Tagastada Gennadi Kullile kassatsioonkaebuselt Andrus Hilimoni eest tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Andrus Hilimon (hageja) esitas 14. oktoobril 2017 Harju Maakohtule KERESPETS OÜ (kostja) vastu hagi, milles nõudis 4458 euro 10 sendi suuruse kahju hüvitamist. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt viis hageja talle kuuluva sõiduauto Toyota Hilux (auto)
16.detsembril 2016 kostja remondiettevõttesse keretööde tegemiseks. Tellitud tööd said valmis
2.veebruaril 2017. Pärast seda leppisid pooled kokku lisatööde tegemises – roolilati vahetamises ja esisilla reguleerimises (lisatööd). Kostja teatas, et ta ei saa kohe lisatöid teha. Hageja teatas, et ta
2-17-15317 sõidab mõneks ajaks Eestist ära. Kostjaga lepiti kokku, et auto jääb seniks kostja valdusesse, kuni lisatööd saavad tehtud. Jõudnud 13. märtsil 2017 remondiettevõttesse, nägi hageja, et tema autol, mis seisis kinnisel territooriumil, puudusid rattad, kaitseraud ja lisatuled. Kostja juhataja selgitas, et
3.märtsi 2017 öösel oli toimunud vargus. Kostja ei ole täitnud vajalikku hoolsuskohustust hageja vara säilitamisel. Kostja oleks saanud varguse ära hoida. Pooltel ei ole lepingut, mille kohaselt kostja vabaneks hageja autole ükskõik millisel viisil tekkinud kahju hüvitamisest. Kui auto jääb töövõtja valdusesse, siis vastutab töövõtja selle eest. Ettevõtte territoorium on aiaga piiratud. Seal seisavad sõidukid, mis ootavad remondiaega või seda, et klient sõiduki ära viiks. Ka hageja auto varasem remont kestis kostja juures peaaegu poolteist kuud (16. detsembrist 2016 kuni 2. veebruarini 2017). Seega arvestas kostja asjaoluga, et tema juurde remonti jäetud vara on tema vastutusel. Kui kostja oleks suhtunud vajaliku hoolega tema valdusesse jäänud vara säilimisse, ei oleks hagejale kahju tekkinud. Kostjal oli võimalus hoida öösel autot kinnises töökojas ja päevaks paigutada see taas kinnisele aiaga piiratud alale. Sõiduautole osade soetamiseks kulub kokku 4458 eurot 10 senti.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja selgitas, et suure tööhulga tõttu ei olnud võimalik hageja sõiduki lisatöödeks remondiaega määrata. Kostja soovis, et hageja viiks auto uue aja määramiseni ära. Hageja soovis jätta auto kostja töökoja juurde, kuna territoorium on piiratud võrkaiaga. Kostja juhatuse liige hoiatas hagejat, et territoorium ei ole valvatav ja sõiduki kallihinnaline lisavarustus võib sattuda varguse objektiks. Hageja jättis auto kostja kasutatavale territooriumile enda vastutusel. Kostja ei ole kliendi ees võtnud mingeid kohustusi ega andnud mingeid lubadusi sõiduki valvamise kohta.
3.märtsil 2017 avastasid kostja töötajad, et öösel oli lõhutud territooriumi nurgas võrkaed ja selle kaudu varastatud hagejale kuuluva sõiduki rattad ja lisavarustus. Kostja täitis kõik auto keretöödega seotud kohustused ja andis remonditud sõiduki hagejale üle. Vargusega tekkis kahju kostjast sõltumatutel asjaoludel kuriteo tagajärjel, see ei tekita kostjale kohustust kahju hüvitada. Kahju ei tekkinud lepingulisest suhtest ega kostja tegevusest. Hageja ei selgitanud, milles seisnes kostja hoolsuskohustus, mida ta on väidetavalt rikkunud. Hagejal ei ole alust eeldada, nagu oleks kostja pidanud teda kui klienti kohtlema eriliselt, eemaldades töökojast remondis olevad sõidukid ja paigutades hageja sõiduki ööseks töökotta. Tegemist ei ole kostja majandustegevusega seotud tavapärase hoolsuskohustusega. Kahju ei olnud kostjale ettenähtav. Kui hageja jättis sõiduki valveta territooriumile vaatamata kostja hoiatustele, siis tegi ta oma käitumisega võimalikuks endale kahjuliku tagajärje tekkimise. Hageja ei tõendanud, et on kostjaga kokku leppinud, et kostja vastutab valveta territooriumile jäetud sõiduki eest.
3.Harju Maakohus jättis 31. mai 2018. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning määras kindlaks kostjale hüvitatavad menetluskulud, mõistes hagejalt kostjale välja menetluskulu 480 eurot. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei saa kostjale omistada konkreetset käitumist, mille järgimisel ei oleks hageja sõidukilt osi varastatud. Hageja väide, et kostjal oleks olnud võimalus hageja autot hoida öösel kinnises remonditöökojas ja päeval kinnisel territooriumil, ei tõenda seda, et kostja rikkus töövõtulepingust tulenevaid kohustusi. Samuti ei saa vargusest töökoja kinniselt territooriumilt järeldada kostja rasket hooletust, sest on üldteada, et enamik sõidukeid seisabki järelevalveta. Kostja seadusliku esindaja vande all antud seletusega on tõendatud, et kostja juhtis hageja tähelepanu asjaolule, et hageja sõidukil olevad kallid lisadetailid ei ole sellisel kujul turvaliselt kinnitatud ja on oht, et need võidakse varastada, ning kostja territoorium ei ole turvaline koht sõiduauto hoidmiseks. 2(8)
2-17-15317 Hageja oli teadlik, et tema sõidukit hoitakse töökoja ees väliterritooriumil ning mingit eraldi kokkulepet sõiduki hoidmiseks töökoja sees ei olnud. Kuna pooltel ei olnud kokkulepet, kuidas ja kus, kas siseruumides või väliterritooriumil, peab kostja hoidma hagejale kuuluvat sõiduautot, siis ei ole tähtsad ka poolte väited selle kohta, kas töökoja ees olev plats, kus sõiduautod seisavad, kuulub kostjale või mitte. Kohtul ei ole mõistliku kõrvalseisjana alust arvata, nagu tähendaks see, et autosid hoitakse tavaliselt töökoja ees, poolte kokkulepet, et kui töökoja juurest auto varastatakse või kui autolt varastatakse osad, siis selle eest vastutab töövõtja. Seega ei tõendanud hageja, et kostja rikkus töövõtja kohustusi. Mõistlik ei ole ka arvata, et kostja, kelle kohustuseks oli poolte sõlmitud töövõtulepingu järgi vahetada sõiduauto roolilatt ja reguleerida esisild, peaks ette nägema, et kui kostja töökoja juurest varastatakse remondi ootel või peale remondi tegemist auto või selle osad, siis oleks kostjal auto või autoosade väärtuse hüvitamise kohustus. Asjaolu, et hageja on ka varem jätnud oma auto remonditööde tegemiseks kostja territooriumile, ei tõenda, nagu oleks kostja majandustegevuses tavapärane, et kostja võtab endale vastutuse töökoja ette platsile jäetud kliendi vara kadumise eest. Kuna hagejal väidetavalt tekkinud kahju ei olnud töövõtulepingu sõlmimisel ettenähtav, ei tule kahju ka hüvitada. Asja lahendamiseks ei ole tähtis hageja arvamus selle kohta, kuidas vargus võis toimuda, ja väited, et kostja ei ole hagejale õigel ajal vargusest teatanud. Tähtsust ei ole ka kostja teadmisel, kas territooriumilt, kus asub kostja töökoda, on varem toime pandud vargusi. Olulised ei ole ka poolte väited ja tõendid selle kohta, kas ja millal on kostja territooriumile paigaldatud videokaamerad.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. septembri 2018. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja otsuse lõppjärelduse muutmata, kuid muutis osaliselt otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja nõue kostja vastu töövõtulepingu rikkumisest tuleneva muu kahju (kulutuste) hüvitamise nõue võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 tähenduses. Kostja täitis kohaselt oma töövõtulepingust tuleneva põhikohustuse vahetada autol roolilatt ja reguleerida esisild, tööd võeti vastu ja nende eest tasuti. Tuleb vastata küsimusele, kas hageja auto detailide säilimise tagamine oli poolte töövõtulepingust tulenev kostja (kõrval)kohustus. Töövõtja kõrvalkohustused tulenevad nii seadusest kui ka töövõtulepingu olemusest. Kui kõrvalkohustuseks on hoiukohustus, võivad lisaks kohalduda hoiulepingu sätted. Vallasasja, sh töövõtjale parandamiseks antud asja hoidmine võib olla vaid üks töövõtulepingust tekkinud kohustus teiste kohustuste kõrval. Lepingulise kõrvalkohustusena võib tekkida ka omandi kaitsekohustus. See tähendab kohustust käituda lepingu täitmisel selliselt, et võlausaldaja absoluutsed õigushüved (omand) kannatada ei saaks. Esialgu tõi kostja auto enda juurde puksiiriga 2016. aasta lõpus. Auto pandi kostja territooriumile ja tööde esimese faasi valmimise järel lepiti kokku lisatöödes. Kostja võimaldas hageja autole vajaliku ruumi oma töökoja ees ega kohustanud hagejat viima autot platsilt tööde teise faasi tegemiseni minema. Kuna sõidukit tuli remondi tegemiseks töökotta sisse ja sealt välja liigutada, jäid ka auto 3(8)
2-17-15317 võtmed kostja kätte ja sellega anti auto valdus kostjale üle. Asjaolust, et kostja ei kohustanud hagejat autot ära viima ja nõustus sellega, et auto seisab pikemat aega töökoja ees, kuni tööde tegemiseks tekib võimalus, võib pigem järeldada, et kostja võttis auto oma hoole alla. Kostja ei rikkunud oma kohustusi asja hoidmisel. Mõistliku töövõtja hoiukohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada asja väärtust, ohu suurust ja kahju vältivate abinõude võimalikku edukust kahju ärahoidmisel. Auto ei olnud keskmisest oluliselt kallim. Hageja ei ole toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada kostja töökoja ees oleva platsi ohtlikkust, nt varasemaid vargusi. Enamik sõidukeid seisabki järelevalveta, ilma et neid hoitaks kinnises ruumis. Pooltel ei olnud kokkulepet auto paigutamiseks ööks kinnisesse ruumi. Hageja jättis pärast esimest remonti auto platsile, mis oli võrkaiaga piiratud ega olnud valvatav. Turvakaamerad paigutati hoonele alles pärast vaidlusalust vargust. Turvakaamera olemasolu ei hoiaks ka autoosade vargust ära. Isegi kui kostja oleks pidanud auto valvamiseks ja varguse ärahoidmiseks võtma lisaabinõusid, ei vastuta kostja töövõtulepingu täitmise järel asja hoidmise eest. Töövõtulepingust ja selle kõrvalkohustusest tulenev vastutuse määr ei tohi olla nii kõrge, et asja hävimise või kahjustumise korral ähvardab hoidjat vastutus asja juhusliku kaotsimineku või hävimise eest selle riisiko üleminekul tellijale (VÕS § 640 lg 2 mõttes). Hoiustaja kohustuseks on pärast hoiulepingu lõppemist hoiustatud asi tagasi võtta. Esimese faasi tööd said valmis 2. veebruaril 2017 ja pooled leppisid kokku lisatöödes. Pooled ei ole esile toonud, millal valmisid teise faasi tööd. Poolte selgitustest ja tunnistaja ütlustest saab järeldada, et 16. veebruaril 2017 oli kostjal olemas töö tegemiseks vajalik varuosa. Hageja võttis 28. veebruaril 2017 kostjaga ühendust ja teatas, et tuleb autole järele 13. märtsil 2017, kui on Eestisse saabunud.
28.veebruaril 2017 olid tööd valmis. Tunnistaja Aimo Tepp kuulis, kuidas Indrek Seene (kostja esindaja) palus autole järele tulla ja räägiti auto kojuviimisest. Auto oli küll sõidukorras, aga ettevõte sellist teenust ei osuta, mistõttu auto jäi ootama klienti maja ees. Hageja rääkis korduvalt I. Seenega ja viimane teatas, et tööd on valmis, ja pakkus välja, et viib auto ise hageja koju, kuid auto jäi siiski kostja juurde ja kogu protsess venis. I. Seene teatas hagejale remondi valmimisest ja palus auto ära viia, mille peale hageja vastas, et kui viimane soovib, võib ta ise auto ära viia. Auto äraviimise välistas tehnoülevaatuse ja liikluskindlustuse puudumine; pukseerimist ette ei võetud, kuna puksiiri eest oleks tulnud tasuda ja hageja seda välja ei pakkunud. Tunnistaja Ain Teppani ütluste kohaselt läks autole järeletulek väga pikaks, kuna klient oli välismaal. Eelnimetatud tõenditest nende kogumis saab järeldada, et auto teise faasi remonditööd olid valmis hiljemalt 28. veebruaril 2017, kostja teavitas sellest hagejat ja palus auto ära viia, kuid hageja seda välismaal viibimise tõttu ei teinud. Tööde vastuvõtmiseks ja auto äraviimiseks töövõtja territooriumilt pärast tööde valmimist on mõistlik tähtaeg üks päev. Asjaoludest tulenevalt nõudis kostja 28. veebruaril 2017 tööde vastuvõtmist ja auto äraviimist, kuid ei määranud selleks täiendavat tähtaega. Tööd tulnuks vastu võtta 1. märtsil 2017 ja täiendav mõistlik tähtaeg selleks oli 2. märts 2017. Pooled seda tähtaega ei pikendanud. Sellest tulenevalt oli kostjal kohustus võtta tööd vastu hiljemalt 2. märtsil 2017. Sel ajal lõppes ka kostja hoiukohustus ja kostja ei ole oma kohustust ka seetõttu rikkunud. Maakohus jättis õigesti kohaldamata VÕS § 640 lg 2. Praegusel juhul ei hävinud konkreetne töö, vaid autol varastati ära detailid, mis töövõtulepingu kohaselt ei olnud lepingu esemeks. Ka VÕS § 77 lg 4 ei kohaldu, kuivõrd kostja ei pidanud hagejale üle andma autot, vaid konkreetsed tööd, s.o vahetatud roolilati ja reguleeritud silla.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4(8)
2-17-15317
6.Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused ja teha uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada, või saata asi uueks läbivaatamiseks maa- või ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-id 3 ja 4, kui määras tähtaja, millal hageja pidi autole järele tulema. Üllatuslik on ringkonnakohtu järeldus, et mõistlik aeg tööde vastuvõtmiseks pärast tööde valmimist oli üks päev. Kohtuistungil ei arutatud mõistliku tähtaja üle. Kohus ei arutanud pooltega küsimust, millal oli hagejal kohustus autole järele tulla, ning kohtule ei esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks hageja kohustus tulla autole järele 2. märtsil 2017. Täiendav tähtaeg oleks tulnud kõne alla siis, kui hageja ei oleks
13.märtsil 2017 autole järele tulnud. Kostja esindaja on ringkonnakohtu istungil öelnud, et hageja pidi autole järele tulema 13. märtsil. Seega oli kostja teadlik, millal hageja saab autole järele tulla. Kostja ei ole üheski dokumendis ega istungil väitnud, nagu oleks ta andnud hagejale tähtaja auto äraviimiseks, rääkimata täiendavast tähtajast. Samas jätab ringkonnakohus tähelepanuta ka hagile lisatud arve hagejale, mis esitati 3. aprillil 2017. Seda päeva saab lugeda tööde üleandmise päevaks, sest arvest selgus, mis töid kostja tegi ja kui palju need maksma läksid. Ringkonnakohus on alusetult leidnud, et töövõtulepingu osaks olev hoiuleping lõpeb töö valmimisel. Lisaks eelnevale ei ole kostja hagejat hoiatanud, et alates töö valmimisest ta enam sõiduki alalhoidmise kohustust ei täida. On tavapärane, et autoremonditöökojad võtavad autosid remonti. Auto omanikuga sõlmitakse töövõtuleping, milles lepitakse kokku tehtavad tööd, tööde maksumus ning valmimise tähtaeg. Kui tööde tegemine võtab enam aega kui üks tööpäev, siis tavapäraselt jäetakse auto töövõtja valdusesse ning töövõtja vastutab töösse võetud tellija vara säilimise eest. Ka ringkonnakohtu otsusest järeldub, et kostja vastutas auto terviklikkuse säilimise eest kuni selle üleandmiseni hagejale.
7.Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1–2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada. Asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
9.Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida kumbki pool ei ole kassatsioonimenetluses vaidlustanud: 16. detsembril 2016 viis kostja temale kuuluva auto keretööde tegemiseks kostja juurde; kostja kutse- ja majandustegevuseks on autode remont; tööd valmisid 2. veebruaril 2017; 2. veebruaril 2017 sõlmisid pooled lisakokkuleppe autol roolilati vahetamiseks ja esisilla reguleerimiseks; auto võtmed jäid kostja valdusesse ja auto kostja töökoja ette aiaga piiratud territooriumile, et kostja saaks teha lisatööd; pooled ei leppinud kokku lisatööde valmimise tähtaega ning kuidas ja kus peab kostja autot hoidma; 3. märtsil 2017 varastati hageja autolt rattad, kaitserauad ja lisatuled; hageja sai vargusest teada 13. märtsil 2017, kui ta autole järele läks.
5(8)
2-17-15317
10.Kohtud on vääralt asunud seisukohale, et praegusel juhul ei ole kohaldatav VÕS § 640 lg 2. Materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule.
11.VÕS § 640 lg 2 kohaselt kannab töövõtja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot kuni töö valmimiseni. Kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine või kui see on tavaline, kannab töövõtja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot kuni töö vastuvõtmiseni või vastuvõetuks lugemiseni. Kuigi VÕS § 640 lg 1 reguleerib töövõtulepingu eseme (kokkulepitud töö) juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot, leiab kolleegium, et VÕS § 640 lg 2 on analoogia korras kohaldatav ka juhul, kui kahju tekib esemele, mis on töö tegemiseks töövõtjale antud. Seega hõlmab VÕS § 640 lg 2 töövõtja valdusesse antud eset, mitte üksnes töövõtulepingu alusel tehtud konkreetset tööd, nagu kohtud ekslikult leidsid. Sel alusel peab töövõtja tagama tellija asjade säilimise ja vältima nende kahjustumist kuni töö valmimiseni, töö vastuvõtmiseni või vastuvõetuks lugemiseni.
12.Kolleegium selgitab, et töövõtja kohustuste maht on erinev sõltuvalt sellest, kas töövõtja alles teeb kokkulepitud tööd või on töö valmis ja tellijale üle antud, st töövõtuleping täidetud. Kuni töö valmimiseni, töö vastuvõtmiseni või vastuvõetuks lugemiseni VÕS § 640 lg 2 järgi (vt ka VÕS § 638) kannab töövõtja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot. Kui ka pärast seda jääb töö töövõtja valdusesse, siis peab töövõtja täitma tellija omandi kaitsekohustust kui töövõtulepingu ühte kõrvalkohustust. Kolleegium on varem selgitanud, et töövõtja on töövõtulepingu täitmisel mh kohustatud tagama tellija asjade säilimise ja vältima nende kahjustumist, lähtudes analoogia korras VÕS § 620 lg-st 2. Kuna töövõtuleping on samuti teenuse osutamisele suunatud leping, on töövõtjal tellija vara suhtes samasugune kaitsekohustus (Riigikohtu 8. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-6034/75, p 24, vt kahju hüvitamise kohustuse eelduste kohta täpsemalt Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 19; 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15). Pärast juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut tellijale vastutab töövõtja tema valdusse töö tegemiseks antud eseme hävimise või kahjustumise eest ainult siis, kui tellija tõendab, et töövõtja rikkus kaitsekohustust. Eelnevast tulenevalt on asja lahendamisel oluline tähtsus sellel, millal tellija töö vastu võttis või sai lugeda töö vastuvõetuks.
13.Ringkonnakohus kohaldas tööde vastuvõetuks lugemisel valesti nii materiaal- kui ka menetlusõigust.
13.1.VÕS § 638 kohaselt on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul. Selleks, et tellija saaks lugeda tööd vastuvõtnuks VÕS § 638 teise lause kohaselt, peab töövõtja tõendama, et ta on lepingujärgse töö valmis teinud ja andnud tellijale töö vastuvõtmiseks mõistliku täiendava tähtaja (Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 18). Seega peab töövõtja tõendama, et ta tegi töö valmis, esitas selle tellijale vastuvõtmiseks ning andis töö vastuvõtmiseks mõistliku tähtaja. Kuni mõistliku tähtaja lõpuni kannab töövõtja VÕS § 640 lg 2 järgi töö juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot (vt otsuse p-d 11–12).
13.2.Ringkonnakohus rajas oma otsuse asjaoludele, millele kumbki pool ei olnud tuginenud. TsMS § 4 lg 2 järgi määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud 6(8)
2-17-15317 asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Seega peavad kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud esile tooma pooled. Sama tuleneb TsMS § 363 lg 1 p-st 2 ja § 394 lg 2 p-st 3. Samas saab kohus küsida pooltelt selgitusi (TsMS § 392 lg 3). Ringkonnakohus märkis oma otsuses, et pooled ei toonud esile, millal valmisid teise faasi tööd. Kostja ei ole esile toonud ka seda, kas ja millal ta pakkus hagejale töö vastuvõtmist või millal ta andis selleks tähtaja ning milline see tähtaeg oli. Need on faktilised asjaolud, millega seadus seob õiguslikud tagajärjed. Ringkonnakohus tuvastas need asja lahendamiseks olulised asjaolud tõendite kogumi alusel, rikkudes seega TsMS § 4 lg-tes 1–3 sätestatud hagimenetluse dispositiivsuse põhimõtet ja TsMS § 5 lg-tes 1 ja 2 sätestatud võistlevuse põhimõtet.
13.3.Ringkonnakohtu järeldus lisatööde vastuvõtmise aja kohta oli üllatuslik. TsMS § 436 lg 3 kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele enne poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Eeltoodu kehtib ka ringkonnakohtule (Riigikohtu 14. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-08, p 13). Isegi kui kohus annab asjaoludele õigusliku hinnangu, peab kohus vähemalt suulises menetluses juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16; 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 18). Maa- ega ringkonnakohus ei arutanud pooltega, millal nõudis kostja tööde vastuvõtmist ning millist tähtaega võiks praegusel juhul pidada tööde vastuvõtmiseks mõistlikuks. Ringkonnakohus märkis ise otsuses, et pooled ei ole esile toonud, millal valmisid teise faasi tööd. Samuti ei ole kumbki pool esitanud seisukohti selle kohta, millal pakkus kostja VÕS § 638 mõttes tööde üleandmist või millise tähtaja kostja tööde vastuvõtmiseks hagejale andis. Isegi kui mõistliku aja määramine on õiguslik hinnang, tuleb sellele menetluses poolte tähelepanu juhtida ning seda nendega arutada. Vaatamata eeltoodule asus ringkonnakohus kohtuotsuses seisukohale, et kostja nõudis 28. veebruaril 2017 tööde vastuvõtmist, tööd tulnuks vastu võtta 1. märtsil 2017 ja täiendav mõistlik tähtaeg selleks oli 2. märts 2017. Selliselt rikkus ringkonnakohus TsMS § 436 lg-id 3 ja 4, kui tugines asjaoludele, mida kohus pooltega ei arutanud, ning andis asjaoludele hinnangu, millele ei olnud varem pööranud poolte tähelepanu.
13.4.Lisaks ei ole ringkonnakohus poolte esitatud tõendeid ja selgitusi TsMS § 232 lg 1 kohaselt igakülgselt hinnanud. Hageja on kassatsioonkaebuses välja toonud, et kostja esindaja ütles ringkonnakohtu istungil, et hageja pidi autole järele tulema 13. märtsil. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks tuleb sellele vaatamata asuda seisukohale, et tööd oleks tulnud vastu võtta 2. märtsil 2017.
13.5.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määratud tööde vastuvõtmise tähtaeg on ka ebamõistlikult lühike. VÕS § 638 järgi peab töövõtja andma tellijale tööde vastuvõtmiseks mõistliku tähtaja. 7(8)
2-17-15317 VÕS § 7 lg 2 kohaselt arvestatakse mõistlikkuse hindamisel võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Ringkonnakohus ei ole selliseid asjaolusid kaalunud. Ringkonnakohus asus seisukohale, et hageja oleks pidanud tööd vastu võtma üks päev pärast tööde valmimist ning mõistlik täiendav tähtaeg selleks oli samuti üks päev (ringkonnakohtu otsuse p 23). Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus jätnud arvestamata, et tuvastatud asjaoludel oli sõiduk kostja remondiettevõttes juba alates 16. detsembrist 2016 keretööde tegemiseks, mis said valmis
2.veebruaril 2017. Pärast seda lepiti kokku uute tööde tegemine. Sealjuures võttis kostja sõiduki oma hoole alla (ringkonnakohtu otsuse p 15). Ringkonnakohus leidis, et lisatööd lõpetati 28. veebruaril. Selleks ajaks oli hageja sõiduk viibinud kostja remonditöökojas juba kaks ja pool kuud. Samuti on ringkonnakohus tuvastanud, et kostja teadis, et hageja viibib välismaal ja saabub Eestisse 13. märtsil (ringkonnakohtu otsuse p-d 21–22). Ringkonnakohus on jätnud eelviidatud asjaolud täielikult hindamata. Kolleegiumi arvates ei ole mõistlik eeldada, et pärast mitu kuud kestnud remonditöid tuleks tellijal tööd vastu võtta juba järgmisel päeval pärast nende valmimist.
14.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
15.Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Villu Kõve
Peeter Jerofejev
Malle Seppik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.