Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
KOHTUMÄÄRUS
3-2-1-27-11 Tartu, 11. mai 2011. a Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu Vladimir Gantsovski apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmine Tallinna Ringkonnakohtu 1. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-07-5011 Vladimir Gantsovski määruskaebus Hageja Vladimir Gantsovski (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Oleg Nišajev Kostja AS Bravocom Mobiil (registrikood 10902577), esindajad vandeadvokaat Carri Ginter ja vandeadvokaat Veikko Puolakainen 11. aprill 2011. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 1. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-07-5011 ja saata asi samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
Vladimir Gantsovski (hageja) esitas 7. veebruaril 2007 Harju Maakohtule AS-i Bravocom Mobiil (kostja) vastu hagiavalduse, mille lõplike nõuetena palus kostjalt töölepingu seaduse (TLS) § 90 lg 1 p 1 alusel välja mõista koondamishüvitise 87 000 krooni, TLS § 117 lg 2 järgi töölepingu ebaseadusliku lõpetamise hüvitise 261 000 krooni ja TLS § 119 lg 2 järgi lõpparve kinnipidamise eest hüvitise 43 500 krooni. Hagiavalduse kohaselt teatas kostja 16. oktoobril 2006 hagejale, et tööleping lõpetatakse alates
15.detsembrist 2006 koondamise tõttu. Kostja ei tasunud hagejale lõpparvet seaduses sätestatud suuruses ja teatas 8. jaanuaril 2007 kostjale, et tööleping lõpetati 10. novembril 2006 usalduse kaotuse tõttu, kuna hageja on rikkunud konkurentsikeeldu.
2.Harju Maakohus jättis 16. novembri 2009. a otsusega hagi rahuldamata.
3.Hageja esitas 18. detsembril 2009 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada. Kuna apellatsioonkaebusel ei olnud hageja või tema esindaja allkirja ja kaebuselt ei olnud tasutud riigilõivu, jättis ringkonnakohus 28. detsembri 2009. a määrusega apellatsioonkaebuse käiguta ja andis hagejale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Hageja esindaja kinnitas määruse kättesaamist 6. jaanuari 2010 e-kirjaga. Hageja esitas 13. jaanuaril 2010 ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mis kandis 9. veebruari 2009. a kuupäeva ning mille tekst ja digitaalallkirjade kinnitusleht vastasid samas kohtumenetluses 16. veebruaril 2009 esitatud apellatsioonkaebusele ja kinnituslehele. Ringkonnakohus teatas 19. jaanuaril 2010 hagejale, et
apellatsioonkaebus ei vasta kaebusele, mille hageja esitas ringkonnakohtule 18. detsembril 2009, ning seega on puudused kõrvaldamata. Ringkonnakohus kohustas hagejat esitama kohtule allkirjastatud apellatsioonkaebus hiljemalt 22. jaanuariks 2010 ja hoiatas, et puuduse tähtpäevaks kõrvaldamata jätmise korral jäetakse apellatsioonkaebus menetlusse võtmata. Hageja esindaja esitas 25. jaanuaril 2010 ringkonnakohtule digitaalselt allkirjastatud apellatsioonkaebuse, mille ringkonnakohus võttis samal päeval menetlusse.
4.Ringkonnakohus määras 3. juuni 2010. a määrusega tsiviilasja hinnaks apellatsioonimenetluses 391 500 krooni ning kohustas hagejat tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu 40 000 krooni viieteistkümne päeva jooksul alates määruse jõustumisest. Samas määruses hoiatas ringkonnakohus hagejat, et puuduse tähtaegselt kõrvaldamata jätmise korral jäetakse apellatsioonkaebus läbi vaatamata.
5.Hageja esitas ringkonnakohtu 3. juuni 2010. a määruse peale määruskaebuse. Riigikohus jättis
4.oktoobri 2010. a määrusega määruskaebuse menetlusse võtmata ja tagastas selle hagejale. Riigikohtu määruse kohaselt on ringkonnakohtu määrus kaevatav tsiviilasja hinna kindlaksmääramise osas. Vaidlustada ei saa aga määrust, millega jäetakse apellatsioonkaebus käiguta ja antakse tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Sellest tulenevalt jättis Riigikohus määruskaebuse läbi vaatamata osas, millega vaidlustati apellatsioonkaebuse käiguta jätmine ja anti hagejale tähtaeg riigilõivu tasumiseks.
6.Hageja esitas 26. oktoobril 2010 ringkonnakohtule taotluse apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi saamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 1. novembri 2010. a määrusega apellatsioonkaebuse läbi vaatamata. Määruse põhjenduste kohaselt tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 643 lgte 1 ja 2 ning § 637 lg 1 p 3 koosmõjust tulenevalt jätta läbi vaatamata apellatsioonkaebus, mis on menetlusse võetud, kuigi riigilõivu ei olnud tasutud, kui lõivu ei ole tasutud ka kohtu antud mõistliku tähtaja jooksul. Ringkonnakohus võttis apellatsioonkaebuse 25. jaanuaril 2010 ekslikult menetlusse, kuigi sellelt ei olnud riigilõivu tasutud. Seejärel jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse 3. juuni 2010. a määrusega TsMS § 643 lg 2 alusel käiguta ja andis hagejale võimaluse tasuda riigilõiv. Määrus avalikustati avalikus e-toimikus ja toimetati kooskõlas TsMS § 314 lg-ga 5 hageja advokaadist esindajale kätte 3. juunil 2010. See määrus oli vaidlustatav üksnes osas, millega ringkonnakohus määras kindlaks tsiviilasja hinna. TsMS § 643 ega § 3401 ei võimalda esitada määruskaebust määruse peale, millega jäeti apellatsioonkaebus käiguta. Kuna TsMS § 696 lg 1 annab ringkonnakohtu määrusega puudutatud menetlusosalisele õiguse esitada määruskaebuse Riigikohtule, kui selle esitamine on seaduse järgi lubatud, siis jõustus ringkonnakohtu 3. juuni 2010. a määrus TsMS § 639 lg 1 ja § 466 lg 3 koosmõjust tulenevalt 3. juunil 2010. Riigilõivu tasumiseks antud tähtaja viimaseks päevaks oli seega 18. juuni 2010. Hageja ei tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu ega taotlenud TsMS § 64 lg 1 järgi riigilõivu tasumiseks ettenähtud tähtaja pikendamist, vaid esitas ringkonnakohtu 3. juuni 2010. a määruse peale
Riigikohtule määruskaebuse. Riigikohus jättis hageja määruskaebuse 4. oktoobri 2010. a määrusega menetlusse võtmata, kuna kaebuse käiguta jätmise määruse peale ei saa määruskaebust esitada. Isegi kui lähtuda 3. juuni 2010 määruse jõustumise arvestamisel sellest, et ringkonnakohus määras sama määrusega tsiviilasja hinna, mille peale võib esitada määruskaebuse, ja sellest, et hageja pidas määruskaebusega vaidlustatavaks kogu määrust, on ringkonnakohtu riigilõivu tasumiseks määratud tähtaeg ikkagi möödunud. Sel juhul tuleks ringkonnakohtu 3. juuni 2010. a määrus TsMS § 8 lg 2 ja § 655 lg 2 p 2 koosmõju kohaselt lugeda jõustunuks 4. oktoobril 2010, mil Riigikohus keeldus määruskaebust menetlusse võtmast. Järelikult oleks hagejale riigilõivu tasumiseks antud tähtpäevaks olnud 19. oktoober 2010. Hageja ei tasunud ka selleks kuupäevaks riigilõivu ega taotlenud kohtult riigilõivu tasumise tähtaja pikendamist TsMS § 64 lg 1 alusel ega esitanud muid taotlusi. Hageja esitas 26. oktoobril 2010. a, s.o nädal aega pärast apellatsioonkaebuse puuduse kõrvaldamiseks antud tähtaja möödumist menetlusabi taotluse, põhjendamata ka siis riigilõivu õigeks ajaks tasumata jätmist. Pärast menetlustoimingu tegemiseks antud tähtaega esitatud hageja menetlusabi taotlus tuleb TsMS § 66 alusel jätta tähelepanuta, kuna tal ei ole enam õigust seda menetlustoimingut teha. Praegusel juhul ei ole kohus menetlustoimingu tegemiseks määratud tähtaega TsMS § 64 lg 1 kohaselt pikendanud. Samuti ei ole menetlustoimingu tegemine lubatud TsMS § 331 lg 1 järgi. Hageja esitas menetlusabi taotluse TsMS § 329 rikkudes, sest ta ei ole tuginenud asjaoludele, millest võiks mõista menetlusabi taotluse esitamise põhjusi pärast riigilõivu tasumiseks antud tähtaja möödumist. Menetlusabi taotluse menetlemine põhjustab ilmselt menetluse lahendamise viibimist, samas ei ole hageja põhistanud hilinemiseks mõjuva põhjuse olemasolu. Kui hageja soovis riigilõivu tasumise asemel saada menetlusabi riigilõivu tasumiseks, tuli tal esitada taotlus apellatsioonkaebuse puuduste kõrvaldamiseks ettenähtud tähtaja jooksul. Kuna hageja ei ole seda teinud, tuleb menetlusabi taotlus jätta tähelepanuta. Riigilõivu tasumata jätmise tõttu tuleb apellatsioonkaebus jätta läbi vaatamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja esitas 21. detsembril 2010 ringkonnakohtu 1. novembri 2010. a määruse peale määruskaebuse, milles palub määruse tühistada. Kuna hageja esitas ringkonnakohtu 3. juuni 2010. a määruse peale määruskaebuse, ei jõustunud see määrus enne, kui hageja sai kätte Riigikohtu 4. oktoobri 2010. a määruse, millega jäeti hageja määruskaebus menetlusse võtmata. Hageja sai Riigikohtu määruse kätte 26. oktoobril 2010. Ringkonnakohus jättis ebaõigesti menetlusabi taotluse tähelepanuta ja apellatsioonkaebuse läbi vaatamata enne, kui hageja jõudis esitada põhistuse menetlusabi taotluse tähtaegsuse kohta. Hageja on riigilõivu tasumisest vabastatud. Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 1 järgi ei võeta riigilõivu töötasu või palga nõudmise, töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, teenistusse ennistamise, teenistusest vabastamise aluse formuleeringu muutmise hagi või kaebuse läbivaatamisel. Seega ei tule töösuhte lõpetamisega seotud nõuetelt riigilõivu tasuda.
9.Kostja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata. Ta leidis, et ringkonnakohus jättis õigesti apellatsioonkaebuse läbi vaatamata, sest hageja ei tasunud tähtaegselt
apellatsioonkaebuselt riigilõivu. Olukorras, kus hageja ei taotlenud riigilõivu tasumise tähtaja pikendamist või ennistamist ega ole seda siiani teinud, ei saa määruskaebus tuua kaasa riigilõivu maksmiseks antud tähtaja ennistamist. Vastasel juhul kaotab mõtte tähtaja ennistamise regulatsioon ning TsMS §-d 62 ja 66. Õige ei ole hageja seisukoht, et ta on RLS § 22 lg 1 p 1 kohaselt riigilõivu maksmisest vabastatud. Hageja nõutav hüvitis ei ole töötasu ega palk.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 2, § 695 ja § 701 lg 3 esimese lause järgi menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks samale ringkonnakohtule.
11.Ringkonnakohus leidis ekslikult, et hageja ei ole RLS § 22 lg 1 p 1 järgi riigilõivu tasumisest vabastatud, ning jättis ebaõigesti apellatsioonkaebuse läbi vaatamata selle tõttu, et hageja ei tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu. Kuivõrd hageja ei pidanud apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasuma, ei olnud tal vaja esitada ka taotlust riigilõivu tasumiseks antud tähtaja pikendamiseks ega menetlusabi saamiseks. RLS § 22 lg-s 1 on sätestatud ammendav loetelu toimingutest, millelt ei tule riigilõivu tasuda. Selle paragrahvi esimese lõike p 1 kohaselt ei tule riigilõivu tasuda töövaidluses esitatud hagilt või kaebuselt, milles nõutakse töötasu või palka, töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamist, teenistusse ennistamist või teenistusest vabastamise aluse formuleeringu muutmist. Praegusel juhul leidis hageja hagiavalduses, et kostjal ei olnud alust temaga töölepingut lõpetada ning palus kostjalt välja mõista hüvitised koondamise (TLS § 90 lg 1 p 1), töölepingu ebaseadusliku lõpetamise (TLS § 117 lg 2) ja lõpparve kinnipidamise (TLS § 119 lg 2) eest (vt kohtutoimiku I kd, tlk 60-62). Kolleegium selgitab, et kuigi RLS § 22 lg 1 p-s 1 ei ole hageja taotletud hüvitisi otsesõnu loetletud, on sellised nõuded riigilõivuvabad, kuna need on seotud töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamisega. Põhjendatud ei ole tõlgendada RLS § 22 lg 2 p 1 selliselt, et lisaks töötasu- või palganõudele ning ennistamise ja formuleeringu muutmise nõudele on riigilõivu tasumisest vabastatud üksnes nõue tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus. Juhul kui töötaja nõuab töölepingu ülesütlemise tühisuse tõttu tööandjalt hüvitisi, ei ole töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise iseseisvaks hagi esemeks (vt Riigikohtu 29. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-11, p-d 13 ja 15). Töötajal ei ole õiguslikku huvi esitada töölepingu ülesütlemise tühisuse kindlakstegemiseks tuvastushagina (TsMS § 368 lg 1) juhul, kui ta ei soovi töösuhte jätkumist, vaid tahab tööandjalt saada töölepingu ülesütlemise tühisusest tulenevaid hüvitisi. Kuna sellise tuvastushagi esitamine ei peataks töölepingu tühisusest tuleneda võivate hüvitisnõuete aegumist tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 160 lg 1 järgi, siis võiks tuvastushagi menetlemine (ilma hüvitiste saamise nõuet esitamata) kaasa tuua hüvitisnõuete aegumise individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1 järgi (hüvitisnõuded aeguvad nelja kuu jooksul pärast töölepingu ülesütlemist). Kolleegium selgitab, et juhul, kui töötaja esitab töölepingu ülesütlemise tühisusest tulenevad hüvitisnõuded, siis kohaldatakse aegumisel ITVS § 6 lg-t 1, mitte ITVS § 6 lg-t 2, mille järgi töölepingu ülesütlemise vaidlustamise nõude aegumise tähtaeg on 30 kalendripäeva ülesütlemisavalduse saamisest.
Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et riigilõivuvabad on ka töötaja hüvitisnõuded, mille rahuldamise eeldusena peab kohus tuvastama kohtuotsuse põhjendavas osas töölepingu ülesütlemise tühisuse.
12.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus leidis õigesti, et ringkonnakohtu 3. juuni 2010. a määrus jõustus osas, mille peale ei saanud seaduse järgi määruskaebust esitada, samal kuupäeval ning et ülejäänud osas jõustus see määrus 4. oktoobril 2010 (vt TsMS § 694 lg 2 ning § 695).
13.Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja lõplikult lahendava kohtu otsustada.
14.Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada hagejale kassatsioonkaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon. Hageja on Riigikohtule kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 palunud kautsjoni tagastada Kaupmehe Advokaadibüroo OÜ-le. Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.