I. Z. hagi O. B. vastu lepingu tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt kohustuse puudumise tuvastamiseks ning O. B. vastuhagi I. Z. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17. mai 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
I. Z. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
05.11.2013, avalik kohtuistung
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
389 400 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: I. Z. (isikukood XXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Mahlapuu Kostja: O. B. (isikukood XXXXXX), esindajad vandeadvokaat Tiia Nurm ja vandeadvokaat Maksim Greinoman
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 17.mai 2013 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta kõik esimese astme kohtus ja apellatsioonimenetluses kantud kulud hageja, I. Z. kanda.
Jätta rahuldamata I. Z. taotlus 05.11.2013 toimunud kohtuistungi protokolli parandamiseks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.I. Z. esitas 20.03.2012 Harju Maakohtule hagi O. B. vastu laenulepingu tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt laenulepingust tulenevate kohustuste puudumise tuvastamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt nõudis kostja 2011.a juulis, ähvardades hageja poja P. Z. elu ja tervise kahjustamisega, et hageja allkirjastaks kostjaga laenulepingu ja selle tagatisena hüpoteegi seadmise lepingu. 2011.a juulis sõlmitud laenulepingu kohaselt andis kostja hagejale 330 000 eurot laenu ja hüpoteegi seadmise lepinguga seati ühishüpoteek hagejale kuulunud kinnistutele XXXXXX (registriosa nr XXXXXX) ja XXXXXX (registriosa nr XXXXXX) hüpoteegisummaga 330 000 eurot. Ähvardus oli vahetu ja tõsine ega jätnud hagejale mõistlikku võimalust lepingute sõlmimisest keelduda.
3.Laenulepingus viidatud raha ei ole hagejale üle antud. Juhul, kui kohus leiab, et hagejal ei ole alust lepingu tühistamist nõuda, tuleb tuvastada, et hagejal puuduvad kostja ees kohustused, kuivõrd ta ei ole laenulepingu alusel kostjalt laenu (raha) saanud. Kõnealusel perioodil ei toimunud hageja vara suuruses märkimisväärseid muutusi (vara suurenemist). Hageja võlgnevused finantsasutustele olid tunduvalt väiksemad kui väidetavalt talle antud krediidisumma. Hageja ei vajanud võimalikku krediiti oma võlgnevuste kustutamiseks. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu. Hagi eesmärgiks on soov vabaneda oma laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest kostja ees. Tõendamata ja tegelikkusele ei vasta hageja väited, mille kohaselt ähvardas kostja hagejat tema poja elu ja tervise kahjustamisega ega jätnud hagejale mõistlikku võimalust lepingu sõlmimisest keelduda. Hagiavaldusest ei saa aru, millal ähvardus aset leidis, milles see väljendus, millal ähvarduse mõju lakkas ning millisel moel mõjutas see hageja vaba otsustusõigust. Kostja tunneb hagejat ja tema poega ca seitse aastat. Poolte suhted olid väga head, kuni kostja esitas 08.03.2012 hagejale nõude laenulepingust tuleneva laenu tagastamiseks, millele järgneski ähvardamise süüdistus. Kostja ei ähvardanud hagejat ega tema lähedasi.
5.Tegelikkusele ei vasta hageja väited, et laenuleping sõlmiti 2011.a juulis. Hageja kohustused kostja ees tulenevad 07.03.2011 kirjalikult vormistatud laenulepingust, mille p 2.1 kohaselt kohustus kostja andma hagejale laenu ja hageja kohustus laenu tagasi maksma summas 330 000 eurot. Lepingu p 2.2 järgi toimus laenu väljastamine kahe tööpäeva jooksul arvates lepingu sõlmimisest. Ehkki laenuleping vormistati 07.03.2011, väljastas kostja enne laenulepingu kirjalikku vormistamist hagejale laenu 08.03.2010 100 000 eurot ja 15.12.2010 100 000 eurot, kokku 200 000 eurot. Laenulepingu vormistamise järgselt väljastas kostja hagejale täiendavalt laenu 130 000 eurot 2011.a aprillis. Hageja kinnitas laenu kättesaamist. 07.03.2011 lepingus leppisid pooled kokku laenu tagastamise tähtajas, intressis ja viivises, seega võlgneb hageja kostjale põhinõudena kokku 330 000 eurot.
6.15.07.2011 sõlmitud ühishüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepinguga seadis hageja 07.03.2011 lepingust tulenevate nõuete tagamiseks kostja kasuks ühishüpoteegi kinnistusregistri XXXXXX (registriosa nr XXXXXX) ja XXXXXX (registriosa nr XXXXXX) kinnistutele kokku summas 330 000 eurot. Lepingu p 2.2 kohaselt olid ühishüpoteegiga tagatud kostja kõik nõuded hageja vastu, mis tulenesid hageja ja kostja vahel 07.03.2011 sõlmitud laenulepingust ning selle võimalikest muudatustest ja lisadest. Ehkki laenuleping vormistati kirjalikult 07.03.2011 ja laen väljastati perioodil 08.03.2010 kuni 01.04.2011, ei kasutanud hageja kostja vastu mingeid õiguskaitsevahendeid ega püüdnud tehingut tühistada. Hageja soostus 15.07.2011 sõlmima hüpoteegi seadmise lepingu, millega ta tagas laenulepingust tulenevaid nõudeid ja kinnitas laenusuhte olemasolu summas 330 000 eurot.
7.Kuivõrd laenuleping vormistati 07.03.2011, ei saanud kostja väidetav ähvardus 2011.a juulis mõjutada hageja tahte kujunemist 07.03.2011 ja enne seda. Hageja ei sõlminud 2011.a juulis kostjaga laenulepingut ja kostja võimalik käitumine 2011.a juulis ei ole põhjuslikus seoses laenulepingu vormistamisega 07.03.2011. TsÜS § 96 lg 1 järgi peavad ähvardus ja tehingu tegemine olema kausaalses seoses, mis antud juhul puudub.
8.Kostja täitis oma kohustused hageja ees ja väljastas hagejale laenu kokku 330 000 eurot. Hageja kinnitas omakäeliselt laenuna saadud summade kättesaamist 08.03.2010, 15.12.2010 ja 01.04.2011. Kuivõrd poolte suhted olid väga head, ei pidanud nad 2010. aastal vajalikuks laenulepingu kirjalikku vormistamist. Kirjalik laenuleping vormistati 07.03.2011 kostja nõudmisel, kuivõrd hageja taotles täiendavalt laenu ja kostja ei pidanud laenu väljastamist ilma kirjaliku lepinguta enam võimalikuks. Kuivõrd hageja kinnitas laenu 330 000 eurot kättesaamist ja allkirjastas laenu kohta 07.03.2011 laenulepingu, ei vasta tegelikkusele hageja väited, mille kohaselt ei andunud kostja hagejale 330 000 eurot laenu.
9.Hageja kinnitas laenu saamist ka 06.12.2011 kinnistute müügilepingus, hüpoteegiga koormamise lepingus, asjaõiguslepingus ja kinnistamisavaldustes, millega ta võõrandas kostja teadmata laenu tagatiseks olevad kinnistud V. R. ja T. O. . Lepingu p 2.4 kohaselt tasus ostja ostuhinnast 1 077 766 eurot Swedbank AS ja kostja kõikide selliste nõuete rahuldamiseks, mille tagamiseks olid seatud lepingu p-des 1.2 ja 1.4 nimetatud hüpoteegid ning mille tasumisel andsid Swedbank AS ja O. B. või isikud, kellele nimetatud isikud on oma nõuded loovutanud, nõusoleku hüpoteekide kustutamiseks. Lepingu p-s 2.5 sisaldus hageja ja ostjate kokkulepe, mille kohaselt kohustusid pooled igakülgselt kaasa aitama, et pooled ja hüpoteegipidajad sõlmiksid 30.01.2012 lepingu, mille kohaselt tasub ostja hüpoteegipidajate nõuded ning hüpoteegipidajad annavad nõusoleku hüpoteekide kustutamiseks. Juhul, kui nimetatud lepingut 30.01.2012 ei sõlmita, kohustusid pooled igakülgselt kaasa aitama, et leping sõlmitakse esimesel võimalusel peale 30.01.2012. Peale nimetatud lepingu sõlmimist
pöördus hageja esindaja V. P. telefoni teel kostja poole ettepanekuga lepingu p-s 2.5 nimetatud kokkuleppe sõlmimiseks ning 15.01.2012 e-kirjas informeeriti kostjat tehingu orienteeruvast ajast. Seega oli hageja veel 2012.a jaanuaris veendunud, et tal on kohustused kostja ees ning ta avaldas valmisolekut kohustused täita. Hageja seisukoht muutus 2012.a veebruaris. 09.02.2012 müügilepingu muutmise lepingu p-s 2.5 deklareeris hageja, et näeb ette võimaluse vaidlustada lepingu p-des 1.1.1 ja 1.2.1 nimetatud hüpoteekidega tagatud nõuete suurused. Vvastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud
10.O. B. esitas 02.07.2012 vastuhagi I. Z. intressi 59 400 euro saamiseks. Kostja andis hagejale laenu 330 000 eurot. 07.03.2011 kirjalikult vormistatud laenuleping on kehtiv ja kuulub täitmisele. Hageja ei täitnud oma kohustusi ja võlgneb kostjale 330 000 eurot, millele lisandub intressi ja viivise nõue.
11.Vastavalt 15.07.2011 ühishüpoteegi seadmise lepingule ja asjaõiguslepingule seadis hageja 07.03.2011 vormistatud lepingust tulenevate nõuete tagamiseks kostja kasuks ühishüpoteegi XXXXXX kinnistule (registriosa nr XXXXXX) ja XXXXXX kinnistule (registriosa nr XXXXXX) kokku summas 330 000 eurot. Lepingu p 2.2 kohaselt olid ühishüpoteegiga tagatud kostja kõik nõuded hageja vastu, mis tulenesid nende vahel 07.03.2011 sõlmitud laenulepingust ning selle võimalikest muudatustest ja lisadest.
12.Kuivõrd hageja ei täitnud laenu tagasimaksmise kohustust, esitas kostja kohtutäiturile täitmisavalduse põhinõude sundtäitmiseks. Hageja ei täitnud ka intressi ja viivise maksmise kohustust. Selles osas ei saanud kostja oma nõuet sundtäita, sest see ületab hüpoteegisummat 330 000 eurot. Kuivõrd hageja ei reageerinud lepingu täitmise ettepanekule, on kostja sunnitud pöörduma laenuintressi väljamõistmiseks kohtusse.
13.07.03.2011 laenulepingu p 4.1 järgi pidi laenusaaja tasuma laenuandjale intressi arvestusega 1% (kuus), vastavalt lisas 1 toodud graafikule. Lisa 1 kohaselt pidi hageja tasuma kostjale intressi kokku 59 400 eurot. Ehkki laenuleping vormistati kirjalikult 07.03.2011, so peale laenu osalist väljastamist, sisaldub laenulepingus poolte kokkulepe intressi tasumise kohta. Laenu osaline väljastamine enne laenulepingu kirjalikku vormistamist ei muuda hageja kohustusi kostja ees, kuivõrd intressi arvestati alates 07.04.2011, mitte laenu faktilisest väljastamisest. I. Z. ei täitnud oma kohustust, kuigi 06.12.2011 kinnistute müügilepingus, hüpoteegiga koormamise lepingus, asjaõiguslepingus ja kinnistamisavalduste p-s 2.4 ta selgesõnaliselt jaatas võla olemasolu kostja ees. Vastuväited vastuhagile
14.I. Z. vastuhagi ei tunnistanud. Vastuhagi põhineb täies ulatuses eeldusel, et poolte vahel sõlmiti kehtiv laenuleping, mille alusel andis kostja hagejale 330 000 eurot sularahas. Kostja ei esitanud ühtegi asjaolu või tõendit, mis tema väiteid toetaksid. Hageja andis kirjalikud kinnitused raha saamise kohta põhjusel, et kostja ähvardas kahjustada hageja poja tervist juhul, kui hageja ei nõustu lepingu sõlmimisega. Lepingu osapooled kinnitasid pärast lepingu sõlmimist selle rahatust. On ilmne, et kui ema ähvardatakse teatud toimingu tegemata jätmisel tema lapse elu ja tervise kahjustamisega, on ta sundseisus, sest reeglina ei soovi ükski lapsevanem, et tema lapsega midagi juhtuks. Seetõttu on kummastav kostja küsimus, millisel moel mõjutas ähvardus hageja vaba otsustusõigust.
15.Ei ole reaalne, et sarnases olukorras oleks mõistlik inimene andnud laenu 200 000 eurot ilma kirjaliku laenulepinguta, sularahas ja tagatist nõudmata praktiliselt võõrale isikule. Mõeldav oleks olnud laenu andmine hageja pojale, kes oli kostja sõber ja võis
vajada äritegevuses täiendavaid rahalisi ressursse. Kummastav on kostja seisukoht, et nii suure summa sularaha üleandmine ilma kirjaliku lepinguta on tavapärane ja ei vaja sisulist tõendamist. Hageja kinnitas, et ei saanud kostjalt mingeid rahasummasid. Kinnistute müügilepingu ja hüpoteegi kustutamise kokkulepete sõlmimisel sai hagejale teatavaks, et kostjal on väidetavalt tema vastu laenulepingust tulenev nõue, misjärel esitas hageja hagiavalduse kohtule, et tuvastada kostja nõude aluseks oleva laenulepingu tühisus või selle rahatus, so kohustuste puudumine kostja ees. Kostja nõude esitamiseni arvas hageja, et kinnistutele seatud hüpoteek oli nö tühi hüpoteek, sest puudusid reaalsed nõuded, mida hüpoteek tagas.
16.Ei ole võimalik, et kostja omab märkimisväärseid vabu rahalisi vahendeid, mida ta annab kergekäeliselt sisuliselt võõrale isikule. Kuivõrd hageja ei saanud kostjalt raha, ei tõenda hageja väidetav kinnitus raha saamise kohta (kui vastava kinnituse andmine tuvastatakse, anti see samuti ähvarduse mõjul) kostjal vastavate rahaliste vahendite olemasolu. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
17.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi. Menetluskulud jäid täies ulatuses hageja kanda.
18.Kohus tuvastas, et hageja ja kostja sõlmisid 07.03.2011 laenulepingu, mille p 2.1 järgi kohustus kostja andma hagejale laenu ja hageja kohustus tagasi maksma laenu 330 000 eurot. Lepingu p 2.2 järgi väljastati summa sularahas. 15.07.2011 sõlmisid hageja ja kostja notariaalse "Ühishüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu", mille p 2.1 järgi seadis hageja 07.03.2011 lepingust tulenevate nõuete tagamiseks kostja kasuks ühishüpoteegi XXXXXX (registriosa nr XXXXXX) ja XXXXXX (registriosa nr XXXXXX) kinnistutele kokku summas 330 000 eurot. Lepingu p 2.2 kohaselt olid ühishüpoteegiga tagatud kostja kõik nõuded hageja vastu, mis tulenesid hageja ja kostja vahel 07.03.2011 sõlmitud laenulepingust ning selle võimalikest muudatustest ja lisadest.
19.Hageja märkis hagiavalduses, et 2011.a juulis toimus ähvardamine, kuid ähvarduse konkreetset sisu, aega ja asjaolusid ta esile ei toonud. Hageja kinnitas menetluses korduvalt, et mitmed tunnistajad võivad ähvardamise asjaolude kohta ütlusi anda, kuid ta ei suutnud ähvarduse sisu esile tuua ega kirjeldada. Hageja ei põhjendanud ega tõendanud oma väiteid ähvarduse kohta, mistõttu ei saa tuvastada ähvarduse toimumist 2011.a juulis. 07.03.2011 laenulepingu p 7.1 järgi käendas P. Z. võlausaldaja ees laenulepingust tulenevate kõigi nõuete täielikku täitmist. On eluliselt ebausutav, et laenuandja ähvardab kahjustada käendaja elu ja tervist, kuivõrd lepingujärgsete kohustuste täitmine võib sõltuda just käendajast ning igal keskmiselt mõistlikul laenuandjal on huvi laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise vastu.
20.Hageja tegi 16.03.2012 laenulepingu ja ühishüpoteegi seadmise lepingu tühistamise avalduses tugines hageja asjaolule, et ta tajus 2011.a juulis kostja vahetut ja tõsist ähvardust, mistõttu oli sunnitud allkirjastama laenulepingu ja hüpoteegi seadmise lepingu. Kohus leidis, et 07.03.2011 laenulepingu sõlmimist ja hageja tahte kujunemist ei saanud mõjutada väidetav ähvardus 2011.a juulis. Tühistamisavaldus esitati pärast TsÜS § 99 lg 1 p-s 1 sätestatud tähtaja möödumist. TsÜS § 99 lg 1 p 1 järgi tehingu võib tühistada ähvarduse või vägivalla korral kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas. Hageja esitas tühistamisavalduse 16.03.2012, seega pärast TsÜS § 99 lg 1 p-s 1 sätestatud tähtaja möödumist. Seega hageja ei tühistatud laenulepingut ning ühishüpoteegi seadmise lepingut kehtivalt ning vaidlusalused lepingud on kehtivad.
21.Kostja esitas hageja omakäelised kinnitused, et hageja sai 08.03.2010 sularahas 100 000 eurot, 15.12.2010 sularahas 100 000 eurot ja 01.04.2010 sularahas 100 000 eurot. Hageja väited laenulepingu rahatuse kohta on paljasõnalised ja vastuolus menetluses kogutud tõenditega.
22.06.12.2011 notariaalse kinnistute müügilepingu ja hüpoteegiga koormamise lepingu p-s 2.4 kinnitas hageja kohustuste olemasolu kostja ees. Lepingu p-s 2.5 kohustuvad müüja ja ostja igakülgselt kaasa aitama, et müüja, ostja ja hüpoteegipidajad sõlmiksid 30.01.2012 lepingu, mille kohaselt ostja tasub hüpoteegipidajate nõuded ning hüpoteegipidajad annavad nõusoleku käesoleva lepingu p-des 1.2 ja 1.4 nimetatud hüpoteekide kustutamiseks lepingu eseme kinnistusraamatust. Kohtule esitati ka hageja esindaja, advokaat P. e-kiri kostjale, millest nähtub, et 2012.a jaanuaris olid hageja ja tema esindaja veendunud hageja kohustuste olemasolus kostja ees. Hagejal olid laenulepingust tulenevad kohustused kostja ees. Hageja väited kostjal rahaliste vahendite puudumise kohta on ümber lükatud kostja konto väljavõttega. Kostjale kuuluvad korteriomandid Tallinnas ja kinnistud Tartumaal. Veenvad ei ole hageja väiteid raha üleandmise võimatuse kohta seoses tema välismaal viibimisega. Asjaolu, et rahasummasid ei antud üle just aktidel märgitud päeval, ei muuda laenulepingut rahatuks.
23.Vaidlusaluse laenulepingu p 4.1 järgi peab laenusaaja tasuma laenuandjale intressi arvestusega 1% kuus vastavalt lepingu lisas 1 toodud graafikule. Hageja ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi. Vastuhagi kuulub rahuldamisele ja hagejalt kuulub väljamõistmisele laenulepingu p 4.1 alusel intress 59 400 eurot kostja kasuks. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
24.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks tagasi esimese astme kohtule.
25.Kohus jättis tähelepanuta hageja esitatud asjaolud ja tõendid. Hageja kirjeldas piisavalt täpselt hagi aluseks olevaid asjaolusid, osundades, millal ähvardamine aset leidis ja milles ähvardus seisnes. Kostja ähvardus hageja pojale P. Z. kehavigastuste tekitamiseks oli nii tõsine ja reaalne, et hagejal ei jäänud muud valikut, kui nõustuda lepingute allkirjastamisega. Asjaolu, et hageja ei mäletanud konkreetset kuupäeva, millal kostja teda külastas, vaid üksnes ajaperioodi, ei tee hageja seletust ebausaldusväärseks. Kui ema ähvardatakse teatud toimingu tegemata jätmisel tema lapse elu ja tervise kahjustamisega, on ta sundseisus, sest reeglina ei soovi ükski lapsevanem, et tema lapsega juhtuks midagi sellist, millega kostja hagejat ähvardas. Seega mõjutas ähvardus hageja vaba otsustusõigust.
26.Ähvarduse toimumist soovis hageja kinnitada tunnistajate (Leedu advokaat V. P. , vandeadvokaat A. L. , hageja poja P. Z. ja L. S.) ütlustega. Kohus jättis hageja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata, seda piisavat põhjendamata. Hageja osundas, et viidatud isikud võivad anda ütlusi laenulepingu sõlmimise ja selle alusel väidetavalt sularaha üleandmise kohta. Tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmisega võttis kohus hagejalt võimaluse tõendada hagi asjaolusid. Hageja esitas hagi, et näidata tegelike asjaolude mittevastavust dokumentaalsetes tõendites kajastatule ja osundas dokumentaalsete tõendite fiktiivsusele. Kohus keeldus muude tõendite uurimisest ja juhindus ainult dokumentaalsetest tõenditest. Võrreldes kostjaga ei olnud hagejale tagatud menetluses võrdne positsioon, mis on vastuolus tsiviilkohtumenetluse keskse põhimõttega.
27.Kostja väitis paljasõnaliselt, et ei ähvardanud hagejat ja tema lähedasi ega sundinud kõnealuseid tehinguid sõlmima. Kohus jättis tähelepanuta, et õigusvastase ähvarduse esinemisel peab ähvarduse ning tehingu tegemise vahelise kausaalseose puudumist
tõendama ähvardaja (kostja). Hagejal ei olnud antud juhul kohustust täiendavalt tõendada põhjusliku seose olemasolu ähvarduse ja tema tahteavalduse vahel.
28.Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kuivõrd hageja poeg oli laenu käendaja, ei ole usutav, et tema elu ja tervist ähvardati. Ähvarduse hetkel ei olnud nimetatud asjaolu hagejale teada ja seda ei avaldatud ka hiljem. Hageja sai sellest teada alles kohtuotsusest. Seetõttu võttis ta kostja sõnu äärmiselt tõsiselt ja tal polnud põhjust kahelda ähvarduse elluviimises juhul, kui ta kostja juhiste kohaselt ei käitu. Ka 15.07.2011 tagatisleping sõlmiti ähvarduse mõjul. Kohus märkis otsuses põhjendamatult, justkui hageja soostus nimetatud lepingut sõlmima.
29.Hageja esitas lepingu tühistamise avalduse kooskõlas TsÜS § 99 lg 1 p-ga 1. Kohus ei põhjendanud, miks ta leidis, et hageja hirm kostja ees ja väidetavad ähvardused lõppesid 2011.a juulis, kuid ei lakanud pärast seda, kui hageja soovis kujunenud raskes situatsioonis saada õigusabi, et oma rikutud õigusi kaitsta. Kostja viitas, et hageja esitas hagi tema vastu alles pärast seda, kui ta nõudis hagejalt laenu tagastamist, mitte koheselt ähvardamise järgselt. Hageja ei esitanud hagi varem, kuna ta ei saanud laenulepingu alusel kostjalt mingeid rahasummasid ja tema poolt oli mõistlik eeldada, et tal ei ole kostja ees mistahes rahalisi kohustusi ja kostja kasuks seatud hüpoteegi puhul on tegemist nn tühja hüpoteegiga. Kinnistute müügilepingu ja hüpoteegi kustutamise kokkulepete sõlmimisel sai hagejale teatavaks, et kostjal on väidetavalt tema vastu laenulepingust tulenev nõue, misjärel esitas hageja koheselt hagiavalduse kohtule, et tuvastada nõude aluseks oleva laenulepingu tühisus või selle rahatus, so kohustuste puudumine kostja ees.
30.Kohus ei selgitanud, miks on hageja väited laenulepingu rahatuse ja sellest tulenevalt lepingulise kohustuse puudumise kohta paljasõnalised. Kohus ei põhjendanud, miks ta eelistas kostja esitatud tõendeid. Hageja osundas kogu menetluse vältel asjaolule, et raha üleandmise - vastuvõtmise aktid ei kajasta raha üleandmist ja ei ole ehtsad. Hageja esitas dokumentaalse tõendi, et oli vähemalt ühel dokumendis nimetatud kuupäeval väljaspool Eestit. Kostja möönis, et tõepoolest ei kajasta dokument, milles fikseeriti kindlal kuupäeval sularaha üleandmine ja vastuvõtmine, tegelikku olukorda ja raha ei pruugitud sellel kuupäeval üle anda. Sellest tulenevalt kostja möönis viidatud aktide ebaehtsust ja hageja täitis TsMS § 277 lg 1 kohaldamise eelduseks oleva kohustuse – põhistas nende dokumentide võltsituse. TsMS § 277 lg 4 kohaselt võib kohus sellise dokumendi jätta arvestamata. Antud juhul arvestas kohus viidatud dokumente otsuse tegemisel, vaatamata sellele, et hageja põhistas nende dokumentide ebaehtsust ja ka kostja möönis dokumentide ebaehtsust. Seega, kui viidatud sularaha üleandmise vastuvõtmise akte ei koostatud ega allkirjastatud sularaha üleandmise - vastuvõtmise ajal, ei tõenda need konkreetsel kuupäeval raha üleandmise faktile osundavad dokumendid ka sularaha üleandmist ja laenuandja (kostja) peaks tõendama muude tõenditega laenuraha üleandmist hagejale, mida kostja ei teinud. Hageja selgitas, et kirjalikud kinnitused raha kättesaamise kohta, millega kostja oma väiteid soovis tõendada, ei antud selleks, et kinnitada raha tegelikku kättesaamist, vaid olid tingitud ähvardusest. Mingeid rahasummasid hageja kostjalt tegelikkuses ei saanud.
31.Maakohtu istungi protokollis toodud kostja ütlused on ebaselged. Esmalt märkis kostja, et ta ei mäleta täpselt, millal aktid tehti, samas kinnitas, et aktid tehti paar päeva hiljem, kui raha üle anti, soovimata anda selgitust konkreetsete kuupäevade osas. Hagejat hämmastab, et kostja ei mäleta nii märkimisväärsete summade üleandmise aega ja kinnitab, et andis sellises suuruses rahasummad üle ilma mistahes vastuvõtukviitungit vastu saamata. Kostja selgitused tihedate perekondlike sidemete kohta hageja või tema tütrega on paljasõnalised ja ebausaldusväärsed. Hageja ei eita, et kostja ja tema poja vahel olid varasemalt sõbrasuhted, kuid see ei teinud kostjat lähedaseks hagejale, sh
sellisel määral, et hageja oleks võinud küsida ja kostja ilma mistahes dokumente vormistamata üle anda sadu tuhandeid eurosid. Selline olukord ei ole eluliselt usutav. Kohus ei analüüsinud asjaolusid, miks oli kostjal vaja hagejale raha anda.
32.VÕS §-s 396 sätestatud laenusaaja kohustus maksta tagasi rahasumma saab tekkida üksnes siis, kui laenuandja on vastava rahasumma laenusaajale üle (k)andnud ehk laenu tagasimaksmise kohustuse tekkimise eelduseks on muu hulgas (lisaks laenulepingu kehtivusele) laenu väljamaksmise kohustuse täitmine laenuandja poolt. Kostja kui laenuandja nõue (ja sellele korrespondeeriv laenusaaja kohustus) ei ole antud juhul reaalselt tekkinud, sest kostja ei ole laenusummat hagejale tegelikkuses üle andnud.
33.Laenulepingu rahatuse tõendamiseks esitas hageja kohtule oma pangakonto väljavõtted kõnealuse perioodi kohta ja väljavõtte kinnistusraamatust temale kuuluva kinnisvara kohta, samuti väljavõtte elektroonilisest äriregistrist, mis kinnitavad, et tema vara suuruses ei toimunud kõnealusel perioodil märkimisväärseid muutusi (vara suurenemist). Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt ei omandanud hageja pärast laenulepingu sõlmimist kinnisvara ega võtnud nende tagatisel täiendavat laenu. Pangakonto väljavõtetest nähtub, et hageja sissetulekud ei suurenenud kõnealusel perioodil, konto saldo langes aeg-ajalt isegi miinusesse. Konto väljavõtete põhjal on hageja võlgnevused finantseerimisasutustele tunduvalt väiksemad kui väidetavalt talle antud krediidisumma. Hageja ei vajanud võimalikku krediiti oma võlgnevuste kustutamiseks, liiati nii suures summas. Kohus ei hinnanud eeltoodud asjaolusid.
34.Asjaolu, et hageja ei saanud kostjalt vaidlusaluse laenulepingu alusel raha, olid tunnistajatena valmis kinnitama Leedu advokaat V. P. , kes suhtles hageja, P. Z. ja kostjaga enne ning pärast kõnealuste lepingute sõlmimist; vandeadvokaat A. L. , kes kohtus hageja ja P. Z. vahetult pärast lepingute sõlmimist ning P. Z. , kes oli vaidlusaluste tehingute sõlmimise juures. Kohus ei pidanud vajalikuks ka nimetatud asjaolude osas viidatud isikute ütlusi saada.
35.Kohus tõlgendas vääralt 06.12.2011 kinnistute müügilepingu ja hüpoteegiga koormamise lepingu p 2.4, leides, et hageja kinnitas kohustuse olemasolu kostja ees. Tegelikkuses nõustus hageja tasuma kostja/hüpoteegipidaja nõude, juhul kui selline nõue eksisteerib. Kostja esitas nõude, kuid ei tõendanud selle olemasolu. Hageja ei pidanud täitma olematut nõuet. Hageja ei olnud kohustatud kostjat kinnistute müügist teavitama ega vajanud kinnistute võõrandamiseks kostja nõusolekut. Kostja ei tõendanud, millise sisuga kokkulepet advokaat V. P. soovis temaga sõlmida ja tõlgendas V. P. toimunud suhtlust meelevaldselt hageja poolt kostja nõude tunnustamisena. Vastus apellatsioonkaebusele
36.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
37.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.
38.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
39.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ja ei rikkunud menetlusnorme. Kohus hindas tõendeid õigesti ja tegi nende alusel õigeid järeldusi. Apellatsioonkaebuses kordab hageja suures osas maakohtu menetluses esitatud väiteid, millistele on maakohtu otsuses juba vastatud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
40.Maakohus leidis õigesti, et hageja väited kostjapoolse ähvarduse kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja ei toonud maakohus esile väidetava ähvarduse konkreetset sisu, aega ega asjaolusid ega esitanud selle kohta ühtegi tõendit. Tunnistajate ütlustega hageja ähvarduse toimumist tõendada ei soovinud. Tunnistajate ülekuulamise taotlusi põhjendas hageja sellega, et V. P. , A. L. ja P.Z. võivad anda ütlusi selle kohta, et hageja ei ole kostjalt laenulepingu alusel raha saanud ja tunnistaja L.S. ütlusi laenulepingu vormistamise ja selle alusel väidetavalt sularaha üleandmise kohta (I kd lk 3, II kd lk 46). TsMS § 236 lg 3 kohaselt peab menetlusosaline tõendi esitamisel või tõendi kogumise taotlemisel põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendi esitada või tõendite kogumist taotleb. Hageja taotlused on üldsõnalised ja nendes ei ole välja toodud ühtegi konkreetset asjaolu, mida hageja tunnistajate ütlustega tõendada soovib. Maakohus jättis taotlused tunnistajate ülekuulamiseks põhjendatult rahuldamata. Kohus ei rikkunud sellega menetlusõiguse norme ega kohelnud pooli ebavõrdselt.
41.Iseenesest on õige apellatsioonkaebuse väide, et õigusvastase ähvarduse ning tehingu tegemise vahelise kausaalseose puudumist peab tõendama ähvardaja. Samas jätab hageja tähelepanuta, et esmalt tuleb temal tõendada, et õigusvastane ähvardus üldse toimus. Hageja ei ole ähvarduse toimumist usutavalt põhistanud ega seda millegagi ka tõendanud.
42.Ebausutav ja asja materjaliga vastuolus on apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks hageja saanud alles maakohtu otsusest teada asjaolust, et tema poeg P. Z. on vaidlusaluse laenulepingu käendaja. Kokkulepe käenduse kohta sisaldub laenulepingu p-s 7.1. ja hageja on lepingu iga lehekülje koos P. Z. allkirjastanud. Seega pidi ta olema käendusest teadlik. Maakohus leidis põhjendatult, et olukorras, kus P. Z. käendas laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist, on eluliselt ebausutav laenuandja ähvardamine käendaja elu ja tervise kahjustamisega, kuivõrd lepingujärgsete kohustuste täitmine võib sõltuda just käendajast ning igal mõistlikul laenuandjal on huvi laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise vastu.
43.Maakohus tuvastas õigesti, et hagejal puudus lepingute tühistamiseks TsÜS § 90 lg 1 ja § 96 lg 1 järgi õiguslik alus, kuivõrd tema ähvardamine kostja poolt on tõendamata. Pealegi ei oleks saanud kostja väidetav ähvardamine 2011.a juulis, millele hageja 16.03.2012 lepingu tühistamise avalduses ja ka hagiavalduses tugines, mõjutada 07.03.2011 laenulepingu sõlmimist ja hageja tahte kujunemist, nagu leidis põhjendatult ka maakohus. Maakohus tuvastas õigesti ka selle, et hageja esitas lepingute tühistamise avalduse pärast TsÜS § 99 lg 1 p-s 1 sätestatud tähtaja möödumist. Hageja õigus tehing tühistada lõppes 2012.a jaanuaris ja selline järeldus põhineb hageja enda väidetel.
44.Hageja selgitas kohtuistungil, et tema hirm kostja ees lakkas pärast kohtumisi advokaat V. P. ja advokaat A. L. . Hagiavalduses väidetu kohaselt suhtles ta V. P. nii enne kui ka pärast lepingute sõlmimist, A. L. kohtus ta vahetult pärast lepingute sõlmimist. Eeltoodust järeldub, et hageja väidetav hirm kostja ees ja seega väidetav ähvarduse mõju pidid lõppema vahetult pärast 15.07.2011 lepingu sõlmimist.
45.On tõendatud, et hageja esitas kostjale avalduse laenulepingu ja hüpoteegi seadmise lepingu tühistamiseks ähvarduse põhjendusega 16.03.2012, so alles siis, kui kostja oli esitanud talle laenu tagastamise nõude (I kd lk 8 ja 59). Ebaveenev ja tõenditega
vastuolus on hageja selgitus, et ta ei astunud varem samme tehingute tühistamiseks seetõttu, et eeldas enda rahaliste kohustuste puudumist kostja ees ja seda, et tegemist on nö tühja hüpoteegiga. 15.07.2011 sõlmitud ühishüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu p-des 2.1 ja 2.2 leppisid pooled kokku selles, et hüpoteek suurusega 330 000 eurot tagab kõiki kostja nõudeid, mis tulenevad nende vahel sõlmitud 07.03.2011 laenulepingust. Oma rahalist kohustust kostja ees kinnitas hageja ka 06.12.2011 kinnistute müügilepingu, hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingute p-des 2.4 ja 2.5.
46.Maakohus tõlgendas nimetatud lepingupunkte õigesti. Samuti tuvastas maakohus tõendite alusel õigesti, et pärast 15.07.2011 lepingu sõlmimist pöördus hageja selleaegne esindaja V. P. telefoni teel kostja poole selleks, et sõlmida lepingu p-s 2.5. nimetatud kokkulepe. 15.01.2012 e-kirjas informeeris ta kostjat tehingu orienteeruvast ajast. Nimetatud pöördumine on kooskõlas 06.12.2011 lepingus toodud kinnitustega. Seega saab nii lepingust kui ka hageja käitumisest tervikuna järeldada tema selget teadmist lepingujärgsetest kohustusest, mille täitmiseks ta avaldas veel 2012.a jaanuaris valmisolekut. Hageja enda sõnade kohaselt oli selle lepingu sõlmimise ajaks lõppenud nii kostja väidetavad ähvardused kui ka nende hilisem mõju. Pealegi ei ole usutav, et hageja ei teadnud ega saanud aru sellest, milliseid kinnitusi ta lepingutes andis ja milliseid kohustusi tunnistas.
47.Maakohus leidis otsuses õigesti, et hageja väited laenulepingu rahatuse kohta on paljasõnalised ja vastuolus tõenditega. Hageja kohustused kostja ees tulenevad 07.03.2011 laenulepingust, kuigi selle lepingu alusel hagejale raha üle ei antud. Kostja andis hagejale enne kirjaliku laenulepingu vormistamist 2010.a märtsis sularahas üle 100 000 eurot ja 2010.a detsembris 100 000 eurot ning pärast laenulepingu vormistamist 2011.a aprillis veel 130 000 eurot, mida tõendavad hageja poolt allkirjastatud laenusumma üleandmise aktid. Need aktid oleks ka ilma 07.03.2011 laenulepingu sõlmimiseta deklaratiivsed võlatunnistused, mille alusel saaks kostja oma nõude maksma panna.
48.Usutavad on kostja selgitused, et laenuleping vormistati kirjalikult tema nõudmisel, kuna hageja soovis saada täiendavalt laenu ja kostja ei pidanud uue laenusumma väljastamist ilma kirjaliku lepinguta enam võimalikuks. Laenulepingus võeti arvesse nii varem antud laenusummad kui ka täiendav summa, mida hageja soovis saada, lisaks leppisid pooled kokku laenu tagastamise tähtajas, intressis ja viivises. Ka selgitas kostja, et ühel juhul (15.12.2010 akt) erineb aktil märgitud kuupäev mõne päeva võrra raha tegeliku üleandmise kuupäevast. Maakohus leidis õigesti, et eelmärgitud asjaolu ei muuda laenulepingut rahatuks. Samuti ei tähenda see seda, et leping ja raha üleandmise aktid ei ole ehtsad, nagu hageja apellatsioonkaebuses leiab. Kostja selgitused lepingute sõlmimise ja raha üleandmise asjaolude kohta ei ole olnud ebaselged ega vastuolulised.
49.TsMS § 277 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. TsMS § 235 järgi on väite põhistamine kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Hageja ei ole oma väiteid dokumentide võltsituse kohta põhistanud ja kohtul ei olnud alust jätta laenulepingut ja raha kättesaamist kinnitavaid akte TsMS § 277 lg 4 alusel tõendite hulgast välja. Kohus hindas eelnimetatud tõendeid koosmõjus teiste asjas esitatud tõenditega õigesti.
50.Kostja ei pidanud tõendama seda, milleks hageja laenatud raha kasutas. Asjaolud, et hageja ei kandnud raha oma pangakontole, ei ostnud kinnisvara ega kustutanud sellega pangalaene, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Kostja on veenvalt tõendanud, et tal olid rahalised vahendid hagejale laenu andmiseks.
51.Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.
52.Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel õigesti hageja kanda, kuna otsus tehti tema kahjuks. Kuna ringkonnakohus jätab vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kannab TsMS § 171 lg 1 järgi ka apellatsioonimenetluse kulud hageja.
53.TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Protokolli parandamise taotluse lahendamine 11.11.2013 esitas I. Z. taotluse kohtuistungi protokolli parandamiseks, paludes lisada protokolli tema esindaja täiendava selgituse. Ringkonnakohus, tutvunud protokolli parandamise taotlusega, leiab, et protokoll kajastab kohasel määral istungil toimunut ning vastab seaduse nõuetele. Ka hageja ei tugine taotluses sellele, et protokollis oleks midagi ebaõigesti kajastatud. Protokolli täiendamiseks hageja soovitud viisil puudub alus. Seetõttu tuleb protokolli parandamise taotlus jätta rahuldamata. Protokolli parandamise taotlus lisatakse protokolli juurde.
Tiit Kollom
Ele Liiv
Ande Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.