti sisustanud. 29.05.2014.a. lepingus, täpsemalt siis X AS-i, R OÜ ja E OÜ osalusel sõlmitud laenulepingus nr 35/29.05-1 (kd V tlk 59-62, kd VI tlk 22-25, kd XIV tlk 179-182) sisaldusid kokkulepped, mille kohaselt X AS teostab laenu väljamaksed E OÜ pangakontole, ning nimelt sellist õiguslikku tagajärge nad ka tegelikult soovisid. Järelikult ei ole väljamaksete tegemises E OÜ kontole mitte midagi sellist, mis annaks aluse kvalifitseerida väljamakse aluseks olnud laenulepingut näilikuks tehinguks. Maakohtu poolt otsuses tehtud järeldusel, et E OÜ-l ei olnud süüdistusega seonduvate väljamaksete tegemise ajaperioodil „aktiivset“ majandustegevust (vt maakohtu otsuse lk 70, 2. ja 4. lõik), ei ole laenulepingu näilikuks kvalifitseerimise seisukohalt tähendust. Oluline on silmas pidada, et laenusaaja ja seega ka laenu X AS-ile tagastamiseks ja intressi (8 % aastas) maksmiseks kohustatud isik oli mitte E OÜ, vaid R OÜ. Selles, et laenusaaja R OÜ omas kogu asjassepuutuva perioodi jooksul aktiivset majandustegevust, kahtlust ei ole. Maakohus asus otsuses seisukohale, et „kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et raha liikumisel X ASist otse R OÜ-sse oleks olnud mingisugune juriidiline takistus“. Kehtiv õigus ei keela laenuandjal ja laenusaajal sellise kokkuleppe sõlmimist, mille kohaselt laenusaajale määratud laenu väljamaksed teostatakse laenuandja poolt kolmandale isikule. Kehtiva õiguse tähenduses on sellise õigussuhte puhul tegemist lepinguga kolmanda isiku kasuks (VÕS § 80 lg 1). Selline tehing on äriühingute vahelistes suhetes lubatud ning antud juhul soovisid kõik tehinguosalised (laenulepingu pooled X AS ja R OÜ ning laenusaaja poolel lepingus osalenud kolmas isik E OÜ) just sellisel tingimusel lepingut sõlmida ja seda ka täita. Järelikult ei saa sellest, et X AS-il on võimalik sõlmida laenulepingut ka nii, et see näeks ette laenusumma kandmise R OÜ kontole, teha järeldust, et de facto sõlmitud teistsugune leping oli näilik.

14.Kaitsja leiab, et kuriteokoosseis KarS § 3891 lg 1 järgi ei ole täidetud seoses S OÜ-le ja O OÜ-le tehtud väljamaksete deklareerimata jätmisega. Süüdistuse nn tulumaksuepisood koosneb tinglikult kahest osast: a) X AS poolt E OÜ-le tehtud väljamaksete (kogusumma 996 614 eurot) deklareerimisega seonduv; b) X AS poolt S OÜ-le ja O OÜ-le tehtud väljamaksete (kogusumma 78 125,52 eurot) deklareerimisega seonduv. Eelnimetatud süüdistuse osa (a) inkrimineerimise O. Kruudale välistab apellatsioonis käsitletud argument, et süüdistuses ette heidetud väljamaksete alusel ettevõttest välja läinud raha on teatud viisil ettevõtjale tagastatud ja seetõttu ei saa algset rahaülekannet käsitleda ettevõtlusega mitteseotud kuluna TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 mõttes. See argument ei ole aga kohaldatav süüdistuse eelnimetatud osa (b) ümberlükkamiseks. Juhuks kui ringkonnakohus peaks leidma, et süüdistuse osas (a) kuritegu apellatsioonis käsitletud argumendi valguses toime pandud ei ole, kuid apellatsiooni argumentidele vaatamata nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et süüdistuse osas (b) nimetatud väljamaksed tuleb lugeda ettevõtlusega mitteseotud väljamakseteks TMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi, peab kaitsja vajalikuks põhistada seisukohta, et üksnes süüdistuse osas (b) nimetatud väljamaksete deklareerimata jätmisega ei saa realiseerida KarS § 3891 lg 1 sätestatud kuriteo koosseisu. Kui ettevõtja jätab maksuhaldurile deklareerimata ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed kogusummas 78 125,52 eurot, siis TMS § 1 lg 3 ja § 4 lg 11 järgi kujuneb varjatud tulumaksukohustuse summaks 78 125,52 / 0,80 = 97 656,90 x 20 % = 19 531,38 eurot. Kuivõrd varjatud tulumaksukohustuse summa on väiksem kui KarS § 3891 lg 1 realiseerimiseks nõutav suurele kahjule vastav summa ehk 40 000 eurot, siis ei saa X AS poolt S OÜ-le ja O OÜ-le tehtud väljamaksete (kogusumma 78 125,52 eurot) deklareerimisega seonduv olla karistatav KarS § 3891 lg 1 järgi.

20.Kohtu käsitlusest järeldub, et näilikuks on loetud „rahaliste vahendite kandmine“. „Rahaliste vahendite kandmine“ kui tegevus ei saa kindlasti olla näilik, eriti kui pangakontodel on tehtud ülekanded. Küsimus saaks olla tehingu(te)s ja õiguslikus kvalifikatsioonis. Olukorras kus reaalselt üle kantud rahasummad on kajastatud mõlema lepingupoole raamatupidamises laenuna (nii laenuandja kui ka laenusaaja, mida kinnitavad läbiotsimisel saadud tõendid) ning nendelt on arvestatud intressi, on keeruline rääkida näilikkusest ja tegelikult mingitest muudest tehingutest, mida väidetavalt teha või varjata sooviti. Vastupidine tähendaks muuhulgas ka seda, et osa arvestatud intressist muutuks näilikuks ja seda justkui ei eksisteeriks. Kohus seejuures ei defineerigi neid muid suhteid muul viisil kui viitab, et selliste tehingute eesmärk oli X AS-ist raha kandmine E OÜ-sse (otsuse lk 71). See ei ole piisav põhjendus ja sisuliselt on kohus jätnud selgitamata, mis on tegelikult nende tehingute õiguslik kvalifikatsioon, s.t et mis oli soovitud tehing. Samuti ei selgita kohtuotsus, mis tõendid või asjaolud annavad aluse väita, et hoolimata raamatupidamises tehingute kajastamisest ja sõlmitud õiguslikult siduvatest lepingutest, neid kohustusi ei soovitud tegelikult täita. Selle põhjus võib jällegi olla selles, et ka süüdistus ei suuda seda mõistlikul viisil lugejale selgitada. Kohtuotsuses on selle asemel käsitletud mitmeid asjaolusid, mis tehingu näilikkuse hindamise seisukohalt ei ole olulised. Näiteks see asjaolu, kuidas laenu saanud isik seda kasutab, on oluline ainult selles osas, mis puudutab laenusaaja enda maksukohustust. Isegi see, kuidas või millal sõlmiti lepingud, ei ole määrava tähendusega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud: dokumendi allkirjastamine sellele märgitust erineval kuupäeval ei tähenda seda, et dokument oleks võltsitud (vt RKTKo nr 2-15-11465, p 12). Sellest saab järeldada, et isikud soovisid lepinguga hõlmatud õiguslikke tagajärgi tagantjärele alates allkirjastatud lepingudokumendil märgitud kuupäevast. Hilisemal ajal allkirjastamisega ei ole võimalik sisustada ka tehingu näilikkust, kui tehingu osapooled lepingu sõlmimisega siiski õiguslikke tagajärgi soovisid.

lk 76). Mingit pikemat selgitust, et miks need väljamaksed on seotud O. Kruudaga, otsusest ei leia. Sellega on kohus rikkunud KrMS § 339 lg 1 p-st 7 tulenevat kohtuotsuse põhistatuse nõuet. Samuti on otsuses järeldus, et X AS-ist läbi E OÜ laekunud raha kasutas O Kruuda mh isiklikuks otstarbeks. Kohus on asunud hindama tehingute majanduslikku sisu, mis võib olla maksuõiguslikust vaatepunktist tehingute majandusliku sisu tuvastamiseks põhjendatud, kuid teinud seda poolikult ja lõppjärelduseks on põhjendamatu üldistus. Kui kohus ei saanud teha järeldust, et kõik need kulutused oleksid kantud O. Kruuda isiklikes huvides, siis järelikult ei saa ka järeldada, et tegemist oli kindlasti ettevõtlusega mitteseotud kuludega. Taolises olukorras peaks hakkama hindama konkreetseid tehinguid ükshaaval ja siis selle põhjal saaks otsustada nende seotuse või mitteseotuse üle ettevõtlusega. See on vajalik juba selleks, et veenduda suure kahju tekkimises, mis on KarS § 3891 objektiivne koosseisutunnus (vt selle kohta ka RKKKo 3-1-1-61-09 p 24 toodud seisukohti). Isegi kui nõustuda, et E OÜ kandis O. Kruudale laenuna rahalisi vahendeid, millest O. Kruuda tasus isiklikke kulusid, ei saa seetõttu lugeda automaatselt kõiki tehtud väljamakseid ettevõtlusega mitteseotud kuludeks. Kohus on seejuures ka ise tuvastanud, et O. Kruuda kandis raha, s.o 131 010 eurot E OÜ-le tagasi (otsuse lk 77), kuid kohus ei ole ka seda oluliseks pidanud9. Kuigi süüdistuse üheks väiteks on kogu menetluse vältel olnud ka viide raha suunamisele „otsetarbimisse“, mille selline raha tagastamise fakt tegelikult ümber lükkab. Kohus on sellest hoolimata põhjenduseks toonud, et E OÜ kasutas raha O. Kruudaga seotud äriühingute ja isikute tarbeks, kuid selline ebamäärane järeldus ei saa olla aluseks, et jätta maksukohustus X AS-ile ja eitada täielikult E OÜ-d kui subjekti ja tema kohustusi. Raha tagastamine E OÜ-le viitab sellele, et O. Kruuda täitis mingeid kohustusi E OÜ ees ning järelikult oli tegemist õigussuhtega. Puudub mõistlik põhjus tagastada raha niisama äriühingule.

36.2.Süüdistuse kohaselt nimetatakse näilikuks tehinguks ka X AS ja Q OÜ vahel toimunud samade seadmete ostu-müügitehingut, kui Q OÜ näitas ülalnimetatud jäävee tootmise süsteemi ja vaakummahuti müüki X AS-le esitades müügiarved järgnevalt: 1) 24.03.2015 arve nr 9250002, kus AS X soetas jäävee tootmise süsteemi summas 258 000, millest netohind 215 000 eurot ja käibemaks 43 000 eurot. 2) 13.05.2015 arve nr 9250003, kus AS X soetas vaakumauruti summas 672 000 eurot, millest netohind 560 000 ja käibemaks 112 000 eurot. Selliselt ostis X AS samad seadmed Q OÜ-lt nende eest tegelikult makstud 246 000 € asemele 930 000 € eest. Süüdistuses selgelt toodud faktoloogiast ja loogikast tulenevalt, kuna Oliver Kruuda kontrolli all olev müüja Q OÜ kandis X AS-le praktiliselt kohe nimetatud vahenditest 672 000 + 12 000 eurot tagasi, siis varjatud tehing oligi süüdistuses nimetatud seadmete ost-müük Q OÜ ja X AS vahel 246 000 euro eest, mis tegelikult oligi Q OÜ-le nende seadmete ostuhinnaks OÜ B pankrotipesast. See süüdistuses väljatoodud faktoloogia tähendab, et X AS ja Q OÜ vahel toimunud ostu-müügi tehingu tegelikuks poolte sooviks oli seadmete ost-müük 246 000 euro eest. Kohtukolleegium viitab siinkohal Riigikohtu lahendile asjas nr 3-1-1-3-10, p 21, mille kohaselt TsÜS § 89 lg 1 sätestab, et tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad, on näilik. Kohtukolleegium märkis, et näilikuks tehinguks võib olla ka müügileping, milles müügihind näidatakse tegelikult kokkulepitust madalamana, näiteks põhjusel, et vähendada alusetult tehingukulusid. Nimelt ei ole sellisel juhul poolte tegelik tahe suunatud müügieseme võõrandamisele lepingus fikseeritud hinnaga. TsÜS § 89 lg 2 kohaselt on näilik tehing tühine. Seega on tühine ka ostu-müügileping, milles sätestatud hinnakokkulepe ei vasta poolte tegelikule tahtele.

Samas näeb TsÜS § 89 lg 3 ette, et kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Seega ei tähenda näiliku tehingu tühisus seda, et tühine oleks ka varjatud tehing, s.o tehing, mida pooled näiliku tehingu varjus tegelikult soovivad. Kui hinnakokkuleppe tegelikkusele mittevastavuse tõttu näiliku ostu-müügilepingu eesmärk on müügieseme võõrandamine teistsuguse (nt kõrgema) hinnaga, on varjatud tehinguks müügilepingus nimetatud eseme müük tegelikult kokku lepitud hinna eest. (vt 3-1-1-3-10, p 21) Ringkonnakohus on seisukohal, et menetletavas kaasuses nii süüdistuses toodud faktoloogiast kui ka maakohtu poolt uuritud tõenditest näihtuvalt Q OÜ poolt X AS-le müüdud seadmete tegelikuks müügihinnaks oli 246 000 eurot, mis vastaski tehingupoolte tegelikule soovile ning mis oligi varjatud tehinguks. Nimetatud seadmete müügihinda Q OÜ poolt X AS-le näidati aga kokkulepitust oluliselt suuremana (930 000 €) eesmärgiga näidata X AS-i käibedeklaratsioonides alusetult sisendkäibemaksu ja vähendada sellega maksukohustust. Selline järeldus on üheselt tuletatav asjaolust, et AS X poolt ette- ja enammakstud summa 672 000 + 12 000 eurot oli sendi täpsusega (930 000 – (672 000 + 12 000) = 246 000) erinevate selgitustega Q OÜ poolt X AS-le tagasi makstud. Nimelt Q OÜ tasus AS-lt X laekunud vahenditest 30.03.2015 OÜ-le B seadmete eest 246 000 eurot ning 12 000 eurot kandis tagasi AS-le X märkega ,,arve nr 014167706 eest“; 13.05.2015 X AS-lt laekunud 672 000 eurost kandis Q OÜ samal päeval 590 000 eurot üle R OÜ-le (registrikood XXXXXXXX; juriidiline aadress XXX; juhatuse liige Rein Lepasson) märkega ,,Laenuleping 1/13.05-1“ ja 82 030,80 eurot tagasi X AS-le märkega ,,arvete katteks“. R OÜ arvelduskontolt nähtub, et Q OÜ-lt laekunud 590 000 eurot kanti samal päeval edasi AS-le X märkega ,,Laenulepingu 40/31.12-1 alusel“. Samal päeval, kui X AS tasus Q OÜ-le seadme eest 672 000, siis sama raha jõudis tagasi X AS-le. Kohtukolleegium ei nõustu seega maakohtu järeldusega, et ka Q OÜ ja X AS vahel toimunud tehingut ei saa käsitleda näiliku tehinguna. See tehing oli näilik, et varjata seadmete tegelikku ostu-müügihinda AS X maksukohustuse vähendamise eesmärgil.

39.Mõlemad kaitsjad leiavad esitatud apellatsioonides, et süüdistusest ei selgu O. Kruuda teopanust KarS § 3891 lg 1 järgi maksukuriteo toimepanemise ning süüdistuse puudulikkuse tõttu pole seda võimalik tuvastada. Kaitsjad leiavad, et süüdistuses esitatud väide ühiselt ja kooskõlastatult ei ole faktiline asjaolu vaid tegemist on KarS § 21 lg 1 õigusliku kvalifikatsiooniga ja seda ei saa lugeda O. Kruuda teopanuse konkretiseerimise nõude täitmiseks. Kaitsjad leiavad, et süüdistuses sisalduv väide, et C esitas maksudeklaratsioonid maksuhaldurile O. Kruuda teadmisel, soovil ja huvides ei ütle O. Kruuda teopanuse kohta midagi. Isegi, kui konkreetsed tõendid (mida maakohus esile toonud ei ole) toetaks järeldust, et C „ei tegutsenud üksi“ ja O. Kruuda „teadis midagi“ valeandmete esitamisest, ei oleks nende asjaolude pinnalt ikkagi tuvastatav konkreetne O. Kruuda-poolne kaastäideviimise kvaliteediga teopanus maksuhaldurile valeandmete esitamisse. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjate seisukohaga, et süüdistuse piirid ja KrMS § 268 nõuded ei võimalda käsilolevas kriminaalasjas süüküsimust lahendada. Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt peab süüdistuse tekst sisaldama kõiki faktilisi asjaolusid, mis on eelduseks isiku süüditunnistamisele. Süüdistusakti peamine funktsioon on teavitada süüdistatavat talle ette heidetava käitumise olulistest faktilistest asjaoludest ja etteheite õiguslikust sisust, tagades nii tema kaitseõigust (vt nt RKKK 22.03.2019. a nr 1-17-9941/80, p 8 ja 07.02.2018. a otsus nr 1-17-1327/52, p 13). Samas ei pea süüdistus sisaldama ega saagi sisaldada kõiki asjaolusid, millega isiku karistamise aluseks olevaid järeldusi põhjendada. Süüdistus on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte süüdistuses. (RKKK 16.11.2010. a nr 3-1-1-83-10, p 19.)

algdokument. TuMS § 54 lg 2 kohaselt on residendist juriidiline isik kohustatud esitama maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu 10. kuupäevaks MTA maksudeklaratsiooni §-des 48-53 nimetatud kulude ja väljamaksete kohta eelmisel kalendrikuul. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt on maksumaksja kohustatud kandma §-de 48-53 alusel maksmisele kuuluva tulumaksu MTA pangakontole hiljemalt maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu 10. kuupäevaks. Süüdistuses võetakse kokku, et X AS juhatuse liikme Oliver Kruuda korraldusel teostati näilike tehingute (laen, kokkulepe) alusel X AS arvelduskontolt varjatult kasumi väljaviimist eesmärgiga kõrvale hoiduda maksude tasumisest. Kuivõrd X AS arvelduskontolt OÜ E, S OÜ ja O OÜ arvelduskontodele tehtud väljamaksed ei olnud seotud ettevõtlusega, kuuluvad need maksustamisele tulumaksuga kui ettevõtlusega mitteseotud kulu tulenevalt TuMS § 51 lg 2 p-st 3. Seega X AS ei arvutanud ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt kokku summas 1 030 112,42 eurot tasumisele kuuluvat tulumaksu seadusega sätestatud korras, mille tulemusel jäi tulumaksuna riigile laekumata 257 528,98 eurot, milline tegu on kvalifitseeritav KarS § 3891 lg 1 järgi. Sisuliselt käsitleb süüdistus tulumaksuga maksustatavate ettevõtlusega mitteseotud kulude (algdokumentide puudumise tõttu) lõppadressaadiks kolme äriühingut – OÜ E, S OÜ ja O OÜ. X AS arvelduskontolt tehtud väljamaksed osaühingutele E, S ja O ei olnud seotud X AS majandustegevusega, ülekannete aluseks olid näilikud laenulepingud või tegelikkusele mittevastavad dokumendid. Ringkonnakohus sedastab, et esitatud süüdistus ei ava mitte kuidagi tehingute sisu, millised prokuratuuri käsitluse kohaselt olid näilikud. Samas nähtub süüdistusest, et näilike tehingutega sooviti tegelikult justkui varjata edasiste väljamaksete tegemist O. Kruudale ja temaga seotud ettevõtetele. Kuigi nn tulumaksuepisoodi episoodis süüdistus viitab tehtud tehingute näilikkusele, väärib märkimist, et süüdistuse selles osas ei leidu viidet MKS § 83 lg 4-le. Selle sätte kohaselt ei võeta näilikku tehingut maksustamisel arvesse. Kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. See omakorda tähendab, et süüdistus oleks pidanud sisaldama faktilisi asjaolusid, mis sisustaksid nii näiliku tehingu sõlmimise faktoloogiat kui ka varjatud tehingu sisu. Selliseid asjaolusid süüdistusest aga ei nähtu. Käsilolevast süüdistusest võib ainult aimata, et varjatud tehingu poolte tegelikuks sooviks oli X AS arvelduskontolt kasumi väljaviimine.

43.Eespool on ringkonnakohus asunud seisukohale, et näiliku tehingu tegemise etteheidet oleks pidanud süüdistus sisustama vastavate faktiliste asjaoludega. X AS-lt E OÜ-le maksete tegemist kolmepoolse laenulepingu alusel ei saa iseenesest pidada näilikuks isegi olukorras, kui E OÜ-l puudus igasugune majandustegevus ja tagasimakseid ega intressi E OÜ poolt X AS-le tasutud ei ole. Näiliku tehingu jaatamiseks tulebki tuvastada, millist poolte tegelikule soovile vastavat tehingut varjati, et kohaldada maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. Süüdistuses selliseid faktilisi asjaolusid välja toodud ei ole, seega väljus maakohus süüdistuse piirest, kui asus iseseisvalt sisustama süüdistuses sisalduvat etteheidet „näilikest laenulepingutest või tegelikkusele mittevastavatest dokumentidest“ nende dokumentide kohta kohtuliku uurimise käigus tuvastatud faktoloogiaga. Ühtegi viidet konkreetsetele näilikele laenulepingutele või tegelikkusele mittevastavale dokumendile süüdistuses ei leidu. Ringkonnakohus kordab kohtupraktikas kinnistunud arusaama, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (vt nt RKKK nr 3-1-1-24-05, p 14). Tõendite hindamise tulemusena jõudis maakohus aga faktliste asjaoludeni, milliseid süüdistus üldse ei käsitlenud. Nimelt leidis maakohus, et uuritud tõenditega on üheselt tõendamist leidnud, et süüdistuseperioodil X AS-ist n-ö laenulepingu alusel tehtud ülekanded E OÜ-sse kokku 996 614,00 eurot, ei olnud seotud mitte laenulepingu teenindamisega, vaid O. Kruuda isiklike vajaduste rahuldamisega ja seega nõustus kohus süüdistuses toodud väitega, et laenuleping oli osas, mille alusel X AS kandis E OÜ-le rahalisi vahendeid, näilik TsÜS § 89 lg 1 mõttes. Maakohus nentis, et vaidlusaluse laenulepingu järgi oli raha laenamise eesmärgiks Viljandis asuva katlamaja ehitus- ja projektitööde (R OÜ) finantseerimine. Tõendamist on leidnud, et lepingu pooled raha, mida üle kanti, selleks otstarbeks ei kasutanud. Lepinguga loodi mulje, et väljamaksetel on kohane alus, kuid tegelikult toimus O. Kruuda isiklike ja temaga seotud isikute vajaduste finantseerimine X AS-i kaudu. Kohtukolleegium leiab, et olenemata eespool toodud asjaolude tõendatusest, väljus maakohus O. Kruuda selles episoodis süüditunnistamisel süüdistuse piiridest.

45.Kohtukolleegium on asunud eespool seisukohale, et kuriteo episoodi osas KarS § 3891 lg 1 järgi esitatud süüdistuse sõnastus, mis puudutab maksustamisperioodil märts 2015 ja mai 2015 maksuhaldurile X AS-i käibedeklaratsioonides tahtlikult valeandmete esitamist, on piisav süüdistatavate O. Kruuda ja R. Lepassoni süüküsimuse lahendamiseks. Kohtukolleegium märgib, et maakohus luges sisuliselt O. Kruuda süü tõendatuks ka nn käibemaksuepisoodis, kuid mõistis süüdistatavad õigeks, kuna kohaldas ebaõigesti KarS § 3891 lg 1 järgi maksukuritegu sisustavat materiaalõigust. Kohtukolleegium leiab, et O. Kruuda süü on kriminaalasjas kogutud ja kogumis hinnatud tõenditega nn käibemaksuepisoodis täielikku tõendamist leidnud. Tunnistajana ülekuulatud AS X pearaamatupidaja C selgitas maakohtule, et tema tegeles lisaks AS X raamatupidamisele ka kontserni kuulunud TT, Q OÜ ja B OÜ raamatupidamise, deklaratsioonide ja aruannetega. Tema küll ei mäleta, kuidas B OÜ-st ostetavate seadmete hind täpselt AS X jaoks kujunes, kuid ta mäletab, et X AS deklareeris käibedeklaratsioonides Q OÜ-lt soetatud vara sisendkäibemaksu oma maksuarvestuses märsi ja mai 2015 deklaratsioonides. Q OÜ deklaratsioon jäi aga esitamata, sest O. Kruuda keelas tal seda teha. Vastav deklaratsioon oli tunnistaja poolt ette valmistatud, see oli vaja lihtsalt kinnitada, kuid O. Kruudalt tuli käsk see deklaratsioon maksuameti keskkonnast üldse kustutada. Seisuga september 2016, kui tema tööleping X AS-s lõpetati, ei olnud see deklaratsioon esitatud. Q OÜ juhatuse liige oli Rein Lepasson, kuid temaga selle deklaratsiooni esitamata jätmise teemal ei olnud mõtet rääkida, kuna R. Lepasson ei otsustanud midagi – kõike otsustas O. Kruuda. Kui Maksuamet hakkas selle deklaratsiooni esitamata jätmise pärast huvi üles näitama, siis informeeris tunnistaja sellest O. Kruudat. Iga kuu bilansi koostamisel oli see teemaks. Tunnistajal oli juttu O. Kruudaga sellest, et kui 2015 mais Q OÜ jättis käibedeklaratsiooni esitamata, aga samas X AS esitas ja deklareeris sisendkäibemaksu, siis on see riigi petmine (Kd XI lk 73, 74 pöördel, 75). Kriminaalasjas on uuritud endise kaassüüdistatava A. Viirma 22.01.2015 e-kirja LL-le, millest nähtub, et OÜ B seadmed on ettevõtte pankrotipesas ja kuuluvad osaühingule, kuid seadmeid saab käsutada pankrotihaldur. Kaugem plaan on seadmete võõrandamine pankrotipesast ja ostja võib siis seadmetega teha, mis tahab. Ostjaks on X või „sõbralik ettevõte“ ja siis saab seadmetega teha mis vaja (kd V tlk 72-74). Maakohtu poolt uuritud A. Viirma poolt O. Kruudale, MM-le, VV-le (V) ja C-le 18.02.2015 adresseeritud e-kirjast nähtub, et A. Viirma annab teada, et seadmeid võib liigutama hakata ja ostjaks tuleb valida ettevõte, kellel on kindel võimalus seadmete müügitehingus makstud käibemaks tagasi küsida/arvestada. A. Viirma hinnangul sobib ostjaks ka X AS, selles osas piirangut pole, kuid Maksuja Tolliamet peab oma raha tähtaegselt kätte saama. C edastab A. Viirma e-kirja 05.03.2015 O. Kruudale küsimusega kes on ostja. O. Kruuda vastab 09.03.2015 C-le, et mõtleb veel, kes on ostjaks (kd VI tlk 135-136).

Maakohus uuris samuti kriminaalasjas A. Viirma 23.03.2015 e-kirja R. Lepassonile ja O. Kruudale (kd XIV tlk 7), millest nähtuvalt lubab A. Viirma haldurile öelda, et ostjaks on siis Q OÜ, juhataja Rein (Lepasson)). Maakohus hindas õigesti, et X AS ja Q OÜ omavaheline seos on tõendatud ja tegemist on A. Viirma e-kirjas osundatud sõbraliku ettevõttega, kes X AS huvides seadmed ostab. Kriminaalasjas puudub vaidlus selles, et Q OÜ juhatuse liige süüdistuses näidatud ajal oli R. Lepasson (vt ka kd III tlk 1112). R. Lepasson oli paralleelselt X AS töötaja, osaühing asutati X AS toodangu müümiseks (vt R. Lepassoni ütlused (kd III tlk 11-12). Ringkonnakohus on seisukohal, et nii C ütlustest kui ka uuritud dokumentaalsetest tõenditest nähtub üheselt, et O. Kruuda kontrollis seega nii seadmete ostmist, ostja „määramist“, seadmete hinna kujunemist kui ka käibedeklaratsiooni esitamist AS X poolt ning vastava deklaratsiooni esitamata jätmist Q OÜ poolt. O. Kruuda korraldusel jättis Q OÜ pearaamatupidajana C mai 2015 maksuhaldurile Q OÜ käibedeklaratsiooni esitamata ning esitas sama perioodi eest AS X poolt valeandmetega käibedeklaratsioonid eesmärgiga näidata X AS-i käibedeklaratsioonides alusetult sisendkäibemaksu ja vähendada sellega AS X maksukohustust. Asjaolu, et AS X hüvitas Maksu- ja Tolliameti poolt esitatud avalik-õigusliku nõude täies ulatuses (kd I tlk 114-115) ning korrigeeris KMD-sid ja TSD-sid, ei ole KarS § 3891 lg 1 järgi koosseisu realiseerimise seisukohalt oluline. KarS § 3891 lg 1 järgi on ülalkirjeldatud tegevus kuriteona karistatav, kui valeandmete esitamisega varjatakse maksukohustust suurele kahjule vastavas summas. Kooskõlas KarS § 121 lg 1 loetakse suureks kahjuks 40 000,00 eurot. X AS-il puudus õigus Q OÜ poolt esitatud arvetel näidatud sisendkäibemaksu mahaarvestamiseks, seega rikuti KMS § 29 lg 3 p 1 nõudeid ja ei arvutatud tasumisele kuuluvat käibemaksu ja sisendkäibemaksu summasid seadusega sätestatud korras, mille tulemusel jäi käibemaksuna riigile laekumata 125 298,83 eurot (31 651,08+93 647,75), milline tegu on kvalifitseeritav KarS § 3891 lg 1 järgi. KarS § 3891 lg 1 järgi on kuritegu lõpule viidud valeandmete esitamisega, s.o antud juhul ebaõigete andmetega deklaratsiooni kinnitamisega e-maksuameti keskkonnas. Kriminaalasjas on tõendatud, et süüdistuses loetletud valeandmetega maksudeklaratsioonid esitas ja kinnitas e-maksuametis vahetult X AS pearaamatupidaja C O. Kruuda korraldusel. Ringkonnakohus leiab, et ülaltoodust tulenevalt nn käibemaksuepisoodis on O. Kruuda tegevus KarS § 3891 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu toimepanemisel tõendatud. Kuna seadmete hinda kujundati ning käibedeklaratsioone AS X osas esitati ning Q OÜ osas jäeti esitamata O. Kruuda korraldusel, siis tegutses O. Kruuda selle kuriteo toimepanemisel kavatsetusega.

lahendid 3-1-1-150-03, p 17 ja 3-1-1-97-09, p 7.4) Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas uuritud tõendite pinnal ei ole võimalik teha järeldust, et Rein Lepasson kujutas endale konkreetset individualiseeritavat kuriteosündmust selle ebaõigussisu olulisemates joontes ette, nimelt teadis kahjustatava õigushüve liiki ja õigushüve kahjustamise viisi ja määra. Sarnaselt maakohtuga märgib kohtukolleegium, et R. Lepasson kohtus ütlusi anda ei soovinud ning prokurör palus kohtul KrMS § 294 p 1 alusel vastu võtta süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlused (kd XVII tlk 1-7). R. Lepassoni ütlustest nähtub, et Q OÜ ostab AS-lt X raamatupidamisteenust sisse ja raamatupidamist teostasid K. Toimetaja ja C. Q OÜ-l e-posti aadressi eraldi ei olnud, arved saadeti tema AS X e-postile. Juhul, kui tegemist oli X AS ja Q OÜ vahelise tehinguga, koostas raamatupidaja arve ja printis välja. E-posti kaudu see ei liikunud. Pangaülekandeid teostas samuti AS X raamatupidamine - K. Toimetaja, C või J. Rätsep. Tema ise ei ole ühtegi Q OÜ ülekannet teostanud. Maksudeklaratsioone esitasid samuti raamatupidajad. Lepingute projekte valmistas ette AS X jurist A. Viirma (Kd XVII lk 6). Kohtukolleegium märgib, et selles osas toetavad R. Lepassoni ütlused C ütlusi ja süüdistusversiooni, et sisuliselt kontrollis Q OÜ majandustegevust ja aruandlust AS X kaudu O. Kruuda. Just AS X ja Q OÜ nö „ühisele“ raamatupidamisele jagas O. Kruuda korraldusi AS X nimelt käibedeklaratsiooni esitamisest ning Q OÜ poolt esitamata jätmisest. Kohtukolleegium nõustub maakohtu hinnanguga, et kohtulikul arutamisel R. Lepassoni kahtlustatavana eeluurimisel antud ütlused ei ole usaldusväärsed osas, et Q OÜ soetas seadmed kasumi teenimise eesmärgil ja talle ei olnud kohe teada see, et X AS ostab seadmed ära. R. Lepassoni sõnul kujunes ostu-müügitehingu hind läbirääkimistel O. Kruudaga. Väärib aga märkimist see, et menetleja ei ole üldse esitanud R. Lepassonile küsimusi seadmete ostmise finantseerimise asjaoludest X AS poolt ja asjaoludest, mis puudutavad samal päeval X ASle raha R. Lepassoni juhitud äriühingute poolt (Q OÜ ja R OÜ) kokku summas 684 000 tagasi kandmise põhjusi. Objektiivselt, kuna Rein Lepasson väljastas Q OÜ nimel X AS-le seadmete edasimüügi osas mitu korda suuremad, seega näilikud arved, lubas kasutada Q OÜ ja R OÜ juhatuse liikmena pangakontosid ning lasi raamatupidamisel nö „enammakstud“ rahalised vahendid tagasi kanda, pidi ta Q OÜ ja R OÜ juhatuse liikme hoolsuskohustusest tulenevalt möönma, et O. Kruuda korraldusel kasutatakse R. Lepassoni juhitud äriühinguid käibemaksukuriteo toimepanemiseks AS X poolt. Hoolsuskohustuse rikkumine viitab aga ettevaatamatusele. Kaasaaitamisteo subjektiivse koosseisu realiseerimine eeldab tahtlust, mis peab hõlmama täideviija poolt toimepandava teo koosseisu ning ulatuma välja selle objektiivse ja subjektiivse ebaõiguse olulisemate elementideni vähemalt kaudse tahtluse tasemel. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus tõendamist on leidnud, et O. Kruuda kontrollis AS X kontserni kuuluvate (sh Q OÜ) ettevõtete tegevust, etteheidetava käibemaksuepisoodi puhul määras seadmete ostja (Q OÜ), kujundas seadmete hinda AS X jaoks, lasi „ühisel“ raamatupidamisel esitada arveid ja deklaratsioone ka Q nimelt ning tõendite puudumisel, (isikulised tõendid, kirjavahetus) et R. Lepasson oli teadlik sellest, et formaalselt tema juhitud, kuid O. Kruuda kontrolli all olevaid äriühinguid kasutatakse käibemaksukuriteo toimepanemiseks, ei ole võimalik jaatada R. Lepassoni poolt kaasaaitamisteo subjektiivse koosseisu realiseerimist. Lõpetuseks peab kohtukolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu lahendile asjas nr 3-1-1-4-12, mille kohaselt kaupade või teenuste müümine iseenesest on sotsiaaladekvaatne tegevus, mis ei loo ega suurenda õiguslikult taunitavat ohtu maksude maksmisest kõrvalehoidumiseks. Pigem vastupidi: kaupade või teenuste müügita ei tekiks riigil ka käibemaksu- ja tulumaksunõuet, mille sissenõutavuse tagamisele KarS § 386 (§ 3891) lõppastmes suunatud on. Seega ei saa ka kaupade või teenuste müüki lugeda müügikäibe või müügist laekunud raha arvel tehtud väljamaksete deklareerimata jätmisele kaasaaitamiseks. Vastupidine tõlgendus viiks karistusseaduse määratletusnõude rikkumiseni. Näiteks võiks sellisel juhul kõne alla tulla võimalus tunnistada maksukuriteole kaasaaitajana süüdi poemüüja,

47.Prokuratuur vaidlustab maakohtu poolt O. Kruudale KarS § 3891 lg 1 järgi karistuse mõistmist. Prokuratuuri apellatsioonis leitakse, et kuna O. Kruuda süü talle etteheidetud kuriteo toimepanemises on suur, pidanuks ka süüdistatavale mõistetav karistus olema sanktsiooni keskmisest suurem. Mõistes O. Kruudale karistuse sanktsiooni keskmises määras, kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 338 lg 2 mõttes. Kohtukolleegium prokuratuuri apellatsioonis toodud argumendiga ei nõustu ning märgib esmalt, et maakohus mõistis oma otsusega O. Kruuda osaliselt õigeks KarS § 3891 lg 1 järgi käibemaksuepisoodis ning valevande andmises KarS § 320 lg 1 järgi. Ringkonnakohtu käesoleva otsusega tühistatakse maakohtu otsus O. Kruuda süüditunnistamise osas KarS § 3891 lg 1 järgi, mis puudutab maksustamisperioodil jaanuar 2015 – juuni 2016 maksuhaldurile X AS-i tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsioonides tahtlikult valeandmete esitamist ning tehakse uus otsus, millega mõistetakse O. Kruuda selles episoodis õigeks. Samuti tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega mõisteti O. Kruuda õigeks talle KarS § 3891 lg 1 järgi esitatud süüdistuses osas, mis puudutab maksustamisperioodil märts 2015 ja mai 2015 maksuhaldurile X AS-i käibedeklaratsioonides tahtlikult valeandmete esitamist. Selles osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega tunnistab O. Kruuda selles episoodis süüdi. Nn käibemaksuepisoodis on O. Kruuda süü keskmine, kuna puudutas lühiajalist perioodi märts, mai 2015. Samas on tuvastatud O. Kruuda keskne ja juhtiv roll selle kuriteoepisoodi toimepanemisel. Kohtukolleegium nõustub aga maakohtu ülejäänud põhjendustega O. Kruudale karistuse mõistmise osas ning ei pea vajalikuks neid korrata. Maakohus on lisaks veenvalt ning jälgitavalt põhjendanud, miks ta ei nõustu prokuratuuri ettepanekuga O. Kruudale mõistetava vangistuse osaliselt täitmisele pööramise osas. Selliselt ei kuulu muutmisele O. Kruudale maakohtu poolt KarS § 3891 lg 1 järgi mõistetud karistus ega selle individualiseerimisviis.

52.Rein Lepassoni kaitsja vandeadvokaat Helmeri Indela esitas Tallinna Ringkonnakohtule 29.04.2021. a taotluse kaitsjatasu hüvitamiseks. Seoses apellatsioonimenetlusega taotleb R. Lepassoni kaitsja välja mõista menetluskulud kokku summas 2314,20 eurot (sh käibemaks). Taotluse kohaselt hõlmab nimetatud õigusabi kohtuotsuse kuulutamisel kliendi kaitsmist (1 h), Harju Maakohtu 30.06.2020. a otsusega tutvumist ja õiguslikku analüüsi (4,5 h), O. Kruuda kaitsjate apellatsioonide projektidega tutvumist (1,5 h), prokuröri 15.10.2020. a apellatsiooni läbitöötamist ja analüüsi, Tallinna Ringkonnakohtule kliendi 11.11.2020. a apellatsiooni vastuse koostamist (8,8 h), Tallinna Ringkonnakohtu 29.04.2021. a istungiks ettevalmistamist (3 h) ning Tallinna Ringkonnakohtu 29.04.2021. a istungil osalemist (1,5 h) kokku 20,3 tundi. Advokaadi ühe töötunni hind on 95 eurot, millele lisandub käibemaks (kokku 114 eurot). Õigusteenuse arved on väljastatud R. Lepassonile. Ringkonnakohus selgitab, et valitud kaitsjale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-11-79-14, p 44). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-58-15, p 14). Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele. Ringkonnakohus leiab, et R. Lepassoni kaitsja töötunni hind on mõistlik ja põhjendatud. Kohtukolleegium leiab, et ka kaitsja taotluses toodud ajakulu tehtud toimingutele on põhjendatud ja mõistlik, mistõttu kuulub taotlus rahuldamisele täielikult. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulu R. Lepassoni kasuks riigilt välja mõista.

Õigusemõistmisevastased süüteod › Isiku õiguste vastased süüteod kohtueelses, kohtuvälises ja kohtumenetluses

Lahendi andmed

Sama asja menetluskäik

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (18)

Lahendi tekst

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Sarnased lahendid

RESOLUTSIOON

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

KOKKU

KOKKU

KOKKU

KOKKU

KOKKU

KOKKU

KOKKU

KOKKU

KÕIK KOKKU

X AS>S OÜ

S OÜ>E OÜ

X AS>O OÜ

O OÜ>E OÜ

KOKKU

KOKKU

KOKKU

PROKURATUURI APELLATSIOON

KAITSJATE APELLATSIOONID

KOHTUISTUNG

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

RESOLUTSIOON