Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Tartu Halduskohus Ülle Polluks 28.01.2022, Jõhvi 3-21-838 A.V. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12.04.2021 ettekirjutuse nr 1052241532 tühistamiseks
7.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja tema poja nimed initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Otsuse resolutsiooni p-de 1-6 peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.02.2022 (27.02.2022 on pühapäev). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-21-838 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas 12.04.2021 A.V.le ettekirjutuse nr 1052241534 Eestist lahkumiseks 14 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 26.04.2021 ja kohaldas kaebaja suhtes sissesõidukeeldu 3-ks aastaks alates lahkumisettekirjutuse täitmise päevast. Ettekirjutuse kohaselt on A.V.le Vene Föderatsiooni passi omanik kellele on väljastatud mitmekordne Eesti Schengeni C-liiki viisa nr EST001292497 kehtivusega alates 23.05.2018 kuni 12.01.2023 (90 päeva). A.V. saabus viimati Eestisse 16.03.2020. Asjaolude ja dokumentide kontrollimisel selgus, et A.V. on viibinud Schengeni riikide territooriumil kokku 1 aasta ja 28 päeva. Ta pidi Eestist lahkuma hiljemalt 13.06.2020, kuid ei lahkunud. Seega viibib A.V. Eestis ilma seadusliku aluseta alates 14.06.2020 ehk kokku 303 kalendripäeva. Sellest tulenevalt ja juhindudes väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 lg-st 1, § 72 lg-st 4 ja § 73 lg-st 1, § 74 lg-st 1 § 11 lg-st 1, otsustas PPA teha A.V. ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks 14 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 26.04.2021 ja kohaldada A.V. suhtes sissesõidukeeldu 3-ks aastaks alates lahkumisettekirjutuse täitmise päevast. Sama kuupäeval tunnistas PPA viisa nr EST001292497 kehtetuks.
2.A.V. esitas Tartu Halduskohtule 21.04.2021 kaebuse PPA 12.04.2021 ettekirjutuse nr 10522414344 tühistamiseks ja esialgse õiguskaitse taotluse vaidlusaluse ettekirjutuse kehtivuse peatamiseks halduskohtumenetluse ajaks.
3.Tartu Halduskohus rahuldas 23.04.2021 määrusega osaliselt kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas PPA 12.04.2021 ettekirjutuse kehtivuse kuni 10.05.2021. Halduskohus keelas kaebaja väljasaatmise kuni 10.05.2021 ning peatas lahkumisettekirjutuse kehtivuse sissesõidukeelu kehtestamise osas halduskohtumenetluse ajaks.
4.Kaebaja esitas 10.05.2021 Tartu Halduskohtule täiendava esialgse õiguskaitse taotluse kaebaja suhtes tehtud lahkumisettekirjutuse kehtivuse peatamiseks kuni käesolevas haldusasjas tehtava lahendi jõustumiseni.
5.Tartu Halduskohus rahuldas 10.05.2021 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja keelas PPA-l kaebaja Eestist väljasaatmise kuni 1.06.2021.
6.Kaebaja esitas 31.05.2021 Tartu Halduskohtule uue esialgse õiguskaitse taotluse vaidlustatud ettekirjutuse kehtivuse peatamiseks kuni käesolevas haldusasjas tehtava lahendi jõustumiseni.
7.Tartu Halduskohus võttis 1.06.2021 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks PPA ja kohustas vastustajat vastama kaebusele ning jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (määruse resolutsiooni punkt 4).
8.Kaebaja esitas 3.06.2021 esindaja kaudu Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 31.05.2021 määruse resolutsiooni punkti 4 peale.
9.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 11.06.2021 määrusega kaebaja määruskaebuse ja tühistas Tartu Halduskohtu 1.06.2021 määruse resolutsiooni punkti 4. Tartu Ringkonnakohus tegi
3-21-838 tühistatud osas uue määruse, millega keelas A.V. väljasaatmise enne haldusasja menetlust lõpetava lahendi jõustumist.
10.Tartu Halduskohus otsustas 15.09.2021 määrata haldusasja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, teatas menetlusosalistele õigustest täiendavate tõendite, seisukohtade ja taotlusete, aga samuti vastuväidete esitamisest ja avaldas kohtuotsuse teatavakstegemise aja ning koha.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11.Kaebaja peab vaidlusalust ettekirjutust õigusvastaseks. Kaebaja kinnitusel ei ole tema viisarežiimi rikkumist ette planeerinud, vaid selle kutsusid eranditult esile üldised koroonaviiruse pandeemia asjaolud, millesse on vajunud terve maailm. Kaebaja poeg on psüühikahaiguse tõttu arsti järelevalve all. Kaebaja pojal on tuvastatud 100% töövõimetus. Seekord ei saanud kaebaja koos pojaga Sankt-Peterburi sõita. Pojal esinenud haiguse tõttu ei saanud kaebaja teda üksi jätta, mistõttu rikkus ta viisarežiimi. Maakohtus käib eeskostja määramise menetlus. Kaebaja ei kujuta ohtu Eesti julgeolekule ja ei õõnesta majanduslikku heaolu riigis, mis on tema kodumaa. Samuti ei põhjusta tema Eestis viibimine mitte kellelegi kahju. Vastupidi, tema kohaolek Eestis vähendab sotsiaalameti töökoormust. Kaebaja ei näe aluseid, et teda karistataks. Kaebaja arvates on vastustaja otsus ebaõiglane. Sellest tulenevalt taotles kaebaja vastustaja 12.04.2021 ettekirjutuse nr 1052241534 tühistamist.
12.Vastustaja ei ole nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Vastustaja on lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud materiaalõigust. Vastustaja on piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja kooskõlas seadusega kaalunud kõiki huve ja langetanud õiguspärase otsuse. Asjaolude kontrollimisel selgus, et kaebaja on saabunud Eestisse 16.03.2020 ja on viibinud Schengeni riikide territooriumil kokku 1 aasta ja 28 päeva. Kaebaja pidi Eestist lahkuma hiljemalt 13.06.2020, kuid ei lahkunud. Kaebajale selgitati, et tal hetkel puudub õiguslik alus viibida Schengeni riikide territooriumil, mistõttu tehti kaebajale lahkumisettekirjutus ja kehtestati sissesõidukeeld. Sissesõidukeelu määramisel ei ole tuvastanud sissesõidukeelu kestvuse lühendamise või pikendamise aluseks olevaid asjaolusid. Kaebajale anti võimalus vastuväidete esitamiseks. Vastustaja arvates on ettekirjutuse aluseks olevaid asjaolusid uuritud põhjalikult. Kaebaja poja terviseseisund ei saa olla aluseks ettekirjutuse tegemata jätmisel. Vaidlusalune ettekirjutus oli tehtud põhjusel, et kaebaja ületas viisaga maksimaalselt lubatud viibimispäevade arvu. Seega, kaebajal puudub viibimiseks Schengeni riikide territooriumil õiguslik alus. Juhul, kui kohtuvaidlus osutub kaebaja jaoks edukaks, viibib kaebaja endiselt Eestis ebaseaduslikult. Seadusliku aluse taotlemiseks tuleks kaebajal Eestist lahkuda, kuna kaebajal ei ole illegaalina õigust esitada viisa taotlust ja elamisloa taotlust. Samuti ei anna kaebajale eestkostja staatus õigust Eestis viibimiseks. Sellest tulenevalt palus vastustaja kohtul jätta kaebus rahuldamata ja vaidlusalune otsus muutmata, aga samuti jätta menetluskulud kaebaja enda kanda.
KOHTU SEISUKOHT
13.Kaebuse kohaselt vaidlustab kaebaja vastustaja 12.04.2021 lahkumisettekirjutuse nr 1052241534 (edaspidi vaidlusalune ettekirjutus) tervikuna ehk nii lahkumisettekirjutuse tegemise kui ka sissesõidukeelu kehtestamise osas. Vaidlusaluse ettekirjutusega kohustati kaebajat Eesti Vabariigist lahkumiseks 14 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 26.04.2021 ning selgitati, et ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 27.04.2021 ja pärast nimetatud tähtaja saabumist saadetakse lahkumisettekirjutust mitte täitnud välismaalane vastavalt VSS § 14 lg 1
3-21-838 ja § 15 lg 1 Eesti Vabariigist välja Venemaale. Lisaks kohaldati kaebajale siseriiklik sissesõidukeeld 3-ks aastaks, mis hakkab kehtima alates kaebaja lahkumiskohustuse täitmise päevast vastavalt VSS § 74 lg-le 1.
14.Kohus märgib esmalt, et VSS § 4 lg 1 kohaselt on ettekirjutus haldusakt, millega kohustatakse Eestis viibimisaluseta viibivat välismaalast käesolevas seaduses sätestatud juhtudel ja korras Eestist lahkuma või oma Eestis viibimine seadustama. VSS § 6 sätestab, et sissesõidukeeld on tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Tulenevalt VSS § 1 lg-st 2, käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes ei rakendata haldusmenetluse seaduses sätestatut. Haldusakti õiguspärasuse kriteeriumid on kindlaksmääratud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54, mille kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
15.Kohus selgitab, et hindab esmalt lahkumisettekirjutuse õiguspärasust (I) ja seejärel sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust (II), jagab kohus poolte menetluskulud (III) ja viimasena selgitab esialgse õiguskaitse kohaldamisega seonduvalt (IV). I
16.Kaebaja palus vaidlusaluse ettekirjutuse tühistamist humaansetel kaalutlustel ehk põhjusel, et tema pojal on raske psüühiline haigus, puudub hooldaja ja võimalus sõita mõneks ajaks koos kaebajaga Sankt-Peterburi.
16.1.Haldusasja materjalide kohaselt viimati saabus kaebaja Eestisse 16.03.2020 mitmekordse Eesti Schengeni C-liiki viisa nr EST001292497 alusel, mille kehtivus algas 23.05.2018 ja pidi lõppema 12.01.2023. Viisaga oli kehtestatud ka maksimaalne viibimisaeg 90 päeva, mis lõppes 13.06.2020.
16.2.VSS § 7 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Lahkumisettekirjutusega tehakse kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse välismaalasele kohustus Eestist lahkuda, määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse hoiatus välismaalase suhtes sunniraha rakendamise kohta lahkumisettekirjutuse täitmata jätmise korral, tehakse hoiatus lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu. Välismaalaste seaduse (VMS) § 43 lg 1 p 1 sätestab, et Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus. Välismaalase Eestis ajutise viibimise seaduslikud alused on Eesti pädeva asutuse antud viisa. VMS § 44 lg 3 sätestab, et Schengeni konventsiooni liikmesriigi pädeva asutuse antud elamisloa või pikaajalise viisa alusel võib Eestis viibida kuni 90 kalendripäeva 180 päeva jooksul. Antud juhul oli kaebajale viisaga nr EST001292497 määratud viibimisaeg 90 päeva. VMS § 46 lg 2 sätestab, et erandina võib viibimisaega pikendada kuni 90 päeva, kui on ilmnenud asjaolu, mis ei olnud välismaalasele enne Eestisse saabumist teada, või uus asjaolu, mis tekkis pärast välismaalase Eestisse saabumist (muu hulgas vääramatu jõu tõttu või humaansetel põhjustel).
3-21-838
16.3.Kohus märgib, et pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja on viibinud Eestis alates 16.03.2020 ja viisaga lubatud viibimisaeg on lõppenud 13.06.2020. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebaja poja raske haigus ja muud tema hooldamisega seotud asjaolud, aga samuti tekkinud liikumispiirangud COVID-19 viirusega põhjustatud pandeemia tõttu on aluseks pidada vaidlusalust ettekirjutust ebaseaduslikuks.
16.4.Kohus tegi kindlaks, et Viru Maakohus menetleb kaebaja avaldust tema poja üle eeskoste määramiseks. Maakohtu 11.05.2021 määrusega rakendati esialgset õiguskaitset ja määrati poja T.K ajutiseks eestkostjaks kaebaja, kuni tsiviilasjas nr 2-21-6095 menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni, kuid mitte kauemaks kui 6-ks kuuks. Esialgse õiguskaitse kehtivus lõppes 11.11.2021 ja uue abinõu kohaldamist ei ole keegi menetlusosalistest taotlenud.
16.5.Kohus nõustub vastustajaga, et eestkoste seadmise ja eestkostja määramise menetlus, aga samuti eestkostja staatus ei ole antud juhul selline faktiline asjaolu, mis saaks mõjutada vaidlusaluse ettekirjutuse õiguspärasust. Nimelt sätestab VMS § 46 lg 4, et vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenevat õigust või kohustust Eestis viibida käesoleva seaduse alusel ei pikendata. Samas ei sätesta ei perekonnaseadus ega tsiviilkohtumenetluse seadus määratud eestkostjale Eestis viibimisõigust. Küll on võimalik pikendada viibimisaega 90 kalendripäeva võrra 180 päeva jooksul VMS § 46 lg 3 p-des 1-3 sätestatud alustel, kuid antud juhul ei oleks ka sellise viibimisaja pikendamise eeldus täidetud, kuna kaebaja juba viibis ettekirjutuse väljastamise aja seisuga Eestis kokku 1 aasta ja 28 päeva. Seega ei tulene seadusest õiguslikku alust kaebaja viibimisaja pikendamiseks juhul, kui tema viibis Eestis üle 180 päeva järjest. Kuna ei esine muid seaduslikke aluseid kaebaja viibimisaega pikendamiseks ja lahkumisettekirjutuse tegemise aja seisuga ületas ta seaduses sätestatud lubatud viimisaega, nõustub kohus vastustaja, et 12.04.2021 seisuga viibis kaebaja Schengeni territooriumil ebaseaduslikult. Järelikult tulenevalt VSS § 7 lg-dest 1 ja 2 oli vastustaja õigustatud tegema kaebajale lahkumisettekirjutust. Kuna kaebaja on ületanud viisaga ja seadusega lubatud maksimaalset viibimisaega ning viibimisaega ei saa enam pikendada, ei ole kaebaja ja tema poja seisund lahkumisettekirjutuse tegemisel ja selle õiguspärasuse hindamisel arvesse võetav asjaolu.
16.6.Eelnevat arvestades leiab kohus, et vastustaja 12.04.2021 lahkumisettekirjutus nr 1052241532 vastab seaduses sätestatud nõuetele ja on õiguspärane.
16.7.Kohus märgib täiendavalt, et haldusasja materjalide kohaselt käis varasemalt kaebaja koos pojaga Venemaal. Kaebaja kurtis selle üle, et kaebuse esitamise aja seisuga lõppes pojal passi kehtivuse aeg ja uue passi väljastamise ajaks oli määratud 26.07.2021. Seega ei saanud kaebaja koos pojaga minna Venemaale. Eelpoolnimetatut arvestades on eeldatavasti käesolevaks ajaks kaebaja pojale uus pass juba väljastatud, mistõttu puuduvad kaebajal takistused minna Venemaale koos pojaga. II
17.Kaebaja palus kohtul muu hulgas lahkumisettekirjutusega talle kehtestatud sissesõidukeelu tühistamist humaansetel kaalutlustel.
17.1.VSS § 74 lg 1 sätestab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. VSS § 74 lg 3 ja 4 kohaselt kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu
3-21-838 lühemaks ajaks. Samas võib sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel jätta kohaldamata. Järelikult on sissesõidukeelu kehtestamise diskretsiooniotsus, kus kasutatakse nii otsustamiskui ka valikudiskretsiooni. Sissesõidukeelu kohaldamisel diskretsiooni kasutamise kohustusele viitas korduvalt ka Riigikohtu Halduskolleegium.1
17.2.HMS § 56 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Vaidlusaluses lahkumisettekirjutuses puuduvad igasugused põhjendused selle kohta, miks otsustati kohaldada kaebaja suhtes kolmeaastast sissesõidukeeldu. Vastuses kaebusele mainis vastustaja, et tema arvates sissesõidukeelu määramisel ei ole tuvastanud sissesõidukeelu kestvuse lühendamise või pikendamise aluseks olevaid asjaolusid.
17.3.Kohus leiab, et isegi siis, kui uurimisprintsiibi rikkumine on mingil määral kõrvaldatav halduskohtumenetluses (kohus võib välja selgitada tähtasust omavaid asjaolusid oma algatusel – halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg 4), ei ole halduskohtumenetluses üldjuhul heastatav haldusakti põhjendamispuudulikus, kuna kaalutluste esitamine kaebuse menetluse raames ei ole üldjuhul lubatav ning haldusmenetluse käigus välja selgitatud asjaolusid ei saa kohus kaalutleda haldusorgani asemel. Kahtlemata ei olnud kaebaja olukord selline, mis mingil juhul ei vajanud täiendavate asjaolude väljaselgitamist ja nende kaalutlemist ning otsustamist, kas jätta kaebaja suhtes kohaldamata sissesõidukeeldu üldse näiteks humaansetel kaalutlustel või vähendada seadusest tulenevat kolmeaastast sissesõidukeeldu proportsionaalse põhimõttest tulenevalt. Kohus märgib täiendavalt, et eluliselt on täiesti usutav, et jätkuva pandeemia tõttu on haige inimese viibimine väikeses kodulinnas, kus on kättesaadavad ka vajalikud tervisehoiuteenused ja ravimid, aga samuti ka arstid, ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et ainsaks põhjendatud lahendiks oleks kaebajale maksimaalse sissesõidukeelu kehtestamine eriti olukorras, kus kaebajalt ei tulene ohtu nii avaliku korrale kui ka riigi julgeolekule.
17.4.Seega rikkus vastustaja sissesõidukeelu kohaldamisel uurimisprintsiipi (HKS § 6) ja põhjendamiskohustust (HMS § 56 lg 3), mistõttu ei vasta kehtestatud kolmeaastane sissesõidukeeld seaduses sätestatud nõuetele.
17.5.Lähtudes eeltoodust, rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja tühistab 12.04.2021 lahkumisettekirjutuse nr 1052241534 sissesõidukeelu kehtestamise osas. Muus osas jätab kohus kaebuse rahuldamata.
17.6.Kohus selgitab, et kuigi näeb kohtupraktika ette võimaluse viisa kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamiseks muu hulgas halduskohtumenetluses2, ei ole kaebaja ja tema esindaja seda kohtult taotlenud. Kohus ei saa hinnata viisa kehtetuks tunnistamise otsuse õiguspärasust oma algatusel (HKMS § 2 lg 3). Järelikult endiselt kehtib vastustaja otsus viisa EST001292497 kehtetuks tunnistamise kohta ja Eestisse naasmiseks tuleb kaebajal taotleda endale uut viisat. III
18.HKMS § 108 lg 1 ja 2 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kohus rahuldas kaebuse 50% ulatuses. Kaebaja menetluskuludeks on kokku 30 eurot (kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamise eest tasutud riigilõiv). Vastustaja ei ole esitanud kohtule määratud tähtajaks menetluskulude nimekirja kulude kandmist kinnitavaid
RKHKo 3-16-2088, p 12. RKPJKo 5-20-10.
3-21-838 dokumente. Sellest tulenevalt ja juhindudes HKMS § 108 lg-st 2 ja § 109 lg-st 1 ja lg-st 6, mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 1⁄2 ulatuses ehk summas 15 eurot. Ülejäänud poolte menetluskulud jätab kohus nende endi kanda.
IV
19.Kohus selgitab, et haldusasja menetluse käigus oli kohaldatud Tartu Halduskohtu 23.04.2021 ja Tartu Ringkonnakohtu 11.06.2021 määrustega esialgse õiguskaitse abinõu ning oli peatatud sissesõidukeelu kehtivus ja keelatud kaebaja väljasaatmine Eestist. Juhindudes HKMS § 253 lg-st 3, tühistab kohus nimetatud määrustega kohaldatud esialgse õiguskaitse. Kohus selgitab, et kohaldatud esialgse õiguskaitse kaotab lõplikult kehtivuse peale käesoleva otsuse jõustumist.
20.Tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3, asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja tema poja nimed initsiaalidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.