CC ja RR hagi YY vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks ning viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 25. novembri 2019 otsus
Kaebuste esitajad ja liigid
CC ja RR apellatsioonkaebus ning YY apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuste hinmad
CC ja RR apellatsioonkaebuselt 3500 eurot YY apellatsioonkaebuselt 2770 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hagejad: CC (isikukood XXXXXXXXXXX)ja RR (isikukood XXXXXXXXXXX), ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat Aadu Luberg Kostja: YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Robert Suir
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 25. novembri 2019 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga muuta otsuse põhjendusi jättes neist välja viited kriminaalasja kohtueelses menetluses antud ütlustele.
Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.
4.Menetluskulusid pole vaja rahaliselt kindlaks määrata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise
puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.CC (hageja I) ja RR (hageja II, hagejad) esitasid 11. oktoobril 2018 Harju Maakohtule hagi YY (kostja) vastu ja palusid kostjalt endi kasuks välja mõista: (1) õigusvastase kahju tekitamisega tekitatud otsese varalise kahju hüvitise 2581,55 eurot; (2) mittevaralise kahju hüvitise mõistlikus summas kohtu äranägemisel; (3) kahjuhüvitistelt viivise seadusjärgses määras alates kohtuotsuse jõustumisest. Ühtlasi palusid hagejad määrata kindlaks otsuse täitmise kord nii, et kostjal tuleb hüvitis tasuda hageja I pangakontole 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Hagejate peamised väited on järgmised: -
-
-
kostja elukoht on Laagri alevikus aadressil MMM (edaspidi: kostja krunt) ja hagejad kasutavad naaberkrunti aadressil VVV edaspidi: hagejate krunt); kostja pani 30. novembri ja 2. detsembri 2016 vahel hagejate krundile rotimürki sisaldavat teraviljaputru, mida sõi hagejate Leonbergeri tõugu koer Angelically One and Only (hüüdnimi Ona, edaspidi: noorem koer). Koeral diagnoositi 7. detsembril 2016 mürgistus, mis kliinilistelt tunnustelt vastas rotimürgi põhjustatule. Koer viibis alates
7.detsembrist 2016 seitse päeva statsionaarsel ravil ja talle tehti mitu vereülekannet. Mürgistus põhjustas nooremal koeral halva enesetunde, nõrkuse, krambid, vere hüübimisprobleemid, sisemise verejooksu, tema okses ja väljaheidetes oli verd; kostja tegevus põhjustas haigusnähtuseid ka hagejate Berni Alpi karjakoera tõugu koeral Loora (edaspidi: vanem koer), kellel tuvastati 8. detsembril 2016 ühe hüübivusnäitaja tõus, mis on samuti iseloomulik rotimürgi manustamisele; mürgistuse tõttu tekkinud vahetute tervisekahjude osas tegid hagejad koerte ravile kulutusi 2581,55 eurot, mis on hagejate varaline kahju; hagejatel tekkis mittevaraline kahju, sest nad olid sunnitud seda pealt vaatama koertele põhjustatud raskeid füüsilisi kannatusi ja valu, mis tekitas omakorda hagejatele hingelist valu, stressi ja emotsionaalseid pingeid.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei ole pannud hagejate krundile rotimürki eesmärgiga kahjustada hagejate koerte tervist või põhjustada nende surma. Koera ei ole mitte kunagi, mitte mingitel ajaoludel ja ükskõik missuguse pahatahtlikkuse astme juures võimalik mürgitada poes müüdava rotimürgiga.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahuldas hagi 25. novembri 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt ning mõistis kostjalt hagejate kasuks välja varalise kahju hüvitise 2581,55 eurot ja sellelt viivise. Kohus rahuldas taotluse otsuse täitmise korra määramiseks. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue jäi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda, mistõttu polnud vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.
3.1.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle pole pooltel vaidlust: -
kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX alustati hagejate avalduse alusel kriminaalmenetlust karistusseadustiku § 264 lg 1 p 3 tunnustel selles, et ajavahemikul
30.novembrist –2. detsembrini 2016 püüti hagejate krundil rotimürgiga mürgitada hagejate koeri; 2 (6)
-
-
Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2018 määrusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX tühistati Harju Maakohtu varasem otsus, millega oli kostja õigeks mõistetud, ning lõpetati kostjale esitatud süüdistuse osas kriminaalmenetlus teos väärteotunnuste esinemise tõttu; kostja hoidis oma kodus rotimürki.
3.2.Maakohus kohaldas võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 koostoimes § 1045 lg 1 p-ga 5 ja leidis, et kostja põhjustas hagejatele kahju koertele tervisekahjustuste tekitamisega.
3.2.1.QQ (edaspidi: hagejate poeg) kriminaalasja kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt märkas ta 4. detsembri 2016 hommikul oma kodus, et noorem koer on loid. Koer ei tahtnud püsti tõusta, üks silm oli punane ja paistes. Paar päeva hiljem, 6. detsembril 2016 oli koer eriti loid ega liigutanud üldse, oli nõrk ja esinesid krambid, tema väljaheidetes ja okses oli verd. Noorem koer viidi koerte kiirabisse. Vanema koera olekus ilmnesid sarnased tunnused kergemal moel. Enne koerte haigestumist hagejate poeg nendega oma aiast väljaspool ei käinud ja koerad olid kogu aeg hagejate krundil.
3.2.2.Politsei- ja Piirivalveameti 10. detsembri 2016 sündmuskoha vaatlusprotokolli ja politseiametniku UU tunnistajana antud ütluse põhjal tuvastas kohus, et hageja I avastas
10.detsembril 2016 oma krundilt (umbes 30 cm kaugusel kostja krundi piirdeaiast) roosasid helbeid sisalduva teraviljapudru taolise aine, mis võeti sündmuskohalt kaasa. Hagejate poja ütluste kohaselt avastas ta 7. detsembril 2016 hagejate krundilt koerte väljaheite, mis oli tumeroosa ja sisaldas roosasid helbeid. Kriminaalasjas koostatud ekspertiisiakti kohaselt sisaldus hagejate krundilt leitud koera väljaheitest võetud proovis, hagejate krundilt võetud tumeroosat värvi teraviljapudru sarnases aines ja kostja kodus olnud rotimürgis ühesugune toimeaine difenaakum. Hagejate krundil asuva turvakaamera salvestist kajastavast vaatlusprotokollist nähtub, et mõlemad koerad sõid maast midagi pärast seda, kui kostja krundil olev meesterahvas oli sirutanud käe üle aia.
3.2.3.Kuna koera väljaheidetest ja kostja kodust leitud rotimürgist tuvastati sama toimeaine, siis saab mõistlikult järeldada, et hagejate koerad sõid rotimürki, mis oli kostja kodus ja mida kostja ilmselt puistas hagejate krundile, kui sirutas käe üle naabrite aia. Rotimürgi sisaldumine koera väljaheites ja roosasid helbeid sisalduvas pudrus hagejate krundil tähendab, et koer sõi difenaakumi sisaldavat ainet, mis läbis koera seedetrakti ja mürk sattus nii koera organismi.
3.2.4.Nooremal koeral diagnoositi 7. detsembril 2016 mürgistus, mis kliinilistelt tunnustelt vastas rotimürgi põhjustatud mürgistusele. Haigusloo väljavõte tõendab, et noorem koer viibis loomakliinikus statsionaarsel ravil, talle tehti kaks vereülekannet. Väljavõttest nähtub, et kliinikusse pöörduti koeraga, kuna ta oli loid, isutu, oksendas ja roe oli verine. Koera raviarsti ütluste järgi on koera tervisekahjustuse põhjuse peitumine mujal kui rotimürgis vähe tõenäoline, kuna loom reageeris ravile ja paranes. Muu põhjuse korral poleks K-vitamiini manustamine aidanud. Öeldut kinnitab „Maa Elu“ artikkel.
3.2.5.Hageja I ütlused kriminaalasja kohtueelses menetluses ja kohtus tõendavad, et samal ajal, kui nooremat koera raviti, jäi loiuks vanem koer, kellel tuvastati hüübivusnäitaja mõningane tõus. Vanema koera haigusnähud tuvastati 8. detsembril 2018 loomakliinikus, kus märgiti koera kehatemperatuuri ja vere hüübivusnäitajate tõus, mis on iseloomulik rotimürgi manustamisele. Alustati profülaktilist ravi K-vitamiini preparaadiga.
3.3.Maakohus tugines VÕS § 127 lg-tele 1 ja 4, § 128 lg-le 1, § 132 lg-le 3 ning leidis, et kostjalt tuleb välja mõista hagejate kasuks nõude (1) alusel kahjuhüvitis 2581,55 eurot. See on summa, mis hagejad koerte ravimise eest tasusid. Hagejad on veenvalt põhistanud, et kantud kulutused olid mõistlikud ja vajalikud loomade eluohtliku terviseseisundi parandamiseks. Kostja ei esitanud vastuväiteid kahju suuruse kohta.
3 (6)
3.4.Hagejate mittevaraline kahju ei ole tõendatud. Kohtu ette ei toodud asjaolusid, millest võib järeldada, et hagejatel on õigus nõuda kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses koerte tervise kahjustamisega, et sellise kahju suurust on võimalik mõõta või et koerte kahjustatud tervisliku seisundi nägemine on erandlik asjaolu, mis õigustaks hagejate väidetava mittevaralise kahju hüvitamist.
3.5.Kuna hagejad nõuavad viivist kahjuhüvitiselt alates kohtuotsuse jõustumisest, siis on põhjendatud otsuses märkida, et juhul kui kostja jääb väljamõistetava kahjuhüvitise tasumisega viivitusse, siis tuleb temalt välja mõista viivis kahjusummalt (2581,55 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni.
POOLTE SEISUKOHAD
4.Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada mittevaralise kahju hüvitamise nõude (2) rahuldamata jätmise osas ja ka selle nõude rahuldada. Menetluskulud paluvad hagejad panna kostja kanda. Hagejate kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
maakohus tõlgendas vääralt VÕS § 134 lg 4. Seadus ei sisalda ammendavat loetelu mittevaralise kahju hüvitamise juhtumitest. Koerad on hagejate lemmikloomad, kes on täisväärtuslikud pereliikmed ja kelle suhtes on tekkinud tugev emotsionaalne side. Nende nägemine mürgistuste tõttu piinlemas on just selline erandlik asjaolu, mida saab arvestada mittevaralise kahju nõude alusena, rakendades selleks VÕS § 134 lg 3 analoogiat, mis laieneb inimestelt nende lemmikloomadele; kostja oma süüd ei tunnistanud ega vabandanud. VÕS § 134 lg 5 kohaselt tuleb sellega arvestada mittevaralise kahju hüvitamise määramisel.
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati ja uue otsusega jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hagejate kanda. Kostja kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
maakohus hindas tõendeid valikuliselt ja subjektiivselt, jõudes asjaolude ebaõige tuvastamiseni. Kostja hagejate koeri ei mürgitanud. Kriminaalasjas mõistis maakohus kostja koerte mürgitamise süüdistuses õigeks. Ka ringkonnakohus ei mõistnud kostjat süüdi, vaid juhtis tähelepanu süüdistuse, kaitse ja kohtu protsessuaalsetele minetustele. Ringkonnakohtu määrus kriminaalasjas ei olnud kindlasti mõeldud hagejatele tõendina, et hagejad saaksid oma tsiviilhagi kiiresti maksma panna tsiviilkohtus; ringkonnakohtu määrusest kriminaalasjas tuleneb, et videosalvestiste vaatlusprotokolli tekst ei pruugi olla tõene ning selle õigsus jäi õigel ajal vaidlustamata ja videosalvestised vahetult uurimata. Seega oleks maakohus käesolevas asjas pidanud tuvastama asjaolud algusest peale uuesti sõltumata kriminaalasjas tehtud lahendite põhjendustest. Vajadusel pidi maakohus juhtima poolte tähelepanu vaatlusprotokolli õigsuse tõendamise võimalustele. Selle asemel jättis kohus kostja korduvad vastuväited tähelepanuta ning tugines abstraktsele ja käesoleva asja kontekstis sobimatule „mõistliku kõrvaltvaataja“ standardile.
6.Pooled vaidlevad üskteise kaebustele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, aga otsuse põhjendustest jäävad välja viited kriminaalasja kohtueelses menetluses antud ütlustele. Apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata ja pooled kannavad igaüks ise oma menetluskulud ringkonnakohtus.
4 (6)
8.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuste lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest nii vaidlustamata osas (eespool kokkuvõtvalt p 3.1) kui ka kriminaalasja menetluses kogutud tõendite sisu kohta (p 3.2 alapunktid).
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtu sisuliste põhjendustega ega korda neid. Nõuded on õigesti kvalifitseeritud ja asja lahendamiseks olulised asjaolud tuvastatud. Maakohus eksis, kui käsitles lubatavate dokumentaalsete tõenditena kriminaalasja kohtueelses menetluses antud ütlusi, aga see ei muuda asja lahendamisel tehtud lõppjäreldust ebaõigeks (vt pikemalt järgnevas p 10.2). Poolte kaebused ei anna alust vaidlustatud otsust tühistada.
10.Asjakohane on käsitleda esmalt kostja kaebust, sest selle edukuse korral poleks vaja hagejate kaebust enam lahendada. Kostja heidab maakohtule ette asjaolude ekslikku tuvastamist, eelkõige kriminaalasjas kogutud ja käesolevas asjas esitatud tõenditest ebaõigete järelduste tegemist selle kohta, et kostja pani toime talle ette heidetava õigusvastase teo – paigutas rotimürki sisaldavat ainet hagejate krundile.
10.1.Põhjendamatu on kostja arusaam, et maakohus pidanuks kriminaalasja lahendite põhjal tervikuna järeldama nagu poleks kostja hagejatele kahju tekitanud. TsMS § 232 lg 1 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Maakohus ei eitanud, et varasemad kohtulahendid on käsitatavad tõenditena TsMS § 272 tähenduses, aga see ei tähenda, et neile tuleks omistada mingi eriline tähendus (vrd nt Riigikohtu 1. oktoobri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-14, p 11 teine lõik).
10.2.Maakohus analüüsis erinevate isikute ütluste põhjal koostatud protokolle, sh kriminaalasja kohtueelses menetluses antud ütlusi. Siinjuures jäi tähelepanuta, et TsMS § 251 lg 2 kohaselt võib kohus tunnistaja ülekuulamise asendada tema teises kohtumenetluses ülekuulamise protokolli kasutamisega (Riigikohtu 9. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-09, p 13 kolmas lõik ja seal viidatud varasem praktika). Seega ei saa tunnistaja ütlusega samaväärset kaalu omistada politseiametniku, hagejate poja, kostja ja hageja I ütlustele kohtueelses menetluses. Vastavad põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta.
10.3.Eelmises p-s 10.2 kirjeldatud rikkumine ei mõjutanud asja lahendamise tulemust. Nii politseiametnik UU kui ka hagejate poeg, kostja ja hageja I kuulati üle kriminaalasja arutamisel kohtus ja vastavad protokollid esitati tõenditena käesolevas asjas. Neist nähtuvad praeguse vaidluse lahendamise seisukohtalt olulised asjaolud samas ulatuses nagu kohtueelse menetluse ajal koostatud protokollides.
10.4.Samuti ei muuda maakohtu otsust ebaõigeks kohtu valitud sõnastusviis, kus järeldused tõenditest tehti nn mõistliku kõrvalseisja vaatekohast. Selline lähenemine on ka õigustatud olukorras, kus väidetava kahju põhjustava sündmuse kohta pole otseseid tõendeid. Vaidlustatud otsusest nähtub, et maakohus tuvastas koerte kahjustamise sama ainega, mis sisaldus nii hagejate krundilt kui ka kostja valdusest leitud rotimürgis. Kostja enda ütlused kriminaalasja istungil viitavad sellele, et samasugust rotimürki ümbruskonna teised elanikud ei kasutanud. Politsei 10. detsembri 2016 vaatlusprotokolli fototabelist nähtub, et mürki sisaldavat ainet leiti hagejate ja kostja kruntide vahelise aia äärest. Politseis koostatud 9. veebruari 2017 asitõendi vaatlusprotokolli võis maakohus tõendina arvestada ja tegi sellest asjakohase järelduse, et kostja krundil liikunud isik ilmselt puistas midagi üle aia hagejate krundile. Kostja kaebuse lisana esitatud videosalvestis küll ei tõenda, et just selle salvestise tegemise ajal paigutas kostja mürki sisaldavat ainet hagejate krundile, aga ei lükka seda ka ümber. Kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 pidi maakohus andma kogutud tõenditele tervikuna hinnangu lähtudes oma siseveendumusest, mida ta ka tegi. Kohtu veendumuse kujunemine on piisavalt jälgitav. 5 (6)
10.5.Kostja vaidlustas ainult talle ette heidetava teo toimepanemise asjaolu tuvastamise. Kuna selles osas ei ole kostja väited põhjendatud ja muid kahju hüvitamise eelduseid kostja ei vaidlustanud, siis jääb maakohtu otsus varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamise ja selle summalt viivise väljamõistmise osas muutmata.
11.Hagejad soovivad oma kaebusega lisaks mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamist, ka seda kaebust ei saada edu.
11.1.Hagejad viitasid hagiavalduse joonealuses märkuses nr 3 kohtupraktikale, milles käsitleti looma surma mõju omanikule ja sellest tingitud kahju. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 lg 3 järgi kohaldatakse loomadele asjade suhtes kehtivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Lemmikloomade kohta sisaldab erinorme loomakaitseseadus, aga selles ei käsitleda lemmiklooma kahjustamisest tingitud kahju looma omanikule. Seega tuleb looma, sh tema tervise kahjustamisega omanikule tekitatud kahju üldjuhul hinnata nii nagu asjale tekitatud kahju.
11.2.Maakohus ei eksinud VÕS § 134 lg 4 kohaldamisel. Viidatud säte näeb ette, et asja hävimise või kaotsimineku korral on isikul erandlikke asjaolusid arvestades lisaks varalise kahju hüvitisele õigus nõuda ka mõistlikku rahasummat mittevaralise kahju hüvitisena, kui kahjustatud isikul on hävinud või kaotsiläinud asja suhtes eriline huvi, arvestamata asja kasulikkust, eelkõige isiklike põhjuste tõttu. Hagejad ei toonud esile, et koerad oleks hävinud või kaotsi läinud, st VÕS § 134 lg 4 alusel ei saa hagejate mittevaralist kahju hüvitada.
11.3.VÕS § 134 lg 2 võimaldab nõuda mittevaralise kahju hüvitamist mh tervise kahjustamise vm isikuõiguse rikkumise korral. Ringkonnakohus möönab, et selle sättega võivad teatavatel erandlikel juhtudel olla hõlmatud ka vaimse tervise kahjustamine või sellise isikuga seotud õiguse rikkumine, mis avalduvad isikule väga olulise isiku või looma kahjustamises. Siiski peab sellisel juhul olema esile toodud kahjustatud isiku enda konkreetne tervisekahjustus ja pelgalt raske psüühilise seisundi tekkimine pole piisav (Riigikohtu 9. aprilli 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 15 esimene lõik). Käesolevas asjas ei ole hagejad nende endi tervise kahjustamist esile toonud ega tõendanud.
11.4.Nõustuda ei saa hagejatega, et mittevaralise kahju hüvitamist saaks kaaluda VÕS § 134 lg 3 või selle analoogia alusel. Täidetud ei ole viidatud normi esmane eeldus (isiku surma põhjustamine või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamine). Mittevaralise kahju hüvitamiseks seaduses ette nähtud aluseid ei saa analoogia korras laiendada, see läheks vastuollu VÕS § 134 mõtte ja ülesehitusega.
11.5.Kuna maakohus jättis õigesti hagejate mittevaralise kahju hüvitamise nõude tervikuna rahuldamata, siis pole vaja käsitleda poolte väiteid seoses hüvitise võimaliku suurusega.
12.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 ja § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.