Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Kai Kullerkupp
Kohtuasi
Grete Jürioja ja Marek Jürioja hagi Vello Kruusi vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks ning viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 27. märtsi 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Grete Jürioja ja Marek Jürioja kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Grete Jürioja Hageja Marek Jürioja Hagejate lepinguline esindaja vandeadvokaat Aadu Luberg Kostja Vello Kruus, lepinguline esindaja vandeadvokaat Raivo Laus
Asja läbivaatamise kuupäev
28. september 2020. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 27. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-15284 muutmata.
1.Grete Jürioja (hageja I) ja Marek Jürioja (hageja II) (hagejad) esitasid 11. oktoobril 2018 Harju Maakohtule hagi Vello Kruusi (kostja) vastu ja palusid kostjalt endi kasuks välja mõista otsese varalise kahju hüvitise 2581 eurot 55 senti, mittevaralise kahju hüvitise mõistlikus summas kohtu äranägemisel ja viivise kahjuhüvitistelt seadusjärgses määras alates kohtuotsuse jõustumisest. Ühtlasi
2-18-15284 palusid hagejad määrata kindlaks otsuse täitmise kord nii, et kostjal tuleb hüvitis tasuda hageja I pangakontole 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Hagiavalduse kohaselt on kostja hagejate naaber. Kostja pani ajavahemikul 30. novembrist kuni
2.detsembrini 2016 hagejate krundile rotimürki sisaldavat teraviljaputru, mida sõid hagejate Leonbergeri tõugu koer Angelically One and Only (Ona) ja Berni Alpi karjakoera tõugu koer Loora (koerad). Onal diagnoositi 7. detsembril 2016 mürgistus, mis kliinilistelt tunnustelt vastas rotimürgi põhjustatule. Ona viibis alates diagnoosist seitse päeva statsionaarsel ravil ja talle tehti mitu vereülekannet. Mürgistus põhjustas Onal halva enesetunde, nõrkuse, krambid, vere hüübimisprobleemid, sisemise verejooksu ning tema okses ja väljaheidetes oli verd. Looral tuvastati
8.detsembril 2016 ühe hüübivusnäitaja tõus, mis on samuti iseloomulik rotimürgi manustamisele. Mürgistuse tõttu tekkinud vahetute tervisekahjude tõttu kulutasid hagejad koerte ravile 2581 eurot 55 senti, mis on hagejate varaline kahju. Hagejatel tekkis mittevaraline kahju, sest nad olid sunnitud pealt vaatama koerte raskeid füüsilisi kannatusi ja valu, mis tekitas omakorda hagejatele hingelist valu, stressi ja emotsionaalseid pingeid.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei ole pannud hagejate krundile rotimürki eesmärgiga kahjustada hagejate koerte tervist või põhjustada nende surma. Koera ei ole võimalik mürgitada poes müüdava rotimürgiga.
3.Maakohus rahuldas 25. novembri 2019. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hagejate kasuks välja varalise kahju hüvitise 2581 eurot 55 senti ja viivise sellelt summalt. Kohus rahuldas taotluse otsuse täitmise korra määramiseks. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus tuvastas, et hagejate avalduse alusel esitati kostjale süüdistus selles, et ajavahemikul
30.novembrist kuni 2. detsembrini 2016 püüdis ta rotimürgiga mürgitada hagejate koeri. Kostjat süüdistati karistusseadustiku § 264 lg 1 p-s 3 sätestatud süüteo toimepanemises. Tallinna Ringkonnakohus lõpetas 4. juuni 2018. a määrusega kriminaalmenetluse teos väärteotunnuste esinemise tõttu. Maakohus kohaldas võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 koostoimes § 1045 lg 1 p-ga 5 ja leidis, et kostja põhjustas koertele tervisekahjustuste tekitamisega hagejatele kahju. Politsei- ja Piirivalveameti 10. detsembri 2016. a sündmuskoha vaatlusprotokolli ja politseiametniku Meelis Lehtpuu tunnistajana antud ütluse põhjal tuvastas kohus, et hageja I avastas
10.detsembril 2016 oma krundilt umbes 30 cm kaugusel kostja krundi piirdeaiast roosasid helbeid sisaldava teraviljapudrutaolise aine, mis võeti sündmuskohalt kaasa. Hagejate poja ütluste kohaselt avastas ta 7. detsembril 2016 hagejate krundilt koerte väljaheite, mis oli tumeroosa ja sisaldas roosasid helbeid. Kriminaalasjas koostatud ekspertiisiakti kohaselt sisaldus hagejate krundilt leitud koera väljaheitest võetud proovis, hagejate krundilt võetud tumeroosat värvi teraviljapudrusarnases aines ja kostja kodus olnud rotimürgis ühesugune toimeaine difenaakum. Hagejate krundil asuva turvakaamera salvestist kajastavast vaatlusprotokollist nähtub, et mõlemad koerad sõid maast midagi pärast seda, kui kostja krundil olev meesterahvas oli sirutanud käe üle aia. Kuna koera väljaheidetest ja kostja kodust leitud rotimürgist tuvastati sama toimeaine, siis saab mõistlikult järeldada, et hagejate koerad sõid rotimürki, mis oli kostja kodus ja mida kostja ilmselt puistas hagejate krundile, kui sirutas käe üle naabrite aia. Rotimürgi sisaldumine koera väljaheites ja
2(6)
2-18-15284 roosasid helbeid sisaldavas pudrus hagejate krundil tähendab, et koer sõi difenaakumit sisaldavat ainet, mis läbis koera seedetrakti, ja mürk sattus nii koera organismi. Onal diagnoositi 7. detsembril 2016 mürgistus, mis kliinilistelt tunnustelt vastas rotimürgi põhjustatud mürgistusele. Haigusloo väljavõte tõendab, et Ona viibis loomakliinikus statsionaarsel ravil, talle tehti kaks vereülekannet. Koera raviarsti ütluste järgi on koera tervisekahjustuse põhjuse peitumine mujal kui rotimürgis vähe tõenäoline, kuna loom reageeris ravile ja paranes. Muu põhjuse korral poleks K-vitamiini manustamine aidanud. Loora haigusnähud tuvastati 8. detsembril 2018 loomakliinikus, kus märgiti koera kehatemperatuuri ja vere hüübivusnäitajate tõus, mis on iseloomulik rotimürgi manustamisele. Maakohus tugines VÕS § 127 lg-tele 1 ja 4, § 128 lg-le 1 ja § 132 lg-le 3 ning leidis, et kostjalt tuleb mõista hagejate kasuks välja 2581 euro 55 sendi suurune hüvitis kahju eest, mis on hagejatel tekkinud koerte ravimise tõttu. Hagejate mittevaraline kahju ei ole tõendatud. Kohtu ette ei toodud asjaolusid, millest võib järeldada, et hagejatel on õigus nõuda kostjalt koerte tervise kahjustamisest tingitud mittevaralise kahju hüvitamist, et sellise kahju suurust on võimalik mõõta või et koerte kahjustatud tervise nägemine on erandlik asjaolu, mis õigustaks hagejate väidetava mittevaralise kahju hüvitamist.
4.Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas ja ka selle nõude rahuldada.
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata.
6.Pooled vaidlesid teineteise kaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. märtsi 2020. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, aga jättis maakohtu otsuse põhjendustest välja viited kriminaalasja kohtueelses menetluses antud ütlustele. Ringkonnakohus jättis mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata ja menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda. Maakohus analüüsis erinevate isikute ütluste põhjal koostatud protokolle, sh kriminaalasja kohtueelses menetluses antud ütlusi. Siinjuures jäi tähelepanuta, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 251 lg 2 kohaselt võib kohus tunnistaja ülekuulamise asendada tema teises kohtumenetluses ülekuulamise protokolli kasutamisega. Seega ei saa tunnistaja ütlusega samaväärset kaalu omistada politseiametniku, hagejate poja, kostja ja hageja I ütlustele kohtueelses menetluses. Vastavad põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta. See rikkumine ei mõjutanud asja lahendamise tulemust. Nii politseiametnik M. Lehtpuu kui ka hagejate poeg, kostja ja hageja I kuulati üle kriminaalasja arutamisel kohtus ja vastavad protokollid esitati tõenditena praeguses asjas. Neist nähtuvad vaidluse lahendamise seisukohalt olulised asjaolud samas ulatuses nagu kohtueelse menetluse ajal koostatud protokollides. Samuti ei muuda maakohtu otsust ebaõigeks kohtu valitud sõnastusviis, kus järeldused tõenditest tehti nn mõistliku kõrvalseisja vaatekohast. Selline lähenemine on ka õigustatud olukorras, kus väidetava kahju põhjustava sündmuse kohta pole otseseid tõendeid. Kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 pidi maakohus andma kogutud tõenditele tervikuna hinnangu oma siseveendumusest lähtudes, mida ta ka tegi. Maakohtu veendumuse kujunemine on piisavalt jälgitav.
3(6)
2-18-15284 Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 49 lg 3 järgi kohaldatakse loomadele asjade suhtes kehtivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega tuleb looma, sh tema tervise kahjustamisega omanikule tekitatud kahju üldjuhul hinnata nii nagu asjale tekitatud kahju. VÕS § 134 lg 4 näeb ette, et asja hävimise või kaotsimineku korral on isikul erandlikke asjaolusid arvestades lisaks varalise kahju hüvitisele õigus nõuda ka mõistlikku rahasummat mittevaralise kahju hüvitisena, kui kahjustatud isikul on hävinud või kaotsiläinud asja vastu eriline huvi, arvestamata asja kasulikkust, eelkõige isiklike põhjuste tõttu. Hagejad ei toonud esile, et koerad oleks hävinud või kaotsi läinud, st VÕS § 134 lg 4 alusel ei saa hagejate mittevaralist kahju hüvitada. VÕS § 134 lg 2 võimaldab nõuda mittevaralise kahju hüvitamist mh tervise kahjustamise vm isikuõiguse rikkumise korral. Ringkonnakohus möönab, et selle sättega võivad erandlikel juhtudel olla hõlmatud ka vaimse tervise kahjustamine, samuti isikule väga olulise isiku või looma kahjustamine. Siiski peab sellisel juhul olema esile toodud kahjustatud isiku enda konkreetne tervisekahjustus ja pelgalt raske psüühilise seisundi tekkimine pole piisav. Hagejad ei ole nende endi tervise kahjustamist esile toonud ega tõendanud. Mittevaralise kahju hüvitamiseks seaduses ette nähtud aluseid ei saa analoogia korras laiendada, see läheks vastuollu VÕS § 134 mõtte ja ülesehitusega.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hagejad esitasid Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles paluvad maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning teha uus otsus, millega hagi tervikuna rahuldada. Alternatiivselt paluvad hagejad saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hagejad leiavad, et kohtud on eksinud, kui pole eristanud lemmiklooma mõnest muust vallasasjast. Lemmikloomad on inimestele kui pereliikmed, kellega tekib omanikel tugev emotsionaalne side. Lemmiklooma piinlemise nägemine on just selline erandlik asjaolu, mis tingib mittevaralise kahju olemasolu jaatamise. Hagejatele tekkinud mittevaraline kahju on selline kahju, mille kostja on põhjustanud nende lemmikloomade tervisele ja mis on põhjustanud hagejatele hingelisi kannatusi.
9.Kostja vaidleb hagejate kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
11.Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus eksinud VÕS § 134 lg 3 kohaldamisel. VÕS § 134 lg 3 sätestab, et isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et puudub selle sätte kohaldamiseks vajalik esimene eeldus – põhjustatud ei ole isiku surma, rasket kehavigastust või tervisekahjustust. TsÜS § 49 lg 3 sätestab, et loomadele kohaldatakse asjade suhtes kehtivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Praegu tuginevad hagejad sellele, et tervisekahjustus tekitati koertele, ning leiavad, et nemad peaksid koerte lähedastena saama erandlikel asjaoludel nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et mittevaralise kahju hüvitamiseks seaduses ette nähtud aluseid ei saa analoogia korras laiendada ja need on seaduses selgelt piiritletud.
4(6)
2-18-15284
12.Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus eksinud, kui leidis, et mittevaralise kahju hüvitamiseks ei anna alust VÕS § 134 lg 4. Selle sätte kohaselt on isikul asja hävimise või kaotsimineku korral erandlikke asjaolusid arvestades lisaks varalise kahju hüvitisele õigus nõuda ka mõistlikku rahasummat mittevaralise kahju hüvitisena, kui kahjustatud isikul on hävinud või kaotsiläinud asja vastu eriline huvi, arvestamata asja kasulikkust, eelkõige isiklike põhjuste tõttu. Hagejate väitel võis ühe koera seedesüsteem saada kahjustatud, kuid koerad ei ole mürgistuse tagajärjel surnud. Ringkonnakohus on seega õigesti märkinud, et hagejad ei ole esile toonud, et koerad oleksid VÕS § 134 lg 4 mõttes hävinud või kaotsi läinud. Nõustuda saab seisukohaga, et loomaomanikel võib tekkida lemmikloomadega emotsionaalne side ja lemmikloomade suhtes võib omanikel esineda eriline huvi VÕS § 134 lg 4 mõttes. Siiski on seadusandja mittevaralise kahju hüvitamise ette näinud vaid nendeks juhtudeks, kus asi, mille vastu isikul on eriline huvi, hävib või läheb kaotsi. Lemmikloomade tervise (ajutist) kahjustamist ei saa samastada hävimise või kaotsiminekuga.
13.Ringkonnakohus kontrollis mittevaralise kahju hüvitamise alusena ka VÕS § 134 lg-t 2, mille kohaselt isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Tervisekahjustuseks ei saa nimetatud sätte tähenduses lugeda ainuüksi hagejate väidetud raske psüühilise seisundi tekkimist (vt ka Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 15). Ringkonnakohus märkis õigesti, et hagejad ei ole esile toonud ega tõendanud endi tervisekahjustuse tekkimist. VÕS § 134 lg 2 näeb ette kahju hüvitise isiku tervise kahjustamise eest, kuid see säte ei näe ette mittevaralise kahju hüvitamist loomadele tekitatud tervisekahjustuse eest.
14.Kolleegium märgib kõrvalmärkuse korras järgmist. Hagejad on esile toonud, et kostja õigusvastane tegevus seisneb selles, et kostja pani hagejate kinnisasjale rotimürki sisaldavat teraviljaputru. Kolleegiumi hinnangul võib selline tegu kujutada endast hagejate isikliku õiguse rikkumist VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 mõttes. Ühena isiklikest õigustest on käsitatav ka põhiseaduse §-s 33 sätestatud põhiõigus kodu puutumatusele. Kodu puutumatuse rikkumine ei eelda ainuüksi meelevaldset eluruumi sisenemist. Kodu puutumatust võivad rikkuda ka muud teod (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-09, p 11). Igaühel on õigus tunda end kodus turvaliselt ning mürgi või muu ohtliku asja isiku koju panemine võib sõltumata teo tagajärjest vähendada isiku turvatunnet enda kodus viibides. Kolleegiumi hinnangul ei ole kodu üksnes isiku eluruum, vaid kodu osa on ka elumaja ümbritsev aed ja muud kinnisasja osad, mida saab üldlevinud arusaamade järgi pidada tema isiklikuks alaks, kuhu avalik võim või kolmandad isikud tema loata üldjuhul ei tohi tungida. Isikliku õiguse rikkumine on VÕS § 1046 lg 1 esimese lause kohaselt õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Isikliku õiguse rikkumise õigusvastasuse kindlakstegemiseks tuleb kohtul VÕS § 1046 lg 1 teise lause ja lg 2 järgi teha kaalutlusotsus. Teise isiku isiklikku õigust rikkunud isik vastutab deliktiõiguslikult juhul, kui ta on selles rikkumises süüdi (VÕS § 1043 ja § 1050). Juhul kui isik vastutab deliktiõiguslikult teise isiku isikliku õiguse rikkumise eest, peab ta VÕS § 134 lg 2 järgi maksma kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistliku rahasumma. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
4.oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-16007/50, p 18). Kuivõrd hagejad ei ole praeguses menetluses tuginenud sellele, nagu kostja tegu oleks nende isiklikke õigusi (kodu puutumatust) rikkunud, vaid tuginesid koerte tervise kahjustamisele ja sellest tekkinud hagejate hingelistele üleelamistele, on kohtud õigesti jätnud mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata. 5(6)
2-18-15284
15.Maa- ja ringkonnakohus jätsid poolte menetluskulud nende endi kanda. Kolleegium menetluskulude jaotust ei muuda. Kassatsioonkaebuse ringkonnakohtu otsuse peale esitasid nii hagejad kui ka kostja. Riigikohus jättis kostja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata ja hagejate kassatsioonkaebuse rahuldamata. Seega oli nii hagejate kui ka kostja kassatsioonkaebus edutu ning kassatsiooniastme menetluskulud jäävad poolte endi kanda ja sellest tulenevalt ei ole vaja neid ka kindlaks määrata.
16.Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon arvatakse TsMS § 149 lg 4 teisel lause alusel riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.