Xa kaebus Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti 26.09.2017 otsuse nr 1.10/783-3 tühistamiseks, ja vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja 18.09.2016 ja 07.05.2017 taotlused uuesti läbi
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja — X, lepinguline esindaja advokaat Meris Velling Vastustaja — Tallinna linn, volitatud esindaja Janne Kivistik
Asja läbivaatamise vorm
23.10.2018; 18.06.2020 ja 03.08.2020 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Xa kaebus.
2.Tühistada Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti 26.09.2017 otsus nr 1.10/783-3 ja kohustada Tallinna linna vaatama Xa 18.09.2016 ja 07.05.2017 taotlused uuesti läbi.
3.Mõista Tallinna linnalt Xa kasuks välja menetluskulu 4000 eurot, muus osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 09.11.2020, mis on puhkepäevale langevale tähtpäevale järgnev esimene tööpäev. Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
1.X esitas Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametile (TST) 18.09.2016 taotluse, millega taotles isikliku abistaja teenust (edaspidi IAT) 300 tundi kvartalis (s.o keskmiselt 100 tundi kuus ehk ca 3,3 tundi päevas) senise 150 asemel kvartalis (s.o. 50 tundi kuus ehk ca 1,6 tundi päevas) ning et vastustaja hüvitaks kaebajale tema tegelikele vajadustele vastavalt tagamata jäänud teenuse rahaliselt. 27.10.2016 otsusega jättis TST kaebaja taotluse rahuldamata.
3-18-164
2.X vaidlustas TST 27.10.2016 otsuse Tallinna Halduskohtus. Tallinna Halduskohus rahuldas 17.03.2017 otsusega haldusasjas nr 3-16-2407 osaliselt X kaebuse, tühistas Tallinna Linnavalitsuse 17.11.2014 korralduse nr 1777-k lisa „Sotsiaalteenuste nõuded“ p 2.5.4 ja TST 27.10.2016 vastuse ning kohustas Tallinna linna vaatama X 18.09.2016 avalduse uuesti läbi. Lisaks kohustas kohus Tallinna linna kindlaks määrama X poolt 2016. a detsembris vajatud isikliku abistaja teenuse põhjendatud mahu ning hüvitama Xle tagamata jäetud teenuse mahu, kuid mitte rohkem kui 401,20 euro ulatuses.
3.X esitas 07.05.2017 TST-le avalduse Tallinna Halduskohtu 17.03.2017 otsuse täitmiseks ning eelnevalt alanud haldusmenetluse jätkamiseks. Ühtlasi täiendas kaebaja oma varasemat taotlust ning palus, et talle tagatakse perioodil 01.07.2017 kuni 10.02.2019 isikliku abistaja teenust 390 tundi kvartalis (s.o keskmisel 130 tundi kuus ehk ca 4,3 tundi ööpäevas).
4.26.09.2017 tegi TST X taotluse suhtes uue otsuse nr 1.10/783-3, millega määras Xale IAt mahuks 255 tundi kvartalis (so keskmisel 85 tundi kuus ehk 2,8 tundi päevas) igapäevaelu toimingute valdkonnas ja liikumiseks kuni 31.03.2018. Lisaks otsustas TST maksta Xale hüvitist 2016.a ja 2017.a saamata jäänud teenuse eest vastavalt otsusega määratud teenuse mahule ning teenuse tunnihindadele.
5.X esitas TST 26.09.2017 otsusele vaide 25.10.2017 ning vaide täiendused 13.11.2017 ja 04.12.2017. Harju Maavanem jättis 21.12.2017 otsusega kaebaja vaide rahuldamata.
6.X esitas 22.01.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles TST 26.09.2017 otsuse nr 1.10/783-3 tühistamist osas, millega jäeti X 18.09.2016 taotlus ja 07.05.2017 taotluse täiendus rahuldamata ja Tallinna linna kohustamist vaadata kaebuse esitaja taotlus ja taotluse täiendus uuesti läbi. Samuti taotles kaebaja Harju Maavanema 21.12.2017 vaideotsuse nr 1442-k tühistamist.
7.22.02.2018 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ning kaebuse eesmärke silmas pidades luges menetletavaks nõudeks TST otsuse tühistamisnõude ning kohustamisnõude vastustaja kohustamiseks asja uuesti läbi vaadata. Vastustajaks tunnistas kohus Tallinna linna. Kohus kohustas menetlusosalisi hiljemalt 16.03.2018 teavitama, kas asja on võimalik lahendada kompromissiga.
8.06.03.2018 esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, mille kohus rahuldas osaliselt 07.03.2018 määrusega ning peatas vaidlustatud otsuse kehtivuse osas, millega määrati Xale isikliku abistaja teenus kuni 31.03.2018 (vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 4). Kohus kohustas esialgse õiguskaitse korras vastustajat tagama kaebajale isikliku abistaja teenus vähemalt vaidlustatud otsusega määratud mahus kuni kompromissi sõlmimiseni või kohtuotsuse jõustumiseni käesolevas asjas. 07.03.2018 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu ei ole menetluse käigus muudetud.
9.07.03.2018 määruses tegi kohus menetlusosalistele ühtlasi ettepanku kaaluda asja lahendamist lepitusmenetluses. 21.03.2018 teavitas vastustaja, et ei ole siiski valmis lepitusmenetlusse astuma ning taotles asja sisulist lahendamist. 29.03.2018 esitas vastustaja ka sisulise vastuse kaebusele, milles vaidles kaebusele vastu.
10.23.04.2018 esitas kaebaja oma seisukoha vastustaja vastuse osas koos täiendavate tõenditega, misjärel määras kohus asja läbivaatamiseks kohtuistungi. 11.10.2018 esitas kaebaja täiendavad seisukohad ja tõendid.
11.23.10.2018 toimunud kohtuistungil leppisid menetlusosalised kokku eksperthinnangu teostamises, eesmärgiga saavutada kompromisskokkulepe.
12.Peale eksperdilt oodatavate küsimuste ringi kindlakstegemist, kasutatava hindamisinstrumendi ja eksperdi isiku osas kokkuleppele jõudmist menetlusosaliste vahel, määras kohus 21.11.2019 määrusega eksperdiks tegevusterapeudi Ida-Joao Hussar ́i. Menetlusosalised leppisid kokku, et ekspertiisiga seonduvad kulud katavad pooled võrdsetes osades. 2(16)
3-18-164
13.Ekspert esitas hinnangu 27.12.2019. Seejärel tegi kohus pooltele täiendava ettepaneku kompromissläbirääkimisteks. 05.05.2020 teavitas kaebaja kompormissläbirääkimiste nurjumisest.
14.Kaebaja esitas oma kokkuvõtlikud seisukohad 04.06.2020 ning vastustaja 12.06.2020.
15.18.06.2020 toimus asja arutamiseks kohtuistung, kus menetlusosalised kinnitasid vajadust eksperdi istungile kutsumiseks.
16.Eksperdi küsitlemine toimus 03.08.2020 kohtuistungil. Menetlus jätkus kirjalikus menetluses, kohtuotsuse teatavaks tegemise ajaks määras kohus 08.10.2020.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
17.Kaebaja tegeliku abivajaduse ulatus.
17.1.Kaebajal on kaasasündinud tserebraalparalüüs – ahjukahjustusest tingituna on kaebajal jalgade raskekujuline spastiline halvatus ning üldine lihasjõu langus. Selle tulemusena liigub kaebaja ratastooliga, tema käte peenmotoorika on häiritud ning funktsioonis esineb suuri kõrvalekaldeid. Kaebajal on tuvastatud sügav liikumispuue (kaebuse lisa 1). Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus (PISTS) § 2 lg 11 p-i 1 järgi määratakse sügav puue inimesele, kellel on selline anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna vajab isik pidevat kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet ööpäevaringselt.
17.2.Kaebaja kõrvalise abi vajaduse ulatust on hinnanud tänaseks mitu eksperti (kaebuse lisa 20; 23.04.2018 menetlusdokumendi lisa 1 ning kohtumenetluses määratud eksperdi Ida Joa-Hussar 27.12.2019 eksperthinnang)), kes on kinnitanud, et kaebaja vajab kõrvalist abi enamuse ärkveloleku ajast. Samuti kinnitavad kaebaja vajadust pidevale kõrvalisele abile kaebaja poolt tegelikkuses kasutatud isikliku abistaja tundide maht, mille kohta on kaebaja esitanud aruandeid nii vastustajale kui ka tõendina käesolevas menetluses (kaebuse p 14). Kaebaja viitab, et on täiendavat teenust kasutanud vastavalt oma majanduslikule võimekusele. Piiratud ressurssidest tulenevalt ei saanud kaebaja endale võimaldada kõrvalist abi mahus, mida ta tegelikult oleks täiendavalt vajanud.
17.3.Eelpoolviidatud eksperthinnangutest on täielikult teistsugusele tulemusele ainukesena jõutud vastustaja tellitud hinnangus (kaebuse lisa 9), milles on leitud, et kaebajale piisab kõrvalisest abist ligikaudu 2,8 tundi päevas. Kaudselt on hinnangu ebapiisavust kaebaja tegeliku abivajaduse tuvastamisel nentinud menetluse kestel ka vastutaja ise, märkides enda 29.03.2018 menetlusdokumendis „ka vastustaja planeeris tellida kaebaja isikliku abistaja teenuse vajaduse ja mahu hindamiseks veebruaris korduva hindamise, kuna otsus määras teenuse mahu tähtajaga 31. märts 2018. Vaidlustatud otsuse kehtivuse tähtaja ja uue hindamise korraldamise määramisel lähtus vastustaja vajadusest saada kaebaja teenuse vajadusest parem ülevaade, sh võimalusest viia hindamist läbi talvistes oludes, teistes tegevuskohtades- [...] Vastustaja eesmärk oli korduva hindamise tulemusel saada täielikumad andmed, et uut otsust tehes teenuse mahtu optimaalsemalt määrata.“
18.Vaidlustatud otsuse õigusvastasus ja selle aluseks olev vastustaja poolt tellitud kaebaja tegevusvõime hinnang.
18.1.Vastustaja on leidnud, et kaebaja kui sügava puudega isiku kõrvalise abi vajadus ööpäevas on keskmiselt 2,8 tundi (kaebuse lisa 7 „vaidlustatav otsus“). See tähendab, et vastustaja hinnangul peaks kaebaja enamuse oma ärkveloleku ajast tulema toime ilma igasuguse kõrvalabita. Hinnates vastustaja tellitud 18.09.2017 hinnangut kogumis muude tõenditega ei saa olla mõistlikku kahtlust, et vastustaja tellitud 18.09.2017 hinnang ei saa olla aluseks kaebajale isikliku abistaja- ja muude vajalike sotsiaalteenuste mahu määramisel, kuna see ei kajasta kaebaja tegelikku abivajadust 3(16)
3-18-164 adekvaatselt. Kaebaja on tänaseks juba aastaid pidanud saama hakkama puuduliku kõrvalise abiga. Kaebaja on pidanud loobuma tema vanusele vastavast sotsiaalsest aktiivsusest, tööüritustest, välislähetustest, pea igasugusest vaba-aja veetmise võimalustest jne. Kaebajal ei ole olnud võimalik ennast isegi tööl täielikult teostada, sest kuigi nii kogemusnõustajana kui õiguskantsleri nõunikuna peaks ta käima väljaspool töökeskkonda kohtumistel, konverentsidel, koolitustel jne, siis kõrvalise abi maht 2,8 tundi päevas seda lihtsalt ei võimalda.
18.2.Vaidlustatav otsus on õigusvastane ka ainuüksi põhjusel, et sellega ei ole määratud kaebajale isikliku abistaja teenus eraldiseisvalt või kombinatsioonis muude sotsiaalteenustega vastavalt kaebaja tegelikule abivajadusele nii nagu nõuab SHS § 3 lg 1 p 1; SHS § 15 lg 1, SHS § 28 lg 2 ja nii nagu kohustas vastustaja kaebajale teenust määrama Tallinna Halduskohus 17.03.2017 otsuses asjas 3-16-2407.
18.2.1.Sotsiaalkaitse tagamisel on avalikul võimul kohustus tagada isikule toimiv terviklahendus. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 9 lg 1 sätestab avaliku võimu organite koostöökohustuse sotsiaalkaitse korraldamisel. § 9 lõige 2 sätestab avaliku võimu kohustuse korraldada asutustevaheline koostöö isikut vähim koormaval viisil ning tagada võimaluse korral isiku abistamine tema valitud asutuse või isiku kaudu. Seejuures tuleb SÜS § 2 lg-3 sätestatud põhimõttest lähtuvalt käsitleda isiku vajadusi terviklikuna.
18.2.2.Vastustaja ei ole taganud kaebajale terviklikku lahendust tagamaks talle abi, kui kaebaja viibib enda töö- või õppimiskohustuste tõttu Põlvas või Tartus (nt vajalik koduteenus, sotsiaaltransport vastavate kohalike omavalitsuste territooriumidel liikumiseks vms). Tulenevalt vastustaja 07.09.2019 määruses nr 16 „Sotsiaaltransporditeenuse osutamise kord“ kehtestatud piirangutest ei ole kaebajal võimalik vastavat teenust muude kohalike omavalitsuste territooriumidel kasutada. Terviklahendust, kuidas kaebajal oleks võimalik mitme erineva kohaliku omavalistuse vahel kas tööalaste kohustuste täitmiseks või rehabilitatsiooniteenuse saamiseks liikuda, kaebaja välja pakkunud ei ole.
18.2.3.Kaebaja on küll seisukohal, et tema puudest tulenevaid piiranguid aitab sotsiaalteenusena kõige efektiivsemalt leevendada isikliku abistaja teenus, kuid on enda taotluse p-s 7 (kaebuse lisa 3) palunud, et vastustaja pakuks välja mistahes lahenduse. Vastustaja ei ole aga sellist terviklahendust pakkunud, vaid on lihtsalt keeldunud kaebaja kõrvalise abi vajadust isikliku abistaja teenusega katma. Veel enam, vastustaja näib olevat täielikus segaduses, milliseid seadusega ettenähtud sotsiaalteenuseid, millistel eesmärkidel ning milliste vajaduste katmiseks puudega isikule määrata saab, rääkimata sotsiaalteenuste kombineeritud lahenduse väljatöötamisest. Nii on vastustaja vaidlustatavas otsuses märkinud, et määratud isikliku abistaja teenus on kasutamiseks igapäevastes toimingutes nagu kodu koristamine ning ostude sooritamine; seejärel on aga kohtumenetluses asunud seisukohale, et isikliku abistaja teenust ikkagi ei peaks neis toimingutes kasutama ning nende tegevuste toetamiseks tuleks leida muu teenus (29.03.2019 vastustaja menetlusdokumendi p 24). Ühtegi muud teenust ei ole vastustaja aga kaebaja taotluse lahendamisel välja pakkunud.
19.Põhiseaduslike ja rahvusvaheliste kohustuste kaudu on sotsiaalsete õiguste ehk sotsiaalkaitse tagamine avalikule võimule langev vastutus. Lõppastmes on põhiseaduslik vastutus puuetega inimestele abi osutamise eest riigivõimul ja ka kohalikul omavalitsusel. SHS § 5 lg 1 paneb sotsiaalteenuste ja muu abi andmise korraldamise kohustuse isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgsele kohalikule omavalitsuse üksusele. Kohaliku omavalitsuse abistamiskohustust tuleb vaadelda koosmõjus kohustusega järgida põhiseadusest ja rahvusvahelistest kohustustest tulenevaid inimväärikuse ja sotsiaalriigi põhimõtteid. SÜS eelnõu koostajad on pidanud vajalikuks eraldi rõhutada, et sotsiaalsed õigused tuleb tagada sellises ulatuses, et konkreetses ühiskonnas oleks inimesel võimalk inimväärselt ära elada.“ Kaebaja arvates on käesoleva vaidluse keskmes küsimus sellest, milliseks tuleb Eesti ühiskonnas 2020. aastal pidada puudega isiku elustandardit, et seda lugeda inimväärseks äraelamiseks. Vastustaja seostab inimväärse äraelamise ja 4(16)
3-18-164 inimväärseelustandardi sisustamise „puuduse“ mõistega. Lihtsustatult öeldes näib, et vastustaja hinnangul on puudega isikule tagatud inimväärne äraelamine ja elustandard, kui isikul on olemas minimaalne, et tema esmavajadused oleks täidetud.
19.1.Kaebaja möönab, et põhi- ja inimõiguste teooriad, ei välista inimväärse äraelamise sisustamist ellu jäämiseks esmaselt vajaliku tagamise kaudu (s.t nälja vältimiseks piisava toidu olemasolu, ilmastikule vastava riietuse olemasolu, magamisaseme olemasolu külmal ajal köetud ruumis jne). Kaebaja ei nõustu aga, et arenenud Euroopa sotsiaal- ja kultuuriruumi osaks olevas Eesti ühiskonnas saab tänasel päeval lugeda puudega isiku elustandardit inimväärseks olukorras, kus inimesel on tagatud ellujäämiseks vajalik miinimum. Inimväärseks äraelamiseks peaks puudega isikul olema võimalik teostada ennast ning enda õigusi puudest tulenevate piiranguteta, vähemalt ulatuses, milles puudega kaasnevad paratamatud piiranguid on seaduses sätestatud meetmetega võimalik taandada miinimumini.
19.2.Inimväärikuse üks oluline element arenenud sotsiaalriigis on õiguslik võrdsus ning võrdne kohtlemine. Riigil ja kohalikul omavalitsusel on positiivne kohustus kõrvaldada puudest johtuvat faktilist ebavõrdsus, moel mis võimaldab puuetega inimesel realiseerida enda õigusi teiste inimesega võrdselt. Selline kohustus tuleneb nii põhiseaduse §-st 12 kui rahvusvahelistest kohustusest. Eesti on muuhulgas ratifitseerinud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni. Selle artikkel 3 p-des b, e ja g esitatud põhimõtteid kajastab sisuliselt PS § 12 lõike 1 lause 1, mis sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse. Artikkel 3 p c rõhutab puuetega isikute õigust olla täisväärtuslikud ühiskonnaelu liikmed ning põhimõtet, et puuetega inimestel peab olema võimalik kasutada kõike pakutavat teistega võrdsetel alustel. See tähendab ühelt poolt isikute õigust mitte olla takistatud ühiskonnaelust osavõtmisel, teisalt aga sisaldab see põhimõte ka riigi kohustust võtta kasutusele meetmeid, et puuetega inimestel oleks võimalik ühiskonnaelus täielikult osaleda.
19.3.Vastustaja korraldatud sotsiaalteenused ei taga kaugeltki kaebajale võimalust enda õigusi täielikult teostada, kasutada kõike pakutavat teistega võrdsetel alustel ning olla täisväärtuslik ühiskonna liige. Vastustaja tagatud 2,8 tundi kõrvalist abi päevas ei võimalda kaebajal saada hakkama isegi ellujäämiseks minimaalselt vajalike tegevustega (nagu iseendale soojade söögikorda tagamine, isikliku hügieeni tagamine, tööle liikumine ja tööülesannete nõuetekohane täitmine väljaspool tööruume). See paneb kaebaja ebavõrdsesse olukorda isegi teiste samasuguste vajadustega sügava puudega isikutega võrreldes. Näiteks on teinud Tartu linn otsuse, millega on sügava liikumispuudega isikule kaebajaga sarnaste vajaduste katmiseks määratud kõrvalist abi 480 tundi kuus ehk 15 -16 tundi päevas (04.06.2020 menetlusdokumendi lisa 6 – Tartu linnavalitsuse 22.08.2019 otsus). Seega ei ole kaebaja kõrvalise abi vajadus sügava puudega isiku jaoks „ebanormaalselt“ suur või statsionaarsele hooldusvajadusele viitav.
19.4.Põhiseaduse §-st 29 tulenevalt on igaühel võimalus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Kaebajal on neli töökohta, millest kaks asuvad Tallinnas; üks Tartus ja üks Põlvas; s.t kaebaja teostab ennast tööturul puudest sõltumata maksimaalses võimalikus määras. Kaebaja vajab tööülesannete täitmisel kõrvalist abi sihtkohtade vahel liikumiseks, väljaspool tööruume kohtumistel, konverentsidel, koolituselt jne osalemiseks (Õiguskantsleri kantseleis ka hoonesiseselt liikumiseks). Vastustaja leiab, et kaebaja peaks kokkuleppel tööandjaga enda töökorraldust muutma, et vähendada liikumist ning töötada võimalikult palju kodust. Sisuliselt tähendab see, et kaebajalt „nõutakse“, et loobuks teistega võrdselt enda Põhiseaduse §-st 29 tulenevat õigust teostada. Kodust töötamine peaks sarnaselt puudeta inimestega olema võimalus, mitte eluline ümberkorraldust puudest tulenevate piirangute tõttu. Nii vastustaja kui ka kohus (17.03.2017 otsuses asjas 3-16-2407; kaebuse lisa 5) näib osaliselt taunivat kaebaja aktiivsust mitmes linnas töötamisel. Näib, et nii vastustaja ja ka kohus on seisukohal, et vastustajal tasuks olla ühiskonnas ja tööelus vähem aktiivne, et mitte kasutada sotsiaalteenuseid „ebamõistlikus“ mahus. Juhul, kui kaebaja soovib olla aktiivne, peaks ta vastavad võimalused endale ise leidma ja tagama. Seesugune lähenemine on täielikult vastuolus sotsiaalkaitse eesmärkidega. 5(16)
3-18-164
19.5.Põhiseaduse §-st 19 tulenevalt on igal ühel õigus vabaks eneseteostuseks. Võimalus kasutada sotsiaalteenuste tuge kultuuri-, spordi- ja muudes sotsiaalsetes ja vaba aja tegevustes osalemiseks, on puudega isikule tema puudest tulenevate piirangute ületamiseks eelduseks, et tal oleks ennast teistega võrdselt võimalik vabalt teostada ning oma elu vastavalt oma soovidele ja vajadustele korraldada.
19.6.Põhiseaduse § 28 lg-st tulenevalt on igal ühel õigus tervise kaitsele. Viis ja ulatus, milles vastustaja on valmis kaebajale sotsiaalteenuseid võimaldama, ei taga kaebajale viidatud Põhiseaduse normist tulenevate õiguste realiseerimist. Kaebajal ei ole võimalik piisava ja sobiva kõrvalise abita kasutada spordisaale, käia looduses või tegeleda muude tervist hoidvate ja edendavate tegevustega. Ebapiisav kõrvaline abi ning puudulik sotsiaalteenuste tagamine on põhjustanud kaebajale kliinilise depressiooni. Vastustaja on seisukohal, et sellistes tegevustes peaks kaebaja kasutama mitte sotsiaalteenuste tuge vaid toetuma kõrvalistele isikutele isikute (nt spordisaali töötajad, kaastreenijad jne (täpsemalt 23.04.2018 kaebaja menetlusdokumendi p 2 (ii)). SHS eelnõu 98 SE seletuskirjas on märgitud: „Isikliku abistaja teenuse kasutamine vähendab puudega inimese sõltuvust oma pereliikmetest ja sõpradest ning annab talle võimaluse elada maksimaalse iseseisvuse tasemel, mida konkreetne puue/funktsioonihäire võimaldab. Kaudselt aitab teenus vähendada teenust saava inimese seadusjärgsete hooldajate hoolduskoormust, toetades puudega inimese pereliikmete ja lähedaste kui esmaste abistajate võimalust olla sotsiaalselt aktiivne, sh töötada“.
19.7.Üheks iniväärikuse oluliseks elemendiks on õigus kohasele menetlusele, mh õigus olla menetluses koheldud kui subjekt, mitte objekt. Üks olulisem osa inimväärikuse ning kohase menetluse tagamisel on isiku tahtega arvestamine. SHS § 12 lg 1 järgi tuleb sotsiaalteenuste osutamisel, sotsiaaltoetuste ja muu abi andmisel arvestada isiku tahtega. Ka SHS § 3 lg p 1 suunab sotsiaalhoolekandelise abi andmisel valima abimeedet, mis parimal moel vastab inimese individuaalsetele vajadustele. SHS § 3 lg 1 p 4 rõhutab, et sotsiaalhoolekandeline abi peab olema orienteeritud tulemuste saavutamisele. Praktikas tähendab see seda, et isikule abi andmisel tuleb valida abimeede, mis annab eelduslikult kõige paremaid tulemusi. Kaebaja jaoks tagab tema puudest tulenevat kõrvalise abi vajadust kõige paremini isikliku abistaja teenus. Vastustaja ei arvestada kaebaja soovidega, vaid väidab järjepidevalt, et kaebaja iseseisva toimetuleku toetamiseks sobivad paremini muud sotsiaalteenused. Samas ei ole vastustaja kaebaja olukorra lahendamiseks terviklahendust taganud ega põhjendanud, millised sotsiaalteenused kaebaja abivajaduse tagamiseks ning elukvaliteedi parandamiseks paremini sobivad.
19.8.Vastustaja ei ole kehtestanud korda, mille alusel oleks võimalik täiendava teenuse vajaduse ilmnemisel seda paindlikult, efektiivselt ja mõistliku kiirusega läbiviidavas menetluses juurde taotleda. Vastustaja määrab sotsiaalteenuse minimaalses võimalikus mahus, millega abivajaja peaks igapäevaselt hakkama saama, kuid isikul puuduvad igasugused võimalused „erandlikel“ juhtudel sotsiaalteenust mõistlikus menetluses juurde taotleda. Kui kaebaja on püüdnud selgitada, et selline teenuse maht ei taga kaebaja kõrvalist abivajadust näiteks vajaduse korral sõita välislähetusele või muus taolises olukorras, on vastustaja asunud seisukohale, et tegemist on nö „erandliku“ olukorraga, millest ei saa vajaliku sotsiaalteenuse mahu määramisel lähtuda.
20.Kaebaja arusaama järgi peaks sotsiaalkaitse tagamisel, sealhulgas sotsiaalteenuste määramisel (i) esmalt selgitama välja isiku tegeliku abivajaduse; (ii) seejärel tuvastama, milline hüve (sotsiaalteenus, - toetus või muu meede) tagab parimal ja sobivaimal viisil isiku tegeliku abivajaduse katmiseks; ning (iii) alles seejärel on võimalik kaaluda, kas ja millisel viisil on isikul või tema lähedastel SÜS § 5 lg-st 1 ja §-st 11 tulenevalt kohustus ja võimalused sotsiaalse riski realiseerumise tõttu tekkinud olukorraga ise toime tulla. Kaebajale on teada, et ka isikul endal on vastutus ja kohustus iseendaga hakkama saamiseks. Inimese enese vastutus ja riigi sotsiaalkaitsealased kohustused peavad teineteist aga vastastikku tasakaalustama. Kaebaja on teinud kõikvõimaliku iseenda aitamiseks ning täidab enda sotsiaalseid kohustusi sõltumata oma 6(16)
3-18-164 puudest maksimaalses võimalikus ulatuses. Kaebaja käib aktiivselt tööl ning panustab seeläbi sotsiaalkindlustussüsteemi. Ühelt poolt enda sotsiaalsete kohustuste täitmiseks ning teiselt poolt enda sotsiaalsete õiguste realiseemiseks vajab kaebaja sotsiaalkindlustussüsteemi tuge – antud juhul igapäevase kõrvalise abi katmiseks keskmiselt 12 tundi isikliku abistaja teenust päevas.
21.Kaebaja arvates peaks kohus kohustama vastutajat lähtuma uue otsuse tegemisel järgmistest põhimõtetest:
21.1.Uue otsuse tegemisel tuleb lähtuda kohtumenetluses tuvastatud kaebaja kõrvalise abi ulatusest. Esiteks välistab see, et vastustaja hindab iseseisvalt kaebaja kõrvalise abi ulatust taaskord ebaadekvaatselt, mis võib poolte vahel tekitada uue kohtuvaidluse samas küsimuses. Teiseks, olukorras, kus kaebaja tegelik abivajadus on teada, ei ole vastustaja poolt uue hindamise läbiviimine vajalik ega põhjendatud. Ka SHS § 28 lg 2 teise lause kohaselt viiakse korduvhindamine läbi kõrvalabi vajaduse määra muutumisel terviseseisundi või elukeskkonna muutumise tõttu.
21.2.Kaebaja hinnangul tuleneb kolmest eksperthinnangust üheselt, et kaebaja vajab kõrvalist abi igapäevaselt keskmiselt 12 tundi ööpäevas. Seetõttu peaks kohus määrama, et vastustajal tuleb uue otsuse tegemisel lähtuda, et kaebaja kõrvalise abi vajadus on keskmiselt 12 tundi ööpäevas. Arusaadavalt ei saa kohus sekkuda vastustaja diskretsiooniotsusesse ning määrata, milliste sotsiaalteenustega kaebaja kõrvalise abi vajadust kaetakse. Küll aga saab kohus anda juhiseid, millest tuleb vastustajal sotsiaalteenuste valikul ja tagamisel lähtuda. Vastustaja seisukohad
22.Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Vastustaja leiab, et on vaidlustatud otsuse (edaspidi otsus) teinud õiguspäraselt, arvestades seaduse eesmärke ja nõudeid ja taotluse lahendamiseks olulisi tõendeid.
22.1.Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et ei ole otsuse tegemisel arvestanud ega kaalunud kõiki olulisi asjaolusid, on lähtunud üksnes tegevusterapeudi hinnangust ja jätnud tähelepanuta muud tõendid. Vastustajale olid otsuse tegemise ajaks teada, millises mahus on kaebaja ise ostnud isikliku abistaja teenust MTÜ-lt Eesti Iseseisva Elu Keskus (EIEK). Vastustaja oli tutvunud MTÜ Händikäpp hinnanguga kaebaja isikliku abistaja teenuse vajaduse määramise kohta. Vastustajale on teada, et sotsiaalkindlustusamet on kaebajal tuvastanud sügava puude raskusastme, sest tema igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on täielikult takistatud. Vastustaja on tutvunud ka kaebaja ja füsioterapeut Siim Savisaare 18. aprilli 2017 raadiointervjuuga,, millest ilmneb (näit alates 5. minutist), et kaebaja füüsiline võimekus on oluliselt parem kui kaebaja teenuse vajadust tõendades väidab. Samuti on kaebaja vastustajale kinnitanud, et kasutab tavataksot, st on suuteline kõrvalabita siirduma ratastoolist autoistmele, ratastooli paigutab sõidukisse taksojuht. Vastustajale on ka teada, et kaebaja töötab ja suudab kõrvalabita (osaliselt) tagada oma toimetulekut. Vastustaja on kaebaja abivajaduse väljaselgitamisel lähtunud terviklikust lähenemisest isiku abivajadusele, võttes arvesse tema toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid asjaolusid, sealhulgas isiku personaalse tegevusvõimega seonduvaid asjaolusid ja isiku füüsilise ja sotsiaalse elukeskkonnaga seonduvaid asjaolusid.
22.2.Vastustaja ei nõustu kaebajaga selles, et otsus on kaalutlusvigadega. Kaalutlusveaks peab kaebaja asjaolu, et otsuse tegemisel ei ole arvestatud kaebaja füüsilise ja sotsiaalse elukeskkonnaga seonduvate kõikide asjaoludega. Vastustaja möönab, et ta ei ole kaebajat üksikasjalikult küsitlenud, välja selgitanud kõiki hooneid, kus kaebaja liigub, kõiki tegevusi, milles kaebaja osaleb. Samas ilmneb vastustaja poolt tellitud tegevusterapeudi hinnangust, et tegevusterapeut on arvestanud kaebaja töötamisega mitmel töökohal eri linnades. Vastustajale teadaolevalt on TTÜ hooned kohandatud liikumiseks ratastoolis, on olemas liftid, sobiliku nurgaga kaldteed, trepironija. Tegevusterapeut on märkinud, et kaebaja liigub siseruumides iseseisvalt, kasutades sealjuures nii lifti, trepironijat kui kaldteed. Tegevusterapeut ei ole küll viibinud koos kaebajaga Põlva haiglas, 7(16)
3-18-164 kuid kuna sealne taastusraviosakond ja rehabilitatsioonikeskus on tunnustatud rahvusvahelise sotsiaalteenuste kvaliteedi sertifikaadiga (EQUASS Assurance), saab eeldada, et hoone on kohandatud liikumiseks ratastooliga ning selles hoones on kaebaja kõrvaabi vajadus minimaalne või puudub. Igapäevasele kodust tööle (TTÜ) liikumisele lisaks on tegevusterapeut lisanud liikumised erinevate linnade/loengusaalide/konverentsikeskuste vahel. Kuigi kaebaja ei ole avaldanud, millistes hoonetes ta sageli viibib, võib eeldada, et paljud avalikud hooned on ratastoolis liikujale ligipääsetavad ja kaebajale on eelnevalt teada, kas ta saab hoones liikumisega iseseisvalt hakkama või vajab ta kõrvalabi. Kindlasti on olemas hooneid ja olukordi, kus kõrvalabi on vältimatult vajalik, aga sellega on hinnangus arvestatud. Seega on hinnangus liikumisele kuluva isikliku abistaja teenuse mahtu määrates arvestatud, et abi võib vaja minna nii väljas kui ruumides liikumiseks,
22.3.Vastustaja ei nõustu kaebaja arvamusega, et on abivajadust optimeerivate meetmetena pakkunud sobimatuid lahendusi. Igati põhjendatud on soovitused kasutada olmevaldkonna teenuseid – koristamist, pesupesemist, toidu- ja esmatarbekaupade koju tellimist.
22.4.Vastustaja ei nõustu kaebaja arvamusega, et abivajaduse optimeerimine kokkuleppel tööandjate/tellijatega on ebasobiv meede. Arusaadav ei ole kaebaja seisukoht, et sellistele kokkulepetele rajatav abi sunniks teda loobuma põhiseadusega sätestatud õigustest vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Puuetega inimeste tööturule tulekuks või tööturul püsimiseks eeldab riik tööandjatelt ruumide ja töökohade kohandamist puudest tulenevate erivajaduste katmiseks. Avatud ja hoolivas ühiskonnas peab olema normaalsus, et abivajajat märgatakse ja osutatakse talle kohast abi. Vastustajale teadaolevalt töötab kaebaja kogemusnõustajana – isegi kui nõustamisprotsess toimub nõustaja ja kliendi vahel ilma kõrvaliste isikuteta, võib eeldada, et piisavalt lähedal on tööandja teisi töötjaid või muid isikuid, kes vajadusel saaksid aidata, või toimub nõustamine ratastooliga liikumiseks kohandatud ruumis ja hoones. Kaebaja väidab, et teda kustutakse sageli esinema – kutsuja teab arvestada abi pakkumise vajadusega, kui talle on teada abivajadus. Väljaspool kodu on kaebajal abivajadus eelkõige liikumisel, ratastooliga takistuste ületamisel. Selline abi ei eelda füüsilist kontakti kaebaja ja abi pakkuva isiku vahel, kaebaja on võimeline abi pakkujat juhendama ja õpetama ratastooliga ohutult manööverdamisel. Seega saaks tööülesannete täitmise juurde kuuluval liikumisel kaebajat abistada mistahes isik.
22.5.Hinnangus on analüüsitud kaebaja eluruumi olukorda ja leitud, et selle kohandamisega ratastoolis liikuja vajadustega arvestavalt paraneks kaebaja kodune toimetulek ja väheneks kõrvalabi vajadus. Kaebaja kasutuses olev sotsiaaleluruum asub Xxxxxxx hoone kolmandal korrusel. Selles hoones on ka ratastoolis liikujatele kohandatud eluruum, kuid kaebaja eluruum on kohandamata. Mustamäe Linnaosa Valitsuse andmetel ei ole kaebaja taotlenud linnalt kohandatud eluruumi, on vastu võtnud praegu kasutatava, kuna on võimeline toa piires ise liikuma. Tallinna linna eelarve vahenditest on kaebajale hüvitatud pesemisvõimaluste parandamiseks tehtud kulusid. Vastustaja on otsustanud taotleda riigilt sotsiaalkaitseministri 26. veebruari 2018 määruse nr 4 „Puuetega inimeste eluaseme füüsiline kohandamine“ alusel rahalisi vahendeid,. Vastustaja informeerib kaebajat taotluse esitamise tingimustest ja teeb omalt poolt kõik võimaliku, et kaebaja saaks linna kui eluruumi omaniku nõusoleku eluruumi kohandamiseks.
22.6.Vastustajale teadaolevalt on kaebaja kasutanud linnaeelarvest rahastatud isikliku abistaja teenust valdavalt saatmisel teatud sihtpunkti ja abistamisel isiklikes asjaajamistes, vähesel määral abistamiseks tööülesannete täitmisel, ühiskondlike asjade ajamisel ja seminaridel, koolituskursustel, loengutel. Andmed pärinevad EIEKi aruannetest, mille kirjed ei eelda ega nõua abistamise detailseid asjaolusid ja mille tegelikkusele vastavust eeldatakse. Liikumisele kuluva kõrvalabi mahuks on tegevusterapeut määranud 14 tundi nädalas, sellele lisaks igapäevaelu toiminguteks 6 tundi nädalas, kokku seega 20 tundi nädalas. Aruandeid analüüsides selgub, et teenuse tundide arv saatmisel teatud sihtpunkti on samas suurusjärgus hinnangus märgituga, olles
8(16)
3-18-164 mõnes kuus väiksem ja mõnes suurem. Küll on hinnangus märgitust suurem tundide arv abistamisel isiklikes asjaajamistes.
22.7.Hinnangust ilmneb, et kaebajal on kõrvalabi vajadus kodu koristamisel, toidu- ja esmatarbekaupade ostmisel, pesupesemisel, söögi valmistamisel. Vastustaja nõustub tegevusterapeudi arvamusega – nendes tegevustes tuleks leida muu toetav teenus. Vastustaja on nõus et kaebaja ei saa ilma vastavate kodukohandusteta iseseisvalt kirjeldatud tegevusi sooritada, kuid isikliku abistaja teenus ei ole sobilik meede abivajaduse katmiseks. Kaebaja ei ole taotlenud koduteenuseid (mille eest tema sissetulekuid arvestades peaks ta ise osaliselt tasuma).
22.8.Vastustaja on otsuses märkinud – isikliku abistaja teenust saab kasutada igapäevaelu toimingutes (kodu korrashoid, ostude sooritamine) ning liikumisel. Otsus vastab selles osas tegevusterapeudi hinnangule. Teenuse kasutamise igal konkreetsel juhul otsustab kaebaja ise ning teenuse osutajal ei ole keelatud kaebaja soovil abistada muudes tegevustes. Vastustaja leiab, et otsuse sõnastus lubab kaebajal jätkata teenuse kasutamist senisel viisil, otsus ei ole liigselt piirav.
22.9.Vastustaja ja kaebaja on eriarvamusel isikliku abistaja teenuse kasutamisel spordisaalis. Vastustaja eriarvamus põhineb eelkõige sellel, et olukordades, kus isikule teenuse osutamisel tegeletakse temaga personaalselt, ei ole isikliku abistaja kasutamine vajalik. Kui kaebaja kasutab spordisaali iseseisvalt ja selles ei pakuta inimestele nõustamist ja abi, võib isikliku abistaja kasutamine selles tegevuses olla vajalik.
22.10.Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega selles, et on jätnud arvestamata isikliku abistaja teenuse mahu suurendamise vajaduse sotsiaaltranspordi kasutamisega seonduvate takistuste ületamiseks. Vastustaja on arvestanud, et kaebaja vajab liikumisel kõrvalabi. Puuetega inimeste transporditeenuste sisse kuulub kõrvalabi, st selle kasutamisel abistab invasõiduki juht teenuse kasutajat sõidukisse sisenemisel ja selles väljumisel.
22.11.Vastustaja planeeris tellida kaebaja isikliku abistaja teenuse vajaduse ja mahu hindamiseks 2018.a. veebruaris korduva hindamise, kuna otsus määras teenuse mahu tähtajaga 31.03.2018. Vaidlustatud otsuse kehtivuse tähtaja ja uue hindamise korraldamise määramisel lähtus vastustaja vajadusest saada kaebaja teenuse vajadusest paremat ülevaadet, sh võimalust viia hindamist läbi talvistes oludes, teistes tegevuskohtades. Vastustaja märkis otsuses tegevusterapeudi hinnangule viidates võimalused, kuidas saaks optimeerida isikliku abistaja teenuse mahtu, kuidas abivajadust katta muude meetmetega. Korduva hindamise käigus saanuks kontrollida, kas kaebaja on valmis leidma oma abivajaduse katmiseks muid meetmeid. Vastustaja eesmärk oli korduva hindamise tulemusel saada täielikumad andmed, et uut otsust tehes teenuse mahtu optimaalsemalt määrata.
23.Poolte vahelise vaidluse sisuks on eelkõige see, millises mahus on kaebaja vajadus isikliku abistaja teenuse järgi. Sotsiaalhoolkande üks põhimõtteid on, et abivajaduse väljaselgitamisel lähtutakse SHS § 15 lg 2 kohaselt terviklikust lähenemisest abivajadusele ehk tuleb anda abi, mis on vajalik, mitte aga abi, mida taotleja soovib – sageli vajalik ja soovitu ei kattu. Ka eelistatakse abimeetmeid, mis on suunatud võimaluste leidmisele ja isiku suutlikkuse suurendamisele korraldada oma elu võimalikult iseseisvalt (vt SHS § 3).
23.1.Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et kaebajal on võimalik enda õigusi ja valikuvabadusi realiseerida isikliku abistaja teenuse toel. Vastustaja ja kaebaja arusaam isikliku abistaja teenuse olemusest ja eesmärkidest on erinev. Kaebaja leiab, et vastustaja peab tema abivajaduse katma tema soovitud mahus ja tegevustes, analüüsimata, kas abivajaduse katmisega abistatakse teda tegevustes, mille sooritamiseks vajab ta puude tõttu füüsilist kõrvalabi või teeb isiklik abistaja tema asemel, tema eest talle vajalikke toiminguid. Vastustaja ei mõista, miks soovib kaebaja kogu kõrvalabi vajaduse katta isikliku abistaja teenusega.
23.2.SÜS kohaselt on isikul esmane vastutus teda ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul. Riigi tuvastatud töövõime puudumine, puude raskusaste, riigieelarvest makstavad toetused, kohaliku omavalitsuse üksuse vahenditest rahastatud teenused aitavad puudega isikul toime tulla 9(16)
3-18-164 ja ennast ühiskonnas realiseerida, kuid ei võta temalt kohustust ise oma toimetuleku eest vastutada. SHS kohaselt on isikliku abistaja teenuse eesmärk suurendada puude tõttu füüsilist kõrvalabi vajava täisealise isiku iseseisvat toimetulekut ja osalemist kõigis eluvaldkondades. Selles viites on praeguse haldusasja kontekstis oluline rõhutada – suurenema peab isiku iseseisev toimetulek. Iseseisev toimetulek ei pea eelduslikult tuginema vaid kaebaja soovitud ja soositud abimeetmetele.
23.3.SHS kohaselt arvestatakse sotsiaalteenuste osutamisel, sotsiaaltoetuste ja muu abi andmisel isiku tahet. Seda sätet ei tohi sisustada selliselt, et isikul on õigus otsustada, millist abi ja millises mahus ta saama peab. SHS kohaselt tuleb sotsiaalhoolekandelise abi andmisel eelistada abimeetmeid, mis on suunatud võimaluste leidmisele ja isiku suutlikkuse suurendamisele korraldada oma elu võimalikult iseseisvalt. Kaebaja argument, et ta on lisaks vastustajalt linnaeelarveliste vahendite eest saadud teenusele ostnud teenust oma vahendite eest juurde, ei tähenda seda, et vastustajalt saadud teenust on vajalikust vähem, vaid pigem seda, et kaebaja eelistab abivajaduse katta turvalisi meetmeid kasutades, analüüsimata, kas kasutab isikliku abistaja teenust eesmärgipäraselt.
23.4.Vastustaja nõustub, et kaebajal on ilmselge vajadus isikliku abistaja teenuse järele. Vastustaja jääb siiski seisukohale, et mitte igasugust abi ei pea osutama kohaliku omavalitsuse eelarve vahendite eest. Kohalikul omavalitsusel on kohustus hinnata isiku abivajadust ja määrata vajadusel selle katmiseks sobivad sotsiaalteenused. Selle juures on kohalikul omavalitsusel õigus ja võimalus teha isiku taotlusest erinev otsustus, määrata taotluses esitatust erinev teenus. Vastustaja ja kaebaja erinev arvamus vaidlustatud otsuse seaduslikkuse suhtes, isikliku abistaja teenuse mahu suhtes ei põhine kõrvalabi vajaduse mahu võimalikul suurusel, vaid sellel, kas kõrvaabi vajaduse katmiseks on isikliku abistaja teenus kohane meede. Vastustaja on seisukohal, et isikliku abistaja teenuse kasutamine igapäevaelu toimingutes pigem pärsib kaebaja iseseisvumist, iseseisva toimetuleku võime arengut. SHS ja SÜS kohaselt ei ole sotsiaalabi ainult abivajaduse katmiseks, vaid vahend abivajaja enda ressursside kasutusele võtmisele, isiku iseseisvumise toetamisele. Vastustaja on vaidlustatud otsuse tegemisel järginud seadust – on hinnanud kaebaja vajadust isikliku abistaja teenuse järele ja võimaldanud seda mahus, mis tagab kaebaja toimetuleku ja samas suunab kaebajat kaaluma enda ressursside ja võimaluste parimal viisil kasutamiseks.
24.Kohtumenetluse käigus on vastustaja kompromissläbirääkimistel pakkunud terviklahendust kaebajale alljärgnevalt:
24.1.Vastustaja võimaldab kaebajale isikliku abistaja teenust 100 tundi kuus.
24.2.Kaebaja elab käesoleval hetkel eluruumis, milline ei ole mõeldud ratastooliga liikuva isiku majutamiseks. Vastustaja on korduvalt pakkunud kohandatud eluruumi, millest kaebaja on keeldunud – viimane keeldumine kompromissis pakutud elukohast Hooldekodu 15-3, Tallinn. Varasemalt (05.06.2008) on pakutud eluruumi asukohaga Erika tn 13a. Kaebaja peamine põhistus on, et tema argipäeva kuuluvad tegevused on seotud liikumistega Mustamäe ja kesklinna piirkonnas. Oma põhistustes keskendub kaebaja eelkõige sellele, et mujalt Tallinna linnaosadest igapäevaselt tööle, kooli ja muudesse harjumuspärastesse kohtadesse „reisimine“ on oluliselt ajakulukam, millega kaasneb ka märkimisväärne täiendav rahaline kulu taksoteenusele, mis on käesoleval hetkel ainukene sotsiaaltranspordi vahend, mida kaebaja enda vajadustele vastavalt kasutada saab. Sellega vastustaja nõustuda ei saa. Kaebaja on korduvalt selgitanud, et lahkub kodust hommikul kell 7:00 ja naaseb 21:00/22:00. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et elukoha muutus tingiks vaid hommikuse ja õhtuse ajakulu suurenemise tööle/kooli/koju sõitmisel, kuid mitte kogu päevast liikumise ajakulu. Nii nagu kaebaja liigub praegu, Mustamäe kodust lahkudes hommikul, võttes kaasa terve päeva tegemiseks vajalikud asjad spordikotiga, teeks ta seda ilmselgelt ka mujal elades. Päevane ajakulu jääb siiski suuremal määral samaks, mis on kaebajal ka käesoleval hetkel. Lisaks on kaebajal õigus kasutada sotsiaaltranspordi liikidest ka liiniveoteenust kui ühistransporti, kui soetab endale sobiva abivahendi. Olgu märgitud, et ka Eerika tn korteri, mis asus lähemal kesklinnale ja Mustamäele, pakkumine kaebajale ei sobinud samadel 10(16)
3-18-164 põhjustel, mis kaebaja esitas käesoleva menetluse kompromissi läbirääkimiste raames pakutava korteri vastuseks.
24.2.1.Kaebaja on vastu võtnud linnalt praeguse eluruumi lähtuvalt oma soovist elada Mustamäel vaatamata sellele, et vabanenud eluruum ei olnud kohandatud ja seda ei kohandata liikumispuudega inimesele vastavaks. Eluruumi üürimise hetkel oli kaebaja nõus asuma elama eluruumis, mis ei ole kohandatud liikumispuudega inimesele. 2013. ja 2014. aastal kompenseeris Mustamäe LOV kaebajale sobiva wc ja vannitoa tehnika. Täiendavaid kodukohandusi Xxxxxxx korteris ei tehta tulenevalt Päästeameti nõuetest, millised ei luba ratastooliga liikuvaid isikuid paigutada kõrgemale kui esimesele korrusele.
24.2.2.Kaebaja on 08.05.2019 kirjaliku taotluse, mille alusel on elukohajärgne sotsiaalhoolekande osakond teinud 20.05.2019 otsuse nr 19-03310, millega on isikule antud õigus kasutada taksoveoteenust perioodil 01.07.2019 kuni 31.07.2020. Taotlejale on välja antud taksokaart nr 9233699950063569, mille alusel on võimalus tellida AS Tulika Taksost ratastoolitaksot, mille eest tasub Tallinna linn kuni 190 eurot kuus, lisandub isiku omaosalus 25% arvest (ehk kuni 47 eurot 50 senti). Kui isik soovib taksos ümber istuda, siis saab ta tellimisel dispetserile teatada abivajadusest või soovist kasutada kohandamata sõiduki kasutamisest. Sotsiaaltransporditeenustaksoveoteenus sisaldab isiku abistamist 1.korruselt sõidukisse ja sõidukist 1. korrusele. Selle teenuse osutamise eest eraldi täiendavat arvet ei esitada, sest abistamisetasu sisaldus sõidualustustasus. Kaebajale on antud õigus kasutada Tallinna linna sotsiaaltransporditeenust, alates 1. juulist 2019 saab kaebaja ise valida, kas kasutab ratastooli vedamiseks kohandatud sõidukit või tavasõidukit. Ratastooliga sõitudeks saab kaebaja kasutada nii liini- kui juhuveoteenust invatranspordiga.
24.3.Lisaks eelpool nimetatud teenustele on vastustaja pakkunud kompromissläbirääkimiste käigus kaebajale võimalust saada lisaks isikliku abistaja teenuste mahule juurde koduteenust. Ka koduteenus on üks teenustest, mis toetab isikliku toimetulekut suuremal määral. Koduteenusega tagatakse kodune abi koristamisel, söögitegemisel jms. Sisseostude puhul võiks kasutada ostu koju tellimise teenust. Vastustaja leiab, et 20 h koduteenust kuus vähendab samuti isikliku abistaja teenuse mahtu ning on kooskõlas sotsiaalhoolekande põhimõtetega toetada kaebajat abivajaduse keskselt lähtuvalt.
24.4.Vastustaja on juhtinud ka kaebaja tähelepanu sellele, et abivahendi ehk ratastooli vahetamine parandaks märgatavalt isiku toimetulekut ning vähendaks kõrvalabi vajaduse mahtu. Vastustaja on seisukohal, et ka isikliku abistaja teenuse vajadus väheneb märgatavalt, kui kaebaja kasutab tema vajadustest lähtuvalt sobilikku abivahendit, milliseks antud kaasuses on vastustaja hinnangul elektriline ratastooli. Elektrilise ratastooli soetamine on võimalik riigipoolse toetusega. Hetkel kaebaja kasutuses olev aktiivratastool on mõeldud iseseisvaks toimetulekuks liikumisel, mitte isikliku abistaja toega. Kui räägime piiratud kasutusvõimalusest nagu isikliku abistaja kohalolu viitab, siis tulebki iseseisvaks liikumise võimaldamiseks soetada sobiv abivahend. Kaebaja ise on mitmeid kordi rõhutanud, et tänaseks on olukord tal halvenenud võrreldes aastate taguse ajaga, mistõttu on põhjendatud mõelda elektrilise ratastooli soetamisele. Elektrilised ratastoolid on märkimisväärselt muutunud oma manööverdamis- ja liikumisomaduste poolest, mistõttu ei tasu alahinnata sobiliku ratastooli leidmist kaebajale.
24.5.Kaebaja viide puuetega inimeste erinevale kohtlemisele seonduvalt Tartu linnavalitsuse 22.08.2019 otsusega seoses isikliku abistaja teenusega, ei ole piisav argument, sest ilma võrdsetel alustel või samasuguse instrumendiga hindamata, ei saa isikute abivajadust võrrelda.
25.Kokkuvõtteks, kohandatud eluruum annab kaebajale oluliselt parema liikumisvabaduse, parandab märgatavalt iseseisvat toimetulekut ning koos teiste toetavate teenustega tagab inimväärsed elutingimused. Sellega väheneb oluliselt isikliku abistaja teenuse vajaduse maht. Isiklik toimetulek tagatakse abivahendi ja erinevate teenustega. Kaebajal endal lasub kohustus teha kõikvõimalik isikliku toimetulekuks ning KOV toetab erinevate teenustega täiendavalt. 11(16)
3-18-164 Abivajadusest lähtuv kombineeritud teenuste pakkumine minimaliseerib puudest tulenevaid piiranguid ning tagab võimaluse osaleda ühiskonnaelus teistega võrdetel alustel. Sotsiaalhoolekande mõistes tagatakse isiklik toimetulek abivahendi ja erinevate teenustega. Tööülesannete täitmisega seotud liikumist erinevates asutuses on võimalik korraldada kokkuleppel tööandjaga, kuivõrd tööandja kohustus on tagada ligipääsetavus töökohal ja töökohustuste täitmisel. Lisaks saab kindlasti mitmeid töökohustusi täita kaugtöö vormis.
26.Avalikke vahendeid tuleb kasutada säästlikult ning otstarbekalt, eelistades abimeetmeid, mille abil suudaks isik edaspidi oma elu korraldada võimalikult iseseisvalt ning kasutada avalikke vahendeid säästlikult ja otstarbekalt. Seadus ei anna abivajajale õigust nõuda konkreetset teenust soovitud mahus, sest nii teenus kui selle maht või erinevate teenuste kombinatsioon sõltub konkreetsest juhtumist. Vastustaja on pakkunud mitmeid lahendusi, kuidas erinevate teenuste kombinatsioonis või abivahendiga toetada kaebaja võimalikult suurt iseseisvust oma elu korraldamisel ning ühiskonnaelus osalemisel.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
27.Analüüsinud menetlusosaliste seisukohti, esitatud tõendeid ning menetluse käigus poolte poolt täiendavalt (sh kompormissläbirääkimistel) avaldatut, rahuldan kaebuse ja tühistan vastustaja 26.09.2017 otsuse nr 1.10/783-3 ning kohustan vastustajat vaatama kaebaja 18.09.2016 ja 07.05.2017 taotlused uuesti läbi.
28.Selgitan menetlusosalistele, et minu hinnangul on vaidlustatav otsus õigusvastane seetõttu, et vastustaja ei ole kaebaja taotluste lahendamisel lähtunud SHS § 15 sätestatud tervikliku lähenemise põhimõttest. Otsuse tegemisel on vastustaja teinud seega kaalutlusvea, sest otsuses toodud kaalutlused ei ole piisavad ning seega ei ole võimalik veenduda, et vastustaja tegevus kaebaja abivajaduse hindamisel on lõpuni jälgitav ja ratsionaalne.
28.1.SHS § 15 lg-d 1 ja 2 seavad kohalikule omavalitsusele kohustuse selgitada välja abi saamiseks pöördunud isiku abivajadus ja sellele vastava abi. Lähtuda tuleb terviklikust lähenemisest isiku abivajadusele, võttes arvesse tema toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid asjaolusid. See tähendab, et sobiva teenuse kohaldamisel on kohalikul omavalitsusel õigus ja kohustus kasutada kaalutlusõigust, kuid teenuse valikul peab kohalik omavalitsus oma kaalutlusotsust põhjendama, arvestades inimese abivajadust, kohaliku omavalitsuse majanduslikke võimalusi ning õigusaktides sätestatud norme ja põhimõtteid.
28.2.Vaidlustatavas otsuses on vastustaja isikliku abistaja teenuse mahu määramisel selgitanud, et on mahu määramisel arvesse võtnud tegevusterapeudi hinnangus toodud meetmeid, mis vastustaja arvates võimaldavad optimeerida isikliku abistaja teenuse kasutamist (vähendada kaebaja vajadust isikliku abistaja teenusele), viidates näiteks muude sotsiaalteenuste (nt koduteenus) kasutamise võimalusele, eluruumi kohandamisele ja abivahendite kasutamisele (käsijuhtimisega sõiduk). Samas ei ole vastustaja otsuse tegemisele eelnevalt täpsemalt analüüsinud nende meetmete sobivust kaebajale ja välja selgitanud, millist täiendavat teenust ning millises mahus kaebaja osas on mõistlik ja võimalik rakendada. Samuti ei ole vastustaja otsuse tegemisel analüüsinud kaebaja enda võimekust tasuda täielikult või osaliselt sobivate sotsiaalteenuste eest. Seeläbi ei ole ka kontrollitav, miks on vastustaja pidanud põhjendatuks kaebajale isikliku abistaja teenust määrata just otsuses märgitud ulatuses (85 tundi kalendrikuus, 255 tundi kvartalis). Vastustaja viitab otsuses küll ka ise tervikliku lähenemise vajadusele, kuid ei ole kaebaja taotluse lahendamisel sellest tegelikult juhindunud.
28.3.Viitan, et käesoleva kohtuasja menetluse käigus on vastustaja pakkunud kaebajale täiendavalt konkreetses mahus teisi sotsiaalteenuseid (kaebaja poolt 16.04.2020 ja 05.05.2020 kohtule esitatud kirjavahetus vastustajaga), kuid kuivõrd kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2) ei mõjuta see vastustaja otsuse õiguspärasuse osas antavat hinnangut. Kohtupraktikas on peetud võimalikuks arvestada haldusakti kontrollimisel haldusorgani poolt 12(16)
3-18-164 kohtumenetluses esitatud kaalutlusi, kui seda siiski vaid juhul, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus nendest kaalutlustest haldusakti andmisel (RKHKo nr 3-3-1-46-14, p 15). Käesoleval juhul on vastustaja ka ise menetluse käigus möönnud, et kaebaja taotluse lahendamisel ei olnud vastustaja praktikas veel tavapärane sarnaste terviklahenduste pakkumine ning asunud kaebaja terviklikku abivajadust analüüsima alles kohtumenetluse käigus.
29.Eeltoodud põhjustel tühistan vastustaja 26.09.2017 otsuse nr 1.10/783-3 ning kohustan vastustajat vaatama kaebaja 18.09.2016 ja 07.05.2017 taotlused uuesti läbi. Viitan siinjuures, et kuivõrd kaebaja abivajaduse määratlemine on vastustaja kaalutlusotsus, ei ole kohtul võimalik siin ise astuda haldusorgani asemele ning sisuliselt hakata kaaluma, milliseid teenuseid ja millises mahus on mõistlik kaebajale pakkuda. Küll aga püüan alljärgnevalt määratleda põhilised aspektid, millele minu hinnangul tuleks nii kaebajal kui vastustajal taotluse lahendamisel tähelepanu pöörata.
30.Esmalt rõhutan, et kaebaja taotluse lahendamisel tehtavast otsusest peab taotleja jaoks selguma: 1) kas tal on õigus kohaliku omavalitsuse poolt osutatavale sotsiaalteenusele; 2) kui tal on õigus sotsiaalteenusele, siis millisele; 3) miks talle osutatakse just seda sotsiaalteenust; 4) kes isikule sotsiaalteenust osutab; 5) millal talle sotsiaalteenust osutatakse; 6) kas ning mida ta peab abi saamiseks tegema; 7) miks ja millises määras peab ta ise sotsiaalteenuse osutamise eest tasuma1.
31.Järgnevalt viitan, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole menetlusosaliste vahel ei ole põhimõttelist erimeelsust selles osas, et kaebajal on kõrvalise abi vajadus enamiku osa ärkveloleku ajast, kuid erimeelsus on selles, millist abi ja millises mahus peaks kaebajale osutama kohalik omavalitsus oma eelarve vahendite eest.
32.SHS 2. jagu sätestab 13 sotsiaalteenust, mida kohalik omavalitsus on kohustatud osutama, millest käesoleval juhul on asjakohased eelkõige koduteenus (SHS § 17 lg 1); isikliku abistaja teenus (SHS § 27 lg 1); sotsiaaltransporditeenus (SHS § 38 lg 1) ning eluruumi tagamise teenus (SHS § 41 lg 1). SHS § 14 lg 2 kohaselt on kohalikel omavalitsustel õigus osutada täiendavaid sotsiaalteenuseid kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest kohaliku omavalitsuse üksuse kehtestatud tingimustel ja korras.
33.SHS § 3 sätestab kuus põhimõtet, mida tuleb järgida sotsiaalhoolekandelise abi andmisel: 1) lähtuda tuleb esmajärjekorras isiku vajadusest; 2) eelistakse abimeetmeid, mis on suunatud võimaluste leidmisele ja isiku suutlikkuse suurendamisele korraldada oma elu võimalikult iseseisvalt. 3) abi andmisel tuleb isikut nõustada abimeetme valikul ning kohandamisel, samuti vajaduse korral abi kasutamisel vastava erialase ettevalmistusega spetsialisti poolt. 4) abi andmisel tuleb vaadelda meetme tulemuslikkust eelkõige abi vajava isiku seisukohast, aga vajaduse korral ka perekonna ja kogukonna seisukohast. 5) abi andmise protsessi tuleb kaasata abi vajavat isikut ning vajaduse korral ka tema perekonnaliikmeid, kes on andnud selleks oma nõusoleku. 6) abimeede peab olema isikule tagatud võimalikult kättesaadaval moel.
33.1.Eelpooloetletud põhimõtted suunavad seega isiku abistamiseks valima meedet, mis sobitub parimal viisil isiku individuaalsete vajadustega. Valitud meede peab aitama parandada isiku elukvaliteeti ning võimaldama tal osaleda teiste ühiskonna liikmetega võrdselt igapäevaelus. Samas ei tohiks abi andmine suurendada inimese abitust ja pikaajalist sõltuvust kõrvalisest abist, vaid peaks andma inimesele suuremad võimalused ja oskused oma isiklike vajaduste kindlaksmääramisel. Abimeetmete määratlemisel on haldusorganil selgitamiskohustus, isiku abistamiseks tuleb valida meede, mis annab kõige paremaid tulemusi. Valitud meede peab olema isikule kättesaadav, näiteks ei tohiks teenuse osutamine toimuda liiga kaugel abivajaja elukohast,
3-18-164 mis raskendaks teenuse tarbimist. Samuti peab kõikidel inimestel olema juurdepääs teabele olemasolevate teenuste ja teenuseosutajate kohta2.
33.2.SHS § 15 lg-st 1 tulenevalt on kohalikul omavalitsusel kohustus selgitada välja abi saamiseks kohaliku omavalitsuse poole pöördunud isiku abivajadus ning sellele vastav abi. Selle kaudu on kohalikele omavalitsustele antud diskretsiooniõigus, mille teostamisel on kohalikul omavalitsuses kohustus hinnata kahte asjaolu, esiteks peab hindama abivajadust ehk selgitama välja, milline meede on isikule sobivaim ning teiseks, kuidas antud meedet rakendada ehk milline on parim viis meetme täitmiseks. Seejuures tuleb rõhutada, et SHS § 15 lg-s 2 sätestatud tervikliku lähenemise põhimõte tähendab ühtlasi, et isikule tuleb anda abi, mis on vajalik, mitte tingimata aga abi, mida taotleja soovib – sageli vajalik ja soovitu ei kattu. Vastustajal on seega õigus teha isiku taotlusest erinev otsustus ja määrata taotluses esitatust erinev teenus. Kaebaja ei saa vastustajale ette kirjutada, millist sotsiaalteenust peab kohalik omavalitsus kaebajale osutama.
34.Lisaks eespool kirjeldatud põhimõtetele tuleb meetmete valikul silmas pidada avalike vahendite otstarbeka ja säästliku kasutamise põhimõtet (SÜS § 10 lg 1). Seejuures on võimalik arvestada ka isiku tehtud valikute ja nende tagajärjel tekkinud kulude mõistlikkusega. Neid põhimõtteid on kohtud rõhutanud samade menetlusosaliste vaheliste vaidluste lahendamisel tehtud varasemates otsustes ning sellest tuleks nii kaebajal kui vastustajal jätkuvalt juhinduda.
34.1.Haldusajas nr 3-16-2407 on kohus viidanud, et ka puudega isikul tuleb elukohast kaugemal asuva töökoha vastuvõtmisel arvestada sellega kaasnevate täiendavate kuludega ning hinnata nende mõistlikkust võrreldes saadava töötasuga. Avalikest vahenditest ei ole põhjendatud katta ebamõistlikke kulutusi. Mitte kõiki puudega isikule kaasnevaid kulutusi ei pea katma avalikest vahenditest. Isikul on SÜS § 5 lg-st 1 tulenevalt kohustus oma kulutusi ja sotsiaalseid riske kontrolli all hoida (lahendi p 28). Haldusasjas nr 3-17-2323 viitas kohus, et olukorras, kus 100%liselt töövõimetuks tunnistatud isik, kes saab kõrgendatud määras sotsiaaltoetust, vajab teises linnas tööl käimisega seoses täiendavat sotsiaalabi mahus, mis vastab ca 90%-le saadavast töötasust, võib pidada selliste kulutuste/sellisele töökohale asumise mõistlikkust küsitavaks. (317-2323 p 18).
34.2.Kaebaja viitab põhiseaduse §-st 19 tulenevale vaba eneseteostuse põhimõttele ning põhiseaduse §-st 29 tulenevale õigusele vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta, kuid see ei tähenda, et isikud ei peaks oma õiguste teostamisel arvestama proportsionaalsuse põhimõtet ja kaaluma mõistlike valikute vahel. Ka isikud, kellel puuet ei ole, lähtuvad igapäevaselt valikute tegemisel neist põhimõtetest. Näiteks võib inimene küll soovida asuda tasuvamale tööle oma elukohast kaugemal, kuid peab siinjuures arvestama transpordivõimalustega, sellega seotud kuludega ja kasvõi sellega, kas tal on sellisel juhul piisavalt võimalusi hoolitseda oma laste või ka vanemate eest, kes vajavad tema tuge.
34.3.Ka Riigikohus on varasemalt rõhutanud, et sotsiaalsete põhiõiguste puhul on oluline tähele panna, et isikul ei ole piiramata õigus riigi abile ning riigil ei ole piiramatut kohustust abi anda. Sotsiaalsete õiguste tagamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus. Sotsiaalsete põhiõiguste mahu määrab suures osas kindlaks riigi majanduslik olukord, mistõttu riik ei saa rohkem anda ning keegi ei saa riigilt rohkem nõuda, kui riik on suuteline pakkuma (RKHKm 3-3-1-17-04 p 16 ja seal viidatud lahendid).
34.4.SÜS § 5 lg 1 sätestab, et isikul endal lasub esmane vastutus teda ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse seletuskirjas on selgitatud, et esmane vastutus inimväärse elu kindlustamiseks lasub isikul endal. Kaebajal on neli töökohta, millest kaks asuvad Tallinnas, üks Tartus ja üks Põlvas. Tuleb küll tunnustada kaebaja tahet teostada ennast tööturul puudest sõltumata maksimaalses võimalikus määras, kuid kaebaja ei saa eeldada, et vastustajal on piiramatu kohustus pakkuda talle sotsiaalteenuseid sõltuvalt kaebaja tehtud
Vt ka sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu nr 98 SE seletuskiri, lk 10-11
14(16)
3-18-164 valikutest. Ka tuleks kaebajal kaaluda, kas neljal töökohal töötamine ei too lõppkokkuvõttes kaasa ohtu ülekoormusele, mis kaebaja tervislikku seisundit arvestades süvendaks kaebaja abivajadust veelgi.
34.5.Samuti on kaebajal võimalik ise oma abivajadust vähendada kasutades näiteks toidu- ja esmatarbekaupade tellimise võimalust e-poest ning koostöös tööandjaga korraldada oma töö selliselt, et vähemalt osaliselt oleks tööülesandeid võimalik täita kaugtööna. Tänases olukorras ei saa kaugtöö võimaldamist pidada sugugi erandlikuks valikuks ning see võib kaebaja tervise hoidmise eesmärgil kohati osutuda ka vältimatult vajalikuks. Ka konverentsidel ja seminaridel osalemine on sagedasti võimalik videosilla vahendusel ning viimase aja sündmusi arvestades (COVID 19 viiruse levik, sellega seotud lennupiirangud jms) kujunemaks pigem tavapäraseks. Mõistan ka kaebaja püüdlusi olla võimalikult vähem sõltuv töökaaslaste või sõprade kõrvalisest abist vastavalt töökohal liikudes või kultuuri- või meelelahutusasutuste külastamisel. Siiski ei ole mõistlik eeldada, et selline abi peaks olema täielikult välistatud. Näiteks ei saa pidada põhjendatuks, et isiklik abistaja on tööajal pidevalt kaebaja kõrval juhuks, kui kaebajal on vaja liikuda kõrvalkabinetti või, et kaebaja peaks vältimatult saama kasutada isikliku abistaja teenust, kui ta soovib sõpruskonnaga restorani minna.
35.SHS § 16 sätestab, et isikult võidakse sotsiaalteenuse osutamise eest võtta tasu. SHS § 16 lg 2, sätestab, et isikult võetava tasu suuruse määramisel tuleb arvesse võtta sotsiaalteenuse mahtu, teenuse maksumust ning teenust saava isiku ja tema perekonna majanduslikku olukorda. SHS § 16 lg 3 täiendab, et sotsiaalteenuse eest võetava tasu suurus ei tohi olla teenuse saamise takistuseks. Seega lasub teenuse saajal esmane vastutus tasuda talle osutatavate sotsiaalteenuse eest. Avalik võim tuleb isikule appi siis, kui inimene ise ei tule inimväärse elu kindlustamisega toime. Kui isik on ise suuteline tagama enda toimetuleku ning tema majanduslik seisukord võimaldab tasuda osutatud sotsiaalteenuse eest, siis ei ole kohalikul omavalitsusel kohustust finantseerida teenuse osutamist. Sellisel juhul on kohalikul omavalitsusel kohustus tagada, et isikul oleks võimalik vajaduse ja soovi korral antud teenust tarbida ehk kohalik omavalitsus on vastutav selle eest, et teenus oleks isikule kättesaadav. Sellest tulenevalt tuleks vastustajal kaebaja taotluse lahendamisel kindlaks teha ka kaebaja finantsvõimekus ning kaebajal on kohustus võimaldada vastustajale juurdepääs vastavatele andmetele. Seejärel on vastustajal võimalik analüüsida, millises mahus tuleks sotsiaalteenused kaebajale hüvitada ning millises mahus on kaebajal endal võimalik soovitud teenuse eest tasuda ning teha seega ka endale meelepärasem valik teenuste osas, nt kasutada rohkem isikliku abistaja teenust.
36.Kompromissläbirääkimiste käigus pakkus vastustaja kaebajale ka tema vajaduseks kohandatud sotsiaaleluruumi, millest kaebaja keeldus, sest pakutav eluruum asus kaebaja tavalisest liikumistrajektoorist kaugel ning see tooks kaebaja hinnangul kaasa täiendava aja- ja rahakulu transpordile. Kaebaja poolt kasutuses oleva, samuti linnale kuuluva sotsiaaleluruumi kohandamist kaebaja tingimustele vastavaks ei pidanud vastustaja võimalikuks, kuivõrd kaebaja eluruum asub 3. korrusel ja sinna ei ole lubatud vastustaja väitel puuetega inimesi majutada. Märgin siinkohal, et eluruumi võimaldamisel tuleb siiski pidada mõistlikuks lähtuda sellest, et eluruum asuks kaebaja igapäevaseid liikumisi arvestades võimalikult lähedal, et mitte panna kaebajat täiendavalt sõltuvusse sotsiaaltranspordi kättesaadavusest või tekitada olukorda, kus kaebaja peab kandma täiendavaid kulusid transpordile juhul, kui kaebaja oma transpordi eest osaliselt või täielikult tasub. Samuti tuleks vastustajal läbi mõelda, millised meetmeid on vastustajal võimalik võtta tarvitusele olemasoleva eluruumi kohandamiseks seni, kuni vabaneb mõni kaebajale sobilik sotsiaaleluruum sobivamas kohas. Minu hinnangul ei ole sobiv eluruumi kohandamisest keeldumist põhjendada sellega, et kaebaja ei tohiks üldse sellises eluruumis elada. Ometi on selline eluruum kaebajale linna poolt eraldatud.
37.Lõpetuseks rõhutan menetlusosalistele, et kaebaja abivajaduse parema väljaselgitamise eelduseks on mõlemapoolne koostöö, mõistlik infovahetus ja vajadusel ka kompromisside 15(16)
3-18-164 tegemine, eesmärgiga saavutada maksimaalselt sobiv lahendus kaebajale, arvestades seejuures ka vastustaja eelarveliste vahendite võimalust. Menetluskulud
38.Kaebaja on esitanud taotluse menetluskulude väljamõistmiseks kokku summas 16145,33 kaebaja menetluskulud koosnevad: riigilõivus 15 eurot, eksperthinnangu kulu 1470 eurot, kohtueksperdi kulu 324,33 eurot (181,05+66,93+54,85+21,5) ning kulu õigusabiteenusele kokku 14 336 eurot. Vastustaja menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud ei ole.
39.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui kaebus rahuldatakse osaliselt ja ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas selle poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunu (lg 3). Kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (lg 11).
40.Lähtudes eeltoodud sätetest ning arvestades käesoleva menetluse käiku sh seda, et vastustaja tegi kompromissettepaneku, mille kohaselt nõustus vastustaja kaebajale isikliku abistaja teenust senisest suuremas mahus, lisades täiendavalt juurde koduteenuse 20h ulatuses ning et vastustaja on võimaldanud kaebajale ka senisest enam sotsiaaltranspordi teenust, kuid sellele vaatamata kaebaja kompromissettepanekust keeldus, leian, et kaebaja menetluskulude täies mahus väljamõistmine vastustajalt ei ole õiglane ja mõistlik. Kaebaja menetluskulude maht on minu hinnangul seega paisunud kaebaja enda valikutest tulenevalt. Rahuldan kaebaja menetluskulude väljamõistmise taotluse osaliselt ja mõistan vastustajal kaebaja kasuks välja menetluskulud kokku 4000 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Maret Hallikma
OSALISELT
TÜHISTATUD
KOHTUOTSUSEGA
TALLINNA
RINGKONNAKOHTU
15.04.2021
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.