3-26-2569 Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiseks ning kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks Tallinna Halduskohtu 21.08.2026 määrus
Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetlusosalised ja nende esindajad
Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Margit Paas Puudutatud isik X, esindaja Irina Põdermaa
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 21.08.2026 määruse peale menetlusse.
2.Rahuldada X määruskaebus osaliselt.
3.Muuta Tallinna Halduskohtu 21.08.2026 määrust haldusasjas nr 3-26-2569 ning anda Politsei- ja Piirivalveametile luba X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 19.10.2026 (kaasa arvatud). Ülejäänud osas jätta määruskaebus rahuldamata.
4.Tõlkida puudutatud isikule araabia keelde määruse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ning kohtu põhjendused.
Jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 21.08.2026 Tallinna Halduskohtule taotluse X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kolmeks kuuks VRKS § 66 lg
3-26-2569 2 alusel. PPA leidis, et isiku suhtes esinevad VRKS § 65 lg 1 eeldused ning § 65 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud kinnipidamise alused. Lisaks esineb PPA hinnangul puudutatud isikust lähtub põgenemisoht, kuna VRKS § 65 lg 3 p 1 mõttes esinevad VSS § 6 8 p-des 3, 6 ja 11 sätestatud asjaolud. 19.08.2026 kella 14.30 paiku sai Tallinna piiripunkt vihje, et Tallinna Islami keskuse juures on nähtud liikumas isikuid, kes ei ole keskuse tavapärased külastajad. Tallinna piiripunkti patrull reageeris kell 15.00 ning sõitis koos liikluspatrulliga Tallinna sadamast Tallinna Islami keskuse juurde. Kohapealt leiti dokumentideta isikud, kellest X isikusamasus tuvastati isikusamasuse tuvastamise aktiga. Samuti tuvastati, et isikul puudub seaduslik alus Schengeni alal ja Eesti Vabariigis viibimiseks. Isiku reisiteekond (Sudaan–Araabia Ühendemiraadid–Venemaa–Valgevene–Läti–Eesti) on tuvastatud tema telefonis olnud fotode põhjal. X peeti 19.08.2026 kell 16.31 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 ja lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 6 alusel 48 tunniks kinni ning toimetati kinnipidamiskeskusesse. Puudutatud isiku kinnipidamine muudeti 20.08.2026 kell 00.15 ümber välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 65 lg 2 p-de 1, 2, 4 ja 5 alusel kinnipidamiseks pärast seda, kui isik avaldas soovi taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset.
2.Kohtuistungil 21.08.2026 täiendas PPA oma taotlust ning tugines kinnipidamise alusena ka VRKS § 65 lg 2 p-le 7. PPA märkis, et puudutatud isik saabus Eestisse koos teiste isikutega Valgevene ja Läti kaudu, ületades Valgevene–Läti piiri ebaseaduslikult. PPA hinnangul võib menetluse käigus tekkida vajadus tema üleandmiseks Läti Vabariigile ning sellisel juhul on vaja tagada puudutatud isiku kättesaadavus üleandmismenetluse läbiviimiseks. Puudutatud isik tõi muu hulgas välja, et saabus Eestisse Läti kaudu. Kõigepealt oli ta läinud Venemaale õppima, seejärel viidi ta organiseeritult bussiga Valgevene–Läti piiri kaudu Eestisse. Isik ei teadnud täpselt, et sihtriik on Eesti. Vene keelt kõnelevad isikud, kes ta Eestisse tõid, ütlesid, et nad toodi Euroopasse. Isik viidi Eestis korterisse. Smugeldajad küsisid 2000 dollarit inimese eest.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas PPA taotluse 21.08.2026 määrusega ning andis PPA-le loa pidada puudutatud isikut kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 20.11.2026 (kaasa arvatud). Kohtu hinnangul esinesid isiku kinnipidamiseks piisavad alused, eelkõige põgenemisohu tõttu. Põgenemisohu hindamisel tugines kohus VSS § 6 8 asjaoludele. Kohus leidis, et isiku suhtes esinesid VSS § 68 kohaselt põgenemisohu tunnused, kuna esines põhjendatud kahtlus tema isikusamasuse või kodakondsuse osas (p 3), isik oli andnud ametivõimudele teada oma hoiakust ja käitumisest, millest võis tuleneda soov mitte täita väljasõidukohustust (p 6), ning talle ei olnud antud luba Eestisse siseneda (p 11). Kohus pidas seejuures oluliseks, et isik ei olnud kohe Schengeni alale jõudes pöördunud pädevate ametivõimude poole rahvusvahelise kaitse saamiseks, vaid esitas rahvusvahelise kaitse taotluse alles pärast seda, kui PPA oli ta kinni pidanud. Samuti oli ta enne Eestisse jõudmist liikunud läbi mitme riigi ning ületanud ebaseaduslikult Valgevene–Läti piiri. Kohus järeldas sellest, et isiku käitumine näitas valmisolekut eirata rännet ja viibimist reguleerivaid õigusnorme ning jätkata liikumist. Kohus pidas oluliseks ka isiku väheseid sidemeid Eestiga. Isikul ei olnud Eestis teadaolevalt sotsiaalseid sidemeid ega elukohta ning tal puudusid piisavad rahalised vahendid Eestis iseseisvalt toimetulekuks. Samuti oli ta seotud isikutega, kes olid kaasa aidanud tema ebaseaduslikule rändele. Kohtu hinnangul vähendasid need asjaolud tema motivatsiooni jääda Eestisse kuni rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuni. Kinnipidamise alternatiivide kohta leidis kohus, et need ei oleks piisavalt tõhusad. Arvestades isiku senist käitumist, tema ebaseaduslikku Eestisse saabumist, varasemat liikumist läbi 2(8)
3-26-2569 mitme riigi, Eestis püsivate sidemete puudumist ning asjaolu, et ta oli Eestisse toimetatud organiseeritult, ei pidanud kohus VRKS § 67 kohaseid alternatiive piisavaks. Kohtu hinnangul ei olnud alust eeldada, et isik jääks üksnes liikumispiirangu või muu leebema meetme kohaldamisel Eesti ametivõimude kontrolli alla. Eraldi käsitles kohus VRKS § 65 lg 2 p-i 7. Kohus leidis, et juhul kui puudutatud isik on jõudnud Schengeni alale esimesena Läti kaudu, võib tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tekkida vajadus hinnata tema üleandmist Läti Vabariigile. Seetõttu tuleb kinnipidamisel arvestada määruse (EL) 2024/1351 artikliga 44. Selle artikli kohaselt võib põgenemisohu olemasolu korral isiku kinni pidada üleandmismenetluse täideviimise tagamiseks, kui kinnipidamine põhineb individuaalsel hindamisel, on proportsionaalne ning vähem koormavaid alternatiive ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kohus rõhutas siiski kinnipidamise kestuse piiranguid. Määruse (EL) 2024/1351 artikli 44 lg 4 kohaselt kohaldatakse kinnipeetud taotlejale direktiivi (EL) 2024/1346 artikleid 11–13. Direktiivi artikli 11 lg 3 kohaselt peab kinnipidamise õiguspärasuse kohtulik kontroll toimuma kiiresti – üldjuhul hiljemalt 15 päeva jooksul ja erakorralistel asjaoludel 21 päeva jooksul alates kinnipidamise algusest. Kohus märkis, et kui tekib vajadus anda isik üle Läti Vabariigile, tuleb PPA-l tegutseda kiiresti ning tähtaegade möödumisel ei ole kinnipidamise jätkamine lubatav. Seega ei saa kinnipidamist käsitada automaatselt kogu selleks lubatud perioodi vältel vajalikuna.
4.X esitas 05.09.2026 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub tühistada Tallinna Halduskohtu 21.08.2026 määruse haldusasjas 3-26-2569 täies ulatuses ning teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus tema kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks rahuldamata. Määruskaebuse esitaja leiab, et määruses nimetatud alustel põgenemisohtu ei ole tõendatud. Eelkõige vaidleb puudutatud isik vastu VSS § 6 8 p 6 kohaldamisele. Ta märgib, et andis vahetult pärast kinnipidamist PPA-le teada soovist taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest ei saa iseenesest järeldada, et isik ei soovi täita väljasõidukohustust või kavatseb menetlusest kõrvale hoiduda. PPA ei ole esitanud ühtegi konkreetset asjaolu, mis näitaks, et puudutatud isik oleks pärast kinnipidamist keeldunud koostööst, andnud menetluse takistamise eesmärgil vastuolulisi ütlusi, püüdnud ametivõimude kontrolli alt lahkuda või muul viisil väljendanud kavatsust menetlusest kõrvale hoiduda. PPA põhjendus, et sellist ohtu ei saa välistada, on määruskaebuse esitaja hinnangul liiga üldine ega vasta individuaalse hindamise nõudele. Puudutatud isik vaidleb vastu ka sellele, et tema viibimine koos teiste rahvusvahelise kaitse taotlejatega või Eestis sotsiaalsete sidemete puudumine tõendaks põgenemisohtu. Kaitset vajavate isikute liikumine koos teiste sama staatusega isikutega ning nende ajutine viibimine ilma püsivate sidemeteta Eestis võib olla tingitud mitmesugustest asjaoludest ega näita iseenesest kavatsust Eestist lahkuda või rahvusvahelise kaitse menetlusest kõrvale hoiduda. Lisaks juhib puudutatud isik tähelepanu asjaolule, et tema Eestisse jõudmisele eelnes viibimine Lätis ning tema enda ütluste kohaselt koges ta Läti ametnike vägivalda. Määruskaebuses viidatakse seejuures rahvusvaheliste organisatsioonide ja Läti kodanikuühiskonna ühenduse avaldatud andmetele Läti piirivalve tegevuse kohta, sealhulgas ebaseadusliku piiriületuse tõkestamise, vägivalla kasutamise ja rahvusvahelise kaitse taotlejate tagasisaatmise kohta. Määruskaebuse esitaja hinnangul tuleb neid asjaolusid arvestada ka tema käitumise hindamisel. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist pärast sellist kogemust ei saa käsitada menetlusest kõrvalehoidumise või Eestisse ebaseaduslikult jäämise kavatsuse märgina. 3(8)
3-26-2569 VSS § 68 p 3 kohaldamisele vaidleb puudutatud isik vastu põhjusel, et ta on PPA-le esitanud oma passi. Tema hinnangul võimaldab pass tema isikut ja kodakondsust tuvastada ning PPA ei ole esile toonud konkreetseid asjaolusid, mis annaksid alust kahelda tema isikus või Sudaani kodakondsuses. Seetõttu ei ole põhjendatud väita, et tema puhul esineb isikusamasuse või kodakondsuse osas põhjendatud kahtlus. Samuti vaidleb puudutatud isik vastu VSS § 68 p 11 kohaldamisele. Ta leiab, et halduskohus ei ole seda alust oma põhjendustes piisavalt selgelt käsitlenud ning üksnes asjaolust, et talle ei olnud Eestisse sisenemiseks antud luba, ei saa järeldada põgenemisohtu. Määruskaebuse kohaselt tuleb arvestada, et tema suhtes toimub kiirendatud rahvusvahelise kaitse menetlus, mille raames on tal õigus menetluse juures viibida ning tema Eestisse sisenemise asjaolu ei saa iseenesest olla kinnipidamise põhjendus. Kokkuvõttes leiab puudutatud isik, et PPA ei ole tõendanud tema tegelikku põgenemisohtu ning halduskohtu järeldused põhinevad suuresti oletustel. Tema hinnangul ei ole tuvastatud konkreetset käitumist, mis näitaks soovi menetlusest kõrvale hoiduda või ametivõimude kontrolli alt lahkuda. Seetõttu leiab ta, et kinnipidamise alused puuduvad või on ära langenud ning palub Tallinna Halduskohtu määrus tühistada ja jätta PPA taotlus rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse.
6.Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamine on vabaduspõhiõiguse intensiivne riive ja seetõttu erandlik meede. VRKS § 65 lg 1 kohaselt võib taotlejat § 65 lg-s 2 sätestatud alusel kinni pidada üksnes juhul, kui § 60 lg-s 1 sätestatud liikumisvabaduse piirangut ja § 67 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise alternatiivi ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada. VRKS § 66 lg 2 kohaselt võib kohus anda loa taotleja kinnipidamiseks kuni neljaks kuuks, kuid tegemist on maksimaalse, mitte automaatselt kohaldatava tähtajaga. Kinnipidamine peab olema vajalik ja proportsionaalne ning kestma üksnes nii kaua, kui selle aluseks olev eesmärk seda tegelikult nõuab. Sama põhimõte tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/1346 artiklitest 10 ja 11. Ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2024/1351 artikli 44 lg 2 kohaselt peab kinnipidamine põhinema isiku olukorra individuaalsel hindamisel, olema proportsionaalne ning vähem koormavaid meetmeid ei tohi olla võimalik tõhusalt kohaldada.
7.VRKS § 65 lg 2 p 1 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada isiku ja kodakondsuse tuvastamiseks või kontrollimiseks. VRKS § 65 lg 2 p 1 on seotud rahvusvahelise kaitse taotleja kaasaaitamiskohustusega. VRKS § 20 lg 2 ning määruse (EL) 2024/1348 art 9 lg 2 p-de a ja b kohaselt peab rahvusvahelise kaitse taotleja teatama PPA-le kaasaaitamiskohustuse raames oma nime, sünniaja ja -koha, soo ning kodakondsuse, samuti esitama kõik isikut tõendavad dokumendid või selgitused nende puudumise kohta. Euroopa Kohus leidis 14.09.2017 otsuses K. vs. Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie, C-18/16 (p-42), et direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 esimese lõigu punkti a sõnastusest nähtub, et rahvusvahelise kaitse taotlejat võib kinni pidada ainult juhul, kui ta ei ole hoolimata oma koostöökohustusest avaldanud oma isikut või kodakondsust või esitanud isikut tõendavaid dokumente, mille alusel neid oleks võimalik tõendada. Sama põhimõtet on käsitlenud Tallinna Ringkonnakohus 01.09.2026 määruses haldusasjas nr 3-26-2302. Selle määruse p-s 12 viitas ringkonnakohus Euroopa Varjupaigaameti 2024. aasta 4(8)
3-26-2569 suunistele kinnipidamise alternatiivide kohta, milles on selgelt märgitud, et isikusamasuse kontrollimise alust ei tohi tõlgendada nii, et see õigustaks kõigi nõuetekohaste dokumentideta taotlejate kinnipidamist. Kinnipidamist tuleks kohaldada siis, kui on selge, et vabaduse võtmine on ainus võimalus, mille abil ametiasutused saavad isiku isikusamasuse või kodakondsuse kindlaks teha või seda kontrollida. Asjakohasteks näitajateks võivad olla muu hulgas taotleja tahtlik püüe ametiasutusi eksitada, põhjendatud alus arvata, et taotleja on isikusamasust tõendavad dokumendid tahtlikult hävitanud või kõrvale hoidnud nende esitamisest, võltsitud dokumentide kasutamine, tahtlikult vastuolulise teabe esitamine või koostöö puudumine ametiasutustega. Need asjaolud ei ole siiski iseenesest automaatseks kinnipidamise aluseks, vaid neid tuleb hinnata konkreetse isiku ja tema käitumise kontekstis (TlnRnKm 01.09.2026, nr 3-26-2302, p-d 11–12). Siinses asjas ei ole PPA välja toonud konkreetseid asjaolusid, mis annaksid põhjust kahelda X esitatud isiku- või kodakondsusandmetes. Isik on avaldanud oma nime ja kodakondsuse ning PPA-le on teada tema isikut puudutavad andmed. PPA ei ole põhjendanud, milliseid konkreetseid asjaolusid tuleb isikusamasuse või kodakondsuse kontrollimiseks veel välja selgitada ning miks ei ole seda võimalik teha ilma isikut kinni pidamata. Seetõttu ei ole VRKS § 65 lg 2 p-s 1 sätestatud kinnipidamise alus siinses asjas kohaldatav.
8.VRKS § 65 lg 2 p 2 alusel võib isikut kinni pidada tema rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate oluliste asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui nende asjaolude väljaselgitamiseks on vajalik taotleja isiklik osalemine või tema kättesaadavus PPA-le. Riigikohtu praktika kohaselt peab PPA seejuures näitama, milliseid asjaolusid on vaja välja selgitada ja miks ei ole nende väljaselgitamine võimalik taotleja kinnipidamiseta (RKHKm 317-792/61, p-d 18.1 ja 18.2; RKHKm 3-25-2126/93, p 11). Menetluse algusjärgus võib taotleja kättesaadavus olla vajalik tema küsitlemiseks, esitatud andmete kontrollimiseks ning vastuolude või ebaselguste kohta selgituste saamiseks (RKHKm 3-25-2126/93, p 12). Samas ei anna asjaolu, et rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses on vaja teha menetlustoiminguid, iseenesest alust taotlejat kinni pidada. Kinnipidamine peab olema vajalik just selleks, et tagada taotleja kättesaadavus vajalike toimingute tegemiseks. See eeldab muu hulgas põhjendatud alust arvata, et taotleja võib ilma kinnipidamiseta Eestist lahkuda või ennast PPA eest varjata. Põgenemisohu hindamisel tuleb arvestada konkreetse juhtumi asjaolusid, sealhulgas isiku senist käitumist ja muid tema Eestisse jäämisega seotud asjaolusid (RKHKm 3-20-2004, p 18.5; RKHKm 3-3-1-93-16, p 13). Asjaolude väljaselgitamise vajadus üksi ei anna küll alust isiku kinnipidamiseks, kuid seda tuleb hinnata koos põgenemisohuga.
9.VRKS § 65 lg 3 kohaselt tähendab põgenemise oht VSS §-s 6 8 sätestatud asjaolu, mida tuleb hinnata Euroopa Liidu varjupaigaõiguse kohaselt. Põgenemisohu olemasolu peab tulenema konkreetsetest asjaoludest ja seda tuleb hinnata individuaalselt. Põgenemisohu hindamisel ei saa lähtuda üksnes sellest, et X saabus Eestisse ebaseaduslikult või et tal puuduvad Eestis teadaolevalt püsivad sidemed. Samuti ei saa rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest iseenesest järeldada, et isik soovib menetlusest kõrvale hoiduda. Põgenemisohu olemasolu peab tulenema konkreetsetest asjaoludest, mis võimaldavad tema varasema käitumise põhjal teha põhjendatud järelduse võimaliku edasise käitumise kohta.
11.VSS § 68 p 3 kohaldamiseks peaks PPA välja tooma asjaolud, mis viitavad sellele, et puudutatud isik on esitanud oma isiku või kodakondsuse kohta valeandmeid, s.o PPA ei usu tema selgitusi. Pelgalt hüpoteetiline võimalus, et isikut tõendava dokumendita inimene ei pruugi olla see, kes ta väidab end olevat, ei tähenda, et tekkinud oleks põhjendatud kahtlus 5(8)
3-26-2569 tema isikusamasuses. Põhjendatud kahtlusele oma tegeliku identiteedi varjamises peavad viitama menetluses kogutud andmed ja tõendid.
12.Samuti ei olnud siinsel juhul pärast taustakontrolli läbimist asjakohane tugineda VSS § 6 8 p-le 11. Eestisse sisenemise loa küsimus tõusetub piirimenetluse puhul (määruse (EL) 2024/1348 art 43) või VSS-s ette nähtud sisenemiskeelu korral, kuid puudutatud isiku suhtes ei ole neid kohaldatud. Puudutatud isik on rahvusvahelise kaitse taotleja ning tal tekkis pärast taustakontrolli läbimist (s.o hiljemalt kolme päeva möödumisel esialgsest kinnipidamisest) õigus Eestis viibida (VRKS § 19 lg 1 ja lg 9 p 1, määruse (EL) 2024/1356 art 5 lg 1, art 7 ja art 8 lg 4). Eeltoodud tõlgendust kinnitab ka sätte kehtestanud seaduse eelnõu seletuskiri (lk 233 teine lõige): selleks et rahvusvahelise kaitse ja väljasõidukohustuse menetluste läbiviimisel saaks paremini tugineda taustakontrolli tulemustele, nähakse eelnõus ette, et välismaalase põgenemise ohule viitab asjaolu, kui ta on keeldunud biomeetriliste andmete andmisest või takistanud muul viisil menetluse läbiviimist, ei ole saanud Eestisse sisenemiseks luba või kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule (VSS § 68 punktid 11–13).
13.VSS § 68 p 6 kohaldamisel tuleb hinnata, kas isiku hoiakust või käitumisest tuleneb kavatsus hoiduda väljasõidukohustuse täitmisest või selle täitmist raskendada. Üksnes asjaolu, et rahvusvahelise kaitse taotleja ei soovi naasta oma päritoluriiki, ei ole selleks piisav. Samuti ei tõenda rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine iseenesest soovi väljasõidukohustuse täitmisest kõrvale hoiduda. Riigikohus on märkinud, et ka soov viibida mõnes teises riigis või eelistus mõne muu riigi suhtes ei ole üksinda piisav põgenemisohu järeldamiseks (RKHKm 325-2126/93, p 25). Käesolevas asjas tuleb aga arvestada X senist tegelikku käitumist. Ta on enne Eestisse jõudmist liikunud läbi mitme riigi ning jätkanud liikumist ühest riigist teise kuni Eestisse jõudmiseni. Seejuures ei ole ta Lätis rahvusvahelist kaitset taotlenud, vaid jätkas sealt liikumist Eestisse. Eestisse jõudmine ei toimunud tavapärase seadusliku piiriületuse kaudu, vaid PPA andmetel ebaseadusliku rändeteekonna osana ja smugeldajate kaasabil. Smugeldajate kasutamist ei saa iseenesest pidada piisavaks kinnipidamise aluseks ega tõendiks selle kohta, et X kavatseb põgeneda. Tegemist on siiski olulise asjaoluga tema varasema käitumise hindamisel. Isik on oma liikumise korraldamisel tuginenud kolmandatele isikutele, kes aitasid tal liikuda läbi mitme riigi ning jõuda Eestisse väljaspool tavapärast seaduslikku rändekorraldust. See näitab valmisolekut kasutada oma liikumise korraldamiseks ebaseaduslikku kanalit ning on seetõttu asjakohane tema võimaliku käitumise prognoosimiseljuhul, kui ta vabastataks enne rahvusvahelise kaitse menetluse lõppu. Seda hinnangut toetab ka Eesti õiguskorras smugeldamise suhtes võetud seisukoht. Karistusseadustiku (KarS) § 259 sätestab vastutuse välismaalase ebaseadusliku üle Eesti Vabariigi riigipiiri või ajutise kontrolljoone toimetamise eest. Nimetatud säte ei ole käesolevas asjas X suhtes kohaldatav ning tema suhtes ei ole alust järeldada, et ta oleks pannud toime KarS §-s 259 kirjeldatud kuriteo. KarS § 259 on siin asjakohane üksnes õiguskorras antud üldise hinnangu tõttu: välismaalase ebaseaduslik üle riigipiiri toimetamine kolmandate isikute kaasabil ei ole õiguskorras neutraalne tegevus, vaid selle vastu on kehtestatud karistusõiguslik keeld. See kinnitab, et sellise tegevuse kasutamist isiku rändeteekonna korraldamisel ei saa tema käitumise hindamisel jätta tähelepanuta. Samas tuleb põgenemisohu intensiivsuse hindamisel arvestada ka X kasuks rääkivaid asjaolusid. Ta on Eestis esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse ja avaldanud soovi saada Eestis kaitset. Tuvastatud ei ole, et ta oleks pärast kinnipidamist püüdnud ametivõimude kontrolli alt lahkuda, keeldunud menetluses osalemast või väljendanud kavatsust Eestist edasi liikuda. Käesolevas asjas ei ole samuti tuvastatud selliseid täiendavaid asjaolusid, mis viitaksid vahetule kavatsusele Eestist lahkuda, nagu konkreetse edasise sihtkoha olemasolu, reisipilet 6(8)
3-26-2569 või muu dokumenteeritud reisikorraldus. Samuti ei ole tuvastatud olulisi vastuolusid X ütlustes, mis iseenesest viitaksid soovile menetlust vältida. Seetõttu ei saa tema põgenemisohtu hinnata eriti kõrgeks.
14.VRKS § 65 lg 2 p 7 ei saa olla käesolevas asjas kinnipidamise aluseks. PPA tugines sellele sättele kohtuistungil tingimuslikult, leides, et juhul kui menetluse käigus selgub vajadus X üleandmiseks Läti Vabariigile, võib kinnipidamine olla vajalik üleandmise tagamiseks. Kinnipidamise alus peab aga esinema kinnipidamise otsustamise ajal. Tulevikus tekkida võiv võimalus, et PPA tuvastab vajaduse algatada üleandmismenetlus, ei ole piisav alus isiku kinnipidamiseks VRKS § 65 lg 2 p 7 alusel. Määruse (EL) 2024/1351 artikli 44 lg 2 kohaselt võib isiku üleandmise tagamiseks kinni pidada, kui individuaalse hindamise tulemusel esineb põgenemise oht või kinnipidamine on vajalik avaliku korra või riigi julgeoleku kaitseks ning vähem koormavat meedet ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. See eeldab tegelikku vajadust tagada isiku üleandmine. Käesolevas asjas ei olnud halduskohtu määruse tegemise ajaks tuvastatud, et X üleandmine Lätile oleks otsustatud või et üleandmismenetlus oleks jõudnud sellisesse staadiumisse, kus tema kinnipidamine oleks vajalik üleandmise tagamiseks. PPA-l ei ole siiski takistust hiljem, kui selleks tekivad konkreetsed eeldused, algatada üleandmismenetlust ja hinnata eraldi ka kinnipidamise vajadust selle menetluse tagamiseks.
15.Kinnipidamise alternatiivide puhul tuleb lähtuda VRKS § 67 lg-test 1 ja 2. Kinnipidamise asemel tuleb võimaluse korral kohaldada vähem koormavat meedet, kuid üksnes juhul, kui see võimaldab kinnipidamise eesmärki tõhusalt saavutada. Käesolevas asjas tuleb alternatiivsete meetmete tõhususe hindamisel arvestada X senist liikumist ja tema Eestisse jõudmise viisi. Tema Eestis viibimisega seotud püsivad sidemed ei ole teada ning tema varasem käitumine näitab valmisolekut liikuda väljaspool ametlikku rändekorraldust. Neil asjaoludel ei ole piisavalt alust arvata, et üksnes liikumisvabaduse piiramine tagaks X kättesaadavuse PPA-le rahvusvahelise kaitse menetluse läbiviimiseks. Kinnipidamine on seetõttu praeguses menetlusstaadiumis vajalik. Seejuures ei põhine kinnipidamine tema karistamisel ebaseadusliku Eestisse saabumise või smugeldajate kasutamise eest, vaid vajadusel tagada tema kättesaadavus menetluses olukorras, kus vähem koormavad meetmed ei pruugi olla piisavalt tõhusad.
16.Kinnipidamise vajalikkusest tuleb siiski eristada selle kestust. Direktiivi (EL) 2024/1346 artikli 11 lg 1 kohaselt tuleb taotlejat kinni pidada võimalikult lühikest aega ja üksnes seni, kuni kinnipidamise aluseks olevad tingimused on täidetud. Pädevad asutused peavad tegutsema nõuetekohase hoolsusega. Kinnipidamise lubatud maksimaalne tähtaeg ei tähenda seega, et isikut võiks selleks ajaks automaatselt kinni pidada. VRKS § 66 lg 2 võimaldab kohtul anda loa rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks kuni neljaks kuuks. Nimetatud tähtaeg on maksimaalne lubatud tähtaeg, mitte kinnipidamise kohustuslik kestus. Kinnipidamise kestus peab olema proportsionaalne ja piirduma ajaga, mis on konkreetses asjas vajalik kinnipidamise eesmärgi saavutamiseks.
17.Halduskohus lubas X kinni pidada kolmeks kuuks. Ringkonnakohus leiab, et kinnipidamise jätkamine on põhjendatud, kuid praeguses menetlusstaadiumis ei ole piisavalt alust järeldada, et selleks on vajalik kogu kolmekuuline tähtaeg. Kinnipidamise vajadus tuleneb eelkõige rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamisest koos põgenemisohuga. Menetluse käigus tehtavad vajalikud toimingud tuleb teha võimalikult kiiresti. Samuti ei anna määruse (EL) 2024/1348 alusel kiirendatud rahvusvahelise kaitse menetluse maksimaalne võimalik kestus alust isiku kinnipidamiseks kogu selle aja vältel. Menetluse võimalik kestus ja kinnipidamise vajalik kestus on erinevad küsimused. 7(8)
3-26-2569 Kinnipidamine peab lõppema niipea, kui selle aluseks olnud eesmärk on saavutatud või kinnipidamise jätkamine ei ole enam vajalik. Arvestades X põgenemisohu iseloomu ja intensiivsust, rahvusvahelise kaitse menetluse algusjärku ning vajadust teha vajalikud menetlustoimingud kiiresti, peab ringkonnakohus proportsionaalseks lubada tema kinnipidamist kahe kuu jooksul alates kinnipidamisest. Kahekuuline tähtaeg on piisav, et PPA saaks teha vajalikud toimingud, sealhulgas välja selgitada rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevad asjaolud ning vajaduse korral hinnata üleandmismenetluse alustamise küsimust, kuid piirab isiku vabadusõigust vähem kui halduskohtu määratud kolmekuuline tähtaeg. Kahekuulise tähtaja määramine ei tähenda, et X võib tingimata kogu selle aja kinni pidada. Kui kinnipidamise aluseks olevad asjaolud langevad ära, vajalikud menetlustoimingud on tehtud või kinnipidamise eesmärki on võimalik saavutada vähem koormavate meetmetega, tuleb ta vabastada enne kohtu määratud tähtaja möödumist. PPA-l tuleb kinnipidamise jätkamise vajadust hinnata kogu kinnipidamise vältel.
18.Määruskaebuses on lisaks väidetud, et Xl ei olnud halduskohtu istungil esindajat. Rahvusvahelise kaitse taotlejal on kinnipidamise vaidlustamisel õigus saada tasuta õigusabi ning õigus tõhusale kohtulikule kontrollile. VRKS § 16 lg 2 p 4 sätestab õiguse saada halduskohtumenetluses tasuta õigusabi VRKS alusel kinnipidamise vaidlustamiseks. Esindaja puudumine halduskohtu istungil ei anna siiski antud asjaoludel alust halduskohtu määruse täielikuks tühistamiseks. Määruskaebuse menetluses on X seisukohad pädeva esindaja vahendusel esitatud ning ringkonnakohus on saanud kontrollida kinnipidamise õiguslikke aluseid, põgenemisohu olemasolu, alternatiivsete meetmete kohaldamise võimalust ja kinnipidamise kestust. Seetõttu ei tingi nimetatud asjaolu isiku vabastamist.
19.Kõike eeltoodut kogumis arvestades leiab ringkonnakohus, et Tallinna Halduskohtu 21.08.2026 määruse tegemise ajal esinesid X kinnipidamise materiaalõiguslikud eeldused ja kinnipidamine oli iseenesest põhjendatud. X kinnipidamise lubatavaks aluseks jääb VRKS § 65 lg 2 p 2 koos VRKS § 65 lg 3 p 1 ja VSS § 6 8 p 6 alusel hinnatud põgenemisohuga ning kinnipidamise tähtaega tuleb vähendada kolme kuu asemel kahe kuuni. Muus osas jääb halduskohtu määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.