Mittetulundusühingu Tahkuranna Maastikukaitse ja Häädemeeste valla kaebus tühistada Keskkonnaameti 28.02.2023 väljastatud keskkonnaluba nr KL-516304
Menetlusosalised
Kaebaja I – MTÜ Tahkuranna Maastikukaitse Kaebaja II ‒ Häädemeeste vald Kaebajate volitatud esindaja ‒ v.adv Tarmo Pilv Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindajad Signe Lehtme ja Evelyn Jallai Kolmas isik ‒ V.T, volitatud esindajad v.adv Sandra Sillaots ja v.adv Rauno Ligi
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus ja tühistada keskkonnaluba nr KL-516304.
Keskkonnaameti
28.02.2023
väljastatud
2.Mõista Keskkonnaametilt MTÜ Tahkuranna Maastikukaitse kasuks välja menetluskulud summas 1540 eurot ja Häädemeeste valla kasuks summas 1540 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.10.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keskkonnaamet (KeA) väljastas 28.02.2023 keskkonnaloa nr KL-516304, mille järgi Johan-Raisi maaüksuse (katastritunnusega 84801:004:0459, Võiste II liivakarjäär) eraldistel nr 1-3 on lubatud maavara (liiv) kaevandamine kuni 28.02.2038. Samal päeval registreeriti 3 metsateatist nr 50000618037, 50000618039 ja 50000618041, mille järgi on Johan-Raisi maaüksusel lubatud raadamine keskkonnaloa nr KL-516304 alusel. Enne keskkonnaloa väljaandmist korraldati mitu koosolekut, millel osalesid kavandatava liivakarjääri ümbritsevate maa-alade omanikud, MTÜ Tahkuranna Maastikukaitse ja Häädemeeste vald, KeA ning kavandatava liivakarjääri maa omanik.
2.MTÜ Tahkuranna Maastikukaitse ja Häädemeeste vald esitasid 16.03.2023 Tallinna Halduskohtusse kaebuse KeA 28.02.2023 väljastatud keskkonnaloa nr KL-516304 (edaspidi ka: vaidlustatud keskkonnaluba või Võiste II keskkonnaluba) tühistamiseks. Koos tühistamiskaebusega esitasid MTÜ Tahkuranna Maastikukaitse ja Häädemeeste vald taotluse esialgse õiguskaitse (EÕK) kohaldamiseks. EÕK korras taotlesid MTÜ Tahkuranna Maastikukaitse ja Häädemeeste vald kohtumenetluse ajaks peatada vaidlustatud kehtivus ja täitmine.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas 31.03.2023 määrusega kaebajate EÕK taotluse ning peatas vaidlustatud keskkonnaloa täitmise kuni käesolevat menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Määruse kohaselt oli kolmandal isikul õigus Johan-Raisi maaüksuselt välja vedada juba langetatud metsamaterjal. Tallinna Ringkonnakohus jättis 05.05.2023 määrusega V.T määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 31.03.2023 määruse jõusse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebajate põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Vaatamata kirjalikes seisukohtades toodud põhjendustele ja ilmselgele keskkonna hävitamise kahjulikkusele, jättis KeA keskkonnamõju hindamise (edaspidi: KMH) tegemata. Vastustaja on täielikult jätnud tuvastamata vaidlustatud keskkonnaloa taotleja tegevuse õiguspärasuse, mis on üheks seaduslikuks funktsiooniks, milleks vastustaja on üldse loodud. Täielikult on jäetud kontrollimata kavandatavate tööde kahjulikke mõjusid läheduses asuvatele vääriselupaikadele ja looduskaitsealadele. Uulu-Võiste maastikukaitseala kaitseeeskirja § 9 lg 2 järgi on Leina sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk aktiivse puhkemajanduse säilitamine elupaikades ning metsaökosüsteemide, sealhulgas vanade loodusmetsade ja metsastunud luidete ning kaitseala eesmärgiks olevate haruldaste ja ohustatud liikide elupaikade säilitamine, taastamine ja soodsa seisundi tagamine. Praeguseks hetkeks on alustatud metsa raadamistöid kiirendatud korras tagajärgedele mõtlemata ning puudutatud isikute vastuargumente arvestamata. Eraldised, kus raadamistöid alustati, paiknevad UuluVõiste maastikukaitseala naabruses ning seega omavad eraldistel teostatavad tööd ja muudatused tõsist mõju lähiümbruses asuvale Uulu-Võiste maastikukaitsealale. Uulu-Võiste maastikukaitseala (edaspidi ka: maastikukaitseala) kaitsekorralduskava lisa 3 näitab maastikukaitseala väärtuste koondtabelit, mille hulka kuulub 10 erinevat loomaliiki. Kavandatava liivakarjääri naabrusesse kuuluvate lindude kaitse eesmärgiks on mh liigi arvukuse säilimine. Liivakarjääri rajamine ei võimalda maastikukaitseala kaitse-eesmärki täita, kuna karjääri rajamisega hävitatakse suur osa metsast, kus nimetatud kaitsealused lindude liigid elavad, pesitsevad ja toituvad. Alustatud raie- ja raadamistööd on juba
mõjutanud seadusliku kaitse alla kuuluvat maastikukaitseala, kus nimetatud tööd on rangelt piiratud. Hetkel on keskkonnaloa andmisel seda asjaolu täielikult eiratud. 2) Häädemeeste Vallavalitsus on KeA-le Võiste II keskkonnaloa menetluses korduvalt selgitanud, et ei nõustu Võiste II liivakarjääri keskkonnaloa väljastamisega. Peale 27.10.2022 toimunud keskkonnaloa avalikku arutelu juhiti KeA tähelepanu ka Riigikohtu 30.09.2022 lahendile 3-20-1247, milles on öeldud, et KeA peab keskkonnaloa menetluses kohalikule omavalitsusele (KOV) peale taotluse esitamist mõistliku aja jooksul esitama ka eelhinnangu kavandatava tegevuse kohta. KeA saatis eelhinnangu Võiste II keskkonnaloa mõjude kohta 11.03.2022 (10 kuud peale keskkonnaloa taotluse esitamist arvamuse andmiseks). Võiste II keskkonnaloale koostatud eelhinnang ei tekita Häädemeeste Vallavalitsusele kindlust, et kavandatav tegevus ei oma olulist negatiivset keskkonnamõju ning KeA ei arvestanud mitte ühegi Häädemeeste Vallavalitsuse poolt tehtud ettepanekuga eelhinnangu täiendamiseks. Seetõttu jäi Häädemeeste Vallavalitsus oma keelduvale seisukohale kindlaks. Ka on Tallinna Ringkonnakohus 22.09.2022 lahendis 3-21-586 toonud välja selle, et maapõueseaduse (MaaPS) § 49 lg 6 sõnastusest ei järeldu, et tegemist oleks õigust lõpetava tähtajaga ning pärast kahe kuu möödumist kaotaks KOV üksus õiguse oma arvamust esitada.
5.Keskkonnaamet leiab, et kaebus tuleb rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 1) Kaebajad on kaebuse p-s 3.23 leidnud, et kaebajad on vaidlustatud keskkonnaloa menetluses esitanud mitu kirjalikku seisukohta, kus nad on detailselt välja toonud argumendid ja põhjendused, mis andsid aluse keskkonnaloa välja andmata jätmiseks. KeA on kaebaja II 06.12.2022 kirjale vastanud 06.01.2023 kirjaga nr DM115151-105, 12.01.2023 kirjale 18.01.2023 kirjaga nr DM-115151-114 ning 25.01.2023 kirja seisukohti on kaalutletud 28.02.2023 korralduse punktis 2.2. Seega on KeA kaalunud kõiki kaebajate poolt viidatud argumente ja põhjendusi ning on asunud seisukohale, et ei esinenud alust jätta keskkonnaluba välja andmata. 2) KeA ei algata KMH-d ainuüksi seetõttu, et mõni menetlusosaline arvab, et see on vajalik. KMH algatamiseks on olemas vastavad lävendid. Olulise keskkonnamõjuga tegevuseks peetakse pealmaakaevandamist suuremal kui 25 ha alal (keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (edaspidi KeHJS) § 6 lg 1 p 28). Võiste II liivakarjääri mäeeraldise ja teenindusmaa pindala on 7,33 ha, seega on tegemist KeHJS § 6 lg 2 p 2 kohase tegevusega, mille korral ei ole KMH koostamine kohustuslik. KeHJS § 6 lg 2 p 2 ja Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määruse nr 224 „Tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelu“ § 1 lg 1 ja § 3 p 4 kohaselt peab otsustaja andma eelhinnangu selle kohta, kas pealmaakaevandamine kuni 25 hektari suurusel alal on eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga tegevus või mitte ning otsustama KMH algatamise või algatamata jätmise üle. KeA on koostanud KMH eelhinnangu ning on objektiivselt hinnanud keskkonnamõju olulisust ning on seisukohal, et KMH algatamata jätmist on objektiivselt põhjendatud. 3) Liiva kaevandamine on üldjuhul väikse keskkonnamõjuga tegevus. Kuna kaevandamise käigus veetaset ei alandata (vett välja ei pumbata), ei mõjutata oluliselt juba kujunenud veerežiimi ega piirkonna veetaset. Lähimatel elamumaadel ei ületata müra normtaset. Maavara kaevandamisel ja laadimisel loodusliku niiskuse juures ei eraldu märkimisväärselt tahkeid peenosakesi ning need langevad kiiresti maha masinate töötsooni läheduses, maksimaalselt 60-70 m raadiuses. Uulu-Võiste maastikukaitseala Leina sihtkaitsevöönd kattub Natura 2000 võrgustikku kuuluva Uulu-Võiste loodusalaga, millega kaitstakse järgmisi elupaigatüüpe: metsastunud luited (2180), vanad loodusmetsad (9010), rohunditerikkad kuusikud (9050). KeA on hinnanud kaevandamise mõjusid Uulu-Võiste loodusalal kaitstavatele elupaigatüüpidele ning samad mõjud on ka Leina sihtkaitsevööndile, kuna Leina sihtkaitsevööndi ja Uulu-Võiste loodusala kaitse-eesmärk on sarnane. KeA on asunud
seisukohale, et kavandatav tegevus ei mõjuta Uulu-Võiste loodusala, kuna karjääriga kaasnev ebasoodne mõju Uulu-Võiste loodusala kaitse-eesmärgiks olevale metsaelupaigatüübile metsastunud luited (2180) on välistatud. Seega ei mõjuta tegevus ka Uulu-Võiste maastikukaitseala Leina kaitsevööndit. Kavandatud tegevusel ei ole eeldatavalt olulist keskkonnamõju ning KMH algatamine ei olnud põhjendatud. Kaebajad ei ole kaebuses esitanud tõendeid, millele tuginedes saaks teha vastupidiseid järeldusi. 4) Kaebajatel puudub kaebeõigus Jõulumäe Tervisespordikeskuse õiguste kaitseks. Kavandatud tegevus ei muuda puhke- ja spordivõimalusi Uulu-Võiste maastikukaitsealal, sest olemasolevad terviserajad jäävad avatuks. Haldusasja lahendamisel tuleb jätta tähelepanuta ka kaebajate väited metsa raadamistööde kiirendatud korras alustamisega või Linnu tee kahjustamisega, mis ei oma tähendust vaidlusaluse keskkonnaloa õiguspärasuse hindamisel. 5) Seadusandja mõte MaaPS § 55 lg 2 p 11 puhul ei olnud viia KeA kaalutlusõigus nullini kogu keskkonnaloa menetluse ajal. MaaPS § 55 lg 2 p 11 mõte oli anda KOV-dele võimalus välistada kaalutlusõigus nullini olukorras, kus KOV on andnud oma keelduva arvamuse MaaPS § 49 lg-s 6 toodud tähtaja jooksul. Tallinna Ringkonnakohtu lahendiga asjas nr 3-21586 ei ole tegemist siduva pretsedendiga ning õigust tõlgendavad kohtulahendid ei ole õigustloovateks aktideks, millele kohus peab oma põhjendustes tuginema.
6.V.T vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. 1) Kaebajal I puudub kaebeõigus. Kaebusest ei nähtu, millised konkreetsed argumendid seonduvad kaebaja I keskkonnakaitseliste eesmärkidega. On põhjust arvata, et kaebaja I on loodud eelkõige eesmärgiga võimaldada kitsa ringi isikute ärihuvide kaitsmiseks keskkonnaluba vaidlustada. Kaebaja I üheks asutajaks ning juhatuse liikmeks on kaebaja II endise abivallavanema X.X vend Y.X. X perekonnale kuulub aga Pärnumaal teine liivakarjäär, mistõttu võib eeldada, et X eesmärk kolmandale isikule keskkonnaloa väljastamise takistamisel ei olnud kuidagi tegelikkuses seotud mistahes maastiku- või keskkonnakaitseliste argumentidega. Kaebuse ptk-s III B toodud etteheited haldusaktide sisulise õiguspärasuse vastu keskenduvad suuresti Uulu-Võiste maastikukaitseala kaitsekorralduseesmärkide järgimise võimalikkusele. Esiteks keskendub kaebus suuresti metsa raadamise küsimusele (kaebuse p-d 3.33-3.38 ning 3.40 -3.43), mis on arutluse all eraldiseisvas haldusasjas nr 3-23-522. Teiseks on kaebuses osundatud Uulu-Võiste maastikuala kaitsekorraldusekava eesmärkide ohustamisele, kuid puuduvad mistahes selgitused selle kohta, kuidas vaidlustatud keskkonnaloa väljastamine mõjutab Uulu-Võiste maastikuala kaitsekorralduseesmärkide täitmist olukorras, kus kaitseala kolmanda isiku kinnistule ei ulatu. 2) KOV-d kui avaliku võimu kandjad saavad esitada kaebuse üksnes oma õiguste kaitseks. KOV ei ole käsitatav keskkonnaorganisatsioonina, kellel oleks keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) alusel laiendatud kaebeõigus. Kaebaja II ei ole adekvaatselt selgitanud ega põhistanud, kuidas vaidlustatud keskkonnaluba kahjustab kohaliku omavalitsuse õigusi (HKMS § 44 lg 4) ega selgitanud, milliseid KOV üksuse ülesanded on vaidlustatud keskkonnaloa väljastamise tulemusel raskendatud. Kaebuse p-s 3.15 toodud Linnu tee seisukorraga seonduvad etteheited ei oma otsest puutumust vaidlustatud keskkonnaloaga. Menetlusväliste isikute subjektiivsete õigustega seonduvad argumendid ei ole asjakohased, arvestades HKMS-ist tulenevaid kaebaja II kaebeõiguse piiranguid. 3) Vastustaja on õiguspäraselt lähtunud KeHJS-st, mis sätestab alused, millisel juhul on KMH läbiviimine kohustuslik. Käesoleval juhul väljastatud keskkonnaluba ehitusliiva kaevandamiseks ei lange ühegi KeHJS § 6 lg-s 1 toodud tegevuse alla, mistõttu ei olnud antud juhul KMH läbiviimine kohustuslik. Käesoleval juhul koostatigi enne vaidlustatud keskkonnaloa väljastamist KMH eelhinnang, mida veel arutelude tulemusel täiendati. KMH
eelhinnangus asuti järeldusele, et kavandatava tegevusega ei kaasne olulist keskkonnamõju ning vajadust KMH menetluse läbiviimiseks ei esine. KMH eelhinnangu dokumentidest nähtub selgelt, et vastustaja on teostanud vajalikus mahus uuringuid ning tutvunud avalikest andmebaasidest kättesaadavate andmetega asumaks järeldusele, et KMH läbiviimine ei olnud vajalik. Vaidlustatud keskkonnaloaga kaasnevaid mõjusid piirkonna looduskeskkonnale ja majandusele on vastustaja KMH eelhinnangu raames välja selgitanud ning vaidlustatud keskkonnaloa väljastamisel kaalunud. Analüüsi tulemusel on asutud järeldusele, et kaasnevad mõjud ei ole sellised, mis välistaksid kaevandamise ning kaasnevaid negatiivseid mõjusid on võimalik kõrvaltingimustega veelgi vähendada. Kolmanda isiku kinnistu ei kuulu Uulu-Võiste maastikukaitsealasse ning kinnistule ei ulatu kaitseala sihtkaitsevöönd ega piiranguvöönd. Maastikukaitseala piiride kehtestamisel ei ole peetud vajalikuks kinnistul toimuvat tegevust piirata ning külgnemine maastikukaitsealaga iseenesest ei tähenda, et kinnistule peaks kohalduma samad piirangud, mis aladele, mis on arvatud kaitseala piiridesse. 4) Kuna sisuliselt on MaaPS § 49 lg 6 alusel antava KOV seisukoha näol tegemist kooskõlastusega, tuleb hilinenult esitatud kooskõlastuse puhul HMS § 16 lg 2 esimese lause kohaselt lugeda kooskõlastus antuks. MaaPS § 55 lg 2 p 11 mõte on välistada kaalutlusõigus nullini olukorras, kus omavalitsus on andnud keeldumise otsuse tähtaegselt. Riigikohtu senine praktika kinnitab samuti, et omavalitsusel on kohustus anda arvamus just nimetatud tähtaja jooksul (RKHKo 3-20-1247 p 25). Lahendis 3-21-586 toodud ringkonnakohtu järeldused muudavad MaaPS § 49 lg-s 6 sätestatud tähtaja mõttetuks. MaaPS § 46 lg-s 6 sätestatud tähtaja eesmärk on võimaldada keskkonnalubade menetlemine lähtuvalt haldusmenetluse põhimõtetest, st tagada loataotluse kiire ja ökonoomne menetlemine. Tõlgendus, mille kohaselt on MaaPS § 49 lg-s 6 sätestatud tähtaeg olemuslikult sisutühi, muudab viidatud normi kasutuks – juhul, kui seadusandjal polnuks tahet sätestada omavalitsusele õigust lõpetav tähtaeg, ei oleks seaduses konkreetset tähtaega ka ette nähtud. Tallinna Ringkonnakohtu lahendi näol asjas nr 3-21-586 ei ole tegemist halduskohtule siduva pretsedendiga. Ringkonnakohus hindas ka kohtuasjas nr 3-21-586 KOV keeldumise aluseks olevaid põhjendusi sisuliselt. 5) Häädemeeste Vallavalitsuse 10.08.2021 korralduses nr 429 „Arvamuse andmine Võiste II liivakarjääri maavara kaevandamise keskkonnaloa taotlusele“ (edaspidi ka: korraldus nr 429) toodud põhjendused ei andnud sisulist alust keskkonnaloa väljastamisest keeldumiseks. Korralduse nr 429 hilinenult esitamine oli pahatahtlik ning lähtus abivallavanem X.X isiklikest ärihuvidest ‒ tema ning tema perekonnaga seotud ettevõtted olid huvitatud samas piirkonnas liiva kaevandamisest. Korraldus nr 429 väljastati eelduslikult ilma asja vallavalitsuse istungil arutamata ainuisikuliselt abivallavanema X.X poolt. Sisuliselt viitavad asjaolud, et X.X on allkirjastades korralduse nr 429 toime pannud KarS §-s 300 1 sätestatud süüteo. Ühtlasi rõhutab kolmas isik, et 02.08.2022 moodustatud MTÜ Tahkuranna Maastikukaitse juhatuse liige Y.X on X.X vend. See seab omakorda kahtluse alla ka kaebaja I kaebeõiguse, kuna kaebus ei pruugi olla esitatud keskkonnakaitselistel kaalutlustel, vaid toetamaks X ja Q.X ärihuve. Häädemeeste Vallavalitsus ei olnud korralduse nr 429 andmise ajal otsustusvõimeline, kuna vallavalitsuse istungist ei võtnud osa üle poole vallavalitsuse koosseisust. 6) Vastustaja on vaidlustatud keskkonnaloa väljastamisel õiguspäraselt kaalunud korralduses nr 429 toodud seisukohti ning asunud järeldusele, et need ei anna alust keskkonnaloa väljastamisest keeldumiseks. KOV kaalutlusotsuse aluseks ei saa olla riiklike huve puudutavad küsimused nagu ehitusmaterjalide varustuskindlus ja kaevandamise otstarbekus. Kolmas isik esitas EÕK otsustamise raames põhjalikud selgitused selle kohta, et liiva varustuskindlus Pärnumaal on kriitiline. Jääb arusaamatuks, miks pidanuks teised, samaaegselt menetluses olevad keskkonnaloataotlused kuidagi õigustama kolmandale isikule
keskkonnaloa väljastamisest keeldumist. Nimetatud põhjendus viitab taaskord sellele, et keeldumise eesmärgiks oli vähendada konkurentsi ehitusliiva kaevandamisel ja müümisel. 7) Kaebaja II asus korralduses nr 429 seisukohale, et kaevandamine taotletavas liivakarjääris rikuks piirkonna juurdepääsetavust, atraktiivsust ja puhkevõimalusi. Korralduses nr 429 ei ole pikemalt analüüsitud seda, kuidas täpselt puhkevõimalusi kahjustatakse. Johan-Raisi kinnistu, mille osas kaevandamisluba väljastati, ei asu ühelgi maastikukaitsealal ning seda ei läbi ükski matkarada. Tegemist on võsastunud kinnistuga, mille sihtotstarbeks oli varasemalt määratud 100% maatulundusmaa. Eeltoodust tulenevalt ei saanud kaebajal II olla ootusi selle osas, et kinnistut saaks kasutada rekreatsioonilistel eesmärkidel. Hüpoteetilist negatiivset mõju Jõulumäe Tervisespordikeskusele oli võimalik leevendada kõrvaltingimustega, mida vastustaja vaidlustatud keskkonnaloas ka tegi. Kaebaja II on korralduse nr 429 resolutsiooni p-s 3 lakooniliselt märkinud, et ei nõustu keskkonnaloataotluse andmisega põhjusel, et kaevandamise vastu on kohalikud elanikud. Mingit põhjalikumalt analüüsi või huvide kaalumist korralduse nr 429 põhjendustest ei nähtu. 8) Korralduse nr 429 õiguspärasust on võimalik hinnata haldusasja nr 3-23-595 raames. Kui kohus siiski leiab, et korralduse nr 429 õiguspärasust tuleks hinnata eraldiseisvalt, st korraldus nr 429 tuleks eraldiseisvalt vaidlustada, taotleb kolmas isik alternatiivselt korralduse nr 429 tühistamist.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kolmas isik on vaidlustanud kaebaja I kaebeõiguse. E-äriregistris oleva kaebaja I kehtiva põhikirja p 2.1 kohaselt on ühingu põhieesmärgiks Tahkuranna piirkonna külade traditsioonilise- ja kaasaegse kultuuri parimate väärtuste propageerimine, elukeskkonna arendamine ning loodusväärtuste kaitse. Eesmärgi saavutamiseks teeb kaebaja I koostööd vallaga lootusväärtuste (sh kaitsealade) kaitse eesmärgil (põhikirja p 2.2.1) ja korraldab keskkonnateemalisi üritusi (põhikirja p 2.2.5). Kuigi kaebaja I põhikirjas ei ole selgelt mainitud, et tegemist oleks keskkonnaorganisatsioonina, vastab kaebaja I kohtu hinnangul oma eesmärkide ja tegevuste kirjelduste poolest keskkonnaorganisatsiooni tunnustele. Ka Riigikohus on korduvalt leidnud, et KeÜS § 31 ei tohiks tõlgendada kitsendavalt, vaid arvestada tuleb keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi konventsioon) üldist eesmärki avardada keskkonnaasjades üldsuse osalemise ja kohtusse pöördumise võimalusi, mistõttu kaebeõiguse allikaks olevaid õigusnorme tuleb tõlgendada pigem laiendavalt (RKHKo 3-3-1-81-03, p-d 23 ja 25 ning RKHKm 3-3-1-87-11, p 21). Seega puudub põhjendatud alus kahelda, et kaebaja näol ei oleks tegemist keskkonnaorganisatsiooniga KeÜS § 31 mõttes. Asjaolu, kas kaebaja I kõik väited seonduvad tema eesmärkidega, ei tähenda tema kaebeõiguse puudumist, vaid seda tuleb hinnata kaebuse läbivaatamise käigus.
8.Kaebaja II kaebeõiguse osas leidis kohus 31.03.2023 määruses, et kaebaja II kaebeõigust ei saa välistada (määruse p 7). HKMS § 44 lg 4 ja lg 5 kohaselt on KOV kaebeõigus piiratud. Kohus leidis, et jaatada tuleb seda vähemasti aspektis, kas vastustaja jättis õiguspäraselt kaebaja II hilinenult esitatud seisukoha vaidlustatud kaevandamisloale arvesse võtmata. Selles osas puudutab vaidlustatud keskkonnaluba kahtlemata Häädemeeste valla „oma õigusi“ HKMS § 44 lg 4 mõttes. MaaPS regulatsioonist tulenevalt ei ole üldjuhul KOV-l vaja kaevandamisluba vaidlustada, sest KOV-i nõusoleku puudumine on automaatne kaevandamisloa väljastamisest keeldumise alus (MaaPS § 55 lg 2 p 11), KOV-l võib olla vajadus ja on ka õigus vaidlustada Vabariigi Valitsuse (VV) nõusolekut, mis „murrab“ KOV-i keeldumise (vt MaaPS § 55 lg 4), samuti ka VV nõusolekul antavat lõplikku kaevandamisluba (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26.05.2020 otsus 5-20-2/11, p 37). Olukorras, kus KOV leiab, et KeA on õigusvastaselt jätnud arvestamata tema nõusolekust andmise keeldumise, peab olema KOV-l võimalik väljastatud kaevandusluba vaidlustada, sest
tegemist oleks olulise menetlusliku minetusega, mis mõjutab keskkonnaloa õiguspärasust. Siinjuures pole oluline, et kaebaja seda algses kaebuses välja ei toonud. Kaebeõiguse olemasolu tuvastamine on kohtu kohustus. Kohus jääb 31.03.2023 määruse p-s 7 toodud seisukoha juurde.
9.MaaPS § 49 lg 6 kohaselt saadab kaevandamisloa andja kaevandamisloa taotluse arvamuse saamiseks kavandatava kaevandamiskoha KOV-le, kes esitab oma arvamuse kirjalikult kahe kuu jooksul taotluse saamisest arvates. MaaPS § 55 lg 2 p 11 kohaselt keeldutakse kaevandamisloa andmisest, kui KOV ei ole nõus kaevandamisloa andmisega. KeA 28.02.2023 korralduse nr DM-115151-126 „Võiste II liivakarjääri keskkonnaloa nr KL516304 andmine“ kohaselt saatis KeA 26.05.2021 kirjaga nr DM-115151-7 keskkonnaloa taotluse kirjaliku arvamuse saamiseks mäeeraldise asukoha KOV-le, st kaebajale II. KeA juhtis 26.05.2021 kirjas nr DM-115151-7 tähelepanu asjaolule, et arvestab loa andmisel KOV seisukohaga, mis on esitatud MaaPS § 49 lõike 6 sätestatud tähtaja jooksul. Lisaks teavitas KeA, et kui arvamust ei ole määratud tähtajaks antud, lahendatakse tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 16 lõikest 2 keskkonnaloa taotlus KOV arvamuseta. Häädemeeste Vallavalitsus palus 29.06.2021 kirjaga nr 5-1/734-1 pikendada arvamuse andmise tähtaega kuni 09.08.2021 (registreeritud infosüsteemis KOTKAS 19.07.2021 dokumendina nr DM-115151-11), kuna juulikuusse ei olnud planeeritud Häädemeeste Vallavalitsuse ega Häädemeeste Vallavolikogu istungeid. KeA vastas Häädemeeste Vallavalitsuse arvamuse andmise tähtaja pikendamise taotlusele 19.07.2021 kirjaga DM115151-12, kus juhtis tähelepanu asjaolule, et MaaPS tähtaja pikendamise võimalust ei anna. Häädemeeste Vallavalitsus tuginedes Häädemeeste Vallavolikogu 27.09.2018 määruse nr 23 "Pädevuse delegeerimine" §-le 5, ei nõustunud korraldusega nr 429 V.T-le keskkonnaloa andmisega Võiste II liivakarjääri mäeeraldisel liiva kaevandamiseks. KeA on asunud seisukohale, et kuna kaebaja II esitas arvamuse hiljem kui MaaPS § 49 lõikes 6 sätestatud kaks kuud, ei saa KOV otsus olla MaaPS § 55 lõige 2 punktis 11 toodud põhjustel loa andmisest keeldumise aluseks. KeA siiski vastas kaebaja II argumentidele, pidamata neid siiski piisavalt kaalukateks, et keskkonnaloa väljastamisest keelduda.
10.Kohus juhtis 31.03.2023 määruses tähelepanu Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2022 otsusele haldusasjas nr 3-21-586 (jõustus 07.03.2022), milles oli vaidluse alla muuhulgas MaaPS § 49 lg 6 tõlgendamine. Nimetatud haldusasjas oli vaidluse osapooleks olnud Lüganuse vald esitanud enda seisukoha 6 kuud peale MaaPS § 49 lg-s 6 toodud tähtaja möödumist. Tallinna Halduskohus asus oma 10.11.2021 otsuses seisukohale, et KeA jättis hilinenult esitatud arvamuse õiguspäraselt arvesse võtmata. Halduskohus tõi välja, et asjaoludest nähtuvalt ei suutnud Lüganuse Vallavolikogu anda seisukohta tähtaegselt, kuna kumbki seisukoha andmise alternatiiv ei leidnud volikogus piisavat toetust. Arvestades, et volikogu istungi toimumise ajaks ei olnud 2-kuuline tähtaeg möödunud, võinuks Lüganuse Vallavolikogu taotleda vastustajalt tähtaja pikendamist (nagu seda tehti korduvalt esimesel korral), kuid seda ei tehtud (otsuse p 8). Tallinna Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu seisukohaga. Ringkonnakohus leidis, et MaaPS § 49 lg 6 sõnastusest ei järeldu, et tegemist oleks õigust lõpetava tähtajaga ning pärast kahe kuu möödumist kaotaks KOV õiguse oma arvamust esitada (p 22.2). Ringkonnakohus leidis, et viide HMS § 16 lg 2 kohaldub olukorras, kus haldusorgan on küsinud teise haldusorgani arvamusest, kuid viimane on jätnud oma arvamuse esitamata. Olukorras, kus vastustajal oli kavandamisloa andmise hetkel olemas Lüganuse valla otsus, millega ei antud nõusolekut kaevandamisloa väljastamiseks, tulnuks ringkonnakohtu hinnangul vastustajal keelduda kaevandamisloa andmisest MaaPS § 55 lg 2 p 11 alusel (otsuse p 22.4). Halduskohus leidis, et olemasoleva kohtupraktika kohaselt tulnuks vastustajal ka MaaPS § 49 lg-s 6 toodud tähtaega ületades esitatud kaebaja II seisukohta arvesse võtta ning seda tulnuks käsitleda keskkonnaloa väljastamisest keeldumise alusena MaaPS § 55 lg 2 p 11 mõttes (vt määruse p 14). Halduskohus tõi välja, et praegusel juhul on
vastamise viivitus veelgi väiksem ning Häädemeeste vald palus tähtaja sees vastamise aja pikendust. Vastustaja tõlgendus MaaPS § 49 lg-st 6 oli halduskohtu hinnangul kohtupraktikale tuginevalt liialt kitsendav (sealsamas).
11.Kolmanda isiku määruskaebust menetlenud Tallinna Ringkonnakohus jagas halduskohtu 31.03.2023 määruses väljendatud seisukohta oma 05.05.2023 määruses. Ringkonnakohus tõi välja, et MaaPS ei anna vastustajale kaalutlusõigust ega õigust hinnata, kas valla keeldumine oli õiguspärane või õigusvastane. Ringkonnakohus viitas ka sellele, et korraldus nr 429 kui siduv keeldumine on halduskohtus eraldi vaidlustatav. Loataotluse rahuldamine oleks ringkonnakohtu hinnangul võimalik vaid juhul, kui Vabariigi Valitsus annaks nõusoleku väljastada luba riigi ülekaaluka huvi tõttu (MaaPS § 55 lg 4) (määruse p 16). Kuigi tegemist on EÕK taotluse lahendamisel väljendatud kohtute seisukohtadega, ei ole vastustaja ega kolmas isik toonud välja argumente, miks olemasolev selge kohtupraktika ei peaks praegusele olukorrale kohalduma. Kuigi Eestis ei ole pretsedendiõigust, on madalama astme kohtud kõrgema astme kohtute seisukohtadega siiski seotud. Ilma mõjuvate põhjusteta selgest kohtupraktikast kõrvale kaldumine ohustab õiguskindluse põhimõtet. Olukorras, kus menetluslik minetus on oluline ja toob kaasa kaebuse rahuldamise, ei pea kohus vajalikuks asuda hindama, kas muid kaebajate argumente arvestades tulnuks kaebus siiski jätta rahuldamata. See ei saaks mõjutada lõppostust antud kaebuse kohta.
12.Kolmas isik on leidnud (nt 31.08.2023 „V.T (V.T) vastuväited kohtu tegevusele ning taotlus haldusasjade liitmiseks või alternatiivselt käesoleva menetluse peatamiseks“), et käesoleva vaidluse raames peaks halduskohus hindama, kas korraldus nr 429 saab omada õiguslikke tagajärgi. Kolmas isik leiab, et tegemist on haldusaktiga, mis on õiguslikult tühine. Halduskohus jättis 08.09.2023 määrusega kolmanda isiku vastuväited rahuldamata. Kohus käsitles seda küsimust ka 18.08.2023 määruses. Kohus märkis 18.08.2023 määruses: „Kolmas isik leiab ekslikult, et käesoleva haldusasja raames on kohtul võimalik anda õiguslik hinnang kaebaja II kaevandamisloale nõusolekust andmisest keeldumisele. Käesolevas asjas on vaidluse esemeks KeA 28.02.2023 väljastatud keskkonnaluba nr KL-516304. Menetlusosalisteks on MTÜ Tahkuranna Maastikukaitse (kaebaja I), Häädemeeste vald (kaebaja II), KeA (vastustaja) ja V.T (kolmas isik). Käesolevas asjas ei saa kohus asuda analüüsima, kas kaebaja II 10.08.2021 korraldusega nr 429 (edaspidi: korraldus nr 429) väljendatud keeldumine on tühine või õigusvastane, arvestades mh vastustaja ja kolmanda isiku seisukohta, et õiguslikus mõttes KOV kooskõlastusest keeldumist ei eksisteeri ‒ hilinenult esitatud seisukoht tuleks vastustaja ja kolmanda isiku arvates jätta tähelepanuta.“ (p 9). Kohus leidis ka, et käesolevat kaebust ei ole võimalik muuta ja täiendada kaebaja II kooskõlastusest keeldumise õiguspärasuse kontrolliga, sest selles menetluses oleks kaebaja II vastustajaks ning kaebust saab muuta üksnes kaebaja taotlusel (vt HKMS § 49). Seega saab kohtu väljatoodu kohaselt kolmas isik ise vaidlustada kaebaja II keeldumist ning seda eraldiseisvas menetluses. Kolmas isik ongi seda teinud ning vaidlustanud korralduse nr 429 eraldiseisva kaebusega (haldusasi nr 3-23-1918). Kohus ei jaga kolmanda isiku seisukohta, et vastustaja peaks keskkonnaloa menetluses asuma hindama seda, kas KOV esitatud seisukoht on antud kõiki KOV sisemisi töökorralduse reegleid arvestades, st kas täidetud on kvooruminõuded, kas isikud, kes osalevad vallavalitsuse istungil, on ametlikult tööl või puhkusel, kas küsimust arutaval vallavalitsuse liikmetel oli huvide konflikt jms. Seda saab huvitatud isik välja tuua, kui vaidlustab KOV keeldumist. Kohus siiski märgib, et ükski kolmanda isiku poolt 14.04.2023 ja 02.05.2023 menetlusdokumentides väljatoodud asjaolu ei viita haldusakti (käesoleval juhul menetlustoiming) tühisusele. Vaidlust ju pole selles, et arvamuse on andnud selleks pädev haldusorgan (vt HMS § 63 lg 2 p 3). Muid arusaadavaid tühisuse aluseid pole kolmas isik välja toonud. Isegi, kui kolmanda isiku seisukohtade õigsust eeldada, ei saa oluliste puuduste tuvastamisel KOV seisukohas KeA lugeda KOV-i nõusolek antuks, vaid sellisel juhul tuleks KeA-l küsida KOV-lt uus nõuetekohane seisukoht. Seega ei
mõjuta kaebaja väited korralduse nr 429 tühisuse kohta antud asja lahendamist ning isegi, kui neid pidada asjakohaseks, oleksid väited põhjendamatud.
13.Ülaltoodut arvestades tuleb kaebus rahuldada. Kohus tühistab Keskkonnaameti 28.02.2023 väljastatud keskkonnaloa nr KL-516304.
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus tehti vastustaja kahjuks, tuleb vastustajalt välja mõista kaebajate menetluskulud. Mõlemad kaebajad taotlevad menetluskulude hüvitamist samas summas 3 603,6 eurot (koos käibemaksuga) (31.08.2023 menetlusdokument, menetluskulud on esitatud käesoleva haldusasja ja haldusasja 3-23-522 osas koos), st kokku 7 207,20 eurot. Lisaks on kaebajad tasunud riigilõivu summas 80 eurot. Kohtule nähtuvalt on menetluskulud antud asjas suuresti kattuvad haldusasjaga nr 3-23-522. Need haldusasjad olid omavahel seotud ning neis on kaebajad esitanud samu argumente. Mõlemas haldusasjas esitasid kaebaja ühised seisukohad. Kohus hindab haldusasjade nr 3-23-522 ja 3-23-522 kohtuasjade mahtu väikseks ja õiguslikke küsimusi mitte keerukateks. Kaebajad osalesid esindaja vahendusel EÕK istungil. Kokkuvõttes peab kohus põhjendatud õigusabikuluks käesoleva haldusasja raames 1500 eurot (käibemaksuga) kaebaja kohta, st kokku 3 000 eurot (käibemaksuga). Lisaks sellele tuleb vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista riigilõiv 40 eurot kummalegi kaebajale, st menetluskulu on 1540 eurot kaebaja kohta. Kuna kolmas isik osales vastustaja poolel, jäävad kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 8). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.