Keskkonnaõigus › Looduskaitse

EDASIKAEBAMISE KORD

3-20-1717 Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 04.03.2022, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(18)

3-20-1717 huvi kohane kaalumine, pidades silmas, et ala kaitse alla võtmine takistab maavara kasutuselevõttu. Vastustaja on vastuolus LKS §-ga 2 ja § 8 lg-ga 3 jätnud teostamata sotsiaalmajanduslike mõjude hindamise. Vastustaja ei ole arvestanud kõigi eksperthinnangutega, mis olid talle kättesaadavad, vaid on valikuliselt arvestanud neid töid, mis soosivad kaitseala loomist. Nii on vastustaja jätnud arvestamata AT 2014. a ekspertarvamusega. Põhjendusteta on jäetud arvestamata AR hinnang, mille kohaselt ei ole Ruu kaitseala puhul täidetud LKS §-s 7 sätestatud eeldused ja mille asjakohasuse tuvastasid kohtud juba haldusasjas nr 3-17-563. Samuti on jäetud arvestamata kaevandamisloa menetluse raames tehtud keskkonnamõju hindamise (KMH) aruandega, milles on analüüsitud planeeritud kaevandamise mõju keskkonnale ja tuvastatud selle kontekstis kaevandamise võimalikkus. Valikuline ja põhjendamata ekspertide hinnangute käsitlus on vastuolus kaalutlusõiguse reeglitega (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2, § 54) ja tingib otsuse õigusvastasuse. Vastustaja pidanuks kaaluma eraldi keskkonnamõju strateegilise hindamise vajadust ning selle algatama. Vastustaja on valesti tuvastanud loodusobjekti kaitse alla võtmise aluse (LKS §-d 7 ja 43). Luidete teaduslik väärtus ei ole kohaliku kaitseala põhjendamiseks asjakohane kaalutlus. Loodusväärtuse teadusliku väärtuse hindamine ei ole olemuslikult kohaliku elu küsimus ega kaalutlus, mille alusel kohalikku kaitseala luua. Isegi kui möönda teadusliku väärtuse asjakohasust kohaliku kaitseala loomisel, puudub kohalikul omavalitsusel pädevus otsustada riikliku/rahvusvahelise teadusliku väärtuse üle. AR on oma hinnangus leidnud, et Ruu luidetel ei ole teaduslikku väärtust ning tegemist ei ole Eesti oludes haruldase maastikuga. Otsuses toodud väide, et Ruu metsastunud luited on ühest küljest haruldased Jõelähtme valla kontekstis ja samas tüüpilised Ruu küla kontekstis, on põhjendamata ega tugine tõenditele. Hinnates loodusobjekti esteetilist väärtust ja ohustatust, on vastustaja jätnud tähelepanuta, et kaevandamine toimuks vaid väiksel osal planeeritud kaitsealast: kaitseala pindala on 238 ha ja mäeeraldis sellest vaid 30,31 ha. Vastustaja on väitnud, et Ojaveere kinnistule jääb osa kõige väärtuslikumast luitestiku osast, kuid möönab isegi, et see on vaid ligi kolmandik väidetavast väärtuslikumast osast. Arvestada tulnuks ka seda, et mäeeraldis ehk maksimaalselt kaevandatav osa moodustab vaid 30,31 ha ehk veidi enam kui pool kogu Ojaveere maaüksusest (52,04 ha). Otsuses väidetud ohte (keskkonnaalase seisundi halvendamine) ei ole vastustaja ka sisuliselt hinnanud. Ruu küla lähiümbruse kaitse alla võtmine ei ole vajalik virgestusvõimaluste tagamiseks. Virgestusvõimaluste tagamisvajaduse hindamisel on vastustaja lubamatult lähtunud üleEestilisest kaalutlusest, mille hindamine ei ole vastustaja pädevuses. Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK), kelle üheks ülesandeks on just rekreatsioonivõimaluste loomine, on juba kaitseala loomise menetluses selgitanud, et Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmine ei ole põhjendatud virgestus- ja puhkevõimaluste tagamiseks. Rekreatiivsete kasutusvõimaluste loomiseks ei ole vaja luua kaitseala. Kaevandamisloa KMH hinnangus on leitud, et kaevandamistegevusega ei mõjutata rekreatiivseid tegevusi Ruu paikkonna metsades määral, mis põhjustaks selliste tegevuste lõppemise või väga olulise ümberkorraldusvajaduse. Vastustaja ei ole otsuses hinnanud, kuivõrd on metsas puhkamise ja sportimise võimalused juba tagatud valla muudel loodusaladel ja kuivõrd oleks alternatiivina vastavad alad võimalik rajada muude lähedalasuvate luitestike ja kompaktsete metsamassiivide aladele. Ala rekreatiivset väärtust on vald asunud hindama alles kohtumenetluses, mistõttu pole vastustaja sellistest tagantjärgi esitatud seisukohtadest kaalutlusotsuse tegemisel lähtunud. Arvestades kehtiva kaevandamisloaga tagatud OÜ Väo Paas ja riigi huvi kaevandada Ojaveere kinnistul kõrgemargilist ehituslubjakivi ning seda, et Jägala lubjakivikarjäär puudutaks vaid üht kolmandikku Ruu luitestiku kõige vanemast, reljeefsemast ja väärtuslikumast osast, pidanuks 3(18)

3-20-1717 vastustaja detailselt analüüsima võimalust vähemalt Ojaveere kinnistule kaitseala mitte luua. Ojaveere katastriüksus asub loodud kaitseala servas, Tallinn-Narva mnt ääres ja ka selle ala väljajätmisel oleks võimalik luua kaitseala loogilistes piirides ja seejuures valdava osa luidetega. Vastustaja ei ole kaitseala loomise üle otsustamisel 29.11.2019 OÜ-le Väo Paas väljastatud kaevandamisloa õigusliku tähendusega arvestanud. Kuna kaevandamisluba oli antud enne kaitseala moodustamist, pidi vastustaja sellest lähtuma. Kehtiva haldusaktiga mittearvestamine (või ka sellele kaalumisel madalama tähtsuse omistamine) on oluline kaalutlusviga HMS § 54 mõttes, mis tingib otsuse õigusvastasuse. Riiklikult kaevandamisloaga tagatud kaevandamishuvi ja kohaliku omavalitsuse huvi kaevandamist tõrjuda ei ole olemuslikult samaväärsed konkureerivad huvid, mida kaitseala loomise menetluses kaaluda, vaid viimane saab kaalumisele tulla ainult erandlikul juhul, kui kaevandamine põhjustaks väga raskeid tagajärgi kohaliku kogukonna heaolule. Seda aga vaidlustatud otsusest ei tulene. Vastustaja on üldsõnaliselt viidanud kaebaja äririskile. Äririskiks ei saa lugeda vastustajapoolset tahtlikku kaevandamise takistamist kaitseala moodustamise teel olukorras, kus kaevandamiseks on väljastatud kehtiv kaevandamisluba. Vastustaja poolt ehituslubjakivi varustuskindluse tagatusele toetumine on oluline kaalutlusviga. Vastustaja pädevuses ei ole üldse maavara varustuskindlust hinnata. Praegusel juhul on riigi poolt tuvastatud kõrgemargilise ehituslubjakivi varustuskindluse kriitilisus. Keskkonnaministeerium leidis kaebuses, et MaaPS § 55 lg 4 (kuni 31.12.2016 kehtinud MaaPS § 34 lg 2) mõttega on vastuolus olukord, kus kohaliku omavalitsuse üksusel on võimalik kaevandamine välistada seeläbi, et kohalik omavalitsus võtab LKS alusel kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla maaüksuse, millele on Vabariigi Valitsuse nõusolekul antud kaevandamisluba hoolimata kohaliku omavalitsuse üksuse vastuseisust. Selliselt muutuks MaaPS § 55 lg 4 sisutühjaks sätteks. Ajalisest loogikast lähtuvalt on prioriteet kaevandamisloal, kuna selle andmine eelnes looduskaitseala moodustamisele. Kaitseala ei saa moodustada üksnes kaevanduse tõrjumise eesmärgil, kuna LKS seda ei võimalda. Vaidlustatud otsus on vastuolus MaaPS § 14 lg-ga 1. Vaidlustatud otsus on suunatud sellele, et teha õiguslikult võimatuks Ojaveere katastriüksuse maapõues oleva lubjakivi kaevandamisväärsena säilimine, sellele juurdepääs ja selle majanduslikult otstarbekas kasutamine. Kui kaevandamisluba on riigi poolt välja antud, siis on välistatud vastava piirkonna LKS alusel kohaliku kaitse alla võtmine. Vaidlustatud otsus on vastuolus LKS § 9 lg-ga 101 ja MaaPS § 14 lg-ga 2. Ruu loodusobjekt asub Jägala lubjakivimaardlal, mistõttu oleks Ojaveere katastriüksuse arvamine Ruu loodusobjekti koosseisu tulnud kooskõlastada Keskkonnaministeeriumiga, kuid seda ei tehtud. Vaidlustatud otsus on vastuolus LKS § 10 lg 7 mõttega. Praegusel juhul puudub kehtiv üldplaneering või detailplaneering, mis saaks olla aluseks Ruu loodusobjekti kaitse alla võtmisele. LKS § 10 lg 7 p-s 2 sätestatud võimalus võtta kaitstav loodusobjekt kaitse alla planeeringut koostamata on kohaldatav üksnes juhtudel, kui kohalikul omavalitsusel puudub üldplaneering või kui tegemist on looduse üksikobjektiga. Kui tegemist on maastikuga (ruumilise objektiga), saab kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise eelduseks olla kehtiv üldplaneering või detailplaneering, st kaitse alla võtmise aluseks saab olla üksnes LKS § 7 lg 7 p 1. Kui vastustaja sooviks kehtestada Ojaveere katastriüksusel kaitseala ettenägeva üldplaneeringu või detailplaneeringu, peaks ta vastava planeeringu kooskõlastama Keskkonnaministeeriumi või Maa-ametiga. LKS § 10 lg 7 p 2 mõtteks ei saa olla see, et kohalik omavalitsus saaks MaaPS § 15 lg-st 7 tulenevast kooskõlastamise kohustusest kõrvale hoiduda.

4(18)

3-20-1717 Vaidlustatud otsuse tegemisel ei ole arvestatud riigi kui maaomaniku huvidega. Vaidlustatud otsusega on riigil oluliselt piiratud oma omandi kasutamist ja õigust kasutada kinnistut tulu saamise eesmärgil. Kaevandamisloast tuleneva õiguse realiseerimisel kuuluks OÜ Väo Paas poolt riigile maksmisele kaevandamisõiguse tasu 7 448 880 eurot. Otsuse nr 424 tegemisel ei ole arvestatud riigi huviga tagada ehituslubjakivi varustuskindlus Harju maakonnas. Vastustajal puudus õigus hinnata seda, kas esinevad probleemid varustuskindluse tagamisel või mitte, kuna seda hinnati kaevandamisloa andmise menetluses. Kui kohus peaks asuma vastupidisele seisukohale, on vastustaja seadnud vastava huvi tõsiseltvõetavuse kahtluse alla piisavaid põhjendusi ja kaalukaid tõendeid esitamata. Selle tulemusena on tehtud ebaõige lõppjäreldus, et varustuskindluse tagamiseks pole Jägala lubjakivimaardlas ehituslubjakivi kaevandamine oluline. Ojaveere kinnistu kattub Jägala lubjakivi maardlaga, kus ehituslubjakivi on arvele võetud aktiivse tarbevaruna 3028 m 3 ja aktiivse reservvaruna 6356 m3. Jägala lubjakivi maardla kuulub Harju maakonna tähtsamate ehituslubjakivi maardlate hulka, mis asub suuremas osas Väo kihistu avamusel, kus levib Eesti kõige kvaliteetsem ehituslubjakivi ning mille kaevandamiseks on soodsad mäetehnilised tingimused. Nõudlus kvaliteetsete ehitusmaavarade järele on oluliselt tõusnud, mistõttu on Harju maakonnas kvaliteetse ehituslubjakivi varu seis muutunud kriitiliseks.

3-20-1717 kohustust küsida Keskkonnaministeeriumilt kaitseala loomiseks kooskõlastust. Ruu küla kaitse alla võtmist ei välista see, et 29.11.2019 oli OÜ-le Väo Paas antud kaevandamisluba Ojaveere maaüksusel ehituslubjakivi kaevandamiseks. Riigikohus on otsuses nr 3-17-563 selgitanud, et kaevandamisloa saamiseks puudub õiguspärane ootus ning vastustajal on võimalik uuesti kaaluda Ruu küla lähiümbruse ja sealhulgas Ojaveere maaüksuse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmist. Seetõttu ei ole vaidlustatud otsus vastuolus MaaPS v.r § 34 lg-ga 2 ega MaaPS § 55 lg-ga 4. Keskkonnaministeeriumil puudub kaebeõigus. Kaebeõigus saanuks olla Justiitsministeeriumil, kui viimane oleks vastustaja üle haldusjärelevalvet teostades teinud ettepaneku otsuse nr 424 kehtetuks tunnistamiseks, Jõelähtme Vallavolikogu ei oleks selle ettepanekuga nõustunud ning seejärel oleks Justiitsministeerium pöördunud otsuse nr 424 tühistamise nõudes protestiga halduskohtusse. Isegi kui kohus ei peaks sellega nõustuma, saaks Eesti Vabariik Rahandusministeeriumi kaudu vaidlustada otsust nr 424 üksnes seonduvalt väidetega, nagu ei oles Jõelähtme Vallavolikogu selle otsuse tegemisel arvestatud riigi kui Ojaveere maaüksuse omaniku huvidega.

3-20-1717 Erinevad asjatundjate arvamused Ruu lähiümbruse luidete kaitsmise vajaduse osas on erisuunalised. On arvamusi, mis kõnelevad Ruu lähiümbruse kaitse alla võtmise poolt, samuti on arvamusi, mis kaitseala moodustamist ei toeta. Ehkki ohustatuse määratlemisel on AT ebaõigesti lähtunud asjaolust, et Ruu luitestikku ohustab kaevandamine (see on iseenesest küll õige, kuid kohtu arvates tulnuks ohustatuse kaudu põhjendada pigem Ruu luitestiku kui omapärase luitestiku tüübi ohustatust piirkonnas ‒ kui selletüübilisi luiteid esineb rohkesti, ei ole need ohustatud), on ekspert hilisemates arvamustes (2020 ja 2021) selgelt välja toonud, et Ruu luitestiku näol on tegemist maastikuilmet, vanust ja kompaktsust arvestades unikaalse loodusobjektiga antud piirkonnas. Vaidlust ei ole selles, et metsastunud luiteid esineb Jõelähtme vallas ja Eestis laiemalt rohkesti. Sealjuures on Jõelähtme vallas luiteid, mis mõõtmetelt ületavad Ruu luited ‒ nt Kalevi-Liival. Seega tuleb vastata küsimusele, kas esineb tungiv piirkondlik vajadus säilitada Jõelähtme vallas just neid luiteid, kuigi AT hinnangul riiklikul tasandil Ruu luitestik väga erilist tähendust ei oma. Kohtuasja materjalide pinnalt sellist tungivat piirkondlikku huvi sedastada ei ole võimalik. Puhke- ja virgestusfunktsiooni täitmiseks, millega ala kaitse alla võtmist peaasjalikult on põhjendatud, ei ole määravat tähtsust selles, millisest ajastust pärinevad luited, kus rekreatiivseid tegevusi harrastatakse. Ei ole ka andmeid selle kohta, et luited oleksid kohalikule kogukonnale tähtsad just nende vanuse tõttu. Riigikohtu otsuses viidatud olulisus kogukonnale tähendab siiski midagi muud kui luidete teaduslik klassifitseerimine mingisse kindlasse ajajärku. See tähendab mingi ainulaadse loodusväärtuse kadumist, mis ei ole kogukonnale asendatav ega kompenseeritav (nt looduslik pühapaik). Kohaliku huvi kaalukust ei näita kohaliku omavalitsuse mittenõustumus kaevandamise ja olemasoleva keskkonna muutumisega. Kuna Antsülusjärve ajastust pärinevaid luiteid esineb Eesti eri piirkondades ning ka kaevandamistegevuse tõttu Ruu piirkonnas hävineb üksnes osa luidetest (AT andmetel kümnendik luitestikust, u 10% kogupindalast), ei ole usutav, et kaevandamisel oleks oluline mõju Antsülusjärve ajastust pärinevate luidete uurimisele piirkonnas. Kui kohalik omavalitsus soovib moodustada kaitseala munitsipaalmaale, on tal selleks laiem otsustusvabadus kui kaitseala moodustamisel riigile kuuluvale maardlale, millel kaevandamiseks on väljastatud kaevandamisluba. Oluline on, et riigi väljendatud kaevandamishuvi on tekkinud enne seda, kui kohaliku kaitseala moodustamine päevakorrale tõusis. Suure maa-ala otsustuskorras planeerimismenetlust läbi viimata kaitse alla võtmine on õiguslikus mõttes küsitav ega ole kooskõlas LKS § 10 lg 7 mõttega. Piisavaks põhjenduseks ei saa olla soov puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamiseks ja edendamiseks. LKS § 10 lg 7 p 2 on mõeldud pigem looduse üksikobjektide jaoks, mille puhul planeerimismenetluse läbiviimine ei ole otstarbekas. Puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamine ja arendamine tähendab vastustaja jaoks tavapärase igaüheõigusel baseeruva looduskeskkonna kasutamise tagamist. Vastustajal pole selle alaga erilisi plaane, lubatud on metsa majandamine lageraiete näol Ojaveere ja Anija metskond 12 maaüksustel 2 ha suurusel alal, Anija metskond 11 maaüksusel kogunisti kuni 4 ha suurusel alal. See ei toeta puhke- ja virgestusvõimaluste säilitamist ega parandamist. Sellest võib järeldada, et kaitse-eeskiri ongi kavandatud üksnes kaevandustegevuse ärahoidmiseks, muud äratuntavat huvi ja plaani vastustajal selle alaga pole. Ojaveere maaüksusel ei ole vastustaja hinnangul võimalik alustada ehituslubjakivi kaevandamist seetõttu, et: 1) Ojaveere maaüksusel lubjakivi kaevandamine on vastuolus Jõelähtme valla üldplaneeringuga; 2) puudub detailplaneering, mis näeks Ojaveere maaüksusele kaevanduse rajamise ette; 3) Jõelähtme vald on olnud vastu kaevandamisloa väljastamisele ning on selle vaidlustanud kohtus; 4) puudub asjakohane Vabariigi Valitsuse nõusolek; 5) Ojaveere maaüksuse praegune sihtotstarve ei võimalda sellele maaüksusele kaevanduse rajamist. Need 7(18)

3-20-1717 asjaolud ei demonstreeri kohaliku omavalitsuse huvide kaalukust riigi huvide ees. Üldplaneeringu, detailplaneeringu ja maaüksuse sihtotstarbe määramine on vastustaja pädevuses. Kui vastustaja keeldub andmast või muutmast õigusakte, mis kaevandamist võimaldaksid, ei tähenda see, et kaevandamine on perspektiivitu, vaid riik võib vajadusel kohustada kohalikku omavalitsust vastavaid akte andma. Riik saab kohustada kohalikku omavalitsust muutma nii üldplaneeringut kui ka maaüksuse sihtotstarvet. Vastavaid küsimusi käsitles Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-20-2. Maavara varustuskindluse aspekt kuulub analüüsimisele kaevandamisloa menetluses. Praeguse vaidluse raames tuleb piirduda ilmselguse kriteeriumiga. Esitatud tõenditest nähtuvalt (eelkõige Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel valminud Eesti Geoloogiateenistuse poolt koostatud uurimustöö „Ehitusmaavarade levik, kaevandamine ja kasutamine Harju maakonnas“, 2018) on usutav, et vajadus kõrgekvaliteedilise ehituslubjakivi järgi on olemas ning vajadus ajas pigem kasvab, arvestades tulevikus realiseeritavaid suurprojekte (nt Rail Baltic, Tallinn-Narva mnt Kostivere ja Loksa eritasandilise ristmiku ja Tallinna väikese ringtee ehitus). Usutav on OÜ Väo Paas seadusliku esindaja Veljo Haube kohtuistungil antud selgitus, et maavara vajaduse prognoosid ei ole paratamatult väga täpsed, kuna ehituslubjakivi vajadus sõltub poliitilistest otsustest (teedeehitus) ning ka erasektori tarbimine ei ole alati pikalt ette teada (istungil 14:08:03 jj). Maardlate ettevalmistamine kaevandamiseks on ajamahukas protsess. Ka küsimused, kas ehituslubjakivist valmistatavatele ehitusmaterjalidele on olemas alternatiive ning kas Ojaveere maaüksusel ehituslubjakivi kaevandamine omab määravat tähendust Harju maakonna ehituslubajakiviga varustamisel, kuuluvad käsitlemisele kaevandamisloa vaidluses. Lubjakivi alternatiivide osas on Keskkonnaministeerium andnud usutava selgituse vaide p-s 52. Seega ei saa väita, et varustuskindluse aspektist oleks uue kaevanduse avamine ilmselgelt põhjendamatu. Ka OÜ-l Väo Paas tekkinud õiguspärast ootust asuda kaevandamisluba realiseerima ei saa pidada vähekaalukaks. Kaalutlusvead esinevad ka kaitseala piiride määratlemisel. Kaitsealasse on hõlmatud Ojaveere maaüksusel 27 ha suurune kraavitatud ala, kus kaitstavaid loodusväärtusi (luited) ei esine. Vastustaja argumendid kaitseala välispiiri kujundamise osas Ojaveere kinnistul ei ole piisavalt põhjendatud. Tegemist on riigi omandiõiguse ebaproportsionaalse piiramisega. Kaevandamine on enamasti kompromissi leidmine riigi huvi, loodusväärtuste ja kohaliku kogukonna huvide vahel. Vastustaja pole soovinud kompromisse teha ning on kaevandamise põhimõtteliselt välistanud. Sellega on vastustaja kaebajate huve ebaõigesti väärtustanud. KMH käigus on näiteks analüüsitud kaevandamise mõju rekreatiivsetele tegevustele piirkonnas. KMH III köites on esitatud järeldus: „Kogutud andmete põhjal jääb KMH III köite koostaja seisukohale, et rekreatiivseid tegevusi Ruu paikkonna metsades ei mõjutata määral, mis põhjustaks kas selliste tegevuste lõppemise või väga olulise ümberkorraldusvajaduse (dtl 1332)“. Ka kaevandamise järel ala taastamine tehisjärvena koos liivarannaga ei tööta ala puhkeja virgestusfunktsioonide täitmisele vastu, vaid toetab seda. Vastustaja ei ole kaalunud, kas Ruu lähiümbruse kaitseala võiks oma eesmärki täita ka vähendatud mõõtmetes. Tegemist on kaalutlusveaga. Riigikohtu 30.05.2019 otsusest nr 3-17-563 (p 13) tuleneb selgesti, et juhul, kui vastustaja otsustab uuendada 2016. a-l alanud haldusmenetluse, tuleb tal HMS § 5 lg-st 5 tulenevalt järgida neid haldusmenetlust reguleerivaid õigusnorme, mis kehtisid menetluse alguses. Kuna vastustaja uuendas 2016. a menetluse, mitte ei algatanud uut, ei olnud tal kohustust järgida LKS § 9 lg-st 101 tulenevat kooskõlastamiskohustust, kuna viidatud säte jõustus 01.01.2017. Tallinna Ringkonnakohus ei nõustunud 30.05.2018 otsuses nr 3-17-563 kaebajaga, et kuni 31.12.2016 kehtinud MaaPS § 62 lg 3 alusel lasus vastustajal LKS § 9 lg-s 101 sätestatuga analoogiline kohustus Keskkonnaministeeriumilt vaidlusaluse kaitseala loomiseks kooskõlastuse küsimiseks 8(18)

3-20-1717 (otsuse p-d 13‒17). Riigikohus nõustus ringkonnakohtuga (otsuse p 13). Seetõttu ei ole vastustaja rikkunud MaaPS v.r § 62 lg-t 3 ega sellega analoogset MaaPS § 14 lg-t 1. Kohus ei nõustu OÜ-ga Väo Paas, et kohaliku looduskaitse moodustamisel tulnuks läbi viia keskkonnamõjude strateegiline hindamine. See on osa planeerimismenetlusest, mille raames tulnuks Ruu lähiümbruse kaitse alla võtmine otsustada. Ülaltoodut arvestades tuleb kaebused rahuldada. Vastustaja ei ole kõrvaldanud kaalutlusvigu, mis viisid haldusasja nr 3-17-563 raames kaitseala moodustamise otsuse tühistamiseni. Kuigi praeguses asjas on vaidlus eelkõige Ojaveere maaüksuse üle, tuleb tühistada vaidlustatud otsus tervikuna. Esiteks võib Ojaveere maaüksuse väljajätmine mõjutada vastustaja soovi kohalikku kaitseala üldse moodustada. Teisalt tuleb soodustada antud vaidluses kokkuleppe saavutamist. Asjaoludest nähtuvalt on riik valmis Ojaveere maaüksusest väljapoole jääval alal kaaluma kaitseala moodustamist. Otstarbekas on proovida leida lahendust läbirääkimiste teel, mitte otsida sobilikke lahendusi läbi õigusvaidluste. Kuna vaides ja vaideotsuses on esitatud samad väited, mida on käsitletud kaebuste raames, tuleb ka vaideotsus tühistada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9(18)

3-20-1717 Halduskohus on ebaõigesti hinnanud asjatundjate arvamusi seonduvalt Ruu küla lähiümbruse looduse väärtuslikkusega, jättes põhjendamata, miks ei tuleks lähtuda apellandi poolt menetluses tellitud asjatundjate arvamustest. Halduskohus on jätnud põhjendamata, miks ei ole keskkonnaekspert AT 2016. ja 2020. a arvamused ning AK arvamus usaldusväärsed. Keskkonnaekspert AT 2014. a arvamus ei oma praeguse kohtuasja lahendamise seisukohalt tähtsust, kuivõrd selles on analüüsitud Ruu küla lähiümbruse riiklikul tasandil kaitse alla võtmisega seonduvat. AR arvamus on antud Ojaveere maaüksusel ehituslubjakivi kaevandamise sooviga seonduvalt teostatud KMH raames. KMH ei oma mingisugust puutumust Ruu küla lähiümbruse kaitse alla võtmisega. AR ei ole käsitlenud Ruu küla lähiümbruse metsastunud luidete kaitse alla võtmisega seonduvat kohaliku omavalitsuse tasandil, vaid Ruu küla lähiümbruse metsastunud luiteid erinevate riikide võrdluses. Selline käsitlus on loodusobjekti kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise kontekstis ilmselgelt asjakohatu. Halduskohus on jätnud analüüsimata AT 28.01.2021 töö „Selgitusi ja täpsustusi seisukohtadele, mis on esitatud Ruu kohaliku kaitseala moodustamise otsuse eelnõule“, mille p-s 3 on AT vastanud E. Põldvere seisukohtadele. Väär on halduskohtu seisukoht, et kuigi ehituslubjakivi kaevandamine ohustab Ruu küla lähiümbruse metsastunud luiteid, tuleks ohustatuse üle otsustamisel lähtuda Ruu luitestiku kui omapärase luitestiku tüübi ohustatusest piirkonnas. Ruu luitestik on selles piirkonnas unikaalne. Konkreetse loodusobjekti kaitse alla võtmisel on asjakohatu analüüsida, kas ja milliseid sarnaseid loodusobjekte veel on olemas. Ohustatus kui konkreetse loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldus esineb seonduvalt konkreetse loodusobjektiga. Asjas on esitatud mitmeid tõendeid, millest nähtub, et Ruu küla lähiümbruse metsastunud luited on ainulaadsed ja neile samaväärseid luited mujal Jõelähtme valla territooriumil ei leidu (AT 2016., 2020. a ja 28.01.2021 arvamused, AK arvamus). Ruu küla lähiümbruse metsastunud luited loovad mitmeid võimalusi puhkamiseks ja virgestuseks ning kohalik kogukond kasutab neid võimalusi aktiivselt. Ojaveere maaüksusele karjääri rajamine halvendaks oluliselt puhke- ja virgestusvõimalusi. Halduskohus on jätnud tähelepanuta MTÜ Ökokratt 20.01.2021 kirja, MTÜ Jõelähtme matka- ja rattaklubi 26.01.2021 kirja ning Eesti Orienteerumisliidu 28.01.2021 kirja. Meelevaldne on halduskohtu seisukoht, et karjääri rajamisel hävineb üksnes osa luidetest. Halduskohus jätab märkimata, et see 10% luidetest kujutab endast kõige väärtuslikumat osa Ruu küla lähiümbruse metsastunud luidetest. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et huvi kaevandada ehituslubjakivi Ojaveere maaüksusel on kaalukam huvist võtta Ruu küla lähiümbrus kaitse alla. Keskkonnaameti suunise kohaselt tuleb eelistada looduse kaitsmist ehk Ruu küla lähiümbruse metsastunud luidete säilitamist ehituslubjakivi kaevandamisele Ojaveere maaüksusel. Keskkonnaamet on korduvalt asunud seisukohale, et olukorras, kus OÜ-le Väo Paas on väljastatud kaevandamisluba Ojaveere maaüksusel ehituslubjakivi kaevandamiseks ning apellant on võtnud Ruu küla lähiümbruse kaitse alla, keelates kaitse alla võetud maa-alal kaevandamise, ei ole OÜ-l Väo Paas võimalik asuda ehituslubjakivi Ojaveere maaüksusel kaevandama. Seega on ilmne, et huvi Ruu küla lähiümbruse kaitsmise vastu kohaliku omavalitsuse tasandil on kaalukam kui huvi kaevandada Ojaveere maaüksusel ehituslubjakivi. Riigikohus on haldusasjas nr 3-17-563 tehtud otsuse p-des 11.1. ja 11.2. asunud seisukohale, et asjaolu, et varem oli OÜ-le Väo Paas antud kaevandamisluba, mis hiljem oli kohtu poolt tühistatud ning jätkuvalt toimus kaevandamisloa väljastamise taotluse haldusmenetlus, ei oma määravat tähendust Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise üle otsustamisel. Samuti on Riigikohus otsuse p-s 13 viidanud sellele, et apellant saab uuesti kaaluda Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmist. Keskkonnaamet on kaevandamisloas märkinud, et Ojaveere maaüksuse osas väljastatud kaevandamisloa ning Ruu küla lähiümbruse kaitse-eeskirja vastuolu korral omavad tähtsust 10(18)

3-20-1717 kaitse-eeskirja sätted. Keskkonnaamet on 29.11.2019 korralduse nr 1-3/19/2311 p-s 2.18 avaldanud, et kaevandamisloa väljastamine OÜ-le Väo Paas ei too Ruu küla lähiümbruse kaitse alla võtmise menetluse läbiviimise osas kaasa mingeid piiranguid. Meelevaldne on halduskohtu seisukoht, et suurema maa-ala kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmine peaks toimuma üksnes läbi planeeringu. LKS § 10 lg 7 sätestab kaks alternatiivi ning kumba kasutatakse, on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, nagu oleks Ruu küla lähiümbruse kaitse-eeskirja eesmärgiks kaevandustegevuse ära hoidmine. Kohus on jätnud arvestamata otsuse nr 424 lisaks 2 oleva kaitse-eeskirja p 3 regulatsiooni, millest nähtub, millised tegevused on kaitstaval loodusobjektil keelatud ning neid on rohkem kui üksnes kaevandamine. Halduskohus on meelevaldselt käsitlenud ehituslubjakivi varustuskindlusega seonduvat. On küsitav, kas halduskohtul üldse oli õiguslikult võimalik lähtuda ilmselguse kriteeriumist. Lisaks ei saa see olla võimaluseks, mille abil kohus vabaneb kohustusest hinnata poolte kõiki väiteid ja tõendeid ning põhjendada, miks kohus nõustub või ei nõustu menetlusosalise seisukohtadega. Halduskohus on jätnud täielikult tähelepanuta emeriitprofessor RE arvamuse ja tema täiendava arvamuse, mis omavad tähtsust ehituslubjakivi varustuskindluse temaatika osas. Samuti on halduskohus jätnud käsitlemata küsimuse, miks on varustuskindluse seisukohalt hädatarvilik ehituslubjakivi kaevandamine just Ojaveere maaüksusel. Väär on rääkida OÜ Väo Paas õiguspärasest ootusest asuda kaevandamisluba realiseerima (Riigikohtu 07.12.2020 määrus nr 3-19-2448, p 13). Küsimus sellest, kui suures ulatuses on Ojaveere maaüksus hõlmatud kohaliku tasandi kaitseala hulka, on kaalutlusotsuse otstarbekuse küsimus, mille hindamine ei saa toimuda halduskohtumenetluses. Apellant on kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võetava maa-ala piiride määramisel arvestanud kõiki nõudeid. Arusaamatu on viide riigi omandiõiguse ebaproportsionaalsele piiramisele. Õiguslikult ei saa Ojaveere maaüksuse valitsemise eesmärgiks olla tulu saamine kaevandajale rendile andmisest. Ojaveere maaüksus on kaetud metsaga, kaitse alla võtmine ei välista metsa majandamist ja sellest tulu teenimist. Riigi kaebeõigus halduskohtumenetluses on piiratud ning tähtsust omavad Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 753 ja HKMS §-d 255‒259. Riigil puudub praegusel juhul kaebeõigus. Kaebeõigus saaks olla üksnes puutuvalt väitega, nagu ei oleks otsuses nr 424 arvestatud riigi kui Ojaveere maaüksuse omaniku huvidega. Ka sel juhul jääb arusaamatuks, miks on kaebus esitatud Keskkonnaministeeriumi kaudu. Riigivaraga seonduv on Rahandusministeeriumi pädevuses (VVS § 65 lg 1). Keskkonnaministeerium on põhjendamatult laiendanud kohtule esitatud kaebuses vaidlusküsimuste ringi. Pärast vaidemenetluse läbimist saab sellele järgnevas kohtumenetluses piirduda üksnes vaidemenetluses käsitletud küsimustega. Halduskohus on ebaõigesti mõistnud apellandilt välja menetluskulud Keskkonnaministeeriumi kasuks, sest kohtuasi omab puutumust Keskkonnaministeeriumi igapäevase tegevusega.

3-20-1717 ning ka karjäärist saab aastate möödudes kujundada atraktiivse puhkeala. Neid seisukohti ei ole vastustaja arvestanud ega hinnanud, kas kaitseala oleks võimalik rajada ka lubjakivikarjääri ala planeeritavast kaitsealast välja jättes. Ohustatust ei saa hinnata vaid konkreetset objekti vaadates, vaid seda tuleb hinnata laiemas kontekstis. Nõustuda ei saa ka väitega Ruu küla lähiümbruse metsastunud luidete harulduse kohta. Virgestusvõimaluste jaoks ei ole kaitseala (sh sellistes piirides) vaja moodustada. Jätkuvalt jääb arusaamatuks apellandi väide luitestiku tüüpilisuse kohta Ruu küla kontekstis. Samuti ei nõustu vastustaja kaebaja seisukohtadega seoses Ruu küla lähiümbruse metsastunud luidete teadusliku väärtusega, mis eeldab pigem riikliku tausta analüüsi. Teaduslik väärtus ei ole olemuslikult kaalutlus, mille alusel tuleks kohalikku kaitseala moodustada. Kaebaja ei nõustu ka seisukohtadega luidete esteetilise väärtuse osas, mis otsuse nr 424 kohaselt seisneb selles, et ala sobib puhkamiseks ja sportimiseks. Üksnes ala sobivus füüsiliseks aktiivsuseks ei ole piisav argument kaitseala loomiseks. Kohus on arvestanud nii kaitseala loomise kasuks kui vastu rääkivaid arvamusi ja hinnanud neid kogumis. Halduskohus on õigesti käsitlenud huvi kaevandada alal ehituslubjakivi. Kohus on õigesti välja toonud asjaolud, mis on piiranud apellandi kaalutlusruumi kaitseala loomisel, kuid millega apellant pole arvestanud. Apellant eirab jätkuvalt kehtiva kaevandamisloa kontekstis Riigikohtu seatud kõrget standardit kaitseala loomiseks. Keskkonnaamet ei ole andnud suunist, mille kohaselt tuleks Ruu küla lähiümbruse metsastunud luidete säilitamist eelistada ehituslubjakivi kaevandamisele Ojaveere maaüksusel. Kohaliku huvi kaalukust ei näita kohaliku omavalitsuse mittenõustumus kaevandamise ja olemasoleva keskkonna muutumisega. Oluliseks kaalutluseks oleks otsuse nr 424 tegemisel pidanud olema asjaolu, et vastava ala osas on riik kaevandamisloa kaudu üheselt väljendanud riiklikku ülekaalukat huvi, millisel juhul on kohaliku omavalitsuse kaalutlusruum oluliselt ahtam. Ruu kaitseala loomise eesmärgiks on olnud kehtiva kaevandamisõiguse tühistamine kaevandamist välistava kohaliku kaitseala loomise kaudu. Selline eesmärk ei ole kohane. Kaitseala moodustamise menetluse raames ei saa kohus otsustada kaevandamisloa ja selle menetluse õiguspärasuse üle. Halduskohus on õigesti käsitlenud ehituslubjakivi varustuskindlusega ja OÜ Väo Paas huvidega ning kaitseala piiridega seonduvat. Otsusega nr 424 loodud kaitseala piir on piisavalt põhjendamata ja apellant ei ole kaalunud, kas kaitseala võiks oma eesmärki täita ka vähendatud mõõtmetes. Halduskohus ei ole seeläbi asunud hindama kaalutlusotsuse otstarbekust. Halduskohus on õigesti selgitanud, et kaitseala loomist tulnuks kaaluda planeerimismenetluses. Planeeringuta suure maa-ala looduskaitse alla võtmine ei ole kooskõlas LKS § 10 lg 7 mõttega. Isegi kui sellega mitte nõustuda, ei ole see aluseks kohtuotsuse tühistamisel.

3-20-1717 kaevandamise ees. See tähendab, et kui kohalik omavalitsus kinnitab kaevandamist välistava kaitse-eeskirja, siis on kaevandamisloa taotlejal vaja kaevandamisloa realiseerimiseks vastav kaitse-eeskiri vaidlustada. Halduskohtu poolt MTÜ Ökokratt 20.01.2021 kirja, MTÜ Jõelähtme matka- ja rattaklubi 26.01.2021 kirja ning Eesti Orienteerumisliidu 28.01.2021 kirja tähelepanuta jätmine ei saanud viia vale otsuseni. Kui nimetatud isikud oleksid huvitatud just Ruu luidete kaitse alla võtmisest, oleksid nad avaldanud oma arvamust juba kaitse alla võtmise menetluse käigus. Ruu luidete ainulaadsust ja kaitse alla võtmise vajadust ei saa põhjendada väitega, et need eristuvad tasasest lavamaast. See on omane kõikidele luidetele. Väide, et tegemist on valla kõige väärtuslikuma looduskompleksiga, on subjektiivne arvamus. Kaitseala moodustamine ei anna maakasutusõigust. Seetõttu on arusaamatu, kuidas on saavutatav valla poolt taotletav kaitseala moodustamise eesmärk – ala kasutamine rekreatiivsete tegevuste harrastamiseks. Riik väljendas oma kaevandamishuvi juba siis, kui Vabariigi Valitsuse 29.07.2010 korraldusega nr 302 otsustati nõustuda OÜ-le Väo Paas ehituslubjakivi kaevandamise loa andmisega. Ajalisest loogikast lähtuvalt on prioriteet kaevandamisloal. Vabariigi Valitsuse nõusolek kavandamisloa andmiseks on olemas ja apellandi vastupidine seisukoht on ebaõige. Riigikohtu 15.10.2013 otsusega nr 3-3-1-35-13 oli esialgne kaevandamisluba (Keskkonnaameti 09.06.2011 korraldus nr HJR 1-15/11/431) tühistatud KMH menetluse käigus toimunud rikkumise tõttu, kuid see ei tähenda, et uuesti oleks tulnud korrata ka neid toiminguid, mille käigus rikkumisi ei esinenud. Vabariigi Valitsuse 29.07.2010 korraldusest nr 302 nähtub ülekaaluka riigi huvi olemasolu Ojaveere maaüksusel ehituslubjakivi kaevandamise vastu. Jõelähtme vald ei ole korraldust vaidlustanud ja see on kehtiv. Kaevandamisloa andmise menetlus on väga pikaajaline menetlus, mille käigus viiakse mh läbi KMH, mis on juba ise pikaajaline menetlus. Seega on kohatu kaebaja väide korralduses toodud kaalutluste vananemise kohta. Maavara varustuskindluse aspekt, küsimus ehituslubjakivist valmistatavate ehitusmaterjalide alternatiividest ning see, kas Ojaveere maaüksusel kaevandamine omab määravat tähendust Harju maakonna ehituslubjakiviga varustamisel, kuuluvad käsitlemisele kaevandamisloa vaidluses. Otsustuskorras suure maa-ala looduskaitse alla hõlmamine ei ole kooskõlas LKS § 10 lg 7 mõttega. Puuduvad kehtestatud üld- või detailplaneering, mis saaks olla aluseks Ruu loodusobjekti kaitse alla võtmisele. Jõelähtme vald oleks pidanud kaaluma, kas kaitseala võiks oma eesmärki täita ka vähendatud mõõtmetes ning selle kaalumata jätmine on kaalutlusviga. Apellandi viited VVS §-le 753 ja HKMS §-dele 255‒259 ei välista riigi kaebeõigust ja on asjakohatud. Kuna Ojaveere kinnistu suhtes on riigivara valitsejaks Keskkonnaministeerium, pidigi Ojaveere kinnistut puudutava vaidlusega seoses pöörduma kohtusse riigivara valitseja ehk Keskkonnaministeerium (RVS § 4 lg 4). Kaebus sisaldab tõepoolest uusi (või täiendavaid) põhjendusi võrreldes vaidega, kuid tähendust omab see, et kaebuse nõue ja vaide nõue on samad. Kaebuse põhjendamine ei ole piiratud vaides esitatud põhjendustega. Kohus on õigesti mõistnud Keskkonnaministeeriumi menetluskulud välja apellandilt. Kohaliku kaitseala moodustamisega seonduvat vaidlust ei saa pidada Keskkonnaministeeriumi seadusest tulenevaks ülesandeks ja tegu pole ka tema enda antud haldusakti põhjendamisega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13(18)

3-20-1717

3-20-1717 erinevate ekspertide seisukohti (AT 2014. a ekspertarvamus, dtl 261; AT 2016. a ekspertarvamus, dtl 292; AT 2020. a ekspertarvamus, dtl 98; AT 28.01.2021 selgitused, dtl 1852; AK 25.06.2017 arvamus, dtl 647; Eesti Geoloogia Seltsi (AR) 06.07.2017 arvamus, dtl 95; KMH III köide, dtl 1332; Eesti Geoloogiateenistuse (KS) 19.01.2021 arvamus, dtl 1760) ning leidnud, et ehkki AT 2020. ja 2021. a seisukohtade kohaselt on Ruu luitestiku näol tegemist maastikuilmet, vanust ja kompaktsust arvestades unikaalse loodusobjektiga antud piirkonnas, ei ole piirkondlik huvi säilitada just Antsülusjärve ajastust pärinevaid luiteid piisavalt kaalukas, et kaaluda üles riigi ja kolmanda isiku huvi kaevandada maavara.

3-20-1717 arvamuse kujundanud mitmete argumentide koosmõjul, mh selliste, mis ei ole praeguses vaidluses asjakohased. AT 28.01.2021 arvamuses (dtl 1852) väljendatud seisukoht Antsülusjärve perioodi vanemate luidete erilisest teaduslikust väärtusest just kaevandamisalal ei ole kooskõlas Eesti Geoloogiateenistuse ülalviidatud seisukohaga ning arvestades, et AT on keskkonnaekspert (hariduselt geograaf) ning KS geoloog-kaardistaja (PhD geoloogias), peab ringkonnakohus selles konkreetses küsimuses (luidete teaduslik väärtus) veenvamaks KS arvamust. Loodusobjekti suur teaduslik väärtus eeldab pigem riikliku või isegi laiema tausta analüüsi, seda on märkinud ka AT oma 2020. a arvamuses (lk 21). Teadusliku väärtuse kontekstis on asjakohane AR seisukoht (dtl 96), mille kohaselt Ruu luidetel see puudub. Kokkuvõtvalt näitavad praeguse otsuse p-des 12 ja 13 märgitud ebakõlad, et AT 2016., 2020. ja 2021. a seisukohad ei ole piirkondliku kaitsevajaduse osas osaliselt kooskõlas teiste asjas esitatud tõenditega, sh tema enda 2014. a arvamusega ning ringkonnakohtu hinnangul on Ruu luitestiku kaitsmise looduskaitseliste eelduste (LKS § 7 lg 1) esinemine veenvalt tõendamata ja seega kaitse alla võtmise menetluses piisavalt välja selgitamata.

16(18)

3-20-1717

3-20-1717 ei ole (HKMS § 36). Seega ei saa nende isikute tegevuse eest makstud tasu pidada HKMS alusel hüvitatavaks õigusabikuluks. Võttes lisaks arvesse, et esindajate tunnitasu määr (250 ja 190 eurot ilma käibemaksuta) ületab märgatavalt turu keskmist, üle on paisutatud apellatsioonkaebuse vastuse koostamisele kulutatud 16 h ja 5 min ning ringkonnakohtu 24.01.2022 istungil osalemiseks prognoositud ajakulu (1,60 h asemel 1,35 h), vähendab ringkonnakohus väljamõistetavate menetluskulude suurust selliselt, et mõistab apellandilt OÜ Väo Paas kasuks välja 3400 eurot (käibemaksuga; HKMS § 109 lg 6). Keskkonnaministeerium taotleb esindaja kulude hüvitamist summas 3528 eurot (käibemaksuga; 24.01.20200 ja 26.01.2022 taotlused). Menetluskulude hüvitamine on põhjendatud, kuna praegust vaidlust ei saa pidada Keskkonnaministeeriumi igapäevaseks põhitegevuseks ning tegemist ei ole ka Keskkonnaministeeriumi enda antud haldusakti põhjendamisega. Menetluskulude seos praeguse vaidlusega ning nende kandmise kohustus on tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa siiski asja mahtu ja keerukust arvesse võttes toimingute tegemisele kulunud aega (kokku 21 tundi) pidada täies ulatuses põhjendatuks. Apellatsioonkaebuse vastuse koostamisele ning ringkonnakohtu istungiks valmistumisele kulunud aega vähendades mõistab ringkonnakohus vastustajalt Keskkonnaministeeriumi kasuks välja 3000 eurot (käibemaksuga).

(allkirjastatud digitaalselt)

Jõustus Riigikohtu 02.03.2023 otsuses toodud muudatustega

RESOLUTSIOON

18(18)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.