Eesistuja Urmas Volens, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
AS-i MiniCredit (pankrotis) pankrotihalduri Martin Krupi hagi Jelena Lipendina vastu 104 640 euro saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 21. aprilli 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i MiniCredit (pankrotis) pankrotihalduri Martin Krupi kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
104 640 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja AS-i MiniCredit (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupp, esindaja vandeadvokaat Liis Könn Kostja Jelena Lipendina
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. aprilli 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-3736 ja Harju Maakohtu 1. juuli 2020. a otsus samas tsiviilasjas ning saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
3.Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Ellex Raidla Advokaadibüroo OÜ pangakontole.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.AS-i MiniCredit (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupp (hageja) esitas 11. märtsil 2019 Harju Maakohtule Jelena Lipendina (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 104 640 eurot.
2-19-3736 Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 5. oktoobril 2016 tsiviilasjas nr 2-16-11518 välja AS-i MiniCredit (võlgnik) pankroti ja nimetas pankrotihalduriks hageja. Hageja sai kriminaalasja nr 16221000133 (kriminaalasi) materjalidest teada, et OÜ Escado Grupp (kolmas isik) esitas võlgnikule rendiarveid ruumide eest, kus võlgnik ei ole kunagi asunud ja mida ta ei ole oma majandustegevuses kasutanud. Vaidlusalusel ajal oli kolmanda isiku juhatuse liige kostja, mistõttu vastutab kostja võlgnikule õigusvastaselt tekitatud kahju eest võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 alusel. Kostja on kolmanda isiku juhatuse liikmena esitanud võlgnikule võltsitud arveid, teades, et selleks ei ole alust. Kostja tegevus on vastuolus seaduse ja heade kommetega. Kostja tegevuse tulemusena tekitati võlgnikule ajavahemikus 4. detsembrist 2008 kuni 30. septembrini 2014 kahju kokku 597 319 eurot 1 senti, millest hageja nõuab kostjalt ajavahemikus aprill kuni oktoober 2014 tekitatud 104 640 euro suuruse kahju hüvitamist. Hageja nõue ei ole aegunud. Asjas kohaldub äriseadustiku (ÄS) § 187 lg-te 3–5 kohaselt viieaastane aegumistähtaeg. Kostja rikkus korraliku ettevõtja hoolsuskohustust, sest pidi ÄS § 183 järgi korraldama äriühingu raamatupidamist ja ÄS § 187 lg 1 kohaselt täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, kuid nõustus kolmanda isiku nimel võltsitud arvete esitamisega võlgnikule. Kui kostja ei oleks näiliku tehingu alusel arveid esitanud, siis ei oleks võlgnikule kahju tekkinud. Kui kostja ei ole rikkunud seadusest tulenevat kohustust ega sellega kahju tekitanud, on kahju tekitamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi õigusvastane. Kostja pidi aru saama oma heade kommete vastasest käitumisest, milleks on mh arve võltsimine ja selle kasutamine ning võltsitud arvest teadmine ja selle alusel vara omandamine või kolmanda isiku kasuks pööramine.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei vastuta kolmanda isiku tegude eest. Hageja oleks pidanud esitama kahju hüvitamise nõude kostja vastu kriminaalmenetluses. Kostja kui kolmanda isiku juhatuse liikme vastu saaks kahjunõude esitada ainult kolmas isik ise. Kuna viimase arve esitas kolmas isik võlgnikule 30. septembril 2014 ja võlgnik tasus selle 9. oktoobril 2014, on hageja nõue tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 kohaselt aegunud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on kolmanda isiku juhatuse liikmena esitanud võltsitud arveid teadlikult ilma õigusliku aluseta. Samuti ei ole hageja tõendanud, et kostja tegevuse tulemusena sai kolmas isik varalist hüve, millega tekitati võlgnikule rahaline kahju. Kuritegelikul teel saadud vara omandamine, milles kostjat süüdistati, erineb olemuslikult tsiviilhagis kirjeldatud õigusvastasest arvete esitamisest. Kriminaalasjas ei ole jõustunud kohtuotsust. Lisaks ei ole kostja olnud seotud võlgnikuga, ta ei ole olnud võlgniku juhatuse liige ega osanik. Seega ei saanud kostja mõjutada võlgnikku ega arvete tasumist. Kostja ei ole võlgnikule kahju tekitanud. Samuti ei ole hageja tõendanud, et võlgnik ei kasutanud vaidlusaluseid ruume ega vajanud neid oma äritegevuses ning et kostja tegevus on vastuolus seaduse ja heade kommetega.
3.Harju Maakohus rahuldas 1. juuli 2020. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt võlgniku pankrotivarasse välja 104 640 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda, kellelt mõisteti välja hageja menetluskulu 4452 eurot ja viivis. Maakohus tuvastas, et 5. oktoobril 2016 kuulutati välja võlgniku pankrot ja võlgniku pankrotihalduriks nimetati hageja. Võlgniku juhatuse liige oli ajavahemikul 14. juuni 2012 kuni 2. september 2016 V. Jaroševitš. Ajavahemikul 1. novembrist 2002 kuni 20. märtsini 2018 oli kolmanda isiku juhatuse liikmeks kostja. Hageja nõue ei ole aegunud. Hageja sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada
18.septembril 2018 kriminaalasja teatest ning esitas kahju hüvitamise hagi kohtusse 11. märtsil 2019, 2(7)
2-19-3736 s.o TsÜS § 150 lg 1 järgi tähtaegselt. Kuna kahju tekitati ajavahemikus aprillist kuni oktoobrini 2014, on hagi tähtaegne ka ÄS § 187 lg 3 järgi. Kuna panktorimenetluses ei antud haldurile võlgniku raamatupidamisdokumente üle, tugines hageja nõude tõendamisel üksnes kolmandatelt isikutelt saadud teabele. Võlgniku kolmandale isikule tehtud maksed nähtuvad võlgniku pangakonto väljavõttest ja kriminaalasjas esitatud tõendist. Kuna hageja ei saa tõendada negatiivset asjaolu, et võlgnik ei rentinud ruume aadressil, mille eest temale arveid esitati, esitas hageja võlgniku tegutsemiskoha üürilepingu. Kuivõrd võlgnik ei tegutsenud ega vajanud ruume, mille eest kolmas isik talle arveid esitas, on nende arvete esitamine ja tasumine alusetu. Hageja hinnangul tekkis alusetute arvete tasumisega aprillist kuni oktoobrini 2014 võlgnikule kahju 104 640 eurot. Kriminaalasjas koostatud süüdistusakti kohaselt koostas vaidlusalused arved kolmanda isiku nimel I. Gammer. Ei ole oluline, et kostja ise ei koostanud võlgnikule alusetult esitatud arveid. Seda tehti kostja teadmisel, sest kostja kui kolmanda isiku juhatuse liige vastutab kolmanda isiku raamatupidamise korraldamise eest. Hageja on tõendanud kostja õigusvastase tegevusetuse VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi. Kostja jäi passiivseks, kui kolmanda isiku nimel väljastati alusetuid arveid. Samuti võttis kolmas isik alusetult vastu raha, mille ülekandmiseks kolmandale isikule ei olnud majanduslikku põhjust. Lisaks vastab kostja käitumine VÕS § 1045 lg 1 p-s 8 sätestatule, sest ta käitus tahtlikult ja teadlikult heade kommete vastaselt. Alusetuid makseid tehti äriühingute vahel pikema aja jooksul. Kostja teadis, et võlgniku vara väheneb alusetult ja kolmas isik võtab raha vastu majanduslikku vastusooritust andmata. Hea usu põhimõttest lähtuv käitumine eeldaks, et isik, kes on saanud alusetult enda käsutusse teise isiku vara, tagastab saadu. Kuivõrd kostja ei teinud seda, soovis ta teadlikult saada alusetute arvete alusel raha kolmanda isiku kontole. Arvete väljastamine saab tekitada kahju ning kostja mõjutas vaidlusaluste arvete tasumist. On tõendatud, et kolmas isik väljastas võlgnikule rendiarved ja võlgnik tegi alusetuid maksed just seetõttu, et kolmas isik väljastas alusetult arved. Võlgnikule oleks jäänud kahjulik tagajärg saabumata, kui kostja ei oleks võlgnikule arveid väljastanud ja oleks takistanud alusetute arvete väljastamist võlgnikule. Seega on võlgniku vara vähenemine põhjuslikus seoses temale alusetute arvete väljastamisega. Kostja jättis süüliselt kolmanda isiku juhatuse liikme kohustused täitmata ja raamatupidamise korraldamata. Kolmanda isiku raamatupidamises ja rahavoogudes kajastatakse summasid, mis ei ole tekkinud tegelikest majandustehingutest, vaid alusetutest maksetest. Kostja süüd ei vähenda, vaid pigem suurendab asjaolu, et kostja lasi kolmandal isikul kontrollimatult tema nimel arveid väljastada. Ei ole tõendatud, et kostja oleks alusetute arvete väljastamist takistanud. Seega viitab kostja käitumine tema tahtlusele kahe äriühingu vaheliste alusetute arvelduste tegemisel.
4.Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Maakohus kohaldas valesti TsÜS § 150 lg-t 1, sest aegumist tuleb arvutada ajast, mil võlgnik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Alusetud ülekanded said võlgnikule teatavaks kohe, sest need tehti äriühingu enda kontolt. Seega hakkas aegumistähtaeg kulgema hiljemalt 31. oktoobril 2014 ja möödus 1. novembril 2017. Asjas ei kohaldu ÄS § 187 lg-s 3 sätestatud viieaastane aegumistähtaeg. Lisaks on hageja nõue ja väited tõendamata. Hagi rahuldamine on VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel põhjendamatu, sest ÄS § 187 lg-s 1 ja raamatupidamise seaduse (RPS) § 4 lg-s 1 sätestatud kohustused ei ole hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 7 kaitse-eesmärgiga. Samuti ei ole põhjendatud rahuldada hagi VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel, kuna kostja ei teinud ühtegi aktiivset tegu, millega võlgnikule väidetav kahju tekkis. Lisaks ei ole kostjale etteheidetava teo ja võlgnikule kahju tekitamise vahel põhjuslikku seost. Kui võlgnik oleks jätnud alusetud arved maksmata, ei oleks talle kahju tekkinud. 3(7)
2-19-3736
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 21. aprilli 2021. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jäid hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on hageja nõue aegunud. TsÜS § 150 lg 1 aegumistähtaja kulgemist tuleb arvestada ajast, mil kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust sai teada võlgnik, mitte tema pankrotihaldur. Kuigi pankrotiseaduse (PankrS) § 541 lg 1 kohaselt osaleb pärast pankroti väljakuulutamist kohtumenetlustes võlgniku huvides pankrotihaldur oma nimel, ei katke pankroti väljakuulutamisega võlgniku kõigi deliktiliste nõuete aegumistähtajad ega alga uuesti ajast, mil haldur saab teada nõude aluseks olevatest asjaoludest. Olukorras, kus võlgnik oli kahjust ja kahju tekitanud isikust juba enne pankroti väljakuulutamist teadlik, ei mõjuta tema pankroti väljakuulutamine tema deliktilise kahju hüvitamise nõude aegumist. Hageja nõuab kuni 9. oktoobrini 2014 tehtud maksete hüvitamist, tuginedes sellele, et võlgniku juhatuse liige V. Jaroševitš teadis kolmandale isikule õigusliku aluseta tehtavatest maksetest. Asjaolu, et kostja oli kolmanda isiku juhatuse liige, oli nähtav äriregistrist. Seega pidi võlgnikule tekkinud kahju ja kahju tekitanud isik olema teada juba maksete tegemise ajal 2014. a sügisel. Hagi on esitatud 11. märtsil 2019, seega pärast TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja möödumist. Kuna kostja ei olnud võlgniku juhatuse liige, ei kohaldu tema vastu esitatud nõude aegumisele ÄS § 187 lg-s 3 sätestatud viieaastane aegumistähtaeg. Kui hageja nõue ei oleks aegunud, ei oleks võimalik hagi rahuldada hageja esitatud asjaoludel. Kui võlgnik maksis midagi alusetult kolmandale isikule, saab hageja nõuda makstu tagastamist kolmandalt isikult. Ainuüksi alusetult kolmandale isikule raha maksmine ei tekita võlgnikule kahju, kuna võlgnikul tekib samas ulatuses alusetu rikastumise nõue. Võlgniku kahjuks saab olla üksnes see, kui kolmandalt isikult ei ole võimalik saavutada nõude täitmist. Hageja väitel on ta esitanud kolmanda isiku õigusjärglase vastu hagi saadu tagastamiseks, kuid ta pole väitnud, et temalt ei ole võimalik alusetult tasutut tagasi saada. Kui hagejale oleks kahju tekkinud, peaks kostja olema selle eest vastutamiseks pannud toime kahju tekitanud õigusvastase teo. Äriühingu juhtorganite liikmed võivad VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi vastutada võlausaldajate ees juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud ainuüksi või sh ühingu võlausaldajate kaitseks. Äriseadustiku sätted, mis kohustavad juhatust korraldama äriühingu raamatupidamist, on kehtestatud võlausaldajate kaitseks, kuid juhatuse kohustus korraldada osaühingu raamatupidamist ei tähenda, et juhatuse liige peab deliktiõiguse alusel vastutama võlausaldaja ees iga alusetult esitatud arve alusel tasutud raha tagastamise eest. Juhatuse liige võib vastutada osaühingu võlausaldajale tekitatud kahju eest VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaselt, kui ta on tekitanud võlausaldajale kahju heade kommete vastaselt tahtlikult. See eeldab üldjuhul juhatuse liikme aktiivset tegevust kahju tekitamiseks. Hageja heidab kostjale ette tegevusetust ega väida, et kostja esitas ise võlgnikule arveid või oli võlgnikust raha väljaviimise skeemi taga.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata asja uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja hageja kassatsiooniastme menetluskulu 3278 eurot ja viivis.
4(7)
2-19-3736 Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole hageja nõue aegunud, sest asjas kohaldub ÄS § 187 lg-s 3 sätestatud viieaastane aegumistähtaeg või TsÜS § 37 lg 4. Nõue ei ole aegunud ka TsÜS § 150 lg 1 korral, sest aegumistähtaeg hakkab kulgema ajast, mil hageja sai teada alusetutest maksetest, mitte maksete tegemise ajast, ja aegumist peab tõendama kostja. Kostja tahtliku rikkumise tõttu kohaldub TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg. Aegumisele tuginemine on hea usu põhimõtte vastane, sest alusetuid makseid tehti teadlikult ja tahtlikult ning mh algatati kostja vastu kriminaalmenetlus. Kui nõue oleks aegunud, saaks hageja nõuda kostjalt kahju hüvitamist TsÜS § 150 lg 2 alusel. Hageja nõudeõigust kostja vastu ei mõjuta nõue kolmanda isiku vastu. Ringkonnakohus jättis hageja väidetega arvestamata ja sisustas need valesti. Hageja heidab kostjale ette alusetute arvete esitamist ja skeemis osalemist, millega kostja rikkus võlausaldajate kaitseks kehtestatud norme ja tekitati võlgnikule kahju. VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 eeldused on täidetud.
8.Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 4 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
10.Hageja kui võlgniku pankrotihaldur on esitanud kostja vastu õigusvastaselt kahju tekitamise hagi, tuginedes sellele, et kolmas isik, kelle juhatuse liikmeks oli kostja, on esitanud võlgnikule alusetuid arveid. Kohtud leidsid õigesti, et hageja nõude aegumist reguleerib TsÜS § 150 lg 1, mille järgi on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust. Ülejäänud hageja viidatud sätted, mh ÄS § 187 lg 3, mida maakohus kohaldas, ei ole praegu asjakohased.
11.TsÜS § 150 lg 1 kohaldamiseks pidid kohtud tegema kindlaks, mis ajast hakkas aegumistähtaeg kulgema. Maakohtu seisukoha järgi hakkas aegumistähtaeg kulgema ajast, mil kahjust ja seda hüvitama kohustatud isikust sai teada võlgniku pankrotihaldur. Ringkonnakohus leidis, et aegumistähtaja algust tuleb arvestada ajast, mil hageja sai teada, kes talle kahju tekitas. Kolleegiumi hinnangul ei teinud kohtud aegumise kohaldamiseks kindlaks kõiki olulisi asjaolusid. Õigustatud isikuks TsÜS § 150 lg 1 tähenduses on isik, kellele kahju tekitati ja kes võiks nõuda kahju hüvitamist, s.o praegusel juhul võlgnik. Võlgniku kui juriidilise isiku teadmiseks on TsÜS § 31 lg 5 järgi tema juhtorgani liikmete teadmine. Seega tuleb TsÜS § 150 lg 1 kohaldamiseks teha esmalt kindlaks võlgniku juhatuse liikmed väidetava kahju tekitamise ajal ja see, kas ja kui jah, siis millal võlgniku juhatuse liige (kui võlgnikul oli üks juhatuse liige) või vähemalt üks võlgniku liige (kui võlgnikul oli mitu juhatuse liiget) sai teada kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust. Kohtud tuvastasid, et vaidlusalusel ajal oli võlgniku juhatuse liikmeks V. Jaroševitš, kuid ei selgitanud välja tema teadmist kahjust ja seda hüvitama kohustatud isikust, mh nt seda, kas V. Jaroševitš osales võlgnikule kahju tekitamisel nt raha väljaviimise skeemi kaudu.
12.Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus TsÜS § 150 lg 1 kohaldamiseks võlgniku juhatuse liikme teadmisi hinnates mh arvestama, et TsÜS § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Ka VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kui seadusest, tavast või tehingust tulenev oleks hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatu, jäetakse see võlasuhtele VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldamata. 5(7)
2-19-3736 Kolleegiumi arvates ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas arvestada aegumistähtaja kulgemist ajast, mil kahjust ja seda hüvitama kohustatud isikust sai teada kannatanuks oleva juriidilise isiku juhatuse liige, kes osales isikute eelneval kokkuleppel, sh kihutajana või kaasaaitajana VÕS § 1045 lg 4 mõttes kahju tekitamisel. Olukorras, kus juriidilisest isikust kannatanul oli mitu juhatuse liiget, algab TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud tähtaeg selle juhatuse liikme teadmisest, kes kahju tekitamisel ei osalenud. Kui kannatanul oli üks või mitu juhatuse liiget, kes kõik osalesid kahju tekitamisel, ei ole olukorras, kus kohus on välja kuulutanud kannatanu pankroti ja nimetanud pankrotihalduri, hea usu põhimõttega kooskõlas siduda aegumistähtaja algust tema juhatuse liikmete teadmisega. PankrS § 541 lg 1 kohaselt teeb pankrotihaldur pankrotivaraga seotud tehinguid ja muid toiminguid ning osaleb oma ülesannetest tulenevalt poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Sellest tulenevalt saab juriidilisest isikust kannatanu pankroti väljakuulutamise korral lugeda aegumistähtaja kulgemise alguseks aja, mil kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust sai teada kannatanu pankrotihaldur. Eeltoodust tulenevalt, kui maakohus tuvastab asja lahendades, et V. Jaroševitš osales võlgnikust raha väljaviimises isikute eelneval kokkuleppel, sh kihutajana või kaasaaitajana VÕS § 1045 lg 4 mõttes, tuleb TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja alguseks lugeda aega, mil võlgnikule tekkinud kahjust ja seda hüvitama kohustatud isikust sai teada võlgniku pankrotihaldur.
13.Kui hageja nõue ei ole aegunud, tuleb maakohtul võtta põhjendatud seisukoht ka selles, kas kostja vastutab võlgnikule õigusvastaselt tekitatud kahju eest VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 7 ja lg 3 ning VÕS § 1050 või VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel. Selleks peab maakohus tegema kindlaks delikti üldkoosseisu kõik elemendid (vt nt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 12; 14. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-08, p 12). Äriühingu juhtorgani liige võib vastutada otse äriühingu võlausaldajate ees deliktiõiguse sätete alusel nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 ning lg 3 järgi juhul, kui ta on rikkunud mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud ainuüksi või muu hulgas ühingu võlausaldajate kaitseks (Riigikohtu 8. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-12, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika). Kolleegium on varem leidnud, et äriseadustiku sätted, mis kohustavad juhatust korraldama äriühingu raamatupidamist, on iseenesest võlausaldajate kaitseks kehtestatud seaduse sätted. Samuti on kolleegium leidnud, et raamatupidamise aastaaruande koostamist reguleerivad sätted, sh RPS § 21 lg 1 p 4, on võlausaldajate kaitseks kehtestatud normid (Riigikohtu 17. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 19 ja seal viidatud kohtupraktika). VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel võib kostja vastutada võlgnikule heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju eest. Kostja käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et kostjale saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Käitumine on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada. Samas piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi sellest, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua hagejale kaasa kahju. Käitumise õigusvastasuse mõistmine tähendab seda, et isik saab aru oma käitumise heade kommete vastasusest. See omakorda eeldab, et isik on teadlik nendest elulistest asjaoludest, mis toovad kaasa tema käitumise vastuolu heade kommetega (Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14655/24, p 13.2 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega kui hageja tugineb kostja teo õigusvastasusele VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi, peab hageja tooma mh esile kostjat kohustava sätte (kaitsenorm) olemasolu ning VÕS § 1045 lg-st 3 tulenevalt ka selle, et selle sätte vähemalt üheks eesmärgiks oli kaitsta võlgnikku kahju eest, mille eest ta kostjalt hüvitist nõuab. Nende eelduste olemasolu korral saab kostja vastutusest vabaneda, kui ta tõendab, et ta ei olnud kaitsenormi rikkumises süüdi. VÕS § 1045 lg 1 p-le 8 tuginedes peab hageja tõendama kostja 6(7)
2-19-3736 tahtliku heade kommete vastase teo. Lisaks peab hageja tõendama, et kostja õigusvastane tegu põhjustas talle hagiavalduses nimetatud kahju. Hüvitatav kahju peab olema, tulenevalt VÕS § 127 lg-st 2, hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 8 kaitse-eesmärgist (vt ka nt Riigikohtu 19. detsembri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-58411/148, p 17.1).
14.Kuna nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt maakohtu otsustada.
15.Alates 1. jaanuarist 2022 kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 21 alusel kohaldub praeguses asjas kautsjoni tagastamisele enne 1. jaanuari 2022 kehtinud regulatsioon. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada kautsjoni tasunud advokaadibüroole. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.