Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-18-124589 dokument sisaldab sissekandeid kostja poolt tehtud maksete kohta, samuti memo tulevikusündmuste kohta, mis polnud väidetava laenulepingu sõlmimise ajaks veel aset leidnud. Kostja ei saanud laenulepingu sõlmimiseks teha sellise sisuga tahteavaldust. Laenuleping ei vasta VÕS § 4031 lg-s 1 ja §-s 404 sätestatud tingimustele ja leping on VÕS §-st 408 tulenevalt kas osaliselt või täielikult tühine. Lepingus puuduvad enamik VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud kohustuslikest andmeest, sealhulgas krediidiandja nimi ja aadress, krediidi liik, krediidi kasutusse võtmise tingimused, kõigi tarbija poolt krediidi maksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma, hoiatus tasumata maksetest tulenevate tagajärgede kohta, kohaldatav viivise aasta- ja päevamäär maksetega viivitamise korral ja selle kohandamise kord ning vajadusel viivituse korral hüvitamisele kuuluvad kulud, taganemisõigus, lepingu ülesütlemise kord, pädeva järelevalveasutuse nimetus ja aadress ja paljud muud tingimused. Nimetatud puudustest tulenevalt võib kostja hinnangul leping tervikuna olla tühine, juhul, kui leping pole tühine tervikuna, puudub hagejal VÕS § 408 lg 4 kohaselt õigus nõuda intressi rohkem kui VÕS §-s 94 sätestatud määras, ehk lepingu kehtivuse aja eest 0%, kuna lepingus puuduvad kõigi tarbija poolt krediidi maksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate makse kogusumma. Nimetatud nõuet ei saa täita sellega, kui erinevatest lepingupunktidest otsides oleks isegi võimalik kõik kohustuslikud summad üles leida. Samuti puudub hagejal õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatust (8% aastas) suuremas määras. Hageja nõutud viivis 0,088 % on tühine. Riigikohus on 10.05.2016 kohtumääruse 3-2-1-25-16 punktis 13 leidnud, et viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kolmekordne seadusjärgne viivisemäär on 8 % aastas ehk 0,0219 % päevas. Hageja nõutud viivis on arvestatud sellest vastavalt 4 korda suurema ja seetõttu tühise viivisemäära alusel. Kuna laenulepingust puudub ka VÕS § 404 lg-s 2 ja 4031 lg-s 11 nõutud viivise aasta- ja päevamäär, ei ole viivise nõudmine suuremas kui seadusjärgses määras lubatud ka VÕS § 408 lg-st 10 tulenevalt. Laenusaaja laenutingimuste nimelisest dokumendist, mis kostja hinnangul ei ole lepingu osa, nähtuvad lepingutasu ja tagatisfondi makse summad. Kuna puudub kokkulepe nimetatud summade tasumise osas, on alusetu hageja poolt kostja maksete arvelt nimetatud summade tasutuks lugemine, nagu nähtub laenulepingu nimelisest dokumendist. Kostja leiab, et kõik tema maksed tuleb, juhul kui hageja on kostja võlausaldaja ja laenusumma välja maksnud, lugeda laenusumma tagastamiseks, muul juhul alusetu rikastumisena saaduks. Hageja ei ole tõendanud laenusumma väljamaksmist kostjale. Võimalik, et kostja ei ole väidetud laenu saanud. Hageja mistahes nõudeõigus kostja vastu algab laenusumma väljamaksmisest. Teadmata, mis summa ja millal kostjale välja maksti, pole võimalk arvestada põhi- ega kõrvalkohustusi. Juhul hagi aluseks olev laenuleping sõlmiti kehtivalt, siis ei ole laenuleping kehtivalt üles öeldud. Hagiavaldusest nähtub, et kostjapoolsete maksete tasumata jätmise tõttu öeldi laenuleping üles 02.11.2017. Kostja ei ole lepingu ülesütlemise teadet saanud. Seetõttu ei ole lepingust tulenev võlg täies ulatuses sissenõutavaks muutunud ja seda ei saa hagis nõuda. Hagiavalduses kirjeldatud asjaolude kohaselt öeldi laenuleping üles tarbijakrediidilepingu ülesütlemise tingimusi rikkudes. VÕS § 416 lg 1 järgi võib krediidiandja osamaksetena

2-18-124589 tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt krediidiandja peab tarbijale hiljemalt koos käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. Kostjale pole antud täiendavat tähtaega puudujääva summa tasumiseks ega hoiatatud, et selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist, ega pakutud võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. Kuna VÕS § 416 lg 1 ja lg 2 sätestatud tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eeldusi ei ole täidetud, siis ei oleks laenulepingu ülesütlemise avaldus kehtiv ka juhul, kui see oleks nõuetekohaselt võlgnikule (kostjale) kätte toimetatud. Hagile lisatud ülesütlemisavaldustest nähtub, et ülesütlemisavaldused on teinud Andrus Post, kes pole laenulepingute pooleks. Ta on ülesütlemisavalduses nimetanud end Omaraha OÜ juristiks. Kui ülesütlemisavalduse tegijaks lugeda Omaraha OÜ, siis ka tema pole laenulepingute pooleks. Hagiavalduse kohaselt ei sõlminud laenulepinguid Omaraha OÜ, vaid need sõlmiti Omaraha OÜ vahendusel teadmata kellega. Seega on ülesütlemisavaldused tehtud selleks õigust mitte omava isiku poolt, mistõttu ei saa ülesütlemine olla kehtiv. Ainult laenuandjal on õigus laenulepingut makseviivituse tõttu üles öelda. Ülesütlemisavaldusest ja nõude loovutamise teatisest nähtub selgesõnaliselt, et portaalihaldur (s.t. Omaraha OÜ) on loovutanud laenulepingust tulenevad investorite kõik nõuded hagejale. Kuivõrd nõude saab loovutada vaid nõude omanik (s.t. anonüümsed investorid), mitte portaalihaldur, ei ole nõudeõigus hagejale üle läinud. Ka sel põhjusel ei ole hageja kostja võlausaldaja ja pole õigustatud kostjalt võlga nõudma. Laenusaaja laenutingimustest nähtub, et koguintress, vastavalt 32 % aastas, sisaldab laenuintressi ja vahendustasu. Selgesti mõistetavat intressimäära avaldatud ei ole. Mõistetamatu on, milline on väidetavalt laenulepingus kokkulepitud intress (milline on intressi ja vahendustasu omavaheline proportsioon) ja kuidas on arvestatud maksmisele kuuluvad intressisummad. Kuivõrd lepingu alusel tasumisele kuulunud kohustus on täiesti ebaselge, toob see kaasa ka ebaselguse küsimuses, kas ülesütlemise hetkel oli ikka olemas viivitus vähemalt kolme kuu makse osas, mis omakorda võib mõjutada ülesütlemiste kehtivust. Hageja viivisenõue on arusaamatu ka arvestuslikust küljest. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt nõuda viivist rohkem kui VÕS § 113 lg 1 sätestatud kui määras. Nimetatud säte viitab muuhulgas ka lepingujärgsele intressimäärale. Hageja nõude intressimäär on teadmata, hageja nõuab viivist „koguintressiga“ ehk intressi ja vahendustasu summaga võrdses määras, mis on ebaseaduslik. Alusetu on kostja hinnangul hageja nõue sissenõudmiskulude osas. Hageja nõuab sissenõudmiskulu 50 eurot VÕS § 1132 lg 2 alusel. Nimetatud säte lubab nõuda sissenõudmisega seotud kulu pärast lepingu lõppemist võlgnikule saadetud meeldetuletuskirjade eest. Võlgnikule ei ole pärast lepingu lõppemist meeldetuletuskirju saadetud. Hagis pole seda ka väidetud ega tõendatud. Ainus kiri, mille hageja on esitanud, on laenulepingu ülesütlemise ja nõude loovutamise teatis (mõlemad kehtetud). VÕS § 1132 lg 3 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist esimese meeldetuletuskirja eest nõuda maksimaalselt 25 eurot. Laenulepingu ülesütlemine on võlausaldaja vabatahtlik ühepoolne õigusmuudatuse kaasatoomisele suunatud tahteavaldus – ühepoolne tehing. Kostja ei pea sellist tehingut kinni maksma. Samuti ei pea kostja maksma loovutamisteate eest. Kostja möönab, et 26.08.2015 on ta Omaraha OÜ-lt saanud laenu summas 3324.50 eurot. Laenusumma väljamakseselgituseks on toodud S15669586, mis kattub hagi aluseks oleva

2-18-124589 lepingu numbriga. Kostja on teostanud tagasimakseid summas kokku 3577.90 eurot. Kuna kostja on tasunud 253.40 eurot rohkem kui on saanud laenu, seega tuleb laen lugeda tagastuks täies ulatuses. Enne laenu andmist peab laenuandja põhjalikult kontrollima laenutaotleja majanduslikku olukorda ja tema võimet täita võetud kohustusi. Kostja ei olnud laenulepingute sõlmimisel krediidivõimeline, ta sõlmis lepingud sundolukorras selleks, et tasuda varasemaid rahalisi kohustusi. Kostja leiab, et laenuandja oleks pidanud hindama ja analüüsima kostja majanduslikku olukorda, ning poleks tohtinud talle laenu anda. Laenuandja ei ole laenu väljastamisel hinnanud erapooletult, kas laenust võib kostjale tekkida raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Kostja on seisukohal, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitati temale kahju, mille hüvitamist kostja taotleb hageja esitatud nõuete tasaarvestamise teel kostja kahjunõudega. Kahju all peab kostja silmas eelkõige temale krediidilepingute sõlmimisega tekkinud negatiivseid tagajärgi (ülemäärase nõude, kõrvalnõuete, sissenõudekulude, menetluskulude jms näol). Kostja peab juhul, kui hageja on õigustatud temalt võlga nõudma, põhisummat ületavat nõudeosa oma kahjuks ning see summa tuleb tasaarveldada laenulepingust tekkinud kohustustega. Kostja peab kahjuks kõike seda, mida ta on kohustatud tasuma lisaks saadud laenusummale. Sellist nõuet ei oleks tekkinud, kui laenuandja ei oleks vastutustundetult kostjale laenu väljastanud. Kui võlausaldaja ei teavita käendajat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja talle tekib teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. III Kohtu põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

2-18-124589 Kohus, tutvunud asjas kogutud tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb osaliselt rahuldada. Hageja palub kostjalt välja mõista laenulepingust nr S15669586 tuleneva põhivõla 2856.99 eurot, viivise 998.12 eurot, intressi 437.93 eurot ja võla sissenõudmiskulud 50 eurot. Kostja hagi ei tunnista. Kostja vastuväidete kohaselt on ta küll raha saanud, kuid seaduse nõuetele vastavat laenulepingut ta sõlminud ei ole ja seetõttu on laenuleping tühine. Hageja ei ole kostja võlausaldajaks, mistõttu ei ole tal nõudeõigust. Samuti on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja sellega on kostjale tekitatud kahju. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on sõlminud laenulepingu, kas laenuleping on tühine, kas laenuleping on kehtivalt üles öeldud ja kas hageja on nõude loovutamise teel omandanud nõude kostja vastu. Laenulepingu sõlmimine Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud laenulepingu sõlmimist. Samuti on kostja oma 14.03.2019 vastuses väitnud, et talle ei ole laenusummat välja makstud. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja nõude aluseks oleva laenulepingu nr S 15669586 OÜ Omaraha vahendusel portaali hallatavas e-teenuste keskkonnas. Hageja on hagiavaldusele lisanud väljavõtte laenulepingust S15669586 (05.12.2018 hagiavalduse lisa 3) ja laenusaaja laenutingimustest S15669585 (05.12.2018 hagiavalduse lisa 2), millest nähtuvalt on kostja nimetatud laenulepingu ja laenutingimused allkirjastanud 25.08.2015 ja mille alusel on kostjale 25.08.2015 antud krediiti 3500 eurot, millest on maha arvatud lepingutasu 70 eurot ja tagatisfondi makse 105 eurot. Laenutingimustest nähtuvalt on kostja avaldanud soovi, et laenusumma 3325 eurot, millest on maha arvatud ülekandetasu 50 eurot, kantaks kostja pangakontole. Hageja selgituste kohaselt sõlmis kostja laenulepingu portaalihaldur OÜ Omaraha vahendusel. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole esitatud dokumendid käsitletavad laenulepinguna, sest selles ei sisaldu kostja tahteavaldust kohustuse võtmiseks, pigem võiks hageja poolt laenulepinguna pealkirjastatud dokumenti käsitleda portaalihaldaja andmebaasi väljavõttena, kuna see sisaldab sissekandeid kostja poolt tehtud maksete kohta, samuti memo tulevikusündmuste kohta, mis polnud väidetava laenulepingu sõlmimise ajaks veel aset leidnud. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 26.08.2015 on kostja arvelduskontole laekunud Omaraha OÜ-lt 3324.50 eurot selgitusega „S15669586“ (kostja 05.02.2019 vastuse lisa 1). Kuivõrd makse kostja arvelduskontole on teinud Omaraha OÜ ja makse tegemisel on selgitusse märgitud „S15669586“, mis kattub hagi aluseks oleva laenulepingu numbriga S15669586, siis asub kohus seisukohale, et kostja väited, justkui ei oleks ta Omaraha OÜ-lt laenulepingu nr S15669586 alusel mingisugust raha saanud, on põhjendamatud. Vastava kontoväljavõtte on kostja ise kohtule esitanud. Samuti on kostja oma 05.02.2019 vastuse punktis 2.17 möönnud, et ta on 26.08.2015 Omaraha OÜ-lt saanud laenu summas 3324.50 eurot. Kohus leiab, et juhul, kui hageja oleks kostja pangakontole eelnimetatud summa ilma, et pooled oleksid selles enne laenulepingus kokku leppinud, tulnuks kostjal alusetult saadud summa hagejale tagastada, mida kostja teinud ei ole. Samuti puudub poole vahel vaidlus selle üle, et kostja on ajavahemikul 13.09.2015 – 25.04.2017 teinud Omaraha OÜ-le igakuiseid makseid selgitusega „arve nr: S15669586“ kokku 2474.81 euro ulatuses (kostja 05.02.2019 vastuse lisa 2). Nimetatud asjaolu on kostja tunnistanud ka oma 05.02.2019 vastuse punktis 2.17. eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja on asunud täitma poolte vahel sõlmitud laenulepingust nr S15669586 tulenevat laenu tagastamise kohustust.

2-18-124589 VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping kas pakkumuse ja nõustumuse vahetamisega või muul viisil kokkuleppe saavutamisega. TsÜS § 67 lg 1 kohaselt on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Igal juhul on lepingu sõlmimise eelduseks vastastikuste tahteavalduste vahetamine eesmärgiga saavutada kokkulepe olulistes küsimustes. Riigikohus on 05.06.2019 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-17-17217 selgitanud, et poolte tahet tuleb tõlgendada lepingu tõlgendamise reeglite järgi. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. 24.11.2011 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11 on Riigikohus asunud seisukohale, et laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega TsÜS § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud (p 11). Hagiavaldusele lisatud laenusaaja laenutingimustest S15669586 (05.12.2018 hagiavalduse lisa 2) nähtub, et kostja on andnud portaali haldajale nõusoleku laenulepingu sõlmimiseks. Vastava nõusoleku on kostja digitaalselt kinnitanud 25.08.2015 kell 21.43. Laenusaaja laenutingimustest S15669586 nähtub, et kostja on taotlenud laenu 5 aastaks summas 3500 eurot. Kohus leiab, et kuivõrd kostja pangakonto väljavõtetega on tõendatud, et Omaraha OÜ on kostjale 26.08.2015 kandnud üle 3324.50 eurot selgitusega „S15669586“ ja kostja on ajavahemikul 13.09.2015 – 25.04.2017 teinud Omaraha OÜ-le igakuiseid makseid selgitusega „arve nr: S15669586“, siis tuleb lugeda, et Omaraha OÜ ja kostja ühiseks tegelikuks tahteks oli sõlmida laenuleping nr S15669586, mille alusel on Omaraha OÜ andnud kostjale laenu, mille kostja oli kohustatud osamaksetena Omaraha OÜ-le tagastama. Tehingu tühisus Kostja tugineb oma vastuses muu hulgas tehingu tühisusele. Kostja leiab, et tehing on tühine, kuna hagiavaldusele lisatud laenuleping ei vasta VÕS § 4031 lg 1 ja §-s 404 sätestatud tingimustele, lepingus puuduvad enamik VÕS § 404 lg 2 sätestatud kohustuslikest andmetest. Lisaks puudub hagejal õigus nõuda intressi rohkem kui VÕS § 94 sätestatud määras ja viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatust suuremas määras. Hageja on 04.03.2019 vastuses selgitanud, et käesoleva nõude aluseks olev laenuleping ei kvalifitseeru tarbimislaenuks, sest laenu ei ole antud laenuandja majandus- või kutsetegevuses. Üldtingimuste punktide 1 ja 2 kohaselt on laenuleping sõlmitud investori ja kostja vahel ning investori näol on tegemist füüsiliste ja juriidiliste isikutega (kes ei tegutse laenu andes oma majandus- ja kutsetegevuses), kes on kostjale laenu andnud portaalihalduri (OÜ Omaraha) vahendusel. Esmalt hindab kohus, kas hagi aluseks olev laenuleping on käsitletav tarbijakrediidilepinguna ja seejärel, kas laenuleping võib olla tühine.

2-18-124589 Hageja väidete kohaselt tõendab asjaolu, et laenuleping nr S15669586 on sõlmitud investori, kes ei tegutse laenu andes majandus- ega kutsetegevuses, ja kostja vahel, laenulepingu üldtingimuste punktid 1 ja 2. Hagiavaldusele on hageja lisanud üldtingimused, millised kostja on allkirjastanud 26.12.2014 kell 23.13 (05.12.2018 hagiavalduse lisa 1). Samad üldtingimused on hageja kohtule esitanud ka 04.03.2019 vastuse lisana 1. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et kuna nimetatud üldtingimused on allkirjastatud 26.12.2014, kuid hagi aluseks olev laenuleping on sõlmitud 25.08.2015, siis ei saa hageja poolt kohtule esitatud üldtingimusi lugeda laenulepingu nr S15669586 osaks. Kohtule esitatud üldtingimuste punkti 2.1 teise ja kolmanda lause kohaselt allkirjastavad pooled üldtingimused enne mis tahes tehingute tegemist portaali kaudu. Üldtingimused tuleb uuesti allkirjastada ainult siis, kui portaalihaldur on üldtingimusi muutnud või üldtingimuste viimatisest allkirjastamisest on möödunud üle 6 kuu. Kohtule esitatud üldtingimuste allkirjastamisest oli laenulepingu nr S15669586 sõlmimise ajaks möödunud 8 kuud ja seega oleksid pooled vastavalt üldtingimuste punktile 2.1 pidanud 25.08.2015 laenulepingu sõlmimise ajal uuesti allkirjastama ka üldtingimused. Üldtingimusi, mis oleks kostja poolt allkirjastatud laenulepingu nr S15669586 sõlmimise ajal, s.o 25.08.2015, kohtule esitatud ei ole. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tõendamata on hageja väide nagu oleks laenuleping nr S15669586 sõlmitud investori, kes ei tegutse laenu andes majandus- ega kutsetegevuses ja kostja vahel. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja laenulepingu OÜ Omaraha vahendusel. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et laenusumma on kostjale üle kandnud OÜ Omaraha, samuti on kostja teinud tagasimakseid OÜ-le Omaraha. Kostja 05.02.2019 vastuse kohaselt on OÜ Omaraha krediidivahendaja tegevusluba omav äriühing. VÕS § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vastavalt VÕS § 403 lg 22 käesolevas jaos krediidivahendaja kohta sätestatut kohaldatakse ka sellise majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku suhtes, kes vahendab tarbijale krediiti, mida annab isik, kes ei tegutse oma majandus- või kutsetegevuses. Eelmises lauses nimetatud viisil sõlmitud krediidilepingule kohaldatakse käesolevas jaos sätestatut. Seega kohalduvad laenulepingule nr S15669586 tarbijakrediidilepingu sätted ja need kohalduksid ka juhul, kui hageja oleks kohtule esitanud laenulepingu nr S15669586 üldtingimused, millest nähtuks, et leping on sõlmitud kostja ja investori vahel. VÕS § 408 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud käesoleva seaduse § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni käesoleva seaduse §s 404 või 405 sätestatud andmetest. Vastavalt VÕS § 408 lg 2 käesoleva seaduse § 404 lõikes 2 või 23 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Kostja on oma 05.02.2019 vastustes välja toonud, et laenulepingus puuduvad enamik VÕS § 404 lg 2 sätestatud kohustuslikes andmetes, sh krediidiandja nimi ja aadress, krediidi liik, krediidi kasutusse võtmise tingimused, kõigi tarbija poolt krediidi maksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma, hoiatus tasumata maksetest tulenevate tagajärgede kohta, kohaldatav viivise aasta- ja päevamäär maksetega viivitamise korral ja selle kohaldamise kord ning vajadusel viivituse korral hüvitamisele kuuluvad kulud, taganemisõigus, lepingu ülesütlemise kord, pädeva järelevalveasutuse nimetus ja aadress jne. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, et eespool loetletud andmed oleksid kostjale laenulepingu nr S15669586 sõlmimisel tarbija tahteavalduses selgelt ja kokkuvõtlikult välja toodud. Samas on kohus eelnevalt tuvastanud, et kostja on laenulepingu nr S15669586 alusel laenu kätte saanud. Kostja ei ole tuginenud asjaolule, et ta ei ole tuginenud

2-18-124589 asjaolule, et ta saadud laenu ei kasutanud. Seega tuleb lähtuvalt VÕS § 408 lg 2 lugeda laenuleping nr S15669586 kehtivaks. Kostja väiteid, et laenuleping on tühine, kuna lepingu ja selle lisad pidid vastavalt laenulepingu üldtingimuste punktile 2.4 allkirjastama nii laenuandja (investor) kui kostja, kuid käesoleval juhul on kohtule esitatud üksnes kostja allkirjastatud dokumendid, ei ole kohtul võimalik kontrollida. Kohus on eelnevalt juba selgitanud, et hageja on kohtule esitanud üldtingimused, millised kostja on allkirjastanud 26.12.2014 kell 23.13 (05.12.2018 hagiavalduse lisa 1 ja hageja 04.03.2019 vastuse lisa 1). Kuna nimetatud üldtingimused on allkirjastatud 26.12.2014, kuid hagi aluseks olev laenuleping on sõlmitud 25.08.2015, siis ei saa hageja poolt kohtule esitatud üldtingimusi lugeda laenulepingu nr S15669586 osaks. Kostja ise ei ole samuti kohtule laenulepingu nr S15669586 üldtingimusi esitanud. Vastavalt TsMS § 230 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja väited laenulepingu üldtingimustes sisalduva investoripoolse allkirjastamise kohustuse osas on tõendamata. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et laenuleping nr S15669586 on kehtiv. Vastutustundliku laenamise põhimõte Järgnevalt hindab kohus, kas hageja rikkus laenulepingu sõlmimisel kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Lisaks hindab kohus ka kostja kahju hüvitamise nõuet ja selle tasaarvestamist hageja nõudega. VÕS § 4034 lg 1 alusel on krediidiandjal kohustus järgida tarbijakrediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, mille käigus peab krediidiandja koguma teavet tarbija krediidivõimelisuse kohta ja tema krediidivõimelisust hindama ning mitte sõlmima lepingut tarbijaga, kelle krediidivõimelisuses ta veendunud ei ole. Kostja leiab, et hageja rikkus temaga laenulepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna ei kontrollinud piisavalt tema majanduslikku seisundit. Hageja oleks pidanud keelduma laenulepingu sõlmimisest, kuna kostja ei olnud laenulepingu sõlmimisel krediidivõimeline, ta sõlmis lepingud sundolukorras, et tasuda varasemaid rahalisi kohustusi. Hageja 04.03.2019 vastuse kohaselt kontrollis laenuandja enne kostjale laenu andmist kostja maksekäitumist Krediidiinfo, Krediidiregistri ja Liisi järelmaksu andmebaasidest ega tuvastanud kostjal maksehäireid. Enne laenu väljastamist omandatud andmete ja info põhjal on laenuandja teostanud kostja suhtes analüüsi, mille põhjal on jõutud järeldusele, et kostja on võimeline esitatud andmete põhjal laenu kokkulepitud tingimustel tagastama. Ka kostja poolt kohtule esitatud kontoväljavõttest nähtuvalt on kostja olnud võimeline tasuma laenuandjale makseid kokku 3577.90 eurot, mis kinnitab, et laenuandja võis olemasolevate andmete põhjal eeldada, et kostja on võimeline laenu kokkulepitud tingimustel tagastama. Riigikohus on 31.01.2018 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-14-21710 selgitanud, et asja lahendamisel tuleb tuvastada, milliseid andmeid kostja ise oma sissetuleku kohta hagejale enne laenulepingu sõlmimist esitas. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis. Kostjal oli VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada hagejale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja hageja võis krediidiandjana sellest lähtuda. Hageja on kohtule esitanud kostja krediiditaotluse ja menetlusandmed (hageja 04.03.2019 vastuse lisa 2), millest nähtuvalt on kostja 25.08.2015 märkinud enda igakuiseks keskmiseks sissetulekuks 0

2-18-124589 eurot ja igakuisteks keskmisteks kohustusteks 0 eurot. Menetlusandmete kohaselt puudusid kostjal seisuga 25.08.2015 maksehäired ja maksuvõlg ning kostjale kuulus kinnisvara. Krediidiandjate ja –vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. Vastavalt KAVS § 49 lg 3 tuleb krediidiandjal ja -vahendajal käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamise. Kohus möönab, et kostja poolt krediiditaotluses esitatud andmed tema sissetulekute kohta (kostja on märkinud, et tal puuduvad sissetulekud) oleks pidanud laenuandjas kõrgendatud tähelepanu tekitama. Samas ei nähtu ühestki kohtule esitatud dokumendist, et kostjal oleks juba laenulepingu sõlmimise ajal (s.o 25.08.2015) olnud makseraskusi või et kostja oleks laenuandjat oma varasemalt võetud kohustuste suurusest teavitanud. Kohtule esitatud laenuandja memost nähtuvalt on kostjal tekkinud raskused laenu tagasimaksete tegemisel alles 2017. a juunis. Kostja on 05.02.2019 esitanud kohtule oma pangakonto väljavõtted ajavahemikul 25.08.2015 – 10.12.2018, millest nähtuvalt on kostja nimetatud ajavahemiku jooksul tasunud OÜ-le Omaraha laenulepingu S15669586 alusel kokku 2474.81 eurot, Omega Invest OÜ-le 855.22 eurot ja OK Incure OÜ-le 197 eurot. Kohtu hinnangul ei saa kostja pangakonto väljavõtete põhjal järeldada, et kostjal oleks laenulepingu sõlmimise ajal oma kohustuste täitmisega raskusi olnud. KAVS § 50 lg 1 kohaselt arvestades võlaõigusseaduse § 4034 lõike 1 punktis 1 ning lõigetes 4 ja 10 sätestatut, saab krediidiandja või -vahendaja tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet tarbijalt, asjakohastest siseallikatest ja andmekogudest. Siseallikad on krediidiandja või vahendaja enda kasutuses olevad teabe saamise allikad. Vastavalt KAVS § 50 lg 4 kontrollib krediidiandja või -vahendaja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Vastavalt VÕS § 14 lg 2 oli kostjal kohustus laenulepingu sõlmimisel laenuandjat teavitada kõigist asjaoludest, mille vastu laenuandjal lepingu eesmärki arvestades on äratuntav oluline huvi. Seega oli kostjal juhul, kui tal vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise ajal oli kohustusi rohkem, kui vahendeid oma kohustuste täitmiseks ja kostjale oli teada, et tal võivad suure tõenäosusega laenulepingu täitmisel makseraskused tekkida, kohustus laenuandjat nimetatud asjaoludest teavitada. Ühtki tõendit oma makseraskuste tõendamiseks kostja kohtule esitanud ei ole. Kostja ei ole ka kohtule tõendanud, et ta on laenulepingu sõlmimisel laenuandjale edastanud andmed, mille põhjal võis laenuandja järeldada, et kostja majanduslik seisund ei võimalda tal uusi laenukohustusi võtta. TsMS § 230

2-18-124589 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Riigikohus on 31.01.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-14-21710 asunud seisukohale, et hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Seega kui laenusaaja väidab, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Käesoleval juhul kostja seda teinud ei ole. Kohtule esitatud dokumentidest ja kostja selgitustest jääb arusaamatuks, millest pidi laenuandja järeldama, et kostja võtab uusi laenukohustusi selleks, et uue laenuga tasuda juba varem võetud kohustusi. Laenuandjale esitatud krediiditaotluses on kostja märkinud, et tal puuduvad kohustused. Kostja väited, et laenu taotlemisel ei küsitudki temalt andmeid sissetuleku ja kohustuste kohta, on valed. Kohus on eelnevalt välja toonud, et kostja poolt 25.08.2015 kell 21.43 täidetud krediiditaotluses on küsitud andmeid laenutaotleja igakuise keskmise sissetuleku ja igakuiste keskmiste kohustuste kohta. Kostja on vastavate andmete osas märkinud, et sissetulekud ja kohustused puuduvad (none). Esitatud andmete õigsust on kostja krediiditaotlusel ise kinnitanud. Riigikohus on 31.01.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-14-21710 märkinud, et valeandmeid esitanud laenutaotleja õigus nõuda vastutustundliku laenamise põhimõtte kui hageja lepingueelse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist võib olla VÕS § 101 lg 3 alusel osaliselt või ka täielikult välistatud. Vastavalt VÕS § 101 lg 3 ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kandis. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostjal õigust nõuda hagejalt kahju hüvitamist. Laenulepingu ülesütlemine Kostja vastuväidete kohaselt ei ole laenuleping kehtivalt üles öeldud. Hagiavalduse kohaselt öeldi laenuleping üles kostjapoolste maksete tasumata jätmise tõttu 02.11.2017. Kirjalikku ülesütlemisteadet ei ole koostatud. Kostja ei ole lepingu ülesütlemise teadet saanud. Samuti on laenuleping üles öeldud VÕS § 416 lg 1 ja 2 sätestatud tingimusi rikkudes, sest kostjale ei ole antud täiendavat tähtaega puudujääva summa tasumiseks ega hoiatatud, et selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist. Lisaks on ülesütlemisavalduse koostanud Andrus Post, kes ei ole laenulepingu pooleks. Hageja on 04.03.2019 vastuses selgitanud, et laenulepingu ülesütlemise hetkel oli kostja võlgnevuses rohkem kui kolme osamaksega ja laenuandja andis kostjale enne laenulepingu ülesütlemist korduvalt täiendavaid tähtaegu võlgnevuse tasumiseks. Kostja väited, et ta ei ole ülesütlemise teadet kätte saanud, on valed. Asjaolu, et kostja on laenulepingu ülesütlemise teate kätte saanud, tõendab asjaolu, et alates 2017. a novembrist on kostja tasunud laenumakseid uue võlausaldaja, Omega Invest OÜ kontole. Uue võlausaldaja nime ja kontonumbri sai kostja teada vaid 02.11.2017 ülesütlemisavaldusest. Vastavalt VÕS § 416 lg 1 krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

2-18-124589 summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. VÕS § 416 lg 2 kohaselt peab krediidiandja tarbijale hiljemalt koos käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele. Hagiavaldusele lisatud maksegraafikust nähtuvalt oli kostjal seisuga 02.11.2017 võlgnevus enam kui kolme üksteisele järgneva tagasimakse osas. Hagiavaldusele lisatud memost nähtuvalt on laenuandja edastanud kostjale võlgnevuse meeldetuletusi 28.06.2017, 19.07.2017, 30.07.2017, 04.08.2017, millega ühtlasi on andnud kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks, samuti on laenuandja saatnud SMS-iga kompromissettepanekuid 11.07.2017, 08.08.2017, 31.08.2017, 04.10.2017 ja 12.10.2017. Samast dokumendist nähtuvalt on laenuandja 23.10.2017 edastanud kostjale e-kirja, milles on kostjat teavitatud, et võla tasumata jätmise korral antakse nõue üle inkassofirmale sissenõudmiseks. Seega on kostja väited, et talle ei antud täiendavat tähtaega puudujääva summa tasumiseks ega hoiatatud, et selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist, valed. Samuti on vale kostja väide, et talle ei antud võimalust kompromissi sõlmimiseks. Kostja väited, et kirjalikku ülesütlemisavaldust koostatud ei ole, on väärad. Hageja on 05.12.2018 hagiavaldusele lisanud 02.11.2017 ülesütlemisavalduse ja nõude loovutamise teatise, millest nähtub, et kostjaga sõlmitud laenuleping S15669586 on võlgnevuste tõttu üles öeldud ja nõue on loovutatud Omega Invest OÜ-le, kes on kostja uueks võlausaldajaks. Kohtu hinnangul ei ole usutavad ka kostja väited, et ta ei ole 02.11.2017 ülesütlemisavaldust kätte saanud. Kostja on 05.02.2019 vastusega kohtule esitanud pangakonto väljavõtte ajavahemiku 27.11.2017 – 27.11.2018 kohta, millest nähtuvalt on kostja ajavahemikul 27.11.2017 – 20.04.2018 teinud Omega Invest OÜ-le makseid kokku 855.22 euro ulatuses. Hageja selgituste kohaselt oli nimetatud maksete näol tegemist laenulepingust nr S15669586 tuleneva võlgnevuse katteks tehtud osamaksetega. Kostja ei ole hageja vastavat väidet vaidlustanud. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja on 02.11.2017 ülesütlemisavalduse kätte saanud. Kostja väited, et OÜ-l Omaraha puudusid volitused võla sissenõudmiseks ja laenulepingu ülesütlemiseks, on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja on oma vastavat seisukohta põhjendanud asjaoluga, et üldtingimuste p 11.4 kohaselt tekivad Omaraha OÜ volitused võla sissenõudmiseks üldtingimuste allkirjastamisega investori poolt, kuid kohtule esitatud üldtingimusi ei ole investor allkirjastanud. Kohus on juba eelnevalt märkinud, et hageja on kohtule esitanud üldtingimused, millised kostja on allkirjastanud 26.12.2014 kell 23.13 (05.12.2018 hagiavalduse lisa 1 ja hageja 04.03.2019 vastuse lisa 1). Kuna nimetatud üldtingimused on allkirjastatud 26.12.2014, kuid hagi aluseks olev laenuleping on sõlmitud 25.08.2015, siis ei saa hageja poolt kohtule esitatud üldtingimusi lugeda laenulepingu nr S15669586 osaks. Kostja ise ei ole samuti kohtule laenulepingu nr S15669586 üldtingimusi esitanud. Vastavalt TsMS § 230 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja on 21.03.2019 vastuses selgitanud, et kõik laenulepingu nr S15669586 investorid on laenulepingu tingimused heaks kiitnud, samuti on kõik investorid allkirjastanud laenulepingu üldtingimused. 21.03.2019 vastusele on hageja lisanud laenulepingu S15669586 investorite nimekirja.

2-18-124589 Hageja nõudeõigus ja nõude summa Hagiavalduse kohaselt on Omaraha OÜ nõude kostja vastu loovutanud hagejale. Hagiavaldusele on lisatud ka 02.11.2017 ülesütlemisavaldus ja nõude loovutamise teatis, millest nähtuvalt on laenulepingust nr S15669586 tulenev nõue kostja vastu loovutatud hagejale, Omega Invest OÜle. Kostja vastuväidete kohaselt puudus OÜ-l Omaraha volitus nõude loovutamiseks hagejale. Oma vastavat seisukohta põhjendab kostja asjaoluga, et üldtingimuste p 11.4 kohaselt tekivad Omaraha OÜ volitused võla sissenõudmiseks iseseisvalt või inkassofirmades teenuseid kasutades üldtingimuste allkirjastamisega investori poolt, kuid kohtule esitatud üldtingimusi ei ole investor allkirjastanud. Kohus on eelnevalt selgitanud, et hageja on kohtule esitanud üldtingimused, millised kostja on allkirjastanud 26.12.2014 kell 23.13 (05.12.2018 hagiavalduse lisa 1 ja hageja 04.03.2019 vastuse lisa 1). Kuna nimetatud üldtingimused on allkirjastatud 26.12.2014, kuid hagi aluseks olev laenuleping on sõlmitud 25.08.2015, siis ei saa hageja poolt kohtule esitatud üldtingimusi lugeda laenulepingu nr S15669586 osaks ja nimetatud üldtingimustega ei saa tõendada, et investorid ei ole laenulepingu nr S15669586 üldtingimusi allkirjastanud. Kostja ei ole kohtule laenulepingu nr S15669586 üldtingimusi esitanud. Vastavalt TsMS § 230 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja pole ka väitnud, et tal endal pole võimalik vastavat tõendit esitada ega palunud kohtu kaasabi tõendite kogumiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja väited hageja nõudeõiguse puudumise kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja on oma vastuväidetes muu hulgas tuginenud asjaolule, et kostja on laenulepingu nr S15669586 alusel teostanud tagasimakseid kokku 3577.90 euro ulatuses ehk tasunud 253.40 eurot rohkem, kui on saanud laenu ja seega tuleb lugeda laen täies ulatuses tagastatuks. Hageja kostja väitega ei nõustu ja on 04.03.2019 vastuses selgitanud, et kostja poolt tasutud 3577.90 eurost on laenulepingust nr S15669586 tulenevate maksete katteks tasutud vaid 2388.23 eurot, ülejäänud 1189.67 eurot on laekunud teiste laenulepingute (nr S16292666 ja S16503518) katteks. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja väited võlgnevuse tasumise kohta on eksitavad. Kostja pangakonto väljavõttest ajavahemikul 25.08.2015 – 24.05.2017 nähtub, et kostja on Omaraha OÜ-le tasunud laenulepingust S15669586 tulenevate maksete katteks kokku 2474.81 eurot. Ajavahemiku 27.11.2017 – 10.12.2018 kohta esitatud pangakonto väljavõtetega on tõendatud, et kostja on nimetatud ajavahemiku jooksul teinud makseid Omega Invest OÜ-le ja OK Incure OÜ-le, kuid maksete selgitustes puudub viide laenulepingule S15669586. kostja on 05.02.2019 vastusele lisanud oma pangakonto väljavõtte (lisa 1), millest nähtuvalt on kostjasaanud Omaraha OÜ-lt laenu ka 20.01.2016 ja 16.12.2016. Seega on eluliselt usutav hageja selgitus, et ülejäänud maksed on tehtud teiste laenulepingute võlgnevuste katteks. Hagiavaldusele lisatud maksete ülevaatest nähtuvalt on kostja poolt laenulepingu nr S15669586 tehtud tagasimaksetest (s.o 2388.23 eurost) arvestatud põhivõla tasumiseks 643.02 eurot, intressi katteks 1743.45 eurot ja viivise katteks 1.77 eurot. Kohus on eelnevalt selgitanud, et kostja väited kogu võla tasumise kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Hagile lisatud maksete ülevaates kajastatud laekumiste arvestust kostja vaidlustanud ei ole. Kuivõrd kostja pangakonto väljavõttega on tõendatud, et kostja on ajavahemikul 25.08.2015 – 24.05.2017 tasunud Omaraha OÜ-le laenulepingust S15669586 tulenevate maksete katteks kokku 2474.81 eurot, mitte 2388.23 eurot nagu on oma 04.03.2019 vastuses märkinud hageja,

2-18-124589 siis on kohus seisukohal, et hageja nõue põhivõla väljamõistmiseks on põhjendatud 2770.41 euro ulatuses (2856.99 – 86.58). Hageja on palunud kostjalt välja mõista intressi summas 437.93 eurot. Kostja on seisukohal, et hagejal puudub VÕS § 408 lg 4 kohaselt õigus nõuda intressi rohkem kui VÕS §- 94 sätestatud määras, ehk lepingu kehtivuse aja eest 0%, sest lepingus puuduvad kõigi tarbija poolt krediidi maksmiseks või krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma. VÕS § 408 lg 4 sätestab, et kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et laenulepingus nr S15669586 ja selle laenutingimustes puuduvad selged andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta. Laenusaaja laenutingimustes S15669586 on välja toodud koguintress, mis on 32% aastas ja sisaldab laenuintressi ning vahendustasu (05.12.2018 hagiavalduse lisa 2). Millise osa viidatud koguintressist moodustab vahendustasu ja millise osa intress, ei ole laenulepingust ega selle lisadest võimalik aru saada. Eeltoodust tulenevalt tuleb lähtuda VÕS § 408 lg 4 esimeses lauses sätestatust ning lugeda intressimääraks VÕS § 94 sätestatud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eesti Panga kodulehel avaldatud andmetest VÕS § 94 lõike 1 kohaselt ja Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäära alusel avaldatud intressimäärade kohta nähtub, et intressimäär ajavahemikul 25.08.2015 – 30.06.2016 oli 0,05% ja alates 01.07.2016 on intressimäär 0%. Hageja poolt kohtule esitatud laenu tagasimaksmise andmetest ja laenuandja memost (05.12.2018 hagiavalduse lisa 3) nähtub, et kostjal tekkisid võlgnevused laenumaksete tasumisel juunis 2017. Kohus on seisukohal, et kuna kostja võlgnevused laenuandja ees tekkisid 2017. a juunis ja sel ajal kehtis VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärana 0%, siis tuleb hageja viivisenõue jätta rahuldamata. Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivise ajavahemiku 03.11.2017 – 05.12.2018 eest summas 998.12 eurot. Hageja on viivisearvestuse aluseks on viivisemäär 32,12% aastas (0,088% päevas). Kostja on seisukohal, et hageja nõutud viivisemäär on tühine, kuna hagejal puudub õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatust suuremas määras. VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks on sätestatud VÕS § 42 lg-s 3. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega: nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt

2-18-124589 lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Riigikohus on 10.05.2016 kohtumääruses tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 asunud seisukohale, et viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vastavalt VÕS § 94 lg 1 kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise ajal, s.o seisuga 25.08.2015 oli Eesti Panga kodulehel avaldatud VÕS § 94 lõike 1 kohaselt ja Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäära alusel avaldatud intressimääraks 0,05 % (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar). Seega oli vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise ajal VÕS § 113 lg 1 kohaseks viivisemääraks 8,05% aastas ehk 0,022055% päevas. Laenulepingu kohaseks viivisemääraks on 0,088% päevas, so 32,12% aastas. Seega ületas laenulepingus kokku lepitud viivisemäär 0,088% päevas kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (s.o 0,066166% päevas), kuid nimetatud asjaolu alusel on tulenevalt VÕS § 42 lg 1 tühine laenulepingu järgne viivisekokkulepe. Sellest tulenevalt jätab kohus hageja viivisenõude hagiavalduses märgitud ulatuses, s.o summas 998.12 eurot, rahuldamata. Kohus võtab viivise arvutamisel aluseks VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivisemäära. Laenu andmise hetkel (so 25.08.2015) oli Eesti Panga kodulehel avaldatud VÕS § 94 lõike 1 kohaselt ja Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäära alusel avaldatud intressimääraks 0,05 % (https://www.eestipank.ee/volasuheteintressimaar). Seega oli vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise ajal VÕS § 113 lg 1 kohaseks viivisemääraks 8,05% aastas ehk 0,022055% päevas. Eeltoodust tulenevalt kujuneb kostjalt väljamõistmisele kuuluvaks viivisesummaks 463.30 eurot. Hageja nõuab kostjalt VÕS § 1132 lg 2 alusel võla sissenõudmiskulu 50 eurot. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu. VÕS § 1132 lg 2 p 3 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Võlgnikule ei ole pärast lepingu lõppemist meeldetuletuskirju saadetud. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et VÕS § 1132 lg 2 alusel võib sissenõudmiskulu nõuda üksnes juhul, kui võlgnikule on peale lepingu lõppemist saadetud meeldetuletuskiri võlgnevuse tasumiseks. Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud, et kostjale oleks peale 02.11.2017 mingisuguseid meeldetuletusi saadetud. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõue sissenõudmiskulude summas 50 eurot väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Kokku kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 3233.71 eurot, millest põhivõlg moodustab 2770.41 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 463.30 eurot.

2-18-124589

Menetluskulude jaotus Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lg kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 järgi kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist (TsMS § 174 lg 2). Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, siis jätab kohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 74 % ulatuses kostja, A. S. ́i kanda ja 33% ulatuses hageja, Omega Invest OÜ kanda. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 kohtuotsusega on osaliselt tühistatud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 29.09.2020 kohtuotsus.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.