Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
3-2-1-18-17 Tartu, 27. märts 2017 Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Malle Seppik Mihhail Kõlvarti hagi AS-i POSTIMEES GRUPP vastu ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks Tartu Ringkonnakohtu 11. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-21988 AS POSTIMEES GRUPP kassatsioonkaebus 3500 eurot Hageja Mihhail Kõlvart, esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik Kostja AS POSTIMEES GRUPP, esindaja vandeadvokaat Anton Sigal 13. märts 2017. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 11. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-21988 osas, milles ringkonnakohus jättis määramata kassatsiooniastme menetluskulude jaotuse ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kassatsiooniastmes kantud menetluskulud poolte endi kanda. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu 11. novembri 2016. a otsuse resolutsioon muutmata.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada Advokaadibüroo Primus OÜ-le AS-i POSTIMEES GRUPP eest kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.
Mihhail Kõlvart (hageja) esitas 9. mail 2013 Tartu Maakohtule hagi AS-i POSTIMEES GRUPP (endine ärinimi AS POSTIMEES, kostja) vastu ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks. Hagiavalduse kohaselt ilmus 25. septembril 2012 kostja väljaantavas ajalehes Tallinna Postimees (nii paber- kui ka veebiväljaandes, nii eesti- kui ka venekeelses väljaandes) artikkel pealkirjaga „Uuritakse abilinnapeaga seotud linnaraha liikumist". Artiklis sisalduvad järgmised ebaõiged faktiväited: 1) uuritakse abilinnapeaga seotud linnaraha liikumist (väide 1); 2) uurimisasutuste tähelepanu on äratanud 2011. aasta alguses Tallinna eelarvest keskerakondlasest abilinnapea Mihhail Kõlvartiga seotud Eesti Taekwondo Liidule tehtud ülekanne (väide 2); 3) Ilves ja Kõlvart sõlmisid 8. aprillil tagantjärele raha eraldamise lepingu võitluskunsti võistluste
korraldamiseks (väide 3); 4) Postimehe andmetel huvitab uurimisasutusi tehing seetõttu, et Kõlvarti selgitused ja pangakontode väljavõtted ei pruugi kattuda (väide 4).
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et avaldatud faktiväited vastavad tõele, mistõttu ei saa hageja nõuda nende ümberlükkamist.
3.Tartu Maakohus jättis 6. märtsi 2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
5.Tartu Ringkonnakohus jättis 27. oktoobri 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.
6.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus maakohtu ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
7.Riigikohus tühistas 15. aprilli 2015. a otsusega ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja hagi kostja vastu nõudes lükata ümber ebaõige faktiväide („Postimehe andmetel huvitab uurimisasutusi tehing seetõttu, et Kõlvarti selgitused ja pangakontode väljavõtted ei pruugi kattuda." (väide 4)), ning menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas saatis Riigikohus asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas jättis Riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata. Riigikohus märkis, et menetluskulude jaotuse määrab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemustest.
8.Asja uue läbivaatamise käigus esitas hageja ringkonnakohtule kompromissiettepaneku, mille kohaselt oli hageja valmis sõlmima kompromissi, kui kostja avaldab omal kulul ebaõigete faktiväidete ümberlükkamise teate: „25.09.2012 Postimehe artiklis „Uuritakse abilinnapeaga seotud linnaraha liikumist" avaldas Postimees Mihhail Kõlvarti kohta valeandmeid, nagu huvitaks uurimisasutusi tehing seetõttu, et Kõlvarti selgitused ja pangakontode väljavõtted ei kattu. See väide on vale." Menetluskulude jaotust hageja ettepanek ei sisaldanud. Tartu Ringkonnakohus jättis asja uuesti läbi vaadates 17. detsembri 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt otsuse põhjendusi. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.
9.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi väite 4 osas, või saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
10.Riigikohus tühistas 16. juuni 2016. a otsusega ringkonnakohtu otsuse menetlusõiguse normi
rikkumise tõttu ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulude jaotus jäi asja lahendava kohtu otsustada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
11.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 11. novembri 2016. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi nõudes lükata ümber ebaõige faktiväide („Postimehe andmetel huvitab uurimisasutusi tehing seetõttu, et Kõlvarti selgitused ja pangakontode väljavõtted ei pruugi kattuda."), ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ning kohustas kostjat avaldama omal kulul ebaõigeid andmeid ümberlükkava teate. Ülejäänud osas jäi maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled apellatsioonimenetluses selle üle, kas vaidlusalune väide nr 4 vastab tegelikkusele. Väide 4 on liitväide, milles on kolm väidet: a) uurimisasutusi huvitab tehing; b) hageja on andnud tehingu kohta selgitusi uurimisasutustele või teistele isikutele; c) uurimisasutusi huvitab tehing seetõttu, et hageja antud selgitused ja pangakontode väljavõtted ei pruugi kattuda. Faktiväide a vastas tegelikkusele. Hagi rahuldamata jätmiseks tuleb tuvastada, et faktiväited b ja c vastavad tegelikkusele. Kuna kostja ei ole tõendanud nende väidete tegelikkusele vastavust, tuleb hagi selles osas rahuldada. Kuna faktiväitel a (uurimisasutusi huvitab tehing) ei ole eraldivõetavalt tähendust, siis on faktiväide 4 tervikuna tegelikkusele mittevastav. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Hagi osalise rahuldamise tõttu on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 kolmanda alternatiivi alusel poolte endi kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
12.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotamise osas ja teha uue otsuse, millega jätta 83,3% kõikidest menetluskuludest hageja kanda või saata asi vaidlustatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palub jätta kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi, kuna ei jaotanud kassatsiooniastmes kantud menetluskulusid. Asi on olnud kaks korda Riigikohtu menetluses ja mõlemal korral jättis Riigikohus menetluskulude jaotuse otsustada ringkonnakohtule. Riigikohtu juhiseid ja TsMS § 173 lg 3 teist lauset eirates jaotas ringkonnakohus üksnes maa- ja ringkonnakohtus kantud kulud. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult menetluskulud poolte endi kanda. Kohus jättis kaalutlusõiguse teostamisel arvestamata olulised asjaolud. Hageja nõudis nelja väite ümberlükkamist, kuid hagi jäeti täielikult rahuldamata kolme väite osas ning osaliselt rahuldamata neljanda väite osas ehk kolmest alaväitest ühe osas. Seega jäeti hagi rahuldamata 83,3% ulatuses. Sellele vaatamata jättis kohus menetluskulud poolte endi kanda. Kuigi kohtul on kaalutlusõigus menetluskulude jaotamisel, on see
õigusselguse ja õiguskindluse tagamiseks piiratud. Kui hagi rahuldatud ja rahuldamata osa suurusjärk on oluliselt erinev, tuleb kulude jaotuse üle otsustamisel arvestada nõude rahuldamise proportsiooniga. Seda arvestamata jättes on ringkonnakohus menetluskulude jaotamisel rikkunud TsMS § 163 lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks jäid kulud poolte endi kanda.
13.Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Hageja leiab, et tema viimase väite osas rahuldati hagi täies ulatuses. Ringkonnakohus leidis, et faktiväide 4 oli tervikuna tegelikkusele mittevastav. Kaks menetlust ringkonnakohtus ja Riigikohtus olid ühe allesjäänud nõude osas edukad, mistõttu tuleks nende menetluste kuludest jätta 100% kostja kanda. Ülejäänud osas peaks kostja kanda jääma 25% kuludest. Ringkonnakohus kasutas diskretsiooniõigust, kui jättis kulud poolte endi kanda. Lisaks tegi hageja kostjale 27. mail 2015 kompromissiettepaneku, mis vastas lõplikule lahendile. TsMS § 163 lg 2 järgi peaks kostja kandma kulud, kuivõrd ta ei nõustunud kompromissiga. Kassatsioonimenetluse kulude osas saab Riigikohus ringkonnakohtu otsuse puuduse ise kõrvaldada.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis määramata kassatsiooniastme menetluskulude jaotuse. Kuna rikkumine on võimalik kassatsiooniastmes kõrvaldada, teeb Riigikohus TsMS § 691 p 5 alusel tühistatud osas asjas ise uue otsuse, millega määrab kassatsiooniastmes kantud menetluskulude jaotuse. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.
15.Kassatsiooniastmes vaidlustas kostja ringkonnakohtu otsuse vaid menetluskulude jaotuse osas. Kumbki pool ei vaidlustanud ringkonnakohtu otsust osas, milles ringkonnakohus hagi osaliselt rahuldas. Kohtuotsus on vaidlustamata osas jõustunud (TsMS § 456 lg 4 teine lause). Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud.
16.Esiteks leiab kostja, et ringkonnakohus on eksinud TsMS § 163 lg 1 kohaldamisel, kui jättis menetluskulud poolte endi kanda, sõltumata hagi rahuldamise proportsioonist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 163 lg-st 1 tuleneva üldreegli kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades. Samas on kohtul õigus jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seega võimaldab TsMS § 163 lg 1 jätta menetluskulud poolte endi kanda. Sellist otsustust tuleb kohtul aga põhjendada. Kolleegium nõustub kostjaga, et praegusel juhul ei ole ringkonnakohus põhjendanud, mis asjaoludest tulenevalt pidas kohus põhjendatuks jätta menetluskulud poolte endi kanda. Sellega
17.Kolleegium ei pea asja ringkonnakohtule tagasi saatmist siiski vajalikuks, sest Riigikohtul on võimalik asja materjale arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi vastavas osas täiendada. Kostja on õigesti viidanud, et kohtul tuleks mitme erineva kulude jaotamise võimaluse vahel valides muuhulgas arvestada nõude rahuldamise ja rahuldamata jätmise proportsiooniga (vt nt Riigikohtu
23.septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-13, p 17; Riigikohtu 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14, p 34). Hagi rahuldamise proportsioon ei pruugi olla siiski määrav, kuivõrd arvesse tuleb võtta kõiki menetluse asjaolusid. Praeguses asjas esitas hageja pärast esimest Riigikohtu menetlust kostjale kompromissiettepaneku, mis sisuliselt vastas hagi rahuldamise ulatusele (II kd, tl 37). TsMS § 163 lg 2 kohaselt, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kohus võib TsMS § 163 lg 2 järgi kaaluda kompromissiettepaneku korral TsMS § 163 lg-s 1 sätestatust erinevat menetluskulude jaotust üksnes juhul, kui viimati nimetatud sätte järgi ei oleks menetluskulude jaotus kompromissiettepanekut ja muid asjaolusid arvestades õiglane, arvestades mh asjaolu, et kompromissiettepanekust keeldudes venitas pool põhjendamatult menetlust. Sellise otsustuse tegemisel peab kohus kaaluma kõiki asjaolusid ning oma otsustust ka põhjendama (Riigikohtu 23. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-13, p 15). See tähendab, et TsMS § 163 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel tuleb kohtul lõppastmes tagada, et menetluskulude jaotus oleks õiglane.
18.Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus lõppastmes põhjendatult jätnud menetluskulud poolte endi kanda. Hageja kompromissiettepanek vastas sisuliselt sellele, kuidas ringkonnakohus hiljem hagi rahuldas. Seda järeldust ei muuda ka kostja väide, et kompromissiettepanekust keeldumine oli põhjendatud seetõttu, et väite 4 alaväite a õigsus oli menetluses varem tuvastatud. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis esitatud ebaõigete andmete ümberlükkamise teade oli siiski kompromissiettepanekus esitatuga samasisuline. Teisalt tuleb arvesse võtta, et enamik hagist jäi siiski rahuldamata. Lisaks esitas hageja kompromissiettepaneku alles asja teistkordsel menetlemisel ringkonnakohtus, mistõttu ei saaks kompromissiettepanek mõjutada menetluskulude jaotust enne esimest Riigikohtu lahendi tegemist. Eelnevast tulenevalt ei oleks õiglane jätta menetluskulusid täielikult kostja kanda TsMS § 163 lg 2 alusel. Samuti juhib kolleegium tähelepanu, et tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe ette võimalust jaotada menetluskulusid poolte vahel kaebuse rahuldamise ulatusest lähtudes. Ka sellisel juhul tuleb lähtuda TsMS §-st 163 (Riigikohtu 3. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 16). Seetõttu ei mõjuta menetluskulude jaotust otseselt ka see, kumma poole kasuks kaebemenetluses kaebus lahendati. Kõiki eeltoodud asjaolusid arvesse võttes on põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel.
19.Teiseks leiab kostja, et ringkonnakohus jättis põhjendamatult jagamata kassatsiooniastme menetluskulud. Kolleegium nõustub kostjaga. Praegusel juhul on Riigikohus tsiviilasja menetlenud kahel korral. TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi jätab kõrgema astme kohus menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada, kui ta alama astme kohtu lahendi tühistab ja saadab asja uueks läbivaatamiseks. Seda Riigikohus mõlemal korral otsuses ka märkis. Sellele vaatamata märkis ringkonnakohus otsuse resolutsiooni ja ka põhjendustesse vaid maa- ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude jaotuse. Seega on ringkonnakohus jätnud täitmata TsMS § 173 lg-st 3 tuleneva nõude ning samas jätnud järgimata ka Riigikohtu vastavasisulise juhise. Tegemist on menetlusõiguse normi olulise rikkumisega (Riigikohtu 13. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-15, p 6).
20.Kuivõrd ringkonnakohtu otsuses märgitud menetluskulude jaotus oli iseenesest põhjendatud, siis peab kolleegium võimalikuks kõrvaldada ise menetlusõiguse normi rikkumine ning määrata kindlaks kassatsiooniastme menetluskulude jaotus. Kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud jäävad poolte endi kanda.
21.Kolleegium märgib muu hulgas, et kui kohus jätab kohtulahendi resolutsioonis märkimata menetluskulude jaotuse, siis on menetlusosalisel kiirem ja ökonoomsem taotleda täiendava otsuse tegemist. TsMS § 448 lg 1 p 3 järgi võib asja otsustanud kohus menetlusosalise taotlusel või omal algatusel teha täiendava otsuse, kui kohus ei ole menetluskulusid jaotanud. Täiendava otsuse taotlemata jätmine ei välista siiski menetlusosalise õigust tugineda menetluskulude jaotuse puudumisele kohtulahendi peale esitatud kaebuses. Küll aga võib kohus hiljem menetluskulude kindlaksmääramisel arvestada, kas menetlusosaline oleks võinud oma eesmärgi saavutada ka täiendava otsusega.
22.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.