Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Einar Vene 15. mai 2020, Tartu
Haldusasi
Aktsiaselts SEBE kaebus Maanteeameti 21. augusti 2018. a käskkirja nr 1-2/18/269 tühisuse tuvastamiseks ning Mittetulundusühingu Ida-Viru Ühistranspordikeskus ja Maanteeameti kohustamiseks täita 15. juunil 2018 sõlmitud lepingu muudatusi või
27.veebruaril 2012 sõlmitud avaliku teenindamise lepingut või alternatiivselt hüvitada tekitatud kahju Tartu Halduskohtu 30. septembri 2019. a määrus Aktsiaselts SEBE ning Maanteeameti ja MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskus määruskaebused Kirjalik menetlus Kaebaja aktsiaselts SEBE Esindajad vandeadvokaat Veikko Puolokainen ja Veiko Vaske Vastustajad mittetulundusühing Ida-Viru Ühistranspordikeskus ja Maanteeamet Vastustajate esindajad vandeadvokaat Raiko Lipstok ja vandeadvokaat Toomas Pikamäe
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamine Menetlusosalised
3-19-143
RESOLUTSIOON
1.Jätta aktsiaseltsi SEBE määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
30.septembri 2019. a määruse resolutsiooni punktid 1 ja 2 muutmata.
2.Jätta rahuldamata Maanteeameti ja mittetulundusühingu Ida-Viru Ühistranspordikeskus määruskaebus Tartu Halduskohtu 30. septembri 2019. a määruse resolutsiooni punkti 3 peale ning Tartu Halduskohtu määrus vastavas osas muutmata.
3.Jätta läbi vaatamata Maanteeameti ja mittetulundusühingu Ida-Viru Ühistranspordikeskus määruskaebus Tartu Halduskohtu 30. septembri 2019. a määruse resolutsiooni punkti 4 peale.
Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ida-Viru Maavalitsus ja AS SEBE sõlmisid riigihanke tulemusena 27. veebruaril 2012 IdaVirumaa I liinigrupi bussiliiniveo avaliku teenindamise lepingu. Teenuse osutamise ajavahemikuks oli 1. aprill 2012 kuni 31. jaanuar 2020. Lepingu p 3.2 kohaselt on vedajale makstava liiniveo toetuse arvestamise aluseks pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumus 0,7695 €/km, millest arvestatakse maha hankedokumentides sätestatud arvestuslik piletitulu (sh KOV-de poolt vedajale makstud otsetoetus 0,46 €/km), mis on määratud nimetatud lepingu objektis olevate liinide perioodi 1. jaanuar 2010 kuni 31. august 2011 tegeliku keskmise piletitulu (sh KOV-de poolt vedajale makstud otsetoetus) laekumise alusel. Juhul, kui tegelik piletitulu ja KOV-de toetus kokku liinikilomeetri kohta osutub liini teenindamisel kõrgemaks või madalamaks, siis vastavalt vähendatakse või suurendatakse vedajale makstava toetuse määra 50% ulatuses tegeliku ja arvestusliku piletitulu ja KOV toetuse vahe ulatuses. Maanteeamet ja MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskus sõlmisid 19. detsembril 2017 halduslepingu nr 17-00119/189, kuna maavalitsuste tegevuse lõpetamise tõttu 1. jaanuarist 2018 läksid maavalitsuste ühistranspordialased tegevused üle Maanteeametile. Lepingu kohaselt andis Maanteeamet MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskusele üle ühistranspordiseaduse §-s 16 nimetatud ülesanded Ida-Viru maakonnas lepingus märgitud ulatuses. Piletihinna kehtestamise kohustus jäi Maanteeametile (lepingu p 2.3.). Alates 1. juulist 2018 loodi maakonnaliinidele tasuta sõidu õigus. MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskus ja aktsiaselts SEBE sõlmisid 15. juunil 2018 avaliku teenindamise lepingu muudatuse, millega muudeti lepingu p 3.2, mis puudutab vedajale makstava liiniveo toetuse arvestamist ning nähti ette, et vedajale liiniveo toetuse arvestamise aluseks on pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumus 0,7695 €/lkm, millele on rakendatud ühistranspordi hinnaindeksit Ip ja millele liidetakse vastavalt Maanteeameti 2. mai 2018. a kirjale nr 27-1/18/21445-1 alates 1. juulist 2018 avaliku teenindamise lepingu alusel teenindatavate bussiliinide 2017. a (baasperioodi) andmetel arvetatud piletitulu täies ulatuses, sealhulgas kohalike omavalitsuste senine toetus liiniveo kulude hüvitamiseks ehk 0,103 €/lkm kohta. Igakuistele tegelikele majandusnäitajatele tuginedes on vedajal õigus: 1) saada täiendavat hüvitist 0,753 € iga baasperioodiga võrreldes enam veetud sõitja kohta, kuna eelnev arvestus ei sisalda vedaja potentsiaalseid tulusid, mis kaasneksid seoses sõitjate arvu kasvuga ehk saamata jäänud piletitulu kasvuga; 2) saada täiendavat hüvitist (keskmiselt 0, 018 €/lkm kohta) hankija poolt hanke käigus enne avaliku teenindamise lepingu sõlmimist Maanteeameti busside kütusekulu kohta vedajatele esitatud väära sisendinfo tõttu. Maanteeamet muutis 21. augusti 2018. a käskkirjaga nr 1-2/18/269 27. veebruaril 2012 sõlmitud Ida-Virumaa I liinigrupi bussiliiniveo avaliku teenindamise lepingu nr 3-3/100 p-i 3.2 sätestades selle järgmiselt: „Vedajale makstava liiniveo toetuse arvestamise aluseks on pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumus 0,7692 €/lkm, millele on rakendatud ühistranspordi hinnaindeksit Ip ja millele liidetakse vastavalt Maanteeameti 2. mai 2018. a kirjale nr 27-1/18/21445-1 alates 1. juulist 2018 avaliku teenindamise lepingu alusel teenindatavate bussiliinide 2017. a (baasperioodi) andmetel arvestatud piletitulu, sealjuures lähtudes avaliku teenindamise lepingus sisalduvast põhimõttest, kus vastavalt suurendatakse vedajale makstava toetuse määra 50% ulatuses tegeliku ja arvestusliku piletitulu, sh KOV toetus, vahe ulatuses ehk 0,051 €/lkm kohta.“
2.AS SEBE esitas 23. jaanuaril Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud ja muudetud kaebuse Ida-Viru Maavalitsuse ja AS-i SEBE vahel 27. veebruaril 2012. a sõlmitud Ida-Virumaa I liinigrupi bussiliiniveo avaliku teenindamisel lepingu alusel tasu väljamõistmiseks ning Maanteeameti 21. augusti 2018. a käskkirja nr 1-2/18/269 tühisuse tuvastamiseks. Kaebuse kohaselt on pärast avaliku teenindamise lepingu muutmist tasuta sõidu õiguse tekkimise tõttu kaebajal jäänud saamata soovitud piletitulu, mille laekumisega kaebaja algse avaliku teenindamise lepingu sõlmimisel arvestas. Vastustajad ei ole alates 2018. a juulist kaebaja esitatud arveid soovitud ulatuses tasunud, vaid on nende puhul aluseks võtnud vaidlustatud Maanteeameti määruse ja seal sätestatud tasustamise põhimõtted. AS SEBE esitas ka kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse, kuigi leidis, et kaebus ei ole esitatud kaebetähtaega rikkudes ning menetluse lõpetamine sel alusel ei ole põhjendatud. Kaebaja märkis, et tasunõue tuleneb lepingust ning sellele tuleb kohaldada tsiviilõiguslikku aegumise regulatsiooni, mistõttu on kaebuse esitamiseks aega kolm aastat pärast nõude sissenõutavaks muutumist. Isegi kui tasu maksmist tuleks mõista toiminguna, ei ole vastustajad keeldunud lepingut täitmast, sest tasu on makstud kuni 1. juulini 2018 ning osaliselt ka pärast seda kuupäeva. Kaebaja on seisukohal, et kuna ta andis vastustajatele 28. novembril 2018 täiendava tähtaja tasu maksmiseks, võib kaebuse esitamise tähtajale kohalduda HKMS § 46 lg 2 ls-dest 2 ja 3 tulenev kaebetähtaeg. Kui kohus peaks leidma, et kaebus ei ole tähtaegselt esitatud, on tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks kompromissläbirääkimiste pidamine vastutajatega. Kaebaja ja vastutajate vahel on kehtiv leping, millest tulenevad kohustused suurenevad perioodiliselt. Kaebaja nõuete tegelik suurus selgub alles siis, kui leping lõppeb. Kaebuse kaebetähtaja kulgema hakkamine ei ole õiguslikult päris selge ning tegelikult lahendab halduskohus tsiviilõiguslikku vaidlust. Sellisel juhul võib õiguslik ebaselgus olla ka aluseks kaebetähtaja ennistamisele.
3.Tartu Halduskohus jättis 30. septembri 2019. a määrusega AS-i SEBE kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ning lõpetas haldusasja menetluse osas, milles AS SEBE nõuab MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskus ja Maanteeameti kohustamist täita
15.juunil 2018 sõlmitud lepingu muudatusi 31. juuli 2018. a arve nr 9180714, 31. augusti 2018. a arve nr 9180821, 30. septembri 2018. a arve nr 9180922, 31. oktoobri 2018. a arve nr 9181023 ja 30. novembri 2018. a arve nr 9181135-LISA osas (resolutsiooni p 2). Sama määrusega luges halduskohus kaebuse eelnevalt nimetatud arvetega seonduva viivisenõude osas tähtaegseks (resolutsiooni p 3) ning rahuldas AS-i SEBE taotluse kaebuse muutmiseks kohustamisnõude ja alternatiivse kohustamisnõude osas (resolutsiooni p 4). Määruses leidis halduskohus järgnevat.
3.1.Kaebaja on esitanud kohustamisnõude sooviga saavutada halduslepingu muudatuste täitmine. Kuigi halduslepingust tekkinud vaidluste lahendamisele on võimalik vastavalt haldusmenetluse seaduse § 105 lg-le 1 kohaldada tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid sätteid, ei tähenda see seda, et halduslepingust tulenevaid vaidlusi lahendataks muus kui halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Kohustamisnõude tähtaegsuse hindamisel tuleb seega lähtuda HKMS § 46 lg-st 2, mitte tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-st 1 ja § 147 lg-st 1. HKMS § 46 lg 2 kohaselt võib kohustamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti või toimingu tegemisest keeldumise teatavakstegemisest arvates. Haldusorgani tegevusetuse või viivituse korral võib kohustamiskaebuse esitada ühe aasta jooksul haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest. Kui sellist tähtaega ei ole sätestatud, võib kohustamiskaebuse haldusorgani tegevusetuse või viivituse korral esitada kahe aasta jooksul haldusakti või toimingu taotlemisest arvates. Hetkel ei ole tegemist haldusorgani tegevusetuse või viivitusega. Kaebaja on MTÜ-le Ida-Viru
Ühistranspordikeskus esitanud arved, mis on osaliselt tasutud ning mille tasumisest on osaliselt keeldutud.
3.2.Kaebaja esitas MTÜ-le Ida-Viru Ühistranspordikeskus 31. juuli 2018. a arve nr 9180714 summas 195 949 eurot. MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskus teavitas kaebajat 15. augusti 2018. a e-kirjaga, et põhjendatud on välja maksta 93 716,74 eurot, edastades kaebajale sellekohase e-kirjavahetuse Maanteeametiga. Seega sai kaebaja teada, et ülejäänud osas arvet ei tasuta. Kaebuse esitamise 30-päevane tähtaeg hakkas kulgema 16. augustil 2018 ning möödus
14.septembril 2018. 31. augusti 2018. a arve nr 9180821 summas 174 277,98 eurot ja
30.septembri 2018. a arve nr 9180922 summas 156 574,36 eurot osalisest tasumisest sai kaebaja teada Maanteeameti 9. novembri 2018. a kirjast nr 27-5/18/52943-1. Kaebuse esitamise 30-päevane tähtaeg hakkas seega kulgema 10. novembril 2018 ning möödus 10. detsembril 2018. Isegi kui kaebaja ei saanud vastavalt MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskuse e-kirja kätte
15.augustil 2018 ja Maanteeameti e-kirja kätte 9. novembril 2018, pidi ta hiljemalt
15.novembril 2018. a olema sellega tutvunud, kuna esitas 15. novembril 2018. a seoses Maanteeameti 9. novembri 2018. a seisukohtadega Maanteeametile ja MTÜ-le Ida-Viru Ühistranspordikeskus kirja, milles andis täiendava tähtaja eelnevalt nimetatud arvete tasumiseks tasumata osas. Kui lugeda e-kirjade kättesaamise ajaks 15. november 2018, möödus kaebuse esitamise tähtaeg 17. detsembril 2018.
3.3.Kaebaja esitas MTÜ-le Ida-Viru Ühistranspordikeskus 31. oktoobri 2018. a arve nr 9181023 summas 174 626,35 eurot. MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskus teatas kaebajale
20.novembri 2018. a e-kirjas, et ei tohi välja maksta mitte korrektselt esitatud arvete alusel ühtegi summat ning palus esitada arve, milles kajastuks õiguspärane summa. Kaebaja esitas MTÜ-le Ida-Viru Ühistranspordikeskus muudetud arve 5. detsembril 2018, mil ta pidi teadlik olema, et 31. oktoobri 2018. a arvet nr 9181023 ei tasuta täies ulatuses. Kaebuse esitamise tähtaeg hakkas kulgema hiljemalt 6. detsembril 2018 ning möödus 4. jaanuaril 2019.
3.4.Kaebaja esitas MTÜ-le Ida-Viru Ühistranspordikeskus 30. novembri 2018. a arve nr 9181135 summas 74 170,33 eurot ja arve nr 9181135-LISA summas 80 107,02 eurot maksetähtajaga 21. detsember 2018. Kaebaja oli arvete esitamisel Maanteeameti 9. novembri 2018. a kirjast nr 27-5/18/52943-1 tulenevalt teadlik, et 30. novembri 2018. a arvet nr 9181135LISA ei tasuta. Eelnimetatud kirjas märkis Maanteeamet, et MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskus ei maksa edaspidi kaebajale mitte korrektselt esitatud arvete alusel ühtegi summat välja. Tõsikindlalt sai ta sellest teadlikuks arve maksetähtajast järgmisel päeval, s.o
22.detsembril 2018. Eeltoodut kinnitab asjaolu, et alates 30. novembri 2018. a arvetest nr 9181135 ja nr 9181135-LISA esitas kaebaja arved kahes osas, teades, et arve lisasid ei tasuta. Kuigi üldjuhul peab haldusorgan isikule toimingu tegemisest keeldumise isiklikult teatavaks tegema, saab käesoleval juhul kaebajat toimingu tegemisest keeldumisest teavitatuks lugeda alatest 22. detsembrist 2018. Kaebajale oli arusaadav, et arvet ei tasuta, kuna Maanteeamet oli kaebajat varasemalt sellest teavitanud. Halduskohus leidis, et käesoleval juhul saab vastupidiselt Tartu Ringkonnakohtu 2. aprilli 2019. a otsusele asjas nr 3-17-1328 arve tähtajaks tasumata jätmist samastada arve tasumisest keeldumisega, kuna kaebaja teadis, et arve tasumata jätmise põhjuseks ei olnud näiteks tähelepanematus, vahendite puudumine vms, vaid keelduti toimingu tegemisest HKMS § 46 lg 2 mõttes. Kohtupraktikas on leitud, et kui kaebajale on välja makstud hüvitis, on tegemist mistahes muu suurusega hüvitise maksmisest keeldumisega ja see saab kaebajale teatavaks raha kättesaamise hetkel (Tartu Ringkonnakohtu 7. juuni 2016. a määrus asjas nr 3-16-202, p 12). Seega 30. novembri 2018. a arve nr 9181135 tasumisel, kuid selle lisa, s.t 30. novembri 2018. a arve nr 9181135-LISA tasumata jätmisel sai kaebajale teatavaks, et arve lisa tasumisest on keeldutud. Kaebuse esitamise tähtaeg hakkas eeltoodust tulenevalt kulgema 23. detsembril 2018 ning möödus 21. jaanuaril 2019. Halduskohus leidis kokkuvõtlikult, et 2018. a juulist kuni 2018. a novembrini esitatud arvete osas on kohustamisnõue esitatud kaebetähtaega ületades.
3.5.Riigikohtu halduskolleegium leidis 27. novembri 2014. a otsuses asjas nr 3-3-1-66-14 p-s 19, et avalik-õiguslikus suhtes on võimalik nõuda viivist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel koostoimes VÕS §-ga 113 RVastS § 7 lg-s 4 tehtud viite kaudu. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg s 1 sätestatud eeldused. Seega ei kohaldu viivisenõudele HKMS § 46 lg-s 2 sätestatud kaebetähtaeg. HKMS § 46 lg 4 ja RVastS § 17 lg 3 kohaselt võib hüvitamiskaebuse esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, mil isik sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Eeltoodust tulenevalt on viivisenõue juulist kuni novembrini 2018 esitatud arvete osas esitatud tähtaegselt.
3.6.HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kaebaja on tähtaja ennistamise mõjuva põhjusena välja toonud soovi sõlmida vastustajatega enne kohtusse pöördumist kompromiss. Lisaks on kaebaja hinnangul tegemist pretsedenti loova vaidlusega, kohus peab lahendama põhimõtteliselt tsiviilõiguslikku lepinguliste kohustuste täitmise nõuet, esineb õiguslik ebaselgus ning kaebaja on seisukohal, et tal õnnestub oma nõue maksma panna, lähtudes materiaalõiguslikust aegumistähtajast. Tähtaja ennistamise võivad kaasa tuua nii subjektiivset kui objektiivset laadi asjaolud. Kuna kaebaja on äriühing, ei saa teda pidada halduskohtumenetluse protsessitoimingutes kogenematuks. Kaebaja on korduvalt halduskohtumenetluses osalenud. Kaebaja kasutab advokaadi pakutavat õigusabiteenust. Advokaadi õigusabi kasutava äriühingu ekslikku arusaama õigusest ei saa pidada kaebetähtaja möödalaskmise põhjuseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 12. detsembri 2012. a määrus asjas nr 3-3-1-59-12, p 18). Seega ei õigusta tähtaja ennistamist väidetav õiguslik ebaselgus. Kaebajal ei esinenud objektiivseid takistusi esitada kaebust tähtaegselt. Kuna vastustajad on järjepidevalt keeldunud arveid tasumast, ei olnud kaebajal mõistlik eeldada, et leitakse kohtuväline lahendus. Järelikult ei saa ka see asjaolu tuua kaasa kaebuse esitamise tähtaja ennistamist. Halduskohus lõpetas menetluse kaebetähtaja ületamise tõttu vastavalt HKMS § 152 lg 1 p-le 2 ja HKMS § 124 lg-le 2 osas, mis puudutas AS-i SEBE nõuet vastustajate kohustamiseks täita 15. juunil 2018. a sõlmitud lepingu muudatusi 2018. a juulist novembrini esitatud arvete osas.
3.7.Kaebaja esitas halduskohtule 20. mail 2019. a ja 18. juulil 2019. a avaldused rahalise nõude suurendamiseks, täiendades kaebust 2019. a jaanuari kuni juuni arvetega ning paludes välja mõista lisaks põhivõlale ka viivis. Halduskohus leidis, et tegemist on kaebuse muutmisega HKMS § 49 lg 1 mõttes. Kaebuse muutmine on lubatav ja otstarbekas ning aitab vaidluse terviklikult lahendada. Kaebuse muutmine on kooskõlas ka menetlusökonoomia põhimõttega, kuna aitab vältida uue kaebuse esitamise vajadust (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 14. aprilli 2015. a määrust asjas nr 3-3-1-7-15, p 14). Lisandunud arved on hõlmatud esialgse kohtusse pöördumise eesmärgiga ning kaebuse muutmata jätmise korral võib kaebaja kaebetähtaja ületamise tõttu kaotada võimaluse täiendavat kohustamisnõuet uue kaebusena esitada. Kaebuse muutmine on vajalik kaebaja eesmärkide saavutamiseks.
4.Maanteeamet ja MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskus esitasid määruskaebuse, milles paluvad tühistada Tartu Halduskohtu 30. septembri 2019. a määruse resolutsiooni p 3, millega halduskohus luges kaebuse 2018. a juuli kuni november esitatud arvetega seonduva viivisenõude osas tähtaegseks ning halduskohtu määruse resolutsiooni p 4, millega halduskohus rahuldas ASi SEBE taotluse kaebuse muutmiseks kohustamisnõude ja alternatiivse kohustamisnõude osas. Määruskaebuses on esitatud järgnevad põhjendused.
4.1.Kaebaja 20. mai 2019. a avaldus on iseseisev kaebus, mistõttu oleks halduskohus pidanud kontrollima selle puhul kaebetähtaja järgimist ning lõpetama HKMS § 46 lg 2 ls 1 rikkumise tõttu haldusasja menetluse osas, milles kaebaja nõuab 20. mai 2019. a avalduses 2019. a jaanuari kuni 2019. a märtsi arvete ning nendelt arvetelt arvestatud viivise tasumist. Kuna
viivisenõue on olemuslikult kõrvalnõue, kohaldub selle aegumise arvestamisele põhinõude aegumise arvestamise kohta näidatu.
4.2.Vastustajatel on HKMS § 124 lg 4 järgi õigus vaidlustada halduskohtu määrust ka osas, milles halduskohus jättis rahuldamata vastustajate taotluse haldusasja menetluse osaliseks lõpetamiseks, st osas, milles halduskohus leidis, et 20. mai 2019. a avaldus ei ole iseseisev kaebus, vaid kaebuse muutmise avaldus ja milles halduskohus lubas kaebajal 20. mai 2019. a avaldusega kaebust muuta. 20. mail 2019 esitatud avaldus on iseseisev kaebus, mistõttu sellele ei kohaldu HKMS § 49. Kaebaja muutis korraga nii kaebuse alust kui eset, mistõttu ei ole tegemist kaebuse muutmisega, vaid täiesti uue kaebuse esitamisega. Esialgu esitatud kaebuses on kaebaja taotlenud 2018. a juuli kuni 2018. a detsembri arvete tasumist, kuid esitatud avalduses on käsitletud ajavahemikku 2019. a jaanuarist kuni 2019. aprillini. Kaebus, mis puudutab 2019. a jaanuari kuni 2019. a märtsi arvete tasumise nõuet, on esitatud HKMS § 46 lg 2 ls-s 1 sätestatud tähtaega rikkudes. Kuna halduskohus leidis ekslikult, et 20. mai 2019. a avaldus on kaebuse muutmise avaldus, ei kontrollinud halduskohus HKMS § 124 lg-st 1 tulenevalt kaebuse tähtaegsust. Kaebaja ei ole ka esitanud mõjuvaid põhjuseid, mis tooksid kaasa kaebetähtaja ennistamise. Seega oleks halduskohus pidanud mittetähtaegse kaebuse osas menetluse lõpetama.
4.3.Kuigi halduskohus leidis, et kohustamisnõue 2018. a juuli kuni 2018. a novembri arvete tasumiseks oli esitatud kaebetähtaega rikkudes, ei lõpetanud ta menetlust nende arvete alusel viivise väljamõistmiseks. Halduskohus leidis, et tegemist on avalik-õiguslikus suhtes nõutava erilaadse kahjuhüvitisega, millele laieneb RVastS § 17 lg 3 ja HKMS § 46 lg 4 koosmõjus kolmeaastane kaebetähtaeg. Seejuures viitas halduskohus Riigikohtu 27. novembri 2014. a otsusele asjas nr 3-3-1-66-14. Halduskohus jättis aga tähelepanuta, et viivisenõue ei tugine seadusele, vaid selle aluseks on avaliku teenindamise lepingu p 8.9. Seetõttu ei ole viidatud Riigikohtu otsus käesolevas vaidluses asjakohane. Lisaks tuleb arvestada sellega, et viivisenõue on kõrvalkohustus, mille kehtivus sõltub põhikohustuse kehtivusest. Kuna halduskohus lõpetas menetluse põhikohustuse osas, oleks ta pidanud lõpetama menetluse ka viivisenõude osas.
5.AS SEBE esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 30. septembri 2019. a määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 tühistada järgnevatel põhjendustel.
5.1.Kaebaja hinnangul on tasu maksmise õiguslikuks aluseks poolte vahel 15. juuni 2018. a kokkuleppega muudetud versioon, millest lähtuvalt on kaebaja vastustajalt tasu nõudnud, või alternatiivselt enne seda kehtinud avaliku teenindamise leping. Vastustaja maksekohustust tuleb eelduslikult käsitleda olemuselt tsiviilõigusliku lepingulise kohustusena, mitte haldustoimingu sooritamise kohustusena arve kui toimingu tegemise taotluse alusel. Kuna vastustaja käsitlus mõlemast küsimusest on põhimõtteliselt erinev ning küsimused ei ole seaduses üheselt reguleeritud, samuti puudub ühtne asjakohane kohtupraktika, tuleb halduskohtul anda otsuses mõlemas küsimuses sisuline hinnang. Küsimust, milline on rahalise nõude menetlemise alus (ja sellest tulenevalt ka kaebetähtaeg), saab kaebaja hinnangul otsustada alles seejärel, kui halduskohus on välja selgitanud, mille alusel on tasu maksmise nõue tekkinud. Sellise sisulise hinnangu saab kohus anda üksnes kohtuotsuses, mistõttu ei ole kohustamisnõude tähtaegsuse küsimuse lahendamine käesolevas menetlusetapis, enne tõendite ja seisukohtade sisulist hindamist, põhimõtteliselt õigustatud.
5.2.Kaebaja ja vastustaja vahelist avaliku teenindamise lepingut tuleb käsitleda halduslepinguna, millest tekkivaid vaidlusi lahendatakse lepingust ja kohtupraktikast tulenevalt halduskohtus. Võlaõigusseaduse § 108 lg 1 alusel on kaebajal lepingu alusel raha maksmise nõue osutatud teenuste eest, mis põhineb riigihankes pakutud ja lepingus kokkulepitud liinikilomeetri maksumusel. Kaebaja nõue põhineb asjaolul, et vastustajad ei täida lepingulist maksekohustust kokkulepitud mahus, olles jätnud teenuste eest osaliselt tähtaegselt tasumata. Kaebaja on esitanud kohtule nõude reaalselt osutatud veoteenuse eest tasu saamiseks. Kaebaja
arvates oleks seetõttu kohtualluvusele vaatamata asjakohane lähtuda nõude lubatavuse hindamisel tsiviilõiguslikust, TsÜS § 146 lg-st 1 ja § 147 lg-st 1 tulenevast aegumise regulatsioonist, mille kohaselt aegub tehingust tulenev nõue kolm aastat pärast sissenõutavaks muutumist. Kuna kaebaja on esitanud lepingu kohase täitmise nõude tasu maksmiseks teenuste eest, mida osutati alates juulist 2018, ei ole nõue aegunud.
5.3.Isegi kui ringkonnakohus leiab, et lepingulist tasunõuet tuleb käsitleda haldustoiminguna, on kaebetähtaja ennistamine põhjendatud eelkõige õigusliku ebaselguse tõttu. Sellisel juhul ei saa kaebetähtaja ennistamata jätmise aluseks olla see, et kaebaja on juriidiline isik ega ka see, et kaebajat esindavad kohtumenetluses vandeadvokaadid. Vastustajate vastustest ei selgu, et arvete eest soovitud ulatuses tasumata jätmist tuleks mõista toimingu tegemisest keeldumisena ja et kaebaja pidanuks oma õiguste kaitseks pöörduma halduskohtusse 30 päeva jooksul. Kaebaja ja ühistranspordikeskuse vahel toimusid korduvalt suulised läbirääkimised tasu maksmise üle. Pooltevahelisest kirjavahetusest ei nähtu ühistranspordikeskuse sõnaselget keeldumist tasu maksmisest. Kirjavahetusest selgub, et Maanteeamet on andnud suunised maksta tasu ainult osaliselt, mis iseenesest ei saa vabastada ühistranspordikeskust kui lepingu poolt tema lepingulistest kohustustest. Seda arvestades ei olnud kaebajal alust 2018. a jooksul eeldada, et vaidluse kohtuväline lahendamine oleks võimatu ning kaebaja esitas kaebuse pärast seda, kui vastustaja viivitus tasu maksmisel oli muutunud ebamõistlikuks.
6.AS-i SEBE vastuses Maanteeameti ja MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskuse määruskaebusele palutakse see rahuldamata jätta järgnevatel põhjendustel.
6.1.Halduskohtu määruse resolutsiooni p 4 ei ole vaidlustatav. Halduskohus ei ole määrusesse selle edasikaebe võimalust märkinud. Määruskaebus tuleb vastavas osas jätta läbi vaatamata. Kaebaja rahaline nõue tugineb lepingule, mitte igakuiselt esitatud arvetele. Kaebaja rahalise nõude suurendamist ühe ja sama kehtiva lepingu alusel ei loeta HKMS § 49 lg 3 p 2 alusel kaebuse muutmiseks. Kaebuse aluseks olev asjaolu on endiselt sama – vastustajad ei täida nõuetekohaselt kehtivat lepingut. Kaebaja nõue põhineb asjaolul, et vastustajad ei täida lepingulist maksekohustust kokkulepitud mahus, olles jätnud teenuste eest osaliselt tähtaegselt tasumata. Kaebaja on esitanud kohtule nõude reaalselt osutatud veoteenuse eest tasu saamiseks. Täitmata lepingulise kohustuse rahaline suurus selgub lõplikult alles pärast lepingu kehtivuse lõpptähtaja saabumist (s.o pärast 31. jaanuari 2020). Kui nõustuda arvamusega, et menetluslikult on iga kalendrikuu järel tekkinud nõue iseseisev rahaline nõue, peaks kaebaja iga kuu esitama uue identse sisuga kohustamiskaebuse. See oleks menetluslikus mõttes ebaökonoomne ning ei ole kestvuslepingu kontekstis ka mõeldav. Kaebaja arvates tuleks nõude lubatavuse hindamisel lähtuda tsiviilõiguslikust, TsÜS § 146 lg-st 1 ja § 147 lg-st 1 tulenevast aegumise regulatsioonist, mille kohaselt aegub tehingust tulenev nõue kolm aastat pärast sissenõutavaks muutumist. Kuna kaebaja on esitanud lepingu kohase täitmise nõude tasu maksmiseks teenuste eest, mida osutati alates juulist 2018, ei ole nõue aegunud.
6.2.Kaebaja arvates ei oma määruskaebemenetluse kontekstis mingit tähtsust see, kas kaebaja viivisenõude õiguslik alus tuleneb lepingust või seadusest. Kaebaja on tõepoolest tuginenud avaliku teenindamise lepingu p-le 8.9, kuid see asjaolu omab tähtsust üksnes viivise suuruse arvutamisel. Seejuures ei käsitle vastustaja poolt viidatud RVastS-i sätted üldse viivise suuruse küsimust, vaid põhimõttelist õigust nõuda viivist, sedagi viitega läbi RVastS § 7 lg 4 ning sellest tulenevalt VÕS § 113. Põhimõtteline viivisenõude õigus asjas vaidluse all ei ole. Viivisenõude suurus ja täpsem õiguslik alus on sisulise menetluse küsimus.
7.Maanteeameti ja MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskuse vastuses AS-i SEBE määruskaebusele palutakse see rahuldamata jätta järgnevatel põhjendustel.
7.1.Kaebetähtaja järgimist tuleb kontrollida eelmenetluses enne asja sisulist lahendamist. Ka avaliku teenindamise lepingu muudatused on halduslepinguks. Avaliku teenindamise lepingu
p-s 3.2. sätestatud kohustus on avalik-õigusliku iseloomuga, mistõttu tuli nõue selle kohustuse täitmiseks esitada lähtudes HKMS § 46 lg 2 ls-st 1 hiljemalt 30 päeva jooksul alates kohustuse täitmisest keeldumise teatavaks tegemisest.
7.2.Kaebaja ja MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskus vahelisest praktikast tuleneb, et kaebajale makstava toetuse sissenõutavaks muutumine sõltub kaebaja poolt arve esitamisest. Kohtupraktikas on leitud, et nõude sissenõutavus on seotud arve esitamisega esmajoones siis, kui arve esitamises sissenõutavuse eeldusena on kokkulepitud või kui see tuleneb tavast või lepingupoolte praktikast (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. mai 2015. a otsus asjas nr 3-2-1-44-15, p 12 ja 14. juuni 2016. a otsuses asjas nr 3-2-1-53-16, p 18). Tartu Ringkonnakohus leidis 12. mai 2008. a otsuses asjas nr 3-07-1572 p-s 6 ja 6. juuni 2008. a otsuses asjas nr 3-07-2457 p-s 6, et tasumata arvete täitmiseks kohustamise kaebuse esitamise tähtaega tuleb arvestada arvete tasumise tähtpäevadele järgnevatest kuupäevadest. Seega pidi kaebaja esitama igakuiselt halduskohtule kaebuse tasumata arvete maksmiseks kohustamiseks, kui nende arvete tasumisest on igakuiselt keeldutud. Kuivõrd kaebaja niimoodi ei teinud, rikkus kaebaja arves näidatud summa tasumise nõude esitamise kaebetähtaega. Kuna vastustajad on keeldunud kaebaja arvete tasumisest, ei ole tegemist tegevusetuse või viivitusega arvete tasumisel, mistõttu ei ole HKMS § 46 lg 2 ls-d 2 ja 3 asjakohased. Asjas ei esine mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ennistamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Käesolevas haldusasjas on määruskaebuse esitanud mõlemad menetlusosalised. Esmalt lahendab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse (I) ning seejärel vastustajate oma (II). I
9.Kaebaja on määruskaebuses vaidlustanud halduskohtu määruse resolutsiooni p-e 1 ja 2, millega halduskohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks ning lõpetas haldusasja menetluse osas, milles kaebaja nõuab vastustajate kohustamist täita
15.juunil 2018 sõlmitud lepingu muudatusi 31. juuli 2018. a arve nr 9180714, 31. augusti 2018. a arve nr 9180821, 30. septembri 2018. a arve nr 9180922, 31. oktoobri 2018. a arve nr 9181023 ja 30. novembri 2018. a arve nr 9181135-LISA osas.
10.Kaebaja on esitanud kohustamisnõude, milles nõuab käesoleva määruse p-s 9 nimetatud arvete tasumist vastavalt kaebaja ja MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskus vahel 15. juunil 2018 sõlmitud avaliku teenindamise lepingu muudatusele, mis oli tingitud tasuta sõidu õiguse kehtestamisest 1. juulil 2018. Lepingu muudatuse eesmärk oli panna kaebaja positsiooni, mis oleks olnud siis, kui piletitulu oleks laekunud soovitud ja varasemalt ette nähtud ulatuses.
11.Iseenesest on vastustajad arveid tasunud, kuid seda vastavalt Maateeameti 21. augusti 2018. a käskkirjale, millega muudeti varasema lepingu p 3.2. Seega on arvete tasumine toimunud, kuid vastustajad on keeldunud arveid tasumast ulatuses, mille tasumist nõuab kaebaja. Lähtudes HKMS § 46 lg 2 ls-st 1 võib kohustamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti andmisest või toimingu tegemisest keeldumise teatavakstegemisest arvates. Kuna vastustajad on kaebaja esitatud arveid siiski tasunud, st kaebaja ei ole bussiliiniveoteenust tasuta osutanud, kuid kaebaja ei ole saanud tasu metoodika alusel, milles ta MTÜ-ga Ida-Viru Ühistranspordikeskus kokku leppis, ei saa kaebetähtaja kulgema hakkamisel lähtuda HKMS § 46 lg 2 ls-dest 2 ja 3, mis sätestavad, et haldusorgani tegevusetuse või viivituse korral võib kohustamiskaebuse esitada ühe aasta jooksul haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest. Kui sellist tähtaega ei ole sätestatud, võib kohustamiskaebuse
haldusorgani tegevusetuse või viivituse korral esitada kahe aasta jooksul haldusakti või toimingu taotlemisest arvates. Järelikult hakkas kaebetähtaeg kulgema hetkest, mil kaebaja sai teada, et arvete tasumisest soovitud ulatuses keeldutakse (vt ka vrd Tartu Ringkonnakohtu
2.aprilli 2019. a otsus asjas nr 3-17-1328, p 10). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et arvete osas, mis kajastavad ajavahemikku 2018. a juulist kuni 2018. novembrini, on kohustamisnõue esitatud kaebetähtaega ületades. Vastustajad on kaebajale e-kirjade teel mõista andnud, et nad tasuvad vaid korrektselt esitatud arveid ning on keeldunud tasumast arve seda osa, mis ületab kokkulepitud tasumäära. Näiteks on Maanteeamet edastanud 9. novembril 2018 kaebajale kirja nr 27-5/18/52943-1 (dtl 154), milles palutakse esitada korrektseid arveid ning soostutakse tasuma vaid korrektsete arvete alusel esitatud tasunõudeid. Oma vastavasisulist seisukohta kordab Maanteeamet ka 26. novembri 2018. a vastuskirjas nr 27-5/18/52943-3 (dtl 159 ja 160) AS-i SEBE nõudele tasuda esitatud arved täies ulatuses. Sellele, et kaebaja pidi mõistma, et tema esitatud arveid ei tasuta 15. juuni 2018. a MTÜ-ga Ida-Viru Ühistranspordikeskus sõlmitud lepingumuudatuste järgi, viitab seegi, et kaebaja hakkas 2018. a sügisest esitama arveid, kus oli tasuarvestus nii Maanteeameti 21. augusti 2018. a käskkirja kui ka kaebaja ja MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskus vahel sõlmitud lepingumuudatuste järgi (vt nt 31. oktoobri 2018. a arve nr 9181023 ja selle arve lisa, dtl 165 ja 166). Ühtlasi leiab ringkonnakohus, et isegi kui kaebaja juhindus MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskus arusaamast, eriti sellest, et nende vahel sõlmitud lepingu muudatusega oli loodud olukord, kus lepingutasu, sh liinikilomeetri maksumus olnuks kõrgem kui see, mida Maanteeamet soostus osutatud teenuse eest tasuma, pidi kaebajale olema vastustajate seisukohtadest siiski selgelt aru saada, et keeldutakse arvete tasumisest täies mahus.
12.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega, et asjas ei esine mõjuvaid põhjuseid, mis tooksid kaasa kaebetähtaja ennistamise. Kaebaja väidab, et kaebetähtaja ennistamise aluseks on asjaolu, et lepingutasu maksete maksmisest keeldumist puudutanud kirjavahetuses ei olnud vastustajad maininud, et tegemist on toimingu sooritamisest keeldumisega ning kaebaja peab seetõttu pöörduma 30 päeva jooksul oma õiguste kaitseks kohustamisnõudega halduskohtusse. Vaidlustamisviite puudumine ei ole käesoleval juhul selliseks asjaoluks, mis tooks kaasa kaebetähtaja ennistamise. Ka ei saa kaebetähtaja möödalaskmist vabandada läbirääkimiste pidamisega, kuna läbirääkimiste pidamine on vabatahtlik ning ei välista samaaegselt kaebusega halduskohtusse pöördumist (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 2. aprilli 2019. a otsus asjas nr 3-17-1328, p 10). Isegi kui MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikesksus seisukoht lepingu tasu suuruse osas vähemalt esialgu ei pruukinud kattuda Maanteeameti omaga, mida kinnitab lepingumuudatuste sõlmimine 2018. a juunis, jäi lepingu osutamise eest makstava tasu väljamaksmise õigus ikkagi Maanteeametile. Järelikult ei saanud kaebaja jääda lootma sellele, et ühistranspordikeskusega kokkulepitud tasu jääb kehtima ka pärast seda, kui Maanteeamet on korduvalt avaldanud teistsugust seisukohta. II
13.Vastustajad on vaidlustanud halduskohtu määruse resolutsiooni p-e 3 ja 4. Halduskohus leidis määruse resolutsiooni p-s 3, et 2018. a juuli kuni 2018. a novembri arvete osas, mille kohustamisnõude esitamine oli mittetähtaegne, tuleb nimetatud arvetega seonduv viivisenõue siiski tähtaegseks lugeda. Vastustajad aga selle halduskohtu seisukohaga ei nõustu. Vastustajate hinnangul ei saa kaebust kõrvalkohustuse sissenõudmiseks, milleks viivis kahtlemata on, lugeda tähtaegselt esitatuks, kui põhinõue on kaebetähtaja ületamise tõttu tagastatud ning menetlus vastavas osas lõpetatud. Halduskohus leidis, et viivisenõue on avalik-õiguslikus suhtes nõutav erilaadne kahjuhüvitis, millele laieneb RVastS § 17 lg 3 ja HKMS § 46 lg 4 koosmõjus kolmeaastane kaebetähtaeg (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. novembri 2014. a
otsus asjas nr 3-3-1-66-14, p 19). Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus on siinkohal teinud õige järelduse, et vaatamata kohustamisnõude mittetähtaegsusele 2018. a juulist kuni novembrini esitatud arvete osas, on kaebaja järginud viivisenõude esitamise kaebetähtaega. Nagu mainitud, on viivisenõue avalik-õiguslikus suhtes erilaadne kahjuhüvitis, mistõttu tuleb sellele kohaldada riigivastutuse seaduse asjakohast regulatsiooni ja juhindumine võlaõiguslikest põhimõtetest ja aegumise tähtaegadest ei ole õige. Seetõttu ei ole vastutajate määruskaebuse rahuldamine nimetatud osas põhjendatud.
14.Kaebaja on halduskohtule esitatud 20. mai ja 18. juuli 2019. a avaldusega kaebuse nõuet suurendanud ning nõudnud arvete, mis jäävad ajavahemikku jaanuar kuni juuni 2019, tasumist täies ulatuses, st lähtumist 15. juunil 2018 kaebaja ja MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskus vahel sõlmitud lepingumuudatustest teenuse eest tasustamise osas. Halduskohus rahuldas AS-i SEBE taotluse kaebuse muutmiseks vaidlustatud määruse resolutsiooni p-ga 4, märkides, et nimetatud osas ei ole halduskohtu määrus vaidlustatav. Vaidlustamise võimaluse puudumine tuleneb halduskohtu hinnangul HKMS § 49 lg 6 ls-st 1, mis sätestab, et halduskohtu või ringkonnakohtu sellise määruse peale, millega keeldutakse kaebuse muutmise vastuvõtmisest, võib kaebuse esitaja esitada määruskaebuse. Ringkonnakohus leiab, et kehtiva HKMS § 49 lg 6 ei võimalda esitada määruskaebust juhul, mil halduskohus võtab vastu kaebuse muutmise. Seda seisukohta kinnitab ka vastava seaduseelnõu (halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seadus, eelnõu 496 SE) seletuskirjas (arvutivõrgus kättesaadav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/a8032ed5-482b-4ac5-88847d5fe0ef8e99/Halduskohtumenetluse%20t%C3%B5hustamiseks%20halduskohtumenetluse% 20seadustiku,%20riigil%C3%B5ivuseaduse%20ja%20riigi%20%C3%B5igusabi%20seaduse %20muutmise%20seadus) HKMS § 49 lg 6 selgituseks esitatu: „Normis nähakse ette määruskaebuse esitamise õigus üksnes juhul, kui kohus keeldub kaebuse muutmisest, sest see mõjutab taotleja õigusi otseselt. Analoogselt kaebuse menetlusse võtmise määruse vaidlustamise ulatusega ei ole kaebuse muutmisega nõustuva määruse vaidlustamine määruskaebuse korras menetlusosalise õiguste kaitse tagamiseks hädavajalik. Kaebuse muutmisega mittenõustunud menetlusosaline saab vajaduse korral esitada vastuväited apellatsiooniastmes. Seetõttu ei ole kaebuse muutmisega nõustumise määrus edaspidi määruskaebuse korras eraldiseisvalt vaidlustatav. Nimetatud erisus kannab ka menetlusökonoomilist eesmärki.“ Järelikult ei ole seadusandja tahe olnud võimaldada kaebuse muutmise vastuvõtmist määruskaebe vormis vaidlustada, vaid sellele saab esitada vastuväiteid apellatsioonkaebust esitades (HKMS § 203 lg 1). Seega olukorras, kus vastustajad ei nõustu kaebuse muutmisega osas, milles halduskohus jättis kaebuse menetluse lõpetamata 2019. jaanuari kuni 2019. a märtsi arvete lisade ja nende alusel nõutava viivise osas, tuleb neil oodata asjas sisulise lahendini jõudmist, misjärel saavad nad oma vastuväited esitada edasikaebuses. Kuna määruskaebuse esitamine halduskohtu määruse resolutsiooni p 4 peale ei ole lubatud, tuleb vastustajate määruskaebus vastavas osas jätta läbi vaatamata.
1.Rahuldada AS Sebe määruskaebus. Jätta MTÜ Ida-Viru Ühistranspordikeskus ja
Maanteeameti määruskaebus rahuldamata.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 30. septembri 2019. a määrus ja Tartu Ringkonnakohtu 15. mai 2020. a määrus menetluse lõpetamist puudutavas osas. Muuta määruste põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. Ülejäänud osas jätta halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused muutmata.
3.Saata asi menetluse jätkamiseks Tartu Halduskohtule.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.