Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Tsiviilasja hind Riigikohtus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
3-2-1-45-17 Tartu, 17. mai 2017 Eesistuja Jaak Luik, liikmed Malle Seppik ja Tambet Tampuu Katrin Mändma hagi OÜ Foodworld (pankrotis) vastu 50 000 euro saamiseks Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-15-16168 50 000 eurot Katrin Mändma kassatsioonkaebus Hageja Katrin Mändma, esindaja vandeadvokaat Toivo Viilup Kostja OÜ Foodworld (pankrotis) (endine ärinimi OÜ Foodtrade), pankrotihaldur Küllike Mitt 24. aprill 2017, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 2-15-16168 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
1.Katrin Mändma (hageja) esitas 29. oktoobril 2015 Tartu Maakohtule hagi OÜ Foodworld (endise ärinimega OÜ Foodtrade) (kostja) vastu 50 000 euro saamiseks. Tartu Maakohtu 17. märtsi 2017 määrusega (tsiviilasjas nr 2-16-16330) on kuulutatud välja kostja pankrot ning nimetatud pankrotihalduriks Küllike Mitt. Hagiavalduse kohaselt kandis E. Pikand (laenuandja) tulevase laenulepingu täitmiseks kostjale kahe osamaksega kokku 50 000 eurot: 30 900 eurot 22. augustil 2013 ja 19 100 eurot 23. augustil 2013. Laenuandja ja kostja vahel jäi laenuleping sõlmimata. Laenuandja loovutas 1. oktoobril 2015 sõlmitud lepinguga (edaspidi nõude loovutamise leping) eelnimetatud ülekannetest tuleneva saadu tagastamise nõude hagejale. 1. oktoobril 2015 teavitas laenuandja nõude loovutamisest kostjat tähitud kirjaga (edaspidi teatis). Kostja sai teatise kätte 15. oktoobril 2015. Kostja ei ole saadut ei laenuandjale ega hagejale tagastanud. Eelmärgitut arvestades on hagejal kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue, kokku 50 000 eurot. Maakohtus 15. juunil 2016 toimunud istungil avaldas hageja esindaja, et laenusuhte tuvastamise korral tuleks nõude loovutamisest teavitamist ja raha tagastamise nõude esitamist käsitada kui laenusuhte ülesütlemisavaldust.
2.Kostja vaidles hagile vastu, leides, et nõude loovutamine on tühine, kuna nõude loovutamise
lepingus ei ole nõuet õigesti kirjeldatud. Ebaõige on hageja väide, et laenuleping jäi sõlmimata. Tegelikkuses sõlmiti suuline laenuleping tähtajaga kümme aastat. Laenu tagastamise tähtaeg saabub alles 23. augustil 2023, mistõttu on hagi esitatud alusetult.
3.Tartu Maakohus rahuldas 22. juuni 2016 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 50 000 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1713 eurot. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaielnud pooled selle üle, et kostja on saanud laenuandjalt 50 000 eurot. Kohus nõustus hagejaga, et laenuandja ja kostja vahel jäi laenuleping sõlmimata. Hageja on tõendanud võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg-st 1 tulenevate hagi rahuldamise eelduseks olevate asjaolude olemasolu. Kostja ei ole esitanud asjaolusid, millest tuleneks hagi alusetus. Kostja vastuväited, mille kohaselt on nõude loovutamise lepingus kajastamata mitmed asjaolud, ei tingi hagi rahuldamata jätmist. Hageja on tõendanud nõude loovutamise, esitades nõude loovutamise lepingu, teatise ja teatise kättetoimetamise postiteatised. Maakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kümneaastase tähtajaga laenuleping, mille üheks pooleks on juriidiline isik, sõlmiti suulises vormis. Kostja juriidilise isikuna pidi majandustehingud dokumenteerima. Mingeid dokumentaalseid tõendeid ei ole kostja oma vastuväidete tõendamiseks esitanud. Kostja 2013. a majandusaasta aruandest ei nähtu kostja väidetud asjaolud, sh et ülekantud summa kajastub laenukohustusena tähtajaga üle viie aasta või ettemaksena. Kostja esitatud tunnistaja ütlused ei ole piisavalt usaldusväärsed olukorras, kus tunnistaja on majanduslikult kostjaga seotud ja tunnistaja ütlused ei ole seostatavad kostja 2013. a majandusaasta aruande andmetega. Tunnistaja ütlused ei olnud maakohtu hinnangul piisavalt kaalukad, et jätta hagi rahuldamata.
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks tagasi maakohtule või teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis poolte menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus hageja kanda. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud tähtajatu laenulepingu sõlmimist. Samuti ei ole hageja tõendanud ega toonud esile ühtegi põhjendust, mis asjaoludel jäi laenuleping sõlmimata ning miks laenuandja kuni hagejale nõude loovutamiseni (s.o enam kui kahe aasta jooksul) kostjale ülekantud raha kohtuväliselt tagasi ei nõudnud. Seega oli ringkonnakohtu arvates põhjendamatu maakohtu seisukoht, et hageja väide laenulepingu sõlmimata jätmise kohta on tõendatud. Kostja on oma vastuväidet tähtajalise laenulepingu sõlmimise kohta tõendanud tunnistaja A. Ametmaa ütlustega. Ütluste kohaselt andis laenuandja algselt raha viljatehinguteks ning 2014. a-l sõlmis ta laenuandjaga suulise kokkuleppe, et ülekantud raha võlgnetakse laenuna ja laenulepingu tähtaeg on kümme aastat. Ettepaneku sellise kokkuleppe sõlmimiseks tegi laenuandja, A. Ametmaa ütlusi ümber
lükkavaid tõendeid ei ole hageja esitanud. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et tunnistaja A. Ametmaa ütlused ei ole piisavalt usaldusväärsed. Ringkonnakohus märkis, et lepingu sõlmimise asjaolud ongi üldjuhul teada poole töötajal ning ainuüksi sellest, et tegemist on kostja töötajaga, ei saa järeldada tunnistaja ütluste ebausaldusväärsust. Asjaolu, et kostja ei kajastanud ülekantud 50 000 eurot oma majandusaasta aruandes, ei tõenda laenulepingu sõlmimata jätmist. Ringkonnakohtu hinnangul oli kostja poolt laenuandjaga kokkuleppe sõlmimine vastavuses VÕS § 396 lg-s 2 sätestatuga ning põhjendamatu on hageja väide, et kostja on saanud 50 000 eurot õigusliku aluseta. Kuna VÕS § 1028 lg 1 eeldused ei olnud täidetud, jättis ringkonnakohus hagi rahuldamata. Ringkonnakohus ei pidanud põhjendatuks hageja alternatiivset seisukohta, et juhul, kui kohus peaks lugema laenulepingu sõlmimise tõendatuks, oleks teatis käsitatav laenulepingu ülesütlemisavaldusena. Teatises on laenuandja kinnitanud, et 50 000 eurot kanti kostjale üle tulevase laenulepingu täitmiseks, kuid leping jäi sõlmimata. Seega oli laenuandja seisukohal, et laenulepingut ei ole olemas. Ei saa üles öelda lepingut, mida ei ole sõlmitud. Seega ei saa teatist käsitada lepingu ülesütlemisavaldusena.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Hageja leiab, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-st 1 tulenevat tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust, samuti maakohtu otsuse tühistamisega kaasnevat kohustust vastata kõikidele poolte maakohtu menetluses esitatud väidetele (TsMS § 654 lg 5). Nimetatud rikkumiste tulemusena on ringkonnakohtu otsus rajatud üksnes ühe ebausaldusväärse tunnistaja pealiskaudsetele ütlustele ning hindamata on jäänud tõendid kogumis, mis on viinud asjaolude puudulikul tuvastamisel põhineva ebaõige kohtuotsuseni. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu järeldusega tunnistaja A. Ametmaa ütluste ebausaldusväärsuse kohta. Samas ei ole ringkonnakohus vastanud hageja väidetele tunnistaja A. Ametmaa ütluste ebausaldusväärsuse kohta ega neid väiteid tunnistaja ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisel arvestanud. Tunnistaja A. Ametmaa ütlused on olulises ulatuses vastuolus muude asjas kogutud tõendite ja kostja menetluse käigus antud selgitustega. Ringkonnakohus ei ole neile hageja välja toodud vastuoludele tähelepanu pööranud. Ringkonnakohus on eiranud ka asjaolu, et teatises on laenuandja kinnitanud, et 50 000 eurot kanti kostjale üle tulevase laenulepingu täitmiseks, kuid leping jäi sõlmimata. Seega on suulise laenulepingu väidetav teine pool eitanud kostja väidetud kokkuleppe olemasolu. Hageja esitas maakohtu menetluses kostja 2013. a majandusaasta aruandel põhineva väite, mille kohaselt ei nähtu viidatud dokumentaalsest tõendist, et kostja oleks laenuandja rahaülekandeid enda finantsarvestuses kirjendanud üle viieaastase tähtajaga laenukohustusena, st viisil, mis vastaks kostja väitel sõlmitud suulise laenulepingu tingimustele. Väidetavast laenulepingust tulenevate
võlakohustuste kirjendamata jätmine vastava perioodi majandusaasta aruandes on vaieldamatult kaudseks tõendiks selle kohta, et kumbki pooltest ei ole faktiliselt ülekantud summasid käsitanud laenuna. Lisaks on ringkonnakohus selles osas valesti jaganud poolte tõendamiskoormise, kuivõrd hageja ei pidanud tõendama ega saanudki tõendada negatiivset asjaolu (st laenulepingu sõlmimata jäämist). Laenulepingu ja selle tingimuste tõendamise kohustus lasus vastava faktiväite esitanud kostjal. Arusaamatu on ringkonnakohtu otsuses sisalduv etteheide, mille kohaselt ei ole hageja põhjendanud, milliste asjaolude tõttu jäi poolte vahel planeeritud laenuleping sõlmimata ning miks laenuandja kuni hagejale nõude loovutamiseni kostjale üle kantud raha tagasi ei nõudnud. Sellest aspektist on ringkonnakohus hinnanud A. Ametmaa ütlusi valikuliselt ning jätnud tähelepanuta need A. Ametmaa ütlused, mis puudutasid laenuandja katseid kostjalt tasutud summat tagasi nõuda või laenu koheses tagastamises kokku leppida. Ringkonnakohus on kvalifitseerinud hageja ja kostja vahelise õigussuhte VÕS § 396 lg 2 järgseks muul alusel võlgnetava rahasumma laenuna ümbervormistamise kokkuleppeks, kuid vastuolus TsMS § 442 lg-ga 8 ei nähtu otsuse põhjendustest VÕS § 396 lg 2 järgse õigussuhtega seotud oluliste asjaolude tuvastamist. Kostja ei ole menetluses kohtu ette toonud ka mitte ühtegi väidetava laenulepingu sõlmimisega seotud asjaolu (st esitanud asjakohaseid faktiväiteid). Alles tunnistaja A. Ametmaa ütlustest selgus, et kostja poolt hagi vastuväitena esile toodud suuline laenuleping sõlmiti väidetavalt viljatehingust tulenevate kohustuste laenuks ümbervormistamise eesmärgil. Kostja ise ei ole aga kohtule selgitanud, millise sisuga üldse oli see algne väidetav õigussuhe, mille raames laenuandja kostjale 50 000 eurot andis, kuidas selline õigussuhe tekkis, millal ja milliste tahteavalduste vahetamise teel sõlmiti algne leping (millest tulenev võlg laenulepinguna vormistati) ning millal konkreetselt ja milliste tahteavalduste vahetamise teel sõlmiti suuline laenuleping, millal saabus laenu tagastamise tähtaeg jne. Samas ei saa menetluses tõendeid koguda selliste faktiväidete (asjaolude) kohta, mida pool menetluses ei ole esitanud. Juhul, kui tunnistaja annab menetluses siiski ütlusi selliste faktiliste asjaolude kohta, mida pooled ei ole esitanud, tuleks need ütlused jätta asjakohatuse tõttu tähelepanuta (TsMS § 238 lg 1). Ringkonnakohus on jätnud hagi alternatiivsel alusel rahuldamata, leides, et kostja ja laenuandja vahel ei olnud laenusuhet. Ringkonnakohus on põhjendanud seda teatises sisalduva avaldusega laenulepingu sõlmimata jätmise kohta. Samas on ringkonnakohus hagi alusetu rikastumise sätete alusel jätnud rahuldamata, põhjendades seda suulise laenulepingu sõlmimisega. Seega on ringkonnakohus samas kohtuotsuses tuvastanud samal ajal samade poolte vahel samadel asjaoludel laenusuhte puudumise ja laenusuhte olemasolu. Seejuures ei ole ringkonnakohus tuvastanud teatise esitamisega seotud tegelikke asjaolusid ega laenuandja tahet, mis teatisest tulenes, vaid on lähtunud teatises sisalduvast arusaamast laenulepingu sõlmimata jätmisest. Olukorras, kus ringkonnakohus tuvastas laenuandja ja kostja vahelise laenulepingulise suhte, tulnuks kohtul tõlgendada ka laenuandja teatises avaldatud tahet rahasummade tagastamiseks.
7.Kostja pankrotihaldur on Riigikohtule 12. aprillil 2017 esitatud seisukohas märkinud, et kuigi
pooled vaidlevad nõude sissenõutavuse (võla tasumise tähtaja) üle, on pankrotiseaduse §-s 42 sätestatut arvestades hageja nõude täitmise tähtpäev kostja pankroti väljakuulutamisega hiljemalt
17.märtsil 2017 saabunud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
9.Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust ning jaotanud osaliselt ebaõigesti tõendamiskoormise. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Nimetatu kehtib TsMS § 654 lg 1 teise lause järgi ka ringkonnakohtu otsuse kohta. Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei ole vastuoluline (vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14; 4. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-14, p 18).
10.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vastuolulisuse kohta. Ringkonnakohus on otsuses samadele faktilistele asjaoludele tuginedes järeldanud nii laenusuhte olemasolu kui ka laenusuhte puudumist laenuandja ja kostja vahel. Nii on ringkonnakohus otsuse p-s 8 leidnud, et laenuandja ja kostja vahel on sõlmitud VÕS § 396 lg 2 tunnustele vastav kokkulepe, kuid põhjenduste p-s 9 asunud seisukohale, et laenuandja teatist nõude loovutamise kohta ei saa käsitada laenulepingu ülesütlemisavaldusena põhjusel, et laenulepingut ei ole sõlmitud. Seega jääb ringkonnakohtu otsuse põhjal kokkuvõttes ebaselgeks, kas laenusuhe laenuandja ja kostja vahel tuvastatud asjaolude kohaselt eksisteeris, ning kui see eksisteeris, siis mis põhjusel ei olnud võimalik seda üles öelda.
11.Ringkonnakohtu otsus ei vasta ka TsMS §-s 653 ja § 654 lg-s 5 sätestatud nõuetele. TsMS §-st 653 tuleneb, et kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus kohtuotsust selles osas muutes märkima põhjuse, miks tõendit tuleb teisiti hinnata. TsMS § 654 lg 5 järgi peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, mh seletama lühidalt, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt ka Riigikohtu 2. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-14, p 12).
11.1.Ringkonnakohus on rajanud praeguses asjas järeldused laenusuhte olemasolu kohta A. Ametmaa ütlustele, mida hageja ei ole ringkonnakohtu hinnangul ühegi tõendiga ümber lükanud. Maakohus ei ole pidanud A. Ametmaa ütlusi piisavalt usaldusväärseks põhjusel, et tunnistajana ülekuulatud isik on majanduslikult kostjaga seotud ning ütlused ei ole seostatavad hageja tõendina esitatud kostja 2013. a majandusaasta aruandes märgitud andmetega. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus otsuses asjakohaselt põhjendanud, miks A. Ametmaa ütlusi tuleb maakohtust
erinevalt hinnata. Ringkonnakohus on selles osas märkinud, et ainuüksi asjaolust, et A. Ametmaa oli kostja töötaja, ei saa järeldada tunnistaja ütluste ebausaldusväärsust. Asjaolu, et kostja ei kajastanud ülekantud 50 000 eurot oma majandusaasta aruandes, ei tõendanud ringkonnakohtu hinnangul laenulepingu sõlmimata jätmist. Kolleegium märgib, et ekslik on ringkonnakohtu käsitlus, nagu oleks maakohus A. Ametmaa ütluste usaldusväärsuses kahelnud põhjusel, et tegemist on kostja töötajaga. Maakohtu tuvastatu kohaselt on A. Ametmaal kostja tegevusega seotud iseseisvad majanduslikud huvid. Kostja ei ole seda asjaolu menetluses ka vaidlustanud. Ülekantud 50 000 euro kajastamata jätmine kostja majandusaasta aruandes ei pruugi ka kolleegiumi arvates iseenesest kinnitada laenulepingu sõlmimata jätmist, kuid ringkonnakohus ei ole otsuse põhjendustes kõrvaldanud maakohtu otsuses välja toodud vasturääkivusi A. Ametmaa ütluste ja kostja 2013. a majandusaasta aruandest nähtuva vahel. Eelmärgitud põhjustel ei vasta ringkonnakohtu otsus TsMS §-le 653. Lisaks tulnuks ringkonnakohtul uue otsuse tegemisel võtta maakohtu otsuse tühistamisel ja uue otsuse tegemisel kooskõlas TsMS § 654 lg 5 teise lausega seisukoht ka hageja muude A. Ametmaa ütluste ebausaldusväärsust puudutavate väidete kohta.
11.2.Vastuolus TsMS § 654 lg 5 teises lauses sätestatuga ei ole ringkonnakohus vastanud hageja väidetele, mille kohaselt pidi kostja juriidilise isikuna majandustehingud dokumenteerima ning kümneaastase tähtajaga laenulepingu suulises vormis sõlmimine ei ole eluliselt usutav. Kolleegium märgib, et raamatupidamise seaduse (RPS) § 2 lg-st 2 tulenevalt on Eestis registreeritud äriühing raamatupidamiskohustuslane. RPS § 4 p-de 2 ja 5 järgi on raamatupidamiskohustuslane mh kohustatud dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid (RPS § 6) ja raamatupidamise dokumente säilitama. RPS § 7 lg 1 järgi on raamatupidamise algdokument tõend, mille sisu ja vorm peavad vajaduse korral võimaldama tõendada majandustehingu toimumise asjaolusid ja tõepärasust. Eelmärgitut arvestades saab kolleegiumi arvates asja lahendamisel eeldada, et äriühing kõiki oma majandustehinguid dokumenteerib ja säilitab tehingute tõendamiseks vajalikke algdokumente. Seda, et majandustehing, vaatamata selle dokumenteerimata jätmisele tehti, peab tõendama pool, kes sellisele väitele tugineb. Samuti on ringkonnakohus jätnud otsuses sisuliselt käsitlemata hageja väite, et kostja 2013. a majandusaasta aruandest ei nähtu kostja väidetud asjaolude olemasolu, sh ülekantud 50 000 euro kajastamine laenukohustusena tagastamise tähtajaga üle viie aasta või väidetava ettemaksena.
12.Ringkonnakohus jagas valesti asjaolude tõendamise koormuse leides, et hageja ei tõendanud, et kostja ja võlausaldaja sõlmisid tähtajatu laenulepingu. Suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut ning seega peab laenusaaja sellise laenulepingu korral tõendama, et laenuleping oli tähtajaline ja milline oli laenu tagastamise tähtaeg. Hageja ei pidanud põhjendama ja tõendama, miks laenuandja ei esitanud kostja vastu laenu tagastamise nõuet.
13.Kolleegium märgib veel seda, et ehkki ringkonnakohus on hagi rahuldamata jätmisel kohaldanud VÕS § 396 lg-t 2, ei ole ta selle sätte kohaldamise eeldusi tuvastanud. Selline viga on TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi menetlusõiguse normi oluline rikkumine (vt ka Riigikohtu 16. märtsi 2010 otsus
tsiviilasjas nr 3-2-1-4-10, p 12). Ringkonnakohus luges tõendatuks kostja väite, et laenuandja andis algselt kostjale raha viljatehinguteks. Kolleegium märgib, et juhul kui üks isik on andnud suulise kokkuleppe alusel teisele raha millegi ostmiseks, on tegemist laenulepinguga, mitte aga VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud olukorraga. VÕS § 396 lg 2 kohaldub olukorras, kui algne kohustus rahasumma, asendatava asja või muu eseme tagastamiseks tuleneb õigussuhtest, mis ei ole laenusuhe.
14.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja lahendamise tulemusest.
15.Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hagejale tagastada. Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.