Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
OAO Bank Sankt-Peterburg hagi kohtutäitur Urmas Tärno vastu kahjuhüvitise või alternatiivselt alusetult saadud raha eest intressi saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 20. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-40785
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kohtutäitur Urmas Tärno kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
230 083 eurot 71 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja OAO Bank Sankt-Peterburg (Venemaa registrikood 1027800000140, asukoht Maloohtinskij Prospekt 64a, 195112 Sankt-Peterburg, Vene Föderatsioon), esindajad vandeadvokaat Indrek Leppik ja vandeadvokaat Martti Peetsalu Kostja kohtutäitur Urmas Tärno, esindaja vandeadvokaat Gerly Kask
Asja läbivaatamise kuupäev
24. märts 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 27. mai 2013. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 20. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-40785 ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada Urmas Tärnole kassatsioonkaebuselt 18. detsembril 2013 tasutud kautsjon 1506 (üks tuhat viissada kuus) eurot ja 95 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OAO Bank Sankt-Peterburg (hageja) esitas 10. oktoobril 2012 Harju Maakohtule kohtutäitur Urmas Tärno (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista lepinguvälise kahju hüvitisena 150 695 eurot 88 senti ja seadusjärgse viivise 989 636 eurolt 52 sendilt alates 10. oktoobrist 2012 kuni kohustuse täitmiseni. Alternatiivselt palus hageja kostjalt välja mõista intressi alusetult saadud raha eest 6% aastas arvutatuna 989 636 eurolt 52 sendilt alates 10. oktoobrist 2012 kuni kohustuse
täitmiseni. Hageja väitel müüs kostja 30. aprilli 2010. a enampakkumisel laeva OMG Tosno (laev). Täitemenetlusega oli ühinenud ka hageja kui sissenõudja. Laeva müügist saadi 1 724 331 eurot 16 senti. Kostja tegi täitemenetluses mitu täitekulu otsust, millega mõisteti võlgnikult mh välja suured sadamatasud (täitekulude otsused kokku 734 694 eurot 65 senti). Hageja vaidlustas sadamatasu puudutava täitekulude otsuse kohtus.
9.novembril 2010 pöördus hageja kostja poole, et see maksaks hagejale kui hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudjale välja selle osa laeva müügist saadud rahast (989 636 eurot 52 senti), mille üle kellelgi vaidlust ei ole, st mis tuleks välja maksta ka siis, kui täitekulu otsused jääksid kehtima. 22. novembril 2010 tegi kostja otsuse täitemenetluse peatamise kohta, st ei rahuldanud hageja taotlust raha välja maksta. Kohtutäituri 9. novembri 2010. a otsus tühistati kohtumenetluses. Riigikohus leidis 12. aprilli 2012. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-38-12, et hagejal kui ainsal sissenõudjal oli õigus nõuda väljamakse tegemist enampakkumise tulemi vaidlustamata osas, kostjal ei olnud õiguslikku takistust keelduda selle osa väljamaksmisest. Seega on kostja õigusvastaselt keeldunud hagejale väljamakse tegemisest. Kostja on avalike ülesannete täitmisel tekitanud hagejale kahju (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1). Hageja kahju seisneb viivises, mida hageja nõuab võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 järgses määras. Hageja esitas taotluse väljamakse tegemiseks 9. novembril 2010. Kostjal oli täitemenetluse seadustiku (TMS) § 43 lg-st 1 tulenev kohustus kanda raha üle hiljemalt 19. novembril 2010. Kuna sellele päevale järgnes nädalavahetus, siis arvestas hageja viivist alates 22. novembrist 2010 väljamaksmisele kuulunud summalt (989 636 eurot 52 senti). Kuna kostja ei ole hagiavalduse esitamise hetkeni hageja palutud väljamakset teinud ja kahju on jätkuv, siis palus hageja kostjalt välja mõista seadusjärgse viivise kahju hüvitisena arvestatuna 989 636 eurolt 52 sendilt alates 10. oktoobrist 2012. Kostja käitumise õigusvastasus on tuvastatud varasemas kohtumenetluses, eespool viidatud määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-38-12. Õigusvastase tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Kohtutäitur on olnud raskelt hooletu, sest tal ei olnud ühtegi seadusest tulenevat takistust väljamakse tegemiseks. Seega on kahju tekitatud süüliselt. Alternatiivselt nõudis hageja alusetult saadud raha eest intressi 6% aastas, kokku 112 086 eurot 59 senti arvestatuna alates 22. novembrist 2010 kuni 10. oktoobrini 2012. Kuna hagejale tekib jätkuvalt kahju, sest kostja ei ole väljamakset teinud, siis palus hageja mõista välja ka intressi kuni kohustuse täitmiseni.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Hagejal puudub täitedokument, mida oleks saanud täita laeva suhtes toimunud täiteasjas, ning tema õiguste rikkumine täitemenetluses on välistatud. Viivise nõuet ei saa samastada kahju hüvitamise nõudega, kuna viivise nõude koosseis erineb kahju hüvitamise omast. Selleks, et hagejal tekkinuks kahju täitemenetlusest saadud tulemi väljamaksmisega viivitamise tõttu, pidanuks hageja tõendama, et selle tulemi võrra jäi hagejal puudu rahalisi vahendeid oma äritegevuse tarbeks. Sisuliselt nõuab hageja mitte kahju hüvitamist RVastS § 2 lg 1 p 5 alusel, vaid on esitanud VÕS § 113 järgse viivise nõude, mida RVastS § 2 ette ei näe.
Kostja tegevus ei ole olnud süüline. Kostja tegevus, mis küll tunnistati õigusvastaseks Riigikohtu määrusega tsiviilasjas nr 3-2-1-38-12, vastas tegelikult enne seda kuupäeva eksisteerinud praktikale TMS rakendamisel samas küsimuses. Kostja võib olla tegutsenud õigusvastaselt, kuid sellest ei piisa süü tuvastamiseks. Asjaolust, et Harju Maakohus muutis varasemat määrust (kohustus laeva müügist saadud raha deponeerida), mida kostja kohtutäiturina täitis, sai kostja teada alles Riigikohtu 18. aprillil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-38-12 tehtud määruse põhjendustega tutvudes, mistõttu on kahju arvutamise algusaeg määratud ebaõigesti. Hageja saaks kahju arvutamist alustada 18. aprillist 2012. Täiendavas vastuses leidis kostja, et tema käitumine ei olnud õigusvastane. Mitte ühegi jõustunud lahendiga (lahendi resolutsiooniga) ei ole kohustatud kostjat väljamakseid tegema ega ole tuvastatud kostja teo õigusvastasus.
3.Harju Maakohus rahuldas 27. mai 2013. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 150 695 eurot 88 senti ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määras arvestatuna 989 636 eurolt 52 sendilt alates 10. oktoobrist 2012 kuni 989 636 euro 52 sendi tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste järgi on hagejat kui sissenõudjat (hüpoteegipidajat) laeva suhtes toimunud täiteasjas tunnustanud nii kostja kui ka kohtud (Tallinna Ringkonnakohtu lahend tsiviilasjas nr 2-10-60584, Riigikohtu lahendid tsiviilasjades 3-2-1-38-12 ja 3-2-1-176-11). Viivis väljendab võlgniku rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega tekitatud kahjunõuet (Riigikohtu
16.detsembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-83-10, p 22). Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 tehtud otsuses asunud seisukohale, et viivis väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mille võib raha maksmisega viivitamise korral alati esitada, sõltumata tegelikust kahjust. Sellest tulenevalt on viivisel lisaks eeldatavale kompensatsioonilisele iseloomule ka sanktsiooniline iseloom. Seega on viivis hüvitis selle kahju eest, mis eeldatavalt alati tekib raha maksmisega viivitamise korral. Samas on viivis suunatud ka sellele, et tagada rahaliste kohustuste nõuetekohast täitmist. Seega on võlgniku rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral eeldatav, et võlausaldaja on saanud sellise viivitamise tagajärjel rahalist kahju, ning sellise kahju minimaalse suuruse kindlaksmääramise lihtsustamiseks näeb VÕS § 113 lg 1 ette viivitusintressi (viivise) arvutamise korra. Seadusjärgne viivis (VÕS § 113 lg 1, § 94 lg 1) ei ole midagi muud kui võlgniku viivitamisega tekitatud kahju minimaalne väljendus, mis tasaarvestatakse kahju hüvitisega. Kui hageja nõuab raha maksmisega viivitamisest tekitatud kahju hüvitamist nn seadusjärgse viivise ulatuses ja kahjuhüvitis piirdub viivisega, ei pea võlausaldaja seda kahju eraldi tõendama, kui aga suuremas ulatuses, kui seda katab viivis, tuleb viivisest suuremat kahju tõendada. Kuna viivise puhul on sisuliselt tegemist kahjunõudega, siis ei ole selle nõudmine välistatud ka RVastS § 2 lg 1 p 5 alusel. Eespool viidatud haldusasjas nr 3-3-1-83-10 tehtud Riigikohtu otsuse pdes 22−24 on Riigikohus selgitanud, et viivist võib nõuda ka avalik-õiguslikus suhtes ja et riigivastutuse seadus ei keela viivisenõude esitamist haldusorgani vastu. Seega on võimalik nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist ka avalik-õiguslikus suhtes, mistõttu ei ole asjakohased kostja arutlused, et RVastS § 2 lg 1 p 5 ning § 7 lg-d 1 ja 4 ei võimalda käsitada kahju hüvitamise nõuet viivisenõudena.
Õigustatud ja põhjendatud on hageja selgitused, et Tallinna Ringkonnakohtu 21. novembri 2011. a määrusega nr 2-10-60584 ja Riigikohtu 18. aprilli 2012 määrusega samas tsiviilasjas on piisavalt tuvastatud, et kostja keeldus täitetoimingu tegemisest ebaseaduslikult. Seega on kohtutäitur olnud oma tegevuses raskelt hooletu, sest tal ei olnud väljamakse tegemiseks ühtegi seadusest tulenevat takistust. Kuna kohtutäitur täidab avalik-õiguslikku funktsiooni ja tema ülesanne on täitemenetluse korraldamine, siis ta peab teadma ja järgima täitemenetluse regulatsiooni, rikkumata seejuures põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt sissenõudja õigusi. Kohtutäituri tegevusetus on süüline, kui ta jätab seaduses sätestatud kohustused täitmata. Paljasõnaline on kostja väide, et ta sai Harju Maakohtu 10. juuni 2011. a määrusest teada alles Riigikohtu 18. aprilli 2012. a määrusest. Hageja on saatnud kohtutäiturile 28. juunil 2011 teate, et vaatamata esialgse sissenõudja Bergen Bunkers AS-i loobumisele hagist (millega oli põhjendatud Harju Maakohtu 10. juuni 2011. a määrusega selle raha hoiustamise kohustuse tühistamine, mis saadi arestitud laeva müügist), ei loobu hageja täitemenetlusest ja palub täitemenetlusega jätkata. Maakohus märkis, et Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-38-12 tehtud määruse p 15 kohaselt ei olnud kostjal jaotuskava koostamiseks takistusi. Hageja on kahju õigesti kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 2 arvutanud 22. novembrist 2010, kuna hageja teatas kostjale nõude esitamise kavatsusest 9. novembril 2010. Maakohus leidis, et seadusjärgse viivise vähendamine ei ole üldjuhul põhjendatud. VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi peab hageja õigusrikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eeldusena tõendama kostja käitumise õigusvastasuse, kahju tekkimise ning põhjusliku seose kostja käitumise ja kahju vahel. Need elemendid on hageja nõude puhul täidetud. Asjas ei vaielda selle üle, et väljamakset 989 636 eurot 52 senti, mille saamiseks hageja on seaduse kohaselt õigustatud, ei ole kostja vaatamata hageja põhjendatud nõudele teinud. Kohtud on tuvastanud, et kostja on keeldunud täitetoimingu tegemisest ilma seadusliku aluseta. Kostja pole tõendanud, et ta pole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050 lg 1). Kuivõrd kostja on raha maksmisega viivitanud, on hagejal õigus nõuda kostjapoolse viivitamise tagajärjel tekkinud kahju hüvitisena viivist ning kuivõrd hageja nõutud viivis piirdub seadusjärgses määras viivisega (VÕS § 113 lg 1, § 94 lg 1), tuleb viivisele vastavat kahju eeldada, vaatamata sellele, millises vormis selline kahju võib avalduda. VÕS § 128 lg 2 kohaselt võib varaline kahju seisneda otseses varalises kahjus, aga ka saamata jäänud tulus. Hageja on pank, kelle majandus- ja kutsetegevus on raha väljalaenamine, mistõttu hageja ei saanud raha oma majandustegevuses kasutada. Kui kostja oleks teinud täitetoimingu, milleks ta on kohustatud, oleks hagejale kahjulik tagajärg jäänud saabumata.
4.Kostja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
5.Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. novembri 2013. a otsusega maakohtu otsuse muutmata, apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kahes kohtuastmes kostja kanda.
Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohtadega täies ulatuses. Hagejal on õigus nõuda kahjuna viivist. Seadusjärgne viivis on kahjuhüvitis rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest ja eeldatav minimaalne kahju, mille hüvitamist võib raha maksmisega viivitamise korral alati nõuda, sõltumata tegelikust kahjust. Sissenõudja peab tõendama kahju tekkimist üksnes siis, kui ta nõuab viivist seaduses sätestatud viivisemäärast rohkem. Ekslik on kostja seisukoht, et viivist ei saa nõuda lepinguvälises võlasuhtes ja avalik-õiguslikus suhtes. Pooltel oli kehtiv võlasuhe ning viivisenõude maksmapanek on seaduslik. Seda et hagejal on õigus nõuda seadusjärgset viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest kahjuna avalik-õiguslikust suhtest, on Riigikohtu halduskolleegium käsitlenud otsuses asjas nr 3-3-1-83-10, kus selgitas, et avalikõiguslikus suhtes kahju kannatanud isikul on õigus nõuda eraõiguses sätestatud seadusjärgses määras viivist. Tõik, et kostja on käitunud õigusvastaselt, st on peatanud täitemenetluse ja viivitanud hagejale rahalise kohustuse täitmisega, on tuvastatud varasemates tsiviilasjades tehtud lahendites, milles leiti, et kohtutäitur on õigusvastaselt viivitanud rahalise kohustuse täitmisega, ja teda kohustati maksma sissenõudjale 989 636 eurot 52 senti. Maakohtu tuginemine varasematele kohtulahenditele ja seal tuvastatud asjaoludele on lubatav. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga ka selles, et seadusjärgse viivisenõude vähendamiseks ei ole alust. Apellatsioonkaebuses on kostja väitnud, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme sellega, et ei arvestanud kostja väidetega hagi tagamise määruse tühistamise kohta. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustunud. Kostja peatas 9. novembril 2010 täitemenetluse ning põhjendas seda 22. novembril 2010 hagejale saadetud e-kirjas sellega, et peatab täitemenetluse ega saa jaotuskava koostada, kuna hageja on vaidlustanud täitekulude väljamõistmise otsuse. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja väited hagi tagamise määruse kohta ei olnud aluseks täitemenetluse peatamisele, sest sellele kostja e-kirjas hagejale ei tuginenud. Seega ei olnud Harju Maakohtu 19. augusti 2009. a määrus (millega kohustati laeva müügist saadud raha deponeerima) kostjale takistuseks sissenõudjale väljamakse tegemisel. Õiguslikku tähendust ei ole kostja väitel, et ta luges alles Riigikohtu 18. aprilli 2012. a määrusest asjas nr 3-2-1-38-12, et Harju Maakohtu 19. augusti 2009. a määrus on tühistatud Harju Maakohtu 10. juuni 2011. a määrusega, sest kostja ise ei pidanud maakohtu 19. augusti 2009. a määrust takistuseks sissenõudjale väljamakse tegemisel. Ka edaspidi, kui hageja esitas kostjale Tallinna Ringkonnakohtu
21.novembri 2011. a määruse täitmise nõude, ei täitnud kostja kohtuotsuseid. Maakohus hindas tõendeid õigesti, kui leidis, et kostja õigusvastane käitumine on kohtulahenditega tuvastatud. Kohtud on tuvastanud, et kostja otsus peatada täitemenetlus oli õigusvastane. Harju Maakohus on 8. novembri 2012 määrusega nr 2-12-28338 tuvastanud kostja tegevusetuse ja kohustanud teda tegema 10 päeva jooksul alates määruse jõustumisest sissenõudjale väljamakse. Sellega on tuvastatud kostja tahtlik seadusrikkumine täitemenetluses. Tallinna Ringkonnakohus on 21. novembri 2011. a määruse resolutsioonis tühistanud kostja otsuse, kohustanud jätkama täitemenetlust ja uuesti läbi vaatama sissenõudja kaebuse. Riigikohus on 18. aprillil 2012 asjas nr 3-2-1-38-12 tehtud määruse p-s 16 märkinud, et ringkonnakohtu määruse põhjendavast osast tuleneb sisuliselt seisukoht, et kohtutäitur on jätnud kaebuse ebaõigesti rahuldamata, s.o tulem tuleks osaliselt jaotada ning kohtutäituri tegevusetus
on alusetu. Eeltoodud kirjalikke tõendeid hinnates on maakohus õigesti tuvastanud kostja õigusvastase teo. Kostja tegevus on süüline, sest ta ei teinud midagi selleks, et täitemenetlust korraldada ja tulem osaliselt jaotada. Täitekuludest üle jääva tulemi osa jaotamiseks ei olnud takistusi. Täitekulude osalise vaidlustamise korral oleks tulnud hiljem korraldada täiendav jaotamine, kui vaidlustatud täitekulud peaksid olema nt osaliselt põhjendamatud. Eelnimetatut on maakohus hinnanud kostja raske hooletusena täitemenetluses. Tingimustes, kus kostjal oli teada sissenõudjate arv, täitekulude suurus (vaidlustamata osas), nõuete rahuldamise järjekord, ei olnud tal takistusi minimaalselt väljamaksmisele kuuluva vaidlustamata summa maksmiseks. Hiljemalt 18. oktoobriks 2010 oli kostjal vaidlustamata summa selgunud ja osaliseks tulemi jaotamiseks ei olnud takistusi. Õige on hageja viitamine asjaolule, et pärast Bergen Bunkers AS-i hagist loobumist ja seda, kui hageja teatas kostjale 28. juunil 2011 loobumisest ja sellest, et täitemenetluses on üks sissenõudja ja et tulemi jaotamise üle ei vaielda, ei jätkanud kostja täitemenetlust. Kostja tegi väljamakse täitemenetluse tulemist alles siis, kui jõustus Harju Maakohtu 8. novembri 2012. a määrus, millega kohustati kostjat kandma raha sissenõudjale üle. Ekslik on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt on maakohus valesti arvestanud viivise nõude algusaega. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, kes tuvastas, et hageja on teatanud kostjale kahju tekkimisest ning kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsusest 9. novembril 2010 ning on arvestanud viivist alates õigusvastase otsuse vastuvõtmisest 22. novembril 2010. Hageja on tõendanud, et tema õigusi rikkus kostja tegevusetus ja jaotuskava koostamata jätmine, mis tõi kaasa kahju ja õiguste rikkumise. Maakohtu käsitlus on kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 2 ja § 82 lg-ga 3.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata või saata asi uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Kaebuse järgi ei võimalda RVastS § 7 lg 3 ning § 8 lg 1 teine lause selle mõtte kohaselt kahjuhüvitise asemel nõuda viivist. Viivisenõude saab esitada vaid koos varalise kahju hüvitamise nõudega. Ringkonnakohus ei ole vastanud apellatsioonkaebuse väitele, mille kohaselt ei määrata tagajärjedelikti korral (hagist tuleneb, et hageja kahju sai seisneda saamata jäänud tulus) hüvitamisele kuuluvat kahju ega selle suurust kindlaks VÕS § 113 alusel, vaid VÕS § 127 jj alusel. Lepinguvälise kahju hüvitamise asjas ei saa tekitatud kahju suurust arvutada välja seadusjärgse viivise nõude ulatusega. Sarnaselt on Riigikohtu praktikas (lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-75-08) eitatud kahju suuruse samastamist intressinõudega; viivis ja intress on sarnased. Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et hagejal oli õigus nõuda viivist sõltumata tegelikust kahjust. Selle vastu räägib RVastS § 8 lg 1 teine lause, mille kohaselt tuleb kahju hüvitamisega taastada rikkumiseelne olukord. Seega ei saa olla õige, et tegelik kahju oleks justkui tähtsusetu. Viivisega saab aga hüvitada vaid oletuslikku kahju. Samuti jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et Riigikohtu haldusasjas nr 3-3-1-83-10 oli VÕS § 113 järgne viivisenõue esitatud koos RVastS § 2 lg 1 p 5 järgse kahju hüvitamise nõudega selliselt, et viivist arvestati väljamõistetud kahjuhüvitiselt. Lahendis ei öeldud, et viivise nõude saab esitada kahjuhüvitise
nõude asemel. Teo õigusvastasuse küsimuses ei saa tugineda vaid teistes tsiviilasjades tehtud lahendite põhjendavale osale. Põhjendavale osale ei saa omistada siduvat tähendust. Kostja süü on valesti tuvastatud. Kostja ei olnud enne Riigikohtu 12. aprilli 2012 lahendit teadlik maakohtu 10. juuni 2011. a määrusest, millega muudeti esialgset määrust kohustuse kohta laeva müügist saadud tulem hoiustada. Süü tuvastati seeläbi, milliseid väiteid kostja esitas teistes menetlustes, st kohtute arvates oli määrav see, et kostja ei tuginenud oma teadmatusele tulemi hoiustamise lahendi tühistamise kohta, kui ta tegi 22. novembril 2010 täitemenetluse peatamise otsuse. Praeguses asjas ei esitatud tõendeid selle kohta, et maakohtu 10. juuni 2011. a määrus oleks kostjale edastatud. Ringkonnakohus pidanuks sellise tõendi puudumist hindama.
8.Hageja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Juhul kui Riigikohus peaks asuma seisukohale, et avalik-õiguslikus suhtes ei rakendu VÕS §-s 113 sätestatud viivisemäär, palub hageja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks selliste õigustloovate aktide andmata jätmine, millega on jäetud kehtestamata viivis avalik-õiguslikus suhtes rahalise kohustuse täitmata jätmise eest.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
10.Kolleegiumil tuleb vaidluses lahendada küsimused, kas avalik-õiguslikus suhtes (kohtutäituri ametitegevuses korraldatud enampakkumisest saadud tulemi osa välja maksmata jätmisel) tekitatud kahju hüvitis saab seisneda seadusjärgses viivises, kas kostja tegevus oli õigusvastane ja kas kostja süü on õigesti tuvastatud.
11.Kohtutäituri seaduse (KTS) § 2 lg 1 kohaselt peab kohtutäitur avalik-õiguslikku ametit enda nimel ja vastutusel vaba elukutsena. KTS § 9 lg 1 esimese lause järgi vastutab kohtutäitur oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. KTS § 9 lg 8 kohaselt vaatab kohtutäituri tekitatud kahju hüvitamisega seotud vaidlused läbi maakohus. Seega on sisult avalik-õigusliku vaidluse lahendamine antud tsiviilasju lahendava kohtu pädevusse, vt selle kohta ka Riigikohtu erikogu 13. detsembri 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-4-11.
12.Riigivastutuse seaduses reguleerivad kahju hüvitamist § 7 jj. Praeguse vaidluse lahendamisel on mh oluline RVastS § 7 lg-s 4 sätestatu, mille kohaselt kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks riigivastutuse seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. Riigivastutuse seaduses ei ole õiguskaitsevahendina reguleeritud viivist, samas ei ole ka sätestatud viivise nõudmise keeldu. Seega tuleb eelkõige RVastS § 7 lg 4 alusel leida vastus küsimusele, kas avalik-õiguslikus suhtes on rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral õigus nõuda viivist. Kolleegium viitab, et sellele küsimusele on vastatud Riigikohtu 16. detsembril 2010 haldusasjas nr 3-3-
1-83-10 tehtud otsuses. Nimetatud otsuse p-des 20−24 on Riigikohus jaatanud viivise nõudmise õigust RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 113 alusel (avalik-õigusliku regressinõude kontekstis). Kolleegium on seisukohal, et avalik-õiguslikus suhtes rahalise kohustuse täitmisega (nt toetuse või pensioni maksmisega vms) viivitamisel võib makse saaja üldjuhul nõuda seadusjärgses määras viivist.
13.Hagis esitatud esimese nõude kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitisena viivist, sest kostja on keeldunud õigusvastaselt hagejale välja maksmast osa laeva müügist saadud rahast. Kahju suuruse on hageja arvutanud VÕS § 113 lg 1 ja § 94 lg 1 alusel. Maakohus ja ringkonnakohus on selle haginõude rahuldanud, tuginedes kahju olemasolu tuvastavas osas eespool viidatud haldusasjas nr 3-3-1-83-10 tehtud otsusele, mis omakorda viitab Riigikohtu
14.juunil 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 tehtud otsusele ja 18. novembril 2004 tsiviilasjas tehtud otsusele nr 3-2-1-132-04. Nt viimati nimetatud otsuse p 15 kohaselt kaasneb rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega VÕS § 113 järgi eelduslikult alati kohustus maksta viivitamise aja eest viivist. Seadusest tuleneva viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvestamist. Kohtud ei ole tähele pannud praeguse asja erisust, mis on toonud kaasa mh VÕS § 113 lg 1 vale kohaldamise. Kohtud on heitnud kostjale ette seda, et ta ei ole teinud hagejale laeva müügist saadud tulemist väljamakset (vt kostja teo õigusvastasuse kohta lähemalt otsuse p-d 16 ja 17). Seejuures on aga oluline, et kostjaks on kohtutäitur, kes ei ole hageja kui sissenõudjaga võlgniku-võlausaldaja suhtes. Kohtutäitur korraldab erapooletult täitemenetlust, mis on suunatud võlausaldaja nõude rahuldamisele võlgniku vara arvel. Kohtutäituril täitemenetluse korraldajana ei teki üldjuhul rahalisi kohustusi sissenõudja ees. Ka asja müügist saadud raha sissenõudjale ülekandmise kohustus ei ole kohtutäituri rahaline kohustus, vaid haldustoimingu (täitetoimingu) tegemise kohustus. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt on viivitusintress (viivis) aga ette nähtud vaid siis, kui võlgnik viivitab rahalise kohustuse täitmisega.
14.Maakohus ei ole otsuse p-s 13 kirjeldatud õiguslikku olukorda hagejale selgitanud, rikkudes selliselt TsMS § 392 lg-s 1 sätestatud selgitamiskohustust. Selle tõttu ei ole hageja täitnud temal lasuvat tõendamiskoormust kahju olemasolu kohta. Hagiavalduse kohaselt seisneb hageja kahju selles, et kostja õigusvastase tegevuse tõttu ei saanud ta pangana kasutada talle kuuluvat vara (raha) majandustegevuseks. Seega väidab hageja, et tal on jäänud tulu saamata. Avalik-õiguslikus suhtes on kannatanul RVastS § 7 lg 3 alusel õigus nõuda ka saamata jäänud tulu hüvitamist. Saamata jäänud tulu mõiste on sätestatud VÕS § 128 lg-s 4. Saamata jäänud tulu hüvitamiseks tuleb hagejal mh tõendada, et kahju tekitanud isiku käitumine on põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga (RVastS § 7 lg 4, VÕS § 127 lg 4). Seega tuleks hagejal tõendada, et temal kui pangal oli kavatsus ja võimalus tulu saada, tal jäi raha majandustegevuses kasutamata (nt välja laenamata) ja seega tulu saamata just kohtutäituri tegevusetuse tõttu väljamakse tegemisel. Kolleegium on varem selgitanud, et saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks peab hageja muu hulgas tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt Riigikohtu 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 12 ja seal viidatud varasem praktika).
15.Ringkonnakohus ei ole maakohtu rikkumist kõrvaldanud ja kohaldas samuti valesti VÕS § 113 lg-
t 1. Seetõttu tuleb kohtute otsused tühistada ja asi tagasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus andma hagejale võimaluse esitada soovi korral täiendavaid asjaolusid ja tõendeid saamata jäänud tulu kohta. Kolleegium märgib lisaks hageja alternatiivse nõude kohta (alusetu rikastumise nõue VÕS § 1028 jj alusel), et kohtutäituril ei tekkinud hageja kui sissenõudjaga sellist suhet, mis võimaldaks soorituskondiktsiooni kohaldamist VÕS § 1028 jj alusel. Enampakkumisest saadud raha laekumist kostja ametialasele kontole ei saa vaadelda kui millegi saamist kohustuse täitmisena VÕS § 1028 lg 1 tähenduses.
16.Kostja teo õigusvastasuse kohta märgib kolleegium järgmist. Hageja on teo õigusvastasuse osas kostjale ette heitnud TMS § 43 lg 1 rikkumist ja viidanud, et kostja käitumise õigusvastasus tuvastati varasemates kohtumenetlustes. Seega on hageja tuginenud sellele, et kostja rikkus väljamakset tegemata jättes seadust. Kohtud on piirdunud viitega varasemale kohtupraktikale. RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane mh siis, kui kahju tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Kolleegium leiab, et asja uuel läbivaatamisel tuleb õigusvastasuse tuvastamisel kohtulahendis näidata ka see õigusnorm, mille rikkumist kostjale ette heidetakse. Selleks normiks võib olla TMS § 43 lg 1, mille kohaselt kannab kohtutäitur võlgniku varast sundtäitmise tulemusel kohtutäituri ametialasele arvelduskontole laekunud raha sissenõudjale üle kümne tööpäeva jooksul raha laekumisest arvates. Selle sätte eesmärk on kannatanu kaitsmine mh saamata jäänud tuluna tekkiva kahju eest (VÕS § 1045 lg 3). Lisaks märgib kolleegium, et hagis on hageja lähtunud selle normi kohaldamisel (st rikkumise hetke määramisel) mitte sellest ajast, mil kohtutäiturile laekus laeva müügist saadud raha, vaid sellest ajast, mil hageja esitas 9. novembril 2010 kostjale tulemi osa väljamaksmise nõude. Selline hageja käsitlus on lubatav, kuna see norm kaitseb teda ennast.
17.Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et teo õigusvastasuse osas ei saa tugineda vaid varasemate lahendite põhjendavale osale, märgib kolleegium järgmist. Varasemates lahendites tsiviilasjas nr 2-1060584 oli tegemist kohtutäituri otsuse (peatada täitemenetlus, st mitte teha hageja taotletud väljamakset) peale esitatud kaebuse lahendamisega hagita menetluses, mitte kahju hüvitamise nõudega. Seega ei olnud selles menetluses otseselt vajalik tuvastada kostja käitumise õigusvastasus. Siiski tuli lahendada küsimus, kas kohtutäituril oli õiguslik alus peatada täitemenetlus ja keelduda väljamakse tegemisest. Kohtud, sh Riigikohus 18. aprillil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-38-12 (nr 2-10-60584) tehtud lahendis leidsid, et kostjal ei olnud õiguslikku alust väljamaksest keelduda. Hoolimata sellest, et menetluslikel põhjustel ei kohustatud kostjat kohtulahendite resolutsioonis tulemi osa välja maksma (selleks kohustati kostjat tsiviilasjas nr 2-12-28338 tehtud lahendi resolutsioonis), on põhjendavast osast selline järeldus üheselt nähtav. Praeguses asjas on kohtud analüüsinud varasemas menetluses tehtud lahendite põhjendavaid osasid, ei ole avaldanud seisukohta, et need on otse siduvad, kuid on sisuliselt õigesti leidnud, et nende põhjal on tuvastatav kostja õigusvastane käitumine.
18.Kostja on esitanud kassatsioonkaebuses ka väite, et tema süü ei ole õigesti tuvastatud. Avalikõiguslikus suhtes tekitatud saamata jäänud tulus seisneva kahju korral peab kahju hüvitama kohustatud isik RVastS § 13 lg 2 järgi tõendama, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Sama tuleneb deliktilise
vastutuse korral üldjuhul (sõltumata kahju liigist) VÕS §-st 1050. Ringkonnakohus on kostja süü kohta mh leidnud seda, et kostjal ei olnud takistust väljamakse tegemiseks olukorras, mil talle oli teada sissenõudjate arv, täitekulude suurus (vaidlustamata osas) ja nõuete rahuldamise järjekord. Ringkonnakohus leidis, et hiljemalt 18. oktoobril 2010 oli kostjale teada vaidlustamata summa ja et pärast seda, kui hageja teatas kostjale 28. juunil 2011 sellest, et täitemenetluses on üks sissenõudja, ei jätkanud kostja täitemenetlust. Lisaks on ringkonnakohus leidnud, et kostja ei pidanud väljamakse tegemisel takistuseks Harju Maakohtu 19. augusti 2009. a määrust tulemi deponeerimise kohta.
19.Kui kostja käitumise õigusvastasus põhineb TMS § 43 rikkumisel, tuleb süü küsimuse üle otsustamisel analüüsida seda, kas kostja oli TMS §-st 43 tuleneva kohustuse rikkumises süüdi ning millisest ajast kostja tegevusetus süüliseks muutus. Sellele küsimusele vastamisel tuleb kolleegiumi arvates esmalt selgitada, millal sai kostja teada või pidi teada saama, et väljamakse tegemiseks puuduvad takistused. Takistuseks saab kõigepealt lugeda Harju Maakohtu 19. augusti 2009. a määrust, mille kohaselt ei võinud kohtutäitur teha väljamakset, vaid pidi tulemi deponeerima. Kolleegium on seisukohal, et kostja käitumine väljamakse tegemata jätmisel ei saanud olla süüline enne seda, mil ta sai või pidi teada saama deponeerimist tühistava jõustunud kohtulahendi tegemisest. Piisav ei ole ringkonnakohtu otsuses märgitud seisukoht, et kostja ei tuginenud täitemenetlust peatades 19. augusti 2009. a määrusele. Ekslik on eeldada, et kostja mittetuginemine deponeerimismäärusele 2010. a novembris menetlust peatades tähendab seda, et kostja ei pidanud seda määrust takistuseks väljamakse tegemisel.
20.Asja uuel läbivaatamisel tuleb seega kindlaks teha, millal sai või pidi kostja teada saama sellest, et maakohtu deponeerimiseks kohustav määrus enam ei kehti. Selle küsimuse üle otsustamisel võib olla määrav see, kas ja millal sai kostja kätte hageja ja/või kohtu poolt talle edastatud hageja 28. juuni 2011. a kirja. Toimikus oleva kirja (I kd, tl 142) kohaselt teatab hageja selles kohtutäiturile, et pärast teise sissenõudja hagist loobumist on tema jäänud ainsaks sissenõudjaks, ja palub täitemenetlusega jätkata. Toimikust on ka näha (I kd, tl 22), et hageja on samasuguse infoga kirja samal kuupäeval saatnud ka maakohtule tsiviilasjas nr 2-10-60584. Kuna selles menetluses oli kostja vastustaja, saatis maakohus eelduslikult selle kirja kostjale teadmiseks (tuleb märkida, et maakohus tegi viidatud tsiviilasjas määruse juba 30. juunil 2011). Selle kirja kirjutamise hetkeks oli Harju Maakohtu 19. augusti 2009. a määrus deponeerimise kohta juba tühistatud (11. juunil 2011). Kuigi kirjas ei mainita deponeerimise tühistamist, tuleb analüüsida, kas selle kirja põhjal tekkis kostjal kui kohtutäituril nt TMS § 8 alusel kohustus selgitada välja, kas pärast algse sissenõudja loobumist (kes Harju Maakohtu 19. augusti 2009. a määruse kohaselt oli taotlenud nii laeva müümist kui ka müügist saadud tulemi hoiustamist; seda määrust täitis samuti kostja) ja ainult ühe sissenõudja olemasolul on võimalik tulemist väljamakseid teha või kehtib selline keeld jätkuvalt edasi. Kui selline kohustus kostjal tekkis, sai see tekkida mõistliku aja jooksul pärast 28. juuni 2011. a kirja kättesaamist. Nendele küsimustele ei ole kohtud vastanud, mh ei ole ringkonnakohus tuvastanud, kas ja millal sai kostja kätte hageja 28. juuni 2011. a kirja. Ekslik võib olla seega ka kohtute seisukoht, millisest hetkest
alates saab lugeda kostjat süüliselt ja õigusvastaselt viivitanuks hagejale tulemi osa väljamaksmisega. Mh on ringkonnakohus valesti kohaldanud VÕS § 113 lg-t 2 ja VÕS § 82 lg-t 3. Esiteks ei ole praegu tegemist kostja rahalise kohustusega ja teiseks tuleneb tähtaeg väljamakse tegemiseks täitemenetluses TMS §-st 43.
21.Kolleegium märgib lisaks, et kostjat süüst vabastavaks asjaoluks ei saa pidada seda, et ta tugines väljamaksest keeldudes varasemale kohtutäiturite praktikale. Pealegi ei ole kostja varasema praktika kohta menetluses tõendeid esitanud, kuigi on lubanud seda oma esimeses vastuses hagile teha (I kd, tl 99). Kui kostja pidas väljamakse tegemisel probleemiks seda, et polnud teada, kas laeva sadamas seismise tasud loetakse õiguslikult merivõlaga tagatud nõudeks või täitekuludeks, siis ka see asjaolu ei takistanuks väljamakse tegemist. Merivõlaga tagatud nõue oleks laeva asjaõigusseaduse (LAÕS) § 91 kohaselt rahuldatud enne laevahüpoteegiga tagatud nõuet. Hageja nõue on tagatud laevahüpoteegiga. Ka siis, kui sadamatasud oleks loetud täitekuludeks (nii määratigi Riigikohtu 14. märtsil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-176-11 tehtud määruses), oleksid need rahuldatud enne hageja nõuet (LAÕS § 91, TMS § 174 lg 2). Mõlemal juhul ei oleks seega hageja saanud nõuda nende kulude arvel endale väljamakse tegemist, kuid see ei saanud mõjutada ülejäänud tulemi väljamaksmist hagejale, kes oli ainus sissenõudja.
22.Kolleegium märgib, et asja uuel läbivaatamisel oleks pooltel eelkõige menetluskulude ja aja kokkuhoiu huvides (tõendamismenetluse korraldamise asemel) mõistlik jõuda kompromissile. TsMS § 4 lg 1 esimese lause kohaselt peab kohus kogu menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel, kui see on kohtu hinnangul mõistlik.
23.Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi vastavalt asja tulemusele maakohtu otsustada.
24.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kostja kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Jaak Luik, Henn Jõks, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.