Kohtulahend

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-18-16519 otsuse, muutis menetluskulude jaotust ja jättis menetluskuludest mõlemas kohtuastmes 77% hageja ja 23% kostja kanda. Otsus jõustus 4. märtsil 2020.

2(6)

2-18-16519 vaidlusega seotud esindajakuludelt käibemaksu tagasi arvestada (vt ka nt Riigikohtu otsus asjas nr 2-14-21710, p 55).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

2-18-16519 menetlusosaline menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Nimetatud sätte alusel menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on seega avaldaja kinnitus, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa kuludelt muul põhjusel käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja käibemaksuta (vt nt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-06, p 12; 3. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16). Kui avaldaja on TsMS § 174 lg-s 10 märgitud kinnituse esitanud, aga kohtul tekib sellele vaatamata kahtlus või juhib vastaspool tähelepanu sellele, et tegelikult pole alust hüvitada avaldaja menetluskulusid koos käibemaksuga, tuleb kohtul ka kontrollida, kas menetluskulude hüvitamiseks koos käibemaksuga on alust või mitte. Kui kohtul tekib kahtlus, kas avaldaja kinnitus selle kohta, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, on õige, saab kohus seda kontrollida käibemaksukohustuslaste registrist. Kui avaldaja on käibemaksukohustuslane, kuid kinnitab, et ta ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, peab kohus vaidluse või kahtluse korral nõudma avaldajalt selgitust selle kohta, miks käibemaksu tagasiarvestamine pole võimalik, ning kohustama avaldajat esitama ka vastavad tõendid (tõendid selle kohta, et konkreetsel juhul pole avaldaja õigusabiarvetel kajastatud sisendkäibemaksu maha arvatud). Menetluskulude kindlaksmääramise avaldust lahendades ei saa tsiviilasja lahendav kohus hakata lahendama hüpoteetilist maksuvaidlust ega teha riigile käibemaksu maksmise kohustuse osas käibemaksuseaduse sätete tõlgendamise kohta siduvaid otsustusi. Samas peaks avaldaja suutma käibemaksu hüvitamiseks teha kohtule kahtluse või vaidluse korral usutavaks, et põhimõtteliselt võiks olla tegemist juhtumiga, mis kuulub mingi konkreetse käibemaksuseaduse sätte kohaldamisalasse. Kui avaldaja on kohtu jaoks usutavaks muutnud, miks ta ei saa menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada, saab ta mh selgitada ja tõendada, kuidas ta on käitunud konkreetsel juhul – kas ta on kohtule esitatud õigusabiarvetel kajastatud käibemaksu (või muude menetluskuludega seotud käibemaksu) käibedeklaratsioonil deklareerinud ning kas tegemist on sisendkäibemaksuga, mis on nende deklaratsioonide alusel maha arvatud. Mh saab avaldaja oma selgituse (väite) tõendamiseks kasutada tõendina käibedeklaratsiooni koos deklaratsiooni lisaga. Kolleegium märgib, et kui käibemaksukohustuslane on õigusabikulud käibedeklaratsioonil kajastanud ning ta on selle deklaratsiooni alusel sisendkäibemaksu maha arvanud, ei saa seda kulu pidada TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud menetluskuluks. Kui õigusabi saajale tuleks hüvitada käibemaks, mida ta ei ole pidanud enda kanda jätma, tooks see kaasa tema rikastumise.

2-18-16519 tähenduses või ehitise osa ja mis võõrandatakse enne ehitise või selle osa esmast kasutuselevõttu, kinnisasjale, mille oluline osa on oluliselt parendatud ehitis või selle osa ja mis võõrandatakse enne ehitise või selle osa parendamisele järgnevat taaskasutuselevõttu, ega ehitusmaale. KMS § 16 lg 2 p 3 kolmanda lause järgi on ehitis või selle osa oluliselt parendatud, kui parendustega seotud kulutused ületavad vähemalt kümme protsenti ehitise või selle osa soetusmaksumust enne parendamist. Selle hindamisel, kas lugeda käive käibemaksuvabaks KMS § 16 lg 2 p 3 mõttes, tuleks lähtuda eelkõige n-ö majanduslikust käsitlusest ja mitte kitsalt sellest, et eraõiguslikult saavad kinnisasja omandamise või võõrandamise kohustust loovad tehingud kehtida üksnes juhul, kui tehingud on notariaalselt tõestatud vormis. Praegustel asjaoludel saaks müüja puhul aluseks võtta selle, kas kinnisvaratehing, mis oleks toimunud, kui poolte vahel oleks kehtiv leping ja see oleks täidetud, oleks olnud käibemaksuga maksustatav või mitte. Seega juhul, kui tegemist on vaidlusega, mis on seotud kinnisasja või selle osaga, võib KMS § 16 lg 2 p 3 põhimõtteliselt kohalduda, kui on täidetud ka muud selles sättes sisalduvad tingimused. Praegusel juhul on ringkonnakohus viidanud üksnes KMS § 16 lg 2 p 3 esimesele lausele, tehes sellest järelduse, et käibemaksuga menetluskulude väljamõistmine on põhjendatud. Samas sisaldab KMS § 16 lg 2 p 3 ka teist ja kolmandat lauset, millest tulenevalt ei kohaldata maksuvabastust kinnisasjale, mille oluline osa on ehitis ehitusseadustiku tähenduses või ehitise osa ja mis võõrandatakse enne ehitise või selle osa esmast kasutuselevõttu, kinnisasjale, mille oluline osa on oluliselt parendatud ehitis või selle osa ja mis võõrandatakse enne ehitise või selle osa parendamisele järgnevat taaskasutuselevõttu, ega ehitusmaale. Ehitis või selle osa on oluliselt parendatud, kui parendustega seotud kulutused ületavad vähemalt kümme protsenti ehitise või selle osa soetusmaksumust enne parendamist. Ringkonnakohus on justkui lahendanud ühe lausega sisuliselt hüpoteetilise maksuvaidluse, jättes seejuures KMS § 16 lg 2 p 3 teise ja kolmanda lausega arvestamata. Samas, nagu eespool viidatud, ei lahenda tsiviilasjas menetluskulude kindlaksmääramist menetlev kohus hüpoteetilist maksuvaidlust, vaid juhul, kui avaldaja (praegusel juhul kostja) teeb kohtu jaoks usutavaks, et KMS § 16 lg 2 p 3 võiks põhimõtteliselt esitatud asjaoludel kõne alla tulla, peaks avaldaja esitama ka tõendid selle kohta, kuidas on ta käitunud konkreetsel juhul – kas ta on kohtule esitatud õigusabiarvetel kajastatud käibemaksu (või muude menetluskuludega seotud käibemaksu) käibedeklaratsioonil deklareerinud ning kas tegemist on sisendkäibemaksuga, mis on nende deklaratsioonide alusel maha arvatud. Nagu eespool märgitud, saab avaldaja oma selgituse (väite) tõendamiseks kasutada tõendina muuhulgas näiteks käibedeklaratsiooni koos deklaratsiooni lisaga. Kuna praegusel juhul vaidlesid pooled selle üle, kas käibemaksuga menetluskulude väljamõistmine on põhjendatud, ning ringkonnakohus on piirdunud vastava asjaolu kontrollimisel vaid KMS § 16 lg 2 p 3 osalise viitamisega ja tõdemusega, et kuna tegemist on kinnisasjaga seotud vaidlusega, ei saa kostja sellega seotud esindajakuludelt käibemaksu tagasi arvestada, ei ole ringkonnakohtu lahend piisavalt põhjendatud ja tuleb tühistada osas, milles menetluskulud mõisteti välja koos käibemaksuga. Kostja põhjendatud menetluskuludeks pidasid kohtud 7630 eurot 28 senti, millest õigusabikulud olid 7324 eurot 28 senti (koos käibemaksuga), tõendi kogumise kulu 6 eurot (koos käibemaksuga) ja riigilõiv 300 eurot. Kuna hageja on vaidlustanud menetluskulude väljamõistmise üksnes käibemaksu väljamõistmise osas ja kostja menetluskuludest jäeti hageja kanda 77%, tuleb ringkonnakohtu lahend tühistada osas, milles kohus mõistis hagejalt välja kostja menetluskulud 4934 eurot 60 senti (kostja õigusabikulud ja tõendi kogumise kulu, kokku käibemaksuta 4703 eurot 60 senti + 77% riigilõivust ehk 231 eurot) ületavas osas (ehk käibemaksu 940 euro 72 sendi väljamõistmise osas). Ringkonnakohtul tuleb asja uuel lahendamisel kontrollida, et juhul kui saab lugeda põhistatuks, et põhimõtteliselt võiks olla tegemist KMS § 16 lg 2 p-s 3 sätestatud erandiga, siis kuidas on kostja käitunud konkreetsel juhul õigusabikulude ja tõendi kogumise kulu aspektist. Seejuures peab

5(6)

2-18-16519 ringkonnakohus võimaldama kostjal esitada oma väidete kohta tõendeid (nt käibedeklaratsiooni koos deklaratsiooni lisaga).

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.