Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Ivar Asi, Vello Loidi, Aivar Reiljani, Janar Reiljani, Meelis Sprenki, Peep Kikkase, Madis Laane, Elmine Sermati ja Eevi Venski hagid OÜ KETAL VÕRU vastu aktsiate väljamõistmiseks ja Eesti väärtpaberite keskregistri kande muutmiseks vajaliku nõusoleku andmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 5. märtsi 2012. a otsused tsiviilasjades nr 2-07-40386 ja nr 2-07-40410
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ivar Asi, Vello Loidi, Aivar Reiljani, Janar Reiljani ja Meelis Sprenki ühine kassatsioonkaebus Peep Kikkase, Madis Laane, Elmine Sermati ja Eevi Venski ühine kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Ivar Asi kassatsioonkaebuse hind 223 eurot 69 senti, Vello Loidi kaebuse hind 3579 eurot 5 senti, Aivar Reiljani kaebuse hind 1118 eurot 45 senti, Janar Reiljani kaebuse hind 447 eurot 38 senti, Meelis Sprenki kaebuse hind 671 eurot 7 senti, Peep Kikkase kaebuse hind 894 eurot 76 senti, Madis Laane kaebuse hind 1565 eurot 84 senti, Elmine Sermati kaebuse hind 894 eurot 76 senti ja Eevi Venski kaebuse hind 223 eurot 69 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hagejad Ivar Asi (isikukood xxxxxxxxxxx), Vello Loid (isikukood xxxxxxxxxxx), Aivar Reiljan (isikukood xxxxxxxxxxx), Janar Reiljan (isikukood xxxxxxxxxxx), Meelis Sprenk (isikukood xxxxxxxxxxx), Peep Kikkas (isikukood xxxxxxxxxxx), Madis Laane (isikukood xxxxxxxxxxx), Elmine Sermat (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Eevi Venski (isikukood xxxxxxxxxxx), nende ühised esindajad vandeadvokaadid Anto Kasak ja Paul Varul Kostja OÜ KETAL VÕRU (registrikood 10769150), esindajad vandeadvokaadid Siiri Malmberg ja Vahur Kivistik
Asja läbivaatamise kuupäev
5. november 2012. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Liita tsiviilasjad nr 3-2-1-142-12 (2-07-40386) ja 3-2-1-144-12 (2-07-40410) ning jätta asja numbriks 3-2-1-142-12 (2-07-40386).
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 5. märtsi 2012. a otsused tsiviilasjades nr 2-07-40386 ja 207-40410 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
4.aprillil 2012 Ivar Asi, Vello Loidi, Aivar Reiljani, Janar Reiljani ja Meelis Sprenki eest tasutud kassatsioonikautsjon 60 eurot 40 senti ning Peep Kikkase, Madis Laane, Elmine Sermati ja Eevi Venski eest tasutud kassatsioonikautsjon 60 eurot 40 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ivar Asi (hageja I), Vello Loid (hageja II), Aivar Reiljan (hageja III), Janar Reiljan (hageja IV), Meelis Sprenk (hageja V), Peep Kikkas (hageja VI), Madis Laane (hageja VII), Elmine Sermat (hageja VIII) ja Eevi Venski (hageja IX) esitasid Tartu Maakohtule 27. septembril 2007 hagid OÜ KETAL VÕRU (kostja) vastu. Iga hageja palus mõista enda kasuks kostjalt välja Aktsiaseltsi Kagu-Eesti Turvas (KET) 3500-kroonise nimiväärtusega aktsiaid ning kohustada Eesti väärtpaberite keskregistrit (EVK) kandma kostja nimel olevad aktsiad üle nende nimele. Hagejad I ja IX palusid seda ühe, hageja II kuueteistkümne, hageja III viie, hageja IV kahe, hageja V kolme, hagejad VI ja VIII nelja ning hageja VII seitsme aktsia osas. Tartu Maakohus peatas 6. veebruari 2008. a määrustega hagejate VI-IX taotlusel ja kostja nõusolekul nende hagide menetluse ning 5. märtsi 2008. a määrustega kostja taotlusel ja hagejate I-V nõusolekul ka nende hagide menetluse kuni menetluse lõppemiseni Tartu Maakohtus registriasjas nr Ä 20881, kus lahendatakse kostja osakapitali suurendamise avaldus. 30. septembri 2010. a ja 17. jaanuari 2011. a määrustega uuendas maakohus hagejate taotlusel menetlused, kuna registriasja menetlus oli liigselt veninud.
30.septembri 2010. a määrustega liitis maakohus hagejate I-V hagid ühte menetlusse (tsiviilasi nr 207-40386) ning 3. märtsi 2011. a määrusega hagejate VI-IX hagid teise menetlusse (tsiviilasi nr 2-0740410). Hagejad I-V loobusid 8. aprilli 2011. a kohtuistungil nõuetest kohustada EVK-d kandma kostja nimel olevad hagejate aktsiad nende nimele ja maakohus lõpetas nende nõuete osas 18. aprilli 2011. a määrusega menetluse. Hagejad VI-IX muutsid menetluse käigus EVK kohustamise nõuet ja palusid kohustada kostjat andma nõusolek, et kanda EVK-s kostja nimel olevad vaidlusalused aktsiad hagejate nimele.
2.Hagiavalduste järgi võttis kostja ainuosanik 20. juunil 2002 vastu otsuse suurendada kostja osakapitali 891 500 kroonini selliselt, et KET-i väikeaktsionärid annaksid oma aktsiad mitterahalise sissemaksena üle kostjale. Otsuse alusel sõlmis kostja iga hagejaga 20. juunil 2002 mitterahalise sissemakse üleandmise lepingud, millega hagejad kohustusid kostjale üle andma neile kuuluvad KET-
i aktsiad (nimiväärtusega 3500 krooni) ning kostja kohustus andma hagejatele vastavalt saadud aktsiate arvule ja nimiväärtusele oma osa. Hagejad on aktsiad kostjale üle andnud, kuid kostja ei ole hagejatele osi mõistliku aja jooksul väljastanud. Seetõttu esitasid hagejad 16. septembril 2007 kostjale lepingust taganemise avaldused. Kostja ei ole hagejatele aktsiaid tagastanud, mistõttu nõuavad hagejad aktsiate väljaandmist. Hagejatel oli õigus lepingust taganeda ka seetõttu, et lepingute sõlmimise aluseks olnud asjaolud on muutunud. Taganemine on võimalik ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 117 lg 1 alusel, sest on ilmne, et kostja rikub lepingut. 22. augusti 2007. a otsuse vastuvõtmisega tunnustas kostja 20. juuni 2002. a otsuse täitmise võimatust. Taganemisavaldused esitati tähtaegselt. Aktsiad tuleb hagejatele tagastada ka seetõttu, et hagejatega sõlmitud lepinguid ei ole võimalik kohaselt täita, sest kostja osakapitali ei saa 20. juuni 2002. a otsuse alusel enam suurendada. KET-i väikeaktsionär Sulev Kurm, kelle sissemakse arvel tuli kostja osakapitali otsuse järgi suurendada, jättis aktsiad kostjale üle andmata ega ole sissemakset teinud. Kostja ei saanud osanike 22. augusti 2007. a otsusega muuta hagejate aktsiate üleandmise tingimusi, mistõttu ei saa lepingute täitmine toimuda ka selle otsuse alusel. Kostja osakapitali ei ole selle otsuse alusel võimalik suurendada ka seetõttu, et osakapitali soovitakse suurendada mh Lea Simmuli KET-i aktsiate arvel, kuid L. Simmul ei ole oma aktsiaid kostjale üle andnud. Hagejad ei ole põhjustanud osakapitali suurendamise registrisse kandmata jätmist. Kostja esitas osakapitali suurendamise avalduse 2002. a-l, kuid kohtumenetlus omandi tunnustamiseks algas 2003. a-l kostja enda algatusel. Ka teised KET-i aktsiate omandiõigust puudutavad vaidlused on algatanud kolmandad isikud. Hagejad ei täitnud aktsiaid üle andes mittetäielikku kohustust. Hagejad on ilma nii KET-i aktsiatest kui ka selle eest lubatud osalusest. Hagejatel on õigus aktsiad tagasi saada ka alusetu rikastumise sätete alusel. Hagejate I-V väitel on osade märkimine ebaõnnestunud ja aktsiad tuleb tagastada.
3.Kostja vaidles hagejate nõuetele vastu ja palus jätta need rahuldamata. Kostja väitel ei olnud hagejatel alust kostjaga sõlmitud lepingutest taganeda. Kostja ei ole rikkunud mitterahalise sissemakse üleandmise lepingut, millest tulenes üksnes kohustus vara vastu võtta. Märkimislepingust ei ole hagejad taganenud. Hagejad said lepinguid sõlmides mitterahalise sissemakse tegemise järel kostja osanikeks. Kostja on äriregistri pidajale esitanud osakapitali suurendamise avalduse. Osakapitali suurenemine ei ole äriregistrisse kantud, kuna hagejad Vaidlustasid mitterahalise sissemakse tehingud. Olukorras, kus hagejad Ise põhjustasid selle, et nad ei saa osaniku õigusi teostada, ei ole lepingust taganemine õigustatud. Osakapitali suurendamist osas, milles sissemaksed on tehtud, ei välista asjaolu, et mõni vähemusaktsionär jättis osakapitali suurendamiseks mitterahalise sissemakse tegemata. Kostja osanik muutis 20. juuni 2002. a osakapitali suurendamise otsust 22. augustil 2007. Selline otsus on lubatav ja sellega ei muudetud oluliselt märkimistingimusi hagejate jaoks ja hagejate häälte osakaal muutus nende kasuks. Kuigi hagejatele pidi lepingu rikkumine saama teatavaks 2003. a-l, esitasid nad lepingutest taganemise avaldused alles 2007. a-l, mistõttu on taganemine VÕS § 118 lg 1 p 1 alusel õigustamata.
Hagejaid ei saa lugeda lepingust taganenuks ka VÕS § 117 alusel, kuna hagejad ei ole kostjale oma taganemise kavatsusest ette teatanud, samuti ei ole tulevane lepingurikkumine ilmne. Aktsiate tagastusnõue oleks välistatud ka siis, kui lugeda hagejad märkimislepingutest taganenuks. Kuna hagejad on mitterahalisi sissemakseid tehes täitnud mittetäieliku kohustuse, ei ole neil VÕS § 4 lg-st 3 tulenevalt õigust kohustuse täitmisena üleantut tagasi nõuda. Kostja ei pea aktsiaid tagastama ka alusetu rikastumise sätete alusel.
4.Tartu Maakohus jättis 4. mai 2011. a otsusega tsiviilasjas nr 2-07-40410 hagejate VI-IX nõuded rahuldamata ja 3. oktoobri 2011. a otsusega tsiviilasjas nr 2-07-40386 ka hagejate I-V nõuded rahuldamata ning kostja menetluskulud võrdsetes osades vastava menetluse hagejate kanda ja hagejate menetluskulud nende endi kanda.
5.Maakohtu 4. mai 2011. a otsuse põhjenduste kohaselt kuuluvad vaidlusalused KET-i aktsiad kostjale. Kuna hagejad VI-IX ei andnud vande all ütlusi, jäi poolte ühine tegelik tahe välja selgitamata ning kostjale mitterahalise sissemakse üleandmise lepingu ja kostja osaniku 20. juuni 2002. a otsuse tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS § 29 lg-s 4 sätestatust. Lepingupoolega sarnane mõistlik isik saab kostja 20. juuni 2002. a osakapitali suurendamise otsust mõista kui pakkumust. Pakkumuse saanud hagejad VI-IX on nõustunud kostja esitatud tingimustega ja sõlminud samal päeval kostjale mitterahalise sissemakse üleandmise lepingud. Hagejaid VI-IX ei sunnitud sõlmima lepinguid kostja esitatud tingimustel. Ekslik on hagejate VI-IX väide, et nende arusaama kohaselt tuligi kostjal osakapitali suurendada just 20. juuni 2002. a otsuses näidatud ulatuses. Märkimisleping on mittetäielik kohustus, kus hagejad VI-IX on kostjale mitterahalise sissemaksena üle andnud KET-i aktsiad ja omandavad osaniku õigused alates osakapitali suurendamise kande tegemisest äriregistrisse. Kohus ei nõustunud kostjaga, et hagejad VI-IX on kostja osanikud, kuid neil ei ole õigust osaniku õigusi teostada. Kostja on täitnud kohustuse ja esitanud registriosakonnale tähtaegselt osakapitali suurendamise avaldused. Seda ei muuda olematuks kandeavalduste menetluste peatamine. Kui kostja osakapitali suurendamine kantakse registrisse ja kostjale on tekitatud kahju registrile valeandmete esitamise tõttu, vastutavad selle eest kostja juhatuse liikmed. Kostja ei ole märkimislepingut oluliselt rikkunud ning hagejatel VI-IX ei ole õigust VÕS § 116 alusel lepingust taganeda. Hagejad VI-IX ei ole tõendanud, et kui kostja 20. juuni 2002. a otsuses märgitud kõik isikud pakkumusega ei nõustu, saaksid kahjustatud neile tulevikus tekkivad osaniku õigused osaühingus. Hagejad VI-IX ei või lepingust taganeda ka VÕS § 117 alusel. Nad ei ole kostjale taganemise kavatsusest teatanud. Kostja ei ole 2. oktoobri 2007. a otsust vastu võttes tunnistanud, et 20. juuni 2002. a lepinguid ei ole võimalik täita. Kostjal on õigus muuta registrile esitatud kandeavaldust kuni kandeavalduse kohta määruse tegemiseni. Kostja 2. oktoobri 2007. a otsus ei ole muutnud poolte vahel sõlmitud märkimislepinguid. Hagejad VI-IX ei ole tõendanud ega esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et märkimislepingust tulenev ja neile saadaolev oleks nende jaoks oluliselt muutunud. Seega ei ole tuvastatud ka aluseid VÕS § 97 kohaldamiseks. Pooled sõlmisid märkimislepingu, seega on kostjal tekkinud kohustus osakapitali suurendada ning see kohustus ei ole
ära langenud. Seetõttu ei saa aktsiaid tagasi nõuda alusetu rikastumisena VÕS § 1028 alusel. Pooled ei ole lähtunud hea usu põhimõttest, mis on kaasa toonud osakapitali suurendamise kande menetluse venimise. Kuna kanne EVK-s on märkimislepingu järgi õige, jääb rahuldamata ka nõue kohustada kostjat andma nõusolek kanda EVK-s kostja nimel olevad aktsiad hagejate VI-IX nimele.
6.Maakohtu 3. oktoobri 2011. a otsuse põhjenduste järgi olid pooled sõlminud märkimislepingud, millest tulenevad kohustused ei ole mittetäielikud. Seadus ei keela osaühingu ainuosanikul oma otsust muuta. Ei ole alust kohaldada analoogia korras äriseadustiku (ÄS) § 347. Seda, kas osakapital on suurendatud, kontrollib äriregister registrimenetluses. Seetõttu tuleb jätta tähelepanuta hagejate I-V väited, et äriregistri menetluses on avaldus, mis sisaldab ebaõigeid andmeid, ja täitmata on otsuse kehtivuseks vajalikud formaalsed tingimused. Seadusest ega märkimislepingutest ei tulene, et kostja peab hagejatele I-V üle andma kostja osa, seetõttu ei tule käsitleda hagejate I-V väiteid selle kohta, et kostja ei andnud hagejatele I-V osasid mõistliku aja jooksul üle. Hagejad I-V ei ole tõendanud, et kostja väidetava kohustuse rikkumise tõttu jäävad nad olulisel määral ilma sellest, mida nad õigustatult lepingust lootsid, ning et nad ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja et hagejatega I-V sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud. Kostja ainuosaniku 22. augusti 2007. a otsusega ei muudetud hagejatele I-V emiteeritavate osade nimiväärtust, vaid osakapitali suurendamise ulatust. Selle otsusega muutus hagejate I-V osade osakaal osakapitalis neile soodsamaks või jäi samaks. Kostja ei ole hagejatele I-V teatanud, et ta ei kavatse lepinguid täita, ning hagejad I-V ei ole ka oma taganemise kavatsusest kostjale teatanud. Seega ei olnud hagejatel I-V alust lepingutest taganeda ning tähtsust ei ole asjaolul, kas lepingust taganeti mõistliku aja jooksul VÕS § 118 lg 1 p 1 järgi. Kostja on esitanud äriregistrile avaldused juba 2. ja 3. oktoobril 2002. Hagejate I-V väited avalduse rahuldamata jätmise kohta on paljasõnalised. Kuna osakapitali suurendamist ei ole registrisse kantud, ei ole hagejad I-V saanud ÄS § 196 lg 4 järgi osaniku õigusi teostada ebamõistlikult pika aja jooksul. Samas on viivitus kandeavalduse lahendamisel esmajoones tingitud kostjast sõltumatutest arvukatest kohtuvaidlustest ja hagejate I-V endi käitumisest. Hagejatel I-V ei olnud alust märkimislepingutest taganeda ja seetõttu ei ole ka kostjal kohustust üleantud aktsiaid tagastada. Kostja kohustus suurendada osakapitali hagejate I-V mitterahaliste sissemaksete arvel ei ole ära langenud, mistõttu ei ole alust tagastada aktsiaid ka alusetu rikastumise sätete alusel.
7.Hagejad esitasid nende hagide kohta tehtud maakohtu otsuste peale ühised apellatsioonkaebused, milles palusid maakohtu otsused tühistada ja teha uue otsuse, millega hagid rahuldada, või saata asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Hagejad I-V palusid lisaks liita mõlemad tsiviilasjad ühte menetlusse. Kostja palus jätta tsiviilasjad liitmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu lahendid ja põhjendused
8.Tartu Ringkonnakohus jättis 5. märtsi 2012. a otsusega mõlemas tsiviilasjas apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuste resolutsioonid muutmata, kuid muutis mõlema maakohtu otsuse
põhjendusi. Kostja apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus kummaski asjas solidaarselt apellatsioonkaebuse esitanud hagejate kanda. Mõlemas ringkonnakohtu otsuses sisalduvate identsete põhjenduste kohaselt ei ole asjakohane maakohtu käsitlus, et kohtul ei õnnestunud ühe lepingupoole tahet välja selgitada, kuna hagejad keeldusid vande all ütlusi andmast ja seetõttu oli maakohus sunnitud tõlgendama lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi. Pooled vaidlevad faktilistele asjaoludele hinnangu andmise, mitte poolte tahte üle. Poolte tahe on selge ja hagejad sõlmisid lepingu eesmärgiga saada pärast osakapitali suurendamist kostja osanikuks. Tegemist ei ole mittetäieliku kohustusega. Hagejatest ei ole saanud kostja osanikke, kuna osakapitali ei ole suurendatud. Küsitav on, kas hagejate õigus nõuda lepingu täitmist on muutunud sissenõutavaks, kuna see eeldab osakapitali suurendamist, milleks saab vaid kostja samme astuda. Sõlmitud lepingud ei takista kostjat oma varasemat osakapitali suurendamise otsust muutmast. See ei vabastanud kostjat aga kohustusest teha kõik endast olenev, et osakapitali suurendada ja osad välja anda. Kostjaga sõlmitud lepingutega võtsid hagejad endale kohustuse teha nn panused, et osaleda kostja osakapitali suurendamise kaudu tulevikus kostja tegevuses. Lepingu alusel tekkisid pooltel mh ka kaasaaitamiskohustused, et saavutataks eesmärk - osakapitali suurendamine. Kui pidada poolte vahel tekkinud õigussuhet märkimislepinguks, sarnaneb see aktsiate märkimise regulatsiooniga, kuid aktsiakapitali sätteid ei saa analoogia korras siiski kohaldada. Kuna poolte sõlmitud leping kehtib, oli hagejatel õigus sellest taganeda. Hagejad esitasid
16.septembril 2007 taganemisavaldused. Lepingu alusel tekkis kostjal kohustus tagada mõistliku aja jooksul osakapitali suurendamine ja anda hagejatele osad. Esitatud asjaoludel oli kostja oluliselt lepingut rikkunud. Olukord, kus mitterahalise sissemakse teinud lepingu pool peab aastaid ootama, et äriühing täidaks oma kohustuse tagada osanikuks saamise võimalus, ei ole põhjendatud. Kuigi osaliselt on osakapital jäänud suurendamata hagejate ja/või kolmandate isikute tõttu, ei vabasta see kostjat oma kohustuse täitmisest. Kostja soorituse tegemata jätmise riski kannab eelkõige kostja ise. Hagejad ei kaota taganemisõigust, kui kostja ei saa omapoolset sooritust teha kolmandatest isikutest sõltuvate asjaolude tõttu. Õige ei ole aga hagejate väide, et on tõendatud, et kostja rikkus kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teisele lepingupoolele lepingu täitmise vastu huvi püsimise eelduseks. Hagejad ei ole esitanud väiteid, et ajafaktor, st see, et lepingu sõlmimisest on möödunud aastaid, oleks nende huvi pärssinud. Õige ei ole ka hagejate väide, et nende huvi, saada sissemakse eest osa, püsimise eelduseks oli see, et eranditult kõik mitterahalise sissemakse tegemise õigust omanud isikud oleksid oma õigust kasutanud. Hagejad ei saanud seada oma huvi püsimise eelduseks kolmandate isikute toiminguid või tehinguid. Tuvastatud asjaolude põhjal ei saa nõustuda ka hagejate väitega, et kuna täpselt selles summas, mis osakapitali suurendamise otsuses märgiti, ei ole võimalik osakapitali suurendada, on lepingu täitmine muutunud võimatuks. Erinevus ei ole oluline. Kui osakapitali suurendataks hoopis teises ulatuses, kui on algses otsuses kirjas, võiks teatud eeldustel hagejad põhjendada sellest tulenevalt oma huvi äralangemist. Arvestades poolte käitumist perioodil 2002-2007, s.o alates lepingu sõlmimisest kuni hagi esitamiseni, ei olnud hagejatel õigust
taganeda lepingust kostjale täitmiseks täiendavat tähtaega andmata. Hagejad on esitanud kostja vastu arvukalt erinevaid hagisid, mille eesmärgiks ei ole olnud mitte täitmise nõue, vaid mitterahalise sissemakse üleandmise lepingust tulenevate kohustuste täitmisest vabanemise tuvastamine. Näiteks on hageja VI esitanud 29. novembril 2011 kostja vastu hagi, paludes tuvastada, et osakapitali suurendamine on võimatu. Kuna hagejad ei ole kostjalt täitmist nõudnud ega selleks tähtaega määranud, ei olnud hagejatel õigust tehingust taganeda. Kuna kostja osakapitali ei ole suurendatud, ei olnud kostja kohustus osade väljaandmise ja vastavate kannete tegemise nõudes taganemisavalduse tegemise ajal sissenõutav. Kui asuda seisukohale, et kostja kohustused, mis tulenesid hagejatega sõlmitud lepingutest, ei ole veel sissenõutavaks muutunud, ei ole hagejate taganemine kehtiv ka VÕS § 117 alusel, kuna hagejad ei teatanud kostjale taganemise kavatsusest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Hagejad esitasid nende kaebuste kohta tehtud ringkonnakohtu otsuste peale ühised kassatsioonkaebused, milles paluvad ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hagejate väitel on ringkonnakohtu otsused vastuolulised ja põhjendamata. Kohus on tuvastanud olulise lepingurikkumise, kuid samas alusetult leidnud, et lepingust taganemiseks tuli anda täiendav tähtaeg. Ringkonnakohus rikkus ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-t 1, kui tegi järeldused, võtmata selget seisukohta, millised olid poolte vahel kokku lepitud lepingutingimused. Kohus on sedastanud, et poolte vahel tekkinud õigussuhe sarnaneb märkimislepingule, kuid samas leidnud, et märkimislepingut puudutavaid sätteid ei tule kohaldada. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei saa hagejatele 20. juuni 2002. a otsuses märgitud osasid väljastada. Seetõttu ei ole kostjal võimalik lepingut täita ja osakapitali suurendamine on võimatu. Lepingu täitmise võimatus on käsitatav olulise lepingurikkumisena nii VÕS § 116 lg 1 kui ka lg 2 p 2 tähenduses. Erinevalt tavalisest osakapitali suurendamise käigust oli praegusel juhul osakapitali suurendamise eesmärgiks kõigi vähemusaktsionäride koondamine ühte ühingusse. Seega on kostja
22.augusti 2007. a osakapitali suurendamise otsust vastu võttes rikkunud 2002. a osakapitali suurendamise otsust ja ühtlasi ka oluliselt lepingut VÕS § 116 lg 1 ja lg 2 p 2 mõttes. Väär on järeldus, et 2007. a otsus ei too kaasa sellist erinevust võrreldes 2002. a otsusega, mis oleks käsitatav olulisena ja võiks tingida hagejate huvi äralangemise. Mis tahes ulatuses või viisil kokkulepitud ingimuste ühepoolne muutmine on oluline lepingu rikkumine. Ringkonnakohus kohaldas vääralt VÕS § 117. Hagejad ei pidanud kostjale taganemise kavatsusest teatama. Taganemine on kehtiv. Taganemisavaldus on esitatud mõistliku aja jooksul arvates lepingurikkumisest teadasaamisest ja hagejad ei pidanud andma kostjale täitmiseks täiendavat tähtaega.
10.Kostja vaidleb kassatsioonkaebustele vastu ja palub jätta need rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebused tuleb rahuldada ja kaevatavad ringkonnakohtu otsused tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Asjad tuleb liita ühte menetlusse ja saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
12.Kolleegium põhjendab esmalt asjade liitmist (I), seejärel analüüsib haginõuete õiguslikku alust ja osakapitali suurendamise õiguslikku olemust ning lahendab kassatsioonkaebused (II), edasi käsitleb muid küsimusi ja annab täiendavad juhised asja uueks lahendamiseks (III). Lõpetuseks käsitleb kolleegium asja hinda ja teeb menetluslikud otsustused (IV). I
13.Kolleegiumi arvates on kohtud kahte sama sisuga asja menetlenud põhjendamatult eraldi menetlustes.
14.Esmalt jääb kolleegiumile arusaamatuks hagejate esindaja käitumine, kelle vahendusel esitasid kõik hagejad samadel asjaoludel Tartu Maakohtule kostja vastu eraldi hagiavaldused, mis olid nii sisult kui ka vormilt identsed. Samavõrd arusaamatuks jääb ka see, miks maakohtus ei liidetud kõiki neid hagisid ühte menetlusse, seda enam, et hagiavaldused esitati kõik ühel päeval, 27. septembril 2007. Asjad liideti alles 30. septembril 2010 ja 3. märtsil 2011 ning ka siis kahte eraldi menetlusse. Põhjendamatu on ka see, et mõlemat asja samal ajal lahendanud ringkonnakohus ei liitnud asju ühte menetlusse.
15.Kolleegiumi hinnangul kulutatakse sisuliselt samasuguste asjade eraldi menetlemisega põhjendamatult nii kohtu kui ka poolte aega ja tekitatakse pooltele tõenäoliselt lisakulutusi. Lisaks tekib asjade liitmata jätmise korral oht lahendada sarnased asjad põhjendamatult erinevalt. Kolleegium märgib, et hagide liitmine on TsMS § 374 järgi kohtu õigus, st liitmise aluseks ei pea olema poole taotlust.
16.Hagejate nõudeid kahes eraldi tsiviilasjas lahendades on tekkinud menetluslik segadus ka ringkonnakohtus. Nii on ringkonnakohus nt tsiviilasjas nr 2-07-40386 tehtud otsuse p-s 7 arutlenud hagejate vande all ütluste andmisest keeldumise üle ja p-s 14 (esimeses, kuna otsuses on p 14 kaks korda) P. Kikkase hagi üle, mis aga ei ole olnud selle menetluse esemeks. Need küsimused olid vaidluse all teises asjas, s.o tsiviilasjas nr 2-07-40410. Eelnevast saab järeldada, et ringkonnakohus on kopeerinud oma otsusesse asjassepuutumatuid lõike teises tsiviilasjas tehtud otsusest.
17.Kuna mõlemas tsiviilasjas esitatud asjaolud ja nõuded ning vaidluse käigus tekkinud õiguslikud küsimused on üldjoontes samad ning ka ringkonnakohtu põhjendused on mõlemas tsiviilasjas identsed, leiab kolleegium, et asjad tuleb TsMS § 374 ja § 680 lg 1 alusel (nende koostoimes) liita ühte menetlusse. Väikesed erinevused asjaoludes ja maakohtu otsuste põhjenduste erinevused ei takista neid asju koos lahendada. II
18.Hagejad palusid, et kohus mõistaks kostjalt nende kasuks välja hagejate poolt kostjale üle antud KET-i aktsiad. Hagi alusena esitatud asjaolude järgi on hagejad tasunud kostjale kostja osaluse eest KET-i aktsiatega mitterahalise sissemakse, kuid ei ole osalust saanud, mistõttu tuleb aktsiad neile tagastada. Haginõuete õigusliku alusena on hagejad näinud eelkõige VÕS § 189 lg 1 esimest lauset, väites, et nad on kostjaga sõlmitud märkimislepingutest taganenud, mistõttu peab kostja aktsiad hagejatele tagastama. Alternatiivselt on hagejad toonud oma nõude õigusliku alusena analoogia alusel välja ÄS § 347 lg-s 2 sätestatud aktsiate tagastamise kohustuse aktsiate märkimise ebaõnnestumise korral ning lisaks ka VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud õigusliku aluseta saadu tagastamise kohustuse.
19.Kostja väitel ei ole hagejatel õigust nõuda aktsiad tagasi, sest nad ei ole märkimislepingust kehtivalt taganenud ja on ise oma käitumisega kostja osakapitali suurendamise blokeerinud. Hagejatel ei ole kostja arvates õigust nõuda üleantud aktsiate tagastamist ka muul alusel.
20.Kolleegiumi arvates leidsid kohtud õigesti, et osaühingu otsus suurendada osakapitali on ettepanek olemasolevatele või potentsiaalsetele tulevastele osanikele teha pakkumus osakapitali suurendamiseks osakapitali suurendamise otsuses ettenähtud tingimustel. Isiku ettepanek osa märkida (st omandada osakapitali suurendamisel osa või suurendada oma osa) on ofert ja osaühingu nõustumine sellega on aktsept, mille tulemusena tekib osaühingu ja märkija vahel märkimisleping (vt ka nt Riigikohtu 10. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-10, p 14).
21.Märkimislepingut ei saa samastada müügilepinguga, sest lepingu esemeks oleva osa väljaandmine ei sõltu üksnes osaühingust. Osakapitali suurendamine jõustub ja uus või täiendav osa tekib alles osakapitali suurendamise kandmisel äriregistrisse (vt ÄS § 196 lg 4). Seega sõltub uue osa tekkimine registripidaja otsusest. Osakapitali suurendamine võib jääda ära ja märgitud osa jääda tekkimata, kui kapitali suurendamise avaldust ei esitata nt õigel ajal (vt ÄS § 196 lg 3) või kui avaldus jäetakse rahuldamata. Osa võib olla võimatu välja anda ka nt ülemärkimise korral, kui osasid soovitakse omandada osakapitali suurendamist ületavas osas. Seega kohustub märkija märkimislepinguga küll tasuma osa eest, kuid osaühing on kohustatud talle osa väljastama üksnes juhul, kui osakapital on suurenenud (vt ka Riigikohtu 22. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-02, p 12). Seega sõltub osa üleandmine edasilükkava tingimuse saabumisest, s.o osakapitali suurendamise äriregistrisse kandmisest. Samas võib osaühingul olla kõrvalkohustus teha kõik, et osakapital saaks suurendatud, mh esitada õigel ajal registripidajale avaldus osakapitali suurendamise äriregistrisse kandmiseks. Eelnevast nähtub, et märkimisleping ei ole täielikult vastastikune leping, kuna ühel poolel on sissenõutav kohustus, teisel aga mitte. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et märkimislepingust tuleneksid mittetäielikud kohustused VÕS § 4 mõttes, nagu on väitnud kostja.
22.Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ainuosanik otsustas 20. juunil 2002 suurendada kostja osakapitali 661 500 krooni võrra (891 500 kroonini) 47 uue osaniku (sh hagejate) kasuks ning et osade eest pidid osanikud tasuma KET-i aktsiatega kuni 25. juunini 2002 (vt nt tsiviilasi nr 2-0740386, I kd (J. Reiljani hagi), tl 75‒76). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kõik hagejad on
sõlminud kostjaga 20. juunil 2002 endale kuulunud KET-i aktsiate kostjale mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingud (vt nt tsiviilasi nr 2-07-40386, I kd (J. Reiljani hagi), tl 7), kuid seda ei ole teinud S. Kurm ja L. Simmul, kes pidid 20. juuni 2002. a otsuse järgi samuti KET-i aktsiatega kostja osakapitali suurendamises osalema. Seega otsuses ettenähtud tingimustel ja ettenähtud ajaks kõiki osasid ei märgitud ja osakapitali ei ole suurendatud.
23.Äriseadustikus ei ole sätestatud eriregulatsiooni juhuks, kui osaühingu osakapitali suurendamise otsuses ettenähtud ajaks jäävad mõned osad märkimata. Küll on selline olukord (n-ö alamärkimine) reguleeritud aktsiaseltsi puhul. ÄS § 347 lg 1 järgi loetakse aktsiate märkimine ebaõnnestunuks, kui aktsiakapitali suurendamise otsuses näidatud tähtaja jooksul ei märgita kõiki uusi aktsiaid. Sellises olukorras lõpevad ÄS § 347 lg 2 järgi märkijate kõik märkimisega seotud õigused ning aktsiakapitali suurendamine jäetakse ära ja juhatus peab märkijate tasutu viivitamatult tagastama. Erandlikult võib ÄS § 347 lg 3 järgi anda üldkoosoleku otsusega juhatusele õiguse pikendada märkimise aega või tühistada aktsiad, mida ei ole märkimisaja jooksul märgitud, kusjuures juhatus võib nimetatud õigusi teostada 15 päeva jooksul pärast märkimisaja lõppu. Kolleegiumi hinnangul ei ole mõistlikku põhjust, miks peaks olema aktsiaseltsi aktsiate märkijatele tagatud märkimise ebaõnnestumise korral tasutu viivitamatu tagastamine, kuid osaühingu osade märkijatele mitte. Osa märkimisest tingitud määramatus ei saa kesta lõputult ja osakapitali suurendamise ebaõnnestumisel tuleks tasutud sissemakse märkijatele samuti tagastada. Seetõttu leiab kolleegium, et osaühingu regulatsioonis on lünk, mida on teistsuguse regulatsiooni puudumisel osaühingu põhikirjas või osade märkimistingimusi ettenägevas osakapitali suurendamise otsuses võimalik täita, kohaldades analoogia alusel ÄS § 347. Kohtud leidsid põhjendamatult, et see ei ole võimalik. Nimetatud regulatsioon tagab poolte huvide tasakaalustatud kaitse. Seda sätet pidanuks kohtud analoogia alusel kohaldama hoolimata asjaolust, et vähemalt hagejad VI-IX maakohtu menetluses sellele normile ise ei tuginenud. Tegemist on õiguse kohaldamisega, mida kohtud pidanuks tuvastatud asjaoludest lähtudes ise tegema.
24.Kolleegium märgib, et aktsiad tuleks tagastada ka seetõttu, et märkimislepingut saab pidada edasilükkava tingimusega lepinguks, kus tingimus saabub osaühingu osakapitali suurendamise äriregistrisse kandmisel (vt otsuse p 21). Osakapitali suurendamise otsuse tegemise ajal, s.o 20. juunil 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 87 lg 1 esimese lause järgi oli sõnaselgelt ette nähtud, et kui edasilükkav tingimus jääb saabumata, loetakse, et tingimuslikku tehingut ei ole tehtud. Seega tuleks olukorras, kus osakapitali suurendamine jääb äriregistrisse kandmata, lugeda märkimislepingu alusel tehtud sissemakse aluseta saaduks ning tagastada sissemakse soorituse teinud isikule.
25.Tuvastatud asjaoludest nähtub, et kõiki osasid 2002. a osakapitali suurendamise otsuses ettenähtud ajaks ei märgitud. Märkimisaega ei ole ka ÄS § 347 lg 3 kohaselt pikendatud.
22.augustil 2007 muutis kostja ainuosanik 20. juuni 2002. a otsust, tühistas osakapitali suurendamise S. Kurmi kasuks (varasema otsuse p 2.43) ja otsustas suurendada kostja osakapitali 644 000 krooni
võrra (874 000 kroonini) 46 uue osaniku (sh hagejate) kasuks (vt nt tsiviilasi nr 2-07-40386, I kd (J. Reiljani hagi), tl 79). Isegi kui seda lugeda ÄS § 347 lg 3 mõttes märkimata jäänud osa tühistamiseks, ei oleks seda tehtud viidatud sättes ettenähtud aja jooksul. Lisaks ei ole tühistatud L. Simmuli samuti märkimata jäänud osa ega vähendatud selle võrra taotletavat osakapitali suurust. Isegi kui 22. augusti 2007. a otsus lugeda uueks osakapitali suurendamise otsuseks, ei olnud kostjal ühepoolselt õigust arvata 2002. a otsuse alusel tehtud ja (alusetult) tagastamata sissemakseid uue otsuse järgi tehtud sissemakseteks. Selleks pidanuks toimuma uus osade märkimine ja osade eest tasumine.
26.Tähtsust ei ole asjaolul, et registripidaja ei ole osakapitali suurendamise kandmist äriregistrisse seni lahendanud. Registripidaja ei saa kanda sisse osakapitali suurendamist, mille tingimused ei ole täidetud, st kui osad on jäänud kogu kapitali suurendamise ulatuses märkimata. Menetluste vastastikuse sõltuvuse korral tuleb esmalt lahendada hagimenetluses lahendatav küsimus, millest sõltub ka registrikande tegemine. Kolleegium märgib lisaks, et tulenevalt ÄS § 5251 lg-st 4 ei saaks osakapitali suurendamist enam kanda äriregistrisse kroonides, vaid see oleks võimalik üksnes eurodes.
27.Eelnevat arvestades ei ole asja lahendamisel tähtsust sellel, kas ja millises ulatuses hagejate potentsiaalne osalus kostjas 2007. a otsuse järgi muutus. Samuti ei ole asja lahendamisel oluline, kas ja millistel asjaoludel on hagejad märkimislepingutest taganenud. Oluline on üksnes see, et kohtute tuvastatud asjaoludel jäi 2002. a otsus täitmata. Seega muutus hagejate nõue mitterahalise sissemakse tagastamiseks juba 2002. a-l seaduse jõul sissenõutavaks.
28.Kolleegium nõustub hagejatega, et ringkonnakohus ei ole pooltevahelist suhet käsitledes võtnud selget seisukohta, kas nende vahel on märkimisleping ning millised õigused ja kohustused sellest tulenevad. Samuti ei ole ringkonnakohtu otsustest üheselt mõistetav, millisest lepingust taganemist kohus silmas pidas (vt ringkonnakohtu otsuste p-d 12-13), kuigi menetluses on vaieldud selle üle, kas hagejad taganesid märkimislepingust või mitterahalise sissemakse üleandmise lepingust. Kolleegium märgib, et taganeda saab üksnes võlaõiguslikest märkimislepingutest, mitte aga aktsiate mitterahalise sissemaksena kostjale üleandmise asjaõiguslepingutest, mis ei loo kohustusi (vt ka nt Riigikohtu
1.detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05, p 19). Esitatud asjaoludest järeldub, et hagejate tahe oli taganeda mitterahalise sissemakse üleandmise aluseks olevast (vormivabast) võlaõiguslikust kausaallepingust, s.o märkimislepingust. Tahte väär kajastamine taganemise dokumendis (vt nt tsiviilasi nr 2-07-40386, I kd (J. Reiljani hagi), tl 8) ei ole seejuures määrav. Taganemine on vormivaba ja selle avalduse said hagejad teha mh täiendavalt menetluses, kui kostja sai need avaldused kätte.
29.Kolleegium nõustub hagejatega ka selles, et ringkonnakohtu otsuse põhjendused taganemise lubamatuse kohta on vähemalt raskesti mõistetavad, kui mitte vastuolulised ja arusaamatud. Nimelt on ringkonnakohus otsuste p-s 13 leidnud, et kostja on märkimislepinguid oluliselt rikkunud, kuid otsuste p-s 14 (teises p-s 14) leidnud, et osade väljaandmise nõue kostja vastu ei olnudki veel
sissenõutav, mis juhul ei saanuks ta seda juba rikkuda. Tuvastatud asjaoludel jääb arusaamatuks ka ringkonnakohtu põhjendus, et hagejad pidanuks määrama kostjale lepingu täitmiseks veel täiendava tähtaja (vt ringkonnakohtu otsuste esimene p 14), kuigi jääb selgusetuks, mida kostja saanuks selle kestel veel teha. Sama arusaamatu on ringkonnakohtu käsitus, et hagejad pidanuks oma taganemise kavatsusest neil asjaoludel veel VÕS § 117 järgi täiendavalt teatama (vt ringkonnakohtu otsuste teine p 14). Sisulise põhjenduseta on ringkonnakohtu etteheited hagejatele, nagu nad oleksid esitanud kostja vastu arvukalt erinevaid hagisid.
30.Eelneva põhjal tuleb ringkonnakohtu otsused tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegiumil ei ole tuvastatud asjaoludel võimalik endal uut otsust teha ja haginõudeid rahuldada, kuna hagejad ei ole kassatsioonkaebustes taotlenud uue otsuse tegemist, vaid soovisid saata asja ringkonnakohtule tagasi. Asja uuel läbivaatamisel saab ringkonnakohus kolleegiumi seisukohtadest lähtudes selle lahendada. Vajadusel peab ringkonnakohus pooltele selgitama, kas nad võtavad ühe või teise vaidlustamata asjaolu omaks. III
31.Kuna asjas on iga hageja esitanud eraldi hagiavalduse ainuüksi talle kuuluva nõude rahuldamiseks, tuleb hagi rahuldamisel TsMS § 446 lg 1 esimese lause järgi märkida, millises ulatuses iga hageja nõue rahuldatakse. Esitatud asjaoludel ei ole põhjust rääkida hagejatest kui ühisvõi solidaarvõlausaldajatest VÕS § 72 või 73 mõttes. Ringkonnakohus ei ole piisavalt arvestanud, et iga hageja osaleb menetluses iseseisva nõudega kostja vastu. Seda tuleb aga silmas pidada mh nii asja hinna määramisel kui ka menetluskulude jaotamisel (vt ka otsuse p-d 40-42). Tegemist ei ole vältimatute kaashagejatega TsMS § 207 lg 3 mõttes ja igaüks neist osaleb menetluses iseseisvalt.
32.Kolleegiumi hinnangul on vaja juba ainuüksi võimaliku otsuse resolutsiooni täidetavuse huvides asja uuel läbivaatamisel täpsustada ka hagejate nõudeid, millele pidanuks maakohus pöörama tähelepanu juba eelmenetluses. Nimelt ei ole selge, mida peavad hagejad silmas selle all, kui nad paluvad aktsiad kostjalt välja mõista. Ringkonnakohus saab eelmenetluse puuduse kõrvaldada, sõltumata sellest, kas sellele apellatsioonimenetluses tugineti (vt ka nt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). Hagejate väitel on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud, et nad andsid aktsiad kostjale üle (vt nt tsiviilasi nr 2-07-40386, I kd (J. Reiljani hagi), tl 2). Samas on aktsiad esitatud asjaoludel jätkuvalt vähemalt osa hagejate osas EVK-s nende endi nimel, kuid blokeeritud (vt nt tsiviilasi nr 207-40386, I kd (J. Reiljani hagi), tl 223, 228-232).
33.Aktsiaseltsi aktsia on aktsiaseltsi aktsiakapitalis isiku osalust väljendav õigus. Aktsiad peavad ÄS § 228 lg 1 teise lause ja Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse (EVKS) § 2 lg 1 p 3 järgi olema registreeritud EVK-s. EVK-s registreeritud aktsiad ei ole kehalised esemed ehk asjad, mille saaks vindikatsiooninõudega välja nõuda õigusliku aluseta asja valdajalt asjaõigusseaduse § 80 alusel ega
täita sellist kohtulahendit täitemenetluse seadustiku (TMS) § 178 lg 1 alusel. Aktsia kui õigus kuulub isikule, kes on selle omandanud aktsiaseltsi asutamisel või aktsiakapitali suurendamisel või kellele selline isik on kehtiva käsutustehinguga aktsia üle andnud. Erandlikult võimaldab EVKS § 9 lg 2 registriandmetele tuginedes omandada aktsia ka heauskselt. Aktsiast tulenevad õigused kuuluvad ÄS § 228 lg 2 järgi isikule, kes on aktsionärina kantud aktsiaraamatusse. Aktsia omandajal on ÄS § 229 lg 4 järgi õigus nõuda enda kandmist aktsionärina aktsiaraamatusse ning aktsiaseltsi suhtes loetakse aktsia üleläinuks omandaja kandmisest aktsiaraamatusse. Aktsiaraamatut peab ÄS § 233 lg 2 esimese lause järgi EVK pidaja.
34.Kui aktsiad on kostjale kehtivalt üle antud, kuid ta on võlaõiguslikult kohustatud need ÄS § 347 lg 2 alusel tagastama, saavad hagejad nõuda, et kostja täidaks aktsiate tagastamise kohustust, ja paluda selleks vajaliku kostja tahteavalduse kohtul asendada, st nõuda aktsiate üleandmise käsutustehingu tegemiseks vajalikku kostja tahteavalduse asendamist tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5 või TMS § 184 lg 1 alusel. Kui aktsiad on EVK-s kostja nimel, võivad hagejad ÄS § 347 lg 2 alusel nõuda, et kostja teeks muu hulgas väärtpaberiülekandeks vajaliku korralduse EVKS § 15 lg 1 mõttes ja/või paluda kohtul väärtpaberiülekandeks vajaliku kostja korralduse kui tahteavalduse asendada. Kui aktsiad on EVK-s jätkuvalt hagejate endi nimel (olgu ka ebaõigesti, kui aktsiad kuuluvad tegelikult kostjale), kuid nende käsutamine on kostjast tulenevalt blokeeritud, võib kostjalt ÄS § 347 lg-le 2 tuginedes hageda ka aktsiate EVKS § 17 järgi blokeerimisest vabastamiseks vajalike tahteavalduste andmist ja/või asendamist kohtulahendiga.
35.Kolleegiumi arvates saab kohus tõlgendada hagejate nõudeid vajadusel kitsendavalt, st selliselt et neid oleks võimalik rahuldada (vt Riigikohtu 22. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p 32). Hagejate I-V nõuete kitsendavat tõlgendamist ei mõjuta see, et nad loobusid menetluses nõudest kohustada EVK-d (EVK pidajat) kandma kostja nimel olevad hagejate aktsiad hagejate nimele. Sellisel nõudel ei oleks olnud nagunii õiguslikku alust, kuna kanded tehakse üldjuhul õigustatud isiku avalduse alusel. Pealegi ei osalenud EVK pidaja kostjana menetluses. Hagejad VI-IX on palunud kohustada kostjat andma nõusolek EVK-s kostja nimel olevate aktsiate kandmiseks hagejate nimele. Ka hagejate I-V esitatud hagiavaldustest saab järeldada samasuguse nõude esitamist. Vaatamata sellele peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel arutama pooltega hagejate nõuete täidetavust ja laskma vajadusel hagejatel nõudeid täpsustada.
36.Kolleegiumi arvates ei takista hagide rahuldamist see, et KET-i aktsiate nimiväärtust on ÄS § 5251 järgi muudetud ja määratud kroonide asemel eurodes. Kostjale üleantud kroonides määratud nimiväärtusega aktsiad on jätkuvalt identifitseeritavad.
37.Kolleegium märgib, et nii hagejad kui ka kostja on menetluse kestel oma menetluslikke positsioone korduvalt vastuolus TsMS §-dega 329-331 muutnud, kuid maakohus ei ole seda kummaski asjas tõkestanud ja pooled ei ole seda ka vaidlustanud. Seetõttu lähtub kolleegium sellest, et hagi aluseks olevate asjaolude ja kostja vastuväidete muutmine on olnud lubatav. Maakohus on kogu poolte esitatu omapoolse kriitikata vastu võtnud, mis on kaasa toonud pikka aega kestnud poolte
seisukohtade muutmise. Kolleegiumi arvates pidanuks maakohus määrama pooltele lõplike ja terviklike seisukohtade esitamiseks TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja, et vältida lubamatut menetluse venimist ja menetlusmaterjali ebaülevaatlikuks muutumist. Seda tegemata on nii maakohus ise kui ka pooled menetlust venitanud. Ringkonnakohus saab asja uuel läbivaatamisel anda haginõuete täpsustamiseks tähtaja.
38.Kolleegium märgib täiendavalt, et asja nr 2-07-40386 toimikus ei ole andmeid kaevatud ringkonnakohtu otsuse pooltele kättetoimetamise kohta, kuid pooled ei ole selle kättesaamist ka eitanud.
39.Lisaks juhib kolleegium kostja tähelepanu, et tema esindajana kassatsioonimenetluses on kassatsioonivastuses hagejate I-V kassatsioonkaebusele nimetatud üksnes vandeadvokaat Siiri Malmberg, kuid vastuse on allkirjastanud ka vandeadvokaat Vahur Kivistik. Kolleegium lähtub asjaoludest nähtuvalt siiski sellest, et kostja esindaja on kassatsioonimenetluses mõlemas asjas ka V. Kivistik. IV
40.Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus määranud vääralt asja hinna. Praeguses asjas lahendatakse koos üheksa hageja Iseseisvaid nõudeid kostja vastu, hagejad ei ole vältimatud kaashagejad TsMS § 207 lg 3 mõttes (vt ka otsuse p 31). Iga hageja nõuab kostjalt talle kuulunud KET-i aktsiate tagastamist. Seega on iga hageja haginõude hinnaks TsMS § 122 lg 2, § 123 ja § 126 lg 2 järgi tema nõutud aktsiate harilik väärtus hagi esitamise aja seisuga.
41.Maakohtu otsuste järgi oli hagejate I ja IX haginõude hind 223 eurot 69 senti, hageja II haginõude hind 3579 eurot 5 senti, hageja III haginõude hind 1118 eurot 45 senti, hageja IV haginõude hind 447 eurot 38 senti, hageja V haginõude hind 671 eurot 7 senti, hagejate VI ja VIII haginõude hind kummalgi 894 eurot 76 senti ning hageja VII haginõude hind 1565 eurot 84 senti. Muude andmete puudumisel lähtub kolleegium sellest. EVK-s kannete muutmiseks taotluse esitamise nõue on põhinõuet abistav, mitte eraldi nõue, ja seda hagihinna määramisel ei arvestata. Kuna iga hageja esitas eraldi enda nõude, ei ole TsMS § 134 lg 1 järgi alust hagihindu liita. Vaatamata sellele, et hagejad I-V ja VI-IX esitasid ühised apellatsioonkaebused, ei liideta hagejate nõuete hinda TsMS § 137 lg-st 1 tulenevalt ka apellatsioonimenetluses. Iga hageja sai vaidlustada maakohtu otsuse üksnes osas, milles jäi tema hagi rahuldamata. Seega tuleb TsMS § 137 lg 3 järgi kaebuses arvestada iga hageja taotletu hinda (väärtust). Õige ei ole neid liita, nagu tegi ringkonnakohus, kes määras asjade hinnaks apellatsiooniastmes vastavalt 6039 eurot 64 senti (asi nr 2-07-40386) ja 3583 eurot 36 senti (asi nr 2-07-40410). Ka ühise apellatsioonkaebuse esitamise korral on iga hageja taotlusel oma hind, mis on sama maakohtus taotletu hariliku väärtusega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p-d 31-33). Ülaltoodut arvestades tuleb TsMS § 137 lg 1 järgi määrata ka hagejate kassatsioonkaebuste hind iga hageja kohta eraldi.
42.Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks
läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada, arvestades asja lahendamise tulemust. Kolleegium märgib siiski, et kui hagejad osalevad menetluses erineva suurusega nõuetega, ei ole üldjuhul põhjendatud jätta hagide rahuldamata jätmise korral menetluskulud solidaarselt hagejate kanda, nagu tegi ringkonnakohus (vt nt Riigikohtu
27.novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 34).
43.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.