Pankrotiõigus › Hagi nõude tunnustamiseks

(pankrotis)

avaldus

07.01.2019. Lisaks hagejale esitasid võlgniku pankrotimenetluses võlausaldajatena oma väidetavad nõuded teiste seas ka kostjad. Kostja I omandas võlgniku vastu nõude mitme loovutamise tulemusena. Kostja II esitas OÜ Reyna Trade (pankrotis) pankrotimenetluses oma väidetava kahjunõude, mille suuruseks oli märgitud üle 15 miljoni euro. 07.05.2018 toimus OÜ Reyna Trade (pankrotis) pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek. Hageja nõudele esitas enne nõuete kaitsmise koosolekut kirjaliku vastuväite kostja II. Kostja I soovis hageja nõudele esitada vastuväite nõuete kaitsmise koosolekul – vaatamata sellele, et Naive Finants OÜ esindajale tehti nõuete kaitsmise koosolekul ettepanek tunnistada selle poolt esitatud nõue lõppenuks (hageja tõi eelnevalt esile, et hoiustas võlgniku eest Naive Finants OÜ kasuks tema nõudele vastava rahasumma). Vastuväite esitamise põhjust ega sisu kumbki kostjatest koosolekul ei avanud. Pankrotihaldur kajastas kostjate poolt hageja nõudele esitatud vastuväited nõuete kaitsmise koosoleku protokollis. Protokolli kohaselt jäi hageja nõue tunnustamata. Ka kostja I ja kostja II väidetavatele nõuetele esitati vastuväited ning vastavad nõuded jäid tunnustamata. Hageja ja OÜ Toletum ning O M ja OÜ Toletum sõlmisid 2008. aastal mitmeid laenulepinguid, mille suhtes sõlmisid OÜ Reyna Trade (pankrotis), hageja, OÜ Toletum, OÜ Paxton Assets, OÜ Dagenhart ning O M 30.09.2008 võla ülekandmise lepingu, kokkuleppe laenulepingute pikendamiseks ja tasaarvestuskokkuleppe. Nimetatud leping on hagejal võlgniku vastu oleva nõude aluseks. Pärast lepingu sõlmimist on lepingu osapooled täiendanud nendevahelisi kokkuleppeid. Hageja nõue seisneb laenulepingu täitmise nõudes solidaarvõlgnike vastu, sh võlgniku vastu, põhiosa ja intressi osas. Võlgniku rahaline kohustus hageja ees on vastavalt eeltoodule põhisumma osas 884 588,20 eurot. Samuti on hagejal võlgniku vastu intressinõue summas 733 359,97 eurot. Hageja on palunud pankrotimenetluses viivisenõude tunnustamist summa 151 228,23 euro ulatuses. Hageja leiab, et kostja I vastuväitel hageja nõudel puudub õiguslik tagajärg, kuna kostja I ei olnud nõuete kaitsmise koosoleku ajaks OÜ Reyna Trade (pankrotis) võlausaldaja. Kostja I oli varasemalt olnud OÜ Reyna Trade (pankrotis) võlausaldaja 28.80 euro suuruse nõude osas. Hageja tasus kostja I nõude 07.05.2018 enne nõuete kaitsmise koooslekut, hoistades vastava summa Tallinna notar L M notarikontol. Hageja on täiendavalt seisukohal, et kostja I on esitanud hageja nõudele võlgniku pankrotimenetluses vastuväite pahatahtlikult ning heade kommete vastaselt, kuritarvitades oma õigusi võlgniku võlausaldajana. Seda seisukohta ilmestab asjaolu, et kostja I väidetava nõude suurus võlgniku vastu oli vaid 28.80 eurot, kuid kostja I on esitanud võlgniku pankrotimenetluses sisuliselt põhjendamata vastuväiteid kõikide võlausaldaja nõuetele kogusummas ligikaudu 3,7 miljonit eurot, välja arvatud kostja II ning Maksu- ja Tolliameti nõue. On ilmne, et ükski mõistlikult ning heauskselt tegutsev võlausaldaja ei võtaks endale 28.80 euro suuruse nõude puhul kohustust osaleda niivõrd mitmes kohtumenetluses ning majanduslikku riski kanda nendest tulenevaid menetluskulusid. Asjaolu, et kostja I kuritarvitab oma õigusi võlgniku pankrotimenetluses kinnitab ka see, et kostja I on alles 26.01.2018 asutatud äriühing, millel puudub reaalne majandustegevus ning vara, mistõttu on võlgniku võlausaldajatega nõuete tunnustamise kohtumenetluse pidamine majanduslikult mõistlikult põhjendamatu. Kostja I on seega esitanud vastuväite hageja nõuetele muudel kui võlausaldajate kaitseks pankrotimenetluses ettenähtud eesmärkidel. Selliseks eesmärgiks on asjaolusid arvestades antud juhul hageja ning teatud teiste võlgniku võlausaldajate kahjustamine. Hageja leiab, et olukorras, kus kostja I saab oma nõude täies ulatuses notari deposiitkontole hoiustatud raha näol rahuldatud, tuleks kostja I vastuväide hageja nõudele jätta arvestamata ning hageja nõue tuleks lugeda tunnustatuks. Kostja II nõude osas märgib hageja, et kuivõrd hagi esitamise ajaks ei ole hagejale teada, kas kostja II on esitanud kohtule hagiavalduse väidetavalt võlgniku vastu oleva nõude tunnustamiseks, on hageja esitanud esmalt kostja II vastu nõude tuvastada, et kostja II

vastuväide võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul ei oma õiguslikku tähendust. Isegi, kui kostja II peaks hagi nõude tunnustamiseks esitama, on hageja veendunud, et kostja II väidetav nõue on alusetu ning selline hagi jääks rahuldamata ja kostja II vastuväide ei oma seeläbi õiguslikku tähendust. Hageja seisukoht kostjate vastusele Hageja esitas 02.10.2018 seisukoha kostjate vastuse osas ning haginõude täpsustuse. Hageja palus jätta rahuldamata kostjate taotlused hageja hagiavalduse resolutsiooni punktides 1 ja 2 esitatud tuvastusnõuete läbi vaatamata jätmiseks. Lisaks palus hageja jätta rahuldamata kostjate taotlused aegumise kohaldamiseks ja vaheotsuse tegemiseks. Hageja vähendas põhinõude suurust 400 euro võrra, kuna solidaarvõlgnik OÜ Dagenhart tegi hagejale 400 euro suuruse tagasimakse 26.04.2015. Hageja põhinõue, mille tunnustamist ta taotleb, on 884 188,20 eurot, intressinõue 733 345,28 eurot ja viivisenõue 150 842,92 eurot. Hageja on seisukohal, et nõue ei ole aegunud. Hageja ees olevat võlgnevust on mitmel juhul formaalselt tunnustatud küll OÜ Dagenhart nimel ning ka solidaarkohustuse täitmise tähtaja pikendamine märgiti OÜ Dagenhart majandusaasta aruannetesse , kuid tulenevalt sellest, et solidaarvõlgnikel on sama juhatus (OÜ Dagenhart juhatus koosneb samadest liikmetest nagu OÜ Reyna Trade ja OÜ Paxton Assets juhatus) oli juhatuse ühine arusaam ja eesmärk, et tunnustatakse ja pikendatakse solidaarkohustust iga solidaarvõlgniku suhtes. Hageja nõue ei ole aegunud, sest võlgnik on hageja ees olevat võlgnevust tunnustanud. Praegusel juhul on kõik kolm juhatuse liiget OÜ Dagenhart majandusaasta aruannetes kinnitanud hageja ees oleva võlgnevuse olemasolu ja selle sissenõutavust (samad isikud on nii OÜ Dagenhart kui OÜ Reyna Trade juhatuse liikmed), hageja ees olevat võlgnevust on lisaks kinnitatud mitmes saldoteatises ning OÜ Dagenhart on teinud hagejale laenu osalise tagasimakse. Kostjate aegumise vastuväide on seega alusetu. Hageja toob esile, et hageja nõue kajastub OÜ Dagenhart majandusaasta aruannetes laenukohustusena. Hageja ja OÜ Dagenhart majandusaasta aruanded on auditeeritud, mis tähendab, et OÜ Dagenhart majandusaasta aruannetes kajastatud info õigsust on kontrollinud sõltumatu vandeaudiitor. Kuna OÜ Dagenhart ja hageja majandusaasta aruanded on auditeeritud ning auditeerimise jaoks on vahetatud võlgnevuse saldokinnitusi, saab juba ainuüksi majandusaasta aruannetes võlgnevuse kajastamisest järeldada, et võlgnik on kohustust hageja ees tunnustanud ning kostjate tõstatud küsimust hageja nõude aegumisest tekkida ei saa. Seoses majandusaasta aruande auditeerimisega oli OÜ Dagenhart juhatuse liikmetel audiitorteenuse osutamise lepingu alusel kohustus väljastada audiitorile esitiskiri. Kooskõlas audiitorteenuse osutamise lepinguga väljastasid OÜ Dagenhart juhatuse liikmed esitiskirjad nii 2013. a kui 2014. a majandusaasta aruande kohta. V. L on esitiskirjad allkirjastanud pärast OÜ Dagenhart majandusaasta aruannete allkirjastamist. Seega olid kõik võlgniku juhatuse liikmed üksmeeles, et hagejal võlgniku vastu olevat nõuet on pikendatud ning see on kajastamist leidnud OÜ Dagenhart 2014. a majandusaasta aruandes. Hageja on seisukohal, et võlgnevust on tunnistanud OÜ Dagenhart saldokinnitustega. Hageja märgib, et saldokinnitusi vahetataksegi selleks, et kinnitada saldod ning nende suurus. Hageja poolt võlgnevuse kohta saldokinnitusega mittenõustumisel oleks OÜ Dagenhart jätnud saldokinnituse allkirjastamata või korrigeerinud andmeid. Saldokinnitustes kajastus isegi võlalt kogunenud intress. Seega olid nii hageja kui OÜ-le Dagenhart saldode kinnitamisel täpsed ning vahetatud andmed ja nende kinnitamine ei olnud juhuslik. Majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik peab omakorda olema teadlik saldokinnituse õiguslikest tagajärgedest. Ükski OÜ Dagenhart juhatuse liikmetest ei ole teinud etteheiteid raamatupidamisteenuse osutajale saldokinnituste allkirjastamise osas ega raamatupidamisteenuse osutaja vahetatud andmeid hageja kui võlausaldaja ees korrigeerinud.

Kuna saldokinnitustes esitatud summad kanti majandusaasta aruandesse, mille juhatuse liikmed omakorda üle kinnitasid, siis on juhatuse liikmed selgelt kinnitanud saldokinnitustes kajastatud kohustused, nende suuruse ja sissenõutavuse. Hageja leiab, et kostjate aegumise vastuväide on igal juhul vastuolus hea usu põhimõttega, mis välistab aegumise kohaldamise käesolevas asjas. Hageja jääb seisukohale, et OÜ Dagenhart majandusaasta aruannetelt nähtub laenu tähtaja pikendamine ning OÜ Dagenhart 2014. aasta majandusaasta aruanne ei ole võltsitud. Kostja I vastus Kostja I esitas 03.09.2018 seisukoha hagiavaldusele, milles palub teha vaheotsus hageja nõude aegumise osas ja nõude aegumise tuvastamise korral lõppotsus, millega jätta hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja I jätta hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata ja jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Kostja I on seisukohal, et seda, kas kostja I nõue tuleb võlgniku pankrotimenetluses tunnustada või mitte, otsustab kohus nõude tunnustamise menetluses, milles kostja I taotleb oma nõude tunnustamist, mitte käesolevas kohtumenetluses. Käesolevas kohtumenetluses otsustatakse, kas hageja nõue tuleb tunnustada, mitte seda, kas kostja I nõue on põhjendatud või mitte. Hageja väidete kohta võlgniku nõude väidetava tasumise kohta märgib kostja I, et vaidlust ei ole selles, et hageja rahasumma kostja I kasuks hoiustas. Vastava kviitungi on hageja esitanud. Hageja ei ole väitnud, et võlgniku kohustus on täidetud näiteks raha tasumisega või tasaarvestusega (kostja I ei tunnista väidetavat võlgniku kohustuse täitmist kolmanda isiku poolt hoiustamisega). Kostja I on seisuskohal, et vajalik kontrollida, kas hageja poolt kostja I kasuks hoiustamisega sai lugeda võlgniku kohustuse kostja I ees täidetuks või mitte. Kostja I leiab, et ei saanud. Kostja I leiab, et tavapärasema kohustuste täitmise viisi puhul ei ole kolmanda isiku õigused võlgniku kohustuse täitmisel samad, kui võlgniku omad. Võlgnik ei võrdu kolmanda isikuga seaduse teksti tähenduses. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et võlgnik on pankrotis. Vaidlust ei ole ka selles, et pankrotiseaduse sätete kohaselt saab võlgnik võlausaldajatele väljamakseid teha üksnes peale jaotusettepaneku kinnitamist. Seega ei esine käesoleval juhul mitte ühtegi asjaolu, mis annaks alust asuda seisukohale, et võlgnik ei saa täita oma kohustust kostja I ees viimasest tuleneva asjaolu tõttu. Kostja I on esitanud võlgniku pankrotihaldurile kõik seadusega nõutud andmed oma nõude kohta ning kostja I esitab oma arveldusarve andmed ilma viivituseta siis, kui võlgnik on valmis oma võlgnevust tasuma. Hageja tõlgendus – nagu keelduks võlgnik koostööst - kostja I vastusest haldurile on pahatahtlik. Asjaolu, millal kostja I avaldab võlgniku pankrotihaldurile oma konto andmed võlgnevuse tasumiseks ei puutu hagejasse ega ole tõlgendatav nii, et võlgnik ei saa oma võlgnevust täita kostjast I tuleneva asjaolu tõttu. Eeltoodust tulenevalt on omakorda selge, et kostja I ei ole võlgniku suhtes vastuvõtuviivituses, mille puhul oleks VÕS § 120 lg 1 sätestatud hoiustamisega kohustuse täitmine võlgnikul seaduse sätetega kooskõlas. Kostja I leiab, et hageja poolt kostja I kasuks tehtud hoiustamisel puudub kostja I nõudele võlgniku vastu mistahes õiguslik tagajärg. Võlgniku võlgnevust hageja kostjale I tasunud ei ole, võlgnevust ei saa ka hageja tehtud hoistamisega tasutuks lugeda. Kostja I märgib, et ei tegutse pahas usus, kuna kostjal I on nõue, milline on võlgniku pankrotimenetlusse esitatud. Hageja ise tunnistab, et nõue on selge ja põhjendatud. Kostja I möönab, et nõue ei ole summaliselt suur, kuid see ei tähenda, et hageja otsustaks, millisest nõude suurusest alates on sobilik ja heauskne hageja nõudele vastuväidet esitada. Kostja I on seisukohal, et hageja nõudel ei ole alust. Esitatud tõendid näitavad, et võlgnik pidi oma kohustuse täitma 31.12.2011, mida kinnitab ka võlgniku 2014. aasta majandusaasta aruanne. See, et nimetatud nõudeid peale tähtaja saabumist kajastatakse bilansis peale tähtaja saabumist lühiajalise kohustusena ei tähenda, et nõuded ei aegu. Kostja I leiab, et hageja poolt

esitatud raamatupidajate saldokinnitused ei oma mistahes mõju aegumisele. Saldokinnitus ei ole ei deklaratiivne ega konstitutiivne võlatunnistus, millega tekitatakse või muudetakse võlasuhteid. Võlatunnistuse saab anda juriidilise isiku esindaja, antud juhul võlgniku juhatus, mis võlgniku puhul on kolmeliikmeline ja ühise esindusõigusega. Hageja on väitnud, et majandusaasta aruandes nähtav märkus “Taali Grupp OÜ ja Toletum OÜ nõuded on pikendatud kuni 01.07.2015 ” omab mõju aegumise katkemisele ning hageja laenu tagastamise tähtaega on seega pikendatud kuni 01.07.2015.a. Kostja I märgib, et audiitori kontrollitud majandusaasta aruandes endas on selgelt väljendatud, et võlgnevuse tagastamise tähtaeg oli 31.12.2011, mis näitab õigesti lepingu tingimusi. Teistsuguseid lepinguid või kokkuleppeid ei ole hageja esitanud. Lisaks märgib kostja I, et majandusaasta aruande kinnitamisel võib resolutsiooni osa lisada iga ajalises järjestuses allakirjutanud isik. Kusjuures ka siis, kui kaks juhatuse liiget on majandusaasta aruande allkirjastanud, saab resolutsiooni lisada kolmas allakirjutaja. Tegemist on kohtu registriosakonna IT süsteemi kahetsusväärse eripäraga, mille tulemust hageja käesolevas kohtumenetluses esitab võlgniku tahteavaldusena laenu tagastamise tähtaega muuta. Võlgniku juhatuse liige V L on kostjale I kinnitanud, et tema ei ole sellist resolutsiooni allkirjastanud ja see on tekkinud aruande allkirjalehele peale V. L poolt aruannet kinnitava allkirja andmist. Hageja nõude tasumise tähtpäev oli 31.12.2011.a ja hageja nõue aegus katkemata kolme aasta möödudes, so 31.12.2014.a. Hageja esitatud saldokinnitused pärinevad aastatest 2016 ja 2017, mil hageja väidetav nõue oli juba aegunud. Samuti on võlgniku majandusaasta aruanne allkirjastatud 09.06.2015.a. Järelikult ei ole juba ainuüksi teoreetiliselt võimalik rääkida ka aegumise katkemisest, mitte ühtegi tõendit selle kohta ei ole hageja esitanud. Kostja II vastus Kostja II esitas 18.09.2018 vastuse hagiavaldusele, milles palub jätta läbi vaatamata hageja tuvastusnõue kostja II nõude väidetava puudumise kohta ning teha vaheotsus hageja nõude aegumise osas ja nõude agumise tuvastamise korral lõppotsus, millega jätta hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja II jätta hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata. Kõik menetluskulud palub kostja II jätta hageja kanda. Kostja II leiab, et põhjendamatu on hageja nõue tuvastada, et kostja II poolt võlausaldajate üldkoosolekul hageja nõudele esitatud vastuväide ei oma õiguslikku tähtsust. Kostja II esitas hagi oma nõude tunnustamiseks OÜ Reyna Trade (pankrotis) pankrotimenetluses, mille kohus võttis menetlusse, mistõttu ei ole käesolevas tsiviilasjas võimalik teistkordselt menetleda hageja tuvastusnõuet. Kostja II leiab, et hageja nõue on aegunud, kuivõrd nõude tasumise tähtaeg saabus hiljemalt 31.12.211 ning ühtegi täiendavat kokkulepet pole hageja ja võlgniku vahel sõlmitud. Hageja on seisukohal, et võlgnik vastutab hageja ees võlgnevuse tasumise eest solidaarselt. Kostja II märgib, et võlausaldaja nõue solidaarvõlgnike vastu hakkab kõigi solidaarvõlgnike suhtes aeguma ühel ajal. Kostja II leiab, et hageja väited, mille kohaselt on majandusaasta aruandes pikendatud võlgnevuse tasumise tähtaega kuni 01.07.2015 ja käsitlused raamatupidajate vahel vahetatud saldokinnituste kohta ei oma käesoleval juhul sisulist tähtsust. Kuna hageja nõude sissenõutavaks muutumisest on möödunud kauem kui 3 aastat, on tegemist aegunud nõudega, millele kostja II esitab TsÜS § 146 lg 1 alusel aegumise vastuväite, mis välistab nõude sissenõutavuse. Kostja II märgib, et OÜ Dagenhart 2014. aasta majandusaasta aruandele on lisatud „resolutsioon“ nõuete väidetava pikendamise kohta tagantjärgi. Tegemist on võltsimise tunnustega dokumendiga, mille kasutamise kaudu üritatakse pankrotimenetluses saavutada aegunud nõude tunnustamine. Äriregistrist avalikult kättesaadav OÜ Dagenhart aruande pdfvormingus dokument ei sisalda ühtegi resolutsiooni/otsust seoses hagejale ja Toletum OÜ-le

antud laenude väidetava pikendamisega. Seega on O. M ja V. L allkirjastanud OÜ Dagenhart majandusaasta aruande pdf faili kinnitades selle õigsust ilma ühtegi täiendavat resolutsiooni või otsust allkirjastamata või mistahes täiendavaid tahteavaldusi tegemata. Väidetava resolutsiooni nõuete tähtaegade pikendamise kohta on aruandele lisanud tagantjärgi juhatuse liige R.T 09.06.2015 kell 22:45. Kostja II viitab, et kui dokumendi allkirjastaja lisab dokumendi allkirjastamisel sellele resolutsiooni, siis kuvatakse resolutsioonina lisatud tekst selle lisanud isiku nime all. Isegi juhul kui kohus asub seisukohale, et R. Te poolt tagantjärgi resolutsiooni lisamine ei kujuta endast kuritegu, siis ei saa majandusaasta aruandega kuidagi tõendada hageja laenu tagastamise tähtaja pikendamist. Dagenharti kolmel juhatuse liikmel on ühine esindusõigus ning resolutisooni on allkirjastanud vaid üks juhatuse liige, mistõttu ei ole lisatud resolutsioonil vähimatki õiguslikku tähtsust. Menetluse käik 02.04.2019 määrusega jättis Harju Maakohus läbi vaatamata OÜ Taali Grupp nõude NAIVE FINANTS OÜ vastu tuvastamaks, et NAIVE FINANTS OÜ vastuväide Osaühing Reyna Trade (pankrotis) pankrotimenetluse nõuete kaitsmise koosolekul ei oma õiguslikku tähendust ning OÜ Taali Grupp nõude aktsiaseltsi Saaremaa Laevakompanii (pankrotis) vastu tuvastamaks, et aktsiaselts Saaremaa Laevakompanii (pankrotis) vastuväide Osaühing Reyna Trade (pankrotis) pankrotimenetluse nõuete kaitsmise koosolekul ei oma õiguslikku tähendust. Tallinna Ringkonnakohus jättis 04.06.2019 määrusega Harju Maakohtu 02.04.2019 määruse muutmata ja OÜ Taali Grupp määruskaebuse rahuldamata. Harju Maakohtu 02.04.2019 määrus jõustus 20.06.2019. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära kohtuistungil menetlusosaliste seletused ja tunnistajate ütlused ning tutvunud asjas esitatud tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kohus on tuvastanud, et 19.12.2017 kohtumäärusega kuulutas Harju Maakohus tsiviilasjas 217-8371 välja võlgniku pankroti ja nimetas pankrotihalduriks A T. Hageja esitas 07.01.2018 pankrotihaldurile nõudeavalduse võlgniku vastu suunatud rahalise nõude tunnustamiseks summas 2 055 314,50 eurot, s.h. põhinõue 884 588,20 eurot, intressinõue 1 170 726,30 eurot. 09.02.2018 esitas hageja haldurile täiendava nõudeavalduse võlgniku vastu suunatud rahalise nõude tunnustamiseks summas 2 230 444,18 eurot, s.h. põhinõue 884 588,20 eurot,

intressinõue 1 170 726,30 eurot ja viivise nõue 175 129,68 eurot. 01.05.2018 esitas hageja haldurile nõueavalduse puuduste kõrvaldamiseks, milles täpsustas võlgniku vastu suunatud rahalist nõuet summas 1 769 176,40 eurot, s.h. põhinõue 884 588,20 eurot, intressinõue 733 359,97 eurot ja viivisenõue 151 228,23 eurot. Nõudeavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue 30.09.2008 hageja, võlgniku, OÜ Toletum, OÜ Paxton Assest, OÜ Dagenhart ja O M vahel sõlmitud võla ülekandmise lepingust, kokkuleppest laenulepingute pikendamiseks ja tasaarvestuskokkuleppest. Viidatud lepinguga fikseeriti, et OÜ-le Dagenhart läks üle laenukohustus hageja ees 56 844 055 krooni. Kokku lepiti, et OÜ Dagenhart, OÜ Paxton Assets ja võlgnik omandavad kõigist laenulepingutest tulenevad kohustused ühiselt ja kannavad võlausaldaja ees nõuete täitmise eest solidaarset vastutust. 07.05.2018 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul jäi hageja nõue summas 1 769 176,97 eurot tunnustamata, kuna sellele vaidlesid vastu kostjad. Hageja nõue jäi seega võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata. PankrS § 106 lõike 1 kohaselt kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Hageja esitas 06.06.2018 hagi nõude tunnustamiseks, seega on hagi esitatud tähtaegselt. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ Toletum ning O M ja OÜ Toletum 2008 mitmeid laenulepinguid: 05.06.2008 oli sõlmitud laenuleping OÜ Toletum ja hageja vahel, 18.08.2008 laenuleping OÜ Toletumi ja hageja vahel, 09.05.2008 laenuleping O Mi ja OÜ Toletum vahel, 25.09.2008 laenuleping hageja OÜ Toletum vahel ja 30.09.2008 laenuleping hageja ja OÜ Toletum vahel. 30.09.2008 sõlmisid hageja, võlgnik, OÜ Toletum, OÜ Paxton Assets, OÜ Dagenhart ja O M võla ülekandmise lepingu, kokkuleppe laenulepingute pikendamiseks ja tasaarvestuskokkuleppe. Antud lepingu punkti 2.1 kohaselt kanti OÜ Toletum poolt võla omandajatele OÜ Paxton Assets, võlgnikule ja OÜ Dagenhart üle laenulepingutest tulenevad põhi- ja kõrvalkohustused lepingus toodud tingimustel. Lepingu punkti 2.6.3 alusel läks võlgnikule üle laenukohustus hageja ees 56 844 050 krooni ehk 3 632 996,95 eurot. Võlgnik, OÜ Paxton Trade ja OÜ Dagenhart omandasid kõigist laenulepingutest tulenevad kohustused ühiselt ja vastutasid solidaarselt. 01.10.2008 sõlmisid hageja, OÜ Dagenhart, OÜ Paxton Assets ja võlgnik kokkuleppe laenulepingute tähtaja ja intressi kohta, mille kohaselt kohustusid laenusaajad tasuma alates 01.10.2008 hagejale intressi 20% laenusummalt ning tagastama laenu hiljemalt 31.12.2009. 31.12.2009 sõlmisid hageja, OÜ Paxton Trade ja OÜ Dagenhart ja võlgnik kokkuleppe laenulepingute tähtaja pikendamise kohta kuni 31.12.2011. 15.06.2010 sõlmisid hageja, OÜ Dagenhart ja OÜ Paxton Assets võla ülekande lepingu, milles fikseeriti OÜ Dagenhart võlgnevuse suurus hageja ees põhisummas 56 844 050 krooni ja intress seisuga 15.06.2010 19 404 846 krooni. OÜ-le Paxton Assets kanti üle kohustusest 2 594 957 eurot, milline tuli tasuda 31.12.2011. 10.05.2011 sõlmisid hageja, võlgnik ja OÜ Dagenhart võla ülekande lepingu, millega fikseeriti võlgniku võlgnevuse suurus hageja ees põhisummas 2 278 236 eurot ja intress 410 707 eurot ja kanti võlgnikule üle OÜ Dagenhart kohustusest 1 804 354 eurot, milline tuli tasuda 31.12.2011. Hageja on hagiavalduses märkinud, et kostjad ei ole hageja nõude aluseks oleva õigussuhte osapooled, kuna nõue, mille tunnustamist hageja taotleb, tuleneb hageja ning OÜ Dagenhart

ja OÜ Reyna Trade (pankrotis) vahelisest õigussuhtest. Seega tuleb hageja hinnangul arvesse võtta seda, et käesoleval juhul esitab hageja ja solidaarvõlgnike õigussuhte kohta väiteid kolmas isik. Kohus sellega ei nõustu. Riigikohus on selgitanud, et PankrS § 101 lg-st 2, § 103 lg-test 2, 3 ja PankrS § 107 tuleneb, et nõudele vastu vaieldes ja kostjana menetluses osaledes on võlausaldajal nõudele vastuväiteid esitades samad õigused, mis võlgnikul, keda esindab haldur ( Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-07, p 21). Seega on kostjal II õigus esitada menetluses kõiki vastuväiteid, mis võlgnikul. Pooled vaidlevad esmalt selle üle, millised õigused ja kohustused on 30.09.2008 kokkuleppega üle võetud. Hageja on esile toonud, et tema nõude aluseks oleva 30.09.2008 kokkuleppega on üle võetud üksnes laenulepingutest tulenev maksekohustus VÕS § 175 lg 1 tähenduses, mitte laenulepingud VÕS § 179 lg 1 tähenduses. VÕS § 175 lg 1 järgi kolmas isik võib võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. VÕS § 179 lg 1 alusel lepingupool võib teise lepingupoole nõusolekul anda oma lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle kolmandale isikule temaga sõlmitud lepingu alusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Selleks, et tuvastada, milline oli poolte tahe vaidlusaluste lepingute sõlmimisel, tuleb antud lepinguid tõlgendada. Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-14, p 13). Kohus leiab, et hageja väited, mille kohaselt tuleneb hageja nõue üksnes 30.09.2008 kokkuleppest ja selle aluseks olevast viiest laenulepingust tulenev kirjalik vorminõue ei läinud võlgnikule üle, ei ole õige. Hageja on esile toonud, et pooled võivad sõlmida kokkuleppeid mistahes vormis, kui seadus ei sätesta teisiti. Hageja väide on antud juhul ebaõige ja kohus sellega ei nõustu. Nii hageja nõudeavalduses märgitud nõude aluseks oleva 30.09.2008 kokkuleppe kui ka hilisemate lepingute aluseks olevate laenulepingutena on märgitud viis laenulepingut ning nõude aluseks oleva lepingu punktides 2.1 ja 2.8 on sätestatud, et üle on antud ka laenulepingutest tulenevad õigused ja kohustused. Viidatud kokkuleppe p 2.8 sätestab järgnevat: VÕLA ÜLEKANDJA JA VÕLAUSALDAJAD kinnitavad, et kuigi 05.06.2008. a ja 09.05.08. a laenulepingute tähtajad on möödunud, ei ole VÕLA ÜLEKANDJA LAENULEPINGUTE alusel võlgu olevaid summasid tagastanud ning LAENULEPINGUTE tähtajad loetakse pikenenuks kuni 01.detsember 2008.a. Lisaks nähtub 31.12.2009 kokkuleppe p-st a) laenulepingute tähtaja pikendamise kohta järgnev: Laenusaajad võtsid 30.09.2008 sõlmitud võla ülekandmise lepingu alusel üle Laenuandja ja O Mi ning OÜ

Toletum vahel sõlmitud laenulepingud. Seega hilisema kirjaliku kokkuleppega selgesõnaliselt kinnitatud laenulepingute tervikuna ülevõtmist, millega on ümber lükatud hageja seisukoht, et 30.09.2008 kokkuleppega võeti üle ainult teatud valik esialgsest viiest laenulepingust tulenevatest õigustest ja/või kohustustest. Kõik esialgsed laenulepingud, mis hilisemate kirjalike kokkulepetega 30.09.2008, 01.10.2008, 31.12.2009, 15.06.2010 ja 15.05.2011 on muudetud, sisaldavad sätet „Lepingut võib muuta Poolte kokkuleppel kirjalikus vormis. Kokkulepped muus vormis ei ole Pooltele täitmiseks siduvad“. Seega on pooled üheselt mõistetavalt väljendanud selget tahet võtta varsematest lepingutest tulenevad õigused ja kohustused üle ja sõlmida lepingud üksnes kirjalikus vormis, selgelt on välistanud muus vormis sõlmitavad kokkulepped. VÕS § 11 lg 2 sätestab, et kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb leping sõlmida teatud vormis, siis ei loeta lepingut sõlmituks enne kui lepingule on antud ettenähtud vorm. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 3 kohaselt saab poolte kokkuleppega ettenähtud vormis tehtud tehingut muuta muus vormis üksnes siis, kui pooled on selles kokku leppinud. TsÜS § 83 lg 2 kohaselt on kokkulepitud vorminõude järgimata jätmise tagajärjeks tehingu tühisus. Pooled on välistanud muus kui kirjalikus vormis kokkulepped. Seega ei saa mistahes õiguslikku tähendust omada muus vormis sõlmitud võimalikud kokkulepped. Eespool nimetatud lepingutega on pikendatud esialgsete laenulepingute tähtaega kuni 31.12.2011. Ühtegi kirjalikku kokkulepet antud laenulepingute tähtaegade pikendamise kohta ei ole kohtule esitatud. Ka hageja ise ei ole väitnud, et pooled oleksid edaspidi täiendavaid kirjalikke kokkuleppeid sõlminud. Samuti on tunnistajatena üle kuulatud isikute ütlusi ja dokumentaalseid tõendeid kogumis hinnates tõendatud, et lepinguid pikendati algselt kirjalikult. Tunnistaja V L märkis, et pooltel oli kokkulepe, et laenulepingud vormistati kirjalikult ja kõik lepingute muudatused tehakse kirjalikult. Ka poolte varasem käitumine ning pooltevahelised kokkulepped perioodil 30.09.2008-10.05.2011 tõendavad, et kokkulepped vormistati kirjalikult. Nimetatu tõendab, et pooled järgisid kirjalikku vorminõuet. Edaspidiste kirjalike kokkulepete puudumist on kinnitanud ka tunnistajad. Kohus leiab, et tunnistajate ütlustega ei saa tõendada, et tehingupooled oleksid kirjaliku vorminõude ära muutnud täiendavate suuliste kokkulepetega. Nimetatu oleks vastuolus kohustusliku kirjaliku vorminõudega ja seetõttu tühine. Eelneva tõttu ei oma tunnistajate vastavad ütlused kohtu hinnangul tähendust. Ka ei oma tunnistajate ütlused tähendust äriühingute vahelise ärimudeli ja osaluste suuruste jaotuse kohta, samuti teiste äriühingute ja hageja vahel sõlmitud kokkulepete osas, kuna sellest ei sõltu hagi lahendamine. Hageja on esile toonud, et kostja II ei saa kirjalikule vorminõudele tugineda. VÕS § 13 lõige 3 sätestab, et kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Kohus leiab, et hageja ei ole esile toonud ega tõendanud selliseid asjaolusid, mille alusel võiks võlgniku käitumisest teha järelduse, et võlgnik oleks andnud kolme juhatuse liikme ühise tahteavalduse laenu tähtaja suuliseks pikendamiseks. Hagejal puudus seetõttu alus võlgniku käitumisest teisiti aru saama. OÜ Dagenhart majandusaasta aruande kinnitamine ja saldokinnituste andmine ei saanud võlgnikule kui äriühingule kaasa tuua mingeid õiguslikke tagajärgi.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Pooled vaidlevad järgnevalt selle üle, kas hageja nõue on aegunud. Kostja II on esile toonud, et laenu tagastamise tähtaeg saabus 31.12.2011. Antud tähtaega ei ole kirjalikult pikendatud. Kostja II esitas (TsÜS) §-st 146 tulenevalt aegumise vastuväite. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 alusel kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja II on esitanud kohtule aegumise vastuväite, seega annab kohus hinnangu aegumisele. TsÜS § 146 lg 1 alusel tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 järgi aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TSÜS § 147 lg 2 alusel muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kohus leiab, et kostja II taotlus aegumise kohaldamiseks kuulub rahuldamisele, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Kohus nõustub kostja II-ga selles, et hageja nõue on aegunud. Hageja väidetav põhinõue 884 188,20 euro tagastamiseks muutus sissenõutavaks 01.01.2012. Vaidlus puudub selles, et tegemist on tehingust tuleneva nõudega, mille aegumistähtaeg on kolm aastat. Seega möödus nõude aegumistähtaeg 01.01.2015. Hageja esitas nõudeavalduse võlgniku pankrotimenetluses 07.01.2018, seega oli nõue selleks ajaks aegunud. Hageja seisukoha kohaselt on hagejal võlgniku vastu nõue tulenevalt 30.09.2008 kokkuleppe p-st 2.11, millest tulenevalt vastutavad võlgnik ja Paxton Assets OÜ solidaarselt OÜ-ga Dagenhart viimase võlakohustuse tasumise eest hagejale. Tulenevalt eeltoodust on hageja seisukohal, et OÜ Dagenhart, Paxton Assets OÜ ja võlgnik vastutavad solidaarselt hageja ees OÜ Dagenhart võlgnevuse tasumise eest, mis oli pankrotiavalduse esitamise aja seisuga summas 1 942 378 eurot. Hagiavalduse kohaselt palub hageja oma nõude tunnustamist summas 1 769 176, 40 eurot. Hageja on esile toonud, et võlgniku juhatuse liige O M on tunnistanud hageja ees kohustuse olemasolu. Hageja lepinguline esindaja Toomas Vaher on saatnud 16.05.2017 e-kirjaga võlgnikule, OÜ-le Dagenhart ja OÜ-le Paxton Assets kui solidaarvõlgnikele nõudeavalduse, millele on 26.05.2017 vastanud võlgniku juhatuse liige Olev M ja märkinud, et nõue on selge ja selle kehtivuses pole kahtlust. Kohus on seisukohal, et kuivõrd võlgnikul on kolm juhatuse

liiget, kes omavad ühist esindusõigust, siis puudub O Mil pädevus iseseisvalt esindada võlgnikku ja tema nimel tehinguid teha, sh nõudeid tunnustada. Lisaks puudub vaidlus selles, et O M oli viidatud ajal hageja ainuosanik ja juhatuse liige. Seega on antud e-kirjavahetus toimunud O Mi enda advokaadiga, mistõttu ei saa see kuidagi tõendada nõude olemasolu. Hageja on märkinud, et V L ja R T on kinnitanud võlgniku pankrotimenetluses võlgnevuse olemasolu hageja ees. Kohus leiab, et nimetatu tõendamist leidnud ei ole. V L poolt võlgniku pankrotimenetluses antud võlgniku vandega on nimetatu ümber lükatud, kuna see ei sisalda kinnitust hageja nõude olemasolu osas. Nimetut kinnitas ka 21.02.2020 kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud V L. Hageja väitel on hageja ja OÜ Dagenhart juhatuse liikmete suuliste tahteavalduste ja hageja ning OÜ Dagenhart raamatupidajate poolt saldokinnituste vahetamise kaudu OÜ Dagenhart hageja nõuet tunnustanud, mistõttu pole aegunud ka hageja nõue solidaarvõlgnikust võlgniku vastu. Hageja on märkinud, et ta sõlmis kokkuleppeid võlgnevuse tasumise tähtaja pikendamiseks OÜ-ga Dagenhart ning leiab, et kuna OÜ-l Dagenhart ja võlgnikul olid samad juhatuse liikmed, siis oli hageja ja OÜ Dagenhart vahel sõlmitud kokkulepete eesmärgiks pikendada solidaarkohustust iga solidaarvõlgniku suhtes. Kohus leiab, et hageja väited ei ole kooskõlas kehtiva õigusega ning on ka paljasõnalised ja tõendamata. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Võlausaldajal on õigus valida, millise solidaarvõlgniku vastu ta nõude esitab. Võlausaldaja nõue solidaarvõlgnike vastu hakkab seadusest tulenevalt aeguma ühel ajal. Samas VÕS § 68 lg-st 3 tuleneb, et pärast aegumistähtaja kulgema hakkamist mõjuvad võimalikud aegumise peatumise ja katkemise alused üksnes selle solidaarvõlgniku suhtes, kelle isikuga need seonduvad. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Sama paragrahvi lõike 2 alusel võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Ebaõige on hageja väide, mille kohaselt ei saanud tema nõue solidaarvõlgnike vastu aeguda, sest ta on väidetavalt põhivõlgnikuga kokku leppinud tähtaja pikendamise osas. Võlgniku kui solidaarvõlgnikuga vastavat kokkulepet sõlmitud ei ole. Tegemist on erinevate äriühingutega. Eelneva alusel asub kohus seisukohale, et hageja ja OÜ Dagenhart vahel sõlmitud võimalikud kokkulepped ei oma õiguslikku tähendust hageja ja võlgniku vahelises õigussuhtes. Vaidlus puudub selles ja dokumentaalselt on tõendatud, et võlgnikul on kolm juhatuse liiget O M, R T ja V L, kellel on ühine esindusõigus, millest tulenevalt pidid nad TsÜS § 34 lg 2 alusel kõiki tehinguid ja tahteavaldusi tegema üksnes ühiselt. Tõendatud ei ole, et kõik võlgniku juhatuse liikmed oleks pikendanud või tunnustanud võlgniku nimel aegunud nõudeid. Kohustuse tunnustamine käesoleval juhul saaks toimuda ainult selleks pädevate isikute, võlgniku juhatuse liikmete poolt ühise tahteavalduse tegemise kaudu. Hageja on esile toonud, et OÜ Dagenhart kui põhivõlgnik on hageja nõuet tunnustanud oma arvelduskontolt 26.04.2015 tehtud 400 eurose maksega. Hageja on 03.10.2018 menetlusdokumendis asunud seisukohale, et võlgnevuse põhisumma on seetõttu 400 euro võrra väiksem, s.o 884 188, 20 eurot. Kohus sellega ei nõustu.

Vaidlus puudub selles, et antud makse on teinud OÜ Dagenhart juhatuse liige R T. Riigikohus on 18.12.2013 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-141-13 (p 24) leidnud, et katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei olnud võla tunnustamise ajaks möödunud. Pärast nõude aegumist antud võlatunnistus ei saa katkestada aegumistähtaega. Ka on Riigikohus 21.12.2016 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16 (p 48) märkinud, et kui tunnustatakse juba aegunud nõuet, ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeda ega uuesti alata, st katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud. Kuivõrd hageja nõue oli antud makse tegemise ajaks aegunud, ei saanud pärast aegumistähtaja möödumist tehtud makse nõude aegumist katkestada. Ühtlasi ei saa antud makse näol olla tegemist võlatunnistusega, sest vaidlus puudub selles, et OÜ-l Dagenhart oli kolm juhatuse liiget ühise esindusõigusega, mistõttu ei saa ühe juhatuse liikme poolt antud tahteavaldus tuua kaasa õiguslikke tagajärgi äriühingule. Selleks oli vajalik kõigi juhatuse liikmete ühine tahteavaldus. Lisaks on Riigikohus selgitanud, et võlatunnistus peab olema üheselt mõistetav ja selge ning selle andmisel peab võlgnik täpselt aru saama, et loobub aegumise vastuväite esitamise võimalusest ja ühtlasi mõistma sellise tegevuse tagajärgi (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-21-129-16, p 49). Viidatud maksest selliseid järeldusi teha ei saa. Samuti ei ole võimalik lugeda antud makset tasutuks põhivõla katteks, kuna esialgsed laenulepingud, mida hilisemate kirjalike kokkulepetega muudeti, sellist maksete järjekorda ette ei näe. Viidatud laenulepingute osa „Tagasimaksed“ reguleerib kohustuste täitmise järjekorda, mille kohaselt loetakse esmalt tasutuks viivised, seejärel võla sissenõudmiseks tehtud kulud, intressid ja viimasena põhivõlg. Kohus nõustub kostja II-ga, et juhul, kui pooled poleks lepingus kokku leppinud kohustuste täitmise järjekorda, kohalduks seadusest tulenev kohustuste täitmise järjekord. VÕS § 88 lg 8 sätestab, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Kuivõrd võlgnik ei saa ise otsustada kohustute täitmise järjekorra üle, ei oma ka õiguslikku tähendust asjaolu, millise selgituse makse tegemisel märgib võlgnik maksekorraldusele. Eelneva tõttu ei saanud antud makse olla tehtud põhivõla katteks. Nimetatu on vastuolus nii poolte kokkuleppe kui seaduse regulatsiooniga. Arvestades eeltoodut on ekslik hageja seisukoht, mille kohaselt katkestas 26.04.2015 makse hageja põhivõlanõude aegumise. Samas isegi juhul, kui viidatud 24.05.2017 makse oleks õiguslikult võinud katkestada aegumistähtaja kulgemise, siis saaks see vastavalt pooltevahelistes laenulepingutes määratud maksete tegemise järjekorrale ja nõude sissenõutavaks muutumise ajale 01.01.2012 katkestada üksnes viivisenõude aegumise. Ka on Riigikohus selgitanud, et põhivõla tasumine ei võta makse tegijalt õigust esitada viivisenõudele aegumise vastuväidet, sest põhivõla tasumisest ei saa järeldada viivisenõude tunnustamist ( Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-141-07, p 25). Kohtu hinnangul ei saa ka viivisenõude osaline tasumine olla samastatav põhivõlgnevuse ja intressinõude tunnustamisega. Hageja on esile toonud, et pooled on vahetanud saldokinnitusi nõude tunnustamiseks. Kohus leiab, et selline väide ei ole õige, kuivõrd tsiviilasja materjalidest nimetatu ei nähtu. Ka hageja ise on põhjendanud oma seisukohta tegelikult sellega, et OÜ Dagenhart on hageja nõuet

saldokinnitustega korduvalt tunnustanud, mistõttu on aegumine katkenud TsÜS § 158 tähenduses. Hageja hinnangul on saldokinnituse näol tegemist võlatunnistusega. Kohus leiab, et võlatunnistus võib olla deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (Riigikohtu otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20). Riigikohus on selgitanud, et kui kehtivalt on antud deklaratiivne võlatunnistus, on selle tagajärjeks eelduslikult vastuväidetest loobumine nõudele ja tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p-d 20 ja 21). Kohus leiab, et hageja esitatud saldokinnituste näol ei ole tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik oleks loobunud vastuväidetest ja võtnud kohustuse märgitud võlgnevus täies ulatuses tasuda. Hageja poolt esitatud saldokinnitused ei saa kohtu hinnangul olla käsitletavad nõude tasumise tähtaja pikendamisena hageja ja võlgniku vahelistes õigussuhetes, kuna neid kinnitusi ei ole andnud mitte võlgnik vaid OÜ Dagenhart. Viidatud saldokinnitustest ei saagi nähtuda, et võlgnik oleks võtnud endale kohustuse märgitud võlgnevus tasuda, kuna tegemist ei ole võlgniku saldokinnitusega. Kohtule ei ole esitatud ühtegi pooltevahelist saldokinnitust, mille oleks allkirjastanud selleks pädevad isikud. Lisaks märgib kohus, et antud saldokinnitused on allkirjastanud üksnes raamatupidajad ja käsitlenud nendes raamatupidamislike nõuete seisu. Hageja poolt kohtule esitatud raamatupidamisteenuse osutamise lepingust ei nähtu, et raamatupidamisteenuse osutajale oleks antud õigus sõlmida kliendi nimel kokkuleppeid võlgnevuse tasumise tähtaja pikendamise osas või anda välja deklaratiivseid võlatunnistusi. Hageja väited on vastuolus ka Riigikohtu praktikaga, mille kohaselt ei saa nõude raamatupidamisliku kajastamise alusel otsustada nõude sisu üle (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-17-17217, p 13). Raamatupidamisteenuse osutajal puudub õigus klienti esindada ja tema nimel tehinguid teha. Hageja vastupidine käsitlus on vastuolus esitatud lepingu sisuga ja kohtu hinnangul oleks ka äärmiselt tavapäratu anda raamatupidajale õigus kliendi nimel tahteavaldusi teha ja tehinguid sõlmida/tähategu pikendada ning otsustada kliendi raamatupidamisedokumentides kajastatavate nõuete sisu üle. Ka on nimetatud saldokinnitused vastuolus hageja enda käsitlusega selle kohta, et võlgnevus muutus sissenõutavaks 01.07.2015, kuna saldokinnitustest nähtuvalt on nendes kajastatud üksnes põhivõlg ja intress, kuid viivist nendes ei kajastu. Samas kuivõrd intress on tasu raha kasutamise eest, siis pärast nõude sissenõutavaks muutumist puuduks alus intressi arvestamiseks ja arvestamisele kuuluks viivis. Seega ei saa antud saldokinnituste andmine kaasa tuua nõude aegumise katkemist TsÜS § 158 tähenduses. Hageja on esile toonud, et hageja ja võlgniku vahelist laenulepingut on pikendatud hageja ja OÜ Dagenhart vahel sõlmitud kokkulepetega. Kohus sellega ei nõustu. Kehtiv õigus ei anna alust ühel äriühingul teise äriühingu nimel kohustusi võtta. Selleks on pädevad üksnes seaduses sätestatud isikud. Kohus leiab, et ka eluliselt ei ole usutav hageja väide, mille kohaselt leppis hageja OÜ-ga Dagenhart kokku nõude tasumise tähtaja pikendamises ja eeldas, et see laieneb ka hageja nõudele teise äriühingu, võlgniku vastu. Seejuures ei oma mingit tähtsust asjaolu, kas OÜ-l Dagenhart ja võlgnikul olid samad juhatuse liikmed või mitte.

Ka sisuliselt ei ole OÜ Dagenhart 2013 ja 2014 majandusaasta aruandes hageja nõude kajastamine ja auditeerimine tõlgendatav aegunud nõude tunnustamisena, vaid tegemist on raamatupidamisliku kandega. Mõlemas aruandes on selgelt märgitud, et nõude tasumise tähtaeg saabus 31.12.2011. Tähtaega pikendatud ei ole. OÜ Dagenhart 2014 aasta majandusaasta aruandele lisatud resolutsioon nõuete väidetava pikendamise kohta ei tõenda nõude pikendamist. Tegemist on hageja ja OÜ Dagenhart vaheliste väidetavate kokkulepete ja tahtevaldustega, mis pole õiguslikult siduvad solidaarvõlgnikust võlgnikule. Lisaks on hageja väited tema nõude tasumise tähtaja pikendamisest paljasõnalised ja vastuolus esitatud OÜ Dagenhart majandusaasta aruandega. OÜ Dagenhart aruande pdf vormingus dokumendi digikonteinerist nähtuvalt on majandusaasta aruande allkirjastanud juhatuse liikmed alljärgnevalt: O M – 09.06.2015 kell 9:50, V L – 09.06.2015 kell 20:02 ja R T – 09.06.2015 kell 22: 45 –märkega „Taali Grupp OÜ ja Toletum OÜ nõuded on pikendatud kuni 01.07.2015. a“. Seega on O M ja V L allkirjastanud OÜ Dagenhart majandusaasta aruande mistahes täiendavate tahteavaldusteta. Seega on tegemist R Te ainuisikulise tahteavaldusega. Kuivõrd juhatuse liikmetel oli ühine esindusõigus, siis ei oma R Te ainuisikuline tahteavaldus õiguslikku tähendust ja sellega ei saa lugeda laenulepingu tähtaega pikenenuks kuni 01.07.2015. Samuti märgib kohus, et ühtegi võlgniku majandusaasta aruannet kohtule esitatud ei ole, mis oleks hageja ja võlgniku vahelise õigussuhte osas kohane tõend hageja väidete kinnitamiseks. TsÜS § 158 lg 1 alusel nõude tunnustamise korral saaks aegumine katkeda üksnes selle isiku osas, kes on õiguslikult siduva tahteavaldusega nõuet tunnustanud. Kohus nõustub kostja II-ga, et isegi kui OÜ Dagenhart oleks sõlminud hagejaga kokkuleppeid võlgnevuse tunnustamise ja tasumise tähtaja pikendamise osas, siis saaksid sellised kokkulepped/tahteavaldused olla siduvad üksnes neid teinud äriühingule, so käesoleval juhul OÜ-le Dagenhart, mitte aga võlgnikule. Hageja on esile toonud, et kostjate aegumise vastuväide on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna samad füüsilised isikud on hagejal võlgniku vastu olevat nõuet OÜ Dagenhart osas selgelt tunnustanud. Eelnevalt analüüsis kohus väidetavat nõude tunnustamist ja asus seisukohale, et hageja väited ei ole õiguslikult võimalikud ja on ka faktiliselt ebaõiged. Seega ei ole kostja II aegumise vastuväide vastuolus hea usu põhimõttega, mis võiks VÕS § 6 lg 2 kohaselt anda aluse sellega arvestamata jätmiseks. Ülaltoodust nähtuvalt on hageja poolt hagiavalduses esitatud nõue aegunud ning kostja II taotlus aegumise kohaldamiseks kuulub rahuldamisele. Aegumise tagajärjel kaotab isik TSÜS § 142 lg 1 alusel õiguse nõuda teiselt isikult teo tegemist. Kohustatud isikul on õigus keelduda kohustuse täitmisest aegumise tõttu. Arvestades kostja II poolt esitatud aegumise vastuväidet ning aegumise kohaldamise taotluse rahuldamist kohtu poolt, jätab kohus hagi rahuldamata. Kostja I esitas 04.06.2018 Harju Maakohtule hagi nõude tunnustamiseks OÜ Reyna Trade (pankrotis) pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-18-8607). Harju Maakohus keeldus 06.07.2018 määrusega hagi menetlusse võtmisest. Kostja I esitas 23.07.2018 Harju Maakohtu nimetatud määruse peale määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11.10.2018 määrusega Harju Maakohtu 23.07.2018 määruse muutmata. Kostja I esitas 25.10.2018 Riigikohtule määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtu nimetatud määrusele. Määrus jõustus 12.12.2018 Riigikohtu määrusega, millega Riigikohus keeldus kostja I määruskaebuse menetlusse võtmisest. PankrS § 103 lg 8 sätestab, et kui võlausaldaja nõue on jäänud tunnustamata ja kui kohus jättis tema nõude tunnustamise hagi rahuldamata, siis selle võlausaldaja vastuväidet teise võlausaldaja nõudele ei arvestata. Kuivõrd kostja I ei ole enam võlgniku võlausaldaja, ei saa ta PankrS § 106 lg 1 tulenevalt olla käesoleva menetluse kostjaks, mistõttu tuleb hagiavaldus TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel jätta kostja I osas läbi vaatamata.

Kostja II esitas 03.03.2020 taotluse 21.02.2020 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 53 lg 2 ja 4 kohaselt on menetlusosalisel õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul, alates protokolli allkirjastamisest. Protokolli parandamise taotlusega nõustumise korral teeb kohus protokollis parandused. Vastavalt TsMS § 50 lg 1 peab protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Sama paragrahvi lõike 1 p 9 kohaselt kantakse protokolli mh tunnistajate ütluste põhisisu. Tunnistaja ütlusi ei pea kohus protokollis kajastama sõna-sõnalt ja täies mahus, vaid oluline on välja tuua ütluste põhisisu. Kohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt oluliste protokolli muudatustega. Põhisisu osas on tunnistajate ütlused protokollis piisavalt kajastatud. Protokoll ei ole kohtuistungi stenogramm ja seega puudub vajadus protokolli täpsustada. Kooskõlas TsMS § 53 lg-ga 4 jääb taotlus protokolli parandamiseks asja materjalide juurde. Menetluskulud TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukuluks riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 järgi on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 168 lg 2 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3-5 ei tulene teisiti. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei esine TsMS § 168 lõigetes 3-5 sätestatud asjaolusid ning tulenevalt sellest tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Kuivõrd kohus jättis kostja I osas hagi läbi vaatamata ning kostja II osas rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 175 lg 1 järgi kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja I menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuludeks õigusabikulud kokku 3069 eurot (käibemaksuga). Kostjale on osutatud õigusabi tunnihinnaga 110 eurot (käibemaksuta). Kostja I ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu palub kostja I enda kasuks menetluskulud välja mõista koos käibemaksuga. Kostja II menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuludeks õigusabikulud kokku 12 445,17 eurot käibemaksuta. Kostjale II on osutatud õigusabi tunnihinnaga 140-160 eurot (käibemaksuta). Kuivõrd kostja II on käibemaksukohustuslane, palub kostja II menetluskulude hüvitamist käibemaksuta. Hageja esitas kostja I menetluskuludele vastuväited, milles märkis, et peab kostja I menetluskulusid tervikuna ebavajalikuks ja põhjendamatuteks, kuivõrd kostja I ei ole

võlgniku võlausaldaja. Hageja leiab, et nimetatud asjaolu oli kostjale I teada juba menetluse alguses, kuid vaatamata sellele tegi kostja I menetluses erinevaid toiminguid. Hageja esitas kostja II menetluskuludele vastuväited, märkides, et kostjat II esindav advokaadibüroo on osa menetluskulust, mis on kajastatud kostja II menetluskulude nimekirjas tegelikult ära loovutanud kolmandale isikule. Hageja märgib, et LEADELL Pilv Advokaadibüroo AS osales võlausaldajana kostja II pankrotimenetluses, esitades seal ka oma nõudeavalduse. Nõudeavalduse kohaselt on LEADELL Pilv Advokaadibüroo AS esitanud kostja II pankrotimenetluses muuhulgas arvetest nr 20181518 ja 20181680 tuleneva nõude. Nimetatud arved on kostja II esitanud ka oma menetluskulude nimekirja lisana. LEADELL Pilv Advokaadibüroo AS on aga ise kostjat II 09.01.2019 teavitanud sellest, et on loovutanud kõik kostjale II õigusteenuse osutamisest tulenevad advokaadibüroo nõuded kostja II vastu 21.12.2018 Tuulaja OÜ-le tervikuna summas 34 498 eurot ning palunud kostjal II täita kõik advokaadibüroo poolt kostjale II õigusteenuse osutamisest tekkinud ja tasumata kohustused põhivõlasummas 34 498 eurot Tuulaja OÜ-le. Seega hõlmas nõude loovutus ka arvetest nr 20181518 ja 20181680 tulenevaid nõudeid. Lisaks leiab hageja, et arvel nr 20191126 märgitud kohtuistungiks ettevalmistumise kulu ei ole põhjendatud, kuna käesolevas asjas ei ole 06.09.2019 kohtuistungit toimunud. Samuti on hageja hinnangul põhjendamatu arvel nr 20200191 kajastatud vandeadvokaat Aivar Pilve 20.02.2020 kohtuistungiks ettevalmistamise kulu, kuna vandeadvokaat Aivar Pilv ei osalenud käesolevas asjas 21.02.2020 toimunud kohtuistungil. Täiendavalt on hageja seisukohal, et kostja II menetluskuluna arvel nr 20200258 näidatud menetluskulu ei ole põhjendatud osas, mis ületab kohtuistungi tegelikku kestvust ning ebavajalik on protokolli parandamise taotlusele kulunud aeg. Hageja leiab, et kostja II väga mahukad menetlusdokumendid sisaldavad läbivalt vähesel määral asjasse puutuvaid sisulisi seisukohti, mida tuleks menetluskulude kindlaksmääramisel arvestada. Kohus leiab, et hageja vastuväide kostja I menetluskulude osas ei ole asjakohane ega põhjendatud. Hageja esitas hagi kostja I vastu ning kohus võttis hagi menetlusse, millest tulenevalt oli kostjal I kohustus esitada hagiavaldusele vastus ning menetluse käigus ka muud menetlusdokumendid. Käesoleva kohtuotsusega jättis kohus hageja hagi kostja I vastu läbi vaatamata. Kohus on seisukohal, et kostja I menetluskulud 3069 eurot (käibemaksuga) on põhjendatud ja vajalikud ning tuleb hagejalt kostja I kasuks välja mõista koos käibemaksuga. TsMS § 174 lg 6 kohaselt menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kostja on vastava kinnituse andnud. Kohus on seisukohal, et kostja II menetluskulud on osaliselt põhjendamatult suured. Kohus nõustub hagejaga, et arvetest nr 20181518 ja 20181680 tulenev menetluskulude nõue kokku 2604 eurot (käibemaksuta) on 08.01.2019 nõuete loovutamise teatise kohaselt loovutatud Tuulaja OÜ-le. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et arvetest nr 20181518 ja 20181680 tulenev menetluskulude nõue 2604 eurot (käibemaksuta) ei ole põhjendatud. Samuti nõustub kohus hagejaga selles osas, et käesolevas tsiviilasjas ei toimunud 06.09.2019 kohtuistungit, millest tulenevalt ei ole arves nr 20191126 märgitud kohtuistungiks ettevalmistumise ja kohtuistungil osalemise menetluskulu summas 2638 eurot põhjendatud. Arvel nr 20200191 märgitud vandeadvokaat Aivar Pilve kohtuistungiks ettevalmistumise menetluskulu summas 320 eurot (käibemaksuta) ei ole kohtu hinnangul põhjendatud, kuivõrd kohtuistungil osales kostja II esindajana vandeadvokaat Marko Pilv. Täiendavalt märgib kohus, et 21.02.2020 toimunud kohtuistung kestis 2 tundi ja 43 minutit, millest tulenevalt ei ole põhjendatud menetluskulu, mis ületab tegelikku kohtuistungi toimumise aega. Samuti leiab kohus, et 21.02.2020 kohtuistungi protokolliga tutvumise ja protokolli parandamise taotluse koostamisele kulunud aeg 4 tundi ja 52 minutit ei ole põhjendatud. Kohtu hinnangul on põhjendatud protokolliga tutvumise ajakulu 2 tunni ja 30 minuti ulatuses. Protokolli

parandamise taotluse koostamise ajakulu on põhjendamatu, kuna kohus jättis taotluse rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt on arvel nr 20200258 märgitud toimingute põhjendatud ajakulu kokku 5 tundi ja 13 minutit ning põhjendatud õigusabikulu 782,50 eurot (käibemaksuta). Kohus on seisukohal, et ülejäänud osas on kostja II menetluskulud põhjendatud ja vajalikud. Eeltoodust tulenevalt moodustavad kostja II põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 6837,84 eurot ning tuleb hagejalt kostja II kasuks välja mõista. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja I ja kostja II on esitanud avalduse kooskõlas TsMS § 177 lg 4. Seega tuleb hagejalt kostja I ja kostja II kasuks välja mõista viivis menetluskulult alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik Osaliselt tühistatud TRK lahendiga.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.