Korrakaitse › Vanglad

õiguspäraselt vaide tagastamisega, ei ole hilisem kaebus kohtule HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt lubatav (vt Riigikohtu 29.04.2014 määruse nr 3-3-1-78-13 p 19). Vangla tagastas vaide, kuna kaebaja ei esitanud vaide tõlget ega tasunud tõlkimise eest. Kaebaja väitel ei ole tal vaide tõlkimiseks raha, detsembris 2020 tasus ta terve aasta eest ette elektriraha. Kui kaebaja jätab elektri eest tasumata, võtab vangla TV ja kannu ära. Elektri eest broneeritud raha ei ole vaba ja seega ei saa sundida kasutama seda raha tõlgete eest tasumiseks. Kohtule kättesaadava kaebaja vabakasutuskonto väljavõttelt nähtuvalt oli konto algjääk 14.03.2021 50,06 eurot, kaebaja on 24.03.2021 tasunud kaupluses 15,05 euro eest ning kuni kaebuse esitamiseni on elektrienergia eest tasunud kokku 14 eurot. Sissetulekud on olnud 125 eurot, nõuete fondi on kantud 125 eurot ja konto lõppjääk 13.07.2021 oli 21,01 eurot. VSkE § 593 lg 2 kohaselt arvestatakse kinnipeetava poolt isiklike elektriseadmete kasutamisest tekkinud kulu tema isikuarvelt vangla kasuks maha arvestuskuule eelneva kuu 15. kuupäevaks. Seega tuleb elektritasuks broneeritud raha arvestada vaba raha hulka seni, kuni elektritasu ei ole isikukontolt maha arvestatud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 05.05.2021 määrus nr 3-21-625, p 13 ja 01.07.2021 määruse nr 3-21-782 p 12). Ringkonnakohus on samas selgitanud ka, et kuigi seadus ei kohusta kaebajat kulutama kontol olevat raha enda muude vajaduste asemel vanglale esitatavate pöördumiste tõlkimiseks, ei saa isik tõlgitasu tasumist vältida sellega, et ta muudab ennast teadlikult varatuks. Arvestades konto lõppjääki ning vaide esitamist 03.06.2021 ja puuduste kõrvaldamise tähtaega 24.06.2021, oli kaebajal vabu vahendeid vaide esitamise ning puuduste kõrvaldamise tähtaja ajal umbkaudu 24,5 eurot. Arvestades vanglas kehtivaid tõlketeenuse hindu (dtl 68), jätkus sellest tõenäoliselt 2-leheküljelise käsikirjas kirjutatud vaide tõlkimise eest tasumiseks. Samuti on TV ja veekeedukannu kasutamine vanglas soodustused, mille kasutamist võib kinnipeetavale lubada, kuid mille kasutamiseks ei tulene vangistusseadusest subjektiivset õigust (VangS § 31 lg 2 ja 3). Ka kinnipeetavalt võib eeldada, et ta säästab oma õiguste maksmapanemise tarvis raha võimalike kulude katmiseks. Ehkki kaebaja on vanglale esitanud ka mitmeid muid pöördumisi ja tema vanglasisesel kontol olevast rahast ei pruukinud piisata nende kõigi tõlkimiseks, ei nähtu kaebaja seisukohtadest ja asja materjalidest, et kaebaja oleks tasunud kasvõi ühegi tema esitatud pöördumise või vaide tõlkimise eest, mille tagajärjel ei suudaks ta tasuda järgmiste tõlkimise eest. Seega isegi juhul, kui kaebaja ei oska eesti keelt tasemel, mis lubaks tal vanglale pöördumisi koostada, oli kaebajal kohustus vaide tõlkimise eest ise tasuda. Eelneva põhjal leiab kohus, et vangla on kaebaja vaide õiguspäraselt tagastanud, mistõttu on kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata.

2(3)

Kaebajale tekkivat riivet vähendab igakordselt see, et kohtud kontrollivad, kas vastustaja on VSKE § 491 õigesti kohaldanud, ning vaide õigusvastasel tagastamisel loetakse kohustuslik kohtueelne menetlus läbituks. Seega on kaebajale tekkiv riive vähene. Kohtud on korduvalt ka kontrollinud, et vangla poolt analoogses olukorras vaide tagastamine on sisuliselt õiguspärane (vt määruse punktis 3 viidatud kohtupraktika), mistõttu oleks kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin

3(3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.