2.Jätta kaebaja korduv taotlus temale riigi õigusabi määramiseks läbi vaatamata.
3.Jätta Xu kaebus rahuldamata.
4.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
5.Kohtuotsuse avaldamisel tuleb kaebaja ja tema raviarstide nimed asendada tähemärgiga.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 12.12.2022. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
1.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille eesmärgiks on temale ajavahemikul 10.05.2020–17.11.2020 Tallinna Vanglas tervishoiuteenuse osutamisel mittevaralise kahju hüvitamine. Kaebaja taotleb hüvitist summas 18 500 eurot. Samasisulise kahjunõude esitas X Tallinna Vanglale ka 17.11.2020, ent see jäeti 14.01.2021 otsusega nr 5-37/20/127-2 rahuldamata. Tallinna Vanglale 17.11.2020 esitatud kahjunõudes leidis kaebaja, et kahjunõude aluseks on meditsiinilise abi andmata jätmine ning sellega seonduvalt ajukahjustuse laiendamine, psühhooside mitte kontrolli all hoidmine ning tüsistuste tekitamine ja enesevigastusteni viimine.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
2.Kaebaja seisukohad seoses menetlusse võetud kahjunõudega
2.1.Dr Y rikkus raviskeemi ning kahjustas sellega kaebaja tervist. Kaebajat ei ravitud õigete diagnooside alusel, mistõttu tehti ravivead, mille tulemusel jäi kaebaja voodihaigeks, süvenesid nägemispuue ja psühhoosid ning tekkis depressioon, masendus ja elutahte kadumine, sealhulgas suur hirm ja ärevus. Ajavahemikul 10.05.2020–17.11.2020 vigastas kaebaja end haigushoogudes korduvalt, kuna raviga jäeti kontrolli alla võtmata psühhoosid ja tüsistused. Kaebaja pöördus algselt kohtusse põhjusel, et temal diagnoositud ärevushäire jäeti kontrolli alla võtmata ning dr Y muutis meelevaldselt kaebajale määratud ravi ning vähendas seda järkjärgult ja lõplikult 22.10.2020. Dr Yil puudus selleks õigus. Kuigi tegemist on arstiga, siis ei omanud ta ülevaadet kaebaja haigusest ja tegi otsuse meelevaldselt ning leides, et ravimimuudatus oli patsiendi soov. Seejuures juhtis kaebaja tähelepanu, et tema digilugu on ka meditsiinitöötajatele suletud ning et haigusloo väljastamiseks on vajalik teha teabenõue.
2.2.Kaebajal jäi vahele haloperidooli süst.
2.3.Kui kaebaja saabus vanglasse, siis määras õde osalise ravi, ehkki politsei edastas PERH epikriisi vangla meditsiinipersonalile. Ravi muutuse tagajärjel tundis kaebaja tugevat ärevust ja hirmu ning ka pärast dr Y ravi määramist olid kaebajal tugevad ärevushood. Kaebaja tundis ärevust ja depressiooni, kui määratud ravi vahetati risperidooni vastu. Peale enesevigastust eemaldas Y põhjendamata lõunase Xanaxi, mis kontrollis ärevuse nivood ning seisund halvenes.
2.4.Vanglas viibimise ajal ei määratud ravi sünnitrauma järgse ajukahjustuse vastu ning samuti ei tehtud ajupilti, mida kaebaja soovis. Samuti ei pidanud vangla ja arst vajalikuks saata kaebajat elektriimpulssravile, mida kaebaja korduvalt taotles ning mida vabaduses viibides võimaldati kaebajale kord nädalas. Impulssravist ilma jätmine raskendas kaebajal vanglas olekut, rikkus tervist ja lasi vaimselt kannatada psühhoosides.
2.5.Kaebaja peab saama pidevalt, kuni 5x ööpäevas, kupeerivaid ravimeid, et nägemine ära ei läheks ja psühhoosi ei langeks. Vanglas olev ravi ei ole olnud õige. Psühhooside järgselt ravimeid ei antud. Dr Yiga kokkulepitud risperidooni ravi ja haloperidooli eemaldamine tekitas väga suurt depressiooni, ärevust, enesetapumõtteid, kahtlustusi ja voodisse lamama jäämist. Tervislikust seisundist annavad tunnistust 3 osakonna juhatajale kirjutatud abipalvekirjad ja palved ennetähtaegseks vabastamiseks. Ehkki kaebaja võis mingil hetkel olla rahul Tallinna Vanglas antud raviga, siis tegelikult olid terviskahjustused suured. Kaebaja terviseseisundit oleks pidanud reguleerima lisa antipsühhiootikumi ja epilepsiaravimiga. Ajukahjustuse ravi on kompleksne ning
2 (12)
lisaravimite määramine oleks hoidnud enesevigastusi ära või vähendanud neid. Diasepami ja Xanaxi eemaldamisega läks ärevus nii suureks, et tekkis lootusetuse tunne abita jätmisel ja depressioon.
3.Vastustaja seisukoht
3.1.Kaebuse põhiraskus on küsimusel, kas kaebajale Tallinna Vanglas osutatud psühhiaatriline ravi on olnud õige ja vastanud keskmisele ravikvaliteedile. Kui ravi on olnud õige, siis langeb ära ka küsimus õigusvastasusest ning kahju hüvitamise üks eeldusi. Diagnoosi ja ravimite määramine on TTKS § 2 lg 1 järgi üks tervishoiuteenuse osa. VÕS § 770 lg 3 kohaselt on tõendamiskohustus kaebajal ning kaebaja peab tõendama, et temale osutatud ravi ei vastanud ravi keskmisele kvaliteedile. Tõendiks ei saa olla kaebaja subjektiivne arvamus. Kaebaja tervisekaardi väljavõte ei kinnita, et kaebajale vanglas osutatud ravi oleks olnud ebaõige. Kaebajal osutati vanglas pidevalt ja asjakohast tervishoiuteenust. Kaebajat on ravitud nii Tallinna Vanglas kui ka saadetud raviks Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda statsionaarsele ravile. Miski ei viita, et kaebaja probleemid oleks jäänud tähelepanuta või et vangla tervishoiutöötajate raviotsused oleks olnud ebaõiged.
3.2.Enne vanglasse saabumist viibis kaebaja ravil PERH-is, kust anti ka ravisoovitus, kuid see ei jõudnud vangla kätte. Vanglale ei ole teada, kas epikriis anti kaebaja kätte või teda saatvale politseiametnikule. Vanglasse saabudes koostas kaebaja esmase õendusanamneesi vastuvõtuõde ning õendusepikriisi koostamisel saab lähtuda patsiendi poolt antavast teabest, samuti tervishoiutöötajatele kasutada olevast Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse (edaspidi TEHIK) peetavast andmebaasist (patsiendivaates nn digiloost). Õendusanamneesi võtmine sõltub patsiendi koostööst. Kaebaja koostööd ei teinud ning vangla kaebaja digiloo andmeid ei näinud. Seega ei olnud kaebaja digiloo andmed vanglale teada ja ravimite määramise otsus tehti retseptikeskuses näha olevate ravimite pinnalt. Vanglasse saabudes määrati kaebajale ravimid skeemi järgi, mida võis pidada ühelt poolt vajalikuks, teisalt aga tervisele ohutuks kuni arsti vastuvõtuni. Lisaks otsustati kaebaja suunata arsti vastuvõtule.
3.3.PERH arsti epikriis skaneeriti kaebaja tervisekaardi välisdokumentidesse 26.05.2020. Koos epikriisidega on ühe dokumendina skaneeritud ka kaebaja omakäeline ning 23.05.2020 dateeritud kiri selle kohta, et päritaks tema varasemalt raviarstilt impulssravi tulemusi. Käesoleval hetkel ei ole võimalik täpselt tuvastada, millal antud dokument vanglale üle anti, kuid arvestades seda, et patsiendi kiri on dateeritud 23.05 ja skaneeritud on tervikdokument 26.05.2020, sai see toimuda nende kuupäevade vahel. Seega ei saanud sellest teabest vastuvõtuõde ka lähtuda. Kui kehtiv raviskeem oleks olnud vanglale teada, ei oleks tõusetunud ka vajadust meditsiiniõel seda muuta.
3.4.Ravi määramisel kehtib põhimõte, et uus tervishoiutöötaja poolt antud ravijuhis tühistab eelmise, erinevate raviskeemide kumuleerimine on pigem erand. Kaebaja vaatas 18.05.2020, so kolmandal päeval peale õendusanamneesi, üle vangla psühhiaater dr Y. Lisaks ravis kaebajat vanglas psühhiaater dr C. Vangla selgitab, et nii PERH-i kui vangla arstide poolt tehtud kannetest nähtub, et patsient oli tervise infosüsteemis (digiloos) enda andmed sulgenud, st tervishoiutöötajatel, sh vangla tervishoiutöötajatel, ei olnud neile andmetele ligipääsu. Tegemist on olukorraga, mis oluliselt raskendab patsiendile ravi määramist (patsiendi VÕS § 764 järgse kaasaaitamiskohustuse rikkumine). Vangla on seisukohal, et kaebajale 15.05.2020 määratud ravimid olid asjakohased ning ükski tõend ei viita, et tegu oleks olnud kaebajale kahju tekitanud valikuga.
3 (12)
3.5.Tähelepanuta ei saa jätta, et kaebajal on diagnoositud ravimisõltuvus.
3.6.Kaebajale oli määratud haloperidooli depoosüst kord kuus ning see raviskeem kehtis kuni 22.10.2020, mil kaebajale määrati uus raviskeem.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 49 lg 1 alusel on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (edaspidi TTKS) alusel. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kinnipeetavale tervishoiuteenuste osutamist rahastatakse riigieelarvest Justiitsministeeriumi kaudu. VangS § 49 lg 1 ja TTKS § 1 lg 21 kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi. Tervishoiuteenuseid osutab vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele (VangS § 52 lg 1) ning vangla arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid (VangS § 52 lg 2). Sama põhimõte on sätestatud ka VangS § 53 lg-s 2, mille kohaselt kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. TTKS § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab järelikult ka meditsiinilise uuringu teostamist, mis on vajalik haiguse, vigastuse või mürgituse diagnoosimiseks ning VangS § 53 lgs 2 märgitust tuleneb seega vanglale ka kohustus teostada vajadusel ja võimalusel meditsiinilisi uuringuid vanglas või vajaduse tekkimisel suunata kinnipeetav uuringutele eriarstiabi osutaja juurde. Seega otsustab kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde suunamise üksnes vangla arst (tervishoiutöötaja), lähtudes tervishoiuteenuse osutamise vajadusest ehk sellest, kas isikul esinevad meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja juurde või mitte.
5.Kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamisele saab kohaldada võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid, st VÕS § 758 jj, kuid lepinguga iseenesest tegu ei ole. Kinnipeetaval puudub praktiliselt lepingu sõlmimisele omane vabadus valida teist lepingupoolt, ka on teenuse osutamise rahastamine korraldatud lepingule mitteomaselt. Seega on õigem rääkida seaduse alusel tekkivast kinnipeetava ja riigi vahelisest lepingulaadsest võlasuhtest, mille raames on kinnipeetaval õigus saada tervishoiuteenust ja riigil kohustus tagada kinnipeetavate ravi. Muus osas saab aga sellele võlasuhtele kohaldada tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid (vt ka Riigikohtu 28.06.2021 määrus nr 3-21-30, punktid 24 ja 25).
6.Kuni Riigikohtu 28.06.2021 määruseni nr 3-21-30 allusid vanglas kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused maakohtule, kes on kujundanud ka vaidlusaluses küsimuses vastava kohtupraktika. Kohtu hinnangul on maakohtu varasem kohtupraktika asjakohane ka halduskohtus vaidluste lahendamisel. Nimelt leidis ka Riigikohus eelviidatud 28.06.2021 määruse punktis 29, et ehkki halduskohtumenetluses kehtib uurimispõhimõte ning maakohtus võistlevuse põhimõte, siis ei ole põhjust karta, et halduskohtute praktika kõnealuste vaidluste lahendamisel hakkaks oluliselt erinema maakohtute praktikast. Seoses tõendamiskoormusega tuleb tähele panna, et VÕS § 770 lg-s 3 esimesena sõnastatud üldreegli 4 (12)
kohaselt on patsiendi (ehk kaebaja) kohustus tõendada tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, s.o eelkõige lepingu rikkumist (eelkõige diagnoosi- ja raviviga) ja põhjuslikku seost rikkumise ning tekkinud kahju vahel (erinorm on VÕS § 770 lg-s 4). Tekkinud mittevaralist kahju peab kirjeldama ja tõendama samuti patsient, täpsemalt peab ta tõendama nende asjaolude olemasolu, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (vt nt Riigikohtu 22.11.2008 otsuse nr 3-2-1-85-08 punkti 13). VÕS § 770 lg-st 3 tulenevalt pöördub tõendamiskoormis patsiendi kasuks siiski ümber juhul, kui tervishoiuteenuse osutaja on jätnud täitmata VÕS §-st 769 tuleneva kohustuse tervishoiuteenuse osutamist dokumenteerida. Samuti peab patsient tõendama nende asjaolude olemasolu, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Lepingut rikkunud ja sellega patsiendile kahju põhjustanud tervishoiuteenuse osutajal on võimalik vastutusest vabanemiseks tõendada süü puudumist (VÕS § 103 lg 1 ja § 770 lg 1; vt ka Riigikohtu 27.02.2019 otsuse nr 2-17-12477 punktid 14 ja 15 koos nendes viidatud lahenditega).
7.Varasemas maakohtu kujundatud kohtupraktikas on välja toodud, et tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.02.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-12477, punkt 13.1): − tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100, § 770 lg 1); − lepingut on rikutud süüliselt (VÕS § 770 lg 1); − patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (VÕS § 134); − rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); − mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2, VÕS § 134 lg 1); − mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav (VÕS § 134 lg 1). Lisaks neile väljatoodud eeldustele tuleb kohtu hinnangul vanglas tervishoiuteenuse osutamisel lähtuda täiendavalt ka järgmistest Riigikohtu 28.06.2021 määruse nr 3-21-30 punktides 26–27 toodud suunistest: − Tuleb tagada, et ka kinnipeetavatele osutatav tervishoiuteenus vastaks vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele (VÕS § 762) ning oleks dokumenteeritud (VÕS § 769); − Kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel tekkiv võlaõigussuhe on vaid õiguslikult ja esmapilgul sarnane tavapärase tervishoiuteenuse osutamise lepinguga. Tegelikkuses mõjutab vangistus, vangla haldusõiguslikud otsused ja kinnipidamisrežiim oluliselt kinnipeetavate ravi praktilist korraldust (ravi rahastamine, raviga seotud väljasõidud teise vanglasse või raviasutusse, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite lubamine kambrisse). − Ühest küljest on diagnoosimine ja ravi määramine osa võlaõigusseadusega reguleeritud tervishoiuteenusest. Teisalt on tegemist avalik-õigusliku otsustusega, kas kinnipeetaval on VangS § 49 alusel õigus saada teenuseid (vrd nt otsustused sotsiaaleluruumi või lasteaiakoha andmiseks, vt nt erikogu 24.03.2015 määrus nr 3-3-4-1-15, punkt 10; Riigikohtu 05.04.2017 otsus nr 3-2-1-128-16, punkt 13jj).
8.Kaebaja sõnul keelduti talle ajavahemikul 15.05.2020–17.11.2020 Tallinna Vanglas asjakohase ravi osutamisest. Kui tervisehoiuteenuse osutaja rikkumine seisneb diagnoosi – või raviveas, tähendab see eelkõige seda, et tervisehoiuteenuse osutaja hooletult või tahtlikult jättis õige ravi määramata. Antud juhul väidab kaebaja, et tegemist on raviveaga. Raviviga tähendab VÕS § 762, 763 rikkumist. VÕS § 762 lg-st 1 tulenevalt võib raviveaga olla tegemist siis, kui ravi ei vasta vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele ja/või tervishoiuteenuse osutaja ei ole
5 (12)
patsiendi ravimisel olnud hoolas. Sealjuures tähendab arstiteaduse üldise taseme kindlakstegemine vastust küsimusele, kas raviarst tegutses vähemalt sama kvaliteetselt, nagu vastava eriala haritud ja kogenud arst (Riigikohtu 03.10.2006 otsus nr 3-2-1-78-06, punkt 12). Arstiteaduse üldise taseme selgitamisel lähtutakse esmalt ravijuhistest.
9.Kaebaja ei väida, et vangla oleks rikkunud tema ravimisel dokumenteerimiskohustust, mistõttu on asjaolude tõendamiskohustus kaebajal. Võttes aluseks kohtule kaebaja poolt välja toodud asjaolud, siis on kohus seisukohal, et kaebaja ei ole tõendanud ega ka põhistanud, et Tallinna Vangla oleks ajavahemikul 15.05.2020–17.11.2020 tema ravimisel ja ravi korraldamisel pannud toime ravivea, mistõttu ei saa vanglale ette heita ka sellest tulenevat lepingu rikkumist. Kaebaja esitatud seisukohad ning vangla esitatud täiendavad tõendid kinnitavad küll üheselt, et vangla ja tervishoiuteenust osutav arst ei ole igakordselt allunud kaebaja soovidele temale ravimite määramisel, kuid kohtu hinnangul ei ole tegemist ravi- või diagnoosiveaga. Vangla ja tervishoiuteenust osutav arst ei pea toetama kaebaja senist ravimisõltuvust.
10.Kaebaja taotles oma väidete tõendamiseks ekspertiisi korraldamist, et selgitada välja diagnoosi- ja ravivead ning hinnata kaebajale osutatud ravi kvaliteeti. Ehkki kohus möönab, et üldjuhul oleks analoogsete vaidluste lahendamiseks ekspertiisi korraldamine diagnoosi- ja ravivigade väljaselgitamiseks vajalik, siis praegusel juhul ei pea kohus ekspertiisitaotlust põhjendatuks. Nimelt nähtub kaebaja ravikaardi väljavõttest, et kaebajat on ravitud koostöös kaebajaga ning ravi tulemusel on kaebaja seisund stabiliseerunud1. Asjaolu, et kaebajal on endal ettekujutus sellest, millist ravi ta soovib ja et ravi peab olema samane vabaduses viibimisele, ei oma asja lahendamisel tähendust. Kohtu hinnangul kehtib ka vanglas tervishoiuteenuse osutamisel VangS § 41 lg-s 1 sätestatud põhimõte, mille kohaselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Nagu Riigikohus oma 28.06.2021 määruses nr 3-21-30 märkis, siis tuleb vanglas tervishoiuteenuse osutamisel arvestada ka asjaoluga, et tervishoiuteenuse osutamine vanglas ei ole samane vabaduses tervishoiuteenuse osutamisele. Kohtu hinnangul ei vaja eriteadmisi asjaolu, et vanglasse sattudes võivad psühhiaatrilised haigused ajutiselt ägestuda, kuid kohtule ei nähtu, et vangla või vanglas töötavad tervishoiutöötajad oleks kaebaja meditsiinilise abita või tähelepanuta jätnud. TEHIK epikriisidest ning kaebaja ravikaardi väljavõttest nähtub, et kaebajal on alkoholi- ja ravimisõltuvus ning et vabaduses viibides tarvitas kaebaja piiramatus koguses alkoholi ja bensodiasepiine2. Samuti ei ole kohtu hinnangul vajalik erialase ekspertteadmise olemasolu selleks, et mõista, et seni valimatult tarbitud ravimite ja alkoholi asemel korrapärase ravi saamine võib tekitada teatava tagasilanguse, kuid hinnates kaebaja ravikaardi andmeid tervikuna, siis nähtub, et kaebaja koostöö vangla psühhiaatritega on olnud tulemuslik ning ravi on korrigeeritud koostöös. Sellises olukorras leiab kohus, et täiendava ekspertiisi korraldamine ei ole vajalik.
Vt kaebaja ravikaardi väljavõte koos Tallinna Vangla 13.10.2021 kohtunõude vastusega esitatud kaebaja avaldustega.
Bensodiasepiinid on struktuurilt sarnaste ravimite rühm, mida kasutatakse trankvilisaatoritena, anksiolüütikumidena, unerohtudena, epilepsiavastaste ravimitena ja tsentraalsete lihasrelaksantidena. Nende tarvitamisel esineb suhteliselt sageli tahtmatut või tahtlikku üleannustamist.
6 (12)
11.Sarnaselt vabaduses viibimisele on ka vanglas tervishoiuteenuse osutamisel arstide pädevused piiratud, mistõttu ei saa vanglas peremeditsiini või meditsiiniõe teenust osutavad arstid psühhiaatri määratud ravi omatahtsi või kaebaja taotlusel ümber vaadata. VangS § 491 kohaselt rahastatakse tervishoiuteenuseid ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamist riigieelarvest Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud mahus, tingimustel ja korras. Et arsti pädevus vanglas on piiratud, kinnitab ka VangS § 52, mille kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Otsuse, millist ravimit kinnipeetav vajab, teeb VangS § 52 lg 2 ja § 491 alusel antud Vabariigi Valitsuse 19.12.2003 määruse nr 330 „„Vangistusseaduse“ alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg 2 kohaselt tervishoiutöötaja ning kaebajal ei ole õigust nõuda, et talle kohaldataks tema poolt soovitud ravi ning määrataks tema poolt soovitud ravimeid (vt Riigikohtu 26.09.2019 lahend asjas nr 2-191366, punkt 10 ; 13.06.2018 otsus nr 2-15-123028, punkt 21.3).
12.Kaebaja viibis Tallinna Vanglas alates 15.05.2020, mitte alates 10.05.2020. Seega tuleb kaebus ajavahemiku 10.05.2020–14.05.2020 osas jätta rahuldamata. Ajavahemik, mille osas kaebaja ravi- ja diagnoosiviga ning Tallinna Vangla vastutust väidab, on 15.05.2020–17.11.2020. Kaebaja heidab ette, et vaidlusalusel ajavahemikul vanglas viibides ei võetud kontrolli alla tema ärevushäiret ning ravimite ära jätmisest tingitult tekkis kaebajale kliiniline depressioon ja ta jäi voodihaigeks. Samuti süvenes nägemispuue ja psühhoosid, kadus eluisu ja süvenesid enesevigastushood. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja põhistanud, et tema enesevigastuse hood oleksid seotud Tallinna Vanglas temale ostutatud raviga, kuna nt ka 13.05.2020 arestikambris viibides lõi kaebaja oma pead vastu metallvoodit, ähvardas teha suitsiidi ning selgitas oma käitumist asjaoluga, et tal on klaustrofoobia3. Mis puudutab aga tema silmanägemist, siis nt juba 2019. aasta Järveotsa Perearstikeskuse OÜ ambulatoorsetest epikriisidest4 nähtub, et kaebajal esinevad juba 2 aastat silmade eest täpid, ei talu valgust ja silmad pilguvad. Seega eksisteeris probleem juba enne vanglasse saabumist ning tõendatud ei ole, et see oleks vanglas süvenenud. Lisaks märgib kohus, et ehkki kaebaja väitel jäeti kontrolli alla võtmata tema ärevushäire ning ravimite ära jätmisest tekkis kliiniline depressioon ja kaebaja jäi voodihaigeks, siis ei ole kaebaja tegelikult välja toonud, millised ravimid kaebajale määramata jäeti ja mis siis kaebaja hinnangul talle depressiooni ja voodihaigeks jäämise kaasa tõid. Lisaks märgib kohus, et kaebajale Tallinna Vanglas määratud ja pidevalt täiendatud raviskeem sisaldab endas nii ärevuse kui ka depressiooni vastaseid toimeaineid, mistõttu on kaebaja väited ravi mittesaamisest alusetud. Asjaolu, et Tallinna Vanglas ei võimaldatud talle piiramatus koguses ravimeid, ei ole raviviga. VÕS § 762 lg 1 üheks normi eesmärgiks on välistada patsiendi esitatud juhiste täitmine, mis läheksid vastuollu arstiteaduse üldise tasemega.
13.Ei saa olla vaidlust, et kaebajal on väga tugev ja selge arvamus selles, mil viisil ja milliste ravimitega tuleks temal diagnoositud haigusi ravida ning see nähtub ka kaebaja ravikaardilt. Ka vabaduses viibides soovis kaebaja korduvalt, et tema raviskeemi korrigeeritaks ning sinna lisataks
TEHIK epirkiis „TEHIK epikriisid ja vastused/38205160261_1002662654_13_00_04.pdf“, dtl 253–254 4 TEHIK epikriisid „TEHIK epikriisid ja vastused/38205160261_118451_00_00_00.pdf“, dtl 256; „TEHIK epikriisid ja vastused/38205160261_196044_12_45_34.pdf“, dtl 281
7 (12)
täiendavaid ravimeid4. Samuti jookseb kaebaja meditsiinilisest infost läbi, et tal on diagnoositud ravimi- ja alkoholisõltuvus.
14.Kohus peab esmalt vajalikuks peatuda kaebaja vanglasse saabumisel ravi määramisega seonduval, kuivõrd kaebaja sõnul rikuti vanglasse saabumisel tema raviskeemi, mistõttu tekkis kaebajal kliiniline depressioon ja ta jäi voodihaigeks.
14.1.Vanglasse saabumisel ei lähtutud kaebajale ravimite määramisel PERH 15.05.2020 arsti ravijuhisest5, kuid kohtu hinnangul ei olnud see tegevus süüline ega saa kaasa tuua vastutust tervishoiuteenuse lepingu rikkumise eest. Vanglasse saabumisel oli kaebaja piiranud teiste isikute (sh tervishoiuteenuse osutajate) juurdepääsu TEHIK-u hallatava Patsiendiportaali digiloo andmetele. Kui patsient (käesoleval juhul kaebaja) teeb teadliku otsuse sulgeda oma digilugu mh tervishoiuteenuse osutajatele, siis võtab ta koos sellega vastu ka teadliku otsuse piirata tema suhtes kiireloomuliste ning varasemal ravil põhinevate raviotsuste tegemise. Seega said vastuvõtu õde ja vangla õendusjuht kaebajale ravimipinali koostamisel lähtuda neile teadaolevast ja kättesaadavast informatsioonist, milleks oli mh retseptikeskuses olev info kaebajale välja kirjutatud ravimitest. See nähtub ka kaebaja ravikaardi väljavõttest, kus on märgitud järgmine vastuvõtuõe selgitus: „Kinnipeetaval retseptikeskuse suurtes kogustes erinevate, kehtivate ravimite retsepte. Konsulteeritud õendusjuhiga, kes arvas, et sellises koguses ravimeid me hetkel kp ei võimalda (kogus võib põhjustada kp tervislikke probleeme). Kuni psüh vv-ni tehtud ravimipinali kaas järgnevatele ravimitele T. Orfiril 600 mg x 1 (H), t. Haloperidool 1.5 mg x 1 (H), T. Ketipinor 200 mg x 1 (Õ).“. PERH 15.05.2020 epikriisiga vastuvõtuõde digiloo kaudu tutvuda ei saanud, kuna see kinnitati digiloos alles 20.05.2020.
14.2.Kaebaja sõnul pidi vangla saama PERH arsti ravisuunistest teada tema vanglasse saabumisel, s.t 15.05.2020. Vangla sõnul6 sai meditsiinipersonal PERH ravijuhise kätte millalgi ajavahemikus 23.05.2020–26.05.2020. Kohus ei pea vangla väidet usutavaks, kuivõrd kaebaja ravikaardi väljavõttest nähtub, et 19.05.2020 lähtuti kaebajale ravi määramisel PERH raviarsti juhistest. Nimelt nähtub kaebaja ravikaardi väljavõtte 19.05.2020 sissekandest järgmine: „Tehtud Dr. D soovitusel Sol. Haloperidoli dec 50 mg i/m, antud ühekordselt Tbl. Pantoprazoli 40 mg p/o.Lisatud raviskeemi Tbl. Diazepami 5 mg ka lõunasel ajal, seega edasi saab Tbl. Diazepami 5 mg x 3 (H,L,Õ). Vajadusel anda Tbl. Zopitini 7,5 mg. Dr D soovitusel vältida rahustite manustamist vastavalt vajadusele.“. Kaebaja ravikaardi 19.05.2020 ravijuhis nähtub PERH dr D 15.05.2020 epikriisist, mistõttu ei ole usutav vangla 18.04.2022 kohtunõude vastuse punktis 7 avaldatud teave. Seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et kaebaja ravikaardile on 23.05.2020 tehtud järgmine sissekanne: „Kirjutas ja edastas med osakonnale kirja oma raviskeemist psühhiaatrihaiglas.“7. Seega eeldades, et kaebaja ravikaardi sissekanded on õiged, siis pidi vanglal hiljemalt 19.05.2020 olema teave kaebajale PERH-is määratud ravi kohta. Eelnevast tulenevalt ei ole kohtule usutav ka vastustaja väide, et digiloo vahendusel võis vt nt TEHIK epikriisid „TEHIK epikriisid ja vastused/38205160261_118451_00_00_00.pdf“, dtl 256; „TEHIK epikriisid ja vastused/38205160261_183695_12_58_56.pdf“, dtl 269; „TEHIK epikriisid ja vastused/38205160261_192656_13_35_57.pdf“, dtl 277
Vt TEHIK epikriis „TEHIK epikriisid ja vastused/38205160261_PERH_statepikriis_301697_00_00_00.pdf“, dtl 705-709
Tallinna Vangla 18.04.2022 kohtunõude vastuse punkt 7, dtl 737
Kaebaja Tallinna Vangla haigusjuhtude ravikaardi väljavõte on esmakordselt esitatud Tallinna Vangla 14.10.2021 kohtunõude vastuse lisas 43, dtl 97–122 ning kaebaja kommentaaridega dtl 839–848
8 (12)
PERH epikriis vanglale kättesaadav olla alates 20.05.20208. Kaebaja esmase anamneesi koostas E, kuid 19.05.2020 sissekande taga on F.
14.3.Praegusel juhul ei ole täpselt teada, kas ja millal ning kelle kaudu vangla PERH epikriisist teada sai, kuna kaebaja ravikaardi kohaselt ei saanud kaebajalt vanglasse saabumisel võtta esmast õendusanamneesi, kuna kinnipeetav on ebastabiilses seisundis, märatseb, lõhub jne. Kaebaja ei ole seda kannet vaidlustanud. Kohus peab usutavaks, et arvestades kaebaja käitumist vanglasse saabudes, võis kaebajale PERH-ist paberil kaasa antud ravijuhis jääda tähelepanuta. Küll aga leiab kohus, et olukorras kus kaebaja on sulgenud oma digiloo tervishoiutöötajatele ning teada ei ole, kas ja millal vangla PERH epikriisi ravijuhisest teada sai, et sellisel juhul on õige lähtuda ravimite määramisel eeldusest, et vältida tuleb kaebaja tervisele kahju tekitamist ning kinnipeetav tuleb sellises olukorras suunata esimesel võimalusel eriarsti juurde (VangS § 52 lg 2). Seda vastuvõtuõde ka tegi ning kaebajale korraldati psühhiaatri vastuvõtt juba 18.05.2020.
14.4.Kohus märgib täiendavalt ka seda, et kaebaja ravikaardilt nähtub, et ajavahemikul 15.05.2020–18.05.2020 (st ajavahemikul, mil kaebaja vanglasse saabus kuni esimese psühhiaatri visiidini) esines 17.05.2020 intsident, kus ta end vigastas. Selle intsidendi järgselt analüüsiti uuesti kaebaja retseptikeskuse andmeid ning nende alusel täiendati kaebaja ravimipinalit diazepaamiga hommikuks ja õhtuks.
15.Kohus märgib, et ehkki psühhiaatrilise diagnoosiga kinnipeetava puhul on ravi jätkuvus oluline, siis ei saa jätta märkimata, et süüteo toimepanemise järgselt vahistamine ning seejärel vanglasse sattumine on selline asjaolu, mis paratamatult võib kaasa tuua teatud lüngad ravis. Tegemist on elulise paratamatusega, mitte vangla ega tervishoiutöötajate süülise tegevusega tervishoiuteenuse osutamisel.
16.Ehkki kohtu hinnangul ravi- ja diagnoosiviga kaebaja vanglasse vastuvõtmisel ja temale esialgse ravi määramisel ei tehtud, siis märgib kohus, et kui kinnipeetav saabub vanglasse eriarsti ravijuhistega ning need on vanglale teada, siis ei ole vangla vastuvõtuõel või õendusjuhil õigust kinnipeetavale määratud ravi muuta. Sellisel juhul tuleb vanglal tagada ravi jätkumine kuni eriarsti vastuvõtu ja uute ravijuhiste määramiseni. Seda möönab ka vangla.
17.Kohtu hinnangul ei esine ravi- või diagnoosiviga ka kaebaja ravimisel Tallinna Vanglas. Vaidlust ei ole, et 18.05.20209 suhtles kaebajaga psühhiaater dr Y, kes määras kaebajale järgmise ravijuhise: „T.Orfiril 600 mg x2, T.Haloperidol 1,5 mg x2, T.Ketipinori 100 mg x1 Õ, T.Venlafaksiin 75 x1 H, T.Diazepam 5mg x2. Sol. Haloperidol-depoo viimane doos täpsustamisel.“. Kuna kaebaja digilugu oli kaebaja poolt suletud, siis ei saanud dr Y lähtuda kaebaja digiloos olevatest andmetest. Kaebaja kohtus ajavahemikul 15.05.2020–17.11.2020 psühhiaater dr Yiga 18.05.2020, 29.05.2020, 08.06.2020, 12.06.2020, 01.07.2020, 08.07.2020, 24.07.2020, 22.09.2020, 29.09.2020, 22.10.2020, 05.11.2020 ning dr Cga 14.08.2020 ja 27.08.2020. Lisaks psühhiaatritele kohtus kaebaja Tallinna Vanglas ka kliinilise psühholoogiga.
Tallinna Vangla 18.04.2020 kohtunõude vastuse punkt 5, dtl 737 Vt kaebaja ravikaadi väljavõte, dtl 99 ja TEHIK epikriis „TEHIK epikriisid ja vastused/38205160261_63458_09_23_55.pdf“, dtl 295
9 (12)
Kui vaadata kaebaja tervislikku seisundit pärast dr Y poolt ravi määramist, siis nähtub, et ehkki esineb mõningaid tagasilangusi, siis nt 21.05.2020 on tehtud sissekanne 10 : „Kaed kergelt värisevad. Tervisemuresid ei kurda.“. Seega võib väita, et kaebaja tervislik seisund oli ravimite määramise järgselt stabiilsem. Sama kinnitab nt 24.05.2020 väljavõte, ehkki kaebaja uurib käitumisjuhise kohta olukorras, kus talle peaks hoog peale tulema. On tähelepanuväärne, et samal päeval (st 24.05.2020) pärast meditsiinitöötajaga rääkimist kaebajal „hoog tekkiski“. Sarnast manipulatiivset mustrit, mille eesmärgiks on täiendavate ravimite saamine, nähtub ka nt 30.05.2020, misjärel 01.06.2020 toimus intsident. Hinnates arstide tegevust kaebaja ravis, siis ei nähtu kohtule, et rikutud oleks VangS-is või VÕSis sätestatud kohustusi. Kaebaja raviplaani on vajadusel ning kaebaja korduvate taotluste alusel muudetud11 ning samuti on kaebajale olnud tagatud pidevalt meditsiiniline abi. Reageeritud on kaebaja väidetavatele psühhoosidele ning nägemisega seotud kaebustele ja vajadusel on korrigeeritud ravi, millega kaebaja on olnud rahul12.
18.Ehkki kaebaja väitel seisnes arstide peamine rikkumine tervishoiuteenuse osutamisel tema ärevushäire kontrolli alla võtmata jätmises, siis on kaebaja väited üldsõnalised ning vastuolus kaebaja ravikaardi andmetega. Asjaolu, et kaebaja sooviks oli täiendavate ravimite saamine, mida tal oli väljaspool vanglat võimalik piiramatult ning ilma järelevalveta tarvitada, ei tähenda, et vangla tervishoiutöötaja poolt ravimite välja kirjutamata jätmine oleks käsitatav ravi- või diagnoosiveana. Ei ole vaidlust, et kaebajale on vabaduses viibides määratud erinevaid ravimeid ning selle tulemusel on kaebajal välja kujunenud ravimisõltuvus. Asjaolu, et kaebaja enda hinnangul on tal vajalik saada teistsuguseid ravimeid ning oluliselt suuremas koguses, on kaebaja subjektiivne hinnang, mitte meditsiiniline. Kohtu hinnangul on tähelepanuväärne ka asjaolu, et kaebaja ravikaardilt nähtub aktiivne koostöö psühhiaatri ja kaebaja vahel (vt nt 22.10.2020 sissekanne), kusjuures kaebaja on ka selgelt avaldanud, et olemasolevat raviskeemi ei tohiks muuta, ehkki ta sooviks täiendavalt midagi ärevuse vastu (vt nt 09.11.2020 anamnees).
19.Lisaks sisuliselt igapäevasele koostööle vanglas töötavate õdedega on kaebajale lisaks psühhiaatrile võimaldatud kohtumist ka kliinilise psühholoogiga. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et ehkki kaebaja on kaebustes vanglale ja kohtule esitanud erinevaid väiteid, siis ei nähtu kaebaja väidetud terviseprobleemid kaebaja väidetud kujul kaebaja ravikaardilt ning epikriisidest13. Asjaolu, et kaebaja väljendab, et tal on depressioon või „hoog“ ei tähenda, et need asjaolud oleksid kuidagi vanglas osutatud ravi tulemus. Ka vabaduses viibides olid kaebajal „hoog“ ning depressioon. Et ravikaardil oleks kaebaja tervislikku seisundit kajastatud valesti, seda kaebaja ei väida.
20.Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et temale Tallinna Vanglas impulssravi määramata jätmine oleks olnud ravi- või diagnoosiviga. Impulssravi on üks võimalik ravimeetod psüühikahäirete ravis. Kaebaja on Tallinna Vanglale esitatud arvukates avaldustes taotlenud impulssravile saatmist14 ning esitanud sama taotlust korduvalt ka psühhiaatrile15. Ühel juhul
Ravikaadi haigusjuht A8690 2020 all 21.05.2020 anamnees nt Tallinna Vangla 13.10.2021 kohtunõude vastuse lisad 7–8 (dtl 43–44)
Vt nt kaebaja ravikaardi 14.07.2020 sissekanne
dtl 295–314
Tallinna Vangla 13.10.2021 kohtunõude vastuse lisad
Ravikaardi haigusjuhu nr A12678 20 anamneesi kokkuvõte 24.07.2020; 14.08.2020 haigusjuhu nr A14131 20 anamnees ja selle kokkuvõte ja soovitused, sh 27.08.2020 kokkuvõte ja soovitused; 29.09.2020 haigusjuhu nr
10 (12)
14.08.2020 on psühhiaater C palunud korraldada impulssravile saatmine Seewaldisse, kuid vangla sõnul saatekirja psühhiaater ei vormistanud 16 ning raviarst dr Y leidis 29.09.2020 vastuvõtul, et impulssravile saatmine ei ole näidustatud. Kohtu hinnangul ei saa järeldada asjaolust, et kaebajale oli varem impulssravi määratud, et impulssravi on näidustatud ka vanglas viibides ning et kaebajale tuleb seda tema nõudmisel igal juhul võimaldada ning et selle võimaldamata jätmine on käsitatav ravi- või diagnoosiveana. Vanglas viibimine mõjutab paratamatult praktilist ravi korraldust, kuivõrd impulssravi Tallinna Vangla ei korralda, st kaebaja tuleks impulssravi saamiseks saata väljaspool vanglat asuva tervishoiuteenuse osutaja juurde. Olukorras, kus kaebaja medikamentoosne ravi oli toimiv ning kooskõlas muu hulgas ka kaebajale varem määratud raviga17, siis ei saa pidada kaebaja nõudmisel talle impulssravi määramata jätmist raviveaks.
21.Ehkki õige on kaebaja väide, et pärast 14.10.2020 talle Tallinna Vanglas haloperidooli depoo süsti ei tehtud18, kuid kaebaja möönab ka ise, et tegemist oli arstiga tehtud kokkuleppelise ja omavahel läbi räägitud raviotsusega. Kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks pärast raviarstiga tehtud kokkulepet soovinud selle muutmist.
22.Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja ei ole toonud asjaolusid, millest nähtuks, et ta jäeti asjakohase ravita. See, et kaebajale tervishoiuteenuse osutaja poolt määratud ravi ei meeldi, ei ole alus kohustada tervishoiuteenuse osutajat ravi osutama. VangS § 52 lg 2 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima kinnipeetavaid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama inimese ravile eriarstiabi osutaja juurde. Seda on tervishoiuteenuse osutaja ka teinud. Kaebaja välja toodud peamiste probleemidega on tegeletud Tallinna Vanglas aktiivselt ning kaebajale ei ole ravi määramata jäetud. Asjaolu, et kaebaja soovis teistsugust ravi, ei ole raviviga.
23.Võttes aluseks erinevate raviarstide (sh väljaspool vanglat) hinnangutega, siis peab kohus eluliselt usutavaks, et avaldustes vanglale ja kohtule on kaebaja oma meditsiinilisi probleeme tahtlikult võimendanud, et luua foon enda võimalikule tervislikust seisundist tulenevale ennetähtaegsele vabastamisele. Seda kinnitab kasvõi tõik, et suur hulk kaebaja avaldusi on suunatud just ennetähtaegsele vabanemisele ning selle võimaldamisele.
Menetluskulud ja kaebaja muude taotluste lahendamine
24.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, siis jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.
25.Kaebaja esitas kohtule pärast 23.09.2022 riigi õigusabi taotluse lahendamist korduvad taotlused riigi õigusabi määramiseks. Kuna asjaolud ei ole muutunud, siis on tegemist korduvate taotlustega, mis tuleb kooskõlas HKMS § 55 lg-ga 3 jätta läbi vaatamata.
A16788 20 anamnees – kättesaadavad Tallinna Vangla 13.10.2020 kohtunõude vastusest lisa 43 (dtl 97–106);
Tallinna Vangla 13.10.2020 kohtunõude vastuse lisa 6 (dtl 42), lisa 19 (dtl 60)
Nii PERH raviarsti 15.05.2020 määratud raviga kui ka Seewaldis 2018. aastal määratud raviga (vt kaebaja ravikaardi väljavõte dr Cu 14.08.2020 anamnees).
dtl 207
11 (12)
26.Kohus märgib, et taotles ka materjalide saatmist Tervisekaitse komisjonile, kuid kohtus lähtus taotluse lahendamisel sellest, et tegemist on ekspertiisitaotlusega. Kui aga kaebaja hinnangul on tegemist eraldiseisva taotlusega, siis märgib kohus, et sellise nimega komisjoni ei eksisteeri, mistõttu ei saa kohus ka materjale sellisele komisjonile edastada.
27.Kohtuotsuse avaldamisel tuleb kaebaja ja tema raviarstide nimed asendada tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
12 (12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.