Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiit Lõhmus ja Tanel Saar 6. august 2020, Tartu 3-20-1314 A.T. kaebus Viru Vangla 26. mai 2020. a käskkirja nr 320/1-2/164 tühistamiseks Viru Vangla määruskaebus Tartu Halduskohtu 18. juuli 2020. a määruse resolutsiooni p 4 peale Kirjalik menetlus Kaebaja A.T. Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta Viru Vangla määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18. juuli 2020. a määruse resolutsiooni punkt 4 muutmata, kuid muuta osaliselt määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus on lõplik.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kohaldas 26. mai 2020. a käskkirjaga nr 3-20/1-2/164 kinnipeetava A.T. suhtes samast päevast alates vangistusseaduse (VangS) § 69 alusel järgmisi täiendavaid julgeolekuabinõusid: eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, kehakultuuriga tegelemise keelamine ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati kuni asjaolude äralangemiseni.
2.A.T. esitas 9. juunil 2020 Viru Vangla 26. mai 2020. a käskkirja peale vaide. Vangla ei lahendanud vaiet tähtaegselt.
3.Viru Vangla täiendas 9. juuli 2020. a käskkirjaga nr 3-20/1-2/241 oma 26. mai 2020. a käskkirja põhjendusi.
4.A.T. esitas 9. juulil 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 26. mai 2020. a käskkirja tühistamiseks ja esialgse õiguskaitse taotluse nimetatud käskkirja täitmise peatamiseks kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kaebaja selgitas, et viibis 18. veebruarist 2020 kuni 26. maini 2020 Tartu Vanglas psühhiaatriaosakonnas ravil ning sel ajal tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ei kohaldatud. 26. mail 2020 Viru Vanglasse naastes paigutati kaebaja põhjendamatult
üksikvangistusse. Vangla rikub kaebaja õigust tervisele, õigust mitte taluda ülemääraseid piiranguid ja ebainimlikku kohtlemist, õigust liikuda väljaspool kambrit võrdselt teiste kinnipeetavatega, õigust suhtlemisele, õigust spordi tegemisele, õigust helistamisele jne. Tartu Halduskohus peatas 25. juunil 2020 haldusasjas nr xxx määrusega esialgse õiguskaitse korras Viru Vangla 26. mai 2020. a käskkirja täitmise 14 päevaks. Selle aja jooksul ei pannud kaebaja toime ühtegi rikkumist. Põhjendatud on ka praegu kohaldada esialgset õiguskaitset kaebaja tervise ning vangistusseadusest ja põhiseadusest tulenevate õiguste kaitseks, kuna hiljem ei ole võimalik rikutud õigusi taastada.
5.Tartu Halduskohus rahuldas 18. juuli 2020. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning peatas Viru Vangla 26. mai 2020. a käskkirja nr 3-20/1-2/164 ja 9. juuli 2020. a käskkirja nr 3-20/1-2/241 täitmise kuni praeguses asjas lõpliku kohtulahendi jõustumiseni tingimusel, et A.T.ei pane rohkem toime rikkumisi, mis võivad olla asjakohased täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kontekstis.
6.Kohus leidis, et pikaaegne üksikvangistuses viibimine mõjub negatiivselt kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele tervisele ning tema sotsiaalsetele oskustele. Seega võib esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine kaasa tuua kahjulikud tagajärjed kaebaja tervisele ja sotsiaalsetele oskustele. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Esialgse õiguskaitse kohaldamist saab takistada üksnes kaebuse ilmselge perspektiivitus. Kohtul ei ole praeguses menetlusstaadiumis veendumust, et kaebus on ilmselgelt perspektiivitu.
7.Viru Vangla 9. juuli 2020. a käskkirjast nähtub, et kaebaja ei ole 2018. aasta jaanuari keskpaigast kuni 2019. aasta veebruari lõpuni toime pannud ühtegi negatiivset tegu, mis võiks tähtsust omada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kontekstis. 2019. aasta märtsist kuni 2020. aasta veebruari keskpaigani on kaebaja aga jälle vanglaametnike peale ärritunud ja röökinud ning neid füüsilise vägivallaga ähvardanud. Samuti on kaebaja korduvalt keeldunud ametnike korraldustele allumast, mistõttu on ametnikud pidanud tema suhtes füüsilist jõudu rakendama. Kaebaja on mitu korda takistanud ametnike kambrisse sisenemist, lõhkunud vangla vara ja korraldanud kambris uputuse. Lisaks on kaebaja edastanud ja võtnud vastu keelatud esemeid.
8.Kaebaja selgituste kohaselt viibis ta 18. veebruarist 2020 kuni 26. maini 2020 Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas ravil, kus tema suhtes ei kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid. Lisaks viitas kaebaja sellele, et Tartu Halduskohus peatas 25. juunil 2020 haldusasjas nr xxx tehtud määrusega vangla 26. mai 2020. a käskkirja täitmise 14 päevaks ning selle aja jooksul ei pannud kaebaja toime ühtegi rikkumist. Vangla 9. juuli 2020. a käskkirjast nähtuvalt on kaebaja 19. veebruarist 2020 kuni 9. juulini 2020 toime pannud ühe rikkumise: kaebaja helistas 22. juunil 2020 valveruumi ja hakkas nõudma helistamist, oli ägestunud ja sõimas ametnikke, lausus: „Sina, 20-aastane tatikas, ei ütle, millal mina helistan.“
9.Kohtu hinnangul on oluline, et kaebaja on umbes viimase viie kuu jooksul käitunud üldjoontes hästi ning seda ka ajal, kui tema suhtes ei kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kontekstis võib kaebaja ohtlikkusele hinnangu andmiseks piisav olla viimasest aastast ka oluliselt lühem periood. Seda arvestades pidas kohus võimalikuks peatada esialgse õiguskaitse korras täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja täitmise tingimusel, et kaebaja ei pane rohkem toime rikkumisi, mis võivad olla asjakohased täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kontekstis. Sellisteks rikkumisteks tuleb lugeda eelkõige kaaskinnipeetavate ja vanglaametnike ähvardamist ja ründamist, allumiskohustuse rikkumist, vangla vara kahjustamist ning keelatud esemete hankimist, omamist ja edastamist. Kui kaebaja paneb sellise rikkumise toime, tühistab kohus esialgse õiguskaitse ning kaebaja suhtes kohaldatakse uuesti täiendavaid julgeolekuabinõusid.
10.Viru Vangla esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotleb halduskohtu määrus tühistada. Vastustaja on seisukohal, et esialgset õiguskaitset kohaldades ei ole halduskohus sisuliselt hinnanud avalikku huvi ja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamisega kaasneda võivaid tagajärgi. Vangistusseadus (VangS) § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas, mis hõlmab kõigi vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate julgeolekut. EÕK kohaldamisel seatud tingimusele vaatamata ei ole siiski täielikult välistatud ka see, et kui kaebaja paneb toime uue rikkumise, siis kohaldatakse tema suhtes uue käskkirja alusel vajalikke meetmeid. Seega ei saa väita, et seeläbi on tagatud avaliku huviga arvestamine ja võimalike negatiivsete tagajärgede minimeerimine. Vastupidi, kohtu seatud tingimus peegeldab, et kohus on arvestanud, et kaebaja tavarežiimile paigutamise hind võib olla mõne teise kinnipeetava või ametniku tervis ja üldine vangla julgeolek. Vastustaja nõustub, et ühele juhtumile ei saa omistada määravat tähendust. Samuti ei saa omistada määravat tähendust neljale kuule, mille jooksul kaebaja käitumises olulisi rikkumisi kohtu hinnangul ei olnud. Kõnealusel perioodil viibis kaebaja suurema osa ajast Tartu Vangla psühhiaatriosakonnas suletud osakonnas, kus tema liikumine oli piiratud sarnaselt julgeolekuabinõude kohaldamisele. Viru Vangla 9. juuli 2020. a käskkirjas nr 3-20/1-2/241 on hinnatud kaebaja käitumist kogumis ning jõutud järeldusele, et tema osas on käesoleval aastal koostatud viis ettekannet, mis on seotud allumatusega. Lisaks on jaanuaris fikseeritud 19 intsidenti enesevigastuste koha. Mööda ei saa vaadata kaebaja minevikust ja asjaolust, et viimati, kui ta oli avatud osakonnas koos teiste kinnipeetavatega, ründas ta kaaskinnipeetavat kääridega. Juhtumid peegeldavad üheselt, et kaebaja käitumine on ettearvamatu, manipulatiivne ja väga tugevalt sõltuvuses kaebaja meeleolust. Kaebaja osas on 16. juulil 2020 koostatud ettekanne, mille kohaselt oli ta ebaviisakas ja eiras ametniku korraldust, 17. juulil 2020 ettekanne, mille kohaselt käitus ta ebaviisakalt ning kasutas ametnikuga suheldes ebatsensuurseid väljendeid ja 19. juulil 2020 ettekanne, mille kohaselt eiras ta ametniku korraldust. Seega on näha, et kaebaja ei ole muutnud oma käitumist. Kaeabaja ei suuda konflikti olukorda rahumeelselt lahendada, mis võib ohtu seada kaaskinnipeetavad ja ka ametnikud. Lisaks on oluline, et tal on mitmeid pooleliolevaid kriminaalmenetlusi. Kohtumäärus asetas Viru Vangla olukorda, kus peab justkui ära ootama uue võimaliku ründe selleks, et kaitsta avalikku huvi ja seeläbi vangla julgeolekut ja turvalisust. Kaebaja käitumise vägivaldsus ning ettearvamatus on kõnealusel ajal vanglale teada.
11.Vastuses määruskaebuses kaebaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust halduskohtu määruse tühistamiseks.
13.Määruskaebuses ei ole vastustaja seadnud kahtluse alla halduskohtu seisukohta, et üksikvangistus avaldab kahjuliku mõju kaebaja tervisele, mistõttu esineb kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus ega sedagi, et kaebust ei ole alust pidada ilmselgelt perspektiivituks. Seetõttu ringkonnakohus neid asjaolusid täiendavalt ei analüüsi, vaid märgib üksnes, et nõustub selles osas halduskohtu põhjendustega.
14.Määruskaebuse põhiväiteks on, et halduskohus ei ole nõutavalt kaalunud avalikku huvi ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Esialgse õiguskaitse kohaldamise tõttu on ohustatud teised kinnipeetavad, samuti vangla ametnikud, kuna määrusest tulenevalt on
vanglal õigus rakendada täiendavaid julgeolekuabinõusid alles pärast kaebaja poolt ründe toimepanemist. Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.
15.Halduskohus on kaevatava määruse punktis 15 põhjalikult analüüsinud kaebaja võimalikku ohtlikkust, arvestades tema eelnevat käitumist ning kokkuvõtteks leidnud, et oluline on see, et kaebaja on umbes viimase viie kuu jooksul käitunud üldjoontes hästi ning seda ka ajal, kui tema suhtes ei kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid. Tõdemusega, et seda arvestades on võimalik peatada esialgse õiguskaitse korras täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja täitmine, asus halduskohus seisukohale, et esialgse õiguskaitse kohaldamisel ei ole selgelt ettenähtavat kahjulikku tagajärge ja see ei kahjusta ülemääraselt avalikku huvi. Halduskohus tõepoolest ei ole otsesõnu võrrelnud kaebaja huvi esialgse õiguskaitse kohaldamiseks avaliku huviga vangla julgeoleku tagamiseks. Samas ilmneb määruses esitatud põhjendustest, et halduskohus on esialgse õiguskaitse kohaldamise otsustanud just kaebaja ohtlikkuse ja tõenäosuse, et kaevatava käskkirja täitmise peatamine kahjustab vangla julgeolekut, kaalumise tulemusena
16.Täiendavad julgeolekuabinõud on erakorralised meetmed, mille kohaldamine on VangS § 69 lg 1 järgi lubatud üksnes ohuolukorras ja mis tuleb ohuolukorra möödudes viivitamatult lõpetada (VangS § 69 lg 3). Vangistusseaduse teises peatükis ei ole vangistuse täideviimise eraldi režiimina üksikvangistust. Seetõttu saab eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist kohaldada üksnes ajutiselt olukorras, kus VangS § 69 lg 1 järgi nõutav ohulävend on ületatud. Vangistusseaduses ei ole sätestatud kriteeriume, mille alusel otsustada, kas isikuga seonduvad asjaolud kogumis ületavad ohu lävendi VangS § 69 lg 1 mõttes.
17.Korrakaitseseaduses, mida vastavalt KorS § 1 lg-le 9 ei kohaldata vangistuse täideviimisele, on oht defineeritud olukorrana, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine (KorS § 5 lg 2). Ohust eristatakse ohukahtlust, mis on olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal ei saa tõenäosust, et korrarikkumine aset leiab, pidada piisavaks, kuid mille puhul on alust arvata, et korrarikkumine ei ole välistatud. KorS regulatsioon ei ole käesolevale situatsioonile vahetult üle kantav, kuid põhimõte, et ohuolukorrast tuleb eristada olukorda, kus ei saa välistada kinnipeetava poolt rikkumise toimepanemist, on kooskõlas VangS § 69 lg 1 eesmärgi ning täiendavate julgeolekuabinõude olemusega, mistõttu saab sellest juhinduda VangS § 69 lg 1 ja lg 3 rakendamisel. Ohu tuvastamisel peab silmas pidama ohu gradatsiooni ning olukorda, kus ohu esinemine ei ole välistatud, ei saa võrdsustada ohuolukorraga.
18.Eelnev on asjakohane halduskohtu kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu õiguspärasuse hindamisel – kui kaebajal esineb esialgse õiguskaitse vajadus, siis on õiguskaitse kohaldamine seda enam põhjendatud, mida väiksem on ettenähtav võimalus, et kinnise vangla tavarežiimil kaebaja tegevus kahjustab vangla julgeolekut. Halduskohus rajaski oma otsustuse sellele, et kaebaja käitumine kaevatava käskkirja andmisele eelnenud kuudel on olnud üldiselt hea, s.t pole alust arvata, et tema tavarežiimile paigutamise korral paneb ta toime ründe kaaskinnipeetava või vangla ametniku vastu või kahjustab muul viisil raskelt vangla julgeolekut. Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kontekstis saab ka mõnekuulisest perioodist järeldada kaebaja käitumise paranemist.
19.Määruskaebusest nähtub, et vastustaja peab kaebajat ohtlikuks just seetõttu, et sõltuvalt meeleolust võib kaebaja ägestudes toime panna füüsilise ründe. Vangla ei ole tuginenud sellele, et tavarežiimile paigutamine võiks kaasa tuua kaebaja enesevigastamise. Füüsilise vägivalla kasutamist kaebaja poolt peab vastustaja tõenäoliseks kaebaja varasema käitumise tõttu (2012. aastal ründas kaebaja kääridega kaaskinnipeetavat ning hiljem on osutanud füüsilist vastupanu
ka vangla ametnikele, 2019. aastal toimus mitu intsidenti, milles kaebaja lõhkus vangla vara, ähvardas ametnikke ja takistas neil kambrisse sisenemast). Ringkonnakohus nõustub, et vangla esile toodud asjaolud viitavad võimalusele, et kaebaja võib agressiivselt käituda. Samas ei saa siiski jätta kõrvale seda, et pärast Tartu Vanglasse ümberpaigutamist 2020. aasta veebruaris ei ole kaebaja kasutanud füüsilist vägivalda või osutanud füüsilist vastupanu vangla ametnikele. 26. mai 2020. a käskkirjaga kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ei olnud kaebaja enam kui kolmekuulise ajavahemiku jooksul ühtegi rikkumist toime pannud. Enne esialgse õiguskaitse kohaldamist oli ta aga ühel korral telefoni teel käitunud vangla ametnikuga ebaviisakalt. Ringkonnakohtule ei ole selge, kas kaebaja käitumises võib olla roll ka sellel, et Tartu Vanglas viibimise ajal sai ta psühhiaatrilist ravi. Ka vastustaja ei ole sellele asjaolule määruskaebuses tähelepanu pööranud. Küll on asjakohane see, et keskkonna vahetumise järel kaebaja käitumine paranes ning ta ei ole raskeid õigusrikkumisi toime pannud ka pärast uuesti Viru Vanglasse paigutamist, s.h 14 päeva jooksul, mil ta oli paigutatud tavarežiimile vaidemenetluse ajal ega ka käesolevas asjas kohaldatud esialgse õiguskaitse kehtivuse ajal. Vastustaja selgitas, et kaebaja vägivallailmingute vahel võivad olla suhteliselt pikad pausid. Samas on oluline, et kaebaja võib olla sellise puhangu korral äärmiselt ohtlik. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub sellest kokkuvõtlikust seisukohast, et vastustaja ise möönab pigem ohu kahtlust kaebaja suhtes, kui peab tõenäoliseks, et kaebaja lähitulevikus paneb toime vägivaldse ründe. See aga viitab, et vangla julgeoleku tõsine kahjustamine esialgse õiguskaitse kohaldamisel ei ole piisava tõenäosusega ette nähtav. Isegi kui kardetav õigushüve kahjustus võib olla intensiivne, tuleb siiski arvestada sellise tagajärje saabumise tõenäosusega. Käesolevas asjas ei ole vastustaja aga suutnud ringkonnakohut veenda, et tagajärje saabumise tõenäosus oleks suur.
20.Määruskaebuses tõi vastustaja esile veel 2020. juulis kaebajaga seotud kolm intsidenti, mis on seotud allumatuse ja ebaviisaka suhtlusega. Ringkonnakohus leiab, et ka need ei kinnita vastustaja seisukohta, et esineb suur tõenäosus kaebaja poolt vägivalla kasutamiseks. Nimelt on kõigil juhtudel olnud tegemist konfliktse situatsiooniga, mis ei ole viinud kaebaja poolt vägivalla kasutamiseni ega nõudnud ka vastustaja ametnike poolt erivahendite või jõu kasutamist. Kuna ka täiendavate julgeolekuabinõude kasutamise ajal kaebaja suhtleb vangla ametnikega nii vahetult kui telefoni teel, siis ilmselt ei ole eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine sobiv vahend ebaviisaka suhtluse või ähvarduste ärahoidmiseks. Nendel asjaoludel ei pea ringkonnakohus verbaalse vägivalla ärahoidmise eesmärki määravaks esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamisel.
21.Halduskohus märkis esialgset õiguskaitset kohaldades, et vanglal tuleb võimaldada kaebajal kanda oma karistust avatud režiimil samamoodi nagu teistel samal režiimil viibivatel kinnipeetavatel. Kaebajal tuleb võimaldada liikuda vabalt koos teiste kinnipeetavatega ning osaleda nendega koos erinevates tegevustes. Teisisõnu ei ole lubatud kaebaja eraldamine teistest kinnipeetavatest näiteks trellidega.
4.augustil 2020. esitas kaebaja halduskohtule taotluse esialgse õiguskaitse abinõu muutmiseks selliselt, et kaebajal võimaldataks liikuda väljaspool kambrit päevakavas sätestatud aegadel V8 eluosakonna lõpus oleval trelluksega eraldatud alal, eraldatuna teistest kinnipeetavatest. Selline korraldus kahtlemata vähendab võimalust, et kaebaja satub vägivallani eskaleeruvasse konflikti teise kinnipeetavaga ja vähendab seega ka esialgse õiguskaitse kohaldamisega kaasnevat avaliku huvi riivet. Kuna kaebaja ise taotleb väljaspool kambrit liikumist eraldatuna teistest kinnipeetavatest, siis ei näe ringkonnakohus põhjust jääda halduskohtu määruses rõhutatud piirangu juurde, vaid peab lubatavaks võimaldada kaebajale liikumist eluosakonnas ka selliselt, et ta on eraldatud teistest kinnipeetavatest trellidega. Samas ei ole vanglal sellist kohustust. Kaebaja ei saa nõuda talle meelepärase kinnipidamisrežiimi rakendamist kui selline õigus ei tulene seadusest. Vangistusseadus ega vangla sisekorraeeskiri sellekohast õigust
kaebajale ei anna. Seetõttu juhul, kui kaebaja pakutud viisil kaebaja väljaspool kambrit liikumise korraldamine takistab vangla tööd või on ebaotstarbekas ja vastustaja saab kasutada kaebajaga seotud riskide maandamiseks muid vahendeid, ei ole kaebaja õigustatud nõudma enda trellidega eraldamist. Samuti ei ole kaebaja õigustatud vastustajalt nõudma, et see korraldaks kaebaja liikumise väljaspool elukambrit kaebaja taotluses toodud alternatiivi kohaselt.
22.Eeltoodud asjaoludel peab ringkonnakohus võimalikuks jätkuvalt kohaldada esialgset õiguskaitset Tartu Halduskohtu 18. juuli 2020. a määruse resolutsiooni punktis 4 nimetatud tingimustel. Ringkonnakohus rõhutab siinjuures, et esialgse õiguskaitse kohaldamine käesolevas asjas ei piira vangla õigust kasutada seaduses sätestatud meetmeid kaebaja suhtes, s.h ohjeldusmeetmeid, ohuolukorras, s.t juhul kui kaebaja käitumine või vangla kogutud muud andmed osutavad sellele, et kaebajast lähtub tegelik ja vahetu oht kinnipeetavatele, vangla ametnikele või vangla julgeolekule üldiselt või kui kaebaja juba kasutab füüsilist vägivalda. Esialgse õiguskaitse korras täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja täitmise peatamine on kohtupraktikas erandlik. Käesoleval juhul on see aga põhjendatud seetõttu, et kaebaja esialgse õiguskaitse vajadus on selge – eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine piirab kaebaja vabadusõigust ja mõjub negatiivselt kaebaja tervisele, samas on võimalus avaliku huvi kahjustamiseks tuletatav eelkõige kaebaja varasemast käitumisest ja üldisest iseloomustusest ega ole otsest seostatud praeguse ajahetkega. Samas peab kaebajale olema selge, et vägivaldne käitumine, ähvardus kasutada vägivalda või vangla sisekorraeeskirjade süstemaatiline rikkumine (ka juhul, kui rikkumine on kaebaja arusaamisel on vastus ametnike provokatsioonile) muudab kohtu hinnangut esialgse õiguskaitse kohaldamise põhjendatusele.
23.Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et esialgse õiguskaitse korras käesolevas asjas ei ole põhjendatud kohustada vanglat võimaldama kaebajale psühholoogilist nõustamist. Sellise kohustuse panemine väljuks põhivaidluse raamest, kuna kaevatavate käskkirjade tühistamine kohtumenetluse tulemusena iseenesest ei tooks kaasa vangla kohustust seda teenust kaebajale võimaldada.
24.Kuna ringkonnakohus arvestas kaebaja 4. augusti 2020. a taotlusega esialgse õiguskaitse abinõu muutmiseks määruskaebuse lahendamisel, siis ei tule halduskohtul taotlust eraldi lahendada.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.