Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull
Kohtuasi
Liis Kivivare hagi Heli Laumetsa vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 11. juuni 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Liis Kivivare kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Liis Kivivare, lepinguline esindaja vandeadvokaat Katrin Jennsen Kostja Heli Laumets, lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaidar Sultson
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 11. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-2032 ja Tartu Maakohtu 11. märtsi 2021. a otsus samas tsiviilasjas ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule.
1.Liis Kivivare (hageja) esitas 5. veebruaril 2020 Heli Laumetsa (kostja) vastu hagi, paludes kostjalt välja mõista hagejale tekitatud mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise kohtu õiglasel äranägemisel ja viivise. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ning mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt välja viivise. Hagiavalduse kohaselt kuritarvitas kostja ajavahemikus juuli kuni august 2018 Selver AS töötajana oma ametit, kasutades temale tööülesannete täitmiseks usaldatud juurdepääsu kliendiandmebaasidele
2-20-2032 väljaspool tööülesandeid enda isiklike eesmärkide täitmiseks. Kostja tegi oma isikliku mobiiltelefoniga fotosalvestisi kassavalvesüsteemi ekraanipildist, millel oli kujutatud hagejat kaupluses ostmas. Kostja edastas 23. augustil 2018 kolm hagejat kujutavat kaamerapilti kaupluseketi piirkonna juhatajale eesmärgiga tuvastada hageja isik. 28. augustil 2018 tehti kostja korraldusel päring hageja andmete kohta andmebaasi, millele kostjal ei olnud ligipääsu. Päringu tulemusena sai kostja teada hageja nime, aadressi, e-posti aadressi ja telefoninumbri. Seejärel pöördus kostja korduvalt enda endise ja hageja praeguse elukaaslase poole, väites, et ta teab, kus hageja töötab ja elab, teab hageja lapsi ja ostuharjumusi ning sedagi, milliste kupüüridega on hageja oma ostude eest tasunud. Kostja üleolevad ja mõnitavad pöördumised olid häirivad ning hagejat alandavad. Kostja rikkus oluliselt hageja privaatsust ja eraelu puutumatust. Kostja toime pandud õigusrikkumine (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043, § 1045 lg 1 p 4, põhiseaduse § 26) põhjustas hagejale hingelist valu ja kannatusi. Kostja töötles ka hageja isikuandmeid isikuandmete kaitse üldmääruse (üldmäärus) art 4 p-de 1 ja 2 tähenduses, milleks ei olnud üldmääruse art 6 lg-st 1 tulenevat alust. Kostja ja tema tööandja olid kahju hüvitamise kohustuse osas solidaarvõlgnikud VÕS § 65 järgi. Kostja tööandja hüvitas hagejale tekkinud mittevaralise kahju kohtuväliselt, kuid kostja keeldus hagejale kahju hüvitamast. Kuna hageja nõudis kohustuse osalist täitmist ja sedagi ainult ühelt võlgnikult, oli VÕS § 63 lg 1 alusel tegemist selle võlgniku osakohustusega, millele ei laienenud solidaarvõlgnike kohustuste võrdsus sisesuhtes (VÕS § 63 lg 2 ja § 69 lg 1). Arvestades kostja ja tema tööandja osa hageja õiguste rikkumises, vastutavad nad osavõlgnikena. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada vajadust mõjutada kostjat hoiduma edaspidi kahju tekitamast.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Ta leidis, et hageja väited tema elukaaslasele hageja isikuandmete ja muu teabe avaldamise kohta ei ole tõendatud. Samuti on tõendamata kostja suhtlemismaneer. Isikuandmete töötlemise rikkumise eest vastutab kostja tööandja, mitte kostja. Kostja sai oma tööandja kaudu teada hageja nime, aadressi, e-posti aadressi ja telefoninumbri, ent ta avaldas need üksnes hageja elukaaslasele, kes oli andmete avaldamise ajal kostja elukaaslane. Üldmääruse art 2 lg 2 järgi ei kohaldata seda määrust, kui füüsiline isik töötleb isikuandmeid eranditult isiklike või koduste tegevuste käigus. Kostja ei kohtunud hagejaga ega avaldanud kolmandatele isikutele hageja isikuandmeid. Isegi kui kostja ja tema tööandja on solidaarvõlgnikud, ei pea kostja VÕS § 67 lg 1 järgi kohustust täitma, kui tööandja on kohustuse täielikult täitnud.
3.Tartu Maakohus jättis 11. märtsi 2021. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda, mõistes hagejalt välja kostja menetluskulu 3320 eurot. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole kostja tegevus õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 mõttes ning kostja ei rikkunud hageja isiklikke õigusi VÕS § 1045 lg 1 p 4 mõttes. Asjas ei kohaldu üldmäärus, kuna kostja ei ole selle määruse tähenduses isikuandmete volitatud töötleja. Volitatud töötleja töötleb isikuandmeid ainult vastutava töötleja nimel, kuid kostja pidi teda huvitavate andmete saamiseks pöörduma oma tööandja poole, iseseisvat juurdepääsu ja isikuandmete töötlemise volitusi kostjal ei olnud. Üldmääruse tähenduses oli vastutav isikuandmete töötleja kostja tööandja, kes määras andmete töötlemise eesmärgid ja vahendid, kandes sellega ka vastutust ja hüvitades hagejale isikuandmete kasutamisega tekitatud mittevaralise kahju. Kostja avaldas andmeid ainult enda (või hageja) elukaaslasele, kes teadis neid andmeid niigi. Ei ole tõendatud, et kostja avaldas andmeid kolmandatele isikutele või elukaaslasele hagejat alandaval viisil, mis oleks põhjustanud hagejale hingelist valu ja kannatusi. Samuti ei ole tõendatud, et kostja ahistas hagejat isiklikult või jälgis teda ja tema elukaaslast nende elukohas. Asjas tuvastatud ja tõendatud asjaolude kohaselt ning VÕS § 65 lg-t 2 arvestades ei ole kostja ja tema tööandja solidaarvõlgnikud.
2(6)
2-20-2032
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis maakohus valesti, et kostja ei olnud isikuandmete volitatud töötlejaks üldmääruse mõttes ega vastuta hagejale tekitatud kahju eest. Maakohus eiras kostja omaksvõttu ega analüüsinud nõude rahuldamise muid võimalikke aluseid. Kui maakohus leidis, et kostja ei rikkunud üldmääruse sätteid, oleks ta pidanud hindama kostja tegevust hageja isiklike õiguste rikkumisel VÕS § 1045 lg 1 p 4 alusel.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja hinnangul leidis maakohus õigesti, et kostja ei olnud isikuandmete volitatud ja vastutav töötleja. Maakohus hindas hageja õiguste rikkumist VÕS § 1045 lg 1 p 4 alusel, kuid hageja ei esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et kostja oleks rikkunud hageja selliseid isiklikke õigusi, mis oleksid põhjustanud kahju ja toonud kaasa kahju hüvitamise kohustuse. Maakohus tuvastas õigesti, et andmeid avaldati üksnes poolte elukaaslasele. Lisaks ei saa jätta arvestamata, et kostja tööandja hüvitas vastutava töötlejana hagejale isikuandmete rikkumisega tekitatud kahju. Hageja ei põhistanud ega tõendanud, millega täpselt tema isiklikke õigusi rikuti ja kuidas sellega temale kahju tekkis. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus jättis 11. juuni 2021. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi. Menetluskulud jäid hageja kanda, kellelt ringkonnakohus mõistis välja kostja apellatsiooniastme kulu 720 eurot ja viivise.
6.1.Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei eksinud üldmääruse kohaldamata jätmisel, sest isikuandmete töötlemine isiklikel eesmärkidel ei ole määruse kohaldamisalas. Seda, et andmeid töödeldi üksnes kostja isiklikes huvides, kinnitas ka hageja. Kostja ei oleks ka määruse kohaldumise korral volitatud töötleja määruse tähenduses.
6.2.Hagiavalduse kohaselt rikkus kostja hageja eraelu puutumatust, kuna tegi oma mobiiltelefoniga fotosalvestise tööandja kassavalvesüsteemi ekraanipildist, millel on kujutatud ostu sooritavat hagejat, ning edastas kolm hagejat kujutavad kaamerapilti kaupluseketi piirkonna juhatajale eesmärgiga tuvastada hageja isik. Päringu tulemusena sai kostja hageja isikuandmed (nimi, aadress, telefoninumber, e-posti aadress), mille avaldas hageja elukaaslasele, kes oli kostja endine elukaaslane. Kostja tegevus riivab hageja õigust määrata kindlaks oma kooselusuhted ning õigust privaatsfäärile, millega seotud andmeid ei avaldata. Kostja avaldas hageja kohta teada saadud andmed üksnes hageja elukaaslasele, kes oli hageja nendest isikuandmetest niigi teadlik. Seega ei ole hageja elukaaslasele hageja isikuandmete avaldamine õigusvastane VÕS § 1046 lg 1 tähenduses. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolu, et kostja ei ole hagejat ahistanud või hagejat ja tema elukaaslast hageja elukohas jälginud.
6.3.Eraelu puutumatuse rikkumisena saab käsitada kostja tegevust hageja isikuandmete teadasaamisel. Samas tuleb VÕS § 1046 lg 1 teise lause kohaselt õigusvastasuse tuvastamisel arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Seega eeldab isikliku õiguse rikkumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1046 lg 1 teises lauses sätestatud asjaolude arvestamist ning nende põhjal väärtusotsustuse tegemist. Kuna kostja tegevuse ajendiks olid tema isiklikud suhted hageja elukaaslasega, kes on kostja endine elukaaslane, ning hageja ei ole põhjendanud, kuidas pelgalt tema isikuandmete teatavaks saamine kostjale sai talle hingelist valu ja kannatusi põhjustada, ei ole kostja tegevus õigusvastane, mis on 3(6)
2-20-2032 VÕS § 134 lg 2 ja VÕS § 1045 lg 1 p 4 järgi mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise eelduseks. Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada, sest maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja isikuõiguste rikkumine mingis ulatuses tõendatud.
6.4.Hagiavalduse tsiteerimisega ei ole kostja võtnud hageja väiteid omaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 tähenduses.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Hageja palub jätta kassatsiooniastme menetluse kulud kostja kanda ja mõista temalt välja 600 eurot. Kassatsioonkaebuse kohaselt tõlgendas ringkonnakohus valesti üldmäärust. Kostja tööandja kogutud kliendiandmebaasidesse salvestatud isikuandmeid ei ole võimalik kasutada väljaspool ametialast või äritegevust isiklikuks otstarbeks, ning seega kohaldamata üldmääruse art-s 6 sätestatud nõudeid. Kostja tegevus ei vasta mitte ühelegi üldmääruse art-s 6 sätestatud alusele, mistõttu oli tema tegevus hageja isikuandmete töötlemisel ebaseaduslik. Hageja tugines ka sellele, et kostja hankis ebaseaduslikult juurdepääsu hageja isikuandmetele ja hageja isikuandmed said teatavaks kostjale, mitte sellele, et kostja avaldas temale teatavaks saanud andmed hageja elukaaslasele. Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et kostja on hageja isiklikke õigusi rikkunud, kuid leidis valesti, et rikkumine on vabandatav, kuna isiklikust uudishimust kliendiandmebaasile juurdepääsu hankimine ja isikuandmete töötlemine ei ole õigusvastane. Selline seisukoht on vastuolus üldmääruse eesmärkidega. Ringkonnakohus ei hinnanud, kas hageja isikuandmetele ebaseadusliku juurdepääsu hankimine ja kostjale teatavaks saamine on VÕS § 1046 lg 2 alusel vabandatav. Mobiiltelefoniga fotosalvestise tegemine kaupluse kassavalvesüsteemi ekraanipildist ja kostja isikuandmete hankimine kliendiandmebaasist, mis on käsitatav hageja isiklike õiguste rikkumisena, ei ole VÕS § 1046 lg 2 alusel vabandatav. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikuõiguste rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta kahjustatud isikule alati mõistlik rahasumma.
8.Kostja palub jätta hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning mõista hagejalt välja kostja kassatsiooniastme menetluskulu 864 eurot ja viivise.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata TsMS § 692 lg 5 alusel uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
10.Hageja nõuab kostjalt õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, tuginedes sellele, et kostja rikkus hageja isiklikke õigusi, kui tegi mobiiltelefoniga fotosalvestise oma tööandja kassavalvesüsteemi ekraanipildist, millel on kujutatud hagejat, ja palus selle alusel tuvastada hageja isik. Seega nõuab hageja kostjalt mittevaralise kahju tekitamise tõttu rahalist hüvitist VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1050 alusel.
11.Kolleegium nõustub kohtutega, et asjas ei kohaldu isikuandmete kaitse üldmäärus, ning järgib selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 689 lg 5). 4(6)
2-20-2032
12.Hageja nõude lahendamiseks pidid kohtud tegema kindlaks VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1050 kohaldamise eeldused, mh kas kostja on tekitanud hagejale kahju tema eraelu puutumatuse rikkumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 4), kahju tekitamine on õigusvastane ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine (VÕS § 1046) ning kostja on kahju tekitamises süüdi (VÕS §-d 1043 ja 1050) (vt selle kohta Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 12).
12.1.Kolleegium leiab, et kostja väidetav tegevus, mis seisnes hageja isikuandmete väljaselgitamises, kujutab endast VÕS § 1045 lg 1 p-st 4 tulenevalt eelduslikult hageja isikliku õiguse rikkumist. Eraelu sfääri kuuluvad muu hulgas isiku õigus informatsioonilisele enesemääramisele ning õigus oma sõnale ja pildile. Eraelu kaitsega on hõlmatud ka isiku identifitseerimine ja isiksuse muud aspektid. Seega on isikul üldjuhul õigus määrata, kas ja millist informatsiooni ta oma eraelu kohta avalikustab (vt Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 34).
12.2.Kohtud eksisid kostja rikkumise õigusvastasuse hindamisel ning jätsid haginõude lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata. Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu seisukohad, et õigusvastasuse välistab hageja isikuandmete avaldamine neid juba teadnud hageja elukaaslasele ning hageja ei ole hingelise valu ja kannatuste tekkimist põhjendanud. Eraelu puutumatuse rikkumise õigusvastasuse kindlakstegemiseks VÕS § 1046 järgi ei ole oluline, kas hageja elukaaslane teadis hageja isikuandmeid, kas talle neid teatati ning kas hagejal tekkisid õigusrikkumise tulemusel hingeline valu ja kannatused. Ebaseaduslikult hangitud hageja isikuandmete kolmandale isikule avaldamisel võib olla tähtsust kahjuhüvitise suuruse määramisel (vt otsuse p 13).
12.3.Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus võtma põhjendatud seisukoha kostja rikkumise õigusvastasuse ja süü kohta. VÕS § 1046 lg 1 teise lause järgi tuleb õigusvastasuse tuvastamisel arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Seega tuleb mh arvestada nii rikutud isikliku õiguse liiki ja rikkumise viisi kui ka seda, kas kostja rikkumise ajendiks oli hageja enda tegu ja kas kostja tegu vastab hageja teole. Eeltoodu kohaselt tuleb maakohtul hinnata kostja tegevuse kõiki asjaolusid, mh seda, kas kostja sai hageja isikuandmed teada oma tööülesandeid täites või oma tööalast seisundit ning tööandja usaldust kuritarvitades.
13.VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikuõiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral alati maksta kahjustatud isikule mõistlik rahasumma (vt nt Riigikohtu 4. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-16007/50, p 18 ja 25. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-15284/52, p 14). Seega piisab mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks sellest, kui on tehtud kindlaks, et kostja vastutab hageja isikliku õiguse rikkumise eest. Mittevaralise kahju olemasolu ei pea hageja tõendama. Kuna mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta, määrab kohus hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6, § 134 lg-te 2, 5 ja 6 ning TsMS § 233 lg 1 alusel diskretsiooniotsusega asjaolude alusel, arvestades mh rikkumise intensiivsust, kestust jms asjaolusid (vt nt Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p-d 19 ja 20). Hageja on taotlenud TsMS § 366 järgi õiglast rahalist hüvitist kohtu äranägemisel. Sellisel juhul ei tohi kohtu väljamõistetud hüvitis olla sümboolse suurusega (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p-d 21 ja 21).
5(6)
2-20-2032
14.Kuna pooled ei vaidle selle üle, et kostja tööandja on maksnud hagejale kahjuhüvitist, peab maakohus andma kostjale võimaluse esitada tõendeid kostja tööandja hagejale makstud hüvitise kohta. Asja lahendamise jaoks on oluline, kas kostja tööandja hüvitas hagejale eraelu puutumatuse rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju VÕS § 1054 lg 1 alusel või selle tõttu, et ta rikkus oma tegevusega õigusvastaselt süüliselt hageja õigusi. Esimesel juhul võivad kostja ja tema tööandja hageja ees vastutada hageja isikliku õiguse rikkumise eest solidaarselt (VÕS § 137 lg 1). Sellisel juhul on oluline, kui suurt rahalist hüvitist peab kostja (kui ta vastutab hageja ees VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1050 alusel) maksma hagejale mittevaralise kahju tekitamise tõttu ja kas ning kui suures ulatuses on selles osas solidaarkohustuse täitnud kostja tööandja.
15.Kuna nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt maakohtu otsustada.
16.Alates 1. jaanuarist 2022 kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 21 alusel kohaldub praeguses asjas kautsjoni tagastamisele enne 1. jaanuari 2022 kehtinud kord. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hagejale tagastada. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.