Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-4-10 Tartu, 16. märts 2010. a Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu Salva Kindlustuse AS-i hagi Emzari Mikelaiðvili vastu 39 618 krooni 28 sendi ja viivise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-34581 Emzari Mikelaiðvili kassatsioonkaebus 39 618 krooni 28 senti Hageja Salva Kindlustuse AS (registrikood 10284984) Kostja Emzari Mikelaiðvili (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Alar Urm 15. veebruar 2010. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Harju Maakohtu 1. detsembri 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-34581 ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada.
3.Tagastada Osaühingule Advokaadibüroo Lextal kassatsioonkaebuselt 24. novembril 2009. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
10. septembril 2007. a esitas Salva Kindlustuse AS Harju Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Emzari Mikelaiðvili vastu 39 618 krooni 28 sendi saamiseks. Harju Maakohus tegi
19.septembri 2007. a määrusega E. Mikelaiðvilile makseettepaneku tasuda võlg ja menetluskulud. E. Mikelaiðvili esitas makseettepaneku peale vastuväite. Maakohus andis 30. oktoobri 2007. a määrusega nõude üle kohtunikule tsiviilasja menetlemise jätkamiseks hagimenetluses.
2.Salva Kindlustuse AS (hageja) esitas 28. novembril 2007. a E. Mikelaiðvili (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 39 618 krooni 28 senti ja viivise 1838 krooni. 10. novembril 2008. a suurendas hageja viivisenõuet 6017 kroonini. Hagiavalduse kohaselt põhjustas kostja 9. oktoobril 2006. a Tallinnas Jõe tänava ja Narva maantee ristmikul liiklusõnnetuse, milles kostja juhitud sõiduk sõitis tagant otsa Favor Metaform AS-ile kuuluvale sõidukile Mitsubishi Galant, mis omakorda sõitis otsa Nordea Finance Estonia AS-ile kuuluvale sõidukile Mazda. Liiklusõnnetuse toimumise ajal oli kostjal Gruusias välja antud juhiluba ja tal puudus Eesti Vabariigis kehtiv juhtimisõigus. Kostja juhitud sõiduki valdaja tsiviilvastutuse kindlustamiseks oli hagejaga sõlmitud liikluskindlustuse tavaleping ja väljastatud poliis. Hageja hüvitas liiklusõnnetusega tekitatud kahju, tasudes OÜ-le Siletel Auto SLT sõiduki Mitsubishi Galant taastusremondi eest 32 474 krooni. Lisaks sellele tasus hageja Salva Kahjukäsitluse OÜ-le kahjujuhtumi käsitlemise eest 22% kahjusummast. Kokku kulutas hageja 39 618 krooni 28 senti.
Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 48 lg 2 p 4 järgi on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust. LKindlS § 48 lg 3 kohaselt nõutakse tagasinõudega sisse ka juhtumi käsitluse põhjendatud kulu. Liiklusseaduse (LS) § 27 lg 4 kohaselt kehtib Eestis elamisluba omava isiku Eestisse elama asumisel tema välisriigis väljaantud ja LS § 27 lg-s 1 nimetatud nõuetele vastav juhiluba Eestis 12 kuud arvates juhiloa omaniku Eestisse elama asumisest või elamisloa väljastamisest. Kostjale on väljastatud Eestis tähtajaline elamisluba 1. novembril 1999. a, seda on pikendatud 2. novembril 2007. a. Samuti on kostjale 31. oktoobril 2002. a antud välja isikutunnistus, mis antakse isikut tõendavate dokumentide seaduse § 19 lg 1 järgi välja Eestis püsivalt viibivale välismaalasele, kellel on kehtiv elamisluba või elamisõigus.
3.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostjal on Gruusia Vabariigis välja antud juhiluba, seega on Gruusia Vabariik andnud talle juhtimisõiguse. Kostja leidis, et tuleb eristada juhiluba ja juhtimisõigust. LS § 27 lg 4 reguleerib juhiloa kehtivust ja vahetamist. Liiklusseadus ei sätesta, et juhtimisõigus lõpeb LS § 27 lg-s 4 nimetatud olukorras. Kostja juhtimisõigust ei ole ära võetud ega kehtetuks tunnistatud, seega oli kostjal liiklusõnnetuse toimumise ajal juhtimisõigus. Liiklusseaduse kohaselt võib välismaalane Eestis elades teatud tähtajani taotleda Eesti juhiloa väljastamist ilma sõiduki juhtimise eksamit sooritamata. Seega tuleb LS § 27 lg-t 4 tõlgendada nii, et välismaalase juhiluba on Eestis teatud ajast alates kehtetu, kuid samas on välismaalasel välisriigi antud juhtimisõigus. LKindlS § 48 lg 2 eesmärk on tagada kindlustusandjale tagasinõudeõigus olukorraks, kus kindlustatu rikkumise tõttu suureneb kahjuliku tagajärje suurenemise tõenäosus. Uue juhiloa taotlemata jätmine ei mõjuta kindlustusjuhtumi toimumise tõenäosust, kostja oskusi ja võimet sõidukit juhtida ei mõjutanud asjaolu, et ta on Eestis viibinud üle 12 kuu. Seega on regressinõude esitamine vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS) § 445 lg-te 1-3 ja LKindlS § 48 lg 2 p 4 eesmärgiga. Hagejal ei oleks tagasinõudeõigust, kui liiklusõnnetus oleks toimunud näiteks Lätis. Juhul kui hagejal oleks praeguses asjas kostja vastu tagasinõudeõigus, oleks tegemist kindlustatute ebavõrdse kohtlemisega sõltuvalt sellest, millises riigis liiklusõnnetus toimub. Hageja tagasinõudeõigus ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja käsitluskulu nõue on põhjendamata. Käsitluskulu ei saa olla mingi protsent kahjust, vaid peab olema tõendatud ja põhjendatud. Kostja taotles kahjuhüvitise vähendamist VÕS § 140 lg 1 alusel. Samuti taotles kostja vaidluse lahendamisel LS § 27 lg 4 esimese lause kohaldamata jätmist, kuna see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dega 11, 12 ja 14.
4.Harju Maakohus rahuldas 1. detsembri 2008. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 39 618 krooni 28 senti ja viivise 6017 krooni. Kuna kostja väitel on tal olemas juhtimisõigus, peab kostja seda ka tõendama. LS § 24 lg 1 kohaselt on juhtimisõigust tõendav dokument kehtiv juhiluba või seadusega ettenähtud juhtudel juhiluba asendav dokument. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjal oli liiklusõnnetuse toimumise ajal Gruusias välja antud juhiluba. 6. septembril 2007. a anti kostjale välja Eesti Vabariigi juhiluba.
Liiklusseaduse § 27 lg 4 järgi kehtib Eestis elamisluba omava isiku Eestisse elama asumisel tema välisriigis väljaantud ja LS § 27 lg-s 1 nimetatud nõuetele vastav juhiluba Eestis 12 kuud, arvates juhiloa omaniku Eestisse elama asumisest või elamisloa väljastamisest. Kuna pooled ei vaidle selle üle, et kostja oli viibinud liiklusõnnetuse toimumise ajaks Eestis rohkem kui 12 kuud, oli tema juhiluba muutunud kehtetuks ning kostjal ei olnud sõiduki juhtimise õigust. Kostjal olemas olnud juhiloaga ei olnud võimalik tõendada temal juhtimisõiguse olemasolu. LS § 24 järgi saab juhtimisõiguse olemasolu tõendada vaid kehtiva juhiloaga ning tulenevalt LS §-st 27 lg 4 kostjal sellist dokumenti ei olnud. Seega on hagejal regressiõigus kostja vastu. LS § 27 lg-s 4 sätestatud piirang on kooskõlas põhiseadusega ning ei diskrimineeri kostjat. LS § 26 sätestab põhimõtteliselt analoogsed piirangud ka neile, kes on saanud esmase juhiloa või kellel on õigus saada juhiluba pärast esmase juhiloa kehtivuse möödumist. Samasugune regulatsioon kehtib LS § 44 lg 3 kohaselt ka neile, kes ei vaheta oma Eesti Vabariigis välja antud juhiluba 12 kuu jooksul selle kehtivuse tähtaja möödumisest arvates. Seega diskrimineeriks LS § 27 lg 4 kohaldamata jätmine neid isikuid, kes on saanud oma juhiloa Eestis. Sellisel juhul oleks mujalt kui Euroopa Liidu liikmesriigist tulnud isikul võimalik tõendada oma juhtimisõigust kodumaal välja antud juhiloaga, hoolimata sellest, kui kaua see juhiluba kehtib, kuid Eesti Vabariigis juhiloa saanutel kaob see õigus 12 kuud pärast juhiloa kehtivuse lõppemist. Diskrimineerimise väidet ei tõenda kostja viide, et tal oleks õigus oma juhiloaga liigelda Lätis või Soomes. Analüüsida tuleb seda, kas riigisiseselt on kostjale kehtestatud regulatsioon teda diskrimineeriv. Asjakohatu on kostja väide selle kohta, et tema sõiduoskused ei ole muutunud. Liikluskindlustuse seadus ei seo kindlustusandja regressiõigust sõidukijuhi sõiduoskustega, vaid formaalsete eelduste täitmisega. Kostja leidis, et hageja tagasinõudeõigus on hea usu põhimõttega vastuolus ning VÕS § 6 lg 2 järgi ei saa LKindlS § 48 lg 2 p 4 kohaldada. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kohustus käituda heas usus peab aga lähtuma seaduses sätestatud reeglitest, millele saab hinnangut anda. Hea usu põhimõtte rakendamiseks peaks olema seaduses sätestatud üldreegel, mida lepingupooled on kohustatud järgima. Hagejal ei ole praeguses õigussuhtes kohustust kostjat teavitada juhiloa väljavahetamise vajadusest. Küll aga on kostjal kohustus üles näidata tavapärast hoolsust ning uurida välja, kui kaua kehtib välisriigis välja antud dokument Eesti Vabariigis. Ei ole põhjust piirata hageja regressiõigust, kuna hageja ei ole oma käitumisega kostjat eksitanud, ei ole regressiõigust omandanud ebaausalt, ei ole käitunud vastuoluliselt, on kasutanud oma regressiõigust mõistliku aja jooksul ning tema huvid on kaitsmisväärsed. Sellises olukorras regressiõiguse teostamine ei ole ka põhimõtteliselt vastuvõtmatu, kuna see õigus on hagejal tekkinud kostja enda tegevusetuse tulemusena. Vastuvõtmatu oleks regressiõiguse välistamine põhjusel, et liiklusõnnetuse põhjustanud isikul on kunagi olnud kehtiv juhiluba. Kahjuhüvitise vähendamiseks puudub alus. Hageja nõue on tekkinud ainuüksi kostja põhjustatud liiklusõnnetuse tõttu ja seetõttu, et kostjal ei ole enda tegevusetuse tõttu kehtivat juhiluba. Ei ole
põhjust, miks oleks kahju hüvitamine kostja suhtes mõistlikult vastuvõetamatu. LKindlS § 48 lg 3 järgi on kindlustusandjal õigus sisse nõuda ka juhtumi käsitluse põhjendatud kulu. Õige on kostja seisukoht, et käsitluskulu ei saa olla mingi protsent kahjust. Samuti ei saa kostjale kohustusi tuua hageja ja kolmanda isiku kokkulepe. Samas on hageja esitanud käsitluskulude arvestuse. Kostja ei ole tõendanud, et vaidlusalune arve oleks fiktiivne. Kahjukäsitluskulu on esitatud mõistlikus suuruses.
5.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja esitas
3.augustil 2009. a ringkonnakohtule taotluse viivisenõude suurendamiseks 8864 kroonini. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. oktoobri 2009. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-ga 6. Ringkonnakohus jättis hageja taotluse väljamõistetava viivise suurendamiseks rahuldamata. LS § 27 lg 4 kohaselt kehtib Eestis elamisluba omava isiku Eestisse elama asumisel tema välisriigis väljaantud ja LS § 27 lg-s 1 nimetatud nõuetele vastav juhiluba Eestis 12 kuud arvates juhiloa omaniku Eestisse elama asumisest või elamisloa väljastamisest. Sama sätte kolmanda punkti kohaselt vahetatakse välisriigis välja antud juhiluba Eesti juhiloa vastu pärast liiklusteooria- ja sõidueksami edukat sooritamist juhul, kui juhiloa omanik ei ole vahetanud välisriigis väljaantud juhiluba Eesti juhiloa vastu 12 kuu jooksul arvates juhiloa omaniku Eestisse elama asumisest või elamisloa väljastamisest. Kuivõrd kostja ei vahetanud oma välisriigis väljaantud juhiluba välja aasta jooksul pärast Eestisse elama asumist ja elamisloa saamist ning ei olnud sooritanud ka Eestis liiklusteooria- ja sõidueksamit, kaotas ta õiguse juhtida Eestis sõidukit välisriigis väljaantud juhiloa alusel. Sellega suurendas ta ühtlasi kindlustusriski võimalust ning kindlustusandja omandas regressiõiguse tema süül Eesti liikluses toimunud liikluskahju hüvitamiseks ning kahjukäsitluskulude sissenõudmiseks LKindlS § 48 lg 1 p 4 ja § 48 lg 3 alusel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti võrdsustanud juhiloa kehtivuse juhtimisõigusega. Kostja juhiluba muutus küll LS § 27 lg 4 kohaselt kehtetuks, kuid LS § 27 lg 4 ei näe ette juhtimisõiguse lõppemist. Kostja juhtimisõigust ei ole peatatud, kehtetuks tunnistatud ega ära võetud. Asjaolu, et juhiloa saamiseks tuleb sooritada sõidueksam, ei muuda teise riigi antud juhtimisõigust kehtetuks, vaid tegemist on õiguse olemasolu tõendava dokumendi vahetamise eeldusega. TsMS § 230 lg 1 järgi oleks hageja pidanud tõendama, et kostjal juhtimisõigust ei ole.
Liikluskindlustuse seaduse tagasinõudeõigust puudutava regulatsiooni eesmärk on tagada kindlustusandjale tagasinõudeõigus olukorras, kus kindlustusvõtja on rikkunud pooltevahelist lepingut ning iseseisvalt suurendanud kokkulepitud kindlustusriski võimalikkust. Ei ole põhjendatud ringkonnakohtu järeldus, et kostja suurendas kindlustusriski võimalikkust sellega, et ei vahetanud oma juhiluba. Kostja juhiloa kehtivus Eestis ei saa mõjutada kindlustusjuhtumi toimumise tõenäosust. Kui sama õnnetus oleks toimunud muus kindlustuskaitsega hõlmatud riigis, ei oleks hagejal tagasinõudeõigust. Isegi kui LS § 27 lg 4 järgi oleks kostja juhtimisõiguse kaotanud, oleks hagejale tagasinõudeõiguse andmine hea usu põhimõttega vastuolus. Ei ole õiglane ega hea usu põhimõttega kooskõlas, et kindlustusandjal on tagasinõudeõigus muul põhjusel kui kindlustusriski võimalikkuse suurenemine. Olukorras, kus kostja on kindlustuslepingut korrektselt täitnud, on juhiloa vahetamise kohustuse rikkumise tõttu kostjale liikluskahju ja käsitluskulude hüvitamise kohustuse panemine ebaproportsionaalne ja ebaõiglane. Isegi kui tagasinõudeõigus oleks olemas, oleks neil põhjustel õiglane vähendada VÕS § 140 lg 1 alusel kostjalt väljamõistetav hüvitis nullini. Kohtud ei ole põhjendanud, miks hageja esitatud käsitluskulud on mõistlikud ja põhjendatud. Kui LS § 27 lg 4 järgi ei olnud kostjal liiklusõnnetuse toimumise ajal juhtimisõigust, siis on LS § 27 lg 4 esimene lause vastuolus PS §-dega 11, 12 ja 14. LS § 27 lg 4 esimese lause kohaselt koheldakse ebavõrdselt välismaalasi, kes ei ole Euroopa Liidu kodanikud, võrreldes nende välismaalastega, kes on Euroopa Liidu kodanikud. Juhtimisõiguse äravõtmine on karistusõiguslik meede ja see on põhjendatud üksnes siis, kui juhtimisõigusega isik on teinud liikluskorravastase või ohtliku teo. Karistusõigusliku meetme rakendamine eeldab personaalset menetlust. Välismaalaselt, kelle juhtimisõigust riik on tunnustanud, juhtimisõiguse 12 kuu möödudes äravõtmine põhjusel, et isik ei ole juhiluba vahetanud, on ebaproportsionaalne.
9.Hageja ei ole kassatsioonkaebusele nõuetekohaselt vastanud. Kassatsioonkaebusele on vastuse esitanud hageja lepinguline esindaja, kes ei ole vandeadvokaat. TsMS § 218 lg-te 3 ja 4 koostoimes võib kassatsioonkaebusele vastata üksnes menetlusosaline ise või vandeadvokaadist esindaja.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
11.Hageja on esitanud hagi kostja vastu, tuginedes sellele, et kostja juhtis liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukit, omamata liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtivat juhtimisõigust. Seega põhineb hageja nõue LKindlS § 48 lg 2 p 4 esimesel alternatiivil. Kostja ei vaidlusta seda, et ta juhtis liiklusõnnetuse toimumise ajal sõidukit. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal oli liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtiv juhtimisõigus. Kolleegium nõustub maa- ja ringkonnakohtu järeldusega, et kostjal puudus liiklusõnnetuse toimumise ajal Eestis juhtimisõigus. LS § 27 lg 4 järgi kehtib Eestis elamisluba omava isiku Eestisse elama asumisel tema välisriigis väljaantud juhiluba, mis on välja antud ja vormistatud Genfi 1949. aasta
teeliikluse konventsiooni või Viini 1968. aasta teeliikluse konventsiooni ning nende juurde kuuluvate hilisemate kokkulepete ja konventsiooni täienduste põhimõtete kohaselt, Eestis 12 kuud arvates juhiloa omaniku Eestisse elama asumisest või elamisloa väljastamisest. Kohtud on tuvastanud, et kostjal oli liiklusõnnetuse toimumise ajal Gruusias väljaantud juhiluba ning liiklusõnnetuse toimumise ajaks oli möödunud rohkem kui 12 kuud kostjale Eesti elamisloa väljastamisest ja kostja Eestisse elama asumisest. Seega oli LS § 27 lg 4 järgi kostja juhiluba liiklusõnnetuse toimumise ajaks kaotanud Eestis kehtivuse. Liiklusseaduses puudub säte, mis reguleeriks isikule välismaal antud juhtimisõiguse tunnustamist. Seega on välisriigis väljaantud juhiloaga isikute juhtimisõigus Eestis seotud selle juhiloa kehtivusega ning olukorras, kus see juhiluba Eestis ei kehti, puudub isikul ka juhtimisõigus. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et LS § 27 lg 4 on vastuolus põhiseadusega.
12.LKindlS § 48 lg 2 p-s 4 eristatakse omanikku ja valdajat sõidukit juhtinud isikust. Selle sätte mõttes on omanik või valdaja isik, kes on sõlminud kindlustuslepingu, st lepingupool. Järelikult saab selle sätte järgi esitada tagasinõude üksnes lepingupoole vastu. Kohtud pole tuvastanud, kas kostja oli liikluskindlustuslepingu pooleks. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud, see tähendab muu hulgas seda, et hagi rahuldamisel tuleb tuvastada kõik asjaolud, mis on eelduseks, kohaldamaks õigusnormi, mille alusel hagi rahuldatakse. Kuna kohtud pole tuvastatud kõiki LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel hagi rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid, on otsused olulises osas põhjendamata. Selline rikkumine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi. Seetõttu tuleb nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsus tühistada.
13.Juhul kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et kostja oli liikluskindlustuslepingu pool, tuleb hinnata ka seda, kas hageja on olnud heauskne lepingut sõlmides. Kolleegium nõustub maa- ja ringkonnakohtuga selles, et kostja oleks pidanud teadma, kui kaua kehtib Eestis tema välisriigis väljaantud juhiluba. Kolleegium leiab aga, et ainuüksi see, et kostja juhiluba LS § 27 lg-s 4 sätestatud tähtaja jooksul Eesti juhiloa vastu ei vahetanud ning liiklusõnnetuse toimumise ajal tal Eestis seetõttu juhtimisõigust ei olnud, ei välista seda, et hageja käitumine võiks olla vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja käitumist võiks pidada kostja suhtes vastuoluliseks ja seetõttu hea usu põhimõttega vastuolus olevaks, kui hageja kostjaga kindlustuslepingut sõlmides teadis või pidi teadma, et kostjal ei ole juhtimisõigust. Vastasel juhul, kui kindlustusandjal oleks sellises olukorras tagasinõudeõigus, ei saaks teine lepingupool hoolimata kindlustusmaksete tasumisest sisuliselt kindlustuskaitset, kuna kindlustusandjal oleks tema vastu alati tagasinõudeõigus, kui ta sõidukit juhtides liiklusõnnetuse põhjustab.
14.Maakohus on hageja esitatud käsitluskulude arvestust hinnates leidnud, et kahjukäsitluskulu 7144 krooni 28 senti on põhjendatud. Ringkonnakohus on nõustunud maakohtu põhjendustega. Riigikohus on TsMS § 688 lg 4 järgi seotud alama astme kohtute tuvastatud faktiliste asjaoludega ega uuri TsMS § 688 lg 5 järgi ise tõendeid. Seega ei ole võimalik anda teistsugust hinnangut ka hageja käsitluskulude arvestusele.
15.Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause
alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Kostja eest on kautsjoni tasunud Osaühing Advokaadibüroo Lextal. Kostja on TsMS § 149 lg 8 kolmanda lause alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamise korral tagastada Osaühingule Advokaadibüroo Lextal.
16.Menetluskulude jaotus poolte vahel tuleb lahendada asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.