Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-19-681 11. november 2019 Eesistuja Viive Ligi, liikmed Heiki Loot ja Nele Parrest X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuse tühistamiseks ja Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks Kaebaja X Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Grete Raidma Tallinna Ringkonnakohtu 22. augusti 2019. a määrus Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada määruskaebus.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. augusti 2019. a määrus ja saata asi Tallinna Ringkonnakohtule menetluse jätkamiseks.
3.Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (kaebaja) esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) rahvusvahelise kaitse taotluse, mille PPA
aprilli 2019. a otsusega nr 70001810229-1 tagasi lükkas.
2.Kaebaja esitas kaebuse PPA 2. aprilli 2019. a otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks kaebajale rahvusvahelist kaitset andma.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas 27. juuni 2019. a otsusega kaebuse ning tühistas PPA
2.aprilli 2019. a otsuse ja kohustas vastustajat kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlust uuesti läbi vaatama (reolutsiooni p 1). Lisaks lubas halduskohus kaebajal viibida kohtuotsuse jõustumiseni Eesti Vabariigis (resolutsiooni p 2). Halduskohus selgitas, et kuna kohus rahuldas kaebuse, leides, et kaebaja peaks saama rahvusvahelise kaitse, annab kohus kaebajale õiguse viibida kuni kohtuotsuse jõustumiseni Eestis (välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 251 lg 3). Halduskohtu otsuse jõustumise korral on kaebajal õigus viibida Eestis kuni asjas lõpplahendi tegemiseni (VRKS § 31 lg 1 p 3).
4.PPA esitas 26. juulil 2019 apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.
3-19-681
5.Tallinna Ringkonnakohus leidis 31. juuli 2019. a määruses, et apellatsioonkaebust tuleb osas, milles kaebaja vaidlustab halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2, käsitada esialgse õiguskaitse küsimuses tehtud määruse peale esitatud määruskaebusena. Kuna halduskohtu otsus toimetati PPA esindajale kätte 27. juunil 2019, oli määruskaebuse esitamise viimaseks päevaks 12. juuli 2019. PPA esitas ringkonnakohtule määruskaebuse 26. juulil 2019. Seetõttu jättis ringkonnakohus PPA määruskaebuse käiguta ning andis vastustajale tähtaja määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamise avalduse esitamiseks. Ülejäänud osas võttis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse.
6.PPA oli ringkonnakohtule esitatud vastuses seisukohal, et PPA edasikaebus halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 peale ei ole määruskaebus, vaid osa apellatsioonkaebusest. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 203 järgi ei ole otsuse peale võimalik määruskaebust esitada. Sellist võimalust ei nähtu ka halduskohtu otsuse vaidlustamisviitest. Halduskohtu otsuse resolutsiooni p-s 2 ei käsitleta esialgset õiguskaitset HKMS § 249 alusel, vaid kaebaja viibimisõigust VRKS § 251 lg 3 alusel. Sättest nähtub, et kohus peab tegema isiku viibimisõiguse kohta otsuse. Seega ei ole vaja esitada tähtaja ennistamise avaldust.
7.Tallinna Ringkonnakohus asus 22. augusti 2019. a määruses seisukohale, et PPA esitas 26. juuli 2019. a määruskaebuse seaduses sätestatud tähtaega rikkudes, ja tagastas määruskaebuse. Ringkonnakohus selgitas, et VRKS § 251 lg 3 p 1 alusel viibimisõiguse andmise otsustab kohus esialgse õiguskaitse korras (HKMS § 249). Esialgse õiguskaitse kohaldamine otsustatakse määrusega (HKMS § 252 lg 1). Vaatamata asjaolule, et halduskohus on rakendanud esialgse õiguskaitse abinõu otsuse resolutsiooni p-ga 2, tuleb otsust nimetatud osas tõlgendada määrusena, mille peale oli vastustajal õigus esitada määruskaebus (HKMS § 252 lg 7). PPA esitas määruskaebuse tähtaega rikkudes. PPA ei ole määruskaebuse esitamise tähtaja möödalaskmist põhjendanud ega taotlenud ka tähtaja ennistamist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.PPA palub määruskaebuses ringkonnakohtu määrus tühistada. PPA jääb oma varasemate seisukohtade juurde (vt käesoleva määruse p 6) ja leiab, et kohtuotsuse peale ei ole võimalik esitada määruskaebust.
9.Kaebaja oma seisukohta ei esitanud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Määruskaebus tuleb rahuldada.
11.Halduskohus kohaldas otsusega esialgset õiguskaitset, lubades kaebajal viibida kuni kohtuotsuse jõustumiseni Eestis. Seda, et kohus saab rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse vaidlustamisel esialgse õiguskaitse kohaldamise teel säilitada isikule õiguse viibida Eestis, on kolleegium oma varasemas praktikas kinnitanud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-54-16, p-d 17–18). Halduskohus viitas esialgse õiguskaitse kohaldamise õigusliku alusena VRKS § 251 lg-le 3. Küsimus, kas esialgse õiguskaitse kohaldamine oli praegusel juhul VRKS § 251 lg 3 alusel põhjendatud, pole määruskaebuse esemeks ning sellega kolleegium ei tegele. Siiski viitab kolleegium VRKS § 251 lg-le 6, mis näeb ette, et VRKS § 251 lg-s 3 nimetatud juhtudel kohtumenetluse ajal Eestis viibimise õiguse üle otsustamiseks teeb kohus määruse.
12.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et halduskohtu otsust tuleb esialgse õiguskaitse kohaldamise osas tõlgendada määrusena ja seetõttu kohaldada sellele määruskaebuse esitamise tähtaega. Kuigi esialgse õiguskaitse küsimus tuleb üldjuhul otsustada määrusega (HKMS § 252 lg 1), 2(3)
3-19-681 võib kohus teha seda ka otsusega (vt HKMS § 162 lg-d 1 ja 3). Sellisel juhul saab esialgse õiguskaitse kohaldamise kohta tehtud otsustust vaidlustada apellatsioonkaebusega selle esitamise tähtaja jooksul (HKMS § 181 lg 1). Seadus ei näe ette, et kohtuotsus tuleb vaidlustada lühema tähtaja jooksul, kui kohtuotsusega lahendatakse esialgse õiguskaitsega seotud küsimus. Kui kohus tühistab esialgse õiguskaitse abinõu kohtuotsusega, näeb HKMS § 253 lg 3 ette, et tühistamine jõustub koos kohtuotsusega. Arvestades eelöelduga, et seadusandja on esialgse õiguskaitse tühistamise jõustumise sidunud kohtuotsuse jõustumisega (vrd HKMS § 252 lg 3), on ilmne, et seadusandja on soovinud kohtuotsuse vaidlustamise korral kõigi sama otsusega lahendatud küsimuste osas kohaldada ühesugust vaidlustamistähtaega ehk lahendada edasikaebus kogu otsuse peale sama menetluskorda järgides. Selline edasikaebe korraldus esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamisel on põhjendatav ka menetlusökonoomiaga ega kahjusta kuidagi kaebaja ega teiste menetlusosaliste õigusi. Kaebajale kohaldub esialgne õiguskaitse HKMS § 252 lg 3 kohaselt viivitamatult. Kui teised menetlusosalised leiavad, et esialgne õiguskaitse tuleb viivitamatult tühistada, on menetlusosalistel alati võimalik esitada tühistamise taotlus sõltumatult apellatsioonkaebuse esitamise tähtajast HKMS § 172 korras kuni edasikaebuse esitamiseni otsuse teinud halduskohtule ja pärast edasikaebe esitamist kõrgemale kohtule. Samamoodi on kaebajal võimalik koos edasikaebusega esitada esialgse õiguskaitse taotlus ja paluda ringkonnakohtul seda kohaldada viivitamatult, kui halduskohus jätab kaebuse rahuldamata ega anna ka õigust viibida kohtumenetluse ajal Eestis.
13.PPA vaidlustas apellatsioonkaebusega esialgse õiguskaitse kohaldamise. Pooled ei vaidle selle üle, et vastustaja esitas apellatsioonkaebuse tähtaja jooksul. Seega on ringkonnakohus ebaõigesti jätnud osa apellatsioonkaebusest menetlusse võtmata ja asi tuleb saata menetluse jätkamiseks tagasi ringkonnakohtule.
14.Kolleegium asendab avaldatavas määruses omal algatusel kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
3(3)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.