Korrakaitse

3-23-2814

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-23-2814 kui vara valdaja tõendaks, et kõne all olevate vahendite algne allikas ei ole füüsilised ja juriidilised isikud, kellele pakuti krüptovaluutade kaevandamist, või on füüsilised ja juriidilised isikud, kellele pakuti krüptovaluutade kaevandamist ja kliendid tõesti said seda teenust. Isik peab tõendama, et tema ning raha tema pangakontole kandnud isiku vahel oli tegelik ja õiguspärase sisuga majandustehing, minnes vajadusel tagasi vara algse päritoluni. Kui ammendavaid tõendeid ei ole võimalik esitada, tuleb tugineda RAB-i kogutud tõenditele. RAB-l ei ole õnnestunud kindlaks teha vara omanikku või tegelikku kasusaajat (RahaPTS § 57 lg 6). Mõlemal kontol oleva vara osas tuleb J.W-d RahaPTS § 57 lg 8 alusel käsitada vara valdajana. Seadusandja on RahaPTS § 57 lg 8 regulatsiooni ette näinud justnimelt sellisteks puhkudeks, mistõttu ei saa J.W olla kontodel oleva vara tegelik kasusaaja ega omanik. Tegemist on kuritegelikust tegevusest või selle asemel saadud varaga. Kui konto omanik valdab vara (tõenäoliselt) õigusliku aluseta ehk esineb rahapesu kahtlus, ei ole ta vara tegelik kasusaaja ega omanik. RAB on teinud kokku 13 välispäringut 7 erinevasse riiki ja tuvastanud sama isiku teisigi varjamistoiminguid, mis kinnitab tegevuse süstemaatilisust ja seda, et isik ei ole vara omanik ega tegelik kasusaaja. Vara omanik või tegelik kasusaaja saab olla keegi kannatanutest. RAB-i ülesandeks ei ole kriminaalmenetluse läbiviimine ja RAB-l puudub ülevaade kriminaalmenetluses äravõetud J.W asjadest ja nende asukohast. RAB-l puudub ka juurdepääs kriminaalmenetluses antud ütlustele ja esitatud tõenditele ning RAB ei saa neid argumente arvestada ega analüüsida. Halduskonfiskeerimise puhul ei ole küsimuse all isiku (karistusõiguslik) süü ja isiku karistamine ning täidetud ei pea olema kõik samad kohustuslikud (koosseisu) elemendid, mis kehtivad rahapesule. Vastasel juhul olekski tegemist karistusõigusliku meetmega ning kohaldamisele kuuluks kriminaalmenetlus. Halduskonfiskeerimiseks peab olema kahtlus, et vara on seotud rahapesuga, sj ei pea olema kahtlus kõikide RahaPTS § 4 koosseisuelementide suhtes. RahaPTS § 57 lg 7 viimases lauses on sätestatud vara riigi omandisse kandmisega tekkiva riive tasakaalustamiseks, et riigi tuludesse kantud summa väljanõudmise õigus on vara omanikul kolme aasta jooksul vara riigi tuludesse kandmise päevast arvates. Selleks peab isik ise vastavad legaalset omandiõigust tõendavad dokumendid esmalt esitama. Seega ei ole ohvrid/kannatanud haldusmenetluses halvemas olukorras kui kriminaalmenetluses. Igatahes oleksid nende õigused riivatud olulisemal määral, kui vara lastakse hoolimata rahapesu kahtlusest majanduskäibesse.

3-23-2814 maksmist tehinguteks, mis annab aluse nõuda nende tehingute alusel saadud vara riigi omandisse. RAB-l oli võimalik välja nõuda puudutatud isiku abielutõend, tõend abieluvarasuhte kohta, mis tõendavad, et tegemist on abikaasade ühisvaraga, ning J.W ja Y. Q tuludeklaratsioonid. Eelnev tõendab, et kontodel oleva vara tegelikeks kasusaajateks on J.W ja Z. J.W ning varal on legaalne päritolu. RAB-i seisukoht, et vara pärineb tõenäoliselt kuritegelikust tegevusest või on selle asemel saadud vara, on vastuolus põhiseaduse §-s 22 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega.

3-23-2814 (HMS § 38 lg 3). Praeguse asja asjaolud sellist järeldust ei võimalda. Taotluses ei ole tuginetud analüüsile seoses dividendide maksmise, osanike otsuse või laenulepingu sõlmimise või täitmisega. RAB on alles kohtu küsimusele vastates järeldanud, et dividende ei oleks F OÜ tohtinud maksta. Tõendamiseseme osas on oluline välja tuua, et isikule ei ole avaldatud, sh ka praeguses kohtumenetluses, kogu väidetavat ahelat, milles liikunud vara kuritegelikkust või mittelegaalsust puudutatud isikule ette heidetakse. Kohtule nähtuvad varade liikumise ahelas viited erinevatele tehingutele, kuid ei nähtu analüüsi, miks RAB leiab, et need tehingud ei ole tegelikult toiminud, vaid on näivad, üksnes raha kuritegelikku päritolu varjamise tõttu tehtud varaliigutused. RAB on alles vastuses kohtule selgitanud, mis on tema hinnangul tõendamiskoormuse ulatus (kuni isikutele teenuse osutamiseni välja). RAB peab veenvalt põhjendamata eelkõige oma järeldust, et kontol olev raha ei ole n-ö majanduslikus mõttes puudutatud isiku oma. RAB ei pea eeldama, et isik, kelle nimel on pangakonto avatud, on kontol oleva vara omanik. See ei tähenda siiski, et RAB võiks ilma loogilise põhjenduseta järeldada, et see isik omanik ei ole või et vara tegelik omanik (või kasusaaja) ei ole teada. Oluline ei ole see, kust ja kuidas sai dividendide maksja raha, vaid üksnes küsimus, kas dividendide maksja ja osaniku vahel toimus mingisugune selline tegelik tehing, mille tulemusena sai isik endale vastava rahasumma nii, et seda raha saab pidada tema omaks. Analoogselt on oluline laenulepingu tegelikkus, mitte see, kust sai laenu andja raha. Seega küsimus on selles, kas pangakontole laekunud summa on raha, mille puudutatud isik sai oma normaalse majandustegevuse käigus või on tegemist summaga, mida mingisugune muu isik (igal juhul mitte puudutatud isik) n-ö hoiab selle tegeliku päritolu varjamiseks puudutatud isiku pangakontol. Kui RAB ei ole veenvalt põhjendanud kahtlust, et kõnealuse pangakonto vahendid ei ole puudutatud isiku omad, vaid üksnes tema kontol n-ö hoiul, on tegemist puudutatud isiku rahaga, ilma et oleks vaja kontrollida, millisel teel sai F OÜ või Y. Q need vahendid, mille arvelt ta isikule vastavad ülekanded tegi, ning kas see raha on saadud seaduslikul teel. RahaPTS § 57 lg-s 8 sätestatust, et konto omaniku omandiõigust ei eeldata, saab mõista selliselt, et konto omanik saab ja peab RAB-i põhjendatud kahtluse korral tõendama tema kontole tehtud ülekannete aluseks olevate tehingute ehtsust, küll aga ei saa temalt nõuda, et ta tõendaks tehingujadas eespool olevate tehingutega seotud asjaolusid, iseäranis seda, et isik, kellelt puudutatud isikule raha laekus, oli selle saanud ausal teel. Asjaolud, mis puudutavad seda, kust ja kuidas sai raha F OÜ või Y. Q, oleksid asjassepuutuvad juhul, kui RAB oleks tuvastanud, et puudutatud isiku kontol oleva raha omanik või tegelik kasusaaja on F OÜ või Y. Q. Dividendidest saadud raha osas märkis kohus, et äriregistri kohaselt on puudutatud isik ka F OÜ juhatuse liige. RAB ei ole uurinud ega analüüsinud F OÜ sissetulekuid, millest saaks teha järelduse, et see raha pärineb nimelt kuritegelikust tegevusest; küsitud äriühingult (sh juhatuselt) andmeid või uuritud riigi käsutuses, läbiotsimise käigus äravõetud dokumente samas küsimuses. F OÜ 2020. a majandusaasta aruande põhjal ei ole põhjust välistada võimalust, et äriühingu majandustegevus genereeris reaalseid rahavoogusid. F OÜ-d ega ühtki selle juhtimisega seotud isikut ei ole senini kuriteos süüdi mõistetud. Y. Qlt saadud raha osas ei nähtu, et RAB oleks temalt uurinud, kust ta raha sai. RAB ei ole väitnud ka seda, et Y. Q on variisik, kes andis puudutatud isikule üle puudutatud isikule kuulunud vara, olles üksnes selle hoidjaks (joonis 1, dtl 904). Tehingu tegelikkust ei saa seada kahtluse alla ka mõne menetlusliku nõude rikkumise korral, kui poolte vahel oli tahe selline tehing teha. Tehingu näilikkus ei tähista tehingu mistahes puudujääke või isegi võimalikku vastuolu seadusega, vaid olukorda, kus pooled tahavad jätta 5(13)

3-23-2814 mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad (TsÜS § 89 lg 1). RAB on laenulepingute fabritseerimise osas tuginenud üksnes õigusabipalvele (taotluse p-d 4.20 ja 4.22 jj), sisustamata, milles fabritseering või võltsitus seisneb. Põhjendust ei nähtu ka õigusabipalvest. Kohtule ei nähtu, miks tuleks pidada kahtlaseks nimelt n-ö ümmargustes summades laenude andmist ja selle alusel ülekannete tegemist. Mõlema taotluse varjatud osas toodu (vastavalt p-d 4.21 ja 4.23) kohta ei ole arusaadav, miks on selliste tehingute lubatavus kahtluse alla seatud. Olukorras, kus sama teo osas on algatatud kriminaalmenetlus nii USA-s kui ka Eestis, kus tõendamiskohustus on süütuse presumptsioonist lähtuvalt riigil, ei saa samas osas lasuda tõendamiskoormus haldusmenetluses puudutatud isikul. Tõendamiskoormust kuni eelkuriteoni ei ole RAB isikule kordagi selgitanud. On kaheldav, kas RAB-i analüüsi aluseks olevad tõendid on lubatavad haldus- või halduskohtumenetluses. RAB on leidnud, et rahapesu andmebürood rakendavad üle maailma põhimõtet, et nende antav informatsioon on vaid „luureteave“, mida ei või G’i põhimõtete järgi tõendina kasutada (RahaPTS § 63 lg 8). Ka RAB paneb oma RahaPTS § 60 lg-te 2 ja 3 alusel tehtavates edastustes uurimisasutustele ja prokuratuurile piirangu, et edastustes ja selle lisades (tõendid) toodut ei ole võimalik kasutada kriminaalmenetluses. RAB ei saa välistada teabe kasutamise kriminaalmenetluses „luureteabena“, taotledes sama teabe kasutamist halduskohtus lubatava teabena. Kohtule ei ole esitatud muud teavet või dokumente peale õigusabipalve. Kui tegemist on n-ö Eesti siseriikliku õiguse mõttes jälitusteabe või selle analoogiga, on see võimalik tõendiks muuta kriminaalmenetluse seadustiku § 63 lg 11 alusel. Sellise teabe kasutamine üksikisiku vastu on haldusmenetluses piiratud ning võimalik üksnes kindlate tingimuste täitmisel (vt Riigikohtu 07.10.2021 kohtuotsuse nr 3-19-467 p 22). Juhul kui tegemist on teabega, mida ei ole võimalik kriminaalmenetluses kasutada, on küsitav, kas RAB-l on võimalik sellele teabele kui tõendile haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses üldse tugineda. RAB-i lähtepunkt, et puudutatud isik ei saa olla vara tegelikuks, legaalseks omanikuks, ei anna (sh ka selle õigsust eeldades) alust kohtu poolt loa andmiseks. Vara riigi omandisse kandmise eesmärk on lahendada olukord, kus vara omanik on variisik, kes on seda kinnitanud, kuid ei tee koostööd või pole kättesaadav, et vara riigile loovutada. Seega on tegemist varaga, mille suhtes keegi (sh variisik) pretensioone ei esita. Kui RAB on veendunud, et tegu on rahapesuga, edastatakse materjalid pädevale asutusele ning reeglina saavad konfiskeerimise küsimused lahenduse koos süüküsimusega. Kriminaalmenetluses vara arestimisel lõpetab RAB toimingud viivitamata. Kui puudutatud isik kummutab RAB-i kahtluse rahapesu kohta, st tõendab raha legaalset päritolu RahaPTS § 57 lg 10 mõttes, ei ole alust vara käsutamist kauem piirata, veel vähem riigi omandisse kanda. Kui vara tegelik omanik või kasusaaja on teada, aga küsimuse all on vara legaalsus (st kas isik on saanud vara omanikuks kuritegelikul teel), ei saa vara ära võtta ilma kriminaalmenetluseta. Vara riigi omandisse kandmise eesmärk on järjepidevalt olnud vara osas lõpliku otsuse tegemine, mitte FATF-i parimate praktikate elluviimine või KarS §-s 83 2 toodud laiendatud konfiskeerimine toomine haldusmenetlusse. RAB-i kirjeldatud eesmärkide ja volitustega halduskonfiskeerimist võimaldavat seadust ei ole kunagi kehtestatud (vt Riigikohtu XIII koosseisu eelnõu 771 SE). Vastu võtmata seaduseelnõu eesmärke ei ole võimalik olemasolevale regulatsioonile üle kanda. RAB-l on kahtlus, et puudutatud isik on toime pannud nii eelkuriteo kui ka rahapesu. Sellises olukorras on RAB-l kohustus edastada materjalid pädevale asutusele süüteomenetluse algatamise otsustamiseks (RahaPTS § 54 lg 3). Euroopa Liidu õigusest tuleneb kohustus võidelda rahapesu vastu ennekõike kriminaalmenetluslike ja karistusõiguslike vahenditega. RAB-i taotlusest tulenevalt on puudutatud isik füüsiline isik, kelle huvides, kasuks või nimel tehingute või toimingute ahel on tehtud RahaPTS § 9 lg 1 p 2 mõttes ehk tegelik kasusaaja. 6(13)

3-23-2814 RAB on seisukohal, et kuna puudutatud isik võib olla pannud toime kuriteo, ei ole ta kunagi kelmuse teel tema valdusesse jõudnud vara omanikuks saanud ning vara omanikuks on jätkuvalt kannatanud (ohvrid). See seisukoht ei sobitu ülejäänud õiguskorraga, sh loob olukorra, kus vara omanik erinevates õigussuhetes on erinev. Praegusel juhul ei ole tegemist vara omaniku tahte vastaselt varastatud raha, eseme, sõiduki vms objektiga, kus võiks jätkuvalt eeldada senise omaniku omandiõiguse kehtivust, kuna mh puudub kokkulepe omandi üleminemise kohta (AÕS § 92 lg 1). Vara muundamisel (varastatud eseme mahamüümisel saadud raha, mille eest on midagi uut ostetud) loetakse vara pööratuks võimaliku kuriteo toimepanija omandisse. Ka süüteomenetluse normistik lähtub eeldusest, et süüteo tulemusel omandatud vara, kui see ei ole algsel identifitseeritaval kuju (konkreetse esemena), on süüdlase oma, mille suhtes rakendatakse muid meetmeid selle äravõtmiseks. RAB-i uurimiskohustuse puudused on sellised, et taotlused jäävad rahuldamata. Kuivõrd halduskohus ei anna luba vara riigi omandisse kandmiseks ning seaduses ei ole ka volitust arestimise tähtaja pikendamiseks, tuleb RAB-l muude võimaluste ammendamisel vara vabastada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-23-2814 kriminaalmenetlust ei algatata, ei ole õiguspärane lubada legaalsesse majanduskäibesse rahapesukahtlusega vara. See oleks vastuolus RahaPTS-s sätestatud eesmärkidega laiemalt. Kriminaalmenetluse käigus konfiskeerimine ja halduskonfiskeerimine ei võistle omavahel ja neil menetlustel puudub hierarhia. Olenemata menetluse liigist, ei pruugi riigile olla teada, kes on kannatanuks ja kellele võiks vara tagastada. RahaPTS § 57 lg 7 kohaldamise eelduseks ei ole eelnevalt algatatud kriminaalmenetlus või see, et uurimisasutus peaks olema RAB-i teavitanud, et kriminaalmenetlus ei ole tulemuslik. Eelduseks on see, et vara legaalset omanikku või tegelikku kasusaajat ei ole olnud võimalik välja selgitada ning esineb jätkuv rahapesu kahtlus. Need eeldused on täidetud. RAB on piiranud kontodel konkreetsed rahasummad, mille osas mõistlik inimene saab aru, et selle summa osas tuleb tõendada vara legaalsust. RAB ei ole nõudnud, et isik hakkaks kohe alguses tervet vara liikumise jada tõendama, kõigepealt oleks saanud alustada vara kontole saabumise legaalsuse tõendamisest. Seejärel võib RAB vajadusel küsida täiendavat infot ja tõendeid. Puudutatud isik ei ole mingeid jõupingutusi vara legaalse päritolu tõendamiseks teinud. Soovimatusele teha RAB-ga koostööd viitab ka see, et piirangute kestel ei ole isik kordagi RAB-i poole täiendavate selgituste saamiseks pöördunud. Keskmine mõistlik inimene pöörduks täpsustavate selgituste saamiseks haldusorgani poole ise, eriti kui talle tundub, et vara käsutamise piiramiseks puudub igasugune alus. Isikul oli kinnipidamisasutuses viibimise ajal esindaja ning oma õigusi on võimalik teostada (sh teostada päringuid pankadele, riigiasutustele, äripartneritele, klientidele jt) ka lähedaste kaudu. Kuna iga vara käsutamise piirang on erinev, on erinevad ka faktilised asjaolud. Seetõttu ei ole võimalik alati üheselt välja tuua, millised tõendid võiksid RAB-i kahtluse kummutada. Küsimus ei ole konkreetselt vaid tehingus kasutatud vahendite allikast ja päritolust, vaid vara algsest legaalsest päritolust. Äriregistri andmetel ei ole F OÜ esitanud majandusaasta aruandeid 2021. ega 2022. a kohta. Seega ei oleks äriühing tohtinud üldse 2022. a-l teha dividendi väljamakset J.W-le (ÄS § 157 lg 1). Sageli kantakse kuritegelikust tegevusest saadud tulu ettevõtte kontole ja seejärel tehakse vara ebaseadusliku päritolu varjamiseks dividendi väljamakse. Seega kui J.W väidab, et tema vara pärineb mh temale kuuluva ettevõtte legaalsest äritegevusest ja dividendi väljamaksetest, tuleks tal tõendada, et dividendeks saadud vahendid on legaalse päritoluga ehk selgitada ja tõendada, millest koosneb ettevõtte 2020. ja 2021. a tulu (mis teenust on pakutud, milliste arvete või lepingute alusel, kes on kliendid (nimeliselt), kellelt ja mille eest on rahalised vahendid laekunud jms). Haldus- ja kohtumenetlust ei ole läbi viidud puudutatud isiku teadmata. RAB on esitanud taotlused piisava ajavaruga ning tagatud on menetlusosaliste tõhus ja võrdne võimalus esitada ja põhjendada oma seisukohti ning vaielda vastu teiste menetlusosaliste seisukohtadele. Puudutatud isikule on juba pikemat aega teada, mis summades ja millisel konkreetsel kontol on tema vara(d) piiratud. Puudutatud isiku 08.01.2024 kohtule esitatud tõendid ei tõenda vaidlusaluse vara legaalset päritolu. RahaPTS § 57 lg-s 10 toodud mõistet „vara legaalne päritolu“ tuleb sama paragrahvi lõike 6 kohaldamise kontekstis mõista selliselt, et isik, kelle nimel pangakonto on avatud, peab tõendama, et tema ning raha tema pangakontole kandnud isiku vahel oli tegelik ja õiguspärase sisuga majandustehing. Selleks võib olla vajalik minna tagasi vara algse päritoluni. RAB on oma analüüsi käigus (taotluste p 4) jõudnud järelduseni, et tegemist ei olnud õiguspärase sisuga majandustehingutega, vaid tehingute eesmärgiks oli vara tegeliku päritolu varjamine. Halduskonfiskeerimise puhul ei ole küsimuse all isiku (karistusõiguslik) süü ja isiku karistamine ning täidetud ei pea olema kõik samad kohustuslikud (koosseisu) elemendid, mis 8(13)

3-23-2814 kehtivad rahapesule. Vastasel juhul olekski tegemist karistusõigusliku meetmega ja kohaldamisele kuuluks kriminaalmenetlus. Halduskohtu järeldus, et halduskonfiskeerimise kaalumine on võimalik üksnes juhul, kui kriminaalmenetlus on lõpetatud, ei nähtu RahaPTS § 57 lg 6 sõnastusest ega seletuskirjast. Sättes toodud halduskonfiskeerimist on RAB-l õigus rakendada sõltumata kriminaalmenetluse läbiviimisest. Rahvusvahelised õigusaktid näevad ette võimaluse kasutada süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimist ehk Eesti puhul RahaPTS §-s 57 sätestatud halduskonfiskeerimist ja seda kasutab järjest enam riike maailmas. Halduskonfiskeerimise eesmärk ja sisu ei ole isiku karistamine. Seetõttu tuleb eristada rahapesu ja rahapesu kahtlust. Kui vara seaduslik kuuluvus ei leia tõendamist, on võimalik nii kriminaalmenetluse algatamine uurimisasutuse poolt kui ka vara riigi omandisse kandmine läbi halduskonfiskeerimise. Tegemist on eraldiseisvate menetlustega. Kriminaalmenetluses vara mittearestimine või kriminaalmenetluse algatamata jätmine ei tähenda automaatselt rahapesu kahtluse kadumist ning vara suhtes seatud piirangute tühistamist. Seega on ekslik halduskohtu järeldus, et Euroopa Liidu õigusest tuleneb kohustus võidelda rahapesu vastu ennekõike kriminaalmenetluslike ja karistusõiguslike vahenditega. RAB-i kohustus on tõkestada rahapesu ja terrorismi rahastamist. Isegi kui kriminaalmenetlust ei algatata, ei ole õiguspärane tagastada kuritegelikul teel saadud vara isikutele, kes võivad olla seotud otseselt/kaudselt rahapesuga või kuriteoga. Haldus- ja halduskohtumenetluses esitatavad tõendid ei ole ennast süüstavad. Rahapesu andmebürood rakendavad üle maailma põhimõtet, et nende antav informatsioon on vaid „luureteave“. Seda teeb ka RAB, pannes RahaPTS § 60 lg-te 2 ja 3 alusel tehtavates edastustes uurimisasutustele ja prokuratuurile piirangu, et edastuses ja selle lisades (tõendid) toodut ei ole võimalik kasutada kriminaalmenetluses. RAB-l on õigus ja võimalus kasutada välisriikidega vahetatavat infot tingimusel, et see ei saa teatavaks laiemale avalikkusele, kui on toodud RahaPTS-s. RAB on teinud jõupingutusi, et välja selgitada rahapesukahtlusega vara legaalne omanik või tegelik kasusaaja. Selle tarbeks on RAB teinud 13 välispäringut seitsmesse riiki. Täiendavalt on RAB vahetanud infot pädevate asutustega.

9(13)

3-23-2814 Puudutatud isik palub võtta tõendina asja juurde enda ja Y. Q tuludeklaratsioonid, mis tõendavad, et neil oli piisavalt seaduslikke vahendeid, mis olid aastate jooksul kogunenud (lisad 1 ja 4‒8). Vahi all viibimise tõttu ei ole puudutatud isik 2022. a tuludeklaratsiooni veel esitanud. Samuti esitas J.W väljavõtted rahvastikuregistrist ja abieluvararegistrist (lisad 2 ja 3), mis võivad olla olulised kontodel oleva vara tegeliku kasusaaja väljaselgitamisel, kuna tulenevalt varaühisuse põhimõttest on tegelikke kasusaajaid kaks. Puudutatud isik esitab ka F OÜ osanike 14.10.2022 otsuse, mis oli viimaste dividendimaksete aluseks nii temale kui Y. Qle (lisa 9). ÄS § 157 lg 1 ei ole rahapesu ja terrorismi rahastamise vastane kaitsenorm ning on RAB-i poolt asetatud täiesti valesse konteksti. F OÜ 2021. a majandusaasta aruande esitamine viibis seoses konsolideerimise vajadusega. Puudutatud isik on esitanud 08.01.2024 halduskohtule tabeli F OÜ tütarühingu C OÜ (endine nimi WOÜ) maksetest W AS-le, mis samuti tõendab legaalset äritegevust. Täiendavalt esitab puudutatud isik sama ärisuhte raames sõlmitud võlaõiguslikud lepingud, mis tõendavad FFF kontserni kuuluva tütarühingu legaalset äritegevust krüptoraha kaevandamisel (lisad 10‒17). Puudutatud isiku suhtes ei ole läbi viidud HMS nõuetele vastavat haldusmenetlust, sh ei ole RAB küsinud mingeid selgitusi ega dokumente ühegi konkreetse ülekande või tehingu kohta alates kontode arestimisest 30-päevaks. FFF kontserni kuuluvate äriühingute osas ei ole haldusmenetlust isegi üritatud läbi viia. Puudutatud isik ei ole kohustatud haldusmenetluses ega praeguses kohtuasjas tõendama Y. Q ja F OÜ vara päritolu. Kuna RAB varjas puudutatud isiku eest olulisi asjaolusid, osutus võimalikuks esitada tõendid alles praeguses asjas kohtule. Keskmine mõistlik isik, kellel puudub juurdepääs piirangutega kontodele, ei pea mäletama ülekannetega seotud detaile ega suutma aimata, milliste konkreetsete tehingute vastu RAB huvi tunneb. Puudutatud isikul oli küll advokaadist esindaja, kuid RAB ei ole selgitanud, mil moel oleks esindaja pääsenud ligi oma kliendi pangasaladusega kaetud teabele. Olukorda komplitseeris seegi, et AS LHV Pank ja AS TBB Pank olid puudutatud isikuga lepingud ühepoolselt lõpetanud. Samal ajal oli RAB-l endal kogu teave olemas. Kuna antud juhul on tegemist kontodel oleva varaga, tuleb RahaPTS § 57 lg 7 järgi tuvastada vara tegelik kasusaaja. Vara tegelik kasusaaja on puudutatud isik ja juhul, kui pidada seda vara ühisvaraks, siis lisaks ka tema abikaasa. Kui lisaks tegelikule kasusaajale tuleb tuvastada kontodel oleva vara legaalne päritolu, siis on ka see tingimus täidetud: kontol nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX olev summa on puudutatud isikule FFF kontserni emaettevõtja F OÜ poolt makstud dividend ja kontol nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX olev summa on laen Y. Qlt. Tegemist ei ole näilike ega vara päritolu varjamiseks tehtud tehingutega. Seega tuleks RAB-l RahaPTS § 57 lg 10 alusel vara käsutamise piirangud viivitamatult lõpetada. RAB kinnitab, et ta on täitnud RahaPTS § 54 lg-s 3 sätestatud kohustuse ning esitanud 13-l korral infot pädevale asutusele. Kuigi selle tõendamiseks ei ole RAB esitanud kohtule tõendeid, annab see seisukoht täiendavalt tunnistust, et piirangud on seadusevastased ja tuleb lõpetada. Kui siiski tõlgendada RahaPTS § 57 sätteid selliselt, et vara saab konfiskeerida RAB-i kirjeldatud asjaoludel, on regulatsioon vastuolus PS § 22 lg-ga 1 ja tuleb jätta kohaldamata. Halduskonfiskeerimise põhiseaduspärasuse kontrolliks annab täiendava põhjuse RAB-i tõdemus, et „erinevad direktiivid ja FATF-i soovitused ei nõua õigusraamistiku kehtestamist, mille käigus oleks võimalik konfiskeerida vara olukorras, kus puudub süüdimõistev kohtuotsus“.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10(13)

3-23-2814

3-23-2814 alusel riigi omandisse. RahaPTS § 57 lg-s 8 sätestatud kontoomaniku omandiõiguse eelduse välistusest ei saa tuletada järeldust, et kui konto omanik ei lükka rahapesukahtlust ümber, ei olegi nn kontovara (nõudeõiguse) omaja või tegelik kasusaaja mitte konto omanik, vaid tuvastamata isik. RahaPTS § 57 lg 8 laiendas küll varasemaga võrreldes selle vara ringi, mille suhtes on RahaPTS § 57 lg-tes 6 ja 7 sätestatud meetmeid võimalik kohaldada, kuid nimetatud säte ei muuda siiski tsiviilõiguslikke suhteid (st ei lõpeta ega välista kellegi omandiõigust). Ka nt kriminaalmenetlusliku laiendatud konfiskeerimise aluseks ei ole mitte eeldus, et isik ei ole vara omanik, vaid ikkagi eeldus, et isik on vara omandanud kuriteo toimepanemise tulemusel või sellise vara arvel. Seejuures piisab vara laiendatud konfiskeerimise tagamiseks (s.o vara arestimiseks) küll põhjendatud kahtlusest, kuid vara tegelikuks konfiskeerimiseks peavad selle kuritegeliku päritolu eeldust põhistavad asjaolud olema tõendatud (vt Riigikohtu 14.12.2023 määrus nr 1-23-4049, p-d 16–17). Need seisukohad on asjakohased ka praeguses asjas.

3-23-2814 ringkonnakohtu hinnangul asjakohased. Kuna halduskohus järeldas õigesti, et RahaPTS § 57 lg 7 kohaldamise eeldused ei ole praegusel juhul täidetud ja seega on taotletud meetme rakendamine välistatud, puudus kohtul igasugune vajadus hakata täiendavalt analüüsima meetme proportsionaalsust.

(allkirjastatud digitaalselt)

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.