Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Virgo Saarmets
Määruse tegemise aeg ja koht
09.09.2022, Tallinn
Haldusasja number
3-22-1312
Haldusasi
X kaebus Vabariigi Valitsuse 12.05.2022 korralduse nr 146 tühistamiseks osas, milles määrati tuuleenergeetika arendusala nr 2 kaebajat puudutavas ulatuses
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja v.adv Villy Lopman Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindajad v.adv Martin Triipan ja v.adv Kaisa Laidvee
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 27.06.2022 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27.06.2022 määrus haldusasjas nr 3-22-1312 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vabariigi Valitsus võttis 12.05.2022 vastu korralduse nr 146 „Üleriigilise planeeringu Eesti mereala ja sellega piirneva rannikuala, samuti majandusvööndi teemaplaneeringu kehtestamine“ (korraldus nr 146).
X esitas 15.06.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse korralduse nr 146 tühistamiseks osas, milles määrati tuuleenergeetika arendusala nr 2 ulatuses, milles see halvendab kaebaja elukeskkonda, arvestades kaebaja elukohta ja tema omandis olevaid kinnistuid. Planeeringuga määrati mh tuuleenergeetika arendamiseks sobivad alad – ala nr 1 Liivi lahes ning ala nr 2 Läänemeres, täpsemalt Saaremaa Sõrve poolsaare rannikust ca 11,1 km kaugusel, mis asub kaebaja elukoha (Penumetsa, Türju küla, Saare maakond; katastritunnus 80701:003:0167) vahetus läheduses. Kaebajale kuulub Türju külas kokku üheksa kinnistut. Korralduse nr 146 alusel kehtestatud Eesti mereala planeering riivab intensiivselt kaebaja omandipõhiõigust
3-22-1312 (põhiseaduse (PS) § 32), õigust tervise kaitsele (PS § 28), kodu- ja eraelu puutumatusele (PS § 26) ning elukeskkonnana kvaliteedinõuetele vastavale looduskeskkonnale (PS § 5 koosmõjus PS §-ga 53, sh keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 23). Vastustaja on viinud puudulikult läbi keskkonnamõju strateegilise hindamise ning korraldus nr 146 on oluliste kaalutlusvigadega.
3.Tallinna Halduskohus tagastas 27.06.2022 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Vaidlustatud planeering ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Subjektiivsete õiguste kaitseks planeerimisotsuse vaidlustamise õigust ei saa jaatada, kui planeering oma üldistusastme tõttu ei näe ette konkreetset planeerimislahendust, mille osas saaks üldse sisuliselt hinnata, kas või mil määral saaks see konkreetse isiku õigusi rikkuda või tema seadusega kaitstud huve puudutada. Suure üldistusastmega planeeringu vaidlustamine subjektiivsete õiguste kaitseks ei ole lubatav ka argumendiga, et planeeringu koostamisel ei ole teatud mõjusid piisava põhjalikkusega hinnatud, kui kehtestatud planeering ei reguleeri ruumilist arengut sedavõrd konkreetselt, et selle mõjud kaebaja õigustele oleksid tuvastatavad või vähemalt saaks eeldada selliste mõjude avaldumist tulevikus nii, et nende mõjude täpsem väljaselgitamine või leevendamine vaidlusaluse planeeringu realiseerimise järgmistes etappides ei ole mõistlikult võimalik. Teisisõnu – isik saab planeerimisotsuse oma subjektiivsete õiguste kaitseks kohtus vaidlustada juhul, kui kehtestatud planeeringu reaalne negatiivne mõju kaebaja õigustele on selgelt ette nähtav. Antud juhul see nii ei ole. Vaidlustatud otsusega on kehtestatud üleriigiline planeering, millega on määratletud tuuleenergeetika arendusalad Läänemeres. Tegemist on väga suurte aladega, kuhu vaidlusaluse planeeringu kohaselt saab tulevikus põhimõtteliselt hakata meretuuleparkide rajamist täpsemalt kavandama. Vaidlustatud üleriigiline planeering määrab kindlaks tuuleparkide rajamise üldised põhimõtted ning seal on kehtestatud rida suuniseid, mida selliste tuuleparkide rajamisel arvesse tuleb võtta. Planeeringus ei ole määratletud, kuhu täpselt ja milliste parameetritega tuuleparke rajama hakatakse. Tegemist on sedavõrd suure üldistusastmega planeerimisdokumendiga, et seal ette nähtud planeerimislahendused ei saa ühegi isiku, sh kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda. Planeering ei anna alust mis tahes konkreetse tuulepargi rajamiseks või tuuliku(te) püstitamiseks. See, kas või milliseid tuulikuid vaidlustatud planeeringus määratletud arendusalale nr 2 tulevikus püstitama hakatakse, ei ole teada. Seetõttu on põhimõtteliselt võimatu ka hinnata, kas kõnealusele arendusalale tulevikus püstitatavad tuulikud saavad üldse negatiivselt mõjutada kaebaja subjektiivseid õigusi. Asjaolu, et kaebaja omandis on mereäärsed kinnistud ning kaebaja elab seal, samuti see, et arendusalale nr 2 tuuleparkide rajamise korral on tõenäoline, et teatud hulk tuulikuid jääb kaebaja elukohast nähtavale, ei ole piisav möönmaks kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist. Kõrgema tasandi planeeringute vaidlustamine selleks, et vältida tulevikus vajadust vaidlustada madalama tasandi konkreetsemaid planeerimisotsuseid (nt tuuleparkide puhul hoonestusluba), ei ole vajalik, välja arvatud juhul, kui kõrgema astme planeering määrab siduvalt kindlaks mingisuguseid konkreetsed parameetrid, millest tuleb madalama tasandi planeerimisotsuse tegemisel lähtuda ja mis on sellised, et neile parameetritele vastav planeeringulahendus võib rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Merealade planeering sedavõrd konkreetseid tingimusi tuuleenergeetika arendusala nr 2 hoonestamiseks ei sea. Juhul kui merealade planeeringu alusel tehakse tulevikus mõni järgnev otsus konkreetse planeeringulahenduse kohta, on kaebajal võimalik see vaidlustada. Seisukohta, et suure üldistusastmega planeeringute vaidlustamine subjektiivsete õiguste kaitseks ei ole võimalik, toetab ka kohtupraktika (haldusasi nr 3-16-1472).
2(7)
3-22-1312
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.X palub 11.07.2022 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 27.06.2022 määrus ja saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi Tallinna Halduskohtule. Kaebajal on kaebeõigus. Vaidlusaluse korraldusega lõi vastustaja õigusliku võimaluse ja aluse kaebaja subjektiivseid õigusi ja huve rikkuva hoonestuse planeerimiseks kaebaja elukoha vahetus läheduses asuvale arendusalale nr 2. Vastustaja tegi seda olukorras, kus planeeringulahenduse elluviimisest tulenevad mõjud kaebaja õigustele ja huvidele on jäänud vastustaja poolt nõuetekohaselt ja vajaliku täpsusega uurimata ja hindamata. Planeeringu seletuskirja kohaselt realiseeruvad mereala planeeringuga tuuleparkide rajamiseks sobivateks määratud alad eeldatavasti 70% ulatuses. Seega on tuuleparkide rajamine kaebaja elukoha lähedusse reaalne ehk väga tõenäoline. Kaebuse sisu ja etteheide ei ole kitsalt seotud tuulepargi nähtavusega, vaid kaebaja elukeskkonna pöördumatute füüsiliste muutustega, mis lähtuvad suure tuulepargi rajamisest ning looduskeskkonna kui terviku pöördumatust muutumisest pärast arendusala nr 2 realiseerimist. Planeeringulahenduse elluviimisel halveneb samuti oluliselt kaebaja kinnistute seisund, sest need avanevad otseselt merele. Muudatuste koosmõjus väheneb kaebaja vara väärtus. Lisaks ei ole vastustaja välja selgitanud mitmeid kaasnevate keskkonnahäiringute ulatust ja olulisust (nt müra mõju kaebajale, lükates vastavate müra modelleerimiste teostamise järgnevatesse menetlusetappidesse). Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et kaebeõiguse välistab automaatselt see, et tegemist on suure üldistusastmega planeerimisdokumendiga. Eesti mereala planeeringus määratletul on selge ja oluline õiguslik tähendus, sest mereala planeeringuga määratud arendusalad on mereala arenduse ja kasutuse üldiseks suunaks, mida peab järgnevates haldusmenetlustes järgima. Õiguslikku tähendust ei oma halduskohtu seisukoht, et vaidlustatud planeeringus ei ole määratletud konkreetseid tingimusi tuuleenergeetika arendusala nr 2 hoonestamiseks ning puudub igasugune teadmine, kuhu täpselt ja milliste parameetritega tuuleparke rajama hakatakse. Rahandusministeerium viis koostöös Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumiga 2020. a-l arendajate hulgas läbi küsitluse, selgitamaks välja mereala planeeringuga kavandatavate arendusaladele arendatavate tuulikute tõenäolised parameetrid. Arendajate hinnangute, rahvusvahelise kogemuse ja ekspertide arvamuse alusel võeti planeeringulahenduse välja töötamise, sh mõjude hindamise aluseks järgnevad parameetrid (seletuskirja lk 37): 1) tuuliku tipukõrgus on suurusjärgus 300 m; 2) tiiviku (rootori) diameeter on suurusjärgus 250 m; 3) tuuliku vundament on tüübilt gravitatsioonivundament või sellega mõjudelt sarnane. Vundamendi eeldatav läbimõõt jääb alla 100 m (tõenäoliselt 60 m); 4) tuulikute vahekaugus ühes tuulepargis on 4‒7 tiiviku diameetrit, minimaalselt 800 m; 5) tuuleparkide vaheline minimaalne kaugus on ca 8 hiljem lisanduva tuulepargi tuuliku rootori diameetrit, minimaalselt 2 km. Seega saab järeldada, et arendajad hakkavad arendusalal nr 2 kavandama ligilähedaste parameetritega tuuleenergeetika tootmise alasid. Seejuures realiseeruvad mereala planeeringuga tuuleparkide rajamiseks sobivateks määratud alad eeldatavasti 70% ulatuses ning seletuskirja kohaselt peetakse väga tõenäoliseks, et tuulepargid rajatakse esmalt tuuleenergeetika arendusalade idaossa, kus meri on madalam ja liitumispunkt lähemal (ehk esmajoones kaebaja elukoha vahetus läheduses). Riigikohus on leidnud, et isiku õigusi saab rikkuda juba planeering iseenesest, mitte alles hilisem tegevus selle elluviimisel (Riigikohtu 08.08.2016 otsus nr 3-3-1-88-15, p 16). Abstraktne teadmine tulevikus planeeritavast ehitusest ei välista isiku õigust vaidlustada ehitamiseks õigusliku aluse loonud haldusakti (Riigikohtu 12.12.2017 määrus nr 3-17-981, p 14). Praeguses asjas tuleb lähtuda viidatud lahendi seisukohtadest, sest vaidlusaluse korraldusega on loodud selge õiguslik võimalus kaebaja subjektiivseid õigusi ja huve rikkuvate ehitiste planeerimiseks. Kui planeering on kehtestatud, et pea järgmiste haldusmenetluste 3(7)
3-22-1312 läbiviijad enam kaaluma ja hindama, kas arendusalale nr 2 tohib tuuleparke rajada. Vaidlustatud korralduse kehtima jäämisel on sellest tulenev negatiivne mõju kaebaja õigustele ja huvidele selge, samuti on see mõju ulatuslik ja ebaproportsionaalne. Kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge ilma kahtlusteta, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel (Riigikohtu 12.12.2017 määrus nr 3-17-981, p-d 11 ja 13). Praeguses asjas ei ole kahtlusteta selge, et kaebajal puudub kaebeõigus. Halduskohtu viidatud Riigikohtu 08.08.2018 otsus nr 3-16-1472 ei ole ülekantav praegusele asjale. Kaebaja ei ole vaidlustanud planeeringut üksnes KeÜS §-st 23 tulenevale riivele tuginedes, vaid planeering riivab intensiivselt veel kaebaja omandipõhiõigust, õigust tervise kaitsele ning õigust kodu- ja eraelu puutumatusele. Viidatud kaasuses kavandati oluliselt väiksemat tuuleenergeetika arendusala. Lisaks on praeguses asjas jäetud kaebajale kaasnevad mõjud nõuetekohaselt ja vajaliku täpsusega hindamata.
Vabariigi Valitsus palub 05.09.2022 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.
Kuigi mereala planeeringuga on määratud kindlaks mereala arengusuunad ja -võimalused, sh need alad, kuhu tuuleparkide rajamine on põhimõtteliselt võimalik, ning toodud välja tingimused ja suunised, mida tuuleparkide edasisel kavandamisel peab järgima, on samal ajal ilmne, et üleriigiline planeering kui kõrge üldistustasemega planeering ei määra üheselt kindlaks tuulikute ja nendega seotud ehitiste konkreetseid asukohti ega muid olulisi tingimusi. Mereala planeering määratleb üksnes põhimõtteliselt sobivad alad, üldisemad suunised ja tingimused tuuleparkide kavandamiseks ja jätab otsustuse konkreetne tuulepark alale rajada ning täpsemad parameetrid (arv, kõrgus, võimsus) järgnevate haldusmenetluste esemeks. Vaidlusalune planeering ei anna ehitusõigust ega ole ise vahetult ehitustegevuse aluseks. Eeltoodut kinnitab planeeringu seletuskirjas märgitu. Ehkki planeeringus on leitud tuuleenergeetika arendamiseks sobivad alad, on samas nenditud, et nii tehnoloogilistest aspektidest (sh erinevate meretuuleparkide vaheline puhverala), hoonestusloa etapis läbi viidavate täpsustavate uuringute tulemustest kui ka meretranspordi vajadustest tulenevalt ei ole võimalik ega ka reaalne ala lausaliselt tuulikutega katta. Kui hoonestusloa/keskkonnamõju hindamise (KMH) tasandil läbiviidavate uuringute tulemusel tuvastatakse oluline ebasoodne mõju, mida ei ole võimalik leevendada, tuleb tuuleparkide rajamisest loobuda või nende mahtu või muid parameetreid vähendada nii, et ebasoodsat mõju ei kaasneks. Põhimõte, et arendusala määramine ei tähenda tingimata tuulikute paigutamist kogu ala ulatuses, nähtub ka tuuleenergeetika suunistest ja tingimustest (p 5.6.5). Täpsemad küsimused tuleb lahendada hoonestusloa staadiumis, kusjuures vastava KMH raames tuleb arvestada ka erinevate projektide koosmõju (vt keskkonnaministri 01.09.2017 määruse „Keskkonnamõju hindamise aruande sisule esitatavad täpsustatud nõuded“ nr 34 § 6 lg 2 p 6). Sellest tulenevalt on ka täpsemalt müra, soojusenergia ja võimaliku magnetvälja ja vibratsiooni küsimused jäetud lahendada konkreetse arenduse kontekstis loamenetluse/KMH tasandil. Meretuulepargi rajamine eeldab hoonestusloa taotlemist, millega määratakse kindlaks meretuulepargi koordinaadid ja suurus, ehitiste asukoht, suurim lubatud arv ja ehitisealune pindala, lubatud maksimaalne kõrgus ja sügavus jm. Samuti tuleb taotleda vee erikasutuseks keskkonnaluba (veeluba). Ehitise püstitamine nõuab ka ehitusluba ning kasutamine kasutusluba. Vastavate lubade taotlemine eeldab KMH läbiviimist, mis peab andma vastuse, kuidas (sh kui ulatuslikult) konkreetne projekt erinevaid huve mõjutab ning kuidas sellest lähtuvalt vastavat arendusprojekti realiseerida. Planeeringu seletuskirjas on otsesõnu märgitud, et hoonestusloa staadiumis lahendatakse tuulikutest vabade alade jätmise võimalikkus, asukoht ja ulatus, arvestades ka kohaliku omavalitsuse ja kogukonna arvamusi (sh Saaremaa läänerannikul, mis puudutab kaebajat). Samuti on asukohtade ja tuulikute tehnoloogiliste 4(7)
3-22-1312 lahenduste otsustamise tingimusena nõutud müra, soojusenergia, magnetvälja ja vibratsiooni, aga ka maastiku- ja visuaalsete mõjude hindamist. Seega on ilmne, et meretuuleparkide täpsemad tingimused määratakse järgnevate haldusaktidega ning alles nendele järgnevalt on võimalik hinnata, kuidas paiknevad merre kavandatavad rajatised kaebaja kinnistute suhtes ning kas on arvestatud arenduse mõjudega kaebajale ja tema kinnistutele. Vastustaja ei nõustu kaebaja põhiväitega, justkui oleks vaidlusaluse planeeringuga loodud selge õiguslik võimalus ja alus kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuva hoonestuse planeerimiseks. Vaidlusalune planeering ei ole vahetult ehitusõigust andev dokument ja selle pinnalt puudub võimalus väita, et just ca 11,1 km kaugusele kaebajate kinnistust paigutatakse mõni tuulik. Kaebajale kuuluvast kinnistust üle 11 km kaugusel asuvat tuuleenergiaala ei saa nimetada kaebaja elukoha vahetus läheduses asuvaks alaks ja sedavõrd kaugel merel paiknevad objektid ei saa kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda. Kaebaja ei ole suutnud välja tuua, milles täpselt tema õiguste rikkumine seisneb. KMH raames tuleb müra konkreetse arenduse kontekstis modelleerida ning üleriigilise planeeringu menetluses ei olegi asjakohane konkreetse arenduse müra mõju hinnata. Ulatuses, milles see on võimalik, on energiatootmisega kaasnevaid mõjusid hinnatud. Kaebaja väited igasugustest talle avalduvatest meretuulepargi mõjudest on oletuslikud ja põhjendamata. Kaebaja viidatud kohtulahendid ei ole ülekantavad praegusele asjale, sest käsitlevad olemuslikult väga erinevaid olukordi. Praegune vaidlus on analoogne haldusasjaga nr 3-161472, mille raames on kohtud juba võtnud seisukoha isikute kaebeõiguse suhtes. Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et kehtestatud planeering ei tekita isikutele abstraktset kaitstavat usaldust sellega kindlaks määratud tingimuste muutumatuna säilimiseks. Isikul tuleb leppida võimalusega, et teda ümbritsev elukeskkond võib muutuda (Riigikohtu 19.04.2007 otsus nr 3-3-1-12-07).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Määruskaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu 27.06.2022 määruse muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid täiel määral korrata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2).
7.Halduskohus on tuginenud kaebuse tagastamisel HKMS § 121 lg 2 p-le 1. Viidatud sätte alusel võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Seejuures peab kaebeõiguse puudumine olema selge ilma kahtlusteta. Õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning küsimuse täiendavat analüüsimist otsuse tegemisel (vt Riigikohtu 04.10.2017 otsus nr 317-505, p 8 ja seal viidatud praktika).
8.Kaebus on esitatud kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks. Kaebaja on välja toonud, et kehtestatud planeering riivab intensiivselt tema omandipõhiõigust, õigust tervise kaitsele, koduja eraelu puutumatusele ning elukeskkonnana kvaliteedinõuetele vastavale looduskeskkonnale.
9.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebajal puudub praegusel juhul ilmselgelt kaebeõigus korraldusega nr 146 kehtestatud planeeringu vaidlustamiseks. Vaidlustatud planeeringu näol on tegemist üleriigilise planeeringu teemaplaneeringuga Eesti mereala ja sellega piirneva rannikuala, samuti majandusvööndi planeerimiseks (PlanS § 13 lg 2). PlanS § 13 lg 3 sätestab, et üleriigilise planeeringu eesmärk on riigi ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine. Eesti mereala planeering on riiklik strateegiline arengudokument, mille eesmärk on luua kogu Eesti mereala tasakaalustatud ruumiline tervikkäsitlus erinevate merekasutusviiside (sh tuuleenergeetika) koostoimest ja leppida kokku 5(7)
3-22-1312 Eesti mereala kasutuse ruumilistes põhimõtetes orienteeruvalt järgmiseks 15 aastaks. Korralduse nr 146 kohaselt on planeeringu üldistusaste kõrge ning keskendutakse peamiselt üldpõhimõtete seadmisele ja antakse ette raamistik, millest tegevuslubade menetlemisel ja muude jätkutegevuste puhul lähtuda. Planeeringuga antavad suunised ja seatavad tingimused on edaspidi aluseks Eesti mereala puudutavatele otsustele. Planeering määrab mh tuuleenergia tootmiseks ruumiliselt võimalikud arendusalad (osas, milles neid ei ole määratud varasemate merealasid käsitlevate maakonnaplaneeringutega) ning tegevusi ei ole kavandatud detailses mõõtkavas. Eesti mereala planeeringu kehtestamine loob võimaluse hoonestuslubade menetluse algatamiseks kõigi hoonestusluba vajavate ehitiste (sh tuulepargid – EhS § 1131 lg 1) puhul.
10.Halduskohus on õigesti leidnud, et sedavõrd suure üldistusastmega planeeringus ette nähtud lahendused ei saa kaebaja subjektiivseid õigusi riivata. Kaebaja on küll viidanud planeeringu seletuskirja p-s 5.6.2 toodud planeeringu ekspertgrupi soovitusele, sh mõjude hindamise aluseks võetud näitajatele, kuid samas ei saa olla vaidlust selles, et Eesti merealade planeeringus ei ole määratletud tulevikus püstitatavate tuulikute täpseid asukohti ega olulisi näitajaid. Planeeringu p-s 2.2 on välja toodud, et selle koostamise ajal ei ole teada tuulikute paigutus (sõltub edaspidistest uuringutest ja analüüsidest) ega täpsed parameetrid (selguvad tegevusloa etapis), vaid mereala planeering kavandab tuuleenergeetika arendamiseks sobivaid alasid. Seega ei anna see planeering alust mis tahes konkreetse tuulepargi või tuuliku(te) püstitamiseks. See, millises mahus ja parameetritega ning kuhu täpselt on võimalik planeeringus valitud aladel tuulikuid rajada, selgub järgmises etapis (hoonestusloa menetluses) tehtavate uuringute tulemusel, arvestades konkreetse asukoha eripära ja tehnoloogilisi lahendusi. Kuna üksnes üleriigilise mereala planeeringu alusel tuulikuid ei püstitata ja puudub teave nende võimaliku paiknemise, parameetrite, kaasnevate häiringute olemuse, keskkonna kvaliteedi piirväärtuste ületamise jms kohta, ei ole võimalik eeldada kaebaja õiguste riivet. Seetõttu ei ole kaebaja subjektiivsete õiguste riive äratuntav ja kaebus on ennatlik (vrd Riigikohtu 08.08.2018 otsus nr 3-16-1472, p 15). Kaebaja viited Riigikohtu lahenditele haldusasjades nr 3-17-981 ja nr 3-3-1-88-15 ei ole asjakohased ja nendest ei saa praeguse asja lahendamisel lähtuda. Viidatud lahendites oli vaidluse all vastavalt ehitusloa ja detailplaneeringu õiguspärasus, mis on ehitusõigust andvad haldusaktid. Üleriigiline planeering vahetult ehitusõiguse aluseks ei ole.
11.Halduskohus on õigesti selgitanud ka seda, et kaebeõiguse aluseks ei ole kaebaja etteheited seonduvalt keskkonnamõju strateegilise hindamisega. Tuuleenergeetika arendamiseks sobilike alade määramisel saab sellega kaasnevaid mõjusid hinnata üleriigilisele planeeringule omase ja vajaliku täpsusega. Otsustusprotsessi kõrgemal tasandil tehtav keskkonnamõju strateegiline hindamine annab üksnes raamistiku edasiste hindamiste jaoks ja detailne hindamine toimub otsustusprotsessi madalamal tasandil tulevaste menetluste ja keskkonnamõju hindamise raames. Praegusel juhul ei reguleeri vaidlustatud planeering ruumilist arengut sedavõrd konkreetselt, et selle mõjud kaebaja õigustele oleks tuvastatavad. Kui mereala planeeringu alusel tehakse tulevikus järgmises etapis otsus konkreetse lahenduse kohta, on kaebajal võimalik see vaidlustada, tuginedes mh sellele, et teatud mõjud tema õigustele ei ole välja selgitatud.
12.Kaebaja leiab, et halduskohtu tõlgendus võib kujutada endast kaebaja PS § 15 lg-ga 1 tagatud põhiõiguse rikkumist. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. PS § 15 lg 1 ls-st 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse ka olukorras, kus kaebuse menetlusse võtmise etapis on selge, et kaebaja õigusi ei riivata. PS § 15 ei nõua seda, et isikule peab olema tagatud õigus pöörduda kohtusse üksnes objektiivse õiguse kontrollimiseks. Ainult asjaolust, et halduskohus tagastas kaebuse, ei saa järeldada PS § 6(7)
3-22-1312 15 lg 1 rikkumist. Mereala planeering ei saa iseseisvalt kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda. Kaebuse tagastamine ei tähenda kaebaja võimalikult rikutavate õiguste kaitseta jäämist, sest õiguste kaitse on võimalik järgnevates haldusmenetluse etappides.
13.Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 27.06.2022 määrus muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Jõustunud Riigikohtu 14.03.2023 määruses toodud muudatustega
RESOLUTSIOON
1.Jätta määruskaebus rahuldamata.
2.Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 27. juuni 2022. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 9. septembri 2022. a määrused. Muuta nende määruste põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
3.Jätta kassatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.