Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

nõudes. Hagiavalduse kohaselt on hagejad AS Laferme endised aktsionärid. AS Laferme kaasaktsionär Hans Luik tegi kõigile AS Laferme aktsionäridele pakkumise neile kuuluvate aktsiate talle müümiseks. Hagejad andsid vastavalt pakkumisele aktsiate müügikorraldused aktsiate müügiks H. Luigele ning müügihind pidi laekuma arvelduskontodele 18. jaanuaril 2006. Aktsiate ülekandmine ja müügihinna laekumine oli takistatud kuni 14. märtsini 2006 selle tõttu, et hagi tagamise määrusega tsiviilasjas nr 2-05-23417 oli kuni Harju Maakohtu 2. jaanuari 2006. a määruse ringkonnakohtu poolt tühistamiseni 14. märtsil 2006 keelatud kõigi AS Laferme aktsiate võõrandamine, koormamine ning muul viisil käsutamine. Kostja alusetu hagi tagamise tulemusena kandsid hagejad kahju saamata jäänud tulu näol. Kostja kuritarvitas talle seadusega antud võimalust taotleda hagi tagamist, soovides teistele AS Laferme aktsionäridele tahtlikult kahju tekitada. Hagejad on seisukohal, et neile tuleb maksta hüvitisena ajavahemiku eest, mil nad ei saanud kasutada neile laekuma pidanud raha, VÕS §s 94 sätestatud intressi 2,25% aastas. Hagejad palusid kostjalt välja mõista kahju alates 18. jaanuarist 2006 kuni 14. märtsini 2006 Ljudmila Legu kasuks 577 krooni 50 senti, Marina Buiko kasuks 1039 krooni 50 senti, Mikhail Koulakovi kasuks 1819 krooni 10 senti, Laine Kiili kasuks 519 krooni 75 senti, Kiira Parre kasuks 866 krooni 25 senti, Olev Lindre kasuks 4244 krooni 60 senti, Vello Kulli (Anne Kulli õiguseelneja) kasuks 2670 krooni 90 senti, Peeter Kaasiku kasuks 572 krooni 65 senti, ABG Ehitusgrupp OÜ kasuks 2598 krooni 75 senti, Valdeko Vende kasuks 2252 krooni 25 senti, Sergei Ðabanovi kasuks 216 krooni 55 senti ja Jüri Tammela kasuks 3378 krooni 35 senti. Kahju hüvitamise nõude õigusliku alusena on hagejad tuginenud võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-le 1, § 128 lg-tele 2 ja 4, §-le 1043, § 1045 lg 1 p-le 5.

võimalus asja lahendada. Seega ei saa hagi tagamise tühistamine olla alati aluseks kostja vastutusele. Hagist nähtuvalt on kostja AS Laferme aktsionärina 23. detsembril 2005 esitanud hagi H. Luige, I. Meltsase, R. Urbanovitsi ja AS Laferme vastu ostueesõiguse tunnustamiseks AS Laferme aktsia suhtes ja 30. detsembril 2005 esitanud hagiavalduse AS Laferme aktsionäride 17. detsembri 2005. a erakorralise üldkoosoleku otsuste, millega muudeti põhikirja selliselt, et välistati aktsionäride ostueesõiguse teostamine, tühisuse tuvastamiseks ja taotluse hagi tagamiseks. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14. märtsil 2006 määrusega Harju Maakohtu 2. jaanuari 2006. a määruse, millega hagi oli tagatud. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud hagis kirjeldatud asjaoludel hagi tagamine põhjendatud, kuna A. Gude ei olnud põhistanud ostueesõiguse teostamise tahte ulatust. Samas märkis ringkonnakohus, et ei võta arvesse määruskaebuse esitajate väiteid selle kohta, et hagi tagamine tuleks tühistada põhjusel, et hagi rahuldamine on objektiivselt võimatu ja A. Gudel ei saa olla hagetud õigusi. Ringkonnakohus leidis, et kuivõrd kohus (Harju Maakohus) on hagi juba menetlusse võtnud, siis on alust arvata, et hagi tagamise abinõu kohaldamine otsustati hagi rahuldamise teoreetilist võimalikkust eeldades. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb oma õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguste teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Seega ei ole mitte igasugune oma õiguste, sealhulgas tsiviilprotsessiõiguste teostamine igal juhul õigusvastane. Kostja ei rikkunud heas usus toimimise põhimõtet, kui esitas hagi tagamise taotluse. Kostja vastutaks hagi tagamisega tekkinud tagajärgede eest juhul, kui kostja oleks loonud hagi tagamise taotluses valemulje tegelikest asjaoludest, midagi varjanud või võltsinud. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtuks kostja selline käitumine hagi tagamise taotluse esitamisel. Ainuüksi asjaolu, et kõrgema astme kohus tühistas kohaldatud hagi tagamise abinõu, ei saa olla aluseks kostja kohustusele hüvitada hagejatele kahju. Hagejad on tuginenud varalise kahju tekkimisele, mis VÕS § 128 lg 2 kohaselt võib seisneda otseses varalises kahjus, aga ka saamata jäänud tulus. Hagejad leiavad, et neil on tekkinud kahju saamata jäänud tulu näol, mida nad oleks võinud teenida raha laekumise viivituse ajal pangas hoiustades või edasi laenates. Saamata jäänud tulu hüvitamise eritingimuseks on kahju tekitaja süü. Kostja käitumises puudus hagi tagamise avalduse esitamisel õigusvastasus ja süü. Kuna praegusel juhul puudus hagejate hagiavalduses esile toodud asjaoludest tulenevalt eeldus kostjalt kahju hüvitamist nõuda, ei pidanud maakohus vajalikuks analüüsida kahjunõude sisu. Maakohus leidis, et hagejate esiletoodud asjaolud ei võimalda lugeda kahju tekkinuks VÕS § 128 lg-te 2-4 mõttes. VÕS § 1050 lg 1 kohaselt vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi.

ning jättis hagi rahuldamata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustega. Apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata ning apellatsioonimenetluse kulud hagejate kanda. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normide rikkumise tõttu. Asjas ei tule kohaldada TsMS § 391 lg-t 1. Nimetatud säte reguleerib kohtumenetluse poolte vahelisi õigussuhteid ning ei ole kohaldatav neil juhtudel, kui hagi tagamisega tekitatakse kahju isikule, kes ei ole kohtumenetluses pooleks. Kohtumenetluse pooleks mitteolevale isikule hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuete eeldustele tuleb kohaldada võlaõigusseaduse 53. peatüki sätteid ning sellist liiki vastutuse ulatus on reguleeritud võlaõigusseaduse 7. peatükis või - nagu ka praegusel juhul tuleneb rikutud sätte kaitse-eesmärgist. Võlaõigusseaduse järgi on süül põhineva vastutuse aluseks kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü. Kui puudub objektiivne teokoosseis, siis ei anta enam hinnangut õigusvastasuse ja süü kohta. Kui esineb objektiivne teokoosseis, kuid puudub õigusvastasus, siis ei arutata enam süüküsimust. Hagi tuleb jätta rahuldamata objektiivse teokoosseisu puudulikkuse tõttu. Objektiivsest teokoosseisust - tegu, tagajärg ja põhjuslik seos - on tõendamata kostja teo tagajärg ehk kahju. Pooled ei vaidle kostja teo üle ehk selle üle, et kostja esitas teises asjas kohtule taotluse hagi tagamiseks, mille alusel keelati AS-l Laferme aktsiate võõrandamine, koormamine ning muul viisil käsutamine. Erimeelsust ei ole ka selles, et ringkonnakohus tühistas taotletud hagi tagamise 14. märtsi 2006. a määrusega. Teo tagajärje osas on hagejad tuginenud väitele, et neile on tekkinud kahju saamata jäänud tulu näol, kuna nad oleksid võinud aktsiate eest saadava raha paigutada panga hoiusele või välja laenata. Kahju kindlaksmääramiseks ei ole hagejad seejuures pidanud vajalikuks tõendeid esitada, kuna nad nõuavad kahju VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud määras, mis väljendab nende hinnangul vähimat võimalikku kaotatud tulu. Pelgalt VÕS § 94 lg 1 regulatsioonist ei ole võimalik teha järeldust, et hagejatel jäi tulu saamata hagis nõutud ulatuses. Kuigi VÕS § 128 lg 4 eesmärgiks on kergendada kahjustatud isiku saamata jäänud tulu ulatuse tõendamist ja ka kohtul on oletusliku kahju puhul võimalik seda hinnata vaid ligilähedaselt, ei tähenda nimetatud säte seda, et hüvitise nõudja oleks vabastatud tõenäosuse tõendamisest, millega ja millises suuruses tulu oleks saadud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et pangad, kus hagejad kavatsesid aktsiate müügist saadud raha hoiustada, oleksid ajavahemikul 18. jaanuarist 14. märtsini 2006 maksnud hagejatele aktsiate eest saadud summade hoiustamisel vähemalt sellist intressi, mis vastas samal ajal Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavale intressimäärale. Hagejate silmas peetud tõendamisest vabastamise võimalust ehk saamata jäänud tulu kindlaksmääramist igakordselt VÕS § 94 lg-le 1 tuginedes seadus ette ei näe. VÕS § 94 eesmärk on sätestada rahaliselt kohustuselt tasumisele kuuluv intressimäär nendeks juhtudeks, kui kohustuse olemasolu üle ei vaielda ja kohustuselt tuleb tasuda intressi, kuid intressimäära ei ole võimalik

kindlaks teha lepingu ega seaduse alusel. Sellest järelduvalt ei ole VÕS § 94 oma olemuselt dispositiivne ja see säte ei ole kasutatav kahjunõude konstrueerimiseks olukorras, kus pooled vaidlevad kohustuse olemasolu üle. Hagejate esindaja väidet, et VÕS § 94 intressimäär väljendab üldteadaolevalt kõige odavamat raha turul ning et pankade poolt hoiustajatele makstavad intressid on seetõttu alati kõrgemad, ei saa lugeda TsMS § 231 lg 1 kohaselt üldtuntuks, kuna kohtule ei ole teada ning ka hagejad ei ole viidanud ühelegi menetlusvälisele usaldusväärsele allikale, millest selline teave pärineb. Eeltoodu põhjal tuleb jätta hagi kahju esinemise tõendamatuse tõttu rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

Kohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata TsMS § 391. TsMS § 391 annab teisele poolele õiguse nõuda hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist. Hagi tagamise menetluses on teiseks pooleks isik, kelle õigusi hagi tagamisega piiratakse ehk kelle vastu hagi tagamine suunatud on. Kui seadusandja on TsMS § 378 lg 1 p-s 4 näinud ette võimaluse hagi tagamise korras piirata ka kolmandate menetlusväliste isikute õigusi, tuleb jaatada ka nendel isikutel TsMS § 391 kohase nõude olemasolu hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamiseks hagi tagamist taotlenud isiku vastu. Menetlusvälistel isikutel on õigus esitada hagi neile kuuluva vara arestist vabastamiseks ning samavõrra on neil õigus nõuda ka neile sellise hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

otsusest ei selgu, kas ringkonnakohus leidis, et hagejatel ei ole kahju üldse tekkinud, või ta leidis, et pole tõendatud üksnes kahju suurus. Kui kostja tegevuse tõttu ei ole hagejatele kahju tekkinud, siis on välistatud kostja vastutus, sest puudub kahju hüvitamise vastutuse üks eeldustest. Leides, et kahjulik tagajärg ehk kahju pole tõendatud, ei saa analüüsida enam kahju suurust puudutavaid väiteid. Kahju suurust on võimalik hinnata üksnes siis, kui eelnevalt on tuvastatud kahju tekkimine. Tehes ebaselge otsuse, rikkus ringkonnakohus TsMS §-s 436 sisalduvat otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet.

Kolleegium juhib tähelepanu ka VÕS § 127 lg-le 2, mille kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Sellest sättest tulenevalt peab ringkonnakohus hindama, kas kostja tegevus takistas väidetavalt aktsiate müügilepingute sõlmimist või täitmist ja sealtkaudu raha saamist ja intressitulu teenimist ning kas selline kahju on hõlmatud rikutud lepinguvälise kohustuse eesmärgiga.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.