Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-35-11 Tartu, 7. juuni 2011. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Jaak Luik, Tambet Tampuu OÜ K. Trans Pluss hagi AS INGES KINDLUSTUS vastu kindlustushüvitise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2010. a otsus tsiviil-asjas nr 2-08-86725 AS INGES KINDLUSTUS kassatsioonkaebus 48 095 eurot 48 senti Hageja OÜ K. Trans Pluss (registrikood 10672485), esindaja vandeadvokaat Alar Urm Kostja AS INGES KINDLUSTUS (registrikood 10089395), esindaja vandeadvokaat Jaanus Mody. 25. aprill 2011. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-86725 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada AS-le INGES KINDLUSTUS kassatsioonkaebuselt 27. detsembril 2010 tasutud kautsjon 480 (nelisada kaheksakümmend) eurot 95 senti (7525 krooni 30 senti).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
OÜ K. Trans Pluss (edaspidi hageja) esitas 17. detsembril 2008 hagi, milles palus AS-lt INGES KINDLUSTUS (edaspidi kostja) välja mõista 752 530 krooni 88 senti. Nõutud summast tasus kostja hagejale 500 000 krooni hagi tagamise korras. Samuti soovis hageja saada viivitusintressi. Pooled sõlmisid 9. septembril 2008 kindlustuslepingu, mille esemeks olid kindlustusvõtja (hageja) varalised huvid kaupade rahvusvaheliste ja riigisiseste vedude korral. 4. novembril 2008 toimus Norras liiklusõnnetus, milles hageja veoauto kaldus teelt välja, sai vigastada ja veoauto koormaks olnud värske kala muutus kasutuskõlbmatuks. Liiklusõnnetuse tulemusena tekkis hagejale 760 354 krooni 18 sendi suurune kahju. Kauba riknemisest tulenev kahju oli kindlustatud. Hageja omavastutus oli 500 eurot ehk 7823 krooni 30 senti. Kostja jättis 2. detsembri 2008. a otsusega hagejale tekkinud kahju hüvitamata, kuna tüüptingimuste § 3 p 4 kohaselt ei teki kindlustusandjal kindlustusvastutust seoses kindlustusvõtja, tema töötajate või muude isikute, kelle üle kindlustusvõtja omab kontrolli või kelle tegude eest ta vastutab, tahtluse või raske hooletusega. Kostja leidis, et võttes arvesse ilmastiku- ja teeolusid ning asjaolu, et sõiduki sõidukiirus oli 85-90 km/h (teelõigul oli piirkiiruseks 80 km/h), põhjustas kahjujuhtumi kindlustusvõtja raske hooletus. Hageja leidis, et Norra politsei raporti kohaselt oli tegemist tavalise teega ning tavalise sõidurajaga. Teekatteks oli asfalt, teeoludeks märkis politsei: "üldiselt libe". Nähtavus oli hea ja ilm kuiv, väljas
oli pime ja tänavavalgustus puudus. Politsei tõi välja, et teekate oli äärmiselt libe ning veoki rehvid olid kasutuskõlbulikud ja nõuetekohased. Sõidukite talvine kasutamine libedates teeoludes on tavapärane ja mõistlik. Tegemist ei ole jämeda rikkumisega. Ka ei saa raskeks hooletuseks lugeda 6,25%-list kiiruseületamist. Liiklusõnnetuse põhjuseks oli libe tee ning selliste juhtumite tagajärjel tekkinud kahju hüvitamine on kindlustuslepingu sõlmimise eesmärk. Sõidumeeriku näit, mille kohaselt oli sõiduki kiirus vahetult enne õnnetuse toimumist enam kui 80 km/h, ei vasta sõidukijuhi poolt tegelikult valitud sõidukiirusele, kuna sõidukijuht reageeris sõiduki "kääri" minekule mõõduka kiirendamisega, eesmärgiga taastada sõiduki üle kontroll. Kostja ei tõendanud, et väidetav kiiruseületamine oli põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Kohus peab võlaõigusseaduse (VÕS) § 452 lg 2 p 2 kohaldamisel tuvastama, kas kahju on tekkinud kiiruse ületamise ja libeda tee tõttu. Selliste asjaolude tuvastamisel saab kõne alla tulla hüvitise vähendamine riskiasjaolu suurenemise tõttu ehk maksimaalselt 6,25%. VÕS § 452 lg 2 p 2 ja kostja tüüptingimuste § 3 p 4 on koostoimes VÕS §-ga 443 rakendatavad vaid eeldusel, et sõidukiiruse ületamine toob kaasa riskisuurenduse. Kohtuasjas nr 3-2-1-17-08 tehtud lahendis leidis Riigikohus, et sarnases situatsioonis tuleb kohtul tuvastada, kas tegemist oli kiiruse ületamisega, kas see rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele. Juhul kui kohus on need kolm komponenti tuvastanud, siis VÕS § 445 lg 2 järgi ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt kindlustushüvitist täies ulatuses maksmata jätta. Praegusel juhul tuleb neljanda komponendina tuvastada ka raske hooletus. Hüvitamiskohustuse puudumist peab tõendama kindlustusandja, kuna kindlustusandja põhikohustus on VÕS § 422 lg 1 järgi kahju hüvitamine kindlustusjuhtumi toimumise korral. VÕS § 489 lg 1 kohaselt on kindlustusandja kohustus kindlaks teha kahju suurus ning VÕS § 450 ja § 476 lg 1 kohaselt on kindlustusandja kohustus koguda tõendeid kindlustusjuhtumi asjaolude kohta. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest selguks, et liiklusõnnetuse põhjus oli kiirus ja libe tee. Kostja eksperdiarvamuse puhul esitas hageja vastuväite, et kuna ekspert on kostja töötaja, ei ole ta erapooletu.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja tugines kahju hüvitamisest keeldumisel autojuhi raskele hooletusele. Rahvusvaheliste autovedude kutselisel autojuhil on suur hoolsuskohustus. Hageja autojuht ei pidanud kinni liikluseeskirjas sätestatud nõuetest, mistõttu on tegemist töötajapoolse käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmisega. Selline käitumine vastab kostja autovedajate ja ekspediitorite vastutuse kindlustamise tüüptingimuste § 3 p-le 4, mis annab aluse keelduda kahju hüvitamisest. Kostja arvestas õnnetuse toimumise aja ilmastiku- ja teeolusid ning asjaolu, et sõiduki sõidukiirus oli 85-90 km/h, ning leidis, et kahjujuhtumi põhjustas kindlustusvõtja raske hooletus. Raske hooletusena tuleb käsitada pimedal ajal libedas kurvis lubatust suurema sõidukiiruse valikut. Kostja esitas liikluskahjude ekspert Ermen Hirve 4. mail 2010 antud hinnangu, mille kohaselt toimus liiklusõnnetus juhi mõistliku olukorrakiiruse olulise ületamise tõttu. Eksperdi hinnangul oli mõistlikuks olukorrakiiruseks 40-60 km/h. VÕS § 513 järgi vabaneb vastutuskindlustuse puhul kindlustusandja täitmise kohustusest, kui
kindlustusvõtja põhjustas tahtlikult ja õigusvastaselt sündmuse toimumise, millest tulenevalt kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees vastutab. Tulenevalt Riigikohtu otsusest asjas nr 3-2-1-114-05 võivad vastutuskindlustuse lepingu pooled kokku leppida, et kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest ka juhul, kui kindlustusjuhtum põhjustatakse raske hooletuse tõttu, sest VÕS § 513 on dispositiivne säte.
3.Harju Maakohus rahuldas 10. juuni 2010. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja 752 530 krooni 88 senti, millest 500 000 krooni on hagi tagamise korras hagejale juba tasutud, ja viivitusintressi 45 614 krooni 43 senti ning jättis menetluskulud kostja kanda. Pooled ei vaidle õigussuhte olemasolu üle. Kindlustatud esemeks olid kindlustusvõtja varalised huvid CMR alusel kaupade rahvusvaheliste ja riigisiseste vedude korral. Pooled ei vaidle selle üle, et toimus kindlustusjuhtumiks peetav sündmus. Kostja keeldus kahju hüvitamisest tulenevalt tüüptingimuste § 3 p-st 4. Vaieldakse asjaolu üle, kas kindlustusandja vabaneb hüvitise maksmise kohustusest ning kui vabaneb, siis millises ulatuses. Tüüptingimuste § 3 p 4 järgi vabastab kindlustusvõtja töötaja raske hooletus kindlustusandja kindlustusvastutusest. Kohus peab esmalt tuvastama, kas sõiduki juhi tegutsemist saab vaadelda raske hooletusena. Tulenevalt LE §-st 123, peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Seega on juht liiklusolukorra hindamisel kohustatud arvestama ilmastikutingimusi ja teeolusid olemasoleva informatsiooni alusel, tajudes neid oma meeleelundite kaudu, mis väljendub teeolude ja liiklushoiatusmärkide tunnetamises vastavuses harilike võimalike riskide ja ohtudega. Raske hooletuse tuvastamisel ei saa lähtuda vaid lubatud sõidukiiruse järgimisest. Riigikohus on otsuses tsiviilasjas nr 3-1-1-76-03 leidnud, et iseenesest võib isegi lubatud sõidukiirusest oluliselt väiksem kiirus olla vaadeldav LE § 123 rikkumisena, kui juht pole arvestanud halbade teeolude ning ilmastikutingimustega, samuti muude liiklusolusid halvendavate asjaolude esinemisega või piisava sõidukogemuse puudumisega. Vastupidiselt ei saa ka ainuüksi ettenähtud sõidukiiruse piirmäära ületamist vähesel määral käsitada raske hooletusena. Hoolsuskohustuse sisustamisel tuleb lähtuda sellest, kas valitud sõidukiirus oli tee- ja ilmastikuolude puhul sobiv. Tõendina esitatud Norra politsei liiklusõnnetuse järel koostatud raportist tuleneb, et teekatteks oli asfalt ja teeolud üldiselt libedad. C. Carlsoni ütluste kohaselt oli tee õnnetuspaigas äärmiselt libe. Nähtavus oli hea, ilm oli kuiv ja temperatuur oli 0 kraadi. Õnnetus juhtus kell 5.20, mil väljas oli pime ja puudus tänavavalgustus. Need asjaolud viitavad tavapärastele talvistele ilmastikuoludele, kus tee üldine libedus oli selleks harilikuks ohuks, millega juht pidi arvestama. Äärmiselt libedale teelõigule sattumine võib aga väljuda liiklusohtude tavalise hindamise võimaluste raamidest ning ei pruukinud sõiduki juhile olla ettenähtav. Eeltoodust ei nähtu, et sõidukijuht oleks pidanud valima oluliselt väiksema sõidukiiruse, ning sõiduki kurvis väljasõitmise põhjusena pole tõendatud juhi enese subjektiivne tegevus, eksimine liiklusolukorra hindamisel ja kiiruse valikul. Seepärast ei saa rääkida raskest hooletusest kui käibes
vajaliku hoolsuse järgimata jätmisest olulisel määral. Kostja ei ole tõendanud, et liiklusõnnetuse põhjus oli üksnes sõidukiirus, mitte libe tee. Kostja esitas tõendina liikluskahjude eksperdi E. Hirve arvamuse liiklusõnnetuse põhjuste kohta, mille järgi oleks mõistlik olukorrakiirus sellel teelõigul olnud 40-60 km/h ning liiklusõnnetus toimus juhi mõistliku olukorrakiiruse olulise ületamise tõttu. Hageja leidis, et eksperti ei saa pidada erapooletuks, kuna ta on kostja töötaja. Kohus käsitles E. Hirve arvamust kirjaliku tõendina. Kohtu hinnangul kinnitab arvamus kostja hinnangut õnnetuse toimumise põhjuste kohta, mitte asjas tähendust omavaid andmeid. Esitatud arvamus ei tõenda sõidukijuhi rasket hooletust sõiduki juhtimisel. Sõidukijuhi raske hooletus sõiduki juhtimisel pole tõendatud. Isegi kui sõidukijuhi puhul saab rääkida käibes vajaliku hoolsuse järgimata jätmisest vähesel määral, pole tegemist sellise rikkumisega, mis tooks endaga kaasa kahju hüvitamise kohustusest vabanemise.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse. Maakohus jättis kogumata asjas vajalikud tõendid. Kuna hageja sõidukijuht oli raskelt hooletu ja raske hooletuse tõendamine on asja lahendamise seisukohalt määrava tähtsusega, siis oleks maakohus pidanud kostja taotlused dokumentide väljanõudmiseks ja tunnistajate ülekuulamiseks rahuldama TsMS §-de 236 ja 239 alusel. Faktilistest asjaoludest ja esitatud tõenditest tulenevalt oleks kohus pidanud tuvastama hageja sõidukijuhi raske hooletuse ja kohaldama kindlustuslepingu tüüptingimuste § 3 lg-t 4 ning VÕS § 513. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. novembri 2010. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Kostja on vaidlustanud maakohtu järelduse, mille kohaselt ei ole tõendatud, et hageja autojuht oleks olnud autot juhtides raskelt hooletu ja selle tõttu toimus kindlustusjuhtum. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Seda, et hageja autojuht oli raskelt hooletu, pidi tõendama kostja. Ringkonnakohus leidis, et esitatud tõenditest ei saa teha vastupidist järeldust, kui tegi maakohus. Kostjal tuli tõendada, et vastustaja autojuht käitus viisil, mis oleks teistele autojuhtidele samades tingimustes mõistlikult vastuvõtmatu. Selliseks juhtumiks võiks olla näiteks liikluseeskirja jäme eiramine. Lubatud sõidukiiruse ületamine 5 km/h võrra ei ole ringkonnakohtu arvates raske hooletus. Õige on see, et hageja autojuht pidi arvestama tee- ja ilmastikuolusid. Vaidlust ei ole, et 0-kraadise õhutemperatuuri juures võib teel olla kiilasjääd ja sellevõrra peab olema autojuht hoolsam. Liiklusõnnetuse kohta koostatud Norra politsei raportis on toodud välja, et teeolud oli üldiselt libedad ja õnnetuse kohal oli tee äärmiselt libe. Asjaolule, et tee oli avariipaigal äärmiselt libe, viitab ka autojuhi seletus (tlk 56), mille kohaselt ta märkas kurvi sisenedes, et tee läikis tulede valguses, ja pärast seda kaotas auto juhitavuse. Ringkonnakohus leidis, et nendest asjaoludest tuleneb, et kogu maantee ei olnud ühtlaselt väga libe. Maakohus on süü määramisel eeltoodud asjaolu õigesti arvestanud. Autojuht ei saanud ette näha, et tee võib muutuda väga libedaks ja selle tõttu enne väga libedale lõigule jõudmist vähendada oma kiirust sobiva piirini. Kostja esitatud E. Hirve arvamuse alusel ei saa teha järeldust, et hageja autojuht oleks olnud raskelt hooletu. Arvamuses on tsiteeritud liiklusõpikut ja tehtud järeldus on jäetud sidumata avariikoha teeja ilmastikuoludega.
6.Maakohus ei ole kostja taotluste, milles kostja palus üle kuulata tunnistajad ja määrata ekspertiis, rahuldamata jätmisel rikkunud menetlusõiguse norme. 3. augustil 2009 esitatud taotluses palus kostja nõuda Norra Prokuratuurist välja liiklusõnnetuse uurimise kohta koostatud materjalid ja kuulata tunnistajana üle politseinikud Møllerplassi ja Røstumi ning esimesena avariipaigale jõudnud autojuht C. Carlsoni. Nende tõenditega soovis kostja tõendada avariikoha tee- ja ilmastikuolusid, sõiduki kiirust enne liiklusõnnetust ja hageja autojuhi kiiruse valiku vastavust teeoludele. 25. jaanuari 2010. a määrusega jättis maakohus taotluse rahuldamata, kuna toimikus on olemas kostja taotluses toodud asjaolusid tõendavad dokumendid: Norra politsei raport, politseimenetluse lõppakt ja sõidumeerik. Maakohus jättis kostja taotluse õigesti rahuldamata, kuna asjaolud, mida kostja tõendada soovis, olid tõendatud teiste tõenditega ja kostja ei põhjendanud, miks ta soovib veel tõendeid esitada. 9. märtsil 2010 esitas kostja ekspertiisi määramise taotluse. Ekspertiisiga on vajalik kindlaks teha, kas ja kuidas mõjutas autojuhi valitud kiirus liiklusõnnetuse toimumist. Kohus jättis 27. aprilli 2010. a määrusega taotluse rahuldamata, kuna kostja esitatud küsimus oli seotud oletusliku hinnangu andmisega ja tuvastatavat asjaolu sai kohus hinnata asjas varem esitatud tõenditele tuginedes. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et küsimus, mida kostja soovis esitada eksperdile, oli oletuslik ja ilma konkreetsete lähteandmeteta, milleta ei ole võimalik eksperdil arvamust kujundada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtud on rikkunud kostja tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmisel, tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmisel ja ekspertiisi määramise taotluse rahuldamata jätmisel oluliselt menetlusõiguse norme. Kostja on menetluses läbivalt väitnud, et hageja autojuhi raske hooletus põhineb sellel, et 85 km/h oli, arvestades ilmastiku- ja teeolusid, ilmselgelt liiga suur kiirus. Kostja esitatud asjatundja arvamuse kohaselt oli sobivaks ja mõistlikuks kiiruseks 40-60 km/h, kuid autojuht valis kiiruseks 85 km/h. Kohtud jõudsid järeldusele, et vaatamata sellele, et tee oli liiklusõnnetuse toimumise ajal äärmiselt libe, ei ole kostja esitanud tõendeid, et autojuhile saaks ette heita valitud sõidukiiruse juures rasket hooletust. Just oma tõendamiskoormuse täitmiseks esitaski kostja kohtule taotlused tõendite kogumiseks. Kuna kohtud ei võimaldanud kostjal tõendeid esitada, siis on kohtud rikkunud tsiviilasja lahendamisel õigusliku ärakuulamise põhimõtet. Kostja sai alles maakohtu otsusest teada, et pooltel oli vaidlus selle üle, kas tee, kus kindlustusjuhtum toimus, oli üleüldiselt libe või oli see libe üksnes lühikeses lõigus liiklusõnnetuse toimumise kohas. Kostja vastuväited hagile lähtusid kostja teadmisest, et tee oli kogu ulatuses äärmiselt libe. Juhul kui maakohus oleks nimetatud asjaolu pooltega TsMS § 351 lg 1 alusel arutanud, siis oleks kostja saanud selle kohta oma arvamust avaldada ning tõendite kogumise taotluses täpsustanud, et nende tõenditega on võimalik tõendada, millises ulatuses oli tee libe. Kohtud põhjendasid kostja ekspertiisi taotluse rahuldamata jätmist sellega, justkui olid kostja küsimused eksperdile oletuslikud ja ilma konkreetsete lähteandmeteta, milleta ei ole võimalik eksperdil arvamust kujundada. Kostja arvates vastasid tema eksperdile esitatud küsimused sisuliselt
nendele küsimustele, mida kohtud pidasid õigesti vaidluse lahendamisel oluliseks lahendada. Kindlasti ei olnud kostja esitatud küsimused õiguslikud. Menetlusnormide olulise rikkumisega võttis kohus kostjalt ära võimaluse tõendada oma väiteid, et kindlustusjuhtumi põhjustas hageja raske hooletus, mis annab hagejale aluse keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest.
8.Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Kostja tõendite kogumise taotluse jättis maakohus rahuldamata, kuna sõidukiiruse, teeolude, tee ja sõiduki seisundi ning ilmastikutingimuste kohta olid kohtutoimikus tõendid olemas. VÕS § 489 lg 1 järgi on kindlustusandja kohustus teha kindlaks kahju suurus ning VÕS § 450 ja § 476 lg 1 alusel on kindlustusandjal kohustus koguda tõendeid kindlustusjuhtumi asjaolude kohta selleks, et kahju hüvitamisest keelduda. Kostja taotlus viitab sellele, et kuni hagi esitamiseni ei olnud ta tellinud ekspertiisi. Kahjukäsitlemist ei saa korraldada aastaid pärast juhtumi toimumist. Ainuüksi ettenähtud sõidukiiruse piirmäära ületamine vähesel määral ei ole raske hooletus, vaid hoolsuskohustuse sisustamisel tuleb lähtuda sellest, kas valitud sõidukiirus oli tee- ja ilmastikuolude puhul sobiv. Maakohus leidis õigesti, et tegemist oli üsna tavapäraste talviste teeoludega, kus tee üldine libedus on selleks harilikuks ohuks, millega juht pidi arvestama. Libedus teelõigul, kus liiklusõnnetus juhtus, ei olnud mõistlikult ettenähtav ning hageja autojuht ei sõitnud teelt välja enda raske hooletuse tõttu.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Praeguses tsiviilasjas vaidlevad pooled selle üle, kas kindlustusandja vabaneb hüvitise maksmise kohustusest ning kui vabaneb, siis millises ulatuses. Kindlustusandja kindlustuslepingu põhikohustus on VÕS § 422 lg 1 järgi kahju hüvitamine kindlustusjuhtumi toimumise korral. Kui kindlustusvõtja on tõendanud kindlustusjuhtumi toimumise, tekib kindlustusandjal hüvitamise kohustus ning hüvitamiskohustuse puudumist peab tõendama kindlustusandja. Pooltevahelise kindlustuslepingu tüüptingimuste § 3 lg-ts 4 tuleneb, et kindlustusandjal ei teki kindlustusvastutust kindlustusvõtja töötaja tahtluse või raske hooletuse tagajärjel kindlustusjuhtumi põhjustamisel. Selleks, et tuvastada, kas kindlustusandja vabaneb kindlustushüvitise maksmisest, tuleb kohtul hinnata, kas kindlustusvõtja on rikkunud oma kohustusi viisil, mis oluliselt suurendas kindlustusriski, ning kas kindlustusvõtja rikkumine on aluseks kindlustusandja hüvitamiskohustusest vabanemiseks.
10.Hagiavaldusest nähtub, et kostja heidab hageja autojuhile ette rasket hooletust, mis seisnevat lubatud 80 km/h alas kiiremini sõitmises olukorras, kus teeolud olid libedad. VÕS § 104 lg 4 järgi on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Kuna sõidukite talvine kasutamine libedates teeoludes on tavapärane ja mõistlik, ei saa libedates teeoludes sõitmine hageja arvates olla raskeks hooletuseks. Samuti leidis hageja, et 6,25%-line kiiruseületamine ei ole raskeks hooletuseks. Lisaks märkis hageja, et kostja ei ole tõendanud, et väidetav kiiruseületamine oli
põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Kostja leidis vastuses hagiavaldusele, et võttes arvesse ilmastiku- ja teeolusid ning asjaolu, et hageja sõiduki sõidukiiruseks oli 85-90 km/h, on kahjujuhtumi põhjustanud kindlustusvõtja raske hooletus.
19.jaanuaril 2009 kohtule esitatud vastuses hagiavaldusele esitas kostja kohtule taotluse üle kuulata tunnistajatena liiklusõnnetuse sündmuskohal käinud ning politseiraportis nimetatud politseiametnikud. Kostja arvates oskavad sündmuskohal käinud politseiametnikud anda ütlusi selle kohta, millised olid tee- ja ilmastikuolud liiklusõnnetuse sündmuskohal. 3. augustil 2009 esitas kostja täiendavad seisukohad ja kordas oma taotlusi Norra Prokuratuurist dokumentide väljanõudmiseks ning eelnimetatud politseiametnike ülekuulamiseks. Lisaks palus kostja täiendavalt üle kuulata Christer Carlsoni, kes sõitis õnnetuse toimumise ajal hageja autoga samas suunas ja oskaks seetõttu anda ütlusi liiklusõnnetuse sündmuskohal valitsenud tee- ja ilmastikuolude kohta.
11.Maakohus leidis otsuses õigesti, et kohus peab esmalt tuvastama, kas sõiduki juhi tegutsemist saab vaadelda raske hooletusena. Raske hooletuse tuvastamisel ei saa lähtuda vaid lubatud sõidukiiruse järgimisest, vaid hoolsuskohustuse sisustamisel tuleb lähtuda sellest, kas valitud sõidukiirus oli tee- ja ilmastikuolude puhul sobiv. Maakohus leidis, et hageja sõidukijuhi raske hooletus ei ole tõendatud. Samale seisukohale asus ka ringkonnakohus. Ringkonnakohus lisas, et lubatud sõidukiiruse ületamine 5 km/h võrra ei ole käsitatav raske hooletusena. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Kolleegiumi hinnangul on libedal teelõigul lubatud sõidukiiruse ületamine raske hooletus. Seda, et sõidutee oli libe, väitis hageja hagiavalduses. Kohtud tuvastasid samuti, et sõidutee oli libe. Sõidukijuht, kes ületab libedal teel piirkiirust, on käibes jätnud järgimata vajaliku hoolsuse olulisel määral, st tema käitumine on vaadeldav raske hooletusena ja sellises olukorras võib kindlustusandja vabaneda kahju hüvitamise kohustusest. Kuna kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga ei nõustu, tuleb asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
12.VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik kahju hüvitama ainult juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud (vt Riigikohtu 18. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-08, p 17). Hagiavalduses väidab hageja, et kostja ei ole tekkinud kahju hüvitamisest keeldumise aluste esinemist tõendanud, samuti ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et liiklusõnnetuse põhjus oli kiirus ja libe tee. Selliselt leidis hageja, et piirkiiruse ületamise ja liiklusõnnetuse vahel ei olnud põhjuslikku seost. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus juhul, kui hageja jääb oma seisukoha juurde, et põhjuslikku seost valitud sõidukiiruse ja liiklusõnnetuse vahel ei ole, vastu võtma kostja väidet tõendavad tõendid. Selleks võivad olla mh tunnistajate ütlused ja ka eksperdi arvamus.
13.Kolleegium nõustub kostja kassatsioonkaebuse väidetega, et kohtud on rikkunud TsMS § 230 lgd 1 ja 2 ja § 238 lg-t 1 ning võtnud kostjalt ära võimaluse esitada tõendeid oma tõendamiskoormuse
täitmiseks. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus heitsid kostjale ette seda, et tema esitatud asjaolud on jäänud vajalikul määral tõendamata. Samas ei ole kohtud nõustunud kostja taotlusega koguda tõendeid ja kuulata üle kostja taotletud tunnistajad. Ühelt poolt jõudsid kohtud järeldusele, et kostja pole oma väidete tõendamiseks esitanud tõendeid, kuid teiselt poolt jätsid kohtud rahuldamata kostja taotlused, mille eesmärgiks oligi nende väidete tõendamine. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 229 lg 1 järgi on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. TsMS § 229 lg 2 järgi on tõendiks muu hulgas tunnistaja ütlus ja dokumentaalne tõend.
14.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
15.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostjale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Ants Kull Jaak Luik Tambet Tampuu
Kohtunik J. Luige eriarvamus Kolleegiumi hinnangul on lubatud sõidukiiruse ületamine libedal teelõigul raske hooletus. Selle järeldusega ei saa faktilisi ja õiguslikke asjaolusid kaalumata nõustuda. Hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine ja raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (VÕS § 104 lg 3 ja lg 4). Pooltevahelise kindlustuslepingu tüüptingimuste järgi vabastab kindlustusvõtja töötaja raske hooletus kindlustusandja kindlustusvastutusest. Kostja käsitas raske hooletusena pimedal ajal libedas kurvis lubatust suurema sõidukiiruse valikut. Tema liikluskahjude eksperdi hinnangul olnuks sündmuskohal mõistlik olukorrakiirus 40-60 km/h. Eeldusel, et sõidukijuht kasutas õigeid juhtimisvõtteid, sõltus sõiduki teelpüsivus peaasjalikult tee- ja ilmastikuoludest, veduki ja haagise rehvide seisukorrast ning autorongi sõidukiirusest. Norra politsei raporti kohaselt oli tegemist hea nähtavusega ja kuiva ilmaga ning üldiselt libeda (raportis ei ole märgitud, et "üldine libedus" tähistab veel midagi muud kui tavapärast talvist teed) asfaltteega. Sama raporti järgi oli aga teekate sündmuskohal äärmiselt libe. Veduki ja haagise rehvid vastasid nõuetele. Autorongi sõidukiirus oli enne teelt väljasõitu hageja väitel lubatu piires (80 km/h) ja kostja väitel lubatust 6,25 % suurem (85-90 km/h). Võttes arvesse ka hageja autojuhi seletusi (kurvi sisenedes läikis tee tulede valguses) ja samas suunas sõitnud autojuhi C. Carlsoni ütlusi sündmuskohas tee äärmise libeduse kohta, saab teha järelduse, et esines oluline diferents tee libeduses sündmuskohal ja eelnevalt läbitud tee vahel. Sellises olukorras tuleb minu arvates hoolsuskohustuse järgimisele hinnangu andmisel võtta arvesse nii sõidukiirus kui ka oluline muutus teeoludes. Päri võib olla sellega, et talvisel teel ja talvistes ilmastikuoludes on
lubatud sõidukiiruse ületamine käsitatav autojuhi hooletusena (autojuht ei käitunud mõistlikult). Nõustudes kostja eksperdi arvamusega, et sündmuskohal olnuks teelt väljasõit välditav liikudes kiirusega vähem kui 60 km/h, peab raske hooletuse hindamisel vastama küsimusele, kas äärmiselt libedale teelõigule sattumine pidi olema autojuhile ettenähtav, et asuda aegsasti sõidukiirust vähendama. Teisisõnu, kas antud olukorras käitus hageja autojuht teistele mõistlikele autojuhtidele vastuvõetamatult? Esitatud lähenemise korral kaob ka vajadus üritada ekspertiisiga tuvastada põhjuslikku seost piirkiiruse ületamise ja liiklusõnnetuse vahel. Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.