Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-21-838 16. juuni 2023 Eesistuja Nele Parrest, liikmed Viive Ligi ja Heiki Loot A. V. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12. aprilli 2021. a ettekirjutuse tühistamiseks Kaebaja A. V., esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristiina-Marita Alliksoo Tartu Ringkonnakohtu 9. veebruari 2023. a otsus A. V. kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja juurde Politsei- ja Piirivalveameti 12. aprilli 2021. a otsus A. V. viisa kehtetuks tunnistamise kohta.
2.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 9. veebruari 2023. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi, lähtudes käesoleva otsuse põhjendustest.
4.Rahuldada riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Keijo Lindebergi taotlus ja määrata osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 1594 eurot 80 senti (sh käibemaks).
Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A. V. (kaebaja) on Vene Föderatsiooni kodanik (sündinud 1950. a-l Eestis). Talle oli väljastatud mitmekordne Eesti Schengeni C-liiki viisa kehtivusega 23. maist 2018 kuni 12. jaanuarini 2023 (viibimisaeg kuni 90 päeva 180 päeva jooksul). Kaebajal on täisealine 100% töövõimetu poeg, kellel on Eestis viibimiseks pikaajalise elaniku elamisluba. Kaebajal ja tema pojal on elukoht nii Venemaal kui ka Eestis.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 lg 1, § 72 lg-te 11 ja 4, § 73 lg 1, § 74 lg 1 ja § 11 lg 1 alusel 12. aprillil 2021 kaebajale ettekirjutuse nr 1052241534 Eestist lahkumiseks 14 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 26. aprill 2021, ning kohaldas sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumisettekirjutuse täitmise päevast. Samal päeval tunnistas PPA kehtetuks kaebaja viisa ning koostas ka väärteoprotokolli. PPA selgitas ettekirjutuses, et kaebaja saabus viimati Eestisse 16. märtsil 2020. Asjaolude ja dokumentide kontrollimisel selgus, et ta viibis Schengeni riikide territooriumil kokku 1 aasta ja 28 päeva. Kaebaja pidi Eestist lahkuma hiljemalt 13. juunil 2020, kuid ei teinud seda. Seega viibis kaebaja välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg-t 1 rikkudes Eestis seadusliku aluseta alates 14. juunist 2020 ehk kokku
3-21-838 303 kalendripäeva. Ettekirjutuse järgi anti kaebajale võimalus esitada oma vastuväited lahkumistähtaja ja sissesõidukeelu kohta.
3.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus PPA 12. aprilli 2021. a ettekirjutus Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeeld tühistada. Kaebaja arvates on vastustaja otsus ebaõiglane. Viisarežiimi rikkumise põhjustasid üldised koroonaviiruse pandeemia asjaolud. Kaebaja poeg, kes on erivajadustega, töövõimetu ja psüühikahaiguse tõttu arsti järelevalve all, ei saanud seekord temaga koos õigel ajal Sankt-Peterburgi sõita, nagu nad olid seda varem 18 aasta jooksul teinud. Poja haiguse tõttu ei saanud kaebaja teda ka üksi jätta, sest ta on poja saatjaks ja hooldajaks. Rikkumine ei olnud planeeritud. Kaebaja ei kujuta ohtu Eesti julgeolekule. Kaebaja kohalolu Eestis pigem vähendab koormust sotsiaalsüsteemile. Samuti ei põhjusta tema Eestis viibimine kellelegi kahju. Kaebaja lisas kaebusele muu hulgas 19. aprilli 2021. a avalduse maakohtule, milles ta taotles enda nimetamist poja eestkostjaks.
4.Kaebaja taotles ka esialgse õiguskaitse korras lahkumisettekirjutuse kehtivuse peatamist halduskohtumenetluse ajaks. Kaebaja saavutas esialgse õiguskaitse kogu kohtumenetluse ajaks Tartu Ringkonnakohtu 11. juuni 2021. a määrusega, kui ringkonnakohus keelas kaebaja väljasaatmise enne haldusasja menetlust lõpetava lahendi jõustumist.
5.Tartu Halduskohus rahuldas 28. jaanuari 2022. a otsusega kaebuse osaliselt. Halduskohus tühistas sissesõidukeelu, kuid jättis ettekirjutuse Eestist lahkumiseks jõusse.
5.1.VMS § 44 lg 3 järgi võib Schengeni konventsiooni liikmesriigi pädeva asutuse antud pikaajalise viisa alusel Eestis viibida kuni 90 kalendripäeva 180 päeva jooksul. VMS § 46 lg 2 näeb ette viibimisaja pikendamise võimaluse. Kaebajale oli viisaga määratud viibimisaeg 90 päeva, mida ta ületas. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebaja poja rasket haigust ja muid tema hooldamisega seotud asjaolusid, samuti COVID-19 viiruse leviku tõttu tekkinud liikumispiiranguid arvestades on alust pidada vaidlusalust ettekirjutust ebaseaduslikuks.
5.2.Viru Maakohus menetleb kaebaja avaldust tema poja üle eeskoste määramiseks. Maakohus rakendas 11. mai 2021. a määrusega esialgset õiguskaitset ja määras kaebaja oma poja ajutiseks eestkostjaks, kuid esialgse õiguskaitse kehtivus lõppes 11. novembril 2021. Eestkoste seadmise ja eestkostja määramise menetlus, samuti eestkostja staatus ei ole praegusel juhul selline faktiline asjaolu, mis saaks mõjutada vaidlusaluse ettekirjutuse õiguspärasust. Perekonnaseadus ega tsiviilkohtumenetluse seadustik ei sätesta määratud eestkostjale Eestis viibimisõigust.
5.3.Kuna kaebajal puudus 12. aprilli 2021 seisuga seaduslik alus viibida Schengeni territooriumil, oli VSS § 7 lg-test 1 ja 2 tulenevalt vastustaja õigustatud tegema kaebajale lahkumisettekirjutuse. Kuna kaebaja on viisaga ja seadusega lubatud maksimaalset viibimisaega ületanud ning viibimisaega ei saa enam pikendada, ei ole kaebaja ega tema poja seisund lahkumisettekirjutuse tegemisel ja selle õiguspärasuse hindamisel arvesse võetav asjaolu. Lahkumisettekirjutus vastab seaduses sätestatud nõuetele ja on õiguspärane.
5.4.Haldusasja materjalide kohaselt käis kaebaja varem koos pojaga Venemaal. Kaebaja selgitas, et kaebuse esitamise aja seisuga lõppes pojal passi kehtivusaeg, uue passi väljastamise ajaks oli määratud 26. juuli 2021 ning kaebaja ei saanud seetõttu pojaga minna Venemaale. Halduskohtu otsuse tegemise seisuga on eeldatavasti kaebaja pojale uus pass väljastatud ja kaebajal puuduvad takistused minna Venemaale ka koos pojaga.
5.5.VSS §-st 74 nähtub, et sissesõidukeelu kehtestamine on diskretsiooniotsus. Vaidlusaluses ettekirjutuses puuduvad igasugused põhjendused selle kohta, miks otsustati kohaldada kaebaja suhtes kolmeaastast sissesõidukeeldu. Vastuses kaebusele mainis vastustaja, et sissesõidukeelu määramisel ei tuvastatud sissesõidukeelu kestuse lühendamise või pikendamise aluseks olevaid asjaolusid. Kaebaja olukord vajanuks täiendavate asjaolude väljaselgitamist, kaalumist ja otsustamist, kas jätta kaebaja suhtes kohaldamata sissesõidukeeld näiteks humaansetel kaalutlustel või vähendada seadusest 2(8)
3-21-838 tulenevat kolmeaastast sissesõidukeeldu proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt. Asjaolusid arvestades ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et ainsaks põhjendatud lahendiks oli kaebajale maksimaalse sissesõidukeelu kehtestamine, eriti olukorras, kus kaebajast ei tulene ohtu avalikule korrale ega riigi julgeolekule.
6.Kaebaja palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus kaebuse rahuldamata jätmist puudutavas osas tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus kogu ulatuses.
7.Tartu Ringkonnakohus jättis 9. veebruari 2023. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata (resolutsiooni p 2). Samuti tagastas ringkonnakohus kaebaja esindajale Viru Maakohtu 11. juuli 2022. a määruse (resolutsiooni p 1).
7.1.Halduskohtu otsus on jõustunud sissesõidukeelu tühistamist puudutavas osas.
7.2.Halduskohus leidis õigesti, et kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus on õiguspärane. Koos lahkumisettekirjutuse tegemisega tunnistas PPA kaebaja viisa 12. aprillil 2021 kehtetuks. Kaebaja seda ei vaidlustanud ja seega puudub tal seaduslik alus Eestis viibimiseks (VMS § 43). VSS § 7 lg 1 on imperatiivne ning kui Eestis viibimisalus puudub, tuleb teha lahkumisettekirjutus. PPA-l ei ole kaalutlusõigust. VSS ei nõua lahkumisettekirjutuses kaebaja poja tervisliku seisundi ja ravivõimaluste kaalumist. Seega ei saanud PPA lahkumisettekirjutuse tegemisel hinnata kaebaja seotust tema Eestis viibiva täisealise haige pojaga ega kaaluda otsustuse mõju kaebaja perekondlikele ja eraelulistele suhetele. Lahkumisettekirjutus ei pidanud sisaldama ja ei saanudki sisaldada kaalutlusi ja põhjendusi selle kohta, miks kaebajale lahkumisettekirjutus tehti ning kas ja kuivõrd arvestati seejuures kaebaja poja tervisliku seisundiga seotud asjaolusid. Viru Maakohtu 11. juuli 2022. a määrusel ei ole asja lahendamisel sisulist tähtsust (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 lg 2).
7.3.Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et teda ei kuulatud lahkumisettekirjutuse tegemisel nõuetekohaselt ära. Asja materjalidest nähtuvalt küsitles PPA ametnik 12. aprillil 2021 kaebajat lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu asjus. PPA koostas selle kohta küsitluse protokolli, millesse on kaebaja saanud ise lisaks kirjutada avaldusi ja vastuväiteid.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kaebaja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 2, teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada tervikuna, ja tühistada PPA 12. aprilli 2021. a ettekirjutus Eestist lahkumiseks.
8.1.Õige ei ole seisukoht, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tuleb VSS § 7 lg 1 alusel igal juhul teha lahkumisettekirjutus. Kaebaja poja tervisega seotud asjaolud on lahkumisettekirjutuse tegemisel asjakohased ning nende arvesse võtmisel oleks kaebaja väljasaatmine ilmselgelt ebaproportsionaalne.
8.2.Kaebajal ei ole võimalust ei üksi ega ka pojaga lahkuda Eestist Venemaa Föderatsiooni ja taotleda seejärel viisat. Lahkumisettekirjutuse koostamisel ei ole välja selgitatud, mida see tegelikes elulistes asjaoludes tähendab ja millised tagajärjed ettekirjutuse täitmine kaasa tooks. Pojale vajalikku ravimit (Xanax) ei ole võimalik Venemaal saada. Import Venemaale pojale vajalikus koguses ei pruugi piirangute tõttu olla legaalne. Kohalik ravimite toodang on, arvestades mh Venemaale kehtestatud sanktsioone, madala kvaliteediga. Vajaliku ravita kaebaja poeg igapäevaste toimingute ja ka oma eluga üldiselt hakkama ei saa. Kaebaja on nüüdseks määratud poja eestkostjaks. Kohtupsühhiaatriline ekspertiis tuvastas eeskoste asjas, et kaebaja poeg ei julge ema abita kodust väljuda ning ema sekkumine on vajalik ka kodus püsides tekkivate hirmutajude maandamisel (nt kaebaja peab maitsma eestkostetava sööki). Kui kaebaja oleks üksi lahkunud Venemaale, siis on väga väike tõenäosus, et kaebaja poeg tuleks iseseisvalt toime arsti poole pöördumisega ja üldisemalt arstiabi vajaduse tunnetamisega. Kaebaja kohalolek poja juures on talle ilma liialduseta eluliselt
3(8)
3-21-838 hädavajalik. Kuna kaebaja poeg usaldab enda hooldamisel ainult oma ema, siis ta ei julge teiste isikute abil kodust väljuda, süüa jne.
8.3.Kui Riigikohus jõuab järeldusele, et PPA ja kohtud on seadust õigesti tõlgendanud (seadus keelab kaalutlusõiguse teostamise), on VSS § 7 lg 1 vastuolus põhiseadusega (PS). Seadus kohtleb välismaalasi ebavõrdselt (PS § 12; vrd rahvusvahelise kaitse taotleja, kel lubataks jääda riiki) ning praegune olukord riivab isikute õigust tervise kaitsele (PS § 28).
8.4.VSS § 7 lg 1 imperatiivselt tõlgendamine ei ole kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu
16.detsembri 2008. a direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel art-ga 6 ning seda kohaldava Euroopa Kohtu praktikaga (nt C-562/13 Abdida, C-82/16 K. A. jt, C-353/16 MP, C-402/19 CPAS de Seraing, C-441/19 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, C-825/21 Centre public d’action sociale de Liège). Lahkumisettekirjutuse tegemisel tuleb arvesse võtta ka võimalust anda ebaseaduslikult riigis viibivale kolmanda riigi kodanikule kaastundlikel, humanitaar- või muudel põhjustel elamisluba või muu luba riigis viibida.
9.PPA on vastuses seisukohal, et kassatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata.
9.1.VSS § 7 lg 1 imperatiivsena tõlgendamine on kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art-ga 6 ja seda kohaldava Euroopa Kohtu praktikaga (nt C-38/14 Zaizoune, C-409/20 Subdelegación del Gobierno en Pontevedra). Ebaseaduslikult Eestis viibiva välismaalase puhul tuleb tuvastada, kas esineb alus seadustamisettekirjutuse tegemiseks VSS § 9 järgi või on võimalik kohaldada VSS §-s 76 nimetatud erisusi. Kui nimetatud normide kohaldamise eeldused ei ole täidetud, tuleb PPA-l koostada lahkumisettekirjutus.
9.2.Kaebaja puhul puudus PPA-l kaalutlusõigus lahkumisettekirjutuse tegemiseks. Poja terviseseisund ei ole põhjus, miks PPA pidanuks hoiduma lahkumisettekirjutuse koostamisest, ega tähenda, et lahkumisettekirjutuse koostamine oli kaebaja suhtes ilmselgelt ebaproportsionaalne. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi on terviseseisund erandjuhtudel põhjuseks, miks väljasaatmisest hoiduda (nt otsus Kazić jt vs. Rootsi 41252/16).
9.3.Kaebajal oli võimalik taotleda viibimisalust, et jääda Eestisse pikemaks ajaks. Ka pärast lahkumisettekirjutuse tegemist oli tal mõjuva põhjuse olemasolul võimalik oma Eesti Vabariigis viibimist püüda seadustada, esitades selleks sobival alusel tähtajalise elamisloa taotluse (VMS § 216 lg 1 p 2). Kuna kaebajal ei ole enam sissesõidukeeldu, siis saab ta lahkuda, teha dokumendid korda ning saabuda Eestisse näiteks viisaga ja siis asuda taotlema tähtajalist elamisluba Eestis pikemaajaliseks viibimiseks.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid otsuse põhjendusi tuleb muuta vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele (HKMS § 230 lg 5 p 6).
11.Halduskohtu 28. jaanuari 2022. a otsus on jõustunud osas, milles halduskohus tühistas PPA
12.aprilli 2021. a ettekirjutuse sissesõidukeeldu puudutavas osas. Kohtumenetluse tulemusel jääb vaidlusalune ettekirjutus jõusse osas, milles PPA kohustas kaebajat Eesti Vabariigist lahkuma.
12.Kolleegium võtab asja juurde PPA 12. aprilli 2021. a otsuse, millega kaebaja viisa tunnistati kehtetuks (HKMS § 58).
13.Kolleegium nõustub PPA ja kohtute seisukohaga, et PPA 12. aprilli 2021. a ettekirjutus kaebajale Eestist lahkumiseks 14 päeva jooksul on õiguspärane.
4(8)
3-21-838
14.VSS § 7 lg 1 sätestab, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks. VSS lahkumisettekirjutuse normidega on Eesti õigusesse üle võetud direktiiv 2008/115/EÜ. Lahkumisettekirjutuse reguleerimisala vastab direktiivis kasutatavale mõistele „tagasisaatmisotsus“. Direktiivi art 3 p 4 järgi on tagasisaatmisotsus haldus- või kohtuotsus või -akt, millega sätestatakse, et kolmanda riigi kodaniku riigis viibimine on ebaseaduslik, ja kehtestatakse või sätestatakse tagasipöördumiskohustus.
15.Direktiivi 2008/115/EÜ eesmärk on kiire ja tõhus põhiõigusi austav tagasisaatmispoliitika (nt C-825/21 Centre public d’action sociale de Liège, p-d 49–50). Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud liikmesriikide kohustust teha igale ebaseaduslikult riigis viibivale välismaalasele tagasisaatmisotsus ja seda täita võimalikult kiiresti (vt nt C-329/11 Achughbabian, p-d 31 ja 45), võttes siiski arvesse direktiivi art 6 lg-tes 2-5 ette nähtud erandeid ja järgides rangelt direktiivi art-s 5 sätestatud põhimõtteid (C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p 53; vt ka C-249/13 Boudjlida, p 49; C-82/16 K. A. jt, p-d 103–104; C-441/19 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p 59).
16.Art 6 lg-tes 2–5 sätestatud erandid puudutavad olukordi, kus kolmanda riigi kodanikule on mõnes muus liikmesriigis väljastatud elamisluba (lg 2), teine liikmesriik võtab kolmanda riigi kodaniku tagasi (lg 3), liikmesriik annab kolmanda riigi kodanikule kaastundlikel, humanitaar- või muudel põhjustel loa riigis viibida (lg 4), kolmanda riigi kodaniku suhtes on pooleli elamisloa menetlus (lg 5). Euroopa Kohus on selgitanud, et direktiiv 2008/115/EÜ ei reguleeri kolmanda riigi kodanikule elamisõiguse andmise küsimust ega kohusta liikmesriike andma elamisluba ning et direktiivi art 6 lg 4 piirdub üksnes „sellega, et lubab liikmesriikidel anda nende territooriumil ebaseaduslikult viibivatele kolmandate riikide kodanikele kaastundlikel või humanitaarpõhjustel elamisõiguse oma riigisisese õiguse, mitte liidu õiguse alusel“ (C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p-d 84-86). Teisisõnu, „liikmesriikidel on väga ulatuslik kaalutlusõigus anda nende territooriumil ebaseaduslikult viibivatele kolmandate riikide kodanikele liidu õigust järgides elamisõigus“ (C-825/21 Centre public d’action sociale de Liège, p 44).
17.Direktiivi 2008/115/EÜ art 5 sätestab, et direktiivi rakendamisel võtavad liikmesriigid nõuetekohaselt arvesse lapse parimaid huve, perekonnaelu, asjaomase kolmanda riigi kodaniku tervislikku seisundit ning järgivad mittetagasisaatmise põhimõtet. Seejuures on art 5 kaitsealas ka olukord, kus kolmanda riigi kodanikul on liikmesriigis temast sõltuvussuhtes olev täisealine haige laps (vt C-402/19 CPAS de Seraing, p-d 40–42).
18.VSS § 7 lg 1 järgi tuleb ebaseaduslikult Eestis viibivale välismaalasele teha lahkumisettekirjutus. Lahkumisettekirjutuse tegemise kohustust on rõhutatud ka direktiivi 2008/115/EÜ art 6 lg-s 1: „Ilma et see piiraks lõigetes 2 kuni 5 sätestatud erandite kohaldamist, väljastavad liikmesriigid tagasisaatmisotsuse iga kolmanda riigi kodaniku kohta, kes viibib nende territooriumil ebaseaduslikult.“ Siiski ei saa ainuüksi VSS § 7 lg 1 põhjal teha järeldust, et Eestis ebaseaduslikult viibivale välismaalasele tuleb igal juhul teha lahkumisettekirjutus. Näiteks võidakse osa isikuid kohustada Eestist lahkuma ilma lahkumisettekirjutust tegemata (VSS § 76 lg 3) või oma Eestis viibimist seadustama (VSS § 9). Lahkumisettekirjutuse tegemine võib olla välistatud ka tulenevalt mittetagasisaatmise põhimõttest. Kuigi see põhimõte on sõnastatud VSS §-s 171 väljasaatmise keeluna, tuleb mittetagasisaatmise põhimõtet järgida lahkuma kohustamise menetluse kõigis etappides, sealhulgas lahkumisettekirjutuse tegemisel (vt halduskolleegiumi otsus nr 3-20-1115/147, p 32.5). Sama on korduvalt rõhutanud ka Euroopa Kohus (vt nt C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p 55). Ühtlasi on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et kolmanda riigi kodaniku suhtes ei või teha tagasisaatmisotsust, kui on põhjendatult alust arvata, et teda võidakse sihtriigis ebainimlikult või alandavalt kohelda (C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p 58). Seega ei tohi VSS § 7 lg 1 alusel teha välismaalasele lahkumisettekirjutust, kui selle täitmine oleks 5(8)
3-21-838 mittetagasisaatmise põhimõttega vastuolus. Tagamaks välismaalase humaanset kohtlemist, võidakse erakorralistel asjaoludel anda Eestis viibivale välismaalasele tähtajaline elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks (VMS § 2103).
19.Kolleegiumi hinnangul ei ole kaebaja toonud haldus- ega kohtumenetluses esile asjaolusid, mis välistanuks lahkumisettekirjutuse tegemise.
20.Kaebaja on kohtumenetluse käigus viidanud sellele, et tema ärakuulamine oli liiga pealiskaudne ja keskendus vaid trafaretsetele küsimustele. Kolleegium sellega ei nõustu. Kaebaja ärakuulamisel esitatud küsimused peegeldavad tagasisaatmisotsuse tegemiseks vajalike asjaolude kindlakstegemist, lisaks on kaebajal olnud võimalus ka küsimuste väliselt lisada täiendav omakäeline selgitus. Euroopa Kohus on asjas C-249/13 Boudjlida selgitanud õiguse olla ärakuulatud enne tagasisaatmisotsuse vastuvõtmist sisu ja leidnud, et pädev riigisisene ametiasutus ei ole kohustatud sellist kodanikku enne vastava otsuse vastuvõtmise eesmärgil korraldatud ärakuulamist hoiatama oma kavatsusest teha tema suhtes tagasisaatmisotsus, tegema talle teatavaks asjaolud, mille alusel ta kavatseb vastava otsuse teha, ega jätma talle enne tema seisukohtade ärakuulamist järelemõtlemisaega, kui sellel kodanikul on võimalus esitada tarvilikult ja tõhusalt oma seisukoht enda riigis viibimise ebaseaduslikkuse küsimuses ja põhjuste kohta, mis võivad riigisisesest õigusest tulenevalt olla aluseks sellele, et nimetatud ametiasutus loobub tagasisaatmisotsuse tegemisest (p 69); õigus ärakuulamisele ei hõlma ärakuulamise ajal õigust saada abi nõustajalt, kuid ebaseaduslikult riigis viibiv kolmanda riigi kodanik võib enne seda, kui pädev riigisisene ametiasutus võtab tema suhtes vastu tagasisaatmisotsuse, pöörduda õigusnõustaja poole, et saada temalt ametiasutuses ärakuulamise raames abi; seda tingimusel, et niisuguse õiguse kasutamine ei mõjuta tagasisaatmismenetluse nõuetekohast toimimist ega takista direktiivi 2008/115/EÜ tõhusat rakendamist (p 70).
21.Kaebaja väitis kaebuses, et ta rikkus viisarežiimi üksnes põhjusel, et ta ei saanud koroonaviiruse ulatusliku leviku tõttu Eestist õigel ajal lahkuda. Eestis kuulutati COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise leviku tõttu eriolukord välja 12. märtsil 2020 ning eriolukord lõppes
18.mail 2020. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja saabus Eestisse 16. märtsil 2020, s.o pärast eriolukorra väljakuulutamist, ning ta oleks pidanud Eestist lahkuma hiljemalt 13. juunil 2020. Kaebaja on väitnud koroonaviiruse leviku aspektist üksnes seda, et tema ja ta poeg kuulusid riskirühma ning et ta täitis Eestisse jäädes ametiasutuste korraldusi. Ta ei ole PPA-le ette heitnud, et vaidlusalust lahkumisettekirjutust ei oleks tohtinud teha koroonaviiruse laialdase leviku tõttu.
22.Teisalt selgitas kaebaja PPA korraldatud küsitluse käigus, et ta on sunnitud jääma Eestisse oma poja terviseseisundi tõttu, sest poeg soovib jääda Eestisse. Ka kassatsioonkaebuses väidab kaebaja, et lahkumisettekirjutus on õigusvastane poja terviseseisundiga arvestamata jätmise tõttu: Venemaal ei ole võimalik saada pojale vajalikku ravimit ning kaebaja viibimine poja juures on eluliselt hädavajalik, sest kaebaja on määratud poja eestkostjaks ja poeg usaldab üksnes kaebajat.
23.Kaebaja väidetest saab järeldada, et lahkumisettekirjutuse tegemise ajal pidas ta vajalikuks jääda Eestisse üksnes poja terviseseisundi tõttu. Ainuüksi tema endaga seotud asjaoludele, mis võiksid lahkumisettekirjutuse õiguspärasust mõjutada, kaebaja ei osutanud. Seega tuleb hinnata, kas PPA oleks pidanud jätma kaebaja poja terviseseisundi tõttu kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemata. Selline kohustus oleks PPA-l olnud juhul, kui PPA-l pidi tekkima kaebaja esitatud teabe põhjal kahtlus, et kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemine võib kaasa tuua mittetagasisaatmise põhimõtte rikkumise tema poja suhtes. Kui sellist kahtlust ei pidanudki tekkima, ei saanud PPA asuda välja selgitama täiendavaid asjaolusid.
6(8)
3-21-838
24.Kolleegiumi hinnangul ei viita juhtumi asjaolud mittetagasisaatmise põhimõtte rikkumise kahtlusele.
25.Kuna kaebaja pojal on pikaajalise elaniku elamisluba ning PPA talle lahkumisettekirjutust ei teinud, ei olnud kaebaja poeg kohustatud Eestist lahkuma. Tulenevalt kaebaja ütlustest enda poja tervisliku seisundi kohta tuli PPA-l siiski arvestada võimalusega, et poja huvides oli lahkuda Eestist koos emaga.
26.Nagu kaebaja PPA-le kirjeldas, oli ta pojaga aastate jooksul väga sageli Venemaalt Eestisse ja tagasi reisinud. Kuna kaebaja ei väitnud PPA-le, et tema poja tervis oleks pärast 2020. a märtsis Eestisse saabumist olulisel määral halvenenud, ei pidanud PPA-l tekkima kahtlust, et Venemaale reisimine oleks kaebaja pojale tema tervise tõttu ülemäära koormav olnud või lausa inimväärikust alandava või ebainimliku kohtlemiseni küündinud.
27.Ka kaebaja väite põhjal, et tema pojale Eestis määratud rahusti ei ole Venemaal kättesaadav, ei pidanud PPA-l tekkima kahtlust, et kaebaja poja Eestist lahkumisel võib teda kodakondsusjärgses riigis ähvardada ebainimliku või alandava kohtlemise oht. Isiku tervislik olukord välistab riigist lahkuma kohustamise üksnes väga erandlikel juhtudel (vrd halduskolleegiumi otsus nr 3-20-1115/147, p-d 33–35.8). Raskelt haiget isikut riigist lahkuma kohustamine (sh kaudselt) oleks mittetagasisaatmise põhimõttega vastuolus juhul, kui on põhjendatult alust arvata, et isikut ähvardab sihtriigis ravi puudumise tõttu reaalne oht oodatava eluea oluliseks lühenemiseks või terviseseisundi kiireks, tõsiseks ja pöördumatuks halvenemiseks, millega kaasnevad tugevad valud (vt Euroopa Kohtu otsus asjas C-69/21 Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid, p 66). Ainuüksi sellest, et üks konkreetne ravim pole Venemaal kättesaadav ning muud ravimid võivad olla madalama kvaliteediga, ei olnud PPA-l põhjust järeldada, et kaebaja pojal puudub Venemaal vajalik ravi. Kaebaja ei ole ka hilisemas menetluses esitanud vastupidiseid meditsiinilisi andmeid.
28.Samuti ei ole lahkumisettekirjutusega rikutud kaebaja perekonnaelu puutumatust. PPA pidi lahkumisettekirjutuse tegemisel arvesse võtma kaebaja perekonnaelu (direktiivi 2008/115/EÜ art 5). Kaebaja väitis enne lahkumisettekirjutuse tegemist PPA-le, et tema poeg ei soovi Eestist lahkuda, kuid ilma kaebajata ei saaks ta Eestis igapäevaste toimingutega hakkama. Kuna kaebaja oli PPA-le esitatud selgituste kohaselt enne ebaseaduslikult Eestisse jäämist elanud koos pojaga vaheldumisi Sankt-Peterburgis ning Sillamäel, Eestiga sidus perekonda peamiselt asjaolu, et poja raviarst on Eestis ja Eestist saab poeg vajalikke ravimeid, ei pidanud PPA kaebaja selgitustest järeldama, et perekonnaelu on võimalik elada üksnes Eestis. PPA pidi siiski võtma kaebaja perekonnaelu ümberkorraldamisega seotud vajadusi arvesse lahkumisettekirjutuse tähtaja kaalumisel (VSS § 72 lg 3). Määratud 14-päevalist tähtaega ei ole põhjust pidada ebaproportsionaalselt koormavaks. Samuti võimaldab seadus kaebajal taotleda vabatahtliku lahkumise tähtaja pikendamist (VSS § 72 lg 5).
29.Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium veel järgmist.
29.1.Kui kaebaja poeg peaks otsustama ema lahkumisel Eestisse jääda (või kui nii otsustaks kaebaja kui tema eestkostja), kaotaks kaebaja lahkumisettekirjutuse tõttu võimaluse oma pojaga koos elada ja tema eest hoolitseda. Nende riskidega pidi kaebaja viisarežiimi rikkudes arvestama. Poja õigust abivajadusest tingitud hooldusele ei saa kaebaja lahkumisettekirjutuse üle peetavas vaidluses kaitsta.
29.2.Eeltoodut ei väära ka asjaolu, et kaebaja on määratud pärast lahkumisettekirjutuse tegemist oma poja eestkostjaks. Eestkostjaks olemine ei takista lahkumiskohustuse täitmist. Kui Eestist
7(8)
3-21-838 eemalviibimine takistaks kaebajal eestkostja kohustuste täitmist, riivaks see eeskätt kaebaja poja, mitte kaebaja õigusi (vt perekonnaseaduse § 206 lg 2).
30.Eeltoodust tulenevalt nõustub kolleegium kohtute hinnanguga, et PPA 12. aprilli 2021. a ettekirjutus kaebajat Eestist lahkuma kohustamiseks on õiguspärane.
31.Kolleegium peab obiter dictum’i korras oluliseks märkida järgmist. Kuna kaebaja pojal on pikaajalise elaniku elamisluba, ei tohiks tema ema toime pandud viisarežiimi rikkumine viia olukorrani, et kaebaja poeg kaotab selle rikkumise tõttu pikaajalise elaniku staatuse (vrd halduskolleegiumi otsus nr 3-19-92/20, p-d 15–17). See risk esineks eelkõige juhul, kui kaebaja poeg viibiks väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist järjestikust kuud (VMS § 241 lg 2 p 2). Seepärast tuleks juhul, kui kaebaja taotleb poja saatjana Eestisse saabumiseks viibimisalust, PPA-l arvestada kaebaja poja pikaajalise elaniku staatuse säilitamise vajadusega.
32.Vandeadvokaat Keijo Lindeberg esitas taotluse määrata riigi õigusabi tasu suurusena kindlaks 1594 eurot 80 senti (sh käibemaks). Kuigi tasutaotlus on suurem kui halduskohtus ja ringkonnakohtus, tuleb arvestada, et Riigikohus palus menetlusosalistelt eraldi seisukohta VSS tõlgendamise kooskõlast Euroopa Liidu õiguse ja seda kohaldava Euroopa Kohtu praktikaga. Seetõttu peab kolleegium tehtud toiminguid ja neile kulunud aega põhjendatuks ja rahuldab tasutaotluse. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.