Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Madis Ernits, Tiina Pappel 04.11.2020, Tartu 3-20-1913 Politsei- ja Piirivalveameti taotlus Xi kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa saamiseks Tartu Halduskohtu 15.10.2020. a määrus Xi määruskaebus Kirjalik menetlus Taotluse esitaja Politsei- ja Piirivalveamet Määruskaebuse esitaja/puudutatud isik X Volitatud esindaja v.adv. Valeriy Gimaev
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Xile määruskaebuse lisa 1-l lehel.
2.Jätta Xi määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15.10.2020. a määrus resolutsiooni p 1 osas muutmata, muutes halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p 2 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muus osas ei ole määrus vaidlustatav.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X, kes on Venemaa Föderatsiooni kodanik, vabanes 14.10.2020 kell 9.40 Viru Vanglast. Peale vanglast vabanemist puudub Xil Eestis viibimiseks seaduslik alus, kuna Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 25.04.2017. a otsusega nr 15.3-3.4/2017/2899-1 tunnistati kehtetuks Xi pikaajalise elaniku elamisluba, tehti ettekirjutus Eestist lahkumiseks ja kohaldati sissesõidukeeldu 5 aastaks. Ettekirjutus kuulus sundtäitmisele Xi kinnipidamisasutusest vabanemisel. PPA pidas 14.10.2020 Xi kinni 48 tunniks väljasaatmise korraldamiseks.
2.PPA esitas 05.10.2020 Tartu Halduskohtule taotluse Xi kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa saamiseks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 alusel kuni 2 kuuks. Taotluse põhjendused:
Isikut on kriminaalkorras karistatud kahel korral (alkoholijoobes juhtimine ja narkokuritegu). Isiku eelnev käitumine, s.t korduvate süütegude toimepanek näitab isiku suhtumist Eesti riigi seadustesse ning annab aluse arvata, et vabaduses viibides ei täida isik vabatahtlikult talle pandud kohustust lahkuda. Vangla edastas PPA-le kirja, millest nähtub, et isik ei soovi endale tagasipöördumistunnistust hankida, kuna ei soovi lahkuda Venemaa Föderatsiooni. Isiku keeldumist kaasa aidata endale väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisele saab tõlgendada kui soovimatust täita talle pandud lahkumiskohustust. Isiku käitumine annab aluse arvata, et vabaduses viibides ei pruugi ta iseseisvalt hakata endale väljasaatmiseks vajalikke dokumente hankima ja võib hakata väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidma. Põgenemise ohust tingituna ei ole võimalik kohaldada VSS §-s 10 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid.
3.X selgitas 14.10.2020 kohtuistungil, et ta ei taotlenud vanglas viibides tagasipöördumistunnistust ega ole nõus seda ka praegu tegema, sest on kohtus vaidlustanud PPA 16.09.2020. a otsuse, millega keelduti tähtajalise elamisloa andmisest, ja ta soovib kuni esimese astme kohtu otsuseni olla Eestis. Tema paigutamine kinnipidamiskeskusesse ei ole proportsionaalne ja rakendada saaks leebemaid järelevalvemeetmeid, näiteks kohustada elama kindlaksmääratud elukohas. Põgenemise ohu välistab isiku halb terviseseisund (probleemid südame, vererõhu ja seljaga ning liikumistakistused), reisidokumendi puudumine ja asjaolu, et koroonaviiruse leviku tõttu on piirid kinni.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 15.10.2020. a määrusega PPA taotluse ning andis loa Xi kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks alates 15.10.2020 kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 2 kuuks (resolutsiooni p 1); otsustas asendada avaldatavas määruses puudutatud isiku nime tähemärgiga (resolutsiooni p 2). Määruse põhjendused: Xil ei ole seaduslikku alust Eestis viibimiseks. Isik on väljasaadetav. Isikul puuduvad Venemaale tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid. Isik keeldus vanglas olles täitmast tagasipöördumistunnistust ja väljendas selgelt, et ei ole huvitatud Venemaale minemisest. Ka kohtuistungil kinnitas isik, et ei soovi praegu Venemaale minna ega tagasipöördumiseks vajalikke dokumente taotleda. Seega ei ole isik täitnud ega ole valmis täitma kaasaaitamiskohustust. Seda arvestades on põhjendatud alus eeldada, et isik ei soovi vabatahtlikult täita talle pandud lahkumiskohustust ja võib vabaduses viibides raskendada väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimist. Korduvalt raskeid kuritegusid toime pannud ja tõsiselt seadust rikkunud välismaalast on põhjust pidada ebausaldusväärseks ning sellise isiku puhul on tõenäoline, et ta võib vabaduses viibides hakata enda väljasaatmisest kõrvale hoidma. Isiku kriminaalne minevik õigustab järeldust, et tema puhul ei saa eeldada õiguskuulekat käitumist, s.h enda väljasaatmisele kaasaaitamist. Olukorras, kus isik ei soovi Venemaale minna, võib pidada eluliselt usutavaks, et ta hakkab enda väljasaatmisest kõrvale hoidma, kui saab aru, et Eestisse jäämiseks tal õiguslikud võimalused puuduvad. Eeltoodut kogumis arvestades võib isiku põgenemist väljasaatmise eest pidada piisavalt tõenäoliseks. Seega esineb põgenemise oht. Põgenemise oht võib seisneda selles, et isik hakkab end riigisiseselt varjama eesmärgiga vältida enda väljasaatmist. Isiku kirjeldatud terviseprobleeme ei saa pidada sellisteks, mis võiksid takistada enda riigisisest varjamist. Isiku paigutamine kinnipidamiskeskusesse on põhjendatud ja proportsionaalne, et PPA saaks korraldada isiku väljasaatmise. VSS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid, s.h kindlaksmääratud elukohas elamist, ei saa põgenemise ohu tõttu tõhusaks pidada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5.X esitas 29.10.2020 määruskaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 15.10.2020. a määruse. Määruskaebuse põhjendused: 1) Isik kandis määratud karistuse ära ning viimased 2 aastat ei olnud tal elamisluba. PPA ei ole 2 aasta jooksul suutnud teha toiminguid, et koheselt peale vangistuse kandmist korraldada isiku väljasaatmine. 2) VSS § 68 p-s 6 nimetatud alust ei esine. Kohtuistungil isik teatas üldises mõttes, et soovib Eestis elada. Isik ei ole teada andnud, et ta ei täida lahkumisettekirjutust. 3) Põgenemise ohtu ei esine. PPA saaks teha toiminguid ka olukorras, kus isiku suhtes kohaldatakse järelevalvemeetmeid. Määrusest ei nähtu, millistele asjaoludele tugines prognoos, et puudutatud isik hakkab ennast riigisiseselt varjama. Kohus jättis kohaldamata VSS § 10 lg 2 p-s 1 nimetatud meetme (elamine kindlaksmääratud elukohas). Kinnipidamiskeskusesse paigutamisega riivatakse oluliselt perekonnaelu puutumatust. Isikule ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi. Lisaks ei ole otstarbekas isikut kinnipidamiskeskusesse paigutada, kuna sellega kaasnevad kulud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg 4 ls-st 2 lähtudes tõlgendab ringkonnakohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Arvestades Xi määruskaebuses märgitut, leiab ringkonnakohus, et X taotleb Tartu Halduskohtu 15.10.2020. a määruse tühistamist resolutsiooni p 1 osas, millega halduskohus rahuldas PPA taotluse Xi kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks alates 15.10.2020, kuid mitte kauemaks kui 2 kuuks.
7.PPA tugines halduskohtule esitatud taotluses (dtl 16-21) ühe kinnipidamise alusena VSS § 15 lg 2 p-le 2, mis lubab isikut kinni pidada, kui ta ei täida kaasaaitamiskohustust. VSS § 15 lg 2 p-s 2 sätestatud kinnipidamise alusele tuginemine eeldab, et isik ei aita dokumentide hankimisele kaasa (VSS § 264 lg 1 p 3). Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et puudutatud isikul puuduvad Venemaale tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid ning isik keeldus vanglas täitmast tagasipöördumistunnistust ja väljendas selgelt, et ta ei ole huvitatud Venemaale minemisest (Viru Vangla kiri, dtl 3). Sama väljendas isik ka kohtuistungil (istungiprotokoll, dtl 38-48). Kuna tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele tuginemine eeldab iseenesest seda, et isik ei aita dokumentide hankimisele kaasa, siis peaks VSS § 15 lg 2 p 2 kohaldamise aluseks olema mõne muu kaasaaitamiskohustuse (VSS § 264 lg 1 p-d 1, 2 või 4) mittetäitmine. Väljasaadetava kaasaaitamiskohustus hõlmab eelkõige selliseid kohustusi, mis eeldavad isiku aktiivset panust eesmärgiga aidata PPA-l selgitada välja haldusmenetluses tähtsust omavad asjaolud ja koguda selleks vajalikke tõendeid. Etteheide kaasaaitamiskohustuse rikkumisest saab olla põhjendatud vaid tingimusel, et see kohustus on piisavalt konkreetselt piiritletud. Kaasaaitamiskohustuse rikkumist ei saa tuletada pelgalt isiku väidetest, et ta ei soovi Eestist lahkuda ja päritoluriiki naasta (RKHK 16.06.2017. a määrus nr 3-3-1-24-17, p 11; TlnRK 12.09.2019. a määrus nr 3-19-334, p 16; 02.11.2018. a määrus nr 3-18-1771, p 9; 27.04.2018. a määrus nr 3-18-658, p 13). Kuigi X on väljendanud soovimatust Eestist lahkuda, ei saa sellest tuletada piisavalt konkreetset kaasaaitamiskohustuse rikkumist. Seega ei ole VSS § 15 lg 2 p-le 2 tuginemine asjakohane ning eelnimetatud kinnipidamise alus ei ole täidetud. Selles osas ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt eeltoodule.
8.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 15.10.2020. a määruses on piisaval määral põhjendatud, miks PPA taotluses nimetatud isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine on vajalik ja põhjendatud lähtudes VSS § 15 lg 2 p-dest 1 ja 3. Ringkonnakohus nõustub eeltoodud osas halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2
ja § 201 lg 4). Ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust halduskohtu määruse tühistamiseks. Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Määruskaebuse esitaja väitel ei olnud tal viimased 2 aastat elamisluba, kuid PPA ei ole selle aja jooksul suutnud teha toiminguid, et koheselt peale vangistuse kandmist korraldada tema väljasaatmine. Määruskaebuse esitaja väide on sisutu. Nagu PPA kohtuistungil selgitas, saab PPA teha toiminguid reisidokumendi taotlemiseks alles pärast isiku vabanemist kinnipidamisasutusest. Selle ajani oli aga isikul endal võimalik taotleda reisidokumenti, kuid viimane keeldus seda tegemast.
10.Põhjendamatu on määruskaebuse esitaja väide, et ei esine VSS § 68 p-s 6 nimetatud alust. VSS § 68 p 6 kohaselt välismaalase põgenemise oht esineb, kui välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Määruskaebuse esitaja väitis kohtuistungil selgelt, et ta ei soovi Venemaale tagasi minna ja ta soovib elada Eestis. Samasisulise seisukoha avaldas määruskaebuse esitaja ka vanglale.
11.Määruskaebuse esitaja väitel põgenemise ohtu ei esine. Ringkonnakohus määruskaebuse esitaja väitega ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul võttis halduskohus arvesse kõiki asjaolusid kogumis ja jõudis õigele seisukohale, et puudutatud isiku põgenemist väljasaatmise eest võib pidada piisavalt tõenäoliseks. Seega esineb põgenemise oht. Seejuures võib põgenemise oht seisneda selles, et isik hakkab end riigisiseselt varjama eesmärgiga vältida enda väljasaatmist. Ka määruskaebuses väidetu ei anna alust arvata, et isiku kättesaadavus väljasaatmise täideviimiseks on saavutatav VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamisel. Kohtupraktikas on sedastatud, et isiku poolt enese varjamist lahkumiskohustuse vältimise eesmärgil saab objektiivselt takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega (RKHK 29.01.2015. a määrus nr 3-3-1-48-14, p 17). Seega põgenemise ohu tuvastamise korral saab isiku kättesaadavust tema väljasaatmise lõpuleviimiseks tagada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega. Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus õigesti, et põgenemise ohu tuvastamise korral on isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes (s.o tagada isiku kättesaadavus väljasaatmise korraldamiseks) ning leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole praegusel juhul tõhus. Määruskaebuse esitaja väited ei väära halduskohtu seisukoha õigsust ega anna alust asuda seisukohale, et puudutatud isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine tuleks hinnata ebaproportsionaalseks. Ringkonnakohus peab vajalikuks määruskaebuse esitajale selgitada, et kinnipidamiskeskuses on arstiabi osutamine tagatud (VSS § 269).
12.Määruskaebuse esitaja väidab, et teda ei ole otstarbekas kinnipidamiskeskusesse paigutada, kuna sellega kaasnevad kulud. Määruskaebuse esitaja viitab siseministri 11.07.2010. a määruse nr 19 „Välismaalase menetluses osalemise kohustuse tagamise kord ning isikult sissenõutavate kulude loetelu ja määrad“ § 7 lg-le 2. Määruskaebuse esitaja väide on asjakohatu, kuna eelviidatud määrus ei kohaldu määruskaebuse esitaja suhtes.
13.Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus Xi määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15.10.2020. a määruse resolutsiooni p 1 osas muutmata, muutes halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
14.X esitas määruskaebuse lisana PPA 13.10.2020. a vastuse pikaajalise kokkusaamise kohta. Arvestades, et eelviidatud PPA vastus ei ole adresseeritud Xile, tegemist on üksnes VSS § 2610 lg 2 kohaldamise selgitusega ning see ei seondu käesoleva vaidluse esemega, siis tagastab ringkonnakohus selle dokumendi määruskaebuse esitajale (HKMS § 62 lg 2).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.