Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 4. august 2021, Tallinn 3-20-1913
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus 3-20-1913 X kinnipidamiskeskuses kinni pidamise tähtaja pikendamiseks.
Menetlusosalised
Taotleja: Politsei- ja Piirivalveamet Esindaja: Ege-Lii Luik Puudutatud isik: X Esindaja: v.adv Valeriy Gimaev
RESOLUTSIOON
Pikendada X’i kinnipidamiskeskuses kinni pidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, ent mitte kauemaks kui 04. detsembrini 2021.
SELGITUSED
Käesolev määrus toimetatakse viivitamata kätte Politsei- ja Piirivalveametile, puudutatud isikule ja tema esindajale. Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (HkMS § 265 lg 5, § 204).
ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD
1.Puudutatud isik on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes on sündinud Eestis ja kellel pole seaduslikku alust Eestis viibimiseks. Tartu Halduskohtu 15. oktoobri 2020 määrusega anti luba puudutatud isiku paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse. Tema kinnipidamise tähtaega on kahel korral pikendatud, viimati kuni 7. augustini 2021.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi „PPA“) esitas 28. juulil 2021 taotluse pikendada puudutatud isiku kinnipidamise tähtaega 4 kuu võrra. Taotluse kohaselt ei ole puudutatud isiku väljasaatmine seni õnnestunud kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu, kusjuures puudutatud isik ei ole nõustunud taotlema endale tagasipöördumistunnistust. PPA selgitab, et Venemaa Föderatsioonile on esitatud taotlus puudutatud isiku tagasivõtmiseks välislepingu1 alusel, ent viimane ei ole seda seni heaks kiitnud. PPA hinnangul esineb puudutatud isiku puhul põgenemise oht, kuna ta on varem toime pannud kuriteo, mille eest on karistusena mõistetud vangistus. PPA hinnangul võib puudutatud isik asuda enda varjama
Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vaheline tagasivõtuleping (ELT L 129, 17.5.2007, lk 40, edaspidi „tagasivõtuleping“).
kas Eesti Vabariigis või lahkuda mõnda teise Schengeni ala riiki. PPA leiab, et see, et puudutatud isik ei soovi taotleda endale tagasipöördumistunnistust, viitab sellele, et ta ei kavatse lahkumiskohustust täita. Samas selgitab PPA, et puudutatud isiku pikaajalise kinnipidamise vajadus ongi tingitud tema enda käitumisest, sest Venemaa kodanike puhul, kes dokumentide hankimisega väljasaatmisele kaasa aitavad, on väljasaatmine praktikas võimalikuks osutunud umbes kuue kuu jooksul, samas kui isikute puhul, kes seda ei tee, kulub selleks kuni poolteist aastat. Kohtuistungil väitis PPA esindaja, et hoolimata Venemaa Siseministeeriumi 16. aprilli 2021 kirjast, mille puudutatud isik kohtule esitas, ei saa asuda seisukohale, et väljasaatmine on perspektiivitu, kuna rahvusvahelise lepingu kohaselt on Venemaa kohustatud oma kodaniku tagasi võtma ning puudutatud isiku Venemaa kodakondsuses ei ole kahtlust. PPA esindaja selgitas kohtuistungil, et Eesti asutused kavatsevad diplomaatilisi kanaleid pidi nõuda Venemaa Föderatsioonilt välislepingust tuleneva kohustuse täitmist. PPA leiab, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine puudutatud isiku suhtes ei oleks piisavalt tõhus kuna need ei maandaks tema põgenemisohtu.
3.Puudutatud isik vaidleb PPA taotlusele vastu, leides esiteks, et Venemaa Föderatsiooni Siseministeeriumi 16. aprilli 2021 kirjast nähtuvalt ei soostu Venemaa teda tagasi võtma ja seega on väljasaatmine muutunud perspektiivituks. Puudutatud isiku hinnangul ei muutu tema väljasaatmise võimalused paremaks sellest, et ta viibib kinnipidamiskeskuses. Ta leiab, et võimalik on leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine, arvestades et puudutatud isikul on Eestis perekond ja lähedased. Puudutatud isik leiab, et Eesti-siseselt ei ole tal võimalik end kusagil varjata, kuna ta on pikalt viibinud vangistuses ja ta ei tunne isikuid, kes saaksid teda varjata, samuti on välistatud panemine teistesse riikidesse, kuna tal pole kehtivat isikut tõendavat dokumenti ning Covid-19 leviku tõkestamiseks võetud meetmete tõttu ei ole praktikas ka Schengeni ala piires võimalik liikuda ilma dokumentideta. Alternatiivselt leiab puudutatud isik, et kinnipidamise tähtaja pikendamine võib mõeldav olla ühe kuu võrra, ent kui ka selle aja jooksul ei ole PPA suutnud teda välja saata, tuleb ta igal juhul vabastada. Puudutatud isik on seisukohal, et see kui Venemaa Föderatsioon ei täida nõuetekohaselt tagasivõtulepingut ja viivitab tagasivõtmisele heakskiidu andmisega, ei anna alust kaebaja põhiõiguste sedavõrd intensiivseks riiveks. Puudutatud isik rõhutab, et ta on kinnipidamiskeskuses viibinud juba 10 kuud, kuigi esmasel paigutamisel arvas PPA, et väljasaatmine osutub võimalikuks 20 päeva jooksul.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Leian, et puudutatud isiku kinnipidamist õigustavad asjaolud ei ole ära muutunud ning kinnipidamine ei ole muutunud ebaproportsionaalseks. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 15 lg 2 punktides 1 ja 3 sätestatud kinnipidamise aluste esinemist on põhjalikult analüüsitud käesolevas asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2021 määruses, kus on kokkuvõttes leitud, et puudutatud isiku puhul esineb põgenemise oht VSS § 68 punkti 6 tähenduses, kuna puudutatud isik on oma käitumisega selgelt väljendanud soovimatust lahkumisettekirjutust täita. Selleks käitumiseks on nimelt see, et ka kinnipidamiskeskuses viibimise ajal ei ole puudutatud isik nõustunud taotlema endale reisidokumenti oma kodakondsusriigi esindusest. Selles osas ei ole vahepealsel ajal mitte midagi muutunud. On ilmne, et puudutatud isik ei ole huvitatud endale reisidokumendi taotlemisest, kuna ta teab, et sel juhul toimub tema väljasaatmine kiiremini. Ringkonnakohtu eelviidatud määruse põhjendava osa punktides 15 esitatud põhjendus selle kohta, miks on alust arvata, et vabaduses viibides ei aita puudutatud isik vabatahtlikult kaasa lahkumiskohustuse täitmisele, on endiselt asjakohane. Nõustun eelnimetatud määruses toodud seisukohaga, et puudutatud isiku tugevad perekonnasidemed ei anna alust arvata, et puudutatud isik vabaduses viibides ise enda väljasaatmisele kaasa aitama asuks, vaid pigem vastupidi.
5.Kohtuistungil möönis puudutatud isiku esindaja, et kaasaaitamiskohustust ei täida puudutatud isik ei kinnipidamiskeskuses ega vabaduses viibides. Leian aga, et see ei saa olla põhjus, mis räägib
puudutatud isiku kinnipidamise vastu. Sisuliselt soovib puudutatud isik enda kaasaaitamiskohustuse rikkumisele tuginedes saavutada endale põhjendamatult soodsat olukorda ehk võimalust viibida Eestis koos oma pereliikmetega, olgugi, et tal ei ole Eestis viibimiseks seaduslikku alust. Puudutatud isikul ei ole niisiis tegelikult lubatud elada koos oma pereliikmetega Eestis. Seega ei saa puudutatud isiku vabastamise argumendiks olla tema ja tema lähedaste soov koos elada ning samuti ei oleks tal õigust Eestis töötada. Puudutatud isiku põgenemise ohtu ei välista seega ei tema lähedaste poolt kohtule esitatud avaldused, milles nad kinnitavad, et puudutatud isikule on tagatud kindel elukoht ega ka OÜ Mürin kiri, milles viimane lubab puudutatud isikule tagada töökoha. Sellest tulenevalt ei ole puudutatud isik soov oma lähedaste juures olla, kaalukaks argumendiks, mis räägiks tema kinnipidamise vastu, seda eeskätt olukorras, kus pole mingisugust põhjust arvata, et lähedastega koos elades aitaks puudutatud isik enda välja saatmisele kaasa.
6.Ebaseaduslikult riigis viibiva välismaalase puhul, kes rikub kaasaaitamiskohustust ja on andnud selgelt mõista, et ei soovi lahkumiskohustust täita, on kinnipidamiskeskuses kinni pidamist üks eesmärke ka tema motiveerimine kaasaaitamiskohustuse täitmisele. Käesoleval juhul on PPA korduvalt osutanud sellele, et puudutatud isiku väljasaatmine toimuks kiiremini, kui ta taotleks endale Venemaa välisesindusest reisidokumendi. Väljasaatmisega pääseks puudutatud isik vabadusse ja saaks – niivõrd kui see tema suhtes kehtestatud sissesõidukeeldu arvestades esialgu võimalik on – hakata normaalselt suhtlema ka oma pereliikmete ja lähedastega. Võimalik, et motivatsiooni kaasaaitamiskohustuse täitmiseks ei teki puudutatud isikul ka jätkuva kinnipidamiskeskuses viibimise korral, ent ilmne on, et seda ei teki tal ka vabaduses viibides. Samas on tal vabaduses viibides oluliselt rohkem võimalusi hakata väljasaatmist takistama näiteks seeläbi, et hakkab end varjama, kui reaalse väljasaatmise võimalus tekib. Selles, et puudutatud isikul on tugevad ja head suhted oma lähedaste – abikaasa, täisealiste tütarde ja emaga, ei ole vaidlust. Seda kinnitavad ka tema abikaasa, ühe tütre ja ema poolt kohtule esitatud avaldused, seda ei eita ka PPA. See ei välista siiski seda, et puudutatud isik asub vabaduses viibides täiendavalt takistama enda välja saatmist. Kehtiva dokumendi puudumine ei takista soovi korral lahkumist mõnesse teise riiki või enda varjamist Eestis. Sõltumata sellest, kas puudutatud isikul on jätkuvalt mingisuguseid kontakte kuritegeliku taustaga isikutega või mitte, on ilmne et olles Eestis sündinud ja siin kogu elu elanud, ei saa puudutatud isiku kõik kontaktid Eestis ka vaatamata tema pikaajalisele vangistusele olla katkenud. Seega ei saa väita, et puudutatud isiku poolt enda varjama asumine või võimalusel mõnda teise Schengeni riiki põgenemine enda välja saatmise takistamiseks on välistatud. Selles, et puudutatud isik ei tunne kedagi, kes teda vajadusel selles abistada saaks, ei saa olla veendunud, pidades eelkõige silmas, et ta ise on Eestis sündinud, samuti elavad ja omavad siin kindlasti teatud tutvusringkonda ka tema lähedased.
7.Mõistagi on ilmne, et puudutatud isikul ei oleks võimalik end varjata kuigi kaua, ent põgenemisoht VSS tähenduses ei tähendagi seda, et isik jäljetult ja igaveseks kaob. Põgenemisoht seisneb ka selles, et puudutatud isik ei ole oma tegevusest tulenevalt PPA-le kättesaadav ajal, mil on plaanitud tema väljasaatmise toimingute tegemine. Siinkohal tuleb tähele panna, et Venemaa ja Euroopa Liidu vahelise tagasivõtulepingu artikli 2 lõike 2 kohaselt peab Venemaa saatkond pärast seda, kui Venemaa Föderatsioon on tagasivõtutaotluse heaks kiitnud, väljastama isikule 30-päevase kehtivusega tagasipöördumistunnistuse. Seega piisab puudutatud isikul enda välja saatmise uuesti edasi lükkamiseks sellest, kui ta suudab end varjata PPA eest selle tagasipöördumistunnistuse kehtivusaja jooksul. Kuigi tagasivõtuleping kohustab seejärel andma uue tagasipöördumistunnistuse „viivitamatult“, näitab Venemaa Föderatsiooni senine käitumine ilmekalt, et välislepingust tulenevatesse kohustustesse ei suhtu see riik eriti tõsiselt ning viivitab igal võimalusel eeskätt olukorras, kus võib eeldada, et ta isiku tagasivõtmisest huvitatud ei ole.
8.Puudutatud isikut on praeguseks kinnipidamiskeskuses kinni peetud 10 kuud. Tema jätkuv kinni pidamine ei ole ebaproportsionaalne, pidades silmas, et VSS § 25 lg 2 kohaselt on väljasaatmise
tagamiseks lubatud isikut kinni pidada maksimaalselt 18 kuud. Kõnealust 18-kuulist perioodi saab pidada ajaks, mille jooksul kaalub avalik huvi isiku välja saatmise tagamise vastu üldjuhul üles tema vabadusõiguse kaitse vajaduse. Asjaolust, et 10 kuu jooksul pole suudetud puudutatud isikut välja saata, ei saa seega järeldada, et jätkuv kinni pidamine oleks ebaproportsionaalne.
9.Nõustun PPA seisukohaga, et puudutatud isiku väljasaatmine ei ole muutunud perspektiivituks. Vaidlust ei ole selles, et puudutatud isik on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Asjaolu, et tema välja saatmine kodakondsusriiki ei ole senise 10 kuu jooksul võimalikuks osutunud, on eeskätt tingitud kaebaja kaasaaitamiskohustuse rikkumisest. PPA on nii taotluses ja ka kohtuistungil, et tagasivõtulepingu alusel isiku üle andmine on aeganõudev, kuna Venemaa Föderatsiooni tavapärane praktika on sellega võimalikult kaua viivitada ja leida formaalseid põhjusi, miks rahvusvahelise lepinguga võetud kohustusi mitte täita. Venemaa Föderatsiooni siseministeeriumi 16. aprilli 2021 kirjast PPA-le (mille puudutatud isik kohtule esitas) ei saa teha järeldust, et väljasaatmine on muutunud perspektiivituks. Selles kirjas teatab Venemaa asutus PPA-le sisuliselt, et nad ei suuda veenduda selles, et Venemaa saatkonnas oleval Venemaa kodaniku X fotol ja tagasivõtutaotluses esitatud fotol on sama isik. Tegemist on ilmselgelt otsitud põhjusega tagasivõtumenetluse venitamiseks, pidades silmas, et puudutatud isikul on olemas Venemaa Föderatsiooni pass, kuigi kehtetu. Tagasivõtulepingu artikli 2 lõike 1 kohaselt on Vene Föderatsioonil kohustus võtta Euroopa Liidu liikmesriigi taotluse saamisel tagasi vastavas liikmesriigis ebaseaduslikult viibiv isik, kui sama lepingu artikli 9 kohaselt on tõendatud, et isik on Vene Föderatsiooni kodanik. Tagasivõtulepingu artikli 9 lõike 1 ja seal viidatud lisa 2 kohaselt saab kodakondsust tõendada muuhulgas pass, mille kehtivusaeg on lõppenud. Lisaks sellele tuleneb tagasivõtulepingu artikli 9 lõikest 4, et kui isikul kodakondsuse tõendamiseks sobiv dokument puudub, tuleb tema kodakondsuse hindamiseks Venemaa ametiasutusel läbi viia vestlus. Neil asjaoludel on põhjendatud PPA seisukoht, et Venemaa Föderatsiooni asutused lihtsalt venitavad lepingust tuleneva kohustuse täitmisega, mis on Venemaa Föderatsiooni tavapärane praktika sellistes olukordades. PPA selgituste pinnalt on usutav, et Eesti asutustel on võimalik diplomaatilisel teel veenda Venemaa asutusi tagasivõtmiseks vajalikke samme astuma ning seega on usutav, et VSS § 25 lõkkest 2 sätestatud 18kuulise perioodi jooksul kiidab Venemaa Föderatsiooni tagasivõtutaotluse heaks ja puudutatud isik õnnestub välja saata.
10.Eeltoodud põhjustel leian, et puudutatud isiku väljasaatmine ei ole muutunud perspektiivituks, vabaduses viibides võib ta hakata enda väljasaatmist takistama, milleks on tal sel juhul oluliselt paremad võimalused kui kinnipidamiskeskuses viibimisel ning avalik huvi puudutatud isiku väljasaatmise tagamise vastu on kaalukam puudutatud isiku soovist viibida ebaseaduslikult Eesti Vabariigis. Lähtudes VSS § 25 lõikest 1 pikendan seega puudutatud isiku kinnipidamise tähtaega 4 kuu võrra käesoleva määruse tegemisest arvates ehk kuni 4. detsembrini 2021. Esimese väljasaatmise võimaluse tekkimisel tuleb puudutatud kinnipidamiskeskusest vabastada ja välja saata. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.