Korrakaitse › Vanglad

3-21-1297 Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.12.2023. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-21-1297 väga suurt depressiooni, ärevust, enesetapumõtteid, kahtlustusi ja voodisse lamama jäämist. Tervislikust seisundist annavad tunnistust kolme osakonna juhatajale kirjutatud abipalvekirjad ja palved ennetähtaegseks vabastamiseks. Ehkki kaebaja võis mingil hetkel olla rahul Tallinna Vanglas antud raviga, siis tegelikult olid terviskahjustused suured. Ajukahjustuse ravi on kompleksne ning lisaravimite määramine oleks hoidnud enesevigastusi ära või vähendanud neid. Diasepami ja Xanaxi eemaldamisega läks ärevus nii suureks, et tekkis lootusetuse tunne abita jätmisel ja depressioon.

3-21-1297 Vangistusseaduse (VangS) § 49 lg 1 ja TTKS § 1 lg 21 kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi. TTKS § 2 lg-st 1 tulenevalt hõlmab tervishoiuteenuse osutamine ka meditsiinilise uuringu teostamist, mis on vajalik haiguse, vigastuse või mürgituse diagnoosimiseks ning VangS § 53 lgs 2 märgitust tuleneb vanglale ka kohustus teostada vajadusel ja võimalusel meditsiinilisi uuringuid vanglas või vajaduse tekkimisel suunata kinnipeetav uuringutele eriarstiabi osutaja juurde. Seega otsustab kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde suunamise üksnes vangla arst (tervishoiutöötaja), lähtudes tervishoiuteenuse osutamise vajadusest ehk sellest, kas isikul esinevad meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja juurde või mitte. Kui tervisehoiuteenuse osutaja rikkumine seisneb diagnoosi- või raviveas, tähendab see eelkõige seda, et tervisehoiuteenuse osutaja hooletult või tahtlikult jättis õige ravi määramata. Kaebaja väitel on tervishoiuteenuse osutamisel tegemist raviveaga. Raviviga tähendab VÕS §de 762 ja 763 rikkumist. VÕS § 762 lg-st 1 tulenevalt võib raviveaga olla tegemist siis, kui ravi ei vasta vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele ja/või tervishoiuteenuse osutaja ei ole patsiendi ravimisel olnud hoolas. Sealjuures tähendab arstiteaduse üldise taseme kindlakstegemine vastust küsimusele, kas raviarst tegutses vähemalt sama kvaliteetselt, nagu vastava eriala haritud ja kogenud arst. Arstiteaduse üldise taseme selgitamisel lähtutakse esmalt ravijuhistest. Kaebaja ei väida, et vangla oleks rikkunud tema ravimisel dokumenteerimiskohustust, mistõttu on asjaolude tõendamiskohustus kaebajal. Kaebaja ei ole tõendanud ega ka põhistanud, et Tallinna Vangla oleks ajavahemikul 15.05.2020–17.11.2020 tema ravimisel ja ravi korraldamisel teinud ravivea, mistõttu ei saa vanglale ette heita ka sellest tulenevat lepingu rikkumist. Üldjuhul oleks analoogsete vaidluste lahendamiseks vajalik ekspertiisi korraldamine diagnoosija ravivigade väljaselgitamiseks, kuid praegusel juhul pole kaebaja taotlus ekspertiisi korraldamiseks põhjendatud. Kaebaja ravikaardi väljavõttest nähtub, et kaebajat on ravitud koostöös kaebajaga ning ravi tulemusel on kaebaja seisund stabiliseerunud. Asjaolu, et kaebajal on endal ettekujutus sellest, millist ravi ta soovib ja et ravi peab olema samane vabaduses viibimise aegse raviga, ei oma asja lahendamisel tähendust. Tuleb arvestada ka sellega, et tervishoiuteenuse osutamine vanglas ei ole samane vabaduses tervishoiuteenuse osutamisega (vt Riigikohtu 28.06.2021 määrus nr 3-21-30, vt ka VangS § 41 lg 1). Eriteadmisi ei ole vaja mõistmaks, et vanglasse sattudes võivad psühhiaatrilised haigused ajutiselt ägestuda, kuid ei nähtu, et vangla või vanglas töötavad tervishoiutöötajad oleks jätnud kaebaja meditsiinilise abita või tähelepanuta. TEHIK-u epikriisidest ning kaebaja ravikaardi väljavõttest nähtub, et kaebajal on alkoholi- ja ravimisõltuvus ning et vabaduses viibides tarvitas kaebaja piiramatus koguses alkoholi ja bensodiasepiine. Samuti pole vajalik ekspertteadmisi mõistmaks, et seni valimatult tarbitud ravimite ja alkoholi asemel korrapärase ravi saamine võib tekitada teatava tagasilanguse. Kaebaja ravikaardi andmeid tervikuna hinnates nähtub aga, et kaebaja koostöö vangla psühhiaatritega on olnud tulemuslik ning ravi on korrigeeritud koostöös. Otsuse, millist ravimit kinnipeetav vajab, teeb tervishoiutöötaja (VangS § 52 lg 2 ja § 491 alusel antud Vabariigi Valitsuse 19.12.2003 määruse nr 330 „„Vangistusseaduse“ alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg 2). Kaebajal ei ole õigust nõuda, et talle kohaldataks tema poolt soovitud ravi ning määrataks tema poolt soovitud ravimeid (vt Riigikohtu 26.09.2019 määrus nr 2-19-1366, p 10; 13.06.2018 otsus nr 2-15123028, p 21.3). Kaebaja viibis Tallinna Vanglas alates 15.05.2020, mitte alates 10.05.2020. Seega tuleb kaebus ajavahemiku 10.05.2020–14.05.2020 osas jätta rahuldamata. Kaebaja ei ole põhistanud, et tema enesevigastuse hood oleksid seotud Tallinna Vanglas temale ostutatud raviga, kuna nt ka 13.05.2020 arestikambris viibides lõi kaebaja oma pead vastu metallvoodit, ähvardas teha 4(10)

3-21-1297 suitsiidi ning selgitas oma käitumist asjaoluga, et tal on klaustrofoobia (TEHIK-u epirkiis „TEHIK epikriisid ja vastused/38205160261_1002662654_13_00_04.pdf“, dtl 253–254). Silmanägemisega seoses nähtub juba 2019. aasta Järveotsa Perearstikeskuse OÜ ambulatoorsetest epikriisidest, et kaebajal esinevad juba 2 aastat silmade ees täpid, ta ei talu valgust ja silmad pilguvad (TEHIK-u epikriisid

„TEHIK

epikriisid ja vastused/38205160261_118451_00_00_00.pdf“, dtl 256;

„TEHIK

epikriisid ja vastused/38205160261_196044_12_45_34.pdf“, dtl 281). Seega eksisteeris probleem juba enne vanglasse saabumist ning tõendatud ei ole, et see oleks vanglas süvenenud. Ehkki kaebaja väitel jäeti kontrolli alla võtmata tema ärevushäire ning ravimite ära jätmisest tekkis kliiniline depressioon ja kaebaja jäi voodihaigeks, ei ole kaebaja tegelikult esile toonud, millised ravimid kaebajale määramata jäeti ja mis depressiooni ja voodihaigeks jäämise kaasa tõid. Kaebajale Tallinna Vanglas määratud ja pidevalt täiendatud raviskeem sisaldab endas nii ärevuse kui ka depressiooni vastaseid toimeaineid, mistõttu on kaebaja väited ravi mittesaamisest alusetud. Asjaolu, et Tallinna Vanglas ei võimaldatud kaebajale piiramatus koguses ravimeid, ei ole raviviga. VÕS § 762 lg 1 üheks eesmärgiks on välistada patsiendi esitatud juhiste täitmine, mis läheksid vastuollu arstiteaduse üldise tasemega. Ei saa olla vaidlust, et kaebajal on väga tugev ja selge arvamus selles, mil viisil ja milliste ravimitega tuleks temal diagnoositud haigusi ravida ning see nähtub ka kaebaja ravikaardilt. Ka vabaduses viibides soovis kaebaja korduvalt, et tema raviskeemi korrigeeritaks ning sinna lisataks täiendavaid ravimeid (vt nt TEHIK-u epikriisid „TEHIK epikriisid ja vastused/38205160261_118451_00_00_00.pdf“, dtl 256; „TEHIK epikriisid ja vastused/38205160261_183695_12_58_56.pdf“, dtl 269; „TEHIK epikriisid ja vastused/38205160261_192656_13_35_57.pdf“, dtl 277). Samuti jookseb kaebaja meditsiinilisest infost läbi, et tal on diagnoositud ravimi- ja alkoholisõltuvus. Vanglasse saabumisel ei lähtutud kaebajale ravimite määramisel PERH-i 15.05.2020 arsti ravijuhisest (vt TEHIK-u epikriis

„TEHIK

epikriisid ja vastused/38205160261_PERH_statepikriis_301697_00_00_00.pdf“, dtl 705-709), kuid see tegevus ei olnud süüline ega saa kaasa tuua vastutust tervishoiuteenuse lepingu rikkumise eest. Vanglasse saabumisel oli kaebaja piiranud teiste isikute (sh tervishoiuteenuse osutajate) juurdepääsu TEHIK-u hallatava Patsiendiportaali digiloo andmetele. Seega said vastuvõtuõde ja vangla õendusjuht kaebajale ravimipinali koostamisel lähtuda neile teadaolevast ja kättesaadavast informatsioonist, milleks oli mh retseptikeskuses olev info kaebajale välja kirjutatud ravimitest. See nähtub ka kaebaja ravikaardi väljavõttest, kus on märgitud järgmine vastuvõtuõe selgitus: „Kinnipeetaval retseptikeskuse suurtes kogustes erinevate, kehtivate ravimite retsepte. Konsulteeritud õendusjuhiga, kes arvas, et sellises koguses ravimeid me hetkel kp ei võimalda (kogus võib põhjustada kp tervislikke probleeme). Kuni psüh vv-ni tehtud ravimipinali kaas järgnevatele ravimitele T. Orfiril 600 mg x 1 (H), t. Haloperidool 1.5 mg x 1 (H), T. Ketipinor 200 mg x 1 (Õ).“. PERH-i 15.05.2020 epikriisiga vastuvõtuõde digiloo kaudu tutvuda ei saanud, kuna see kinnitati digiloos alles 20.05.2020. Vastustaja väide, et vangla sai PERH-i ravijuhise kätte millalgi ajavahemikus 23.05.2020–26.05.2020, ei ole usutav. Nimelt nähtub kaebaja ravikaardi väljavõtte 19.05.2020 sissekandest järgmine: „Tehtud Dr. A.K soovitusel Sol. Haloperidoli dec 50 mg i/m, antud ühekordselt Tbl. Pantoprazoli 40 mg p/o.Lisatud raviskeemi Tbl. Diazepami 5 mg ka lõunasel ajal, seega edasi saab Tbl. Diazepami 5 mg x 3 (H,L,Õ). Vajadusel anda Tbl. Zopitini 7,5 mg. Dr K soovitusel vältida rahustite manustamist vastavalt vajadusele.“. Kaebaja ravikaardi 19.05.2020 ravijuhis nähtub PERH-i dr K 15.05.2020 epikriisist. Seega eeldades, et kaebaja ravikaardi sissekanded on õiged, pidi vanglal hiljemalt 19.05.2020 olema teave kaebajale PERH-is määratud ravi kohta. Eelnevast tulenevalt ei ole usutav ka vastustaja väide, et digiloo vahendusel võis PERH-i epikriis vanglale kättesaadav olla alates 20.05.2020 (Tallinna Vangla 18.04.2020 kohtunõude vastuse p 5, dtl 737). Kaebaja esmase anamneesi koostas D. T, kuid 19.05.2020 sissekande taga on M. L. Praegusel juhul ei ole täpselt teada, kas ja millal ning kelle kaudu vangla PERH-i epikriisist 5(10)

3-21-1297 teada sai. Kaebaja ravikaardi kohaselt ei saanud kaebajalt vanglasse saabumisel võtta esmast õendusanamneesi, kuna ta oli ebastabiilses seisundis, märatses, lõhkus jne. Kaebaja ei ole seda kannet vaidlustanud. On usutav, et arvestades kaebaja käitumist vanglasse saabudes, võis kaebajale PERH-ist paberil kaasa antud ravijuhis jääda tähelepanuta. Kuna kaebaja oli sulgenud oma digiloo tervishoiutöötajatele ning teada ei ole, kas ja millal vangla PERH-i epikriisi ravijuhisest teada sai, on ravimite määramisel õige lähtuda eeldusest, et vältida tuleb kaebaja tervisele kahju tekitamist ning suunata ta esimesel võimalusel eriarsti juurde (VangS § 52 lg 2). Seda vastuvõtuõde ka tegi ning kaebajale korraldati psühhiaatri vastuvõtt juba 18.05.2020. Täiendavalt tuleb märkida, et kaebaja ravikaardilt nähtuvalt esines 17.05.2020 intsident, kus kaebaja end vigastas, ja selle järel analüüsiti uuesti kaebaja retseptikeskuse andmeid ning nende alusel täiendati kaebaja ravimipinalit diazepaamiga hommikuks ja õhtuks. Ehkki psühhiaatrilise diagnoosiga kinnipeetava puhul on ravi jätkuvus oluline, on süüteo toimepanemise järel vahistamine ning seejärel vanglasse sattumine selline asjaolu, mis paratamatult võib kaasa tuua teatud lüngad ravis. Tegemist on elulise paratamatusega, mitte vangla ega tervishoiutöötajate süülise tegevusega tervishoiuteenuse osutamisel. Kui kinnipeetav saabub vanglasse eriarsti ravijuhistega ning need on vanglale teada, siis ei ole vangla vastuvõtuõel või õendusjuhil õigust kinnipeetavale määratud ravi muuta ning tuleb tagada ravi jätkumine kuni eriarsti vastuvõtu ja uute ravijuhiste määramiseni. Kuid praegusel juhul ei tehtud kaebaja vanglasse vastuvõtmisel ja temale esialgse ravi määramisel ravi- ja diagnoosiviga. Ravi- või diagnoosiviga ei esinenud ka kaebaja ravimisel Tallinna Vanglas. Vaidlust ei ole, et 18.05.2020 suhtles kaebajaga psühhiaater Dr K, kes määras kaebajale järgmise ravijuhise: „T.Orfiril 600 mg x2, T.Haloperidol 1,5 mg x2, T.Ketipinori 100 mg x1 Õ, T.Venlafaksiin 75 x1 H, T.Diazepam 5mg x2. Sol. Haloperidol-depoo viimane doos täpsustamisel.“. Kuna kaebaja digilugu oli kaebaja poolt suletud, siis ei saanud Dr K lähtuda kaebaja digiloos olevatest andmetest. Kaebaja kohtus ajavahemikul 15.05.2020–17.11.2020 psühhiaater Dr Kga 18.05.2020, 29.05.2020, 08.06.2020, 12.06.2020, 01.07.2020, 08.07.2020, 24.07.2020, 22.09.2020, 29.09.2020, 22.10.2020, 05.11.2020 ning dr K14.08.2020 ja 27.08.2020. Lisaks psühhiaatritele kohtus kaebaja Tallinna Vanglas ka kliinilise psühholoogiga. Võib väita, et kaebaja tervislik seisund oli ravimite määramise järel stabiilsem. Ehkki esineb mõningaid tagasilangusi, siis nt 21.05.2020 on tehtud sissekanne: „Kaed kergelt värisevad. Tervisemuresid ei kurda.“ Sama kinnitab nt 24.05.2020 väljavõte, kuigi kaebaja uuris ka käitumisjuhise kohta olukorras, kus talle peaks hoog peale tulema ja samal päeval (s.t 24.05.2020) pärast meditsiinitöötajaga rääkimist kaebajal „hoog tekkiski“. Sarnast manipulatiivset mustrit, mille eesmärgiks on täiendavate ravimite saamine, nähtub ka nt 30.05.2020, misjärel 01.06.2020 toimus intsident. Ei nähtu, et rikutud oleks VangS-is või VÕSis sätestatud kohustusi. Kaebaja raviplaani on vajadusel ning kaebaja korduvate taotluste alusel muudetud ning samuti on kaebajale olnud tagatud pidevalt meditsiiniline abi. Reageeritud on kaebaja väidetavatele psühhoosidele ning nägemisega seotud kaebustele ja vajadusel on korrigeeritud ravi, millega kaebaja on olnud rahul. Ehkki kaebaja väitel seisnes arstide peamine rikkumine tervishoiuteenuse osutamisel tema ärevushäire kontrolli alla võtmata jätmises, on kaebaja väited üldsõnalised ning vastuolus kaebaja ravikaardi andmetega. Asjaolu, et kaebaja sooviks oli täiendavate ravimite saamine, mida tal oli väljaspool vanglat võimalik piiramatult ning ilma järelevalveta tarvitada, ei tähenda, et vangla tervishoiutöötaja poolt ravimite välja kirjutamata jätmine oleks käsitatav ravi- või diagnoosiveana. Vajadus saada teistsuguseid ja oluliselt suuremas koguses ravimeid on kaebaja subjektiivne, mitte meditsiiniline hinnang. Seejuures nähtub kaebaja ravikaardilt aktiivne koostöö psühhiaatri ja kaebaja vahel (vt nt 22.10.2020 sissekanne) ja kaebaja on ka selgelt avaldanud, et olemasolevat raviskeemi ei tohiks muuta, ehkki ta sooviks täiendavalt midagi ärevuse vastu (vt nt 09.11.2020 anamnees). Lisaks sisuliselt igapäevasele koostööle vanglas töötavate õdedega on kaebajale lisaks psühhiaatrile võimaldatud kohtumist ka kliinilise 6(10)

3-21-1297 psühholoogiga. Kaebaja ravikaardilt ja epikriisidest (dtl 295–314) ei nähtu tema väidetavate terviseprobleemide olemasolu. Kui kaebaja väitel on tal depressioon või „hoog“, ei tähenda see, et need oleksid kuidagi vanglas osutatud ravi tulemus. Ka vabaduses viibides olid kaebajal „hood“ ning depressioon. Kaebaja ei väida, et ravikaardil oleks tema tervislikku seisundit valesti kajastatud. Ka impulssravi määramata jätmine ei ole ravi- või diagnoosiviga. Impulssravi on üks võimalik ravimeetod psüühikahäirete ravis. Kaebaja on Tallinna Vanglale esitatud arvukates avaldustes taotlenud impulssravile saatmist ning esitanud sama taotlust korduvalt ka psühhiaatrile. Ühel juhul 14.08.2020 on psühhiaater T.K palunud korraldada impulssravile saatmine Seewaldisse, kuid vangla sõnul saatekirja psühhiaater ei vormistanud ning raviarst Dr K leidis 29.09.2020 vastuvõtul, et impulssravile saatmine ei ole näidustatud. Asjaolust, et kaebajale oli varem impulssravi määratud, ei saa järeldada, et impulssravi on näidustatud ka vanglas viibides ning et kaebajale tuleb seda tema nõudmisel igal juhul võimaldada. Vanglas viibimine mõjutab paratamatult praktilist ravi korraldust, sest kaebaja tuleks impulssravi saamiseks saata väljaspool vanglat asuva tervishoiuteenuse osutaja juurde. Olukorras, kus kaebaja medikamentoosne ravi oli toimiv ning kooskõlas muu hulgas ka kaebajale varem määratud raviga (nii PERH-i raviarsti 15.05.2020 määratud raviga kui ka Seewaldis 2018. aastal määratud raviga, vt kaebaja ravikaardi väljavõte dr T.Ku 14.08.2020 anamnees), ei saa pidada kaebaja nõudmisel talle impulssravi määramata jätmist raviveaks. Õige on kaebaja väide, et pärast 14.10.2020 talle Tallinna Vanglas haloperidooli depoo süsti ei tehtud (dtl 207), kuid kaebaja möönab ka ise, et tegemist oli arstiga tehtud kokkuleppelise ja omavahel läbi räägitud raviotsusega. Ei nähtu, et kaebaja oleks pärast raviarstiga tehtud kokkulepet soovinud selle muutmist. Kokkuvõttes ei ole kaebaja toonud esile asjaolusid, millest nähtuks, et ta jäeti asjakohase ravita. See, et kaebajale tervishoiuteenuse osutaja poolt määratud ravi ei meeldi, ei ole alus kohustada tervishoiuteenuse osutajat ravi osutama. VangS § 52 lg 2 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima kinnipeetavaid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama inimese ravile eriarstiabi osutaja juurde. Seda on tervishoiuteenuse osutaja ka teinud. Kaebaja välja toodud peamiste probleemidega on tegeletud Tallinna Vanglas aktiivselt ning kaebajale ei ole ravi määramata jäetud. Asjaolu, et kaebaja soovis teistsugust ravi, ei ole raviviga. Võttes aluseks erinevate raviarstide (sh väljaspool vanglat) hinnangut, on eluliselt usutav, et avaldustes vanglale ja kohtule on kaebaja oma meditsiinilisi probleeme tahtlikult võimendanud, et luua foon enda võimalikule tervislikust seisundist tulenevale ennetähtaegsele vabastamisele. Seda kinnitab kasvõi tõik, et suur hulk kaebaja avaldusi on suunatud just ennetähtaegsele vabanemisele ning selle võimaldamisele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-21-1297 Tallinna Vangla kohustus on psühhiaatrilise diagnoosiga kinnipeetava ravi jätkamine või selle muutmine nii, et leevendada kaebaja piinu. Tegemist ei ole elulise paratamatusega, vaid raviveaga. Vanglas olev tervishoid peab vastama Eesti Vabariigi keskmisele tervishoiutasemele, psühhiaatriahaiglates kehtiv standardi järgi on nädalas 2 vastuvõttu ja migreeni ning ajukahjustuse pidev ravi ja jälgimine neuroloogi poolt. On lubamatu, et kohus süüdistab kaebajat manipulatsioonis. Haloperidooli ravi on olnud vale. Psühhiaater T.K on 14.08.2020 määranud kaebajale impulssravi. Medikamentoosne ravi ei olnud toimiv ka enne vanglat, toimisid ainult rahustid. PERH ja Wismari haigla panid kaebajale diagnoosiks 640.5, mis jäi ravita, sest vastuvõtuõde ei teinud teabenõuet ja märkis anamneesis, et epilepsiat pole. Halduskohus on neid asjaolusid eiranud. Enesevigastused on diagnooside F41 ja F20 alusel. Tervishoiuteenuse pakkuja peab vigastused ära hoidma. Kaebaja on suitsiidne ja jäi ravi tõttu voodihaigeks. Risperidoon süvendas silmade ülitundlikkust. Tekkis ka depressioon. On eiratud kaebaja pidevat hirmu- ja ärevustunnet. Dr K on hoolimatuse ja väärdiagnoosiga põhjustanud kaebajale tervisekahjustusi. Ta oleks pidanud tegema teabenõude. Kaebaja on tõendanud VÕS § 770 lg-s 4 nimetatud asjaolud. Väär on arvamus, mille kohaselt kaebaja ei väida, et vangla ei ole rikkunud tema ravimisel õiget dokumenteerimiskohustust. Vangla on seda rikkunud, esitades kaebaja kohta vasturääkivat ja alandavat infot. Kui vangla on rikkunud dokumenteerimiskohustust, pöördub tõendamiskoormus patsiendi kasuks. Kaebaja mäletab, et tal ei esinenud neid sümptomeid, mis on dokumentidesse kirja pandud, aga esinesid muud sümptomid, vigastused, traumad. Asjas nr 3-22-2205 tehtud arstlikus ekspertiisiaktis on suurem osa andmeid valed ja sissekanded moonutatud. Kaebaja ei ole 2020. a märtsist alates alkoholi tarbinud. Rikutud on arstieetikat. Kaebajal on alates 2020. a-st peavigastused, mille põhjus on valesti defineeritud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I Taotluste lahendamine 8(10)

3-21-1297

3-21-1297

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.