Tühistada Tartu Maakohtu 12. augusti 2022. a otsus osas, milles maakohus L.K. hagi H.L. vastu rahuldas.
3.Teha tsiviilasjas uus otsus, millega jätta L.K. hagi H.L. vastu mittevaralise kahju väljamõistmiseks rahuldamata.
4.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus L.K. kanda.
5.Jätta rahuldamata.
L.K.
vastuapellatsioonkaebus
6.Asendada jõustunud kohtuotsuses H.L. ees- ja perekonnanimi initsiaalidega „H.L“ ja mitte avalikustada H.L. isikukoodi, elukoha aadressi ja e-posti aadressi.
7.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast tsiviilasjas lõpplahendi jõustumist. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule
päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.L.K. (hageja) esitas 6. veebruaril 2020 hagi H.L. (kostja) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu õiglasel äranägemisel ja viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt kuritarvitas kostja ajavahemikus juuli kuni august 2018 Selver AS-i töötajana oma ametit, kasutades temale tööülesannete täitmiseks usaldatud juurdepääsu kliendiandmebaasidele väljaspool tööülesandeid enda isiklike eesmärkide täitmiseks. Kostja tegi oma isikliku mobiiltelefoniga fotosalvestisi kassavalvesüsteemi ekraanipildist, millel oli kujutatud hagejat kaupluses ostmas. Kostja edastas 23. augustil 2018 kolm hagejat kujutavat kaamerapilti kaupluseketi piirkonna juhatajale eesmärgiga tuvastada hageja isik. 28. augustil 2018 tehti kostja korraldusel päring hageja andmete kohta andmebaasi, millele kostjal ei olnud ligipääsu. Päringu tulemusena sai kostja teada hageja nime, aadressi, e-posti aadressi ja telefoninumbri. Seejärel pöördus kostja korduvalt enda endise ja hageja praeguse elukaaslase poole, väites, et ta teab, kus hageja töötab ja elab, teab hageja lapsi ja ostuharjumusi ning sedagi, milliste
kupüüridega on hageja oma ostude eest tasunud. Kostja üleolevad ja mõnitavad pöördumised olid häirivad ning hagejat alandavad. Kostja rikkus oluliselt hageja privaatsust ja eraelu puutumatust. Kostja toime pandud õigusrikkumine (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043, § 1045 lg 1 p 4, põhiseaduse § 26 mõistes) põhjustas hagejale hingelist valu ja kannatusi. Kostja ja tema tööandja olid kahju hüvitamise kohustuse osas solidaarvõlgnikud VÕS § 65 järgi. Kostja tööandja hüvitas hagejale tekkinud mittevaralise kahju kohtuväliselt, kuid kostja keeldus hagejale kahju hüvitamast. Arvestades kostja ja tema tööandja osa hageja õiguste rikkumises, vastutavad nad osavõlgnikena. Võlausaldaja võib esitada hagi solidaarvõlgnike vastu ka selliselt, et ta palub välja mõista igalt kostjalt osa võlast, mitte kogu võla solidaarselt. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada vajadust mõjutada kostjat hoiduma edaspidi kahju tekitamisest.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja väited tema elukaaslasele hageja isikuandmete ja muu teabe avaldamise kohta, ei ole tõendatud. Isikuandmete töötlemise rikkumise eest vastutab kostja tööandja. Kostja sai oma tööandja kaudu teada hageja nime, aadressi, e-posti aadressi ja telefoninumbri, ent ta avaldas need üksnes hageja elukaaslasele, kes oli andmete avaldamise ajal kostja elukaaslane. Kostja ei kohtunud hagejaga ega avaldanud kolmandatele isikutele hageja isikuandmeid. Isegi kui kostja ja tema tööandja on solidaarvõlgnikud, ei pea kostja VÕS § 67 lg 1 järgi kohustust täitma, kui tööandja on kohustuse täielikult täitnud.
KOHTUTE SEISUKOHAD ASJA ESIMESEL LÄBIVAATAMISEL
3.Tartu Maakohus jättis 11. märtsi 2021. a otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 3320 eurot. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
4.Tartu Ringkonnakohus jättis 11. juuni 2021. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jättis menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja apellatsiooniastme kulu 720 eurot ja sellelt viivise. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
5.Riigikohus tühistas 9. märtsi 2022. a otsusega Tartu Ringkonnakohtu 11. juuni 2021. a otsuse ja Tartu Maakohtu 11. märtsi 2021. a otsuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Riigikohus selgitas, et hageja nõude lahendamiseks pidid kohtud tegema kindlaks VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1050 kohaldamise eeldused, mh kas kostja on tekitanud hagejale kahju tema eraelu puutumatuse rikkumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 4), kas kahju tekitamine on õigusvastane ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine (VÕS § 1046) ning kas kostja on kahju tekitamises süüdi (VÕS §-d 1043 ja 1050) (Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 12). Kostja väidetav tegevus, mis seisnes hageja isikuandmete väljaselgitamises, kujutas endast VÕS § 1045 lg 1 p-st 4 tulenevalt eelduslikult hageja isikliku õiguse rikkumist. Eraelu sfääri kuuluvad muu hulgas isiku õigus informatsioonilisele enesemääramisele ning õigus oma sõnale ja pildile. Eraelu kaitsega on hõlmatud ka isiku identifitseerimine ja isiksuse muud aspektid. Seega on isikul üldjuhul õigus määrata, kas ja millist informatsiooni ta oma eraelu kohta avalikustab (Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 34). Kohtud eksisid kostja rikkumise õigusvastasuse hindamisel ning jätsid haginõude lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata. Põhjendatud ei ole, et õigusvastasuse
välistab hageja isikuandmete avaldamine neid juba teadnud hageja elukaaslasele ning hageja ei ole hingelise valu ja kannatuste tekkimist põhjendanud. Eraelu puutumatuse rikkumise õigusvastasuse kindlakstegemiseks VÕS § 1046 järgi ei ole oluline, kas hageja elukaaslane teadis hageja isikuandmeid, kas talle neid teatati ning kas hagejal tekkisid õigusrikkumise tulemusel hingeline valu ja kannatused. Ebaseaduslikult hangitud hageja isikuandmete kolmandale isikule avaldamisel võib olla tähtsust kahjuhüvitise suuruse määramisel. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus võtma põhjendatud seisukoha kostja rikkumise õigusvastasuse ja süü kohta. VÕS § 1046 lg 1 teise lause järgi tuleb õigusvastasuse tuvastamisel arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Seega tuleb mh arvestada nii rikutud isikliku õiguse liiki ja rikkumise viisi kui ka seda, kas kostja rikkumise ajendiks oli hageja enda tegu ja kas kostja tegu vastab hageja teole. Eeltoodu kohaselt tuleb maakohtul hinnata kostja tegevuse kõiki asjaolusid, mh seda, kas kostja sai hageja isikuandmed teada oma tööülesandeid täites või oma tööalast seisundit ning tööandja usaldust kuritarvitades. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikuõiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral alati maksta kahjustatud isikule mõistlik rahasumma (Riigikohtu 4. oktoobri 2017. otsus tsiviilasjas nr 2-15-16007, p 18; 25. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2- 18- 15284, p 14). Seega piisab mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks sellest, kui on tehtud kindlaks, et kostja vastutab hageja isikliku õiguse rikkumise eest. Mittevaralise kahju olemasolu ei pea hageja tõendama. Kuna mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta, määrab kohus hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6, § 134 lg-te 2, 5 ja 6 ning TsMS § 233 lg 1 alusel diskretsiooniotsusega asjaolude alusel, arvestades mh rikkumise intensiivsust, kestust jms asjaolusid (Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p-d 19 ja 20). Hageja on taotlenud TsMS § 366 järgi õiglast rahalist hüvitist kohtu äranägemisel. Sellisel juhul ei tohi kohtu väljamõistetud hüvitis olla sümboolse suurusega (Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p-d 21 ja 21). Oluline on, kas kostja tööandja hüvitas hagejale eraelu puutumatuse rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju VÕS § 1054 lg 1 alusel või selle tõttu, et ta rikkus oma tegevusega õigusvastaselt süüliselt hageja õigusi. Esimesel juhul võivad kostja ja tema tööandja hageja ees vastutada hageja isikliku õiguse rikkumise eest solidaarselt (VÕS § 137 lg 1). Sellisel juhul on oluline, kui suurt rahalist hüvitist peab kostja (kui ta vastutab hageja ees VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1050 alusel) maksma hagejale mittevaralise kahju tekitamise tõttu ja kas ning kui suures ulatuses on selles osas solidaarkohustuse täitnud kostja tööandja. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
6.Hageja leidis asja uuel läbivaatamisel, et kostja käitumine, mis seisnes isikliku uudishimu rahuldamises, ei oma seaduse kaitset (VÕS § 1046 lg 1 ). Kui isiklike õiguste rikkumine seisneb isikuandmete väljaselgitamises, ei ole andmete avaldamine neid juba teadvale isikule või andmete avaldamata jätmine õigusvastasust välistav asjaolu. Seega ei ole õigusvastast käitumist välistavaks asjaoluks see, et kostja avaldas andmeid oma endisele elukaaslasele. Kostja tegevus oli ajendatud madalatest motiividest. Hageja ei ole rikkunud kostja õigusi, mis võiksid õigustada kostja käitumist hageja suhtes või vabandada tema käitumist. Kostja sai isikuandmeid teada oma tööalast seisundit ja tööandja usaldust kuritarvitades. Selver AS on hagejale hüvitanud kohtuvälise kokkuleppe alusel hageja õiguste õigusvastaselt ja süüliselt rikkudes tekitatud kahju ning seega ei ole kostja ja Selver AS hageja ees solidaarvõlgnikud. Selver AS-i süüline rikkumine seisneb ebapiisavas kliendiandmete kaitses ja ebapiisavas töötajate kontrollmehhanismis. Selver AS ei ole võtnud vastutust kostja tegevuse
eest. Hageja võib ise valida, kelle vastu ta nõuded esitab. Hageja käsitleb seda osanõudena ja Selver AS on andnud kinnituse, et kohtuväline kompromiss katab vaid Selveri AS-i vastutuse.
7.Kostja vaidles hagile vastu. I.K. oli kuni 2018. a sügiseni kostja elukaaslane, kes suhtles samal ajal hagejaga. Kostja soovis I. K. vastuväiteid tema truudusetuse kohta ümber lükata ning tegi mobiiltelefoniga fotosalvestisi kassavalvesüsteemi ekraanipildist, mille alusel tehtud päringust sai kostja teada hageja nime, aadressi, e-posti aadressi ja telefoninumbri. Saadud info avaldas kostja I.K.. Kostja käitumises puudub õigusvastasus. Hageja pidi salasuhet alustades kostja elukaaslasega ette nägema, et kostja püüab salasuhtest teada saamise järel hageja isikut tuvastada. Hageja isikuandmete teadasaamiseks toimepandud õiguserikkumine on vähetähtis rikkumine ja iga isik, kes käitub kõlblusnorme eirates peab tavakäibes mõistlikult taluma, et petetud elukaaslane tema isikuandmete hankimiseks isiklikke õigusi rikkuvaid samme astub. Hageja põhjustas kostjale hingelisi üleelamisi ja oma käitumisega on hageja rikkunud kostja eraelu puutumatust VÕS § 1045 lg 1 p 4 tähenduses. Selver AS on hüvitanud hagejale tekitatud kahju VÕS § 1054 lg 1 alusel. Kuna kahju on hagejale hüvitatud, siis tuleks hagi jätta rahuldamata.
MAAKOHTU LAHEND ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
8.Tartu Maakohus rahuldas 12. augusti 2022. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju 500 eurot, luges nõude täidetuks solidaarvõlgniku poolt kohustuse täieliku täitmise tõttu, jättis hageja nõude viivise väljamõistmiseks rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus asendas jõustunud kohtuotsuses kostja ees- ja perekonnanime initsiaalidega „H.L“ ja määras mitte avalikustada kostja isikukoodi, elukoha aadressi ja e-posti aadressi. Hageja nõuab kostjalt mittevaralise kahju tekitamise tõttu rahalist hüvitist VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1050 alusel. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele (VÕS § 1043). Isikuõiguste rikkumisega kahju tekitamine on õigusvastane (VÕS § 1045 lg 1 p 4). Hageja nõude lahendamiseks tuleb kindlaks, kas kostja on tekitanud hagejale kahju tema eraelu puutumatuse rikkumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 4), kas kahju tekitamine on õigusvastane ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine (VÕS § 1046) ning kas kostja on kahju tekitamises süüdi (VÕS §-d 1043 ja 1050) (Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 12). VÕS § 1046 lg 1 esimese lause kohaselt on isiku muu isikliku õiguse rikkumine eelduslikult õigusvastane. VÕS § 1046 lg 1 teise lause kohaselt tuleb õigusvastasuse tuvastamisel arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. VÕS § 1046 lg 2 järgi ei ole isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest. Kostja tegevus hageja isikuandmete väljaselgitamises kujutab endast VÕS § 1045 lg 1 p-st 4 tulenevalt eelduslikult hageja isikliku õiguse rikkumist. Eraelu sfääri kuuluvad muu hulgas isiku õigus informatsioonilisele enesemääramisele ning õigus oma sõnale ja pildile. Eraelu kaitsega on hõlmatud ka isiku identifitseerimine ja isiksuse muud aspektid. Seega on isikul üldjuhul õigus määrata, kas ja millist informatsiooni ta oma eraelu kohta avalikustab (Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 34). Kostja on selgitanud, et tema tegevuse eesmärgiks oli tõendada oma elukaaslasele, et viimane valetab ja selle tulemusena kooselu lõpetada. Maakohus leidis, et selle eesmärgi täitmine hageja isiklikku õigust rikkudes on õigusvastane. Kostja soov tuvastada ja tõendada oma elukaaslase
truudusetust ei saa olla õigustuseks isiku suhtes, kes pole selleks nõusolekut andnud, eraeluliste andmete kogumiseks ja seeläbi isiku identifitseerimiseks. Veelgi vähem on selline tegevus lubatud tööalast seisundit ära kasutades. Kostja tööandja Selver AS tuvastas sisejuurdluse käigus kostja ametipositsiooni kuritarvitamise ja tööülesannete täitmiseks usaldatud juurdepääsu kliendiandmebaasidele väljaspool tööülesandeid isiklikel eesmärkidel kasutamise, mistõttu lõpetati kostjaga tööleping. Kostja töökohustustel oli kahju tekkimise mehhanismis keskne roll, sest ilma tööülesannete täitmiseks juurdepääsu kliendiandmebaasidele omamata ei oleks kostja saanud hageja isikuandmeid välja selgitada ja hageja isiklikku õigust rikkuda. Seega on tuvastatud kostja poolt hageja isikliku õiguse rikkumine, st ebaseaduslik hageja isikuandmete hankimine. Kostja käitumise õigusvastasust ei välista hageja isikuandmete avaldamine neid juba teadnud hageja elukaaslasele ning asjaolu, et hageja ei ole hingelise valu ja kannatuste tekkimist põhjendanud. Eraelu puutumatuse rikkumise õigusvastasuse kindakstegemiseks VÕS § 1046 järgi ei ole oluline, kas hageja elukaaslane teadis hageja isikuandmeid, kas talle neid teatati ning kas hagejal tekkisid õiguserikkumise tulemusena hingeline valu ja kannatused. Süü olemasolu eeldatakse (VÕS § 1050 lg 1 ja § 104). Süüd välistavaid asjaolusid ei ole kostja esitanud. Kuna kostja tegevus oli õigusvastane ja süüline, siis vastutab kostja hageja isikliku õiguse rikkumisega hagejale tekitatud õigusvastase kahju eest. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikuõiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral alati maksta kahjustatud isikule mõistlik rahasumma (Riigikohtu 4. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-16007, p 18; 25. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-15284, p 14). Seega piisab mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks sellest, kui on tehtud kindlaks, et kostja vastutab hageja isikliku õiguse rikkumise eest. Mittevaralise kahju olemasolu ei pea hageja tõendama. Kuna mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta, määrab kohus hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6, § 134 lg-te 2, 5 ja 6 ning TsMS § 233 lg 1 alusel diskretsiooniotsusega asjaolude alusel, arvestades mh rikkumise intensiivsust, kestust jms asjaolusid (Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p-d 19 ja 20). VÕS § 134 lg 6 kohaselt võib kohus isiku au teotamise, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga või ebaõigete andmete avaldamisega, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamise, eraelu puutumatuse või muu sarnase isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud, et kostja oleks ebaseaduslikult kogutud andmeid kasutanud otseselt hageja suhtes, st ei ole tõendatud, et kostja oleks läinud hageja elukohta, hagejat ahistanud või info edastamise eesmärgil võtnud ühendust hageja lähedastega, tööandjaga jne. Ainsaks tegevuseks oli hangitud andmete avaldamine oma elukaaslasele, kes oli nendest andmetest teadlik. Kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et kostja elukaaslane lõi oma tegevusega (usaldussuhte oluline rikkumine) eelduse kostja ebaseaduslikuks käitumiseks (ebaseaduslik isikuandmete hankimine) ning sellega on seotud ka hageja. Kohtute praktikas on ühekordse isikuõiguste rikkumise korral mõistetud mittevaraline kahju välja vahemikus 100– 2000 eurot. Maakohus leidis, et käesoleval juhul saab mittevaralise kahju põhjendatud summaks pidada 500 eurot. Vaidlus puudub, et kostja tööandja on maksnud hagejale kahjuhüvitist 1750 eurot (II kd, tl 68). Tööandja vastutust oma töötaja poolt tööülesannete täitmisel kolmandale isikule tekitatud kahju eest reguleerib VÕS § 1054 lg 1. Mittevaralise kahju hüvitise kindlaksmääramisel tuleb hinnata, kas kostja tööandja hüvitas hagejale eraelu puutumatuse rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju VÕS § 1054 lg 1 alusel või selle tõttu, et ta rikkus oma tegevusega õigusvastaselt süüliselt hageja õigusi. Selver AS-i ja hageja vahel sõlmitud kompromisslepingu preambulast nähtub, et
ajavahemikus juuli–august 2018. a kuritarvitas Selver AS-i töötaja (kostja) oma ametipositsiooni ja kasutas talle tööülesannete täitmiseks usaldatud juurdepääsu kliendiandmebaasidele väljaspool oma tööülesandeid isiklikel eesmärkidel, tekitades oma edasise tegevusega saadud andmete kasutamisel hagejale mittevaralist kahju. Tõlgendades kompromisslepingut koosmõjus eluliste asjaoludega saab asuda seisukohale, et kostja tööandja hüvitas hagejale kostja ebaseadusliku tegevusega isikuandmete kindlakstegemisel, st eraelu puutumatuse rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju. Tuvastatud ei ole, et kostja tööandja oma tegevusega oleks rikkunud õigusvastaselt ja süüliselt hageja õigusi. Selver AS väljastas kostjale hageja andmeid kostja tööülesannete täitmise raames. Kostjal oli õigus klientide kohta neid andmeid oma töökohustuste täitmiseks küsida. Kuivõrd hageja puhul oli kostjal andmete saamiseks erahuvi, mitte tööalaste kohustuste täitmise vajadus, siis kasutas kostja tööandjat ära hageja õiguste rikkumiseks. Seega vastutavad kostja ja tema tööandja hageja ees hageja isikliku õiguse rikkumise eest solidaarselt (VÕS § 137 lg 1). VÕS § 69 lg 1 järgi peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. Solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. Kuna kostja tööandja on solidaarkohustuse täitnud täielikult, luges maakohus kostjalt hagejale väljamõistetud summa solidaarvõlgniku poolt kohustuse täieliku täitmisega täidetuks. Maakohus jättis hageja viivise nõude rahuldamata. VÕS § 113 lg 2 sätestab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Hageja teavitas 20. jaanuaril 2020 kostjat kostja tööandjaga sõlmitud kompromissist ning kahju hüvitamisest. Koos vastava teatega edastati kostjale ettepanek kahju hüvitamiseks. Kuna solidaarvõlgnik oli ajaks, mil võlausaldaja teavitas võlgnikku oma nõudest, nõude täielikult täitnud, ei ole viivise väljamõistmise eeldused täidetud. Kuna maakohus rahuldas hagi osaliselt, on kohtu hinnangul põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
9.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse täielikult ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, kostja menetluskulud hageja kanda ning asendada jõustunud kohtuotsuses kostja nimi tähemärkidega ja mitte avaldada otsuses kostja isikuandmete tuvastamist võimaldavaid andmeid nagu isikukood, aadress, e-posti aadress ja telefoninumber. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohtu otsus seaduslik ega põhjendatud, otsuse resolutsioon ei ole ilma muu otsuse tekstita arusaadav. Maakohtu otsuse kirjeldav osa ei vasta TsMS § 442 lg 7 nõuetele ja otsuse põhjendav osa ei vasta TsMS § 422 lg 8 nõuetele. Maakohus on otsust tehes jätnud viitamata asjakohastele materiaalõiguse normidele. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Maakohus ei ole arvestanud otsuses endas esile toodu asjaoluga, et nõue on VÕS § 69 lg 2 alusel üle läinud Selver AS-ile. Nõude üleminek seaduse alusel kohustuse täielikult täitnud solidaarvõlgnikule tähendab seda, et hagejal kui esialgsel võlausaldajal puudub nõue kostja vastu. Nõude puudumise tõttu ei saa kohus hagiavaldust rahuldada. Maakohus on otsust tehes jätnud kohaldamata VÕS § 186 p-s 1 sätestatu, mille kohaselt lõpeb võlasuhe kohase täitmisega. Kohaselt täidetud võlasuhte pooleks
oleval võlausaldajal puudub subjektiivne nõudeõigus solidaarvõlgniku vastu ka siis, kui kohustuse on täitnud teine solidaarvõlgnik. Vastavalt VÕS §-s 67 lg 1 sätestatule, kui keegi solidaarvõlgnikest on kohustuse täielikult täitnud, ei pea ülejäänud võlgnikud kohustust täitma.
10.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata.
11.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses, teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi, mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena õiglane hüvitis kohtu äranägemisel ning jätta menetluskulud kostja kanda. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ekslikult leidnud, et kostja tööandja hüvitas hagejale kostja ebaseadusliku tegevusega isikuandmete kindlakstegemisel, st eraelu puutumatuse rikkumisega, tekitatud mittevaralise kahju (VÕS § 1054 lg 1 alusel) solidaarse nõudena. Kostja tööandja on enda isikuandmete töötlemise süsteeme suhtes olnud seisukohal, et need vajavad toimimise ja kasutamise jälgimise osas täiendusi. Selline kostja tööandja hinnang enda osale hagejale kahju tekkimises on käsitletav kostja tegevusest eraldiseisva kohustuse rikkumisena, mis toob kaasa Selver AS-i vastutuse kostja kui töötaja kohustuste rikkumise eest. Selver AS on hüvitanud hagejale mittevaralise kahju, leides, et hüvitise suurus vastab Selver AS-i poolt tekitatud kahjule ning kahju hüvitis ei hõlma kostja tekitatud osa hagejale tekkinud kahjust. Seega ei oleks maakohus saanud kostjalt hüvitise väljamõistmise korral lugeda väljamõistetud hüvitise kohustust täidetuks teise kahju tekitaja poolt, kuna tegemist ei ole solidaarse kohustusega. Hageja palub õiglase hüvitise suuruse väljamõistmisel võtta arvesse kahju tekitaja suhtumist oma tegevusse ja kahju tekkimisse ning kahjuhüvitise ennetavat eesmärki, hoidmaks ära edasise kahju tekitamise kostja poolt. Kostja hinnangul oli tema tegevus hagejale kahju tekitamises õigustatud ning ta ei ole tänaseni oma teo õigusvastasust mõistnud, mistõttu on tõenäoline, et kostja jätkab võimalusel hageja või teiste isikute isiklike õiguste rikkumist. Kui ringkonnakohus leiab samuti, et Selver AS ja kostja on hageja ees solidaarvõlgnikud ning et kostja kohustus on täidetud solidaarvõlgniku poolt, ei nõustu hageja maakohtu seisukohaga, et kuivõrd viivise nõuet ei rahuldatud, siis on tegemist hageja nõude osalise rahuldamisega, mille tõttu on TsMS § 163 lg 1 alusel võimalik jätta menetluskulud poolte endi kanda. TsMS § 367 kohaselt on viivise nõue kõrvalnõue, mis eksisteerib üksnes koos põhinõudega. Viivisenõuet saab esitada ka selliselt, et taotletakse viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud. Seega kui asjaoludest tulenevalt viivise nõuet ei tekigi, ei ole tegemist põhinõude osalise rahuldamisega. Menetluskulude jaotusel võetakse arvesse üksnes põhinõude rahuldamist, kuna viivis kui kõrvalnõue, ei pruugi tekkida. Maakohus oleks pidanud menetluskulud TsMS § 162 alusel jätma täielikult kostja kanda.
12.Kostja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Maakohus on tuvastanud, et Selver AS oma tegevusega ei rikkunud hageja isiklikke õigusi, kostjal oli õigus tutvuda Selver AS-i poolt töödeldavate isikuandmetega tööülesannete täitmiseks, kostjal oli hageja andmete hankimiseks erahuvi ja seega kasutas kostja tööandjat ära hageja isiklike õiguste rikkumiseks. Selver AS vastutas hagejale kostja poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise eest kostja tööandjana VÕS § 1054 lg 1 alusel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ning muudab
menetluskulude jaotust. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad hageja kanda. Hageja vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
14.Hageja nõuab kostjalt õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Hageja tugineb sellele, kostja rikkus hageja isiklikke õigusi, kui tegi mobiiltelefoniga fotosalvestise oma tööandja kassavalvesüsteemi ekraanipildist, millel on kujutatud hagejat, ja palus selle alusel tuvastada hageja isik. Seega nõuab hageja kostjalt mittevaralise kahju tekitamise tõttu rahalist hüvitist VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1050 alusel. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 4 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu isikliku õiguse rikkumisega. Riigikohus leidis asja läbi vaadates, et kostja väidetav tegevus, mis seisnes hageja isikuandmete väljaselgitamises, kujutab endast VÕS § 1045 lg 1 p-st 4 tulenevalt eelduslikult hageja isikliku õiguse rikkumist. Riigikohus leidis, et asja uuel läbivaatamisel peab maakohus võtma põhjendatud seisukoha kostja rikkumise õigusvastasuse ja süü kohta. Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on TsMS § 693 lg 2 järgi sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. VÕS § 1046 lg 1 kohaselt on isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja uuel menetlemisel asjaolusid hinnates õigesti tuvastanud, et kostja on käitunud õigusvastaselt. Riigikohtu juhiste kohaselt tuli maakohtul hinnata kostja tegevuse kõiki asjaolusid, mh seda, kas kostja sai hageja isikuandmed teada oma tööülesandeid täites või oma tööalast seisundit ning tööandja usaldust kuritarvitades. Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks mõlemal juhul kostja käitumine õiguspärane, kui ta tööandjalt saadud andmeid ei kasutanud tööülesannete täitmiseks. Kui kostja on kasutanud isiklikust huvist tulenevalt ära üksnes tööülesannete täitmiseks võimaldatud juurdepääsu kliendiandmebaasidele, on tegemist ka tööandja usalduse kuritarvitamisega, mida tõendab ka AS-i Selver ja hageja vahel sõlmitud kompromissleping (II kd, tl 68). Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega (otsuse p 12). Kuna õigusvastase kahju tekitamise puhul eeldatakse kahju tekitaja käitumise süülisust (VÕS § 1050 lg 1) ja süüd välistavaid asjaolusid kostja menetluses esitanud ei ole, siis on täidetud kostja vastutuse eeldused hageja ees. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu poolt määratud rahalise hüvitise suurusega, milleks oli maakohtu hinnangul 500 eurot.
15.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti jõudnud asja materjalide põhjal järeldusele, et kostja tööandja hüvitas hagejale eraelu puutumatuse rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju VÕS § 1054 lg 1 alusel. Kostja ei ole menetluses toonud esile asjaolusid, mis viitaksid kostja tööandja õigusvastasele süülisele hageja õigusi rikkuvale tegevusele. Kuigi iseenesest võis õigusvastasus seisneda ka tööandja tegevuses või tegevusetuses (nt kliendi andmebaasis sisalduvate andmete kasutamine või kasutamise võimaldamine viisil, milleks kostja tööandjal puudus õigustus), ei ole kostja toonud menetluses esile asjaolusid, mis sellele viitaksid. AS-i Selver ja hageja vahel sõlmitud kompromisslepingu tekst viitab samuti AS-i Selveri soovile hüvitada töötaja poolt tekitatud kahju. Vastuseks hageja vastuapellatsioonkaebusele leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole tõendeid ekslikult hinnanud. Kompromisslepingu kohaselt on hageja esitanud kostja ja AS-i
Selver vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõude, pakkudes kompromissina hüvitada 3500 eurot. AS Selver tasus kompromisslepingus hagejale poole sellest summast. Kuigi kompromissi p 2 kohaselt ei mõjuta kompromissi sõlmimine hageja õigusi esitada käesoleva juhtumiga seonduvalt mistahes nõudeid kostja vastu, ei saa sellest järeldada, et AS Selveri oleks tunnustanud muud õigusvastast toimingut peale kostja tegevuse. Hageja ei ole menetluses ka muule kahjule või kahjustavale tegevusele tuginenud. Maakohus on põhjendatult leidnud, et ei ole tuvastatud, et kostja oleks kogutud andmeid kasutanud otseselt hageja suhtes, mh ei ole tõendatud, et kostja oleks läinud hageja elukohta, hagejat ahistanud või info edastamise eesmärgil võtnud ühendust hageja lähedastega, tööandjaga jne. Ainsaks tegevuseks oli hangitud andmete avaldamine oma elukaaslasele, kes oli nendest andmetest teadlik. Kui AS Selver leiab, et tema infosüsteem vajab täiendamist (vastuapellatsiooni p 4.1) ei tähenda see, et hageja õigusi oleks senise süsteemiga rikutud muul viisil (vastuapellatsioonis nimetatud eraldiseisva tegevusega), kui hagis nimetatud.
16.Maakohus on õigesti leidnud, et kostja ja tema tööandja vastutavad hageja ees hageja isikliku õiguse rikkumise eest solidaarselt (VÕS § 137 lg 1). See, et kostja tööandja hüvitas kostjale rohkem, kui praeguses menetluses on kohtute hinnangul hageja kahjuhüvitise suuruseks, ei mõjuta kostja vastutust hageja ees, vaid võib mõjutada kostja ja tema tööandja vahelist suhet solidaarvõlgnevuse täitmisest tulenevalt. Hagejal oli õigus nõuda kogu kahju hüvitamist kõigilt kahju tekitamise eest vastutavatelt solidaarvõlgnikelt, sõltumata sellest, missugune on kahju tekitajate vastutuse osa nende omavahelises suhtes VÕS § 137 lg 2 järgi. Kuna kostja tööandja on hagejale kahjuhüvitise tasunud, seega kogu kohustuse hageja ees täitnud, on põhjendatud apellatsioonkaebuse seisukoht, mille kohaselt on kostja kohustus hageja ees lõppenud VÕS § 186 lg 1 järgi ning maakohus on ekslikult hageja nõude osaliselt rahuldanud. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jäävad rahuldamata ka hageja kõrvalnõuded.
17.Kostja apellatsioonkaebuse rahuldamise, maakohtu otsuse muutmise ning hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt muuta ka menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus jätab menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Ringkonnakohtu otsusega muudeti maakohtu otsust määral, mis tõi kaasa ka menetluskulude jaotuse muutmise. Maakohus ei ole hageja menetluskulude rahalise suuruse põhjendatust hinnanud. Seetõttu jätab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise tervikuna maakohtu otsustada TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras (Riigikohtu 28. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2; 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj).
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Vahur-Peeter Liin
Indrek Parrest
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.