Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-137-06 Tartu, 29. jaanuar 2007. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu V. P hagi N. U vastu 376 428 krooni saamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 22. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-14675 N. U kassatsioonkaebus Hageja V. P (isikukood xxxxxxxxxxx) Kostja N. U (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Asko Pohla 8. jaanuar 2007, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. septembri 2006. a otsus osas, milles N. U mõisteti V. P kasuks välja intress 38 100 krooni ületavas osas, samuti kohtukulude jaotuse osas.
2.Lugeda N. U V. P kasuks välja mõistetuks põhivõlana 38 100 krooni ja intressina 38 100 krooni.
3.Mõista V. P välja N. U kasuks kohtukulude katteks 5355 krooni.
4.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. septembri 2006. a otsus ja Harju Maakohtu
27.aprilli 2006. a otsus osas, millega mõisteti N. U 154 krooni 30 senti postikuluna riigituludesse.
5.Kassatsioonkaebus rahuldada.
6.Tagastada N. U kassatsioonkaebuselt 7. oktoobril 2006 tasutud kautsjon 3764 krooni 30 senti.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.30. juunil 2005 esitas V. P (hageja) Tallinna Linnakohtule hagi N. U (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 376 428 krooni. Hagiavalduse kohaselt laenas hageja kostjale 1994. a oktoobris sõlmitud suulise laenulepingu alusel 3000 USA dollarit (USD). 14. märtsil 1996 andis kostja hagejale võlakirja, milles kohustus maksma laenu kasutamise eest igas kuus intressi 8% laenusummalt (s.o 240 USD) ja tagastama laenu
21.märtsiks 1996. Kostja ei ole hagejale laenu vaatamata korduvatele meeldetuletustele tagastanud ega intressi tasunud. Hageja on laenulepingu üles öelnud. Hageja võlgnevus on kokku 376 428 krooni, mis moodustub põhivõlast 38 100 krooni (3000 USD, Eesti Panga kursi järgi 1 USD = 12,70 krooni) ja intressist 338 328 krooni (s.o 26 640 USD 111 kuu eest, 240 USD päevas).
2.Kostja tunnistas hagi põhivõla osas. Kostja väitis, et ta andis võlakirja kolmanda isiku kohustuste katteks. Kuni hagi esitamiseni ei ole hageja kostjalt laenu tagastamist nõudnud, mistõttu kostja uskus, et hageja on laenu tagastamise nõudest loobunud. Kostja palus hagi intressinõude osas jätta rahuldamata, kuna hageja on teadlikult lasknud võlal peaaegu kümne aasta jooksul kasvada suuruseni, mida kostjal ei ole võimalik tagasi
maksta. Intressi ja viivise summa ei või ületada põhivõlga.
3.Harju Maakohus (kes menetles asja alates 1. jaanuarist 2006) rahuldas 27. aprilli 2006. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kokku 76 200 krooni. Lisaks mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks viimase kohtukulude katteks välja 7048 krooni ning riigituludesse postikulude katteks 154 krooni 30 senti. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kinnitas kostja 14. märtsil 1996 kirjalikult, et ta on laenanud
11.oktoobril 1994 hagejalt 3000 USD intressiga 8% kuus ja kohustus laenu tagastama 21. märtsiks 1996. Hagi õigeksvõtuga on poolte sõlmitud leping 3000 USD (Eesti Panga kursi alusel arvutatuna 38 100 krooni) laenamiseks tõendatud. Hageja on arvestanud intressi 111 kuu ehk 9 aasta ja 3 kuu eest kokku 338 328 krooni. Hageja pöördus hagiga kostja vastu kohtusse viimasel päeval enne nõude aegumist, kuid alles 9 aastat ja 3 kuud pärast laenusumma sissenõutavaks muutumist. Hageja ei ole tõendanud, et ta on kostjalt korduvalt nõudnud laenu tagastamist. Seega on ta laenu rohkem kui üheksa aasta vältel sissenõudmata jätmisega viinud kostja väärarvamusele, et ta ei nõua enam võlga ega kasuta võlatunnistust kostja vastu. Hageja nõutud intressisumma 338 328 krooni ületab laenu 38 100 krooni ligi üheksa korda. Lähtudes eeltoodust ning tulenevalt kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 108 lg-st 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg-st 1 ei ole hageja käitunud hea usu põhimõttest lähtuvalt, mistõttu tuleb kostjalt hageja kasuks väljamõistetavat intressi vähendada ja mõista intress välja põhinõudega samas suuruses, s.o 38 100 krooni ulatuses. Kuna kohus rahuldas hageja nõudest 20,24%, mõistis kohus kostjalt hageja kasuks vastavalt välja riigilõivu katteks 4048 krooni. Vajalik ja põhjendatud tasu esindaja osutatud õigusabi eest on kohtu arvates 3000 krooni.
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, millega kohus rahuldas hageja nõude intressi saamiseks osaliselt, ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja intress 338 328 krooni.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta maakohtu otsus muutmata kujul kehtima. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22. septembri 2006. a otsusega maakohtu otsuse intressivõla osalise väljamõistmise osas ja mõistis uue otsusega kostjalt hageja kasuks välja intressi 338 328 krooni. Ringkonnakohus muutis ka kohtukulude jaotust, mõistes kostjalt hageja kasuks viimase kohtukulude katteks välja 42 000 krooni. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja on kohustatud hagejale tagasi maksma laenulepingu järgse põhivõla 38 100 krooni. Vaidlus on selle üle, kui palju peab kostja maksma hagejale intressi. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et hageja rikkus hea usu põhimõtet, mistõttu tuleb väljamõistetavat intressi vähendada põhivõla suuruseni. 14. märtsi 1996. a laenulepingus (võlakirjas) kohustus kostja tagastama 3000 USD suuruse võla nädala jooksul, s.o 21. märtsiks 1996 ja pooled
leppisid kokku intressimääras 8% kuus. Laenulepingu kehtivuse üle pooled ei vaidle. Sel ajal kehtinud Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 173 lg 1 ja § 174 järgi tuli kohustused täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud ajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele ning ühepoolne keeldumine kohustuse täitmisest ja ühepoolne lepingu tingimuste muutmine ei olnud lubatud. Kuna kostja ei ole hagejale laenu tagastanud, ei vabane ta ka lepingujärgse intressi tasumise kohustusest. Intress ei ole erinevalt viivisest või leppetrahvist sanktsioon laenu tagastamisega viivitamise eest, vaid on tasu laenu kasutamise eest. Seadus ei sätesta võimalust kohtul vähendada intressivõlga lähtuvalt poolte käitumisest pärast lepingu sõlmimist. Pealegi ei saa hagi esitamist aegumistähtaja jooksul pidada hea usu põhimõtte rikkumiseks TsÜS § 108 lg 1 ja VÕS § 6 lg 1 tähenduses. Kostja ei saanud eeldada, et hageja temalt võlga tagasi ei nõua. Kas ja mil viisil hageja kostjale võla tasumise kohustust meelde tuletas, ei ole oluline. Suure intressivõla põhjustas kostja tegevusetus, mida ta oleks võinud võla õigeaegse tasumisega vältida. Intressivõla arvestust ei ole kostja vaidlustanud. Seega tuleb kostjalt lisaks põhivõlale välja mõista intress hagetud suuruses, s.o 338 328 krooni. Kohtukuludena mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamisel tasutud riigilõivu katteks 20 000 krooni ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu katteks 16 000 krooni. Lisaks mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks viimase maakohtus kantud õigusabikulude katteks välja 3000 krooni ja ringkonnakohtus kantud õigusabikulude katteks samuti 3000 krooni.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu otsuse ning jätta jõusse maakohtu otsus või selle taotluse rahuldamata jätmise korral tühistada ringkonnakohtu otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kostja taotles ka mõista hagejalt välja kostja kassatsiooniastme õigusabikulud 10 271 krooni 90 senti ja kassatsioonikautsjon 3764 krooni 30 senti. Kaebuse kohaselt on Riigikohus asunud seisukohale, et piiranguks intressi suuruses kokkuleppimise osas on vastuolu heade kommetega ning selle hindamine ei ole asjaolude tuvastamine, vaid õigusliku hinnangu andmine hagis ja kostja väidetes esitatud asjaoludele. Aegumistähtaja kestel esitatud hagi lugemist hea usu põhimõttega vastuolus olevaks õigustavad erandlikud asjaolud, mis tõid kaasa hageja õiguse kaotamise. Hageja ei nõudnud võla tasumist üheksa aasta jooksul enne hagi esitamist, kostja ei saanud teada, kellele ja kuidas kohustus tuleb täita, hagi on esitatud viimasel päeval enne nõude aegumist, intressimäär on vastuolus heade kommetega ning hageja on kuritarvitanud oma õigusi. Kui pool tugineb sellele, et tehingus määratud laenuintress on heade kommetega vastuolus, peab kohus talle õigeaegselt selgitama, et väidetud asjaolud võivad olla tehingu tühistamise aluseks. Tehingu tühistamise avalduseks võib lugeda ka kohtumenetluses avaldatut alates ajast, millal see jõudis teise pooleni. Samuti ei ole ringkonnakohus põhjendanud tõendite ümberhindamist.
8.Hageja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu.
Kolleegium teeb tühistatud osas TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
10.Kolleegium lahendab esmalt kaebuse (I) ja seejärel käsitleb menetluskuludega seonduvat (II). I
11.Hageja palub kostjalt välja mõista 376 428 krooni, mis koosneb põhivõlast 38 100 krooni ja intressist 338 328 krooni. Kostja tunnistas hagi põhivõla osas ja maakohus mõistis põhivõla temalt ka välja. Selles osas maakohtu otsust ei vaidlustatud ning põhivõlg ei ole ka kassatsioonimenetluses vaidluse all.
12.Intressina mõistis maakohus kostjalt välja 38 100 krooni. Apellatsioonkaebuse esitas selles osas hageja, kes palus kostjalt välja mõista kogu nõutud intressi. Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse ja mõistis intressi täies ulatuses (s.o 338 328 krooni) kostjalt välja. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus või tühistada ringkonnakohtu otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebusest nähtub, et kostja nõustub ringkonnakohtu otsusega osas, milles maakohtu ja ringkonnakohtu otsusega kostjalt väljamõistetud intressisummad kattuvad, st 38 100 krooni osas. Seega vaidlustab kostja (vaatamata eksitavalt sõnastatud kassatsioonitaotluse tekstile) ringkonnakohtu otsust üksnes temalt 300 228 krooni väljamõistmise osas (338 328 - 38 100 krooni). Kuna maakohtu otsust kostjalt intressi 38 100 krooni väljamõistmise osas apellatsioonimenetluses ei vaidlustatud, ei saaks Riigikohus ringkonnakohtu otsust selles osas ka enam kontrollida (vt selle kohta ka nt Riigikohtu 14. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-06 (RT III 2006, 30, 266), p-d 12 ja 13).
13.Vaidluse all ei ole, et kostja võlgneb hagejale 38 100 krooni põhivõlana (vt käesoleva otsuse p 11). See võlg tuleneb ringkonnakohtu otsuse järgi 14. märtsil 1996. a sõlmitud laenulepingust (võlakirjast), mille järgi pidi kostja tagastama hagejale 3000 USD suuruse võla. Nii hagi kui ka maakohtu otsuse, aga ka kostja kassatsioonkaebuse järgi on võlg tekkinud 1994. a oktoobris (maakohtu otsuses ebatäpselt märgitud 11. oktoober, mis ei vasta võlakirja tekstile) ja kirjalikult vormistatud 14. märtsil 1996. Ringkonnakohus on seega hinnanud võla tekkimise alust ja aega erinevalt maakohtust, jätmata selle otsuses selgesõnaliselt märkimata. Maakohtu arvates tekkis võlg enne 1996. aastat suulise laenulepingu alusel ja üksnes vormistati kirjalikult 1996. a, ringkonnakohus leidis aga, et laenuleping sõlmiti (ja seega võlg tekkis) 1996. a. See ei mõjuta siiski asja lahendamist, kuna laenuleping pidi TsK § 273 järgi olema sõlmitud kirjalikult ning enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 93 lg 1 järgi tõi kirjaliku vormi järgimata jätmine üldjuhul kaasa tehingu tühisuse. Seega saab ka Riigikohus võlakirja hindamisel lugeda laenulepingu kehtivalt sõlmituks alates 14. märtsist 1996 nagu tegi ka ringkonnakohus.
14.Alama astme kohtute otsuste järgi kohustus kostja tasuma võla hagejale 21. märtsiks 1996. Kuigi see ei vasta otsesõnu võlakirja tekstile (mille järgi kostja "püüab laenu nädala aja jooksul tasuda"), tõlgendasid alama astme kohtud poolte tegelikku tahet just selliselt ning pooled ei ole kohtu sellist tõlgendust vaidlustanud. Selle tõlgenduse järgi on tegemist laenulepinguga, milles laenu tagastamise aeg oli kokku lepitud (st tähtajalise laenulepinguga). Kolleegium võtab selle otsuse tegemisel aluseks.
Tähtajalise laenulepingu puhul muutus laenu tagastamise nõue sissenõutavaks tähtpäeva saabumisel automaatselt, st lepingu eelneva lõpetamiseta laenuandja poolt.
15.Kuna laenuleping sõlmiti ja ka laen tuli tagastada enne 1. juulit 2002, tuleb laenulepingu täitmisega seonduvat hinnata võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-de 2 ja 11 ning § 12 lg 2 järgi enne 1. juulit 2002 kehtinud sätete järgi. See puudutab mh laenulepingu järgi makstavat intressi, aga ka viivist, isegi kui seda arvestatakse perioodi eest pärast 1. juulit 2002 (vt ka Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 (RT III 2005, 23, 245), p 11; 20. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-05 (RT III 2005, 25, 260), p 15). Kolleegiumi arvates kehtib see nii siis, kui viivisemäär on lepingus endas kokku lepitud, kui ka juhul, mil selle arvestamise aluseks on seadus. See tähendab, et enne 1. juulit 2002 tekkinud võla tasumisega viivitamisel saab teistsuguse kokkuleppe puudumisel nõuda TsK § 231 lg 1 järgi intressi (viivist) 3% aastas ka viivituse eest pärast 1. juulit 2002. Kolleegium märgib, et viivist saab VÕS § 113 lg 1 järgses suuruses nõuda üksnes võla puhul, mis muutus sissenõutavaks pärast 1. juulit 2002. Nimetatud sätte järgi saab viivist teistsuguse kokkuleppe puudumisel konkreetse võlaperioodi eest nõuda suuruses, mis vastaval ajavahemikul kehtis, kuna viivisemäära aluseks olev VÕS § 94 lg 1 järgne intressimäär muutub perioodiliselt.
16.Võlakirjas on märgitud, et kostja laenas raha intressiga 8% kuus. Hageja on palunud intressina välja mõista 338 328 krooni, arvestades intressi suuruses 240 USD kuus, kokku 111 kuu eest. Kuigi ei hagis ega alama astme kohtute otsustes ole välja toodud täpset ajavahemikku, mille eest hageja intressi arvestab, võib neist järeldada, et 111 kuud moodustab perioodi alates aprillist 1996 (st alates esimesest võlgnetavast täiskuust) kuni juunini 2005 (hagi esitamise kuu lõpuni). Seega, vaatamata võlakirja tekstile (millest võib ka järeldada, et intressi tuleb arvestada alates oktoobrist 1994), tõlgendab hageja ise intressi arvestamise algusena aprilli 1996. Sellest on lähtunud ka alama astme kohtud ning seda vaidlustatud ei ole. Seega lähtub kolleegium sellest laenulepingu tõlgendusest.
17.Eelneva põhjal tuleneb alama astme kohtute otsustest, et pooled sõlmisid 14. märtsil 1996 tähtajalise laenulepingu, mille kohaselt kostja pidi maksma 3000 USD hagejale 21. märtsiks 1996. Seega oli laenulepingu tähtaeg üks nädal. See on kolleegiumi arvates ka ajavahemik, mille eest hageja võiks kostjalt nõuda lepingujärgset intressi 8% kuus tasuna laenuraha kasutamise eest. Hageja enda arvestuse järgi oleks selleks summaks 60 USD ehk 762 krooni. Selle aja eest aga hageja tegelikult intressi ei nõudnudki, kuna tema intressiarvestus algab aprillist 1996 (vt käesoleva otsuse p 16). Lugedes laenulepingu tähtajaliseks, ei arvestanud ringkonnakohus laenu tähtajalisuse materiaalõigusliku tähendusega. Sellega eksis ringkonnakohus TsK §-dest 182 ja 274 tuleneva intressi (protsendi) mõiste sisustamisel ning laenulepingu tõlgendamisel (vt intressi mõiste kohta ka nt Riigikohtu 23. oktoobri 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-97 (RT III 1997, 31/32, 332)). Kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu
laenu (kapitali) kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Samasugusele seisukohale jõudis Riigikohus oma 12. detsembri 2006. a määruses tsiviilasjas nr 3-22-5-06 (RT III 2006, 47, 399), p 12. Ringkonnakohus asus seega ekslikult seisukohale, et laenulepingus kokkulepitud intressi tuleb laenu kasutamise tasuna maksta pärast laenu tagastamise aja möödumist.
18.Kehtiva VÕS § 113 lg 1 kolmas lause lubab seadusjärgset viivist arvestada ka lepingujärgse intressi suuruses, kui lepingujärgne intress on suurem seadusjärgsest viivisest. Kuigi tsiviilkoodeksis sarnast regulatsiooni ei sisaldunud, ei olnuks selline kokkulepe iseenesest seadusega vastuolus ka enne 1. juulit 2002. Aga isegi kui tõlgendada laenulepingut selliselt, et laenu tagastamisega viivitamisel tuleks tasuda viivisena 8% kuus, ei oleks kolleegiumi arvates õigustatud kostjalt kogu viivise väljamõistmine, st 338 328 krooni ulatuses. Arvestades asjaolu, et hageja on viivitanud laenu sissenõudmisega üle üheksa aasta ning tuvastatud asjaolude järgi ei ole hageja kostjale võla sissenõudmise kohta esitanud eelnevat kohtuvälist hoiatust ega teatanud, millal ja kuidas peab maksmine toimuma, ning viivisesumma ilmselget ebaproportsionaalsust võrreldes võlgnetava summaga, tuleks viivisesummat kolleegiumi arvates TsK § 194 lg 1 alusel vähendada vähemalt võrdseks võlgnetava põhisummaga, s.o 38 100 kroonini (viivise vähendamise põhjuste kohta üldiselt vt ka viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p-d 13?24). Viivise vähendamist taotles kostja sisuliselt hagile vastates, kui väitis, et laenulepingu puhul ei või intressi ja viivise summa ületada põhivõlga. Sama summa mõistis kostjalt hageja kasuks intressina juba välja maakohus ning see ei ole enam vaidluse all (vt käesoleva otsuse p 12). Seega ei kuuluks hageja intressinõue taotletud ulatuses rahuldamisele ka juhul, kui kokkulepet tõlgendada selliselt, et kokkulepitud intressimäär võiks olla viivise arvestamise alus ka pärast laenu tagastamise kohutustuse sissenõutavaks muutumist. Seetõttu puudub põhjus saata asi tagasi uueks lahendamiseks ringkonnakohtule, tuvastamaks, kas pooled võisid intressi kokku leppides pidada silmas tegelikult viivist. Pealegi tõlgendatakse enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 64 lg 3 kohaselt tehingut kahtluse korral kohustatud isiku kasuks.
19.Kui pooled ei ole viivist kokku leppinud, võinuks hageja alates laenu tagastamisega viivitusse sattumisest nõuda seadusjärget viivist (intressi) TsK § 231 lg 1 alusel 3% aastas. Võlgnetavat summat 3000 USD arvestades oleks viivisesumma sel juhul aastas 90 USD ja kuus seega 7,5 USD. Hageja arvestatud 111 kuu eest moodustaks see 832,5 USD, s.o ca 10 573 krooni. Ka see summa oleks väiksem hageja kasuks juba intressina välja mõistetud 38 100 kroonist, mistõttu hageja TsK § 231 lg 1 alusel kostjalt midagi täiendavalt laenulepingu alusel nõuda ei saaks. Seetõttu ei õigustaks ka see asja tagasisaatmist ringkonnakohtule.
20.Eelneva põhjal on ringkonnakohus andnud tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu, hinnates valesti esmajoones laenulepingu tähtajalisuse tähendust intressi arvestamisele. Seejuures ei ole ringkonnakohus rikkunud oluliselt menetlusnorme. Kolleegium saab seetõttu TsMS § 691 p 5 alusel ringkonnakohtu otsuse tühistada intressi väljamõistmise osas suuremas ulatuses kui 38 100 krooni, mille mõistis kostjalt hageja kasuks välja maakohus. Uue otsusega tuleb lugeda kostjalt hageja kasuks välja mõistetuks 38 100 krooni intressi lisaks sama suurele põhivõlale.
21.Tulenevalt eelnevast ei käsitle kolleegium kostja kassatsioonkaebuse väiteid menetlusnormide rikkumise kohta. Riigikohus ei ole TsMS § 688 lg 2 järgi seotud kassatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega. Siiski juhib kolleegium kostja tähelepanu sellele, et tema kaebus ei ole mitte tervikuna arusaadav ja selle põhjendused on vähemalt osaliselt vastuolus kassatsioonitaotlusega. Nõustudes ühelt poolt maakohtu otsusega endalt intressi väljamõistmise kohta (seega ka intressikokkuleppe kehtivusega), leiab kostja teisalt, et intressikokkulepe on vastuolus heade kommetega, mille tagajärjeks oleks aga kokkuleppe tühisus. Sama puudutab kostja väiteid, et tal oleks olnud õigus võlakirja tühistada.
22.Lisaks juhib kolleegium tähelepanu oma varasemale praktikale, mille kohaselt ei saa ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes lugeda vähemalt üldjuhul laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada (vaidlustada) raskete asjaolude ärakasutamise tõttu (vt nt Riigikohtu 16. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02 (RT III 2002, 27, 302), p-d 9?13; 22. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02 (RT III 2002, 27, 305), p-d 9?12; 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 (RT III 2006, 16, 145), p 20). Samuti märgib kolleegium, et lühiajalise tagatiseta laenu puhul ei saa pangalaenudega võrreldes suuremat intressimäära pidada iseenesest selliseks, mis annaks aluse lugeda tehingu tehtuks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja mis võiks seetõttu olla lähtekohaks tehingu tühistamisele.
23.Samuti juhib kolleegium tähelepanu oma varasemale praktikale, mille kohaselt aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks ainuüksi pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel (vt nt Riigikohtu 2. juuni 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-03 (RT III 2003, 21, 207), p 13; 17. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-06 (RT III 2006, 43, 363), p 13). Küll võib selline käitumine olla aluseks nt põhivõlalt arvestatava viivise vähendamisele (vt ka käesoleva otsuse p 18). II
24.Lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3, otsustab kolleegium ka kohtukulude jaotuse poolte vahel ja määrab kindlaks hüvitatavate kohtukulude suuruse. Kuna tsiviilasja hinna ja riigilõivu arvestamise reeglid on muutunud, peab kolleegium vajalikuks käsitleda sellega seonduvaid küsimusi laiemalt.
25.Esimese astme kohtu menetluses tasus hageja hagilt riigilõivu 20 000 krooni (tlk 5) ning kandis õigusabikuludena 2950 krooni (tlk-d 27?28). Lisaks on hageja nimetanud hagis õigusabikuludena 5900 krooni (tlk 7), mille kandmise kohta toimikus aga dokumente ei ole. Kostja maakohtus
kohtukulunimekirja ei esitanud. Apellatsioonimenetluses tasus hageja apellatsioonkaebuselt riigilõivu 16 000 krooni (tlk 43) ja kandis õigusabikulusid 9400 krooni (tlk-d 61?64). Kostja kandis apellatsioonimenetluses õigusabikulusid 9735 krooni (tlk-d 65?68). Kassatsioonimenetluses tasus kostja kassatsioonikautsjoni 3764 krooni 30 senti (tlk 87) ning kandis õigusabikulusid 10 271 krooni 90 senti (tlk-d 89?90).
26.Hagihind on käesolevas asjas hagi esitamise ajal 2005. a kehtinud TsMS § 48 lg 1 p 2 järgi 376 428 krooni, mis koosneb põhivõlast 38 100 krooni ja intressist 338 328 krooni. Kolleegium märgib, et hagi hind ei muutunud menetluses sõltumata sellest, et alates 1. jaanuarist 2006 muutusid tsiviilasja hinna ja riigilõivude arvestamise reeglid, mis kehtisid ka maakohtu otsuse tegemise ajal (vt käesoleva otsuse p 28). See tuleneb TsMS §-st 123, mille järgi võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg.
27.Ringkonnakohus ei ole otsuses selgelt välja toonud kaebuse hinda, millest sõltub mh kohtukulude jaotus. Apellatsioonkaebuse esitamisel on tsiviilasja hind TsMS § 137 lg 1 kohaselt sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Nimetatud sättest tuleneb, et kui hagihinna arvestamise reeglid muutuvad pärast avalduse esitamist (vt ka käesoleva otsuse p 26 ja 28), lähtutakse ka apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses siiski hagihinnast, mis oli asjal avalduse esitamise ajal ja millest lähtus esimese astme kohus.
28.Kolleegium märgib, et erinevalt enne 1. jaanuari 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikust näeb kehtiv TsMS § 133 lg 1 ette, et hagihind arvutatakse põhinõude järgi, ning sama paragrahvi 2. lõike järgi ei arvestata hagihinda arvutades kõrvalnõudena esitatud nõudeid intressile (mh viivisele). Siiski näeb TsMS § 133 lg 2 teine lause ette erandi, et kohus arvestab kõrvalnõudeid mõistlikus ulatuses, kui kõrvalnõue on põhinõudest suurem või sellega võrdne. Nimetatud sätte tõlgendamisel tuleks kolleegiumi arvates kõrvalnõudena esitatud intressi- ja viivisenõudeid, mis (olgu kogumis või eraldi) ületavad põhinõuet, arvestada tsiviilasja hinna määramisel vähemalt üldjuhul põhinõuet ületavas osas tervikuna. Samad põhimõtted kehtivad TsMS § 137 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse esitamisel, st kui maakohtu otsust vaidlustatakse üksnes kõrvalnõuete osas, tuleb kaebuse hinna arvutamisel arvestada, kas kõrvalnõuded ületavad vaidlustatud osas põhinõuet. Kui see nii ei ole, on kaebus kõrvalnõuete osas hinnata ja sellelt riigilõivu tasuda ei tule. Kuigi hinnata võib TsMS § 137 lg 1 järgi samal põhjusel olla ka kassatsioonkaebus, tuleb sel juhul tasuda minimaalne kautsjon (TsMS § 140 lg 2 järgi 400 krooni). Kui intressi- või viivisenõue pannakse maksma eraldi menetluses (nt pärast põhinõude rahuldamist), ei ole menetluslikult tegemist kõrvalnõudega ja asja hind arvestatakse sel juhul kõigis kohtuastmetes TsMS § 124 lg 1 järgi.
29.Maakohtu menetluses riigilõivu tasumisel tuleb lähtuda avalduse, millelt riigilõivu tasuda tuleb, kohtule esitamise ajast, mida arvestatakse sarnaselt TsMS § 362 lg-le 3 avalduse kohtule laekumise ajast. See tuleneb nii TsMS §-st 123, § 139 lg-st 2 kui ka § 147 lg-st 1, aga ka enne 1. jaanuari 2007 kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 7 lg-test 1 ja 6 ning § 37 lg-test 1 ja 14. Samad põhimõtted tulenevad kehtiva RLS §-st 9, § 11 lg-st 2 ning § 56 lg-test 1 ja 19. Kui riigilõivumäärad muutuvad
esimese astme kohtu menetluse kestel, ei anna see alust nõuda riigilõivu suurendamisel täiendava riigilõivu tasumist ega riigilõivu alandamisel enam tasutud riigilõivu tagastamist.
30.Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud RLS § 37 lg 14 järgi tuli apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõivu samas ulatuses, kui tasutaks avalduse esialgsel esitamisel esimese astme kohtule, ning sama paragrahvi 15. lõike järgi tuli varalises vaidluses tasuda riigilõivu, lähtudes hagihinnast ja apellatsioonkaebuses vaidlustatud summast. Sarnane on ka kehtiva riigilõivuseaduse regulatsioon (RLS § 56 lg 19). Nimetatud sätetest võib esmapilgul järeldada, et apellatsioonkaebuse esitamisel võetava riigilõivu arvestamisel tuleb alati lähtuda riigilõivust, mida tuleb sellise nõudega hagi esitamisel apellatsioonkaebuse esitamise ajal tasuda maakohtus. Samas on TsMS § 137 lg 1 kohaselt tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel sama asja hinnaga maakohtus, arvestades küll kaebuse ulatust (vt käesoleva otsuse p 27). Viidatud riigilõivuseaduste sätteid ja TsMS § 137 lg-t 1 tuleb kolleegiumi arvates lugeda koostoimes selliselt, et vähemalt varalise vaidluse puhul on tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel sama kui maakohtus, kuid konkreetne riigilõivu määr kaebuse esitamisel tuleb arvestada riigilõivuseaduse lisaks oleva tabeli alusel selle seisuga, mis kehtib kaebuse esitamise ajal.
31.Sarnaselt apellatsioonimenetlusega tuleb tsiviilasja hinda ja kassatsioonikautsjoni suurust arvestada ka kassatsioonimenetluses. Seega on TsMS § 137 lg 1 järgi määrav tsiviilasja hind esimeses kohtuastmes, kuid kautsjoni suurus arvestatakse pärast 1. jaanuari 2006 esitatud kaebuste puhul TsMS § 140 lg 2 järgi.
32.Eelneva põhjal arvestas maakohus käesolevas asjas õigesti hagi hinnaks 376 428 krooni, millelt hageja tasus RLS-i lisa 2 enne 1. jaanuari 2006 kehtinud redaktsiooni kohaselt riigilõivuna õigesti 20 000 krooni. Apellatsioonkaebuse esitas maakohtu otsuse peale hageja, kes palus mõista nõutud intressi kostjalt välja täies ulatuses (s.o 338 328 krooni) maakohtu väljamõistetud 38 100 krooni asemel. Arvestades kaebuse ulatust, on kaebuse hinnaks kehtiva TsMS § 137 lg 1 ja enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 48 lg 1 p 2 koostoimes seega 300 228 krooni (338 328 - 38 100 krooni). Apellatsioonimenetluses tasus hageja apellatsioonkaebuselt RLS-i lisa 2 alates 1. jaanuarist 2006 kehtinud redaktsiooni kohaselt õigesti riigilõivu 16 000 krooni.
33.Kassatsioonimenetluses vaidlustas kostja ringkonnakohtu otsust samuti 300 228 krooni ulatuses (vt käesoleva otsuse p 12), mis on kassatsioonkaebuse hinnaks. Lähtudes TsMS § 140 lg-st 2, tuleb kassatsioonikautsjoni tasuda 1% tsiviilasja hinnast, arvestades kaebuse ulatust. 1% 300 228 kroonist on 3002 krooni 28 senti. Kautsjoni on tasutud aga 3764 krooni 30 senti. Seega on kautsjoni tasutud ettenähtust 762 krooni 2 senti rohkem, mis tuleb kostjale TsMS § 150 lg 1 p 1 analoogia alusel kohaldamisel tagastada, sõltumata kaebuse lahendamise tulemusest. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tagastatakse kogu kautsjon TsMS § 149 lg 4 alusel. Seadus ei näe ette võimalust mõista tasutud kautsjon kostja kasuks välja hagejalt, nagu taotleb kostja (vt ka Riigikohtu 18. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-06 (RT III 2006, 38, 323), p 18).
34.Hageja tasus riigilõivuna esimese astme kohtus 20 000 krooni. Hageja hagi 376 428 krooni väljamõistmiseks rahuldatakse 76 200 krooni ulatuses, mis moodustab ca 20,24% taotletust. Enne
1.jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 ja lg 11 alusel tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja esimese astme kohtus tasutud riigilõivu katteks samas proportsioonis 4048 krooni (nagu seda tegi ka maakohus). Apellatsioonimenetluses hageja tasutud riigilõiv 16 000 krooni jääb hageja enese kanda, kuna ta vaidlustas maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis kokkuvõttes õigesti hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse rahuldanud ringkonnakohtu otsus tühistatakse kaebuse rahuldanud osas, st maakohtu otsuse vaidlustanud kaebus jääb sisuliselt rahuldamata.
35.Esimese astme kohtus kandis hageja kuludokumentidega tõendatud õigusabikuludena 2950 krooni (vt käesoleva otsuse p 25). Arvestades hagi rahuldatud osa (20,24%), tuleb kolleegiumi arvates sellest kostjalt enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 järgi välja mõista 597 krooni. Kostja esimese astme kohtus kohtukulude nimekirja ei esitanud. Apellatsioonimenetluses kandis hageja õigusabikulusid 9400 krooni ja kostja 9735 krooni. Kassatsioonimenetluses kandis kostja õigusabikulusid 10 271 krooni 90 senti. Kuna lõpptulemusena tehakse apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses vaidlusaluse nõude osa suhtes otsus kostja kasuks, kannab hageja oma õigusabikulud apellatsioonimenetluses ise. Lähtudes enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 61 lg 1 p-st 1, on kostja kantud õigusabikuludest (19 671 krooni 90 senti) maksimaalselt võimalik hagejalt välja mõista 5% rahuldamata jäänud hagi osast (st vaidlusalusest 300 228 kroonist), seega 15 011 krooni 40 senti. Kolleegium loeb asja keerukust ja kostja esindaja eeldatavat tööpanust arvestades kostja vajalikeks ja põhjendatud õigusabikulutusteks apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kokku 10 000 krooni, ning mõistab selle summa välja hagejalt kostja kasuks.
36.Hagejalt ja kostjalt väljamõistetavate õigusabikulude tasaarvestuse tulemusena (10 000 - 597) mõistab kolleegium hagejalt kostja kasuks õigusabikulude katteks välja 9403 krooni. Selle summa ja kostjalt hageja kasuks välja mõistetud riigilõivu tasaarvestuse tulemusena (9403 - 4048) mõistab kolleegium hagejalt kostja kasuks kohtukuludena välja 5355 krooni.
37.Maakohus mõistis lisaks kostjalt riigituludesse 154 krooni 30 senti postikulude katteks. Menetlusdokumentide kättetoimetamise, edastamise ja väljastamise kulud olid TsMS § 143 p 4 enne
1.jaanuari 2007 kehtinud redaktsiooni järgi asja läbivaatamise kuludeks, st TsMS § 138 lg 2 järgi kohtukuludeks ja TsMS § 138 lg 1 järgi ka menetluskuludeks. Sarnaselt olid postikulud kohtukuludeks enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 46 p 2 ja § 52 p 5 järgi. Alates 1. jaanuarist 2007 on asja läbivaatamise kuludeks TsMS § 143 p 4 järgi üksnes menetlusdokumentide kohtutäituri vahendusel ning välisriigis ja eksterritoriaalsetele Eesti Vabariigi kodanikele kättetoimetamise ja edastamise kulud, st postiteenistuse vahendusel Eestis menetlusdokumentide kättetoimetamise kulusid menetluskulude hulka enam ei arvata. Lähtudes TsMS §-st 6, tuleb menetlustoimingu tegemisel lähtuda toimingu tegemise aja seadusest. Seega ei saa kolleegium menetluskulude kindlaksmääramisel poolelt postikulu selliselt enam välja mõista, nagu tegi maakohus. Seega tuleb ringkonnakohtu ja maakohtu otsus tühistada ka kostjalt riigituludesse 154 krooni 30 sendi
väljamõistmise osas. Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.