Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-63-04 Otsuse kuupäev Tartu, 13. mai 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja T. Tampuu Kohtuasi OÜ Audru Kala hagi OÜ Linmark vastu 386 000 krooni saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. detsembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1414/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ Audru Kala kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 19. aprill 2004. a Istungil osalenud isikud Hageja seaduslik esindaja Marika Maidla ja lepinguline esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa. Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
23.detsembri 2003. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Marika Maidlale OÜ Audru Kala kassatsioonkaebuselt 21. jaanuaril 2004. a tasutud kautsjon 2800 (kaks tuhat kaheksasada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Audru Kala andis 12. augustil 1999. a tasuta kasutamise lepingu alusel OÜ Linmark valdusesse jäämasina ZIEGRA/UBE 3000-2, seeria nr 895054. Lepingu tähtajaks oli hageja poolt jäämasina tagasinõudmise hetk. Hageja leidis äripartneri, kes nõustus jäämasinat rentima tasu eest. Hageja soovis vara tagasi saada, kuid kostja ei reageerinud hageja korduvatele kirjadele.
28.detsembril 2000. a pöördus kostja politseisse avaldusega, et jäämasin on temalt varastatud. Hagiavalduse täpsustuses märkis hageja, et pooled sõlmisid 2. augustil 1999. a laenulepingu, mille järgi seati laenu tagatiseks sama jäämasin. Laenulepingus puudub kokkulepe jäämasina andmise kohta kostja valdusesse. Kostja soovis kasutada jäämasinat ühe partii jää tootmiseks. Jäämasin anti kostjale üle vara tasuta kasutamise lepingu alusel. Laenu tagastamise tähtaeg saabus 18. augustil 1999. a. Kostja on käitunud pahauskselt. Jäämasin läks kaotsi alles siis, kui hageja asus seda tagasi nõudma. Hageja palus kostjalt välja mõista kostja süül kaduma läinud jäämasina väärtus 386 000 krooni ja tasaarvestada see nõue 8. mail 2001. a kohtuotsusega hagejalt kostja kasuks välja mõistetud 262 000 krooniga.
2.OÜ Linmark vaidles hagile vastu. Ta leidis, et pooled ei ole kunagi sõlminud suulist vara tasuta kasutamise lepingut. Kostja ei ole jäämasinat kasutanud. Hageja ei tagastanud saadud laenu ning kostja pöördus kohtusse, kus tema hagi rahuldati. Jäämasin ei ole säilinud. Hageja pakutud jäämasina hind ei ole põhjendatud, sest jäämasin vajas remonti. Jäämasina hinnaks on 25 000 - 30 000 krooni. Kostja pole süüdi hagejale kahju tekitamises.
3.Pärnu Maakohus jättis 12. juuni 2003. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole tõendatud vara tasuta kasutamise lepingu sõlmimine koos tingimusega, et jäämasin tagastatakse hagejale selle nõudmise hetkest. Hageja nõue saab tuleneda üksnes pooltevahelisest
laenulepingust. Varasemas tsiviilasjas kogutud tõendid ei kinnita, et pooled oleksid kokku leppinud laenu tagatiseks oleva jäämasina hagejale tagastamises enne laenu tagastamist ning seega tuli kohustused täita ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 183 kohaselt üheaegselt. Hageja täitis oma laenulepingujärgse kohustuse alles täitemenetluse käigus 2003. aasta mais, mil jäämasina asukoht ei olnud enam teada. Varaline vastutus järgneb üksnes süü korral TsK § 227 alusel. On tõendatud, et kostja kaotas jäämasina valduse kuriteo tõttu. Kostja hoidis jäämasinat kinnises ruumis luku taga ja täitis valdaja kohustust säilitada tema valduses olevat vara. Hageja ei tagastanud kostjale laenu. Kostja lasi kindlaks teha laenu tagatiseks antud jäämasina tegeliku väärtuse. Kuna jäämasina väärtus ostutus väikseks, esitas ta kohtusse hagi laenu tagasisaamiseks. Hageja loobus maakohtu istungil tasaarvestamise nõudest.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ta leidis, et vara tasuta kasutamise leping on tõendatud hageja esindaja seletustega. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kostja kasutas jäämasinat ühe kalapartii jaoks. Maakohus ei ole tõendeid hinnanud. Hagejal oli jäämasina tagastamise nõue ja selle võimatusel väärtuse hüvitamise nõue. Kostja rikkus vara säilimise kohustust. Kui kostja oleks võtnud tarvitusele kõik abinõud, poleks jäämasinat varastatud. Jäämasina väärtus tuleb kindlaks teha selle kostja valdusse üleandmise hetke seisuga. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 23. detsembri 2003. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid muutis maakohtu otsuse motiive. Maakohus tuvastas õigesti, et jäämasina tasuta kasutamise leping pole tõendatud. Hageja andis jäämasina kostjale laenu tagamiseks. Lisaks laenulepingule ei ole poolte vahel muid lepingulisi suhteid. Hageja võttis selle asjaolu ringkonnakohtu istungil õigeks. Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 2/1248/01, mis tehti samade poolte vahelises vaidlusküsimuses, ei leidnud tõendamist, et pooled leppisid kokku selles, et kostja peab laenu tagatiseks oleva jäämasina hagejale tagastama enne laenusumma tagasimaksmist. Seega tuli kohustused täita üheaegselt. Hagi esitamise ajaks ei olnud hageja oma laenulepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust täitnud ja kostjal ei olnud veel jäämasina tagastamise kohustust tekkinud. Seega ei saanud kostja kohustist rikkuda. Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata, ei oma jäämasina väärtus tähtsust. Seoses sellega ei ole oluline, kas hageja lubas kostjal jäämasinat kasutada ja kas kostja seda tegelikult kasutas.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohus jättis arvestamata tõendid, mis kinnitavad pooltevahelist vara tasuta kasutamise lepingu sõlmimist. TsK § 347 järgi on kostja kohustatud tagastama temale
tasuta kasutamiseks üleantud asja. Asja kadumise korral peab kostja hüvitama tekkinud kahju. Kostja ei võtnud kasutusele kõiki vara säilitamiseks vajalikke meetmeid, sest ruumis, kus hoiti jäämasinat, puudus valve ja signalisatsioon. Ringkonnakohus ei hinnanud jäämasina väärtust käsitavaid tõendeid.
7.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Hageja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et pooled ei olnud sõlminud tasuta vara kasutamise lepingut. Oli vaid kirjalik laenuleping, mille alusel anti jäämasin kostjale laenu tagamiseks. Kostja võttis vaidlusaluse jäämasina vastu üksnes pooltevahelise laenulepingu järgse tagatisena. Ringkonnakohus järeldas õigesti, et pooltel polnud kokkulepet jäämasina tagastamiseks enne laenu tagastamist. Kohustused tuli täita üheaegselt, mistõttu kostja ei saanud kohustist rikkuda enne laenu tagastamist. Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata, siis on apellatsioonikohtu järeldus jäämasina väärtuse määramise tähtsusetusest kohane ja õige.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
9.Ringkonnakohtu otsuses viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2001. a otsusest tsiviilasjas nr 2/1248/01 nähtuvalt ei vaielnud pooled selle üle, et OÜ Audru Kala andis OÜ-le Linmark jäämasina üle laenu tagatisena. Kuna TsMS § 94 lg 2 kohaselt ei saa ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolu vaidlustada teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad pooled, siis ei saanudki ringkonnakohus lugeda käesolevas asjas tõendatuks jäämasina üleandmist vara tasuta kasutamise lepingu alusel.
10.Ringkonnakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et kostja ei saanud kohustist rikkuda, kuivõrd pooled ei olnud laenulepingus kokku leppinud laenu tagatiseks oleva jäämasina tagastamises enne laenu tagastamist hageja poolt. Lugedes tõendatuks selle, et hageja andis kostjale jäämasina valduse üle pandilepingu alusel, oleks ringkonnakohus pidanud selgitama, kas kostja rikkus pandipidaja kohustusi ning kas ta vastutab sellega seoses hagejale tekitatud kahju eest.
11.Asjaõigusseaduse § 282 sätestab, et vallasasja võib pandiga koormata selliselt, et panditud asi antakse üle pandipidaja valdusse (käsipant). AÕS § 282 lg 1 kohaselt tekib käsipant asja valduse üleandmisega pantijalt pandipidajale, kui nad on pandi seadmises kokku leppinud. Kui asi on juba pandipidaja valduses, siis tekib pant pandilepingu sõlmimisega. AÕS § 284 sätestab, et käsipant lõpeb tagatud nõude lõppemisega. Vastavalt AÕS § 287 lg 1 p-le 1 on pandipidaja kohustatud panditud asja säilitama ja korras hoidma. AÕS § 287 lg 1 p 3 järgi pidi (säte kehtis kuni 1. juulini 2002. a) pandipidaja hüvitama pantijale oma süül panditud asjale tekkinud kahju. Ringkonnakohus on lähtunud ekslikust seisukohast, et pantija kahju hüvitamise nõue muutub sissenõutavaks alles pandilepingu lõppemisel.
12.Kuna vaidlustamata asjaoludest nähtuvalt on jäämasin varastatud kostja valduse ajal, siis rikkus kostja AÕS § 287 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustust. TsK § 227 teise lause järgi eeldati kohustist rikkunud isiku süüd. Tsiviilõiguses eristatakse süü vormidena tahtlust ja hooletust. Hooletus tähendab käibes vajaliku hoole järgimata jätmist. TsK § 227 teise lause mõtte kohaselt eeldati üksnes kohustist rikkunud isiku hooletust.
13.Seega pidi kostja kui kohustist rikkunud isik vastutusest vabanemiseks tõendama, et jäämasina hoidmise tingimused olid mõistlikult võttes piisavad selleks, et välistada jäämasina vargus. Kohtute põhjendus, et kostja hoidis jäämasinat lukustatud ruumis, ei ole kolleegiumi arvates piisav selleks, et välistada kostja süü. AÕS § 287 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustust rikkunud isiku süü kindlakstegemisel tuleb kolleegiumi arvates anda hinnang sellele, kuidas pandiesemega samasuguse asja omanik oleks mõistlikult võttes (arvestades muuhulgas asja väärtust) taganud sellise asja säilimist.
14.Juhul, kui kostja ei tõenda oma süü puudumist ning ta peab selle tõttu kahju hüvitama, tuleb teha kindlaks hagejale tekitatud kahju suurus. Kahju hüvitamise eesmärk on asetada kannatanu olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kohustist ei oleks rikutud. Kuivõrd asja omanikul on huvi asja omada, vallata ja kasutada, siis tuleb asja kaotsimineku korral võimaldada kannatanule rahaline hüvitis, mille eest ta saab muretseda endale asemele samasuguse asja. Asja soetamise hind on eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind. A. Kull, L. Laarmaa, T. Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.